Tulemuspõhine rahastamine ühtekuuluvuspoliitikas: eesmärgid on asjakohased, kuid perioodil 2014−2020 jäid püsima mitmed puudused

Kokkuvõte

I Tulemuste saavutamine on ELi poliitiliste eesmärkide saavutamise ja seega ka liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise keskmes. Ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhisemaks muutmine on Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühine eesmärk.

II Ühissätete määruses aastateks 2014–2020 sätestati liikmesriikide rakenduskavade jaoks selgesõnaline tulemusraamistik, mis sisaldab vahe-eesmärke ja sihttasemeid, mis tuleb saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi investeeringutega. Lisaks sellele pakkusid kolm vahendit liikmesriikidele rahalisi stiimuleid tulemuste saavutamiseks ja raha kasutamise optimeerimiseks:

•  nõue täita konkreetseid eeltingimusi, et luua kavade algusest peale investeerimissõbralik keskkond. Nende eesmärk oli ka tagada vajalikud tingimused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikuks ja tõhusaks kasutamiseks, et hüvitada liikmesriikide kulud ELi eelarvest;
•  kohustuslik tulemusreserv ligikaudu 20 miljardi euro ulatuses (või 6% ühtekuuluvuskuludest), mida saaks eraldada edukate prioriteetsete suundade jaoks või ümber paigutada sama kava teistesse prioriteetsetesse suundadesse või sama liikmesriigi teistesse kavadesse; ja
•  tulemuspõhised rahastamismudelid, mis seovad ELi rahalise toetuse otseselt eelnevalt määratletud väljundite või tulemustega.

III Meie auditis hinnati nende vahendite kasutamist aastatel 2014–2020. Eelkõige uurisime, kas

•  need vahendid olid hästi kavandatud, et motiveerida tulemuslikkust ja suunata tähelepanu tulemuste saavutamisele;
•  komisjon ja liikmesriigid kasutasid neid tõhusalt;
•  nende kasutamine muutis ühtekuuluvusvahendite eraldamise ja väljamaksmise viisi.

IV Kõigil kolmel vahendil oli potentsiaali stimuleerida tulemuslikkust ja suunata tähelepanu tulemuste saavutamisele. Lisaks sellele täiendavad need vahendid üksteist, kuna neid kohaldatakse kava rakendamise eri etappides ja eri aspektide suhtes, kuid nad kõik seovad ühtekuuluvusvahendid tulemuslikkuse ja tulemustega.

V Komisjon ja liikmesriigid on olnud vaid osaliselt edukad kolme vahendi kasutamisel, et muuta ühtekuuluvuspoliitika rahastamine tulemuspõhisemaks. Meie hinnang on positiivsem eeltingimuste kui tulemusreservi suhtes ning kõige vähem positiivne tulemuspõhiste rahastamismudelite suhtes (välja arvatud lihtsustatud kuluvõimalused, mis olid olemas juba enne 2014. aastat).

VI Liikmesriigid täitsid enne rakenduskavade algust enamiku eeltingimustest, kuid mitte kõiki. Täitmata eeltingimusi käsitlevate tegevuskavade osas lepiti kokku ja need viidi suures osas lõpule, kuid mõnel juhul alles perioodi lõpus. Komisjoni hindamine eeltingimuste täitmise kohta oli kavandatud ühekordse tegevusena, mitte aga nende täitmise jälgimisena kogu perioodi jooksul. Uued eeltingimused (ajavahemikuks 2021–2027 varasemate eeltingimuste asemel) peavad olema täidetud kogu perioodi jooksul. Nendega seotud järelevalve- ja aruandluskord nõuab aga põhjalikumat selgitamist.

VII 2019. aastal vabastas komisjon 82% 20 miljardi euro suurusest tulemusreservist ajavahemikuks 2014–2020. Vabastatud summad põhinesid eelkõige liikmesriikide edusammudel rahakasutuse ja väljunditega seotud eesmärkide saavutamisel, sest tulemusreservi eraldamiseks ei kasutatud peaaegu mingeid tulemusnäitajaid. Kokkuvõttes avaldas tulemusreservi eraldamine kavade eelarvetele vaid piiratud mõju. Perioodil 2021–2027 kohustuslikku tulemusreservi ei kasutata; see on asendatud vahehindamisega. Sätted on siiski ebamäärased ja neis ei ole kindlaks määratud, kuidas rakenduskavade tegelik tulemuslikkus vahendite eraldamist mõjutab.

VIII Liikmesriigid näitasid üles väga vähest huvi kahe uue tulemuspõhise rahastamismudeli, st ühiste tegevuskavade ja kuludega sidumata rahastamise kasutamise vastu. Komisjon oli edukam traditsioonilisemate lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise edendamisel, kuigi mitte kõik neist ei ole tulemuspõhised. Kuludega sidumata rahastamisest saab lähiaastatel peamine ELi rahastamismudel, peamiselt tänu selle kohustuslikule kasutamisele taaste- ja vastupidavusrahastu raames. Leiame siiski, et on vaja täiendavalt selgitada ühtekuuluvuspoliitikas selle kasutamise suhtes kohaldatavaid eeskirju, et liikmesriigid kasutaksid seda uuenduslikku rahastamismudelit suurema tõenäosusega.

IX Üldiselt kinnitas meie audit, et tulemusraamistiku kasutuselevõtt perioodil 2014–2020 on kaasa aidanud põhimõttelisele muutusele ühtekuuluvuspoliitika finantsjuhtimises. Siiski näitas audit ka seda, et tulemuspõhine rahastamine ei ole ühtekuuluvuspoliitikas veel reaalsus. Kuigi kolm uut rahastamisvahendit tõid kaasa uued rakendamisviisid, ei muutnud need märkimisväärselt ELi rahaliste vahendite eraldamist ja väljamaksmist.

X Esitame komisjonile järgmised soovitused:

•  kasutada parimal võimalikul viisil ära soodustavaid tingimusi ajavahemikul 2021–2027;
•  teha varakult ettevalmistusi tõhusa vahehindamise tegemiseks ajavahemikul 2021–2027;
•  selgitada eeskirju, mis on aluseks kuludega sidumata rahastamisele; ja
•  selgitada kindluse andmist kuludega sidumata rahastamismudeli kaudu antava ELi rahastamise kohta.

XI Ajavahemikul 2021–2027 toimivad ühtekuuluvuspoliitika fondid üheaegselt taaste- ja vastupidavusrahastuga. Mõned kogemused, mis on saadud ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhise rahastamise vahendite kasutamisest aastatel 2014–2020, võivad olla kohaldatavad ka taaste- ja vastupidavusrahastu puhul, kus rahastamine on samuti tulemuspõhine.

Sissejuhatus

ELi eelarve keskendumine tulemustele oli perioodi 2014–2020 prioriteet

01 ELi kulutuste tulemused aitavad oluliselt kaasa ELi poliitikaeesmärkide saavutamisele. ELi finantsmäärus nõuab, et kõik ELi kulutused vastaksid usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele^[1], et maksimeerida kulutuste tasuvust. Komisjon käivitas 2015. aastal algatuse „Tulemustele keskenduv ELi eelarve“^[2], mille eesmärk on suurendada ELi kulutuste läbipaistvust ja aruandekohustust ning seada tulemused ELi eelarve keskmesse.

02 Ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhisemaks muutmine oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu selgesõnaline eesmärk, kui nad võtsid 2013. aasta detsembris vastu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusaktide paketi aastateks 2014–2020^[3].

03 Ühtekuuluvuspoliitikat rakendavad liikmesriikide korraldusasutused umbes 390 rakenduskava kaudu komisjoni järelevalve ja juhendamise all. Aastatel 2014–2020 oli ühtekuuluvuspoliitika kogueelarve ligikaudu 357 miljardit eurot, mis moodustab umbes kolmandiku ELi kogueelarvest. Aastatel 2021–2027 on eelarve ligikaudu 373 miljardit eurot (jooksevhindades). 1. selgitus annab mõningat taustteavet ühtekuuluvuspoliitika kohta kahel kõnealusel perioodil.

04 Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid 24. juunil 2021. aastal kokku ühissätete määruses^[5], millega kehtestatakse eeskirjad aastateks 2021–2027. Suuremal osal ajavahemikust 2021–2027 rakendatakse ühtekuuluvuspoliitika fonde samaaegselt taaste- ja vastupidavusrahastuga, mille eelarve on 672,5 miljardit eurot (sealhulgas 312,5 miljardit eurot toetusi). Taaste- ja vastupidavusrahastu eesmärk on leevendada COVID-19 pandeemia majanduslikku ja sotsiaalset mõju, finantseerides liikmesriike kokkulepitud vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste saavutamiseks^[6].

Tulemuseelarvestamine: mida see hõlmab?

05 Tulemuseelarvestamine on väljundite, tulemuste ja/või mõjude kohta käiva teabe süstemaatiline kasutamine, et teavitada, mõjutada ja/või määrata kindlaks riiklike vahendite eraldamist^[7]. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) määratleb tulemuspõhise eelarvestamise kolm laia kategooriat^[8]: esitluslik, tulemuslikkust arvesse võttev ja tulemuspõhine eelarvestamine. Käesolevas aruandes kasutame terminit „tulemuspõhine rahastamine“ analoogselt viimatimainituga, kuid see hõlmab ka programmide ja tegevuste rahastamist.

Tulemuspõhine rahastamine ühtekuuluvuspoliitikas ajavahemikul 2014–2020

06 Aastateks 2014–2020 kehtestatud ühissätete määruses on kaks põhikomponenti, mille eesmärk on muuta ühtekuuluvuspoliitika kulutused rohkem tulemustele keskenduvaks. Esiteks kehtestati selgesõnaline tulemusraamistik, mille kohaselt peavad liikmesriigid seadma konkreetsed eesmärgid, mis tuleb saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringutega. Teiseks kehtestati ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhise rahastamise erivahendid, et anda liikmesriikidele rahalisi stiimuleid ja optimeerida ELi rahalise toetuse kasutamist:

•  nõue täita konkreetseid eeltingimusi, mis on vajalikud selleks, et luua alates kavade käivitamisest investeerimissõbralik keskkond ning tagada vajalikud tingimused, et hüvitada liikmesriikide kulud ELi eelarvest;
•  kohustuslik tulemusreserv, mis on 6% iga liikmesriigi kogueraldisest, mida saaks ümber paigutada sama kava teistesse prioriteetsetesse suundadesse või sama liikmesriigi teistesse kavadesse, lähtudes 2019. aasta tulemuslikkuse hindamisest;
•  tulemuspõhiste rahastamismudelite kasutamise laiendamine. Eelkõige võeti kasutusele kaks rahastamismudelit – ühised tegevuskavad ja kuludega sidumata rahastamine –, neist viimane 2019. aastal. Need ühendasid ELi rahastamise otseselt eelnevalt määratletud väljundite, tulemuste või tingimuste saavutamisega. Samal ajal julgustati liikmesriike kohaldama lihtsustatud kuluvõimalusi, mida oli juba katsetatud ajavahemikul 2007–2013.

07 Ajavahemikul 2014–2020 kohaldati Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes ka makromajanduslikke tingimusi, mille kohaselt võidi ELi rahastamine ümber planeerida või peatada, kui liikmesriik ei täida usaldusväärse majandusjuhtimise eeskirju. Seda reeglit ei ole siiski kunagi kohaldatud.

Tulemuslikkusele suunatuse piirangud ühtekuuluvuspoliitikas

08 Komisjon vastutab ELi rahalise toetuse usaldusväärse kasutamise eest, ka siis, kui ta haldab kõnealuseid vahendeid koostöös liikmesriikidega^[9]. Ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhisemaks muutmisel on siiski mitmeid erilisi piiranguid^[10]:

•  Liikmesriikidele eraldatavad kogusummad (nn rahastamispaketid) lepitakse algusest peale kokku mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste käigus. Sellest tulenevalt puudub paindlikkus vahendite ümberjaotamiseks liikmesriikide vahel perioodi jooksul;
•  seitsmeaastases finantsraamistikus on iga kulukategooria jaoks sätestatud maksimumsummad (eelarve ülemmäärad), mida ei tohiks kohandada, välja arvatud äärmuslikes olukordades.

09 Olukorda raskendab asjaolu, et tulemuslikkus, sealhulgas tulemuste saavutamine, sõltub paljudest osalejatest: komisjon, liikmesriikide riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused ning avaliku ja erasektori osalejad. Nad kõik on kaasatud eesmärkide, vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste saavutamisse ning peavad tagama, et ELi ja riiklikke vahendeid kasutatakse tõhusalt, tulemuslikult ja kooskõlas eeskirjadega. Samuti tuleb arvesse võtta territoriaalseid erinevusi, mis võivad mõjutada kava tulemuslikkust. Välised tegurid, nagu näitas hiljuti COVID-19 pandeemia, võivad samuti kava rakendamist oluliselt mõjutada.

Auditi ulatus ja käsitlusviis

10 Meie auditi käigus hinnati tulemuspõhise rahastamise vahendite kasutamist ühtekuuluvuspoliitikas ajavahemikul 2014–2020. Eelkõige uurisime, kas

•  need vahendid olid hästi kavandatud, et motiveerida tulemuslikkust ja suunata tähelepanu tulemuste saavutamisele;
•  komisjon ja liikmesriigid kasutasid neid tõhusalt;
•  nende kasutamine muutis ühtekuuluvusvahendite eraldamise ja väljamaksmise viisi.

11 Auditi käigus vaatasime läbi õigusraamistiku, komisjoni menetlused ja juhised ning asjakohase dokumentatsiooni ja kirjanduse tulemuspõhise rahastamise kohta ELi ja ühtekuuluvuspoliitika kontekstis.

12 Samuti analüüsisime komisjoni esitatud andmeid eeltingimuste tegevuskavade täitmise ja tulemuslikkuse hindamise kohta. Analüüsiks valisime neljast liikmesriigist (Saksamaa, Itaalia, Poola ja Rumeenia) välja 14 rakenduskava, mis hõlmavad nii ERFist/ÜFist kui ka ESFist rahastamist viie valdkondliku eesmärgi raames, mis on tihedalt seotud strateegiaga „Euroopa 2020“, ning kaheksa rakenduskavadega seotud eeltingimuste tegevuskava (vt I lisa). Samuti küsitlesime nende 14 rakenduskava korraldusasutusi komisjoni toetuse kohta eeltingimuste täitmisel, liikmesriikide kontrollide kohta tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuse tagamiseks ning tulemuspõhiste rahastamismudelite kasutuselevõtu takistuste kohta.

