Mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteem on paranenud, kuid mõned probleemid on veel lahendamata

Kokkuvõte

Kogu ELi hõlmava mahepõllumajandusliku tootmise raamistiku peamised eesmärgid on kaitsta paremini tarbijate huve, tagada tootjate vahel aus konkurents ning hõlbustada mahepõllumajanduslike toodete vaba ringlust ELis. Mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteem on sätestatud ELi määrustes. Selle eesmärk on anda tarbijatele kindlustunne, et mahepõllumajanduslike toodete ostmisel on tarneahela igas etapis kohaldatud ELi (või nendega samaväärseid) eeskirju. See peaks olema nii sõltumata sellest, kas tooted on toodetud ELis või imporditud.

Juunis 2012 avaldasime eriaruande nr 9/2012 „Mahepõllumajanduslike toodete tootmise, töötlemise, turustamise ja impordi kontrollisüsteemi audit“. Selleks et hinnata, kas komisjon on kontrollikoja aruandes tuvastatud puudused kõrvaldanud, tegime järelauditi. Lisaks kontrollisime ulatuslikumalt mahepõllumajanduslike toodete impordikorda. Leidsime, et kontrollisüsteem on paranenud ning et esitatud soovitusi on üldiselt pärast kontrollikoja eelmist auditit rakendatud, kuid mõned probleemid siiski püsivad.

ELis toodetud mahepõllumajanduslike toodete puhul (mis moodustab suurema osa ELi tarbimisest) on nii komisjon kui ka liikmesriigid tegelenud paljude meie eelmises aruandes tuvastatud puudustega. Pärast 2012. aasta aruannet on komisjon jätkanud oma auditikülastusi liikmesriikidesse ning on nüüdseks külastanud neist enamikku. Kontrollikoja auditeeritud liikmesriikide pädevad asutused on võtnud meetmeid oma kontrollisüsteemide parandamiseks. Mõned neist on kõrvaldanud viimati täheldatud puudused õigusliku raamistiku muudatuste kaudu, teised parema koordineerimise kaudu akrediteerimisasutuste vahel või paremate suuniste kaudu kontrollorganite järelevalve kohta. Leidsime siiski mitmeid puudusi, mis olid seotud meie varasemate leidudega. Samuti leidsime, et sunnimeetmete kasutamist ei olnud kogu ELis veel ühtlustatud ning et aruandlus liikmesriikides oli mõnikord aeglane ja puudulik.

Väike osa ELis tarbitavast mahepõllumajanduslikust toidust on liitu imporditud. Kolmandates riikides tegutsevad samaväärsed kontrollorganid sertifitseerivad üle 80% ELi imporditud mahepõllumajanduslikest toodetest. Ülejäänu imporditakse piiratud arvust kolmandatest riikidest, kelle standardid loetakse samaväärseks. Alates 2012. aastast on komisjoni auditid hõlmanud suuremat osa samaväärsetest kolmandatest riikidest. Komisjon on alustanud ka samaväärsete kontrollorganite külastamist ning uurinud nende tegevust kohapeal kolmandates riikides. Seni on see hõlmanud süsteeme, mida kohaldatakse umbes kolmandikule impordist, mille on sertifitseerinud samaväärsed kontrollorganid.

Täheldasime, et kõnealuste toodete puhul on komisjon alles alustanud võimaluste uurimist sünergia saavutamiseks mahepõllumajanduslike toodete impordi järelevalve alal teiste oluliste imporditurgude pädevate asutustega, samuti akrediteerimisasutuste tööga. Kui komisjon tuvastab probleeme impordi kontrollisüsteemi osas, võib olukorra parandamine olla keeruline ja aeganõudev, kuid kasutusele on võetud uued eeskirjad, et muuta jõustamine kiiremaks ja tõhusamaks. Liikmesriikide tasandil leidsime puudusi sissetulevate kaubasaadetiste kontrollimisel ning täheldasime, et importijate kontrollorganite poolne kontrollimine on endiselt puudulik.

Viisime uuesti läbi jälgitavuse kontrolli, mille käigus jälgiti paberkandjal dokumente jaemüüjalt tagasi tootjani. Tulemused on eelmise auditiga võrreldes paranenud, eelkõige ELis. Mitte kõiki tooteid ei olnud siiski võimalik jälgida tagasi põllumajandustootjani.

Soovitame tegeleda liikmesriikides tuvastatud ELi toodetega seotud allesjäänud puudustega, parandada imporditud mahepõllumajanduslike toodete järelevalvet parema koostöö abil ning teha täielikumat jälgitavuse kontrolli.

Sissejuhatus

Juunis 2012 avaldasime eriaruande 9/2012: „Mahepõllumajanduslike toodete tootmise, töötlemise, turustamise ja impordi kontrollisüsteemi audit“. Selleks et hinnata, kas komisjon on aruandes tuvastatud puudused kõrvaldanud, tegime auditi järelkontrolli, mille käigus uuriti põhjalikumalt mahepõllumajanduslike toodete impordikorda.

Mahepõllumajanduslik tootmine on „põllumajandusettevõtete majandamise ja toidu tootmise üldine süsteem, mis ühendab omavahel parimad keskkonna- ja kliimameetmete tavad, rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse, loodusvarade säilitamise, rangete loomade heaolu standardite kohaldamise ning tootmisstandardid, mis on kooskõlas üha suurema hulga tarbijate nõudlusega toodete järele, mille tootmisel on kasutatud looduslikke aineid ja meetodeid“¹. Mahepõllumajanduslike toodete hulka kuuluvad töödeldud või töötlemata toit, joogid ning sööt ja seemned. Mahepõllumajandussektor hõlmab põllumajandus- ja vesiviljelussektori tootjaid, samuti nende tarnijaid, toiduainete tootjaid ja turustajaid.

1991. aastal võeti nõukogu määrusega kasutusele kogu ELi hõlmav mahepõllumajandusliku tootmise raamistik koos kontrolli- ja sertifitseerimissüsteemiga². Enne seda oli ELi mahepõllumajanduslik tootmine määratletud mitmes eri liikmesriigis maheühingute poolt välja antud standarditega. Kogu ELi hõlmava raamistiku peamised eesmärgid olid kaitsta paremini tarbijate huve, tagada tootjate vahel aus konkurents ning hõlbustada mahepõllumajanduslike toodete vaba ringlust ELis.

Puudub teaduslik meetod selle kindlaksmääramiseks, kas toode on mahepõllumajanduslik või mitte. „Mahepõllumajanduslikena märgistatud toodete suhtes tarbija usalduse säilitamine ja õigustamine“³ sõltub kontrolli- ja sertifitseerimissüsteemi suutlikkusest vähendada tõenäosust, et ettevõtjad ei järgi asjaomaseid standardeid.

ELi mahepõllumajanduse kontrollisüsteemid

ELi logo (vt joonis 1) näitab, et toode on toodetud vastavalt asjakohastele ELi standarditele ja selle suhtes kohaldatakse kontrolli- ja sertifitseerimissüsteemi. Töödeldud toodete puhul tähendab see, et vähemalt 95% põllumajanduslikest koostisosadest on mahepõllumajanduslikud. Uue ELi mahepõllumajandusliku toote logo kõrval on esitatud kontrollorgani koodnumber, samuti märge selle kohta, kas tootes kasutatud põllumajanduslikud toorained on kasvatatud ELis või väljaspool ELi (või mõlemas).

Allikas: komisjoni määrus (EL) nr 271/2010, 24. märts 2010.

Tarneahela eri etappides tegutsevad üksikud ettevõtjad kasutavad mahepõllumajanduslike toodete jaoks eraldi menetlusi, alates lihtsatest kontrollidest kuni väga keerukate protsessideni. Need etapid tagavad, et ELi mahepõllumajandusliku toote logoga märgistatud tooted vastavad ka tegelikkuses standarditele.

EL on loonud kontrollisüsteemi, mis hõlmab ettevõtjaid kontrollivaid organeid. Kontroll hõlmab tavaliselt tootmis- või töötlemisrajatiste füüsilist kontrolli, raamatupidamisdokumentide kontrollimist, lõppsaaduste ja koristatud saaduste valimi kontrollimist ning lehe- või mullaproovide võtmist keelatud ainete kasutamise kontrollimiseks. Need kontrollorganid on kõikide mahepõllumajanduslike toodete kontrolli- ja sertifitseerimissüsteemide keskne element. Ettevõtjad maksavad kontrollorganite väljastatud sertifikaatide eest.

ELis toodetud toodete suhtes kohaldatakse teistsuguseid kontrollisüsteeme kui imporditud toodete puhul. Kõigis nimetatud süsteemides on keskne roll komisjonil, kes teeb järelevalvet liikmesriikide kontrollisüsteemide üle ning kontrollib eri impordikordades osalejaid. x

ELis toodetud toodete kontrollisüsteem

Liikmesriigid võivad luua kontrolli- ja sertifitseerimissüsteemi, mis on kas eraõiguslik, avalik-õiguslik või mõlema kombinatsioon. Suurem osa liikmesriike on heaks kiitnud eraõiguslikud kontrollorganid. Viis liikmesriiki on määranud avalik-õiguslikud kontrollorganid, keda õigusaktides nimetatakse kontrollasutusteks, ja kaks on valinud kombineeritud süsteemi. Kogu ELis on heaks kiidetud ligikaudu 250 kontrollorganit ja riiklikku kontrolliasutust⁴. Käesolevas aruandes viidatakse neile ühiselt kui kontrollorganitele.

Liikmesriigid peavad määrama ühe või mitu pädevat asutust, kes vastutavad kontrollorganite heakskiitmise ja järelevalve eest, ning vajaduse korral kohaldavad mitmesuguseid sunnimeetmeid, sealhulgas karistusi.

