Kas stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa peamine eesmärk on täidetud?

Kokkuvõte

Kas ennetusliku osa peamine eesmärk on täidetud?

I

Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslik osa loodi selleks, et karmistada liikmesriikide eelarvedistsipliini. Euroopa Liit kaitseb distsipliini ja stabiilsust peamiselt seetõttu, et ühe liikmesriigi eelarvekriis võib tekitada probleeme teistele liikmesriikidele.

II

Ennetuslikku osa käsitlevas 1997. aasta määruses (nr 1466/97) nõutakse 2005. ja 2011. aasta muudatuste järel, et liikmesriigid parandaksid oma struktuurset eelarvepositsiooni ehk tsükliliste tegurite ja ühekordsete sündmuste arvesse võtmise abil kohandatud eelarvepositsiooni riigipõhise eesmärgi ehk keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmise suunas, mis on enamiku riikide puhul vahemikus 0,5–1% sisemajanduse koguproduktist (SKP). See peaks tagama, et liikmesriikide valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk ei ületa aluslepingus seatud ülemmäära (3% SKPst). Veelgi olulisem on aga asjaolu, et see tagaks mõistliku aja jooksul suure võlakoormusega liikmesriikide valitsemissektori võla suhte ühtlustamise aluslepingus sätestatud ülemmäärani (60% SKPst).

Mida kontrollikoda auditeeris

III

Kontrollikoda auditeeris, kas Euroopa Komisjon kasutas talle määrusega antud volitusi, et tagada stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa piisav rakendamine. Lisaks käsitles kontrollikoda stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku ja parandusliku osa vastasmõju, niivõrd kui see on tähtis ennetusliku osa jaoks. Kontrollikoda auditeeris komisjoni.

Tulemused

IV

Määruses on seatud mõistlik sihtmärk läheneda igal aastal keskpika perioodi eelarve-eesmärgile kiirusega 0,5 protsendipunkti SKPst. Samas lubatakse määruses nõudest kõrvale kalduda ja komisjonil kehtestada erinevaid paindlikkuse klausleid. Seetõttu sõltub ennetusliku osa tõhusus suurel määral sellest, kuidas komisjon seda rakendab (I osa).

V

Komisjoni vastu võetud rakenduseeskirjad ja operatiivsed otsused ei taga määruse peamise eesmärgi täitmist, milleks on see, et liikmesriigid lähenevad keskpika perioodi eelarve-eesmärgile mõistliku ajaga. (Kui komisjon oli rakenduseeskirjad avalikustanud, kiitis nõukogu heaks neist mõned peamised.)

VI

Paindlikkuse rakenduseeskirjad pärinevad määruse 2005. aasta reformidest, kuid ametlikult võeti need kasutusele alles 2015. aastal, kui neis võeti arvesse suure majanduslanguse aegseid arutelusid. Kriisiolukorras on teatav paindlikkus põhimõtteliselt asjakohane, ent konkreetsete sätete kehtivus ei olnud ajaliselt piiritletud ja need olid praktikas liiga kaugeleulatuvad (seda eriti tavapärasema majanduskasvu tingimustes). Samuti ei tehta komisjoni kehtestatud eeskirjades piisavalt vahet suure võlakoormusega ja ülejäänud liikmesriikide vahel. Selle asemel et raamistikku majanduse elavnemise ajal karmistada, nõrgendas komisjon seda 2017. aastal veelgi, võttes kasutusele kaalutlusruumi uue mõiste.

VII

Struktuurireformideks antav paindlikkus ei ole enam seotud reformi tegelike eelarvekuludega, vaid seda kasutatakse nn stimuleeriva vahendina. Eri reformide (välja arvatud pensionireform) elluviimiseks antav paindlikkus suurendab kulusid mitte ainult konkreetsel aastal, mille jaoks seda võimaldatakse, vaid ka järgnevatel aastatel. Võimaldatud paindlikkuse kogumõju tähendab, et keskpika perioodi eelarve-eesmärkide saavutamine jääb ajakavast mitme aasta võrra maha (II osa).