13 Lisaks küsitlesime komisjoni töötajaid ning tulemuspõhiste rahastamismudelite väljatöötamise ja rakendamise eksperte Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD), Maailmapangas, Euroopa poliitikate uurimiskeskuses (EPRC), Euroopa Poliitikauuringute Keskuses (CEPS) ja neljas liikmesriigis (Austria, Madalmaad, Portugal ja Saksamaa).

14 Lõpuks tugineme käesoleva auditi puhul ka meie varasematele aruannetele ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele orienteerituse kohta ja meie arvamustele komisjoni seadusandlike ettepanekute kohta (vt II lisa).

15 Meie audititöö hõlmas ajavahemikku kuni 2020. aasta detsembrini. Samuti vaatasime üle viimased arengusuunad ning tuvastasime mõned riskid ja võimalused perioodiks 2021–2027. Käesolevas auditis ei käsitleta siiski 2020. aastal COVID‑19 pandeemia tõttu tehtud eelarve ümberjaotusi^[11].

Tähelepanekud

Eeltingimused

Uuenduslik vahend tõhusate kulutuste tegemiseks vajalike tingimuste loomiseks

16 Eeltingimused on perioodi 2014–2020 üks peamisi uuendusi. Eeltingimused puudutavad näiteks aluseks oleva õigusraamistiku olemasolu, haldussuutlikkust fondide haldamiseks ja strateegilise raamistiku olemasolu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringute suunamiseks^[12].

17 Enne rakenduskavade vastuvõtmist pidid liikmesriigid kas tõendama, et nad on eeltingimused täitnud, või esitama tegevuskavad, milles selgitatakse, kuidas nad kavatsevad need 31. detsembriks 2016 täita. Liikmesriigid pidid nende tegevuskavade täitmisest aru andma oma rakendamise aastaaruannetes, mis tuli esitada 30. juuniks 2017, või 2017. aasta augustiks esitatavates eduaruannetes^[13].

18 Liikmesriigid pidid täitma 29 valdkondlikku eeltingimust, mis on seotud teatavat liiki investeeringutega, ja seitse üldist eeltingimust (vt 2. selgitus ja joonis 1).

19 Mõned üldised eeltingimused käsitlesid konkreetseid õigusriigi ja ELi väärtustega seotud aspekte, nagu diskrimineerimisvastased meetmed, sooline võrdõiguslikkus ja puuetega inimeste õigused, samuti avalike hangete õiguse või riigiabi eeskirjade tõhusat kohaldamist, kuid puudus üldtingimus õigusriigi kohta.

20 Märkisime juba ühes varasemas auditis, et eeltingimused pakkusid sidusat raamistikku, mille alusel hinnata liikmesriikide valmisolekut ELi vahendite rakendamiseks, ning et liikmesriigid pidasid seda positiivseks elemendiks^[14]. Samal ajal täheldasime ka mitmeid puudusi eeltingimuste ülesehituses. Nendele valdkondadele keskendusime ka käesolevas auditis.

Komisjon ja liikmesriigid ei tegelenud eeltingimustega õigeaegselt

Eeltingimuste hindamine põhines üldsõnalistel kriteeriumidel

21 Alates 2014. aastast pidid liikmesriigid ise hindama, kas nad on eeltingimused täitnud. See enesehindamine põhines ühissätete määruses sätestatud kriteeriumidel^[15] ja komisjon pidi selle kinnitama. Ühissätete määruse kriteeriumid olid sageli üldsõnalised, jätsid palju tõlgendamisruumi ja ei viidanud sageli konkreetsetele mõõdetavatele eesmärkidele, isegi kui need eesmärgid olid tuletatavad ELi õigusaktidest.

22 2014. aastal avaldas komisjon täiendavad suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid ja komisjoni talitused peaksid hindama eeltingimuste täitmisel tehtud edusamme. Sellest hoolimata tuvastasime vastuolusid selles, kuidas komisjon hindas ja kinnitas liikmesriikide edusamme, mida nad tegid oma eeltingimuste tegevuskavade täitmisel. Nii oli see kuni perioodi 2014–2020 lõpuni, nagu nähtub 3. selgitusest.

Hinnang eeltingimuste täitmise kohta oli kavandatud ühekordse tegevusena perioodi 2014–2020 alguses

23 Rakenduskava vastuvõtmise etapis jäi umbes kolmandik valdkondlikest eeltingimustest täitmata. Komisjon tuvastas probleeme vähemalt mõne eeltingimusega 26 liikmesriigi puhul tollasest 28st. Ainult Austria ja Taani täitsid oma rakenduskavade vastuvõtmise ajal kõik asjaomased eeltingimused. Ülejäänud 26 liikmesriiki võtsid vastu kokku 761 tegevuskava selle kohta, kuidas nad kavatsevad pärast rakenduskava vastuvõtmist eeltingimusi täita.

24 Need arvud ei anna teavet täitmata eeltingimuste võimaliku mõju kohta tulemuslikkusele. Küll aga näitavad nad, et eeltingimuste täitmata jätmine ei olnud üksikjuhtum, vaid puudutas mitut valdkonda ja paljusid liikmesriike.

25 2017. aasta augusti lõpuks olid liikmesriigid teatanud, et 761 tegevuskavast olid 746 (98%)^[16] lõpule viidud. 15 täitmata tegevuskava puudutas kaheksat liikmesriiki: Küpros, Hispaania, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg ja Rumeenia. 2018. aastaks oli enamik neist liikmesriikidest oma tegevuskavad lõpule viinud. Ühe Itaalia ja ühe Küprose rakenduskava tegevuskavad olid aga 2020. aasta detsembri seisuga veel lõpetamata.

26 Ajavahemikul 2014–2020 oli hinnang eeltingimuste täitmise kohta kavandatud ühekordse tegevusena. Ühissätete määruses nõuti, et liikmesriigid hindaksid, kas nad täidavad eeltingimusi rakenduskava vastuvõtmise ajal (või teatavatel juhtudel 2016. aasta detsembriks), ning et komisjon kinnitaks selle hinnangu. Samas ei nõutud ühissätete määruses, et liikmesriigid ja komisjon jälgiksid, kas eeltingimused on täidetud kogu kava kehtivusaja jooksul. Seega on ebaselge, kas selles protsessis teatatud tulemused püsisid kogu perioodi 2014–2020 vältel.

Piiratud tõendid eeltingimuste mõju kohta kulutuste tõhususele

27 Liikmesriikide ootused eeltingimuste mõju suhtes olid erinevad. Enamikul juhtudel ei leidnud nad, et nende täitmine muudaks ühtekuuluvuspoliitika rakendamise automaatselt tõhusamaks; nad pidasid eeltingimusi pigem kasulikuks enesehindamise vahendiks^[17]. Meie viimaste aastate audititöö kinnitab, et isegi kui liikmesriik täidab formaalselt eeltingimusi, ei tähenda see iseenesest tingimata, et olukord kohapeal on paranenud ja et ta on loonud tingimused tulemuste saavutamiseks (vt näited 4. selgituses).

28 Samal ajal võis eeltingimuste kehtestamine anda kaudse panuse, sest ilma nendeta oleksid tingimused ELi vahendite kasutamiseks kohapeal olnud veelgi keerulisemad. Komisjoni 2017. aasta uuringus jõuti järeldusele, et eeltingimused muutsid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kasutamise tõhusamaks ja struktureeritumaks^[21]. Selles tunnistati siiski, et tõendusmaterjal oli piiratud ja et järeldused võivad olla ennatlikud. Pärast seda ei ole komisjon rohkem hinnanud eeltingimuste mõju kulutuste tõhususele kohapeal.

Eeltingimuste täitmata jätmisel olid harva rahalised tagajärjed

29 Ajavahemikul 2014–2020 avaldas eeltingimuste täitmata jätmine ELi vahendite asjaomastele prioriteetidele väljamaksmisele otsest mõju kahes etapis, kuna komisjonil oli õigus peatada maksed, kui liikmesriigid ei täitnud asjaomaseid eeltingimusi^[22]:

•  esiteks võis komisjon rakenduskavade vastuvõtmise etapis peatada vahemaksed kuni tegevuskavade lõpuleviimiseni, kui ta sai tõestada, et konkreetsete eesmärkide saavutamine on oluliselt takistatud;
•  teiseks võis komisjon peatada maksed, kui tegevuskavasid ei ole 31. detsembriks 2016 lõpule viidud.

Eeltingimuste täitmata jätmine ei olnud aga ise piisav põhjus maksete peatamiseks.

Komisjon ei peatanud ühtegi makset seoses eeltingimuste täitmata jätmisega rakenduskava vastuvõtmise etapis

30 Esimese etapi puhul leidsime, et komisjon ei olnud rakenduskava vastuvõtmise ajal ühtegi maksete peatamist kehtestanud, kuigi ligikaudu kolmandik valdkondlikest eeltingimustest jäi täitmata (vt punkt 23). Siiski leidsime, et liikmesriigid algatasid ise maksete peatamisi, mis moodustasid umbes 2% ERFist/ÜFist ja 3,5% ESFist saadavast rahastamisest^[23]. See võis takistada komisjonipoolset peatamiste kehtestamist. Samuti näitab see, et vähemalt perioodi 2014–2020 alguses mõjutas eeltingimuste täitmine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamist.

31 Teises etapis töötas komisjon välja menetlused liikmesriikide tegevuskavade rakendamise jälgimiseks^[24] ja määratles kriteeriumid võimalikuks maksete peatamiseks^[25]. Komisjoni sõnul oli maksete peatamine võimalik ainult siis, kui oli olemas piisav teave ja õiguslik alus edasiminekuks. Tegevuskava täitmata jätmine ei olnud iseenesest piisav põhjus, et algatada maksete peatamine. Ühissätete määruse kohaselt pidid komisjoni poolt määratud maksete peatamised olema proportsionaalsed, võttes arvesse „võetavaid meetmeid ja ohustatud fonde“^[26].

32 Samal ajal ei olnud liikmesriigid kohustatud süstemaatiliselt aru andma oma tegevuskavade vahepealsetest edusammudest kuni aruandlustähtajani 2017. aastal ega esitama teavet, mis võimaldaks süstemaatiliselt ja järjepidevalt hinnata, kas esines põhjuseid maksete peatamiseks. Ilma selge ja mõõdetava seoseta ühissätete määruse eeltingimuste ja rakenduskava erieesmärkide saavutamise vahel oli komisjonil peaaegu võimatu peatamisotsuseid põhjendada. Seega, kuigi komisjonil lasus tõendamiskohustus maksete peatamise põhjendamiseks, ei olnud tal juurdepääsu selleks vajalikule teabele.

Komisjon peatas ajavahemikul 2014–2020 maksed ainult kahe rakenduskava puhul

33 Ajavahemiku 2014–2020 esimese kolme aasta jooksul uuris komisjon vajadust peatada maksed seoses 15 tegevuskavaga 761-st, mis hõlmasid kaheksat liikmesriiki (vt punkt 25). Enne toetuse peatamist saadetavaid teatisi sai siiski väljastada alles pärast seda, kui liikmesriigid olid 2017. aasta augusti lõpuks esitanud aruande oma tegevuskavade rakendamise kohta. 2017. aasta lõpus ja pärast seda, kui oli analüüsitud liikmesriikide edusamme eeltingimuste täitmisel, saatis komisjon peatamiseelsed teatised viie tegevuskava kohta seoses viie eri rakenduskavaga (Hispaanias, Itaalias ja Rumeenias).

34 2018. aasta aprillis ja 2019. aasta veebruaris otsustas komisjon peatada maksed kahele neist viiest rakenduskavast (Hispaanias ja Itaalias). Hispaania rakenduskava maksete peatamine tühistati 2019. aasta märtsis, samas kui Itaalia rakenduskavale tehtavad maksed jäid peatatuks.

Väljavaated aastateks 2021–2027: kehtestatakse kogu perioodi jooksul kohaldatavad uued eeltingimused ja uus õigusriiki puudutav tingimus

35 Ajavahemikul 2021–2027 asendatakse varasemad eeltingimused uutega^[27]. Kokku on 20 uut eeltingimust; varem oli neid 36. Enamik neist on üldjoontes kooskõlas varasemate eeltingimustega. Lisaks sellele on üldised eeltingimused asendatud horisontaalsete eeltingimustega. Need horisontaalsed tingimused puudutavad riigihangete, riigiabi ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni aspekte. Joonis 1 annab ülevaate eeltingimustest perioodil 2014–2020 ja perioodil 2021–2027.

36 Erinevalt ajavahemikust 2014–2020 peavad liikmesriigid eeltingimusi kohaldama kogu ajavahemiku 2021–2027 jooksul. Lisaks on komisjonil kuni selle perioodi lõpuni õigus maksete peatamiseks, kui liikmesriigid enam eeltingimusi ei täida^[28]. See tähendab, et komisjon saab oluliselt tugevdada oma rolli selles, kuidas liikmesriigid ühtekuuluvuspoliitika fonde rakendavad.

37 Sarnaselt perioodi 2014–2020 olukorraga ei nõuta ühissätete määruses aga seda, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti ja nõukogu sellest, kuidas liikmesriigid on perioodil 2021–2027 eeltingimusi täitnud. Selline aruandlus võiks aidata rõhutada, kui oluline on täita tingimusi, mis tagavad ELi vahendite tulemusliku ja tõhusa kasutamise.

38 16. detsembril 2020 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse 2020/2092, millega kehtestatakse eeskirjad ELi eelarve kaitsmiseks juhtudel, kui liikmesriigid rikuvad õigusriigi põhimõtteid^[29]. Uus õigusriigi tingimus täiendab perioodi 2021–2027 ühissätete määruses sätestatud rakendamistingimusi ning muid instrumente ja protsesse, mis edendavad õigusriigi põhimõtteid ja nende kohaldamist. Eelkõige ühtekuuluvuspoliitika fondide puhul saab komisjon teha ettepanekuid meetmete kohta ainult juhul, kui ühissätete määruse kohased erimenetlused ei taga piisavalt ELi eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist ega kaitse ELi finantshuve.