Eraõiguslikud kontrollorganid peavad olema akrediteeritud vastavalt ISO standardi IEC 17 065: 2012 viimasele versioonile. Akrediteerimisasutused kontrollivad kontrollorganite tehnilist pädevust, sõltumatust, erapooletust ja erialast usaldusväärsust. Avaliku sektori kontrolliasutusi ei ole vaja akrediteerida (vt skemaatiline ülevaade joonisel 2).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

ELi imporditud toodete kontrollisüsteem

Samaväärsed kolmandad riigid

EL on tunnistanud mitme kolmanda riigi mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjad ja kontrollisüsteemid liidu omadega samaväärseks. Samaväärsete kolmandate riikide pädevad asutused vastutavad mahepõllumajanduslike toodete tootmise ja mahepõllumajanduslike ettevõtjate kontrollimise eest vastavalt oma standarditele. Komisjonil on õigus teha ametlikke kontrolle, et veenduda kolmandate riikide õigusaktide ja süsteemide samaväärsuses ELi eeskirjadega.

Samaväärsed kontrollorganid

Muudest kui samaväärsetest kolmandatest riikidest ja EFTA riikidest⁵ imporditud tooted peavad olema toodetud ja kontrollitud vastavalt standarditele, mis on samaväärsed ELi eeskirjadega. Selleks kiidab komisjon heaks eraõiguslikud kontrollorganid või avaliku sektori kontrolliasutused, kes sertifitseerivad mahepõllumajandusettevõtjaid väljaspoolt ELi; käesolevas aruandes viidatakse neile kui samaväärsetele kontrollorganitele.

Samaväärsete kontrollorganite puhul tegutseb komisjon pädeva asutusena, mis tähendab, et komisjon ei vastuta üksnes kõnealuste kontrollorganite heakskiitmise eest, vaid ka nende järelevalve ning vajaduse korral ka heakskiidu tühistamise eest. Komisjon teeb järelevalvet nende kontrollorganite üle, vaadates läbi nende iga-aastased aruanded ja akrediteerimisasutuse koostatud hindamisaruanded. Komisjon võib teha ka auditikülastusi, et kontrollida kontrollorganite tulemuslikkust.

Kiiresti kasvav turg

ELi mahepõllumajandussektor on viimastel aastatel kiiresti arenenud: suurenenud on mahepõllumajandustootmiseks kasutatav maa-ala, ettevõtjate arv ja turuosa. ELis mahepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatav põllumajandusmaa suurenes 9,1 miljonilt hektarilt 2010. aastal 12 miljoni hektarini 2016. aastal, mis tähendab 33% kasvu. 2016. aastal oli mahepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatava ELi põllumajandusmaa osakaal 6,7%. Samal ajavahemikul kasvas mahepõllumajanduslike toodete jaemüük 18,1 miljardilt eurolt 30,7 miljardile (kasv 69%⁶ (vt joonis 3).

Allikas: FiBL-AMI uuringud (2006–2018): mahepõllumajanduse teadusinstituut (FiBL), Frick, Šveits.

Väljastpoolt ELi imporditud mahepõllumajanduslike toodete kohta puudub konsolideeritud statistika. Mõned liikmesriigid esitavad andmed mahepõllumajanduslike toodete impordi turuosa kohta. Näiteks 2017. aastal importis Prantsusmaa kui ELi suuruselt teine turg umbes 15% kõigist väljaspool ELi tarbitud mahepõllumajandustoodetest⁷.

Väljastpoolt ELi imporditud mahepõllumajanduslike toodete kohta puudub konsolideeritud statistika. Mõned liikmesriigid esitavad andmed mahepõllumajanduslike toodete impordi turuosa kohta. Näiteks 2017. aastal importis Prantsusmaa kui ELi suuruselt teine turg umbes 15% kõigist väljaspool ELi tarbitud mahepõllumajandustoodetest⁷. 18

Hinnad, mida tarbijad mahepõllumajanduslike toodete eest maksavad, on kõrgemad kui tavatoodete hinnad, mõnikord märkimisväärselt. Hinnaerinevusi mõjutab nii tarbijanõudlus kui ka erinev töötlemis- ja turustamiskulu. Aruannetes esitatud hinnalisad on eri uuringute ja toiduainete puhul väga erinevad, ning ainult osa hinnalisast toob tootjale kasu.

Mahepõllumajanduslikule tootmisele antav rahaline toetus ELis

ELi mahepõllumajandustootjad võivad saada konkreetset rahalist toetust ELi maaelu arengu poliitika raames. See täiendab toetust, mida makstakse kõigile ELi põllumajandustootjatele (eelkõige põhitoetuskava/ühtse pindalatoetuse kava ja keskkonnasäästlikumaks muutmise toetused, millele mahepõllumajandustootjad kvalifitseeruvad automaatselt). Spetsiaalselt mahepõllumajandustootjatele makstav toetus koosneb kombineeritud ELi ja riiklikust toetusest hektari kohta, mis on liikmesriigiti erinev. Ajavahemikul 2015–2018 moodustasid ELi toetused keskmiselt 700 miljonit eurot aastas.

ELi mahepõllumajandusliku tootmise õigusraamistik

Nõukogu 2007. aasta määrus mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta⁹ reguleerib praegust õigusraamistikku. See hõlmab mahepõllumajandusliku tarneahela kõiki etappe, nagu põllumajanduslik tootmine ja vesiviljelus, toiduainete töötlemine, turustamine ja jaemüük¹⁰. Üksikasjalikumad eeskirjad on esitatud kahes rakendusmääruses¹¹.

Märtsis 2014 esitles komisjon uut ELi mahepõllumajandusliku tootmise tegevuskava ja seadusandlikku ettepanekut uute mahepõllumajandusliku tootmise nõuete kohta. Uus määrus mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta¹² avaldati juunis 2018. Uued nõuded hakkavad kehtima alates 1. jaanuarist 2021. Kuni selle ajani teeb komisjon delegeeritud õigusaktide ja rakendusmääruste koostamiseks ja avaldamiseks koostööd liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega.

Lisaks mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevatele erialastele õigusaktidele peab mahepõllumajanduslik toit vastama üldistele toidualastele õigusnormidele¹³. Mahepõllumajanduslik tootmine kuulub ametliku kontrolli määruse¹⁴ reguleerimisalasse, mida on hiljuti muudetud¹⁵. Enamikku uue määruse artikleid kohaldatakse alates 14. detsembrist 2019.

ELi liikmesriigid, Island ja Norra jälgivad pestitsiidijääkide piirnorme toiduproovides ning esitavad seiretulemused EFSA-le (Euroopa Toiduohutusamet). Hiljuti koostatud aruandes¹⁶, mis hõlmas 2013., 2014. ja 2015. aasta proove, on jõutud järeldusele, et kokku 44% tavapäraselt toodetud toidu proovidest sisaldas üht või mitut mõõdetavat jääki, samas kui mahetoidu puhul oli mõõdetavate pestitsiidijääkidega proovide sagedus seitse korda väiksem (6,5% mahepõllumajandusproovidest, vt ka punktid 46 ja 47). Euroopa Kontrollikoda avaldas hiljuti eriaruande ELi toiduohutuspoliitika kohta¹⁷, milles keskendutakse keemilistele ohtudele.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

Eelmise, 2012. aastal avaldatud eriaruande tulemuste põhjal suurendas komisjon mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemiga seotud riskide hindamist. Eelkõige hindas komisjon imporditud toodete kontrollisüsteemiga seotud maineriski kriitiliseks. 2013. ja 2014. aastal vähendati riskitaset järk-järgult. Et uurida, kas komisjon on tuvastatud puudused kõrvaldanud ja anda soovitusi enne seda, kui uus õigusraamistik on täielikult kindlaks määratud (vt punkt 21), otsustasime teha järelauditi, mille käigus kontrollida ulatuslikumalt mahepõllumajanduslike toodete impordikorda. Selles kontekstis oli peamine auditiküsimus: „kas tarbijatel on nüüd suurem usaldus mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemide vastu?“

otsustasime teha järelauditi, mille käigus kontrollida ulatuslikumalt mahepõllumajanduslike toodete impordikorda. Selles kontekstis oli peamine auditiküsimus: „kas tarbijatel on nüüd suurem usaldus mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemide vastu?“

Teiseks uurisime, kas Euroopa Liitu imporditud mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteem annab nüüd tarbijatele suurema kindlustunde. Kontrolliti praegu mahepõllumajanduslike toodete suhtes kehtivat kahte impordikorda ning komisjoni menetlusi ja järelevalveülesannete täitmist.

Kolmandaks tehti 2012. aasta aruande järelkontroll, mille käigus uuriti mahepõllumajandusliku toidu jälgitavust. Selle tulemused on esitatud viimases jaos.

Audit viidi läbi ajavahemikus detsember 2017 kuni juuli 2018, kogudes tõendusmaterjali alljärgnevatest allikatest:

• dokumentide läbivaatamine ja intervjuud Euroopa Komisjoni kahe peadirektoraadi töötajatega: põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (DG AGRI) ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraat (DG SANTE);
• dokumentide läbivaatamine ja videokonverentsid eriaruande nr 9/2012 jaoks külastatud kuue liikmesriigi esindajatega: Saksamaa (Nordrhein-Westfalen), Iirimaa, Hispaania (Andaluusia), Prantsusmaa, Itaalia (Emilia Romagna) ja Ühendkuningriik (Inglismaa);
• kahe liikmesriigi külastused: Bulgaaria (kus mahepõllumajandustootjate arv on viimastel aastatel kiiresti kasvanud) ja Tšehhi (kus mahepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatav maa-ala on suur);
• Norra mahepõllumajanduse kontrollisüsteemi dokumentide läbivaatamine tihedas koostöös EFTA¹⁸ järelevalveametiga;
• osalemine tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi kahes auditikülastuses kolmandate riikide kontrollorganitesse, mis tegutsevad Mehhikos ja Ukrainas;
• konsultatsioonid ELi mahepõllumajanduse kontrollisüsteemi üle asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas Rahvusvahelise Põllumajandusliku Liikumise Rahvusvaheline Föderatsiooni (IFOAM), mahepõllumajanduse teadusinstituudi (FiBL) ja Euroopa mahepõllumajandusliku sertifitseerimise nõukoguga (Organic Certifiers Council (EOCC)).
• Audititeemaga seotud asjakohaste uuringute läbivaatamine.