VIII

Ennetusliku osa usaldusväärsust on õõnestanud ka parandusliku osa suundumused. Komisjon leiab, et kõik parandusliku osa nõuded on võimalik täita vaid majanduskasvu tsüklilise taastumisega, millele aitab kaasa ka komisjoni tava teha nõukogule ettepanek anda ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlustest väljumiseks mitmeaastast pikendust. Sellest tulenevalt ei pea liikmesriigid, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, täitma oma struktuurse eelarvepositsiooni parandamise nõudeid, mida nad ennetusliku osa alla kuuludes peaksid tegema.

IX

Eriti murettekitav on see, et nõrgendatud stabiilsuse ja kasvu pakti raamistikuga ei suudeta tagada mitmes suure võlakoormusega liikmesriigis edusamme keskpika perioodi eelarve-eesmärkide saavutamisel. Kriisist väljumise ja majanduskasvu perioodil 2014–2018 kaugenes nende struktuurne eelarvepositsioon nende keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või lähenes sellele nii aeglaselt, et kuidagi ei ole tagatud märgatavad edusammud enne järgmist majanduslangust. Hoolimata asjaolust, et nõrgendatud raamistikuga ei tagata edasiminekut keskpika perioodi eelarve-eesmärgi poole, otsustas komisjon, et raamistiku järgimine on hädavajalik, et põhjendada võlakoormusel põhineva ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamata jätmist (III osa).

X

Tehnilisest küljest leidis kontrollikoda liikmesriikide esitatud stabiilsus- ja lähenemisprogrammides puudusi ja teabelünki, millele komisjoni talituste töödokumentides ei osutata. Samuti ei põhjenda komisjon selgesti erinevusi tema ja liikmesriikide eelduste vahel, mis puudutavad vastavates prognoosides esitatud fiskaalmeetmeid. Peale selle ei ole komisjoni hindamistes kasutatud metoodika alati määrusega kooskõlas ja võib tekitada viivitusi ennetavates hoiatustes (IV osa).

XI

Lõpuks leidis kontrollikoda, et nõukogus vastu võetud riigipõhised eelarvealased soovitused põhinevad komisjoni soovitustel ja kajastavad otsuste aluseks olevate tehniliste hindamiste järeldusi. Nendes aga ei selgitata piisavalt soovitatud kohanduste põhjuseid ega riske, mis tekivad, kui liikmesriigid nõudeid ei täida (V osa).

Kontrollikoja soovitused

XII

Raamistiku tähtsaid osi tuleb koordineeritud viisil karmistada. Esiteks peaks komisjon käsitlema pidevaid kumulatiivseid kõrvalekaldeid nõutavast kohandamisest, kasutades tagantjärele korrigeerimist ehk lisanõudeid järgnevatel aastatel. Teiseks peaks komisjon läbi vaatama kohandamisnõuete tabeli (nn maatriksi) parameetrid, tagamaks, et keskpika perioodi eelarve-eesmärgid täidetakse mõistliku aja jooksul. Suure võlakoormusega liikmesriikidele tuleks kehtestada rangemad nõuded. Kolmandaks tuleks paindlikkust võimaldavates klauslites käsitleda ainult konkreetse aasta reformide ja ebatavaliste sündmustega seotud otseseid kulusid.

XIII

Kontrollikoda leiab, et need muutused on võimalik ellu viia olemasolevas õigusraamistikus.

XIV

Komisjon peaks uurima olemasoleva õigusraamistiku võimalusi, tagamaks, et ennetuslikus osas nõutava struktuurilise kohandamise taseme suudavad saavutada ka paranduslikus osas olevad liikmesriigid.

XV

Tegevusjuhendit tuleks ajakohastada, et parandada stabiilsus- ja lähenemisprogrammides nõutava kavandatud fiskaalmeetmete alase teabe kvaliteeti. Komisjoni dokumentides tuleks esitada kõik prognooside vahelised erinevused ja hindamiste järeldused määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt. Kasutatavad näitajad peaksid ka andma olukorra halvenemise kohta võimalikult varajase hoiatuse, mitte põhinema varasemate aastate kõige soodsamatel andmetel.

XVI

Riigipõhiste soovituste regulatiivosa peaks sisaldama sõnaselgeid kohandamisnõudeid ja põhjendustes tuleks lähemalt selgitada kohanduste põhjuseid ja riske, mis tekivad, kui kohandusi ei tehta.