Tulemusreserv ja tulemuslikkuse hindamine

Osa rahalistest vahenditest eraldatakse paremate tulemustega meetmete jaoks

Tulemusreservi vabastamine 2019. aasta tulemuslikkuse hindamise alusel

39 Tulemusreserv oli püüe siduda eelarveotsused tulemuslikkusega, eelkõige väljunditega. Reservi vabastamine sõltus sellest, kas 2018. aasta lõpuks on iga prioriteetse suuna puhul saavutatud asjakohased vahe-eesmärgid, mis on kindlaks määratud tulemuslikkuse hindamise käigus^[30]. Kõnealune tulemuslikkuse hindamine pidi toimuma 2019. aastal, võttes arvesse liikmesriikide poolt ajavahemiku 2014–2018 kohta esitatud tulemuslikkuse andmeid.

40 2014.–2020. aasta rakenduskavades lisati eesmärgi „Investeeringud majanduskasvu ja tööhõivesse“ (v.a Euroopa territoriaalse koostöö eesmärk) eraldistesse tulemusreserv, mis moodustas ligikaudu 6% ELi rahalistest vahenditest (umbes 20,2 miljardit eurot), nagu on näidatud joonisel 2.

41 Tulemusreserv oli olemas juba enne periodi 2014–2020. Ajavahemikul 2000–2006 oli see kohustuslik, kuigi tulemuslikkuse hindamise kriteeriume ei tulnud rakenduskavades kindlaks määrata. Ajavahemikul 2007–2013 võisid liikmesriigid seda vabatahtlikult kohaldada. Võrreldes varasemate perioodidega olid aastatel 2014–2020 peamised uuendused rakenduskavade sekkumisloogikast tuletatud tulemusraamistiku kohustuslikuks muutmine, reservi jaotamine prioriteetide tasandil ning reservi vabastamise (iga prioriteetse suuna puhul) otsene sidumine rahuldava tulemuslikkusega, mida mõõdetakse tulemuslikkuse hindamise käigus rakenduskavades kindlaks määratud vahe-eesmärkide alusel.

Tulemuslikkuse hindamine, mis põhineb suurel hulgal näitajatel ja vahe-eesmärkidel

42 2019. aastal viis komisjon läbi tulemuslikkuse hindamise 300 ERFi/ÜFi ja ESFi rakenduskava puhul, millel on olemas tulemusreserv. Need tulemusraamistikud koosnesid kõnealuste ERFi/ÜFi ja ESFi rakenduskavade iga prioriteetse suuna näitajate, vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste kogumitest^[31]. Kokku hõlmas hindamine nende rakenduskavade 1917 prioriteetset suunda ja 5802 näitajat. Näitajaid oli nelja liiki:

•  finants(sisend)näitajad kulutuste mõõtmiseks. Igale prioriteedile tuli selline näitaja kehtestada;
•  peamised rakendusetapid, mis täiendasid väljundnäitajaid, kui 2018. aasta lõpuks ei olnud väljundeid oodata;
•  väljundnäitajad (ühised või kavapõhised), et mõõta meetmete rakendamist; ja
•  tulemusnäitajad (ESFi rakenduskavade puhul ühised või kavapõhised, teiste fondide puhul kavapõhised), et mõõta rakenduskava erieesmärkide saavutamist, kus see on asjakohane ja toetatava poliitilise sekkumisega tihedalt seotud.

Ühiste näitajate kasutamine võimaldab komisjonil kavu võrrelda ja näitajate väärtusi koondada.

Tulemusreservi vabastamise tingimused

43 Iga prioriteetse suuna tulemusraamistik pidi sisaldama vähemalt ühte finants(sisend)näitajat ja ühte väljundnäitajat; tulemusnäitajate ja peamiste rakendusetappide kasutamine oli vabatahtlik. Tulemusreservi vabastamiseks pidid näitajad saavutama vähemalt 85% oma vahe-eesmärgi väärtusest; kui kasutati rohkem kui kahte näitajat, vähendati 85% künnist ühe näitaja puhul 75%-ni^[32]. Prioriteetide puhul, mis ei olnud oma vahe-eesmärkide väärtust saavutanud, oli liikmesriikidel kolm kuud aega teha ettepanek tegevuskava muutmiseks, et jaotada reserv ümber nendele prioriteetidele, mis olid vahe-eesmärgid saavutanud.

44 ERFi/ÜFi projektide esialgsetes eeskirjades oli sätestatud, et näitajad tuleb esitada alles siis, kui tegevused on täielikult ellu viidud^[33]. Finantsnäitajate arvutamiseks kasutatavad projektikulud vastaksid rakendamise aastaaruandes esitatavale aruandlusele ainult siis, kui need on tehtud ja komisjonile tõendatud 2018. aasta lõpuks^[34].

45 Liikmesriikidel lubati enne tulemuslikkuse hindamist nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, näiteks majandus-, keskkonna- ja tööturutingimuste olulise muutumise korral, vaadata läbi esialgse rakenduskava vahe-eesmärgid ja näitajad^[35]. 2014. aastal tegi komisjon ettepaneku kasutada teiseseid õigusakte, mis lubavad tugineda ala- või ülehindamist põhjustavatele valedele eeldustele, põhjendusena vahe-eesmärkide läbivaatamiseks^[36].

46 Komisjon võis ajavahemikul 2014–2020 peatada vahemaksed olulise suutmatuse korral vahe-eesmärke saavutada^[37]. Selle võimaluse kasutamiseks pidi komisjon teavitama asjaomast liikmesriiki rakendamise puudustest ja andma talle võimaluse võtta parandusmeetmeid.

47 Me märkisime varem, et on vähe tõenäoline, et tulemuslikkuse hindamine käivitaks ühtekuuluvuskulude märkimisväärse ümberjaotamise tulemuslikumatele kavadele ja prioriteetidele^[38]. Samuti väljendasime kahtlusi, kas peaaegu pooled vahe-eesmärkidest, mis on määratletud tulemusreservi vabastamise ja kehvade tulemuste eest tehtavate maksete peatamise kriteeriumidena, on sobivad^[39]. OECD hindas 2017. aastal tulemusreservi ulatuse piiratuks ja seadis kahtluse alla selle ranguse seoses tulemuslikkusega^[40].

48 Samuti teavitasime raskustest, millega liikmesriigid on kokku puutunud ühiste väljund- ja tulemusnäitajate eesmärkide seadmisel^[41]. Seda kinnitas ka komisjoni enda 2018. aasta mõjuhinnang^[42].

Eeskirjade muutmine enne 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist tõi liikmesriikide jaoks kaasa suurema paindlikkuse

Alates 2014. aastast kohandatud tingimused ja kriteeriumid

49 Period 2014–2020 algas viivitustega: Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid õigusraamistiku vastu alles 2013. aasta detsembris ning enamiku rakenduskavade vastuvõtmine võttis aega kuni 2015. aasta detsembrini^[43]. See ja edasised viivitused projektide rakendamisel kohapeal tähendasid, et rahaliste vahendite kasutamine oli aeglasem kui algselt kavandatud. 2017. aasta lõpuks, st kolm aastat pärast seitsmeaastase perioodi algust, moodustasid liikmesriikide esitatud kulutused vaid 16% perioodil 2014–2020 kättesaadavatest eelarveeraldistest^[44].

50 Alates 2014. aastast tegi komisjon 2019. aasta tulemuslikkuse hindamise eeskirjades mitu muudatust (vt joonis 3). Need muudatused tõid liikmesriikidele tulemuslikkuse aruandluses kaasa suurema paindlikkuse. Eelkõige võimaldasid need korraldusasutustel esitada järgmised andmed:

•  saavutatud väljundid ERFi/ÜFi tegevuste puhul, mida ei olnud veel täielikult ellu viidud (2018. aastal)^[45];
•  2018. aastal kantud, kuid komisjonile 30. juuniks 2019 tõendatud kulud tulemuslikkuse hindamise eesmärgil^[46].

51 Lisaks selgitas komisjon 2017. aastal, et liikmesriikide iga-aastaste kulueesmärkide saavutamise mõõtmiseks võtab komisjon arvesse mitte ainult liikmesriikide tehtud ja deklareeritud kulusid, vaid ka komisjoni tehtud iga-aastaseid eelrahastamise makseid^[47]. See tähendas, et liikmesriigid, kes seadsid oma vahe-eesmärgid n + 3 kulukohustustest vabastamise reegli alusel, võisid deklareerida oma kulueesmärkide saavutamiseks vähem kulusid.

Liikmesriigid võisid nendest muudatustest ja selgitustest johtuvalt näidata tulemusi parematena kui esialgse õigusakti alusel

52 Need muudatused võimaldasid liikmesriikidel näidata tulemusi parematena kui esialgse õigusakti alusel. Liikmesriigid võtsid neid muudatusi tulemuslikkuse aruandluses kiiresti arvesse. 2018. aasta lõpus teatasid kõigi seitsme meie valimisse kuuluva ERF/ÜFi rakenduskava korraldusasutused lõpetamata tegevuste ja/või tehtud ja deklareeritud, kuid 2018. aasta lõpuks veel tõendamata kulude väljunditest. Välja arvatud ühe puhul 14-st rakenduskavast (mis sisaldavad ka ESFi) esitati väljundid juba enne, kui komisjonile olid deklareeritud kõik seotud kulud. Samuti leidsime, et meie valimisse kuulunud 57 projektist 38 ei olnud 2018. aasta lõpuks lõpule viidud. Ometi olid korraldusasutused 32 käimasoleva projekti puhul juba 2018. aasta rakendusaruandes väljundnäitajatest teatanud. Ilma komisjoni poolt enne 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist tehtud muudatusteta ei oleks neid projekte saanud tulemusreservi jaotamisel arvesse võtta.

Rohkem kui pooli näitajatest/vahe-eesmärkidest muudeti enne tulemuslikkuse hindamist

53 Algselt piirdus vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste muutmise võimalus ühissätete määruses esitatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtude mittetäieliku loeteluga. Sealsed näited ei sisaldanud olukorda, kus kavades seatud esialgsed sihtväärtused ja vahe-eesmärgid oleksid arvutatud valede eelduste alusel. Selliste olukordade käsitlemiseks andis komisjon 2014. aastal liikmesriikidele võimaluse vahe-eesmärgid ja eesmärgid läbi vaadata, kui need põhinesid valedel esialgsetel eeldustel^[48]. Komisjon soovitas ka liikmesriikidel taotleda tulemusraamistiku muutmist hiljemalt 30. juuniks 2018^[49].

54 Aastatel 2014–2018 kasutasid liikmesriigid laialdaselt võimalust muuta tulemusnäitajaid ja nende väärtusi. Meie analüüs näitab, et rohkem kui pooli (55%) 5802-st näitajast ja/või vahe-eesmärgist oli rakenduskava vastuvõtmisest tulemuslikkuse hindamiseni kulunud aja jooksul muudetud (vt joonis 4). Liikmesriigid eelkõige:

•  suurendasid tulemusraamistikus vahe-eesmärkide väärtust umbes 7% kõigi näitajate puhul, peamiselt finants-(sisend-) ja kavapõhiste väljundnäitajate puhul;
•  vähendasid tulemusraamistikus vahe-eesmärkide väärtust umbes ühe kolmandiku näitajate, peamiselt finants(sisend)näitajate puhul; ning
•  kehtestasid 916 uut näitajat koos vastavate vahe-eesmärkidega, mis osaliselt asendavad rakenduskavade vastuvõtmisel kokkulepitud esialgseid näitajaid.

55 Liikmesriigid vähendasid tulemusraamistiku kõikide näitajate puhul vahe-eesmärkide väärtusi umbes 30% võrra. Joonisel 5 esitatakse liikmesriikide kaupa näitajate ja/või nende vahe-eesmärkide muutmise viiside jaotus.

Enamik liikmesriike põhjendas oma kohandusi sellega, et esialgsed eeldused olid valed

56 2018. aastal, üks aasta enne tulemuslikkuse hindamist, registreeris komisjon 24 liikmesriigilt 148 muutmistaotlust seoses ESFi rakenduskavade tulemusraamistiku näitajate/vahe-eesmärkidega. Neist 16 liikmesriigi puhul põhjendati taotlusi muu hulgas ebaõigete esialgsete eeldustega vahe-eesmärkide kehtestamisel. Me ei saanud sarnaseid andmeid ERFi/ÜFi rakenduskavade muudatuste kohta.

57 Meie enda analüüs annab siiski sarnase tulemuse. Vaatasime läbi 120 näitajaga ja vahe-eesmärgiga seotud muudatused, mis sisaldusid 14-s uuritud ERFi/ÜFi ja ESFi rakenduskavas (vt I lisa). Leidsime, et 66 näitajat olid kas vähendatud, uuesti rakendatud või muudetud. Pooli neist muudatustest põhjendasid liikmesriigid esialgsete vahe-eesmärkide kehtestamisel tehtud ebaõigete eeldustega. Ühissätete määruses ei määratud tulemusraamistiku muutmise tähtaega enne tulemuslikkuse hindamist ja komisjon kiitis liikmesriikide sellised taotlused heaks kuni 2018. aasta lõpuni ehk kuus kuud pärast komisjoni soovitatud tähtaega (vt punkt 53). Ühe Rumeenia rakenduskava puhul kiitis komisjon viis uut väljundnäitajat heaks veel isegi 2019. aasta juunis.

Vahe-eesmärkide kohandused tõid kaasa tulemusreservi vabastamise oluliselt suurema arvu prioriteetide jaoks

58 Kõnealuste tulemusraamistiku kohanduste tulemusel teatasid liikmesriigid suuremast edust tulemusreservi eraldamiseks vajalike vahe-eesmärkide täitmisel. Üldiselt järeldati komisjoni tulemuslikkuse hindamise käigus, et kolm neljandikku prioriteetsetest suundadest olid täitnud oma vahe-eesmärgid ja seetõttu eraldati umbes 82% tulemusreservist nendele edukatele prioriteetidele (vt joonis 6).

59 Meie analüüs näitas ka, et ilma näitajate ja/või vahe-eesmärkide kohandamiseta enne tulemuslikkuse hindamist oleks tulemusreservi osakaal, mis vastab prioriteetsetele suundadele, mille puhul vahe-eesmärke ei olnud täidetud, enam kui kahekordistunud, 18%-lt (3,7 miljardit eurot) 44%-le (8,9 miljardit eurot), mis tähendab, et vabastada oleks saanud ainult 56% reservist. Ilma muudatusteta oleks üheteistkümnel liikmesriigil olnud vähemalt pool tulemusreservist seotud täitmata prioriteetidega (vt joonis 7). Rahaliselt oli suurim mõju Poolale, Hispaaniale ja Itaaliale. Need kolm liikmesriiki moodustasid kokku kolmandiku kogu reservist, mida ilma muudatusteta ei oleks vabastatud. Ainult kahes liikmesriigis (Luksemburg ja Soome) ei olnud muudatustel mingit mõju (vt joonis 8).