Tähelepanekud

ELis toodetud mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemi järelevalve on paranenud

Mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemi järelevalve ELis on väga oluline, kuna valdav osa ELis tarbitavatest mahepõllumajanduslikest toodetest on toodetud ELis (vt näiteks punkt 16 Vastavalt meie eriaruandes nr 9/2012 esitatud soovitustele eeldasime, et komisjon on tugevdanud järelevalvet liikmesriikide kontrollisüsteemide üle ning liikmesriikide pädevad asutused on tugevdanud oma järelevalvet kontrollorganite üle. See hõlmas nõuete rikkumise liikide määratluse ja vastavate sunnimeetmete ühtlustamist. Esitame nende soovituste täitmise järelkontrolli tulemused järgmistes osades.

Komisjoni järelevalve liikmesriikide kontrollisüsteemide üle on paranenud

Soovitasime oma eriaruandes nr 9/2012, et komisjon peaks tugevdama järelevalvet liikmesriikide kontrollisüsteemide üle, korraldades auditikülastusi ja kogudes ning kasutades nõuetekohaselt vajalikke andmeid ja teavet (vt ka lisa).

2012. aasta aruande koostamise ajal ei olnud komisjon alates 2004. aastast liikmesriikides mahepõllumajandusega seotud auditeid läbi viinud. Pärast kontrollikoja aruannet jätkas komisjon auditikülastusi liikmesriikidesse. Tervise ja toiduohutuse peadirektoraat viis 2012. aasta ja 2018. aasta lõpu vahelisel ajal läbi 63 mahepõllumajanduse auditit, millest 28 tehti ELi liikmesriikides (vt tabel 1)¹⁹. 2015. aastal avaldas komisjon (tervise ja toiduohutuse peadirektoraat) ülevaatearuande 2014. aasta lõpu seisuga liikmesriikides tehtud 14 auditi kohta²⁰.

Tabel 1. Tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi poolt ELi liikmesriikides aastatel 2012–2018 tehtud mahepõllumajandusliku tootmise auditid (seisuga 10.12.2018)

* auditiaruanded pole veel kättesaadavad.

Kokkuvõttes leidis komisjon, et enamikus liikmesriikides olid kontrollisüsteemid hästi korraldatud, vaatamata mõningatele puudustele kontrollorganite järelevalves ja üksikute kontrollide tasemel.

Kontrollisime komisjoni metoodikat, aruandeid ja järelmeetmeid. Leidsime, et auditid hõlmasid asjaomaseid teemasid, auditiprotsess oli piisavalt dokumenteeritud ning auditileidude suhtes võeti järelmeetmeid. Lisaks tegime kaks auditikülastust liikmesriikidesse, mida komisjon 2014. ja 2015. aastal kontrollis (Tšehhi ja Bulgaaria), ning kinnitasime komisjoni järelduste asjakohasust. Komisjoni auditiaruanded on avaldatud tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi veebisaidil²¹.

Kui mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid ELi õigusakte ei ole nõuetekohaselt kohaldatud, võib komisjon saata liikmesriikidele rikkumiseelseid kirju (tuntud ka kui EU Pilot) või algatada rikkumismenetluse. EU Piloti raames tehtud järelepärimised on kasulikud vahendid dialoogi pidamiseks liikmesriikidega. Alates 2012. aastast on komisjon saatnud 22-le liikmesriigile 41 rikkumiseelset kirja²². EU Piloti menetlused kestsid keskmiselt üheksa kuud, kuid tänu sellele oli komisjonil võimalik vältida aeganõudvamate rikkumismenetluste algatamist.

Komisjon kasutab hästi ära mahepõllumajandusliku tootmise komitee (COP) koosolekuid. Komiteesse kuuluvad liikmesriikide esindajad ja see tuleb kokku viis kuni seitse korda aastas. Norra, Šveits ja Island osalevad vaatlejatena. Üks koosolekute korduv teema on eeskirjade eiramise järelmeetmed ja pettusekahtlused. Komisjon on teinud ka algatusi pädevate asutuste ja kontrollorganite, pettusevastase võitlusega tegelevate asutuste ja erasektori organisatsioonide tegevuse koordineerimiseks ja koolituste korraldamiseks.

Käsitletud on mitmeid liikmesriikide tehtava kontrollorganite järelevalve puudusi

Kontrollorganite heakskiitmine ja nende üle tehtav järelevalve

Soovitasime oma eriaruandes nr 9/2012, et pädevad asutused kohaldaksid asjakohaseid dokumenteeritud menetlusi kontrollorganite heakskiitmiseks ja järelevalveks (vt ka lisa). Järelauditi käigus leidsime, et olukord on alates 2012. aastast paranenud, kuigi mõningad puudused on püsima jäänud.

Euroopa Komisjon muutis 2013. aastal määrust (EÜ) nr 889/2008²³, täpsustades seega liikmesriikide pädevate asutuste õigusraamistikku ja aidates neil seeläbi seda soovitust täita. Näiteks täpsustatakse määruses, millist järelevalvetegevust peaksid pädevad asutused läbi viima kontrollorganite suhtes, ja nõutakse neilt kontrollorganite iga-aastast kontrollimist²⁴.

Nende kuue liikmesriigi pädevad asutused, mille suhtes järelkontroll tehti, on võtnud meetmeid, et kõrvaldada suurem osa viimati täheldatud puudustest. Näiteks

• muudatused õigusraamistikus (Saksamaa, Hispaania ja Itaalia);
• parem kooskõlastamine akrediteerimisasutustega (Iirimaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Saksamaa);
• kontrollorganite täiustatud menetlused ja suunised (Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik);
• pädevad asutused kontrollivad nüüd, kas kontrollorganitel on olemas riskianalüüsi menetlused ettevõtjate kontrollimiseks ja inspektorite määramiseks.

Mõned muudatustest on üsna hiljutised ja nende täielik rakendamine võtab aega. Me ei kontrollinud nende meetmete tõhusust auditi käigus kohapeal.

Hoolimata kõnealustest parandustest tuvastasime nimetatud liikmesriikides mitmeid puudusi, mis on seotud meie varasemate leidudega, sealhulgas:

• Itaalias tegid kaks kontrollitud kontrollorganit mitu kontrollkülastust aasta lõpupoole, kui see on vähem tõhus, vähemalt taimekasvatajate puhul;
• liikmesriikide ametiasutused peaksid internetis avaldama ettevõtjate ajakohastatud loetelud ja nende mahepõllumajanduse sertifikaadid²⁵. Prantsusmaal ei tee mõned kontrollorganid seda teavet internetis kättesaadavaks, mis vähendab läbipaistvust ja aeglustab jälgitavuse kontrolle;
• Hispaanias (Andaluusias) ei ole pädeva asutuse poolt tehtud kontrollid piisavalt dokumenteeritud.

Aastatel 2014 ja 2015 auditeeris Euroopa Komisjon Tšehhit ja Bulgaariat. Ka meie külastasime neid kahte liikmesriiki ja leidsime, et nad on võtnud meetmeid oma kontrollisüsteemide parandamiseks. Siiski leiti Bulgaarias kontrollorganite järelevalves puudusi:

• pädev asutus ei tuvastanud oma iga-aastase kontrolli käigus mõningaid puudusi (vt täpsemalt punkt 45 ja 1. selgitus);
• kahe külastatud kontrollorgani puhul puudusid tõendid selle kohta, et põllumajandustootjate valik keelatud ainete kasutamise kontrollimiseks on riskipõhine, nagu on nõutud määruses.

Ettevõtjate poolne nõuete rikkumine ja vastavad sunnimeetmed

Leidsime oma eriaruandes nr 9/2012, et karistusi mahepõllumajandusliku tootmise nõuete rikkumise eest on kohaldatud erinevalt eri liikmesriikides, sama liikmesriigi siseselt ja isegi kontrollorganite siseselt²⁶. Soovitasime edendada karistuste ühtlustamist. Järelauditi käigus leidsime, et kontrollorganites ja liikmesriikides oli ühtlustamine oluliselt paranenud, kuid mitte kogu ELis.

Alates 2013. aastast²⁷ peavad pädevad asutused vastu võtma nõuete rikkumiste liikide kataloogi ja saatma selle kontrollorganitele, et seda saaks kohaldada. Puudub õiguslik kohustus koostada kogu ELi hõlmav ühtlustatud sunnimeetmete (sh karistuste) kataloog, kuid komisjon hakkas hiljuti selles valdkonnas liikmesriikidega koostööd tegema. Komisjon on kindlaks teinud mahepõllumajanduse kontrollisüsteemis kõige sagedamini esinevad tõsised rikkumised ning kogub teavet vastavate sunnimeetmete kohta.

Kõigil kaheksal liikmesriigil, keda kontrollikoda selle auditi käigus külastas või kelle suhtes järelkontrolli tegi, on nüüd kataloog, kus on esitatud rikkumiste liigid ja vastavad sunnimeetmed²⁸, mis on kasulik samm edasise selguse ja ühtlustamise suunas.

Bulgaarias on siiski vaja täiendavaid selgitusi ja nõuetekohast järelevalvet. Leidsime, et üks kahest külastatud kontrollorganist otsustas mitte kohaldada teatavaid kataloogis märgitud sunnimeetmeid ning ei kohaldanud ka asjakohaseid meetmeid keelatud ainete esinemise puhul. Pädev asutus ei teatanud sellest oma järelevalvetegevuse raames.