Sissejuhatus

Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslik osa

01

Stabiilsuse ja kasvu paktiga loodi liikmesriikide eelarvepoliitika mitmepoolse järelevalve süsteem. Seda kasutavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu eesmärgiga tagada liikmesriikides eelarvedistsipliin. Järelevalvet tehakse, sest ühe riigi eelarvepoliitika võib kahjustada teisi riike. Sellist nähtust esineb iseäranis palju rahaliitudes. Stabiilsuse ja kasvu paktil on ennetuslik ja paranduslik osa¹.

02

Järelevalvet koordineeritakse Euroopa poolaasta protsessi raames, milles nõutakse, et liikmesriigid esitaksid kevadel oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammid. Seejärel hindab stabiilsus- ja lähenemisprogramme komisjon ja hindamistulemused avaldatakse komisjoni talituste töödokumentides. Komisjoni soovituste põhjal esitab nõukogu iga aasta juunis riigipõhised soovitused. Lisaks peavad euroala liikmesriigid esitama oktoobris eelarvekavad, mida komisjon hindab novembris (vt joonis 1).

03

Nagu on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 1466/97, on ennetusliku osa peamine eesmärk tagada, et liikmesriigid lähenevad kiiresti tasakaalulähedasele või ülejäägiga eelarvepositsioonile, mis võimaldaks neil toime tulla tavapäraste tsükliliste kõikumistega, ületamata valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi 3% piirmäära². Iga liikmesriigi sihtpositsioon muudeti 2005. aastal struktuurseks eelarvepositsiooniks³, mis peab lähenema riigipõhisele keskpika perioodi eelarve-eesmärgile. Määruse kohaselt ei tohi euroala ja Euroopa vahetuskursi mehhanismis ERM II osalevate liikmesriikide keskpika perioodi eelarve-eesmärk olla väiksem kui -1% sisemajanduse koguproduktist (SKP). Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu allkirjastanud liikmesriigid on võtnud kohustuse tagada keskpika perioodi eelarve-eesmärk, mis on vähemalt -0,5% SKPst, välja arvatud juhul, kui riigi võlakoormus on väiksem kui 60% SKPst, mispuhul piirmääraks jääb -1%⁴. Joonisel 2 on esitatud praeguse ennetusliku osa raamistiku põhietapid.

04

Et ELi riikide majanduskasv aeglustus alates 2007. aastast ja mitmes liikmesriigis tõusis järsult valitsemissektori võla suhe SKPsse, muutus ennetuslik osa tähtsamaks ega olnud enam üksnes vahend automaatsete stabilisaatorite toimimiseks ja kaalutlusõigusel põhineva antitsüklilise eelarvepoliitika elluviimiseks vajaliku eelarvepoliitilise manööverdamisruumi loomiseks⁵. Kiire lähenemine keskpika perioodi eelarve-eesmärkidele on muutunud ülitähtsaks, et vähendada ülemäärast valitsemissektori võla suhet SKPsse. Isegi suurima võlakoormusega liikmesriikide võla suhe SKPsse hakkaks kiiresti vähenema, niipea kui nad olid täitnud oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi. Sellest tulenevalt tunnistas komisjon, et kooskõla ennetusliku osaga on hädavajalik eeltingimus, et võlapõhist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ei algatataks⁶.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

05

Peamine auditiküsimus on see, kas komisjon koordineeris tõhusalt liikmesriikide eelarvepoliitikat, mis on vajalik stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa eesmärkide täitmiseks Euroopa poolaasta kohustuste raames.

06

Täpsemalt uuris kontrollikoda

1. määruses nr 1466/97 seatud eesmärkide ja tingimuste selgust, tagamaks, et eelarvepuudujäägi ja/või kõrge võlatasemega (enam kui 60% SKPst) liikmesriigid lähenevad kiiresti oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgile (I osa);
2. kuidas komisjon on määrust rakendanud, kas ta täidab eeskirju ja kas ennetusliku osa eeskirjade alusel tehtud operatiivotsused on mõjusad (II osa);
3. üldist edenemist ja eelkõige suure võlakoormusega liikmesriikide edusamme oma keskpika perioodi eelarve-eesmärkide poole liikumisel (III osa);
4. komisjoni tööd, et tagada põhjalike ja asjakohaste stabiilsus- ja lähenemisprogrammide esitamine ja hinnata nende teostatavust ja vastavust stabiilsuse ja kasvu pakti määrustele ja tegevusjuhendile, ning komisjoni talituste töödokumentide ja riike käsitlevate muude asjakohaste hindamiste kvaliteeti (näiteks euroala liikmesriikide puhul sügisel esitatavad eelarvekavad) seoses sellega, kas neis kajastatakse õigel ajal ja järjepideval viisil kõige tähtsamaid riske ja valdkonna poliitika asjakohaseid lahendusi (IV osa);
5. riigipõhiste soovituste alust ja asjakohasust ning nende seiret ja rakendamise taset (V osa).