60 Näitajate/vahe-eesmärkide muudatused, mis komisjoni hinnangul olid nõuetekohaselt põhjendatud, tõid kaasa ka selle, et nende prioriteetide arv, mille puhul esines „oluline suutmatus“ vahe-eesmärke saavutada (288), oli alla poole sellest, mis see oleks olnud algselt (605 ehk ligikaudu üks kolmandik kõigist tulemusreserviga prioriteetidest). Horvaatia, Iirimaa ja Taani puhul oleks komisjon pidanud kaaluma maksete peatamist rohkem kui poolte nende prioriteetide raames eraldatud vahendite puhul.

Komisjon ei teinud kindlaks kõigi tulemuslikkuse hindamiseks kasutatud tulemusandmete usaldusväärsust

Esitatud tulemuslikkuse andmed ei ole täielikult kinnitatud

61 Otstarbekas tulemuslikkuse hindamine sõltub olulisel määral usaldusväärsete tulemuslikkuse andmete esitamisest. Seepärast pidid liikmesriikide ametiasutused andma kinnituse liikmesriikide tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuse kohta:

•  korraldusasutused pidid oma liidu vahendite haldaja kinnituses tõendama rakendamise aastaaruandes esitatud tulemuslikkuse andmete usaldusväärsust;
•  auditeerimisasutused andsid oma audititööl põhineva täiendava kinnituse iga-aastases kontrolliaruandes, sealhulgas auditiarvamuses.

62 Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika kindluse tagamise süsteemis annavad korraldusasutused tulemuslikkuse andmete kohta aru oma iga-aastastes rakendusaruannetes kalendriaasta (1. jaanuarist 31. detsembrini) kohta^[50]. Selle asemel hõlmavad aga nende liidu vahendite haldaja kinnitused^[51] ja auditeerimisasutuste iga-aastased kontrolliaruanded (sealhulgas nende auditiarvamused) aruandeaastat^[52] (1. juulist 30. juunini). Seetõttu kajastati 2018. aasta teise poolaasta tulemuslikkuse andmeid 2018.–2019. aasta liidu vahendite haldaja kinnituses ja auditeerimisasutuste 2020. aasta veebruaris esitatud iga-aastases kontrolliaruandes. 2019. aasta tulemuslikkuse hindamisel pidi komisjon tuginema korraldusasutuste esitatud vahepealsele teabele, mida auditeerimisasutused ei olnud veel kontrollinud (vt joonis 9).

Korraldusasutuste poolt tehtava tulemuslikkuse andmete kontrolli ulatus oli erinev

63 Meie analüüs näitas, et korraldusasutuste kontroll tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuse üle oli väga erinev. Läbivaadatud 14 rakenduskava puhul kontrollisid korraldusasutused enamasti iga-aastases rakendusaruandes esitatud tulemuslikkuse andmeid toetusesaajate esitatud andmete põhjal. Nende kontrollide ulatus oli aga väga erinev (vt 5. selgitus) ja neid ei tehtud kõigi näitajate puhul järjepidevalt. Üldiselt leidsime tõendeid selliste kontrollide tegemise kohta 129-st läbivaadatud näitajast 116 (90%) puhul.

Tulemuslikkuse andmetega seotud audititöö oli auditeerimisasutuste otsustada

64 2018. aasta oktoobris palus komisjon auditeerimisasutustel esitada oma 2017–2018. aastate kontrolliaruannetes aruanne seiresüsteemide valmisoleku kohta usaldusväärsete andmete esitamiseks 2019. aasta tulemuslikkuse hindamise jaoks. Komisjon on aastate jooksul auditeerimisasutustega peetud kohtumistel ja seminaridel arutanud võimalikke lähenemisviise tulemuslikkuse andmete auditeerimiseks. Komisjon soovitas ka oma auditistrateegia juhistes auditeerimisasutustel käsitleda tulemuslikkuse andmete usaldusväärsust nende tegevusauditites, valdkondlikes auditites või süsteemiauditites.

65 Tulemuslikkuse andmete auditite liik, ulatus ja ajastus jäid kuni 2018. aastani siiski suuresti iga auditeerimisasutuse otsustada. Alles 2019. aasta mais jõustus komisjoni delegeeritud määrus, millega nõutakse, et auditeerimisasutused peavad oma tegevusauditites järjepidevalt käsitlema tulemuslikkuse andmete usaldusväärsust^[53]. See oli liiga hilja, et mõjutada 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist.

66 Üldiselt tegid auditeerimisasutused komisjoni andmetel enne 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist 81% kõigi ERFi/ÜFi rakenduskavade ja 90% kõigi ESFi rakenduskavade puhul mingis vormis audititööd tulemusandmete usaldusväärsuse kohta. Nad tegid seda kas tegevusauditite, valdkondlike auditite või süsteemiauditite kaudu. Enamasti viisid auditeerimisasutused läbi süsteemiauditeid ja valdkondlikke auditeid, millele järgnesid tegevusauditid (vt joonis 10).

67 Meie enda analüüs käesoleva auditi raames uuritud nelja liikmesriigi kohta näitab, et 14 rakenduskavast 12 puhul esitasid auditeerimisasutused komisjonile aruande oma audititööst seoses tulemusandmete usaldusväärsusega enne tulemuslikkuse hindamist. Samas leidsime, et nende kontrollid hõlmasid ainult 6 tegevust 57-st, mida käesoleva auditi raames hinnati.

Komisjon määras tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuse kindlaks rohkem kui seitsme rakenduskava puhul kümnest

68 2019. aastal hindas komisjon enne tulemuslikkuse hindamise läbiviimist liikmesriikide poolt 2018. aasta rakendamise aastaaruannetes esitatud tulemuslikkuse andmete täielikkust, järjepidevust ja usutavust. Lisaks viis komisjon 14 liikmesriigis läbi ad hoc valdkondlikud auditid 31 kava kohta, mida ta pidas kõige veaohtlikumaks. Nende käigus tuvastati kaheksa kava puhul Belgias, Saksamaal, Ungaris, Itaalias, Rumeenias ja Slovakkias puudusi tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuses ja tulemusraamistikus esitatud näitajate väärtustes.

69 Üldiselt määras komisjon auditeerimisasutuste töö ja oma täiendava töö põhjal enne tulemuslikkuse hindamist kindlaks 71% ERFi/ÜFi rakenduskavade^[54] ja 81% ESFi rakenduskavade tulemuslikkuse andmete usaldusväärsuse.

70 Komisjon võib vahemaksed peatada, kui ta saab teada tõsistest puudustest seiresüsteemi või näitajate andmete kvaliteedis ja usaldusväärsuses^[55]. Kokku hindas komisjon selles kontekstis 15 rakenduskava, algatades enne 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist kuue rakenduskava peatamiseelsed menetlused Belgias, Saksamaal, Ungaris, Leedus, Rumeenias ja Sloveenias. Lõpuks tühistas komisjon siiski kõik peatamiseelsed menetlused ja ühtegi makset ei peatatud. Komisjoni sõnul esitasid asjaomased liikmesriigid lisateavet või tegelesid puudustega.

Suurem osa tulemuslikkuse andmetest vastas aluseks olevatele tõenditele, kuid mitte kõik

71 Selleks, et kujundada sõltumatu seisukoht tulemuslikkuse andmete kvaliteedi kohta, uurisime oma auditiga hõlmatud 14 rakenduskava 20 prioriteetse suuna tulemusraamistike kõigi 120 näitaja kohta esitatud väärtusi. Samuti uurisime nende 20 prioriteetse suuna raames 57 projekti 129 näitajaga (vt I lisa).

72 Üldiselt näitas meie analüüs, et enamasti vastasid komisjonile esitatud tulemuslikkuse andmed aluseks olevatele tõenditele, kuid mitte alati.

•  Esmalt võrdlesime komisjonile 2018. aasta rakendamise aastaaruannetes esitatud andmeid korraldusasutuste valduses olevate projektiandmetega. Meie analüüs näitas, et tulemusraamistike 120 näitajast 110 väärtused (92%) olid täielikus vastavuses.
•  Seejärel kontrollisime, kas korraldusasutuste valduses olevad andmed on kooskõlas toetusesaajatelt saadud tõenditega. Kokkuvõttes saime kinnitada 129 näitajast 115 (89%) näitaja väärtuste omavahelist vastavust, mis olid seotud 46 projektiga meie valimisse kuulunud 57 projektist (81%).

73 Kõigil neljal liikmesriigil oli vähemalt üks rakenduskava, mille puhul me saime kinnitada kõigi tulemuslikkuse andmete kooskõla projekti tasandil (vt joonis 11).

Tulemuslikkuse hindamine mõjutas ELi rahaliste vahendite eraldamist vaid piiratud määral

Peamiste rakendusetappide ja väljundite saavutamise ning raha kasutamise edukus määras tulemusreservi vabastamise

74 Meie analüüs näitas, et tulemusreservi vabastamine sõltus peamiselt liikmesriikide edusammudest rakendamisel, mis väljendub peamiste rakendusetappide või väljundite saavutamises ja nende edukuses raha kasutamisel (ligikaudu kolmandik kõigist näitajatest olid finantsnäitajad, nagu on näidatud joonisel 12). Näiteks vabastati tulemusreservid summas 195 miljonit eurot ja 52 miljonit eurot vastavalt Poola aruka majanduskasvu rakenduskava ning Itaalia ettevõtete ja konkurentsivõime rakenduskava jaoks, sest nende rakenduskavade prioriteedid olid saavutanud oma vahe-eesmärgid, mis olid seotud tagastamatut toetust saavate ettevõtete või toetatavate äriühingute arvu, algatatud tegevuste arvu ja komisjonile deklareeritud kulutustega.

75 Ainult 13 näitajat 5802-st (ehk vähem kui 1%) mõõtsid kava edukust tulemuste saavutamise seisukohast (vt joonis 12). Üks tulemusnäitajate vähese arvu põhjusi oli see, et aeg vahe-eesmärkide saavutamiseks tulemuslikkuse hindamise jaoks oli suhteliselt lühike (maksimaalselt neli aastat) ja seega ebapiisav investeeringute puhul, kus tulemuste saavutamine võtab kauem aega.

76 Komisjoni tulemuslikkuse hindamise käigus ilmnes 121 tegevuskavas 288 prioriteetset suunda, mille puhul tuvastati nn oluline suutmatus finants- (sisend-) ja väljundnäitajate vahe-eesmärke täita. Nendel juhtudel oli komisjonil õigus maksed peatada. Me leidsime siiski, et komisjon ei olnud kehtestanud ühtegi maksete peatamist. Komisjoni sõnul oli selle peamiseks põhjuseks see, et 80% kavade puhul olid rakendamispuudujäägid piisavalt kõrvaldatud ja umbes kolmandik prioriteete oli ümber planeeritud või ümberplaneerimisel. Kui liikmesriigid tõsise mahajäämuse tõttu peatamise ohuga silmitsi seisid, tegid nad ettepaneku muuta rakenduskava, et muuta selle vahe-eesmärke, mille komisjon heaks kiitis (vt punkt 58).

Tulemusreservi vabastamist tasakaalustas muude eelarvemuudatuste finantsmõju

77 Uurisime kõiki 1624 prioriteeti, mis vastavad 267-le 300 rakenduskavast, mille tulemuslikkuse hindamine oli 2020. aasta detsembriks lõpule viidud, et hinnata, kuidas on vahendite eraldamine üldiselt muutunud alates heakskiidetud rakenduskavade esimesest versioonist. Me vaatlesime kogu ELi eraldist, st põhieraldist ja tulemusreservi.

78 Kui prioriteedid ei ole saavutanud oma vahe-eesmärke, siis jaotatakse vastav tulemusreserv ümber nendele prioriteetidele, mis on vahe-eesmärgid saavutanud. Nende ümberjaotamistega kaasnesid enamasti muud rakenduskava muudatused.

79 Uurisime ka seda, kas üldised andmed eelarveeraldiste muutuste kohta perioodi 2014–2020 algusest kuni tulemuslikkuse hindamiseni on seotud liikmesriikide edusammudega vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste saavutamisel. Meie analüüs näitas, et ELi vahendite üldine eraldamine ei suurenenud ega vähenenud automaatselt sõltuvalt sellest, kas prioriteedid saavutasid vastavalt tulemuslikkuse hindamisele oma vahe-eesmärgid. Tuvastasime, et 17% prioriteetidest (62 357-st), mis ei olnud saavutanud oma vahe-eesmärke, said tegelikult rohkem ELi rahalisi vahendeid. Samuti oli 24% prioriteedi (304 1267-st) puhul, mis saavutasid oma vahe-eesmärgid, ELi üldine rahastamine tegelikult vähenenud (vt joonis 13).

80 See näitab, et kava prioriteetide sihtväärtuste saavutamine 2018. aastaks oli vahendite ümberjaotamisega (alates perioodi algusest kuni 2018. aastani) üksnes nõrgalt seotud. Sellele olukorrale võisid kaasa aidata mitmed tegurid, sealhulgas piiratud tulemusreservi summad (mis moodustasid vaid 6% kogueraldistest) ja muudatused, mis tehti eelarveeraldistes pärast rakenduskavade vastuvõtmist muudel põhjustel, nagu rahastamise automaatne suurendamine tehniliste kohanduste tõttu (nagu juhtus 2017. aastal) või uute prioriteetide kehtestamine.

Perioodi 2021–2027 väljavaated: vahendite paindlikum eraldamine, kuid kohustusliku tulemusreservi kaotamine

Kohustusliku tulemusreservi kasutamist ei jätkata

81 Iga kava kohta tehakse 2025. aastal vahehindamine, et määrata kindlaks 50% vahendite eraldamine viimaseks kaheks aastaks. Vahehindamine põhineb muu hulgas edusammudel vahe-eesmärkide saavutamisel, võttes arvesse kava elluviimisel tekkinud suuremaid raskusi^[56]. Tulemuslikkuse hindamine ja kohustusliku tulemusreservi kasutamine on aga lõpetatud. Seni ei ole komisjon veel esitanud täiendavaid üksikasju selle kohta, kuidas vahehindamist ja sellele järgnevat ümberplaneerimist läbi viiakse.