Üks peamisi mahepõllumajanduslikele tootmismeetoditele esitatavaid nõudeid on kemikaalide ja muude ainete²⁹ kasutamise piiramine. Kontrollorganid või pädevad asutused võivad kasutada jääkide kontrollimist selleks, et tuvastada keelatud ainete olemasolu lõpptootes, aga ka lehtedes või mullas. Meie eriaruandes nr 9/2012 märgiti, et ELi määrustes ei ole ette nähtud minimaalset kontrollorganite tehtavate laboritestide arvu ning et puudub ühtlustatud lähenemisviis seoses meetmetega, mis tuleb võtta, kui leitakse, et keelatud aineid on kasutatud.

Alates 2013. aastast on ELi eeskirjades määratletud minimaalne arv proove, mida kontrollorganid peavad võtma ja analüüsima³⁰. Tulevikus nõuab uus mahepõllumajandusliku tootmise määrus³¹, et pädevad asutused või kontrollorganid i) viiksid läbi uurimise, et teha kindlaks nende ainete allikas ja põhjus ning ii) peaksid keelama tooted ajutiselt kuni uurimise tulemuste selgumiseni. Komisjon peaks esitama 2024. aasta lõpuks aruande, milles analüüsitakse, kas on vaja täiendavat ühtlustamist.

Teabevahetus on paranenud, kuid see võiks olla kiirem ja ulatuslikum

Eriaruandes nr 9/2012 jõudsime järeldusele, et teabevahetus liikmesriikide sees, liikmesriikide ja komisjoni ning liikmesriikide endi vahel ei ole veel piisav (vt ka lisa). Soovitasime liikmesriikidel tagada kogu nõuete eiramist ja rikkumist puudutava asjakohase teabe otsevahetuse kontrollorganite ja makseasutuste vahel. Lisaks eeldasime, et komisjon i) täpsustab nõuete eiramisest ja rikkumisest teatamise vormi ja ajastust, ii) võtab kasutusele sobivad meetmed, tagamaks, et liikmesriigid täidavad oma aruandluskohustust, ning iii) vaatab üle nõuete eiramisest ja rikkumisest teatamise infosüsteemi.

Komisjon ja liikmesriigid võtsid meie soovituse rakendamiseks mitmeid meetmeid:

• Euroopa Komisjon kehtestas liikmesriikidele nõude³² edastada makseasutustele tehtud mahepõllumajanduse kontrollide tulemused. See on oluline, sest see võib mõjutada põllumajandustootjate ELilt saadavat toetust (vt ka punkt 19). Nendes liikmesriikides/piirkondades, mille suhtes me käesoleva auditi käigus järelkontrolli tegime ja mida külastasime, on nüüd olemas ristteatamise süsteemid, kuigi Prantsusmaal rakendatakse seda liiki teabevahetust ainult osaliselt.
• 2013. aastal kehtestas Euroopa Komisjon³³ kontrollorganitele nõude teavitada pädevaid asutusi viivitamata toodete mahepõllumajanduslikku seisundit mõjutavatest nõuete rikkumise juhtudest. Auditeeritud liikmesriigid olid välja töötanud menetlused ja mõnikord ka tehnilised lahendused, et parandada kontrollorganite ja pädevate asutuste vahelist teabevahetust seoses nõuete rikkumisega. Teabevahetus ei ole siiski alati kiire (vt 1. selgitus).
• Samuti täpsustas Euroopa Komisjon, et kui liikmesriigid avastavad eeskirjade eiramist, peaksid nad komisjoni ja teisi liikmesriike viivitamata teavitama komisjoni veebirakenduse OFIS (Organic Farming Information System) kaudu³⁴. Liikmesriikide teabevahetus oli pärast eelmist auditit muutunud kiiremaks, kuid ikka veel esines viivitusi (vt 1. selgitus).
• Komisjon eeldab, et pärast teabe sisestamist OFISesse uurib teavitatud riik eeskirjade eiramise võimalikke põhjuseid ja esitab OFISe kaudu 30 päeva jooksul vastuse³⁵. Pärast meie eelmist auditit on vastamiseks kulunud aeg vähenenud. 2017. aastal esitati õigeaegselt 85% vastustest (2016. aastal 60%).
• Alates 2013. aastast peavad liikmesriigid kohustuslikus korras esitama komisjonile saadetavates toiduohutuse aastaaruannetes teavet mahepõllumajandussektori ja kontrollide kohta³⁶. Suuremas osas meie analüüsitud aruannetest mainitakse eraldi mahepõllumajanduslikku tootmist. Siiski kinnitab meie praegune analüüs mõne varem kindlaks tehtud puuduse püsimist³⁷ (vt 1. selgitus).

Imporditud mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemi järelevalveküsimus oli osaliselt lahendatud

Suhteliselt väike osa ELis tarbitavatest mahetoodetest on imporditud (vt näiteks punkt  16 ). Väljastpoolt ELi imporditud mahepõllumajanduslikke tooteid saab sertifitseerida kahel viisil:

• vastavalt nende riikide eeskirjadele, mille puhul komisjon on tunnistanud, et nende mahepõllumajanduslikud põhimõtted, tootmiseeskirjad ja kontrollisüsteemid on samaväärsed ELi määrustes³⁸ sätestatutega (edaspidi „samaväärsed kolmandad riigid“);
• teiste riikide puhul kontrollorganite poolt, mida komisjon on tunnustanud mahepõllumajandusliku tootmise suhtes väljaspool ELi vastavalt samaväärsetele tootmiseeskirjadele ja kontrollisüsteemidele³⁹ (edaspidi „samaväärsed kontrollorganid“).

2018. aastal saatsid mahepõllumajanduslikke tooteid Euroopa Liitu 114 riiki. Joonisel 4 on esitatud 20 peamist riiki, samaväärsed kolmandad riigid on tähistatud tumesinisega. Samaväärsed kontrollorganid sertifitseerivad ligi 87% imporditud mahepõllumajanduslikest toodetest.

Märkus: samaväärsed kolmandad riigid on tähistatud tumesinisega.

* Norra ja Šveits ei ole ära toodud, kuna komisjoni kaubanduse kontrolli- ja ekspertsüsteem (TRACES) ei sisalda teavet nende riikide ekspordi kohta.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda süsteemist TRACES võetud andmete alusel (sertifikaadi staatus = „kaubasaaja allkirjastatud esimene deklaratsioon“).

Praegu on olemas kolmteist samaväärset kolmandat riiki⁴⁰, mis moodustavad umbes 13% mahepõllumajanduslikust impordist. Iga riik on komisjoniga sõlminud mahepõllumajandusliku samaväärsuse alase kokkuleppe või kehtestanud vastava korra. Alates 2014. aastast kohaldatakse samaväärsete kolmandate riikide suhtes uut rahvusvahelistel kaubanduslepingutel põhinevat tunnustussüsteemi⁴¹. Esimene selline leping sõlmiti Tšiiliga 2017. aastal⁴² (vt tabel 2).

Tabel 2. Ülevaade kolmandatest riikidest, kes on komisjoniga sõlminud mahepõllumajandusliku samaväärsuse kokkuleppe

Järgmistes punktides esitatakse meie tähelepanekud järgmiste teemade kohta iga impordikorra puhul:

• komisjoni auditid väljaspool ELi;
• teabevahetus;
• komisjoni jõustamismenetlused.

Seejärel käsitleme liikmesriikide rolli seoses imporditud toodetega.

Komisjon on alustanud auditeid väljaspool ELi, kuid enamikku samaväärseid kontrollorganeid ei ole seni auditeeritud

Kontrollikoda soovitas oma eriaruandes nr 9/2012, et komisjon tagaks asjakohase järelevalve mahepõllumajanduslike toodete tootmiseks samaväärsete kolmandate riikide loetellu kantud riikide üle (vt ka lisa). Samuti peaks komisjon tagama järelevalve samaväärsete kontrollorganite üle⁴³.

Oma soovituste komisjonipoolse täitmise üle järelkontrolli tehes leidsime, et alates 2012. aastast on komisjon teinud auditeid väljaspool ELi (vt punkt 31) ning nendele kulub nüüd suur osa komisjoni mahepõllumajandusliku tootmise alastest auditiressurssidest (vt tabel 3).

Tabel 3. Tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi poolt kolmandates riikides aastatel 2012–2018 tehtud auditid

* See nimetus ei piira seisukohti staatuse kohta ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

** auditeeritud ELi kontrollorganite peakorterites läbi viidud dokumentide kontrolli kaudu.

Samaväärsed kontrollorganid

Samaväärsete kontrollorganite peakorter on sageli ELis, kuid nende tegevus laieneb kogu maailmale. Samaväärsete kontrollorganite järelevalve on komisjonile keeruline, kuna komisjon ei saa tugineda pädeva asutuse tööle, nagu see on ELi liikmesriikide või samaväärsete kolmandate riikide puhul (vt punkt 14).

2018. aasta juuni seisuga oli heaks kiidetud 57 samaväärset kontrollorganit. Kontrollorganeid võib tunnustada ühe või mitme kolmanda riigi suhtes, mõnikord kuulub ühe kontrollorgani pädevusse enam kui 50 riiki. Selle tulemuseks on hulgaliselt kontrollorganite/riikide kombinatsioone, mille komisjon peab heaks kiitma ja nende üle järelevalvet tegema⁴⁴.