07

Kontrollikoda hindas seda, kui tulemuslikult on komisjon rakendanud ennetuslikku osa ajavahemikus 2011–2016 (sealhulgas 2017. aasta kevadel 2016. aasta kohta esitatud komisjoni talituste töödokumentide analüüs) ja jälgis 2017. ja 2018. aasta tähtsaimaid suundumusi.

08

Kontrollikoda uuris üksikasjalikult ennetuslikku osa kuuest liikmesriigist (Austria, Belgia, Itaalia, Madalmaad, Soome ja Ungari) koosneva valimi alusel. Teatavate analüüsiaspektide puhul aga võeti arvesse ka teisi liikmesriike. Valimi kuus liikmesriiki moodustasid viis euroala liikmesriiki ja üks euroalasse mittekuuluv liikmesriik. Välja jäeti liikmesriigid, keda on sarnaste auditite käigus juba auditeeritud (peale Itaalia⁷), ja ülejäänud liikmesriikidest valis kontrollikoda need, kellel oli suurim ja püsivaim struktuurne eelarvepuudujääk ja võlakoormuse suhe SKPsse, või kelle suhtes algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus kestis kõige kauem ning kes olid oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgist kõige kaugemal (vt I lisa).

09

Kontrollikoja auditikriteeriumide aluseks on

1. õigusraamistiku, eelkõige määruse nr 1466/97 nõuded seoses Euroopa poolaastaga;
2. stabiilsus- ja lähenemisprogrammide sisu käsitlev tegevusjuhend;
3. komisjoni eeskirjad ja menetlused, näiteks käsiraamatud ja muud liikmesriikidele või komisjonisiseselt majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi töötajatele esitatud suunised;
4. mitme ELi institutsiooni ja muu rahvusvahelise organisatsiooni (eelkõige Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Euroopa Keskpanga (EKP)) esitatud või uuringute tulemusel avaldatud dokumendid, milles kirjeldatakse parimaid tavasid.

10

Kontrollikoda külastas majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraati, et tutvuda liikmesriikide eelarvekavade hindamisega seotud eeskirjade raamistiku, eri operatiivsete otsuste põhjenduste ja ametkonnasiseste protsessidega, mille alusel koostatakse riigipõhised soovitused.

11

Kontrollikoda küsitles majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadis valimi kuue liikmesriigiga tegelevate osakondade töötajaid ja vaatas läbi hulga komisjoni dokumente, nii üldkasutatavaid kui ka ametkonnasiseseks kasutuseks mõeldud materjale. Lisaks korraldas kontrollikoda teabekülastused valimi kuude liikmesriiki, kus vastavates rahandus- ja majandusministeeriumides kohtuti komisjoni töötajate kolleegide, eelarvenõukogude esindajate ja ELi esinduste juures töötavate Euroopa poolaasta ametnikega.

12

Kontrollikoda moodustas haridus- ja teadusasutuste ja mõttekodade sõltumatute ekspertide nõuandva rühma ning kutsus mitu liikmesriikide eelarvenõukogu kontrollikojas toimuvale seminarile, et jagada arvamusi raamistiku ja liikmesriikides täheldatud eri suundumuste kohta.

13

Kontrollikoda testis analüütiliselt komisjoni kasutatud vastavushindamise mudeleid. Testiti seda, kas mudelite struktuur kajastas määrustes sätestatud tingimusi ja kas mudelid olid täpsed ning liikmesriikide vahel ja ajas järjepidevad.

14

Samuti testiti teatavate operatsiooniliste lähenemisviiside mõju, võrreldes alternatiivsete tõlgenduste simulatsioonide tulemeid, ja viidi uuesti läbi riikidega tegelevate osakondade tehtud eri analüüsid, vaadates üle liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammid, komisjoni talituste töödokumendid, muud ametkonnasiseseks kasutuseks mõeldud dokumendid ja muu olemasoleva teabe, et teha kindlaks, kas komisjoni teatavad tähelepanekud ja soovitused põhinevad kindlal alusel.