Paindlikum vahendite eraldamine kogu perioodi 2021–2027 jooksul ning taaste- ja vastupidavusrahastu kui investeeringute alternatiivse rahastamisallika kasutuselevõtt

82 Ajavahemiku 2021–2027 vahehindamise kontekst on teistsugune kui eelmistel perioodidel. Liikmesriikidel on rohkem paindlikkust vahendite ümberplaneerimiseks ja -jaotamiseks programmitsükli mis tahes hetkel. Eelkõige on liikmesriikidel võimalus teatud ülemmäärade piires ilma komisjoni eelneva heakskiiduta paigutada vahendeid ümber sama fondi, kava või piirkonnakategooria prioriteetide vahel. Samuti on perioodi 2021–2027 ühissätete määruses sätestatud võimalus paigutada kuni 5% iga fondi eraldisest ümber mis tahes muusse eelarve otsese või kaudse täitmise alla kuuluvasse rahastamisvahendisse^[57].

83 Lisaks rakendatakse lähiaastatel ühtekuuluvuspoliitika vahendeid samaaegselt taaste- ja vastupidavusrahastuga. 2021. aastal keskendusid liikmesriigid oma riiklike taaste- ja vastupidavuskavade ettevalmistamisele ning läbirääkimiste pidamisele taaste- ja vastupidavusrahastu raames. Juba praegu on märke sellest, et perioodi 2021–2027 kavade käivitamine viibib veelgi rohkem kui seitse aastat tagasi. Lisaks tuleb märkida, et kuna taaste- ja vastupidavusrahastu raames puudub riiklik kaasrahastamine, võib paljusid investeerimisprojekte, mida tavatingimustes oleks rakendatud ühtekuuluvuspoliitika fondidest, nüüd rahastada taaste- ja vastupidavusrahastu. Selle tulemusena on tõenäoline, et liikmesriigid kasutavad oma esialgselt kavandatud rahaeraldisi oodatust vähem. See omakorda tähendab seda, et vahehindamise ajaks on tõenäoliselt saavutatud vähem tulemusi.

Tulemuspõhised rahastamismudelid

Tulemuspõhiste rahastamismudelite kasutamine laienes perioodil 2014–2020

Kaks uut rahastamismudelit: ühised tegevuskavad ja kuludega sidumata rahastamine

84 Ajavahemikul 2014–2020 võeti kasutusele kaks uut rahastamismudelit. Nende puhul põhines ERFi/ÜFi ja ESFi rahastamine pigem kontrollitud tulemuslikkusel, mida mõõdetakse väljundite ja/või tulemuste vahe-eesmärkidega seotud näitajate või tingimuste täitmisega, kui tegelikult kantud rahastamiskõlblikel kuludel, nagu see oli tavapäraselt.

85 Esimene neist rahastamismudelitest oli ühine tegevuskava^[58], mis on olnud kättesaadav alates perioodi 2014–2020 algusest. Ühiste tegevuskavade maksed toimuvad ühekordsete summade või ühikuhindade standardiseeritud astmike kujul, mis on seotud vahe-eesmärkide ja sihtväärtustega (vt 6. selgitus).

86 Finantsmääruse läbivaatamisega 2018. aastal võeti kasutusele teine vahend, kuludega sidumata rahastamise mudel^[60]. See on põhimõtteliselt uus ELi rahastamisviis, mis põhineb tingimuste täitmisel või saavutatud tulemustel. Konkreetselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul on rahastamine seotud rakendamise edusammudega või programmi eesmärkide saavutamisega^[61]. Kuludega sidumata rahastamist võib alates 2019. aastast kasutada ERFist/ÜFist tehtavate investeeringute puhul energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonnas^[62] (vt 7. selgitus).

87 Mõlemad mudelid pakuvad lihtsustatud juhtimise ja kontrolli korda, kusjuures finantsjuhtimise, kontrolli ja auditeerimise eesmärk on kontrollida, kas tulemuslikkuse sihtväärtused või makse tingimused on täidetud^[64]. Nende kasutamine on vabatahtlik, kuid ühised tegevuskavad peab heaks kiitma komisjon, samas kui liikmesriigid, kes kavatsevad kasutada kuludega sidumata rahastamist, pidid sellest komisjonile ainult teatama.

Lihtsustatud kuluvõimalused: traditsiooniline meetod rahastamise sidumiseks tulemuslikkusega

88 Lisaks on ühissätete määruses kulude hüvitamiseks sätestatud kolme liiki lihtsustatud kuluvõimalusi, mis on arvutatud eelnevalt kindlaksmääratud meetodite või standardmäärade alusel^[65], mitte aga tegelike kulude alusel:

•  ühikukulude standardastmestik;
•  kindlasummalised maksed;
•  ühtse määra alusel rahastamine.

89 Lihtsustatud kuluvõimalused kehtestati esmakordselt ESFi määruses ajavahemikuks 2007–2013 ja nende kohaldamisala on sellest alates pidevalt laiendatud, viimati 2018. aastal, kui lihtsustatud kuluvõimaluste kohustuslikku kasutamist laiendati ERFi rahastatud väikesemahulistele tegevustele. Enne seda kehtestati need ESFi rahastatud tegevuste suhtes^[66]. Alates 2015. aastast on komisjon võtnud ESFi määruse alusel vastu ELi tasandi ja liikmesriigipõhised määrad^[67].

90 Ühikuhindade standardiseeritud astmikud ja kindlasummalised maksed soodustavad tulemuslikkust niivõrd, kuivõrd nad seovad maksed väljunditega, kuid mitte tingimata tulemustega. Kindlamääraline rahastamine on aga täielikult sisendipõhine. Komisjoni sõnul võivad lihtsustatud kuluvõimalused siiski aidata suunata korraldusasutuste ja toetusesaajate tähelepanu sisenditelt väljundite (ja tulemuste) saavutamisele^[68].

91 Oleme varasematel aastatel järjekindlalt toetanud tulemuspõhisema rahastamise kehtestamist ühtekuuluvuspoliitikas. Oleme soovitanud:

•  2012. aastast alates kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi, et vähendada halduskoormust ja vigade riski^[69];
•  juba 2017. aastast kehtestada tulemuspõhise rahastamismudeli, mis seob maksed eelnevalt kehtestatud tingimuste täitmisega või tulemuste saavutamisega^[70].

Ebakindlus seoses uute tulemuspõhiste rahastamismudelite kasutamisega takistas nende kasutuselevõttu liikmesriikides

Vähene huvi uute tulemuspõhiste rahastamismudelite kasutamise vastu

92 Ajavahemikul 2014–2020 näitasid liikmesriigid vähe huvi kahe uue tulemuspõhise rahastamismudeli kasutamise vastu. 2018. aasta jaanuariks oli vaid Poola esitanud ühise tegevuskava ettepaneku. 2019. aasta juulis otsustasid Poola ametiasutused pärast komisjoniga peetud kõnelusi oma ettepaneku tagasi võtta. 2018. aasta aprillis käivitas komisjon projektikonkursi, et koguda kogemusi ja suurendada huvi ühiste tegevuskavade vastu, ning valis välja kaks katseprojekti: Madalmaade projekt kestliku ja kaasava majanduskasvu toetamiseks, kaasates mittetöötavate ja mitteõppivate noorte ning rändajate varjatud anded, ja Portugali projekt „Training2Work“. Mõlemat projekti viiakse praegu ellu komisjonipoolse otsese eelarve täitmise raames ja nende ELi toetus on kokku ligikaudu 1,1 miljonit eurot.

93 Ajavahemikul 2014–2020 katsetas kuludega sidumata rahastamise mudelit ainult Austria ühe ERFi projekti puhul, mille ELi toetus on ligikaudu 36 miljonit eurot (vt 8. selgitus).

Ühiste tegevuskavade ja kuludega sidumata rahastamise teostatavust ja potentsiaalset nõudlust ei ole eelnevalt hinnatud

94 Komisjoni sõnul olid peamised põhjused, miks liikmesriigid ei soovinud ühiseid tegevuskavasid kasutada, liiga keeruline vastuvõtmismenetlus ning raskused väljund- ja tulemusnäitajate kindlaksmääramisel, kuid ka asjaolu, et nad pidasid lihtsustatud kuluvõimalusi tõhusamaks^[71]. Vastusena komisjoni kuludega sidumata rahastamist käsitlevale küsitlusele märkisid liikmesriikide esindajad, et kuludega sidumata rahastamise mittekasutamise põhjused olid selle koormav ülesehitus, selle ebaselge idee ja võimalik kasutus ning ebakindlus kohaldatava auditeerimiskorra suhtes. Üldiselt pidasid liikmesriikide eksperdid tulemuspõhiseid rahastamismudeleid koormavaks, keeruliseks ja aeganõudvaks, toetusesaajate jaoks riskantsemaks ja vähem paindlikuks^[72]. Lõpuks takistas kuludega sidumata rahastamise mudeli kasutuselevõttu ka asjaolu, et seda sai kasutada alles alates 2019. aastast, kui perioodi 2014–2020 rakenduskavad olid juba vastu võetud ja suurem osa rahalistest vahenditest seotud.

95 Meie analüüs näitas ka, et komisjon ei olnud eelneva mõjuhinnangu abil hinnanud selliste rahastamismudelite teostatavust ja võimalikku nõudlust. Samuti leidsime piiratud tõendeid ulatusliku konsulteerimise kohta komisjonis (näiteks energiatõhususe direktiivi rakendamist jälgiva energeetika peadirektoraadiga) või liikmesriikidega enne seadusandliku ettepaneku esitamist.

96 Tegime kindlaks kolm peamist takistust nende uuenduslike rahastamismudelite kasutamisel:

•  kuludega sidumata rahastamise hiline kasutuselevõtt ajavahemikul 2014–2020;
•  korraldusasutuste raskused sobivate tegevuste kindlakstegemisel;
•  liikmesriikide mured õiguskindluse pärast seoses järgnevate kontrollidega, eelkõige seoses kohustusega järgida riigiabi ja hanke-eeskirju.

Liikmesriikide vastumeelsus kasutada aastatel 2014–2020 tulemuspõhiseid rahastamismudeleid tuleneb ka kohaldatavate eeskirjade lahknevustest

97 Me teame aastatepikkusest auditeerimise kogemusest, et korraldusasutused soovivad õiguskindlust ja finantskindlust, sest nad kardavad, et komisjon võib probleemide ilmnemisel maksed peatada või isegi finantskorrektsioone kehtestada. Seda kinnitavad ka komisjoni enda mõjuhinnangud^[73].

98 Lihtsustatud kuluvõimaluste kohta avaldas komisjon suunised perioodi 2014–2020 alguses^[74]. Mais 2021 vaatas komisjon need suunised läbi, et selgitada, et lihtsustatud kuluvõimalustega seotud tegevuste juhtimiskontrollid ja auditid peavad jätkuvalt kontrollima riigiabi eeskirju, kuid mitte konkreetseid riigihankemenetlusi^[75].

99 Sarnased küsimused tekkisid siis, kui 2018. aastal võeti kasutusele kuludega sidumata rahastamise mudel, kuna kohaldatavad finantskontrolli ja auditi eeskirjad olid mitmeti mõistetavad. Need lahknevused kohaldatavates eeskirjades suurendasid liikmesriikide vastumeelsust kasutada seda uut tulemuspõhist rahastamismudelit ajavahemikul 2014–2020. 2019. aasta veebruaris võttis komisjon selgituste andmiseks vastu delegeeritud määruse. Me leiame aga, et sellega ei lahendatud põhiprobleemi: kuidas tagada liikmesriikide auditite ja kontrolliga vastavus siseturu põhireeglitele (vt 9. selgitus).

Tulemuspõhine rahastamine aastatel 2014–2020 toimus peaaegu eranditult traditsiooniliste lihtsustatud kuluvõimaluste kaudu

Eeldatavasti katavad lihtsustatud kuluvõimalused umbes kolmandiku ESFi kuludest, kuid tähelepanu ei ole veel tulemustele suunatud

100 Lihtsustatud kuluvõimalused on olnud ainus tulemuspõhine rahastamismudel, mida perioodil 2014–2020 laialdaselt kasutati. Komisjon julgustas ja soodustas kõnealusel perioodil aktiivselt lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamist, et vähendada korraldusasutuste halduskoormust ja vigade ohtu. See on kaasa aidanud lihtsustatud kuluvõimaluste märkimisväärselt aktiivsemale kasutuselevõtule võrreldes eelmise perioodiga. Peaaegu kõik ESFi rakenduskavad kasutavad vähemalt mingil määral lihtsustatud kuluvõimalusi (enamasti ühikuhindade standardiseeritud astmikke), ja ka mõned ERFi rakenduskavad on hakanud lihtsustatud kuluvõimalusi (enamasti sisendipõhiseid ühtseid määrasid) kasutama. Komisjoni hinnangul katavad lihtsustatud kuluvõimalused perioodi 2014–2020 lõpuks 33% ESFi ja 4% ERFi/ÜFi kulutustest^[79].

101 Kokkuvõttes saab meie hinnangul ligikaudu 22,5 miljardit eurot ehk 8,5% perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika toetuspõhistest kulutustest hüvitatud tulemuspõhiste rahastamismudelite abil, mis seisnevad peaaegu eranditult lihtsustatud kuluvõimalustes.

Väljavaated perioodiks 2021–2027: kuludega sidumata rahastamise mudeli edukas kasutuselevõtt vajab täiendavat selgitamist

Kuludega sidumata rahastamise kasutamine on laiendatud perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika kuludele ja muudetud kohustuslikuks taaste- ja vastupidavusrahastu raames

102 Lähiaastatel muutub tulemuspõhine rahastamine kulude katmise osas ELi rahastamise domineerivaks vormiks. See on tingitud peamiselt sellest, et kuludega sidumata rahastamine saab finantsmääruse kohaselt^[80] olema ainus rahastamismudel, millega antakse liikmesriikidele toetusi taaste- ja vastupidavusrahastu raames^[81]. See on märkimisväärne muutus ELi finantsjuhtimises.