Komisjon alustas tunnustatud samaväärsete kontrollorganite auditeerimist 2013. aastal ja oli 2018. aasta lõpuks teinud 25 sellist auditit⁴⁵, tavaliselt kontrollorgani peakorteris ja ühes kolmandas riigis, kus kontrollorgan on tunnustatud. Meie hinnangul katavad kontrollorgani/riigi kombinatsioonid, mida komisjon on auditeerinud alates 2013. aastast, ligikaudu kolmandiku selle korra kaudu imporditud mahepõllumajanduslikest toodetest. See tähendab, et võib kuluda mitu aastat, enne kui komisjon külastab konkreetset riiki või kontrollorganit (vt 2. selgitus).

Asjaomaste komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse (EEAS) julgeolekualaste nõuannete alusel tühistatakse või lükatakse mõnikord edasi kavandatud külastused teatavatesse riikidesse (nt Egiptusesse ja Mehhikosse). See on mõistetav, kuid vähendab kindluse taset, mida komisjon võib kõnealuste riikide järelevalve põhjal saada.

Komisjoni auditite tulemused näitavad, et samaväärsete kontrollorganite üle on vaja põhjalikku ja korrapärast järelevalvet. Komisjon teeb leidude üle järelkontrolli, kuid võib võtta kaua aega, et lahendada puudusi mitmetes ühes ja samas riigis tegutsevates kontrollorganites. Vt näiteid 3. selgituses

Uue mahepõllumajanduslikku tootmist käsitleva määruse jõustumisel (vt punkt 21), asendatakse ajavahemikul 2021–2023 samaväärsuse kord järk-järgult uue korraga, mille kohaselt peavad kontrollorganite mahepõllumajanduslikud standardid ja kontrollisüsteemid olema kooskõlas ELi eeskirjadega. See vastavuspõhine lähenemisviis peaks lühendama aega, mis kulub auditikülastuste ettevalmistamiseks ning uute taotluste ja aastaaruannete läbivaatamiseks, kuna komisjon ei pea enam hindama kontrollorgani mahepõllumajandusliku tootmise standardite ja kontrollisüsteemi vastavust.

Samaväärsed kolmandad riigid

Meie eelmise auditiga võrreldes on komisjoni järelevalve samaväärsete kolmandate riikide üle paranenud. Alates 2012. aastast on komisjon teinud kümme auditit kaheksa samaväärse kolmanda riigi kohta (vt tabel 3) lisaks võttis komisjon osa Ameerika Ühendriikide kontrollisüsteemi vastastikusest eksperdihinnangust 2014. aastal. Samaväärsed kolmandad riigid, mida ei ole selle ajavahemiku jooksul auditeeritud, on Uus-Meremaa, Jaapan ja Lõuna-Korea, mis kokku moodustavad vähem kui 1% ELi mahepõllumajanduslikust impordist, ning Tšiili, kes sõlmis ELiga kokkuleppe 2017. aastal.

Tehtud audititest ilmnesid olulised puudused. Paljudel juhtudel jõudis komisjon auditi järelkontrolli tehes järeldusele, et asjaomased riigid on võtnud parandusmeetmeid puuduste kõrvaldamiseks (vt 4. selgitus).

Komisjon ei teinud EFTA riikide Norra⁴⁹ ja Islandi mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemi riskianalüüsi. Lisaks kulus ELi mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevate määruste⁵⁰ EMP lepingusse⁵¹ inkorporeerimiseks (2017. aasta märtsis) üle kaheksa aasta. Oktoobris 2018 saatis komisjon esmakordselt EFTA järelevalveametit Norra mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteemi auditil⁵².

Teabevahetus on paranenud, kuid komisjon võiks seda kasutada paremini ja kiiremini

Teabevahetus on paranenud, kuid komisjon võiks seda kasutada paremini ja kiiremini

Komisjon laiendas 2013. aastal OFISi vahendit⁵³, mis võimaldab vahetada teavet komisjoni, liikmesriikide, samaväärsete kolmandate riikide ja samaväärsete kontrollorganite vahel eeskirjade eiramise kohta imporditud toodete puhul. Komisjon on kehtestanud kõnealuse eeskirjade eiramise suhtes järelkontrollimeetmed.

Teavitatud eeskirjade eiramiste puhul, mis on seotud samaväärsete kontrollorganite korra kaudu imporditud toodetega, on liikmesriikide pädevad asutused peamised järelkontrolli tegijad. Nad võtavad OFISi kaudu ühendust asjaomase kontrollorganiga ja taotlevad lisateavet, kuni nad on saadud vastusega täielikult rahul. Kui teatisele ei vastata, võtab komisjon ühendust otse kontrollorganiga.

Samaväärsete kolmandate riikide korra kaudu imporditud toodete puhul teeb komisjon OFISi teatiste üle järelevalvet. Mõne puhul neist leidsime aga vähe tõendeid tõhusa järelkontrolli kohta.

Aastaaruanded

Lisaks OFISi kaudu edastatavatele teadetele peaks komisjon saama aastaaruanded igalt tunnustatud samaväärselt kontrollorganilt⁵⁴ ja kolmandalt riigilt⁵⁵, milles kirjeldatakse, kuidas nad on kontrollisüsteemi rakendanud. Kontrollorganite aastaaruanded peaksid sisaldama akrediteerimisasutuse viimaseid hindamisaruandeid.

Oma sise-eeskirjade kohaselt peaks komisjon aastaaruanded läbi vaatama kolme kuu jooksul pärast nende kättesaamist. Vaatasime läbi kümme kontrollorganite aastaaruannet. Ühel juhul ei olnud hindamist tehtud. Komisjon vaatas ainult kolm aruannet läbi ettenähtud kolme kuu jooksul, ülejäänud kolme aruande läbivaatamiseks kulus 9 kuud või kauem. Täheldasime sarnaseid viivitusi samaväärsetest kolmandatest riikidest saadud aastaaruannete analüüsimisel⁵⁶.

Koostöö teiste organite ja asutustega

Samaväärsete kontrollorganite üle tehtava järelevalve puhul tugineb komisjon ka akrediteerimisasutuste hindamisaruannetele. 2017. ja 2018. aastal korraldas komisjon aastakoosoleku akrediteerimisasutustega. Siiski ei ole kehtestatud koostöölepinguid, millega nähakse ette korrapärase teabevahetuse tingimused või mis võimaldaksid komisjonil tutvuda iga-aastaste hindamisaruannete aluseks olevate tõenditega, või võimaldaksid komisjonil saata akrediteerimisasutusi nende hindamiste ajal juhtudel, mille puhul komisjon võib pidada kooskõlastatud lähenemisviisi samaväärsete kontrollorganite üle järelevalve tegemisel tõhusamaks.

Euroopa Liitu eksportijad müüvad sageli oma tooteid ka muudel turgudel. Seetõttu peavad nad järgima ka teiste importivate riikide kehtestatud mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju ning nende suhtes kohaldatakse pädevate asutuste järelevalvet. Kuna komisjonil on piiratud ressursid, et analüüsida saadud teavet (vt punktid 67 ja 69) või teha ise auditeid (vt punktid 57 ja 58), võib ta arendada koostööd teiste suuremate importivate riikide ametiasutustega, et tõhustada järelevalvet impordi üle. Komisjon on astunud selles suunas samme, korraldades alates 2016. aastast mitmepoolseid arutelusid (ümarlaudu) mitme kolmanda riigiga (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Tšiili, Šveits, Jaapan ja Lõuna-Korea). Süstemaatilisemaid koostöökanaleid ei ole veel loodud. Komisjoni eesmärk on näiteks edendada teabevahetust rikkumiste, kohapealse lähetuse aruannete ja arutelu kohta, mis käsitleb ühist arusaamist probleemidest teatavates riikides.

Komisjonipoolne jõustamine oli keeruline ja aeganõudev, kuid eeskirjade tulevaste muudatuste eesmärk on muuta nende rakendamine kiiremaks ja tõhusamaks

Samaväärsed kontrollorganid

Kui kontrollorgan ei esita komisjonile õigeaegselt nõutavat teavet, ei võta parandusmeetmeid või ei nõustu kohapealse kontrolliga, võib komisjon kontrollorgani tegevuse peatada, kustutada selle tunnustatud kontrollorganite loetelust⁵⁷ või muuta selle erisusi. Praktikas kustutas komisjon loetelust seitse kontrollorganit. Siiski kulus kontrollorgani loetelust kustutamise otsuse tegemisest selle jõustumiseni keskmiselt neli kuud. Vahepeal jätkasid kontrollorganid aga mahepõllumajanduslike toodete sertifitseerimist ja ekspordisertifikaatide väljaandmist. Uue määruse⁵⁸ kohaselt on komisjonil võimalik vastu võtta viivitamata kohaldatavad rakendusaktid nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, et kustutada kontrollorgan loetelust kiiremini.

Samaväärsed kolmandad riigid

Kui kolmanda riigi pädev asutus keeldub soovitusi täitmast või ei pea kinni soovituse täitmise tähtajast, võib komisjon kustutada kolmanda riigi tunnustatud kolmandate riikide nimekirjast või muuta tema tunnustamise ulatust⁵⁹. Komisjon kasutas seda võimalust ühel korral (vt 4. selgitus).

2017. aasta kaubandusleping Tšiiliga (vt punkt 52) sisaldab mehhanisme teabe vahetamiseks, kontrollimiseks ja vaidluste lahendamiseks⁶⁰, mis aitavad eeskirju jõustada.

Mahepõllumajanduslike toodete importi käsitlevate liikmesriikide kontrollide puudused

ELi liikmesriikidel on oluline roll ka imporditud toodete kontrollisüsteemis. Nad kontrollivad imporditud tooteid ja importijaid.