Tähelepanekud

I osa. Määruses seati asjakohane tempo keskpika perioodi eelarve-eesmärgile lähenemiseks, kuid selles on mitmeti mõistetavaid norme

15

Et keskpika perioodi eelarve-eesmärgile lähenetaks kiiresti, sätestati määruses struktuurse eelarvepositsiooni kohandamise keskmiseks iga-aastaseks eesmärgiks 0,5% SKPst ja sedastati, et eesmärk peaks olema kõrgem nende liikmesriikide puhul, kelle võlakoormus ületab 60% SKPst⁸.

16

Mõneti ebajärjepidevalt võimaldatakse määrusega eesmärgist suhteliselt palju kõrvale kalduda, enne kui liikmesriiki peetakse nõuetele mittevastavaks. Mõningast kõrvalekaldumist võiks siiski lubada, kuna prognoosimine ja eelarve täitmine on seotud teatava ebakindlusega. Kavandatud kõrvalekalle on väga suur: aastas lubatud kõrvalekalle võib olla 0,5%, st sama suur kui eesmärk ise. Kahe aasta jooksul võib see jällegi olla kokku 0,5% SKPst (s.o kummalgi aastal keskmiselt 0,25%). Selline suhteliselt suur lubatud kõrvalekalle on muutnud liikmesriikidele pandud tegelikud ootused ebamääraseks. Veelgi olulisem on asjaolu, et määruses ei sätestata selliste kõrvalekallete mitme aasta kumulatiivset piirmäära, mida võidakse tõlgendada nii, et 0,25%st veidi väiksemad kõrvalekalded võivad jätkuda lõputult⁹. See mõjutab suurel määral aega, mis kulub liikmesriigil oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmiseks, ja seetõttu ka ennetusliku osa tulemuslikkust.

17

Lisaks on määruses mitu tingimust ja paindlikkuse klauslit, mis võivad avaldada ennetusliku osa tulemuslikkusele täiendavat mõju, olenevalt sellest, kuidas komisjon neid rakendab.

18

Määrusega võeti kasutusele kontseptsioon, mille kohaselt peaks struktuurse eelarvepositsiooni kohandamine sõltuma majandustsüklist, kuigi teatavat kohandamist nõutakse ka halbadel aegadel. See eeldab, et komisjon ja nõukogu peavad kaaluma, „kas majanduslikult headel aegadel tehakse suuremaid jõupingutusi kohandamiseks, samas kui majanduslikult halbadel aegadel võivad jõupingutused olla väiksemad“¹⁰.

19

Määrusega „jäetakse [--] eelarvesse manööverdamisruumi, võttes eelkõige arvesse riiklike investeeringute tegemise vajadust“¹¹.

20

Määruses võimaldatakse paindlikkust, nõudes, et nõukogu ja komisjon võtaksid „arvesse olulisi struktuurireforme, millega pikemas perspektiivis saavutatakse otsene positiivne mõju eelarvele, sealhulgas potentsiaalse püsiva majanduskasvu suurendamise kaudu, ja millel on seetõttu tõendatav mõju riigi rahanduse pikaajalisele usaldusväärsusele“¹². Selle paindlikkuse kasutamiseks peavad liikmesriigid oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammides esitama „selliste oluliste struktuurireformide kulude ja tulude analüüsi, millega pikemas perspektiivis tagatakse otsene positiivne mõju eelarvele“¹³. Paindlikkust võivad taotleda liikmesriigid, kes on säilitanud 3% kontrollväärtuse suhtes vajaliku kindlusvaru ja saavutavad eeldatavasti kooskõla keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga „programmiperioodi jooksul“¹⁴. Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide programmiperiood on tavaliselt neli aastat, mõned riigid aga lisavad sellele viienda aasta.

21

Määruses lubatakse sõnaselgelt kõrvalekaldeid, mis tulenevad pensionireformide otsestest lisakuludest¹⁵. Lubatud kõrvalekalle on rangelt seotud reformi elluviimisele järgneva esimese aasta eelarvekuludega ja iga-aastaste lisakuludega järgnevatel aastatel. Kõnealune klausel ei vähenda määruse tõhusust, sest pensionireformid avaldavad riikide rahanduse jätkusuutlikkusele pikaajalist positiivset mõju.