103 Ajavahemikul 2021–2027 saab ühissätete määruse alusel hallatavate ühtekuuluvuspoliitika fondide puhul kuludega sidumata rahastamise mudeli kasutamine võimalikuks kahel tasandil: i) ELi toetuse andmisel prioriteedile tervikuna või selle osadele; ja ii) selliste programmide või prioriteetide raames teostatavate projektide raames toetusesaajale antava toetuse puhul^[82]. See lihtsustab liikmesriikidel ELi rahaliste vahendite kombineerimist riiklike või piirkondlike rahastamiskavadega, mille eeskirju võib olla muidu raske ELi rahastamiskõlblikkuse eeskirjadega ühitada. Kuludega sidumata rahastamine muutub kohustuslikuks ka teatavate meetmete puhul eesmärgiga tugevdada liikmesriikide haldussuutlikkust^[83]. Ühised tegevusplaanid on aga lõpetatud.

104 Ajavahemikul 2021–2027 on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakt, et täiendada ühissätete määruse sätteid^[84]. See võiks olla abiks, et pakkuda kuludega sidumata rahastamiseks kasutusvalmis mudeleid, millega selgitatakse näiteks investeerimisvaldkondi, tegevuste, meetmete ja toimingute liike ning tingimusi, mida tuleb täita, või väljundeid/tulemusi, mida tuleb selle rahastamismudeli kasutamisel saavutada.

Siseturu eeskirjadele vastavuse kontrollimise kord kuludega sidumata rahastamismudeli puhul ei ole ikka veel piisavalt selge

105 Riigihanke- ja riigiabi eeskirjade järgimine on ELi siseturu tõhusaks toimimiseks hädavajalik. Liikmesriigid peavad endiselt tagama, et kõik ELi kulutused on kooskõlas riigihanke- ja riigiabi eeskirjadega^[85]. Komisjoni kohustus on tagada, et liikmesriigid kohaldavad riigihankeid ja riigiabi käsitlevaid ELi eeskirju korrektselt ja järjepidevalt. See kohustus hõlmab kõiki avaliku sektori kulutusi ja rahalise toetuse liike. Seetõttu peame oluliseks algusest peale selgitada, kuidas peaksid korraldus- ja auditeerimisasutused käsitlema riigihankeid ja riigiabi kuludega sidumata rahastamise mudelite kasutamisel perioodil 2021–2027, muu hulgas selleks, et vältida õiguslikku ebakindlust, nagu see valitses eelmisel perioodil.

106 Perioodi 2021–2027 ühissätete määruses on sätestatud, et programmi nende osade puhul, kus kasutatakse kuludega sidumata rahastamise mudelit, tuleks juhtimiskontrollide ja audititega kontrollida, kas hüvitamise tingimused on täidetud või tulemused saavutatud. Nendega ei tuleks aga kontrollida aluseks olevaid kulusid, sest komisjon annab selliste summade kohta eelneva nõusoleku^[86]. See ei piira liikmesriikide kohustust tagada riigihanke- või riigiabi eeskirjade järgimine. Korraldus- ja auditeerimisasutused peavad endiselt komisjonile kinnitama, et kõik raamatupidamise aastaaruandes sisalduvad kulud on korrektsed ja vastavad kõigile kohaldatavatele eeskirjadele^[87].

Järeldused ja soovitused

Tulemuspõhine rahastamine ühtekuuluvuspoliitikas: eesmärgid on asjakohased, kuid perioodil 2014−2020 jäid püsima mitmed puudused

107 Perioodil 2014–2020 tehti palju selleks, et tugevdada ühtekuuluvuspoliitika tulemustele orienteeritust, ning tulemusraamistiku kasutuselevõtt on aidanud kaasa kultuurilisele muutusele ühtekuuluvuspoliitika finantsjuhtimises. Siiski näitas audit, et tulemuspõhine rahastamine ei ole veel reaalsuseks saanud. Kuigi kolm uut rahastamisvahendit tõid kaasa uued rakendamisviisid, ei muutnud need märkimisväärselt ELi rahaliste vahendite eraldamist ja väljamaksmist.

108 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise protsess kestab mitu aastat, mõnikord kauem kui seitsmeaastane finantsraamistik, ning ELi investeeringute tulemuste ja mõnikord isegi väljundite saavutamisel on märkimisväärne ajaline viivitus. Teine probleem on tulemuslikkuse kohta käiva teabe usaldusväärsus ja kasulikkus, mille alusel tuleks eraldada rahalisi vahendeid. Üks peamisi õppetunde, mis on saadud aastate 2014–2020 heade kavatsustega algatustest, on see, et vahendite eraldamise sidumine tulemuslikkusega ei ole kaugeltki lihtne ülesanne.

Kas vahendid olid hästi kavandatud, et motiveerida tulemuslikkust ja suunata tähelepanu tulemuste saavutamisele?

109 Meie audit kinnitas, et kõigil kolmel vahendil oli potentsiaali motiveerida tulemuslikkust ja suunata tähelepanu tulemuste saavutamisele. Vahendid täiendasid üksteist, kuna neid kohaldati programmi rakendamise eri etappides ja eri aspektide suhtes. Kõik nad pakkusid aga võimalust siduda ühtekuuluvuspoliitika rahastamine tulemuslikkuse ja tulemustega.

110 Perioodi 2014–2020 üks peamisi uuendusi olid eeltingimused. Need olid kavandatud selleks, et luua programmide algusest peale õiged tingimused tõhusaks rahakasutuseks, järgides põhimõtet, et parem on tegeleda varakult, enne ELi rahastamise väljamaksmist, mis tahes probleemidega, mis võivad piirata liikmesriikide ja piirkondade võimalusi saavutada kavandatud tulemusi (punktid 16–20).

111 Rahaliste vahendite osaline reservi suunamine hea tulemuslikkusega meetmete puhul nn tulemusreservi kujul ei olnud iseenesest uuenduslik aspekt, kuna seda oli juba teistsugusel kujul ajavahemikul 2000–2006 kasutatud. Uuenduslik element oli tulemuslikkuse hindamine kokkulepitud raamistikus, mis sisaldas iga prioriteetse suuna jaoks vahe-eesmärke ja reservi eraldamist edukatele prioriteetidele. Tulemusreserviga võeti kasutusele läbipaistev ja eeskirjadel põhinev vahend, et muuta ühtekuuluvuspoliitika rahastamine tulemuspõhisemaks, tingimusel et korraldusasutuste esitatud tulemusandmed on usaldusväärsed ning raamistik on stabiilne ja nõuetekohaselt rakendatud. Selle vahendi puuduseks oli selle piiratud osakaal rahastamises, kuna see hõlmas ainult 6% Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eraldistest (punktid 39–41).

112 Kaks uut rahastamismudelit – ühised tegevuskavad ja kuludega sidumata rahastamine – võimaldasid võtta meetmete rahastamise aluseks kas kontrollitud tulemuslikkuse, mida mõõdetakse väljund- või tulemusnäitajate abil, või tingimuste täitmise. See oli selge samm ühtekuuluvuspoliitika tulemuspõhisemaks muutmise suunas, kuigi nende kasutamine oli vabatahtlik ja piirdus konkreetsete valdkondadega. Lisaks tehti lihtsustatud kuluvõimalused kättesaadavaks kõigis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides. Kaks neist (ühikuhindade standardiseeritud astmik ja kindlasummaline makse) seovad maksed selgesõnaliselt väljunditega (punktid 84–91).

Kas komisjon ja liikmesriigid kasutasid tõhusalt vahendeid, et muuta ühtekuuluvuspoliitika rahastamine tulemuspõhisemaks?

113 Meie audit näitas, et komisjon ja liikmesriigid kasutasid kolme vahendit tõhusalt vaid osaliselt, et muuta ühtekuuluvuspoliitika rahastamine tulemuspõhisemaks. Üldiselt on meie hinnang positiivsem eeltingimuste kui tulemusreservi suhtes ja kõige vähem positiivne tulemuspõhiste rahastamismudelite (v.a lihtsustatud kuluvõimalused) suhtes.

Eeltingimused

114 Eeltingimuste hindamine (ja nendega seotud tegevuskavade lõpuleviimine) põhines sageli ühissätete määruses sätestatud üldsõnalistel kriteeriumidel, mis jätsid märkimisväärse tõlgendamisruumi, ning sageli ei viidatud konkreetsetele mõõdetavatele eesmärkidele isegi siis, kui sellised eesmärgid oleks saanud tuletada ELi õigusaktidest. 2014. aastal avaldas komisjon täiendavad suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid ja komisjoni talitused peaksid hindama eeltingimuste täitmisel tehtud edusamme. Meie audit näitas aga, et komisjonil oli raskusi eeltingimuste ühtlustatud hindamisega liikmesriikides kuni perioodi lõpuni (punktid 21–22).

115 Umbes kolmandik valdkondlikest eeltingimustest jäi programmi vastuvõtmise etapis täitmata. See ei näita täitmata eeltingimuste võimalikku mõju liikmesriikide suutlikkusele tulemusi saavutada. Siiski tähendab see, et täitmata eeltingimuste küsimus ei olnud üksikjuhtum, vaid puudutas pigem mitmeid aspekte ja paljusid liikmesriike. Positiivne on see, et liikmesriigid täitsid 98% tegevuskavadest aruandlustähtajaks ehk 2017. aasta augusti lõpuks (punktid 23–25).

116 Ajavahemikul 2014–2020 oli eeltingimuste täitmise hindamine kavandatud ühekordse tegevusena. Seetõttu on ebaselge, kas hindamise raames täheldatud tulemused püsisid kogu perioodi 2014–2020 jooksul. Ka ei tähenda ametlik eeltingimuste täitmine iseenesest tingimata, et olukord kohapeal on paranenud ja et see on loonud tingimused tulemuste saavutamiseks. Eeltingimuste (või tegevuskavade) täitmata jätmisel olid liikmesriikide jaoks harva rahalised tagajärjed. Samal ajal võis eeltingimuste kehtestamine anda kaudse panuse, sest ilma nendeta oleksid tingimused ELi vahendite kasutamiseks kohapeal olnud veelgi keerulisemad (punktid 26–34).

117 Uued eeltingimused kehtivad kogu ajavahemiku 2021–2027 jooksul. Nagu ka eelmisel perioodil, ei ole komisjon siiski kohustatud teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu sellest, kuidas liikmesriigid eeltingimusi täidavad. Lõpetuseks märgime, et ajavahemiku 2021–2027 eeltingimusi täiendab uus õigusriigi tingimus. Ühtekuuluvuspoliitika fondide puhul saab komisjon aga teha ettepanekuid meetmete kohta ainult juhul, kui ühissätete määruse kohased erimenetlused ei taga piisavalt ELi eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või ei kaitse ELi finantshuve 35–38.

Tulemusreserv

118 Oleme varem käsitlenud raskusi, mida liikmesriigid kogesid ühiste väljundi- ja tulemusnäitajate eesmärkide seadmisel, mida seejärel kasutati tulemusreservi jaotamiseks (punktid 42–48).

119 Alates 2014. aastast kohandas ja selgitas komisjon tulemuslikkuse hindamise tingimusi ja kriteeriume. Pärast neid muudatusi andsid liikmesriigid teada parematest tulemustest kui seda oleks võimaldanud esialgne õigusakt (punkt 49–52).

120 Liikmesriigid muutsid paljusid vahe-eesmärke enne tulemuslikkuse hindamist. Pärast neid tulemusraamistiku muudatusi vabastas komisjon 2019. ja 2020. aastal ligikaudu 82% tulemusreservist. Ilma nendeta oleks vabastatud 56% tulemusreservist ja umbes kolmandiku puhul kõigist tulemusreserviga prioriteetidest oleks konstateeritud oluline suutmatus vahe-eesmärke täita (punktid 53–60).

121 Samuti leidsime, et komisjon ei teinud kindlaks kõigi tulemuslikkuse hindamiseks kasutatud tulemusandmete usaldusväärsust. Korraldusasutuste kontroll tulemusandmete usaldusväärsuse üle oli erinev. Samal ajal auditeerisid auditeerimisasutused enne 2019. aasta tulemuslikkuse hindamist tulemusandmete usaldusväärsust enamiku, kuid mitte kõigi programmide puhul. Teine piirav tegur oli liikmesriikide iga-aastaste rakendusaruannete ning vastavate liidu vahendite haldaja kinnituste ja iga-aastaste kontrolliaruannete ajakavade ebaühtlus. Komisjon sai neid puudusi üksnes osaliselt kompenseerida liikmesriikide esitatud tulemuslikkuse andmete täiendava kontrollimisega. Lõpuks ei peatanud komisjon ühegi programmi makseid tulemuslikkuse seiresüsteemi või näitajate andmete kvaliteedi ja usaldusväärsuse tõsiste puuduste tõttu (punktid 61–73).

122 Meie analüüs näitas, et tulemusreservi vabastamine sõltus peamiselt liikmesriikide edusammudest rakendamisel, mis väljendub peamiste rakendusetappide või väljundite saavutamises ja nende edukuses raha kasutamisel (ligikaudu kolmandik kõigist näitajatest olid finantsnäitajad). Vähem kui 1% näitajatest oli seotud tulemustega. Komisjon ei kehtestanud ühtegi maksete peatamist kehvade tulemuste tõttu (punktid 74–76).

123 Samuti leidsime, et kava prioriteetide sihtväärtuste saavutamine 2018. aastaks oli vahendite ümberjaotamisega (alates perioodi algusest kuni 2018. aastani) üksnes nõrgalt seotud. Kokkuvõttes avaldas tulemusreservi eraldamine kavade eelarvetele vaid piiratud mõju (punktid 77–80).

124 Perioodil 2021–2027 tulemuslikkuse hindamist ja tulemusreservi kasutamist ei toimu. 2025. aastal tehakse vahehindamine, mille puhul ei ole komisjon veel selgitanud, kuidas tulemuslikkust arvesse võetakse. Vahehindamise kontekst on aga teistsugune kui eelmistel perioodidel. Selle üks põhjus on asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika vahendeid rakendatakse samaaegselt taaste- ja vastupidavusrahastuga. Juba praegu on märke sellest, et perioodi 2021–2027 kavade käivitamine viibib veelgi rohkem kui seitse aastat tagasi. Lisaks tuleb märkida, et kuna taaste- ja vastupidavusrahastu raames puudub riiklik kaasrahastamine, võib paljusid investeerimisprojekte, mida tavatingimustes oleks rakendatud ühtekuuluvuspoliitika fondidest, nüüd rahastada taaste- ja vastupidavusrahastu. Selle tulemusena on tõenäoline, et liikmesriigid kasutavad oma esialgselt kavandatud rahaeraldisi oodatust vähem. See omakorda tähendab ka seda, et vahehindamise ajaks saavutatakse ühtekuuluvuspoliitika kulutuste abil tõenäoliselt vähem tulemusi ja väljundeid (punktid 81–83).