Liikmesriikide kontroll imporditud mahepõllumajanduslike toodete üle

Liikmesriigid peavad kontrollima ELi imporditavate toodete saadetisi enne, kui tooted ELi vabasse ringlusse lubatakse⁶¹. Nad peavad kontrollima dokumente ja tegema täiendavaid füüsilisi kontrolle (nt pakendite ja märgistuse kontrollimine või proovide võtmine analüüsideks ja laboratoorseteks katseteks) vastavalt nende riskihindamisele. Kontrollimise tulemuste põhjal võib liikmesriigi ametiasutus seejärel kinnitada asjaomase kontrollsertifikaadi (vt punkt 84).

Komisjon võib teha koostööd liikmesriikidega, et töötada välja ühine lähenemisviis imporditavate toodete kontrollimiseks. Näiteks avaldas komisjon detsembris 2015 suunised täiendavate ametlike kontrollide kohta seoses mitme eeskirjade eiramisega, mis avastati Ukrainast ja teatavatest naaberriikidest pärit saadetiste puhul. ELi liikmesriigid on need suunised heaks kiitnud ja need vaadatakse igal aastal läbi. Praegu kohaldatakse neid Ukraina, Kasahstani ja Venemaa Föderatsiooni suhtes.

Kontrollikoda leidis kolmes liikmesriigis puudusi imporditud mahepõllumajanduslike toodete kontrollimisel (vt 5. selgitus).

Lisaks peaksid liikmesriigid riskipõhist lähenemisviisi kasutades korrapäraselt kontrollima kõiki imporditud toiduaineid (nii mahepõllumajanduslikke kui ka mittemahepõllumajanduslikke) toiduahela eri etappides⁶². Liikmesriigid esitavad igal aastal komisjonile nende kontrollide kohta aruande. Analüüsisime 12 liikmesriigi aastaaruannete valimit. Üheski neist ei esitatud konkreetset teavet imporditud mahepõllumajanduslike toodete ametlike kontrollide kohta. Kõnealuse teabe puudumisel ei ole komisjonil võimalik teada, milliseid kontrolle on tehtud imporditud mahepõllumajanduslike toodete puhul ja millised olid nende tulemused.

Importijate kontrollid liikmesriikides

Liikmesriigid saavad kontrollorganite järelevalve kaudu kontrollida, kas importijate läbiviidavad menetlused ja kontrollid on piisavad. Täheldasime oma 2012. aasta eriaruandes, et importijate kontrollimine kontrollorganite poolt on sageli puudulik. Kontrollisime seda leidu käesoleva auditi käigus ning leidsime, et teatud liikmesriikides on see endiselt nii (vt ka 6. selgitus).

Jälgitavus on paranenud, kuigi endiselt esineb mõningaid puudusi

Üldiste toidualaste õigusnormide kohaselt peaksid toidu- ja söödaettevõtted tagama jälgitavuse kõigis tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappides. Nad peavad suutma kindlaks teha ettevõtted, kellele nende tooteid on tarnitud, ja tuvastada toiduahela sisendid kuni vahetu tarnijani välja⁶³. See kehtib igat liiki toiduainete puhul.

Mahepõllumajanduslike toodete puhul peavad jälgitavuse vajadused olema rangemad üldiste toidualaste õigusnormide nõuetest. Kuna puudub analüütiline meetod selle kindlakstegemiseks, kas toode on mahepõllumajanduslik või mitte, peaks jälgitavus võimaldama kontrollida toote mahepõllumajanduslikku seisundit tarneahelas. Jälgitavuskontrolli eesmärk on i) teha kindlaks kõik asjaomased ettevõtjad; (ii) kontrollida nende mahepõllumajanduslikku sertifitseerimist, iiI) kui eeskirju ei ole järgitud, jälgida toote päritolu tootjani ja tuvastada probleem, takistades asjaomaste toodete jõudmist tarbijateni.

Andsime oma eriaruandes nr 9/2012 aru mahepõllumajanduslike toodete valimi jälgitavuse auditi kohta. Aruandes jõuti järeldusele, et liikmesriikide pädevatel asutustel oli raskusi mahepõllumajanduslike toodete jälgitavuse tagamisega oma territooriumil ning et veelgi raskem on jälgida tooteid, mis ületavad piire. Soovitasime tõhustada kontrolli, tagamaks, et ettevõtjad täidavad jälgitavusega seotud õiguslikke nõudeid, ning komisjonil täpsustada protsessis osalejate ülesandeid ja vastutusvaldkondi (vt ka lisa).

Jälgitavus on ELi siseselt paranenud, kuid kõiki tootjaid ei olnud võimalik jälgida

Komisjon võttis meetmeid meie soovituse rakendamiseks. Komisjon lisas toidu ja sööda impordi jälgimise süsteemi TRACES (Traces, TRAde Control and Expert System)⁶⁴ mahepõllumajandusliku impordi mooduli. Alates oktoobrist 2017 peavad kontrollorganid väljastama iga imporditud mahepõllumajanduslike toodete saadetise jaoks elektroonilised kontrollsertifikaadid (COI). TRACES-COI moodul kehtestati, et parandada mahepõllumajanduslike toodete jälgitavust ja esitada palju põhjalikumaid statistilisi andmeid mahepõllumajandusliku impordi kohta.

Liikmesriikide auditite raames nõuab komisjon (tervise ja toiduohutuse peadirektoraat), et pädevad asutused kontrolliksid jälgitavust kahe mahepõllumajandusliku toote puhul (mille valib välja komisjoni auditirühm). Kui tegemist on väljastpoolt ELi pärit koostisainetega, hõlmab kontroll kauba liikumist alles pärast ELi sisenemist.

Kontrollikoja auditi raames valiti 105 toodet ja paluti 18 liikmesriigi pädevatel asutustel ja komisjonil

1. jälgida neid tooteid tagasi tootjani (vajaduse korral ka väljaspool ELi piire);
2. esitada kõikide asjaomaste ettevõtjate kohta toote käitlemise/tootmise/töötlemise ajal kehtinud mahepõllumajanduse sertifikaadi.

Jälgitavuse kontrolli tulemused olid paremad kui 2012. aasta aruande jaoks tehtud kontrollis toodete puhul, mis pärinevad EList (vt joonis 5), ja stabiilsed imporditud toodete puhul. Mitmeid tooteid ei olnud siiski võimalik jälgida tagasi põllumajandustootjani.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Jälgitavuse kontrollimine on mõnikord keeruline ja aeganõudev mitmesugustel põhjustel, näiteks

1. tarneahela keerukus;
2. probleemid mahepõllumajanduse sertifikaatide tõepärasuse hindamisega ELi eri andmebaaside abil, mis ei ole sisult ühtlustatud ega praktilised, kui ettevõtja kontrollorgan ei ole teada;
3. liikmesriikide teatud pädevate asutuste vahelise koordineerimise puudumine.

Mõne meie valimisse kuuluva toote jälgimiseks kulus enam kui kolm kuud. Aeglane jälgitavus mõjutab negatiivselt suutlikkust võtta meetmeid nõuete mittetäitmise korral ning takistada asjaomaste toodete jõudmist tarbijateni.

Meie jälgitavuse kontroll tõi välja probleemid seoses märgistamise ja sertifikaatidega

Meie jälgitavuse kontroll tõi välja probleemid seoses märgistamise ja sertifikaatidega

• toote vale päritolu mahemärgisel (vt 7. selgitus);
• kontrollorgani ebatäielikud kontrolliaruanded, mis ei anna piisavat kindlust kolmandate riikide paljude eri tootmis- ja töötlemisüksuste kohta (vt 8. selgitus).

Järeldused ja soovitused

Mahepõllumajanduslike toodete kontrollisüsteem on sätestatud ELi määrustes. Selle eesmärk on anda tarbijatele kindlustunne, et mahepõllumajanduslike toodete ostmisel on tarneahela igas etapis kohaldatud ELi (või nendega samaväärseid) eeskirju. See peaks olema nii sõltumata sellest, kas tooted on toodetud ELis või imporditud. Leidsime, et kontrollisüsteem on pärast meie eelmist auditit paranenud ning et esitatud soovitusi on üldiselt rakendatud (vt lisa), kuid mõned probleemid siiski püsivad.

ELis toodetud mahepõllumajanduslike toodete puhul (mis moodustab suurema osa ELi tarbimisest) on nii komisjon kui ka liikmesriigid tegelenud paljude kontrollikoja eelmises aruandes tuvastatud puudustega.

Pärast 2012. aasta aruannet on komisjon jätkanud liikmesriikide külastusi ning on nüüdseks külastanud neist enamikku. Leidsime, et see töö ning selle järelkontroll on tehtud nõuetekohaselt. Komisjoni auditite käigus tuvastati mitu puudust ja see sundis liikmesriike võtma parandusmeetmeid. Lisaks audititele on komisjon teinud algatusi koordineerimise ja koolituse valdkonnas ning kohtub liikmesriikidega sageli, et arutada eeskirjade eiramise ja pettusekahtluste puhul võetavaid järelmeetmeid (punktid 31 - 35).

Meie auditeeritud liikmesriikide pädevad asutused on võtnud meetmeid oma kontrollisüsteemide parandamiseks. Kuus liikmesriiki, kelle suhtes järelkontroll tehti, on suurema osa viimati täheldatud puudustest kõrvaldanud, tehes muudatusi õigusraamistikus, parandades koordineerimist akrediteerimisasutuste vahel ning kontrollorganite järelevalvet käsitlevaid suuniseid (punkt 38). Kaheksal kontrollitud liikmesriigil on nüüd olemas nõuete rikkumiste kataloog ja vastavad kontrollorganite poolt kohaldatavad sunnimeetmed (sh karistused) (punkt 44). Leidsime siiski mitmeid puudusi, mis olid seotud meie varasemate leidudega (punktid 40 ja 41). Samuti leidsime, et sunnimeetmete kasutamist ei olnud kogu ELis veel ühtlustatud ning et aruandlus liikmesriikides oli mõnikord aeglane ja puudulik (punktid 43, 45 ja 49).

1. soovitus. Tegeleda allesjäänud probleemidega liikmesriikide kontrollisüsteemides ja aruandluses

Komisjon peaks

1. tegema liikmesriikide kontrollisüsteemides tuvastatud allesjäänud puuduste kõrvaldamise järelkontrolli;
2. püüdma rohkem ühtlustada eeskirjade eiramise ja rikkumise määratlemist ning vastavaid sunnimeetmeid liikmesriikidega peetavate arutelude ja rakendusaktide vastuvõtmise abil;
3. andma pädevatele asutustele juhiseid aruandluse parandamiseks, näiteks teabelünkade kõrvaldamiseks oma aastaaruannetes.

Soovituse elluviimise tähtaeg: 2020.

Väike osa ELis tarbitavast mahepõllumajanduslikust toidust on liitu imporditud. Samaväärsed kontrollorganid sertifitseerivad üle 80% ELi imporditud mahepõllumajanduslikest toodetest. Ülejäänu imporditakse samaväärsetest kolmandatest riikidest. Alates 2012. aastast on komisjoni auditid hõlmanud suuremat osa samaväärsetest kolmandatest riikidest (punkt 62). Komisjon on alustanud ka samaväärsete kontrollorganite külastamist ning uurinud nende tegevust kohapeal kolmandates riikides. Seni on see hõlmanud süsteeme, mida kohaldatakse umbes kolmandikule impordist, mille on sertifitseerinud samaväärsed kontrollorganid (punktid 57 - 58). Järelevalve samaväärsete kontrollorganite üle on komisjonile keeruline, kuna komisjon on pädev asutus ega saa tugineda teise pädeva asutuse tööle, nagu see on ELi liikmesriikide või samaväärsete kolmandate riikide puhul. Kui komisjon tuvastab puudused, võib võtta kaua aega, et lahendada probleemid ühes ja samas riigis tegutsevates eri kontrollorganites (punkt 60).

Lisaks auditite järelkontrollile analüüsib komisjon süstemaatiliselt samaväärsete kontrollorganite ja samaväärsete kolmandate riikide esitatud aastaaruandeid. Kuid sageli teeb komisjon seda hilinemisega (punkt 69). ). Leidsime, et komisjon tugineb akrediteerimisasutuste aruannetele, kuid puuduvad ametlikud koostöökokkulepped, milles sätestatakse korrapärase teabevahetuse tingimused või võimaldatakse komisjonil kooskõlastada järelevalvet akrediteerimisasutustega (punkt 70). Täheldasime, et komisjon oli alles alustanud võimaluste uurimist sünergia saavutamiseks mahepõllumajanduslike toodete impordi järelevalve alal teiste oluliste imporditurgude pädevate asutustega (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Tšiili, Šveits, Jaapan ja Lõuna-Korea) (punkt 71).

Impordi kontrollisüsteemi puhul võib komisjonipoolne jõustamine olla keeruline ja aeganõudev, kuid kasutusele on võetud uued eeskirjad, et muuta jõustamine kiiremaks ja tõhusamaks. Komisjonil on seega võimalik vastu võtta viivitamata kohaldatavad rakendusaktid, et kustutada samaväärne kontrollorgan tunnustatute nimekirjast kiiremini (punkt 72). Sarnaselt Tšiiliga sõlmitud kaubanduslepingule võiks samaväärsete kolmandate riikidega sõlmitavad tulevased kaubanduslepingud hõlmata teabevahetuse ja kontrolli ning vaidluste lahendamise mehhanisme (punkt 74).

Liikmesriigid vastutavad ka imporditud mahepõllumajanduslike toodete kontrollimise eest ja kontrollivad kontrollorgani järelevalve kaudu seda, kas importijate läbiviidavad menetlused ja kontrollid on piisavad. Leidsime puudusi sissetulevate kaubasaadetiste kontrollimisel ning täheldasime, et mõnes liikmesriigis on importijate kontrollimine kontrollorganite poolt endiselt puudulik (punktid 75 - 80).

2. soovitus. Parandada järelevalvet impordi üle parema koostöö abil

Komisjon peaks

1. parandama järelevalvet samaväärsete kontrollorganite üle, sealhulgas tugevdades koostööd akrediteerimisasutustega ja muude oluliste imporditurgude pädevate asutustega;
2. hindama samaväärsete kontrollorganite ja samaväärsete kolmandate riikide aastaaruandeid viivitusteta;
3. andma liikmesriikidele suuniseid selle kohta, kuidas kontrollida kontrollorganite järelevalvet importijate ja imporditud mahepõllumajanduslike toodete üle.

Soovituse elluviimise tähtaeg: 2020.

Tegime uuesti jälgitavuse kontrolli, et veenduda, kas mahepõllumajanduslikke tooteid on võimalik jälgida tagasi põllumajandustootjani ja kas toote mahepõllumajanduslikku seisundit saab tõendada sertifikaadi abil tarneahela igas etapis. Tulemused näitavad paranemist võrreldes eelmise auditiga, eelkõige ELis. Mitte kõiki tooteid ei olnud siiski võimalik jälgida tagasi põllumajandustootjani (punktid 86 - 87). Täheldasime, et suuremal osal ELi kontrollorganitest on nüüd olemas veebipõhine mahepõllumajanduslike toodete sertifikaatide andmebaas kõigi oma ettevõtjate jaoks. Andmebaaside sisu ei ole siiski ühtlustatud ning need ei ole ka praktilised, kui ettevõtja kontrollorgan ei ole teada (punkt 88). Imporditud toodete jälgitavusele tooks kasu see, kui veebipõhised andmebaasid oleksid kättesaadavad ka väljaspool ELi asuvatele ettevõtjatele.

3. soovitus. Teha põhjalikumaid jälgitavuse kontrolle

Komisjon peaks

1. tegema imporditud toodete jälgitavuse kontrolle ka ELi piiridest väljaspool ning kasutama tulemusi kontrollorganite ja kolmandate riikide auditite või ad hoc kontrollide paremaks suunamiseks;
2. analüüsima koos pädevate asutustega oma jälgitavuse kontrollide tulemusi, et teha kindlaks puudused ja võimalikud parandusmeetmed;
3. parandama piiriülest juurdepääsu mahepõllumajanduslike sertifikaatide andmetele ja nõudma kolmandates riikides kontrollorganitelt nende sertifikaatide esitamist veebis.

Soovituse elluviimise tähtajad: (a) ja (b) 2020, (c) 2024.

I auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Nikolaos MILIONIS, võttis käesoleva aruande vastu 13. veebruari 2019. aasta koosolekul Luxembourgis.

Kontrollikoja nimel

president
Klaus-Heiner LEHNE

Mõisted

Akrediteerimisasutus: avaliku või erasektori asutus, mis kinnitab ametlikult, et kontrollorgan on pädev kontrollima ja sertifitseerima kolmandaid pooli vastavalt mahepõllumajanduse standarditele.

Ettevõtja: üksikettevõtja või ettevõte, mis toodab, ladustab, töötleb, transpordib, ekspordib või impordib mahepõllumajanduslikke tooteid.

Kontrollorgan: sõltumatu eraõiguslik kolmas osapool või liikmesriigi haldusorganisatsioon (õigusaktides ka „kontrolliasutus“), kes teeb mahepõllumajandusliku tootmise kontrolli ja väljastab sertifikaate.

OFIS (Organic Farming Information System): mahepõllumajanduse teabesüsteem – komisjoni IT-süsteem mahepõllumajanduse alase teabe töötlemiseks. See võimaldab a) elektroonilist andmevahetust ELi liikmesriikide, Norra, Islandi ja komisjoni vahel; b) avaliku teabe levitamist Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele.

Pädev asutus: liikmesriigi (või muu riigi) keskasutus, mis on pädev tegema mahepõllumajandusliku tootmise ametlikku kontrolli, või mis tahes muu asutus, millele on vastav pädevus omistatud.

Samaväärne kolmas riik: kolmas riik, mille komisjon on tunnistanud ELiga samaväärseid mahepõllunduseeskirju ja kontrollimeetmeid kasutavaks.

kolmas riik, mille komisjon on tunnistanud ELiga samaväärseid mahepõllunduseeskirju ja kontrollimeetmeid kasutavaks.: kolmandas riigis tegutsev kontrollorgan, mille komisjon on tunnistanud ELiga samaväärseid mahepõllunduseeskirju ja kontrollimeetmeid kasutavaks.

Samaväärne: suuteline täitma samu eesmärke ja järgima samu põhimõtteid, kohaldades norme, mis tagavad nõuetele vastavuse osas sama kindlustaseme.

TRACES: kaubanduse kontrolli- ja ekspertsüsteem – komisjoni veebipõhine haldamisvahend kõikide loomade, sperma ja embrüote ning toidu liidusisese kaubavahetuse ja impordi sanitaarnõuete jaoks. TRACES loodi komisjoni otsusega 2004/292/EÜ vastavalt nõukogu direktiivile 90/425/EMÜ.

Järelmärkused

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määruse (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 1), millega muudeti veidi 28. juuni 2007. aasta määruse (EL) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta) põhjendust 1 (ELT L 189, 20.7.2007, lk 1), põhjendus 1.

² Nõukogu määrus (EMÜ) nr 2092/91, 24. juuni 1991, põllumajandustoodete mahepõllundustootmise ning põllumajandustoodete ja toiduainete puhul sellele viitavate märgiste kohta (EÜT L 198, 22.7.1991, lk 1).

³ Nõukogu 28. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta) (ELT L 189, 20.7.2007, lk 1) põhjendus 3.