Tulemuspõhised rahastamismudelid

125 Liikmesriigid näitasid üles vähest huvi kahe uue tulemuspõhise rahastamismudeli kasutamise vastu perioodil 2014–2020. Üksnes Austria katsetas ühe projekti puhul kuludega sidumata rahastamise mudelit. Lisaks katsetab komisjon kahe projekti puhul omal vastutusel ühise tegevuskava mudelit (perioodil 2021–2027 sellega ei jätkata). Nende kolme katseprojekti ELi rahastus on ligikaudu 37 miljonit eurot (punktid 92–93).

126 Meie analüüs näitas, et komisjoni ajavahemiku 2014–2020 mõju eelhindamine ei käsitlenud uute tulemuspõhiste rahastamismudelite teostatavust ja nende võimalikku nõudlust. Tegime kindlaks kolm peamist takistust, mis takistavad vahendite aktiivsemat kasutuselevõttu:

•  kuludega sidumata rahastamise mudeli hiline kasutuselevõtt ajavahemikul 2014–2020;
•  korraldusasutuste raskused sobivate tegevuste kindlakstegemisel;
•  liikmesriikide mured õiguskindluse pärast seoses järgnevate kontrollidega, eelkõige seoses kohustusega järgida riigihanke- või riigiabi eeskirju (punktid 94–99).

127 Positiivne on see, et võrreldes eelmise perioodiga on lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine märkimisväärselt suurenenud, mis on osaliselt tingitud sellest, et komisjon on aktiivselt julgustanud korraldusasutusi vähendama halduskoormust ja vigade riski. Peaaegu kõik Euroopa Sotsiaalfondi programmid kasutavad lihtsustatud kuluvõimalusi vähemalt mingil määral ja ka mõned Euroopa Regionaalarengu Fondi programmid on hakanud neid kasutama. See puudutab siiski vaid väikest osa kuludest: meie hinnangul on umbes 8,5% perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika kuludest hüvitatud tulemuspõhiste rahastamismudelite abil, mis olid pea eranditult lihtsustatud kuluvõimalused (punktid 100–101).

128 Kuludega sidumata rahastamisest saab lähiaastatel peamine ELi rahastamismudel, peamiselt tänu selle kohustuslikule kasutamisele taaste- ja vastupidavusrahastu raames. Samal ajal võetakse see kasutusele vabatahtliku rahastamismudelina kõigis ühtekuuluvuspoliitika valdkondades ja see on ainus võimalik mudel teatavate meetmete puhul, millega tugevdatakse haldussuutlikkust. Ajavahemikul 2021–2027 saab kuludega sidumata rahastamise mudelit kasutada kahel tasandil: i) ELi panuse andmiseks liikmesriikides kava prioriteedile tervikuna või selle osadele; ja ii) selliste kavade või prioriteetide raames teostatavate projektide puhul toetusesaajale antavate toetuste jaoks. See lihtsustab liikmesriikidel ELi rahaliste vahendite kombineerimist riiklike või piirkondlike rahastamiskavadega, mille eeskirju võib olla muidu raske ELi rahastamiskõlblikkuse eeskirjadega ühitada. Komisjon peab veel täpsustama konkreetsed rahastamiskõlblikkuse nõuded ja standardse korra (näiteks asjakohaste investeerimisvaldkondade, tegevusvaldkondade, meetmete või tegevuste ja täidetavate tingimuste või saavutatavate väljundite/tulemuste kindlaksmääramine) kuludega sidumata rahastamise mudeli jaoks. Samuti on vaja täiendavalt selgitada korda, millega kinnitatakse komisjonile vastavust siseturu eeskirjadele (riigihanke- ja riigiabi eeskirjad) kuludega sidumata rahastamise mudeli kohaldamisel (punktid 102–106).

1. soovitus: kasutada ajavahemikul 2021–2027 parimal võimalikul viisil ära uusi eeltingimusi

Komisjon peaks:

1. jälgima süstemaatiliselt oma ühtekuuluvuspoliitika kavade seirekomisjoni esindaja kaudu, kuidas liikmesriigid täidavad eeltingimusi kogu programmitöö perioodi jooksul;
2. andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru, kuidas liikmesriigid on täitnud eeltingimusi ja kuidas ta ise on taganud nende täitmise.

Tähtaeg: kogu perioodi 2021–2027 vältel

2. soovitus: teha varakult ettevalmistusi tõhusa vahehindamise tegemiseks ajavahemikul 2021–2027

Komisjon peaks:

1. teavitama liikmesriike varajases etapis vahekokkuvõtte tegemisel kohaldatavast lähenemisviisist, sealhulgas seoses vahendite eraldamisega ülejäänud perioodiks;
2. võtma kõiki asjakohaseid järeldusi, mis on tehtud 2024. aasta hindamises selle kohta, kuidas liikmesriigid taaste- ja vastupidavusrahastut kasutavad, arvesse oma 2025. aasta vahekokkuvõtetes, mis käsitlevad ühtekuuluvuspoliitika fondi investeeringuid neis liikmesriikides.

Tähtaeg: 2025. aasta

3. soovitus: selgitada eeskirju, mis on aluseks kuludega sidumata rahastamisele

Komisjon peaks:

1. tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks tegema asjaomased investeerimisvaldkonnad, kus rahastamine võib põhineda kuludega sidumata rahastamisel, ning tingimused, mis peavad olema täidetud või väljundid/tulemused, mis tuleb saavutada selliste tegevuste, meetmete ja toimingute puhul, mille finantseerimisel võib kasutada kuludega sidumata rahastamist; ning
2. sätestama kriteeriumid, mille alusel ta hindab liikmesriikide põhjendatud taotlusi täidetavate tingimuste või saavutatavate väljundite/tulemuste muutmiseks.

Tähtaeg: 2023. aasta keskpaik

4. soovitus: selgitada kindluse andmist kuludega sidumata rahastamismudeli kaudu antava ELi rahastamise kohta

Komisjon peaks selgitama, kuidas tuleks liikmesriikide korraldus- ja auditeerimisasutustel

1. kontrollida liikmesriikide süsteemide usaldusväärsust, mis puudutab täidetavate tingimuste või saavutatavate väljundite/tulemuste seiret ja aruandlust;
2. kinnitada siseturgu reguleerivate eeskirjade (riigihanke- ja riigiabi eeskirjad) tõhusat kohaldamist.

Tähtaeg: 2022. aasta keskpaik

II auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Iliana Ivanova, võttis käesoleva aruande vastu 30. septembri 2021. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lisad

I lisa. Auditiga hõlmatud rakenduskavad

II lisa. Varasemad aruanded ja arvamused

Eriaruanded

•  Eriaruanne nr 24/2016: „Ühtekuuluvuspoliitika alal vajatakse täiendavaid jõupingutusi riigiabi eeskirjade alase teadlikkuse suurendamiseks ja eeskirjade järgimise tagamiseks“
•  Eriaruanne nr 2/2017: „Komisjoni läbirääkimised perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika partnerluslepingute ja rakenduskavade üle: rahastamine on rohkem suunatud strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetidele, kuid tulemuslikkuse mõõtmise kord muutub üha keerulisemaks“
•  Eriaruanne nr 15/2017: „Ühtekuuluvusvaldkonnas kohaldatavad eeltingimused ja tulemusreserv: uuenduslikud, kuid veel mitte tulemuslikud vahendid“
•  Eriaruanne nr 21/2018: „ERFi ja ESFi projektide valik ja seire perioodil 2014–2020 on endiselt peamiselt väljunditele suunatud“
•  Eriaruanne nr 20/2020: „Võitlus laste vaesuse vastu – komisjoni toetust on vaja paremini suunata“

Ülevaated

•  Ülevaade 5/2018: „Ühtekuuluvuspoliitika elluviimise lihtsustamine 2020. aastale järgneval perioodil“
•  Ülevaade 5/2019: „Täitmata kulukohustused ELi eelarves: täpsem ülevaade“ (teema kiirülevaade)
•  Ülevaade 8/2019: „Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse saavutamine“ (infodokument)

Aastaaruanded

•  Aastaaruanne eelarveaasta 2011 kohta, Euroopa Liidu Teataja 2012/C 344/1, peatükk 6
•  Aastaaruanne eelarveaasta 2012 kohta, Euroopa Liidu Teataja 2013/C 331/1, peatükk 6
•  Aastaaruanne eelarveaasta 2013 kohta, Euroopa Liidu Teataja 2014/C 398/1, peatükk 10
•  Aastaaruanne eelarveaasta 2014 kohta, Euroopa Liidu Teataja 2015/C 373/01, peatükk 6
•  Aastaaruanne eelarveaasta 2017 eelarve täitmise kohta, Euroopa Liidu Teataja 2018/C 357/01, peatükk 3
•  Aastaaruanne eelarveaasta 2018 eelarve täitmise kohta, Euroopa Liidu Teataja 2019/C 340/01, peatükk 1

Arvamused

•  Arvamus nr 1/2017 ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust
•  Arvamus nr 6/2018 ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted
•  Arvamus nr 6/2020 ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend

Akronüümid ja lühendid

EAFRD: Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond

EIF: Euroopa Investeerimisfond

ERF: Euroopa Regionaalarengu Fond

ESF: Euroopa Sotsiaalfond

ETK: Euroopa territoriaalne koostöö

MFR: mitmeaastane finantsraamistik

OECD: Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon

VKEd: väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad

ÜF: Ühtekuuluvusfond

Mõisted

Auditeerimisasutus: sõltumatu riigiasutus, kes vastutab ELi rahastamiskava süsteemide ja toimingute auditeerimise eest.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid: viis peamist ELi fondi, mis üheskoos toetavad majanduse arengut kogu ELis perioodil 2014–2020: Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond.

Iga-aastane kontrolliaruanne: liikmesriigi auditeerimisasutuse koostatud dokument, mis esitatakse komisjonile osana kõnealuse riigi iga-aastasest kinnituspaketist.

Kindlasummaline makse: lihtsustatud kuluvõimaluse liik, kus maksed tehakse täielikult, mitte osamaksetena, näiteks tegevuse rahastamiskõlblike kulude hüvitamiseks, kui eelnevalt kindlaksmääratud toimingud ja/või väljundid on lõpule viidud.

Korraldusasutus: ELi rahastatava programmi juhtimiseks liikmesriigi poolt määratud riiklik, piirkondlik või kohalik (avaliku või erasektori) asutus.

Lihtsustatud kuluvõimalused: viis toetuse suuruse määramiseks, kasutades selliseid meetodeid nagu standardiseeritud ühikuhinnad, kindlamääralised või kindlasummalised maksed, mitte toetusesaaja tegelikult kantud kulud. Selle eesmärk on halduskoormuse vähendamine.

Mõju: lõpetatud projekti või programmi laiemad pikaajalised tagajärjed, näiteks sotsiaal-majanduslik kasu kogu elanikkonnale.

Peamine rakendusetapp: vaheetapp, mis täiendab vahe-eesmärke väljundi sihtväärtuste saavutamisel.

Rakendamise aastaaruanne: liikmesriigi korraldusasutuse poolt koostatud ja komisjonile esitatud dokument, milles ta käsitleb rakenduskava elluviimisel tehtud edusamme eelmisel eelarveaastal.

Rakenduskava: põhiraamistik ELi rahastatud ühtekuuluvusprojektide rakendamiseks kindlaksmääratud perioodil, mis kajastab komisjoni ja liikmesriikide vahel eraldi sõlmitud partnerluslepingutes sätestatud prioriteete ja eesmärke.

Sekkumisloogika: ettepaneku eesmärkide, kavandatud sisendite ja tegevuste ning soovitud tulemuste ja mõju vahelised seosed.

Sihtväärtus: käesoleva aruande kontekstis saavutatav väljund või tulemus, või kulud, mis tuleb komisjonile tõendada 31. detsembriks 2023.

Sisend: projekti või programmi elluviimiseks kasutatud inimressursid või rahalised, materiaalsed, halduslikud või regulatiivsed vahendid.

Strateegia „Euroopa 2020“: ELi 2010. aastal käivitatud kümneaastane strateegia, mille eesmärk on edendada majanduskasvu ja luua uusi töökohti.

Tulemus: projekti või programmi vahetu mõju kohe pärast selle lõpuleviimist, näiteks kursusel osalejate paranenud tööalane konkurentsivõime või parem juurdepääsetavus pärast uue tee valmimist.

Tulemusraamistik: rakenduskava iga prioriteetse suuna näitajate (v.a tehnilise abi) jaoks määratletud vahe-eesmärgid ja sihtväärtused.

Tulemusreserv: osa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondile eraldatud eelarvest, mida ei maksta välja enne, kui teatavad vahe-eesmärgid on saavutatud.

Vahe-eesmärk: vahepealne sihtväärtus konkreetse eesmärgi täitmisel, mis tuleb saavutada eelnevalt kindlaksmääratud kuupäevaks.

Valdkondlik eesmärk: investeerimisprioriteedi kavandatud üldtulemus, mis on rakendamise huvides jagatud erieesmärkideks.

Väljund: projektiga loodu või saavutatu, näiteks koolituskursuse korraldamine või tee ehitamine.

Ühikuhindade standardiseeritud astmik: lihtsustatud kuluvõimalus, mida kasutatakse tegevuse rahastamiskõlblike kulude arvutamiseks, korrutades toimingud, sisendid, väljundid ja tulemused ühe ühiku tarnimise eelnevalt kindlaksmääratud kuludega.

Ühissätete määrus: määrus, millega kehtestatakse kõigi viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi suhtes kohaldatavad eeskirjad perioodil 2014–2020.

Ühtekuuluvuspoliitika fondid: neli ELi fondi, millega toetatakse aastatel 2021–2027 majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kogu ELis: Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfond ja õiglase ülemineku fond.

Ühtekuuluvuspoliitika: ELi poliitika, mille eesmärk on vähendada piirkondade- ja liikmesriikidevahelisi majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi, edendades töökohtade loomist, ettevõtete konkurentsivõimet, majanduskasvu, kestlikku arengut ning piiriülest ja piirkondadevahelist koostööd.

Komisjoni vastused

https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=59899

Ajakava

https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=59899

Auditirühm

Euroopa Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditiülesannete valimisel ja kavandamisel püüab kontrollikoda maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi investeeringute, majanduskasvu ja kaasamise kuluvaldkondade eest vastutav II auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Iliana Ivanova. Auditit juhtis kontrollikoja liige Ladislav Balko, keda toetasid kabinetiülem Branislav Urbanic ja kabineti nõunik Zuzana Frankova, valdkonnajuht Friedemann Zippel, auditijuht Bernard Witkos, auditijuhi asetäitja Cristina Jianu ning audiitorid Ana Popescu, Annekatrin Langer ja Sabine Maur-Helmes. Keelealast abi osutas Michael Pyper. Graafilisi materjale aitas koostada Alexandra Mazilu.

Järelmärkused

^[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) nr 2018/1046, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju, artikkel 33.

^[2] Euroopa Komisjon, Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine – tulemustele keskenduv ELi eelarve, COM(2016) 603 final, 14. september 2016; Euroopa Komisjon, tulemustele keskenduv ELi eelarve.

^[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega nähakse ette üldsätted, põhjendused 3, 16 ja 23.

^[4] Euroopa Liidu toimimise leping, artikkel 174.

^[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid.

^[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu.

^[7] Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, „Budgeting and performance in the European Union: A review by the OECD in the context of EU budget focused on results“, OECD Journal on Budgeting, köide 2017/1, jaotis 1.2.1.

^[8] Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, „Incentivising performance in public investment policies delivered at national and subnational levels: Managing across temporal and institutional horizons“, 31. märts 2017, lk 8–9.

^[9] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 317; määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikli 62 lõige 3.

^[10] Euroopa Komisjon, „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine“, COM(2016) 603 final, lk 14; Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta aastaaruanne, punktid 3.6–3.7; Euroopa Kontrollikoja ülevaade 8/2019 „Ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse saavutamine“ (Infodokument), punkt 26.

^[11] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. märtsi 2020. aasta määrus (EL) 2020/460 seoses erimeetmetega investeeringute kaasamiseks liikmesriikide tervishoiusüsteemidesse ja muudesse majandussektoritesse, et reageerida COVID‐19 puhangule (koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2020. aasta määrus (EL) 2020/558 seoses erimeetmetega erandliku paindlikkuse lubamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel, et reageerida COVID-19 puhangule.

^[12] Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 15/2017: „Ühtekuuluvusvaldkonnas kohaldatavad eeltingimused ja tulemusreserv: uuenduslikud, kuid veel mitte tulemuslikud vahendid“, I ja II lisa.

^[13] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 19 lõige 2.

^[14] Kontrollikoja eriaruande nr 15/2017 punktid 38 ja 94.

^[15] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikkel 19 ja XI lisa.

^[16] Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 15/2017 punkt 34.

^[17] Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 15/2017 punktid 38–39.

^[18] Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 20/2020 „Võitlus laste vaesuse vastu – komisjoni toetust on vaja paremini suunata“, punkt 65.

^[19] Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 24/2016 „Ühtekuuluvuspoliitika alal vajatakse täiendavaid jõupingutusi riigiabi eeskirjade alase teadlikkuse suurendamiseks ja eeskirjade järgimise tagamiseks“, punkt 105.

^[20] Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne 2018, punkt 1.30.

^[21] Euroopa Komisjoni talituste töödokument: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde hõlmavate eeltingimuste lisaväärtus, 31. märts 2017, SWD(2017) 127 final, osad C ja D.

^[22] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 19 lõige 5.

^[23] Kontrollikoja eriaruande nr 15/2017 punktid 61 ja 62.

^[24] Euroopa Komisjon, tegevuskavade rakendamise järelevalve- ja hindamismenetlus kohaldatavate eeltingimuste täitmiseks, DG EMPL, ajakohastatud versioon 2017. aasta rakendusaruande jaoks, 28. juuli 2017.

^[25] Euroopa Komisjon, Euroopa struktuuri- ja investeermisfondide menetlus maksete peatamise kohta seoses eeltingimuste täitmiseks vajalike tegevuskavade täitmata jätmisega, versioon 3.0 – 26. juuni 2017, Regio DDG.02.

^[26] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 19 lõige 5.

^[27] Määruse (EL) 2021/1060 III ja IV lisa.

^[28] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 15 lõige 6.

^[29] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) 2020/2092, 16. detsember 2020, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks.

^[30] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikkel 20.

^[31] Euroopa Komisjon, „Guidance for Member States on performance framework, review and reserve“, EGESIF_18–0021–01, 19. juuni 2018, versioon 2.0.

^[32] Komisjoni 7. märtsi 2014 rakendusmääruse (EL) nr 215/2014, millega nähakse ette määruse (EL) nr 1303/2013 rakenduseeskirjad, artikkel 6.

^[33] Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 215/2014 artikli 5 lõige 3.

^[34] Komisjoni 20. jaanuari 2015 rakendusmääruse (EL) nr 2015/207, millega kehtestatakse määruse (EL) nr 1303/2013 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, V lisa.

^[35] Määruse (EL) nr 1303/2013 II lisa artikkel 5.

^[36] Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 215/2014 artikli 5 lõige 6.

^[37] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 22 lõige 6; komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 215/2014 artikkel 6.

^[38] Euroopa Kontrollikoja aastaaruande 2013 punkt 10.56.

^[39] Kontrollikoja eriaruande nr 15/2017 punktid 102–106, 108 ja 109.

^[40] OECD, „Budgeting and performance in the European Union“, jaod 1.2.2 ja 1.2.3.

^[41] Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2018 „ERFi ja ESFi projektide valik ja seire perioodil 2014–2020 on endiselt peamiselt väljunditele suunatud“, punktid 61–62; kontrollikoja ülevaade 5/2018 „Ühtekuuluvuspoliitika elluviimise lihtsustamine 2020. aastale järgneval perioodil“, punktid 41 ja 59; kontrollikoja eriaruanne nr 15/2017, punktid 78–79.

^[42] Euroopa Komisjoni mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Proposal for a Regulation of the European Parliament and the Council on the European Social Fund Plus“, SWD(2018) 289 final, 30. mai 2018, lisa 3.

^[43] Kontrollikoja eriaruanne nr 2/2017 „Komisjoni läbirääkimised perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika partnerluslepingute ja rakenduskavade üle: rahastamine on rohkem suunatud strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetidele, kuid tulemuslikkuse mõõtmise kord muutub üha keerulisemaks“, punkt 47.

^[44] Kontrollikoja ülevaade 5/2019 „Täitmata kulukohustused ELi eelarves: täpsem ülevaade“ (teema kiirülevaade), punkt 82.

^[45] Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 2018/276, 23. veebruar 2018, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 215/2014, artikli 1 lõige 1.

^[46] Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 2019/256, 13. veebruar 2019, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 2015/207, lisad V ja VI.

^[47] Euroopa Komisjon, „Decommitment methodology (n+3) and process in 2014 – 2020 – Update“, EGESIF_17–0012–2, 23. november 2017.

^[48] Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 215/2014 artikli 5 lõige 6.

^[49] Euroopa Komisjon, „Guidance for Member States on Performance framework, review and reserve“, lk 15; Euroopa Komisjon, „Guidance on the Common approach to the revision of milestones and targets in the performance framework“, 14. juuni 2018, versioon 3.0, lk 3, 8 ja 9.

^[50] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 2 lõige 30 ja artikli 50 lõige 1.

^[51] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 125 lõike 4 punkt e; komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 2015/207 VI lisa.

^[52] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 2 lõige 29 ja artikli 138 punktid b ja c.

^[53] Komisjoni 12. veebruari 2019 delegeeritud määruse (EL) 2019/886, millega muudetakse ja parandatakse delegeeritud määrust (EL) nr 480/2014 rahastamisvahendeid, lihtsustatud kuluvõimalusi, kontrolljälge, tegevusauditite ulatust ja sisu ning tegevuste valimise metoodikat käsitlevate sätete ja III lisa osas, artikli 1 punkti 11 alapunkt a.

^[54] Euroopa Komisjon, DG REGIO 2019. aasta tegevusaruanne, lk 39.

^[55] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 142 lõike 1 punkt d.

^[56] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 18 lõike 1 punkt f.

^[57] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 24 lõige 5 ja artikli 26 lõige 1.

^[58] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikkel 104.

^[59] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 104 lõige 2.

^[60] Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikli 125 lõike 1 punkt a.

^[61] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõike 1 punkt e.

^[62] Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2019/694, 15. veebruar 2019, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1303/2013 asjaomaste tegevuste kuludega mitteseotud rahastamisvormi osas.

^[63] Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2019/694.

^[64] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõige 1 ja artikli 109 lõige 2; komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/694 lisa.

^[65] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõike 1 punktid b-d, artikli 67 lõige 5, artikli 67 lõike 5 punkt a, artiklid 68, 68a ja 68b.

^[66] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõike 2 punkt a.

^[67] Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2015/2195, 9. juuli 2015, millega täiendatakse Euroopa Sotsiaalfondi käsitlevat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1304/2013 seoses ühikuhindade standardiseeritud astmiku ja ühekordsete maksete määratlusega liikmesriigi kulude hüvitamiseks komisjoni poolt.

^[68] Euroopa Komisjon, Lihtsustatud kuluvõimalusi käsitlevad juhised – Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, EGESIF_14–0017, september 2014, lk 8.

^[69] Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne 2011, punkt 6.30; Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne 2012, punkt 6.42; Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne 2014, punkt 6.79.

^[70] Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 2/2017 6. soovitus; Euroopa Kontrollikoja arvamus nr 1/2017 ettepaneku kohta muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju, punktid 82 ja 84.

^[71] Euroopa Komisjoni mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „ Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) kohta“, SWD(2018) 289, 30. mai 2018, punkt 22.

^[72] Euroopa Regionaalarengu Fondi/Ühtekuuluvusfondi lihtsustatud kuluvõimaluse praktikute riikidevaheline võrgustik, 6. kohtumine, tulemuspõhiste lähenemisviiside esitlus, 2. juuli 2020; Euroopa Komisjon (t33 & SWECO), Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine ja kavandatud kasutamine ESFis, ERFis, Ühtekuuluvusfondis ja EAFRDs, 27. märts 2018, lk 13 ja 16.

^[73] Euroopa Komisjoni mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfond+ kohta“, SWD(2018) 289, 30. mai 2018, lk 21; Euroopa Komisjoni mõjuhinnang, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu fondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta“, SWD(2018) 282, 29. mai 2018, lk 64.

^[74] Euroopa Komisjon, Lihtsustatud kuluvõimalusi käsitlevad juhised, EGESIF_14–0017, september 2014.

^[75] Komisjoni teatis „Juhised lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames“ – uuendatud versioon (2021/C 200/01), 27. mai 2021, lk 15 ja 41.

^[76] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõige 1; komisjoni 15. veebruari 2019. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/694 põhjendus 6 ja lisa punkti 4 alapunkt f.

^[77] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 125 lõike 4 punkt a; 17. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 651/2014, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks.

^[78] Komisjoni 15. veebruari 2019. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/694 artikli 3 lõige 2 ning lisa punkti 3 alapunkt 1 ja punkt 5.

^[79] Euroopa Komisjon, Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine ja kavandatud kasutamine ESFis, ERFis, Ühtekuuluvusfondis ja EAFRDs, 27. märts 2018, lk 42 ja 53.

^[80] Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikli 125 lõike 1 punkt a.

^[81] Määruse (EL) 2021/241 põhjendus 18, artikli 4 lõige 2 ja artikli 24 lõige 2; Euroopa Kontrollikoja arvamus nr 6/2020 ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend, punktid 47, 53–56.

^[82] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 53 lõike 1 punkt f ja artikli 95 lõige 1.

^[83] Määruse (EL) 2021/1060 artiklid 37 ja 95.

^[84] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 95 lõige 4.

^[85] Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 125 lõike 4 punkt a; määruse (EL) 2021/1060 artikli 74 lõike 1 punkt a.

^[86] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 95 lõige 3 ja põhjendus 34.

^[87] Määruse (EL) 2021/1060 artikli 69 lõige 2 ja artikli 74 lõike 1 punkt a.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021

PDF	ISBN 978-92-847-6857-8	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/611504	QJ-AB-21-024-ET-N
HTML	ISBN 978-92-847-6832-5	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/098521	QJ-AB-21-024-ET-Q

AUTORIÕIGUS

© Euroopa Liit, 2021.

Euroopa Kontrollikoja taaskasutamispoliitikat rakendatakse Euroopa Kontrollikoja otsusega nr 6–2019 avatud andmete poliitika ja dokumentide taaskasutamise kohta.

Kui ei ole märgitud teisiti (nt eraldiseisvates autoriõiguse märgetes), on ELile kuuluv kontrollikoja sisu litsentsitud vastavalt litsentsile Creative Commons Attribution 4.0 International (CC BY 4.0). See tähendab, et taaskasutamine on lubatud, kui autoriõigustele on viidatud ja muudatused on ära märgitud. Taaskasutaja ei tohi moonutada dokumentide algset tähendust ega sõnumit. Kontrollikoda ei vastuta taaskasutamise tagajärgede eest.

Kui konkreetses sisus, näiteks kontrollikoja töötajatest tehtud fotodel, on kujutatud tuvastatavaid eraisikuid, või kui see sisaldab kolmandate isikute teoseid, tuleb teil taotleda täiendavaid õigusi. Kui luba on saadud, tühistab ja asendab see eespool nimetatud üldise loa ja osutab selgelt mis tahes kasutuspiirangutele.

On võimalik, et ELile mittekuuluva sisu kasutamiseks või taasesitamiseks peate küsima luba otse autoriõiguse omajatelt.

•  Joonised 9 ja 13: ikoonide autor Pixel perfect, https://flaticon.com.

Tööstusomandi õigustega hõlmatud tarkvara või dokumendid, nagu patendid, kaubamärgid, registreeritud disainilahendused, logod ja nimed, ei kuulu kontrollikoja taaskasutamispoliitika alla ega ole teile litsentsitud.

Domeeni europa.eu alla koondatud Euroopa Liidu institutsioonide veebisaitidel leidub linke, mis viivad muudele veebisaitidele. Kontrollikoda ei vastuta nende sisu eest ja soovitab teil seetõttu tutvuda nende veebisaitide isikuandmete ja autoriõiguse kaitse põhimõtetega.

Euroopa Kontrollikoja logo kasutamine

Euroopa Kontrollikoja logo ei tohi kasutada ilma kontrollikoja eelneva nõusolekuta.

Võta ühendust ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi käsitleva teabe leidmine

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.