⁴ Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat: Mahepõllumajandussektori kontrollorganite ja -asutuste loetelu seisuga 14.8.2018. http://ec.europa.eu/agriculture/ofis_public/r8/ctrl_r8.cfm?targetUrl=home&lang=en

⁵ Norra ja Island on ainsad EFTA riigid, kes kohaldavad ELi mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid õigusakte. Nende suhteid ELiga reguleerib Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) leping ning mahepõllumajanduslik tootmine kuulub selle lepingu kohaldamisalasse. Selle tulemusena võivad Norra ja Islandi mahepõllumajanduslikud tooted ELis vabalt liikuda.

⁶ https://statistics.fibl.org/europe/key-indicators-europe.html

⁷ http://www.agencebio.org/le-marche-de-la-bio-en-france

⁸ Määruse (EL) nr 2018/848 põhjendus 17.

⁹ Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007.

¹⁰ ELT L 189, 20.7.2007, lk 1.

¹¹ Komisjoni 5. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (ELT L 250, 18.9.2008, lk 1), ja komisjoni 8. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1235/2008, millega sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad mahepõllumajanduslike toodete kolmandatest riikidest importimise korra kohta (ELT L 334, 12.12.2008, lk 25).

¹² Määrus (EL) nr 2018/848.

¹³ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

¹⁴ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (ELT L 165, 30.4.2004, lk 1).

¹⁵ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta määrus (EÜ) 2017/625, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 999/2001, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1069/2009, (EÜ) nr 1107/2009, (EL) nr 1151/2012, (EL) nr 652/2014, (EL) 2016/429 ja (EL) 2016/2031, nõukogu määruseid (EÜ) nr 1/2005 ja (EÜ) nr 1099/2009 ning nõukogu direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ ja 2008/120/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004, nõukogu direktiivid 89/608/EMÜ, 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/23/EÜ, 96/93/EÜ ja 97/78/EÜ ja nõukogu otsus 92/438/EMÜ (ametliku kontrolli määrus) (ELT L 95, 7.4.2017, lk 1).

¹⁶ „Monitoring data on pesticide residues in food: results on organic versus conventionally produced food“, EFSA („Andmed pestitsiidijääkide kontrolli kohta toiduainetes: tulemused mahepõllumajanduslike ja tavapäraselt toodetud toiduainete puhul“, EFSA (http://www.efsa.europa.eu/publications).

¹⁷ Eriaruanne nr 2/2019: „Keemilised ohud meie toidus: ELi toiduohutuse poliitika küll kaitseb meid, ent seisab silmitsi probleemidega“.

¹⁸ Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon – Islandi, Liechtensteini, Norra ja Šveitsi vaheline valitsustevaheline organisatsioon.

¹⁹ Lisaks viis komisjon läbi viis auditit, milles keskenduti pestitsiidide jääkide kontrollimisele mahepõllumajanduslikus tootmises (Saksamaal, Poolas ja Ühendkuningriigis 2015. aastal ning Soomes ja Hispaanias 2016. aastal).

²⁰ Ülevaatearuanne. Mahepõllumajanduslik tootmine – liikmesriigid. DG(SANTE) 2015–8950 – MR.

²¹ http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/index.cfm

²² 21 kirja käsitlesid sama teemat (hilinemisteated OFIS-teabesüsteemis) ja neid käsitleti koos.

²³ Komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 392/2013 lisati määrusele nr 889/2009 9. peatükk, mis käsitleb pädevate asutuste tehtavat järelevalvet.

²⁴ Artikli 92 punktid c ja e.

²⁵ Määruse (EÜ) nr 889/2008 artikli 92 punkt b.

²⁶ Eriaruande nr 9/2012 punktid 35–37.

²⁷ Määrusega (EL) 392/2013 lisati määrusele (EÜ) nr 889/2008 artikli 92 lõige d.

²⁸ Määruse kohaselt peaks kataloog sisaldama vähemalt selliseid rikkumisi, mis mõjutavad toodete mahepõllumajanduslikku seisundit, ja vastavaid karistusi. Mõnes liikmesriigis (Bulgaaria, Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik) sisaldab kataloog isegi väiksemaid rikkumisi, mis ei mõjuta toote mahepõllumajanduslikku seisundit.

²⁹ Nagu teatavad taimekaitsevahendid, GMOd, väetised, söödalisandid, töötlemise abiained ning puhastus- ja desinfitseerimisvahendid.

³⁰ Määruse (EÜ) nr 889/2008 artikli 65 lõikes 2 on sätestatud minimaalne arv, mis peab vastama 5%-le tema kontrolli all olevate ettevõtjate arvust.

³¹ Määruse (EL) nr 2018/848 artikkel 29.

³² Määruse (EÜ) nr 889/2008 (muudetud määrusega (EL) nr 392/2013) artikli 92 lõige 6.

³³ Määruse (EÜ) nr 889/2008 (muudetud määrusega (EL) nr 392/2013) artikli 92 lõige 4.

³⁴ Eeskirjade eiramine, mis on seotud teistest liikmesriikidest pärit toodetega (määruse (EÜ) nr 889/2008 artikli 92a lõige 1, muudetud määrusega (EÜ) nr 392/2013), ja samuti tooted samast liikmesriigist, kui eeskirjade eiramine mõjutab teist liikmesriiki (määruse (EÜ) nr 889/2008 (muudetud määrusega (EL) nr 2018/1584) artikkel 92a.

³⁵ Määruse (EÜ) nr 889/2008 (muudetud määrusega (EL) nr 392/2013) artikli 92a lõike 4.

³⁶ Määruse (EÜ) nr 889/2008 (muudetud määrusega (EL) nr 392/2013) artikkel 92f ning lisad XIIIb jaXIIIc.

³⁷ Eriaruande nr 9/2012 punkt 43.

³⁸ Määruse (EÜ) nr 1235/2008 artiklid 7–9.

³⁹ Määruse (EÜ) nr 1235/2008 artiklid 10–12.

⁴⁰ Määruse (EÜ) nr 1235/2008 II lisa viimane muudatus: Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 2018/949, millega lisati III lisasse Tšiili.

⁴¹ Määruse (EL) nr 2018/848 artikkel 47.

⁴² Euroopa Liidu ja Tšiili Vabariigi vaheline mahepõllumajanduslike toodetega kauplemise leping (ELT L 331, 14.12.2017, lk 4).

⁴³ Määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõige 3.

⁴⁴ Mõnel juhul rakendab sama kontrollorgan eri riikides erinevaid standardeid.

⁴⁵ Auditid hõlmavad 17 kontrollorganit 57-st juunis 2018 heaks kiidetud kontrollorganist.

⁴⁶ DG(SANTE) 2018–6392 (http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/details.cfm?rep_id=3998).

⁴⁷ India (2012): http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/details.cfm?rep_id=3059;
India (2015): http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/details.cfm?rep_id=3641.

⁴⁸ Šveits (2013): http://ec.europa.eu/food/audits-analysis/audit_reports/details.cfm?rep_id=3215.

⁴⁹ Eurostati andmetel on Norra suuruselt kolmas toiduainete eksportija Euroopa Liitu. Mahepõllumajandusliku toidu osakaalu kohta puuduvad konkreetsed andmed.

⁵⁰ Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 ja vastavad rakendusmäärused.

⁵¹ Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) leping koondab alates 1994. aasta jaanuarist ELi liikmesriigid ja kolm EMP EFTA riiki (Island, Liechtenstein ja Norra) ühtsel turul (edaspidi „siseturg“).

⁵² http://www.eftasurv.int/press--publications/press-releases/internal-market/norway-needs-to-adjust-control-system-of-organic-production

⁵³ Määrusega (EL) nr 125/2013 muudeti määruse (EÜ) nr 1235/2008 artiklit 15.

⁵⁴ Määruse (EÜ) nr 1235/2008 artikli 12 lõike 1 punkt b.

⁵⁵ Määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõige 2.

⁵⁶ Analüüsitud kuuest juhtumist kolme puhul toimus läbivaatamine rohkem kui üheksa kuud pärast dokumentide kättesaamist.

⁵⁷ Määruse nr 1235/2008 artikli 12 lõike 1 punkt c ja artikli 12 lõige 2.

⁵⁸ Uue mahepõllumajandusliku tootmise määruse (EL) nr 2018/848 artikli 46 lõige 9.

⁵⁹ Näiteks eemaldades tunnustusest ühe tootekategooria.

⁶⁰ Asjakohase teabe vastastikune vahetamine (artikkel 6), vastastikuste eksperdihinnangute tegemise võimalus (artikkel 7), mahepõllumajanduslike toodete ühiskomitee loomine (artikkel 8) ja vaidluste lahendamist käsitlevad sätted (artikkel 9).

⁶¹ Määruse nr 1235/2008 artikli 13 lõiked 2 ja 4 ning lisa V – 20. lahter.

⁶² Määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 15 lõiked 1 ja 2.

⁶³ Seda nimetatakse ka „samm edasi, samm tagasi“ lähenemisviisiks.

⁶⁴ TRACES loodi komisjoni otsusega 2004/292/EÜ vastavalt nõukogu direktiivile 90/425/EMÜ.

Euroopa Kontrollikoja auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärk maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Käesoleva aruande võttis vastu loodusvarade säästva kasutamise valdkonnaga tegelev I auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Nikolaos Milionis. Auditit juhtis kontrollikoja liige Nikolaos Milionis, keda toetasid endine kabinetiülem loulia Papatheodorou, praegune kabinetiülem Kristian Sniter, kabineti atašee Matteo Tartaggia, valdkonnajuht Michael Bain, auditijuht Els Brems ja audiitorid Blanka Happach, Greta Kapustaite ja Radostina Simeonova. Keelealast abi osutasid Miroslava Chakalova-Siddy, Marek Riha ja Fiona Urquhart.

Vasakult paremale: Michael Bain, Blanka Happach, Nikolaos Milionis, Matteo Tartaggia, Greta Kapustaite, Kristian Sniter.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019

© Euroopa Liit, 2019

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et/data) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.