22

Määruses lubatakse ühtlasi kõrvalekaldeid, mis tulenevad ebatavalistest sündmustest, mis ei ole liikmesriigi kontrolli all ja millel on suur mõju riigi finantsseisundile, ning mis tulenevad tõsisest majandussurutisest euroalas või kogu liidus, tingimusel et need kõrvalekalded ei ohusta riigi rahanduse keskpika perioodi jätkusuutlikkust.

23

Kui määruse põhinõuete koostamisel lähtuti eelarvepositsiooni ja struktuurse eelarvepositsiooni parandamisest, võeti 2011. aasta reformidega kasutusele ka kulude kasvu eesmärk. Selle eesmärgi täitmine eeldab, et määruse artikli 5 lõike 1 punktis b määratletud iga-aastane kulude kasv¹⁶ ei ületa potentsiaalset SKP keskpika perioodi kasvumäära, välja arvatud juhul, kui ülemäärane kasv korvatakse kaalutlusõiguse raames võetavate tulumeetmetega. Kui liikmesriik ei ole jõudnud keskpika perioodi eelarve-eesmärgini, peaks iga-aastane kulude kasv olema väiksem kui potentsiaalne SKP keskpika perioodi kasvumäär, et parandada struktuurset eelarvepositsiooni kavandatud ulatuses.

24

Kui kaks eesmärki (kulude kasvu eesmärk ja struktuurse eelarvepositsiooni nõue) võivad teoorias anda samad tulemused, võivad nõuetele vastavuse erinevad tulemused tuleneda teatud erinevustest, näiteks kui kasutatakse potentsiaalset kasvumäära, mis erineb struktuurse eelarvepositsiooni puhul kasutatavast määrast, või kui ei võeta arvesse intressikulusid. Kulusid käsitlev nõue annab aga teatavad eelised tulemuslikkuse hilisemal hindamisel¹⁷.

II osa. Komisjon on ulatuslikult kasutanud kaalutlusõigust, kuid ei ole keskendunud peamisele eesmärgile

Tsükliliselt kohandatud nõuded kombineerituna lubatud kõrvalekallete ja kaalutlusruumiga ei taga kohandamiseesmärgi saavutamist

25

Kohandamise eristamiseks lähtuvalt majanduse positsioonist majandustsüklis (määruses viidatakse sellele kui halbadele ja headele aegadele) avaldas komisjon 2015. aastal nõutavate kohanduste maatriksi (edaspidi „maatriks“), milles sätestati vajalike kohanduste suurus (vt joonis 3). Majanduse heade ja halbade aegade põhikriteerium on SKP lõhe, mis on jagatud viide kategooriasse: erakordselt halvad ajad, väga halvad ajad, halvad ajad, normaalsed ajad ja head ajad. Maatriksis ei nähta ette kohandusi erakordselt halbadel aeagadel. Erakordselt halbade aeagade kontseptsiooni määruses ei mainita. Liikmesriigid, kelle võlakoormus on alla 60% SKPst, ei pea tegema kohandusi väga halbadel aegadel ega isegi mitte halbadel aegadel (välja arvatud juhul, kui majandus kasvab potentsiaalsest kiiresti). Kuigi määruses seda ei nõuta, jõudis komisjon hiljem majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus (ECOFIN) liikmesriikidega maatriksi (ja muu paindlikkuse, vt allpool) teemal kokkuleppele¹⁸.

Joonis 3

Pakti ennetusliku osa alusel keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajaliku aastase eelarvekohanduse kindlaksmääramise maatriks

		Vajalik aastane eelarvekohandus*
	Tingimus	Võlg alla 60% ja jätkusuutlikkusega seotud risk puudub	Võlg üle 60% või esineb jätkusuutlikkusega seotud risk
Erakordselt halvad ajad	Reaalkasv < 0 või või SKP lõhe < -4	Kohandamist ei tule teha
Väga halvad ajad	-4 ≤ SKP lõhe < -3	0	0,25
Halvad ajad	-3 ≤ SKP lõhe < -1,5	0, kui majanduskasv on potentsiaalsest väiksem; 0,25, kui majanduskasv on potentsiaalsest suurem	0,25, kui majanduskasv on potentsiaalsest väiksem; 0,5, kui majanduskasv on potentsiaalsest suurem
Normaalsed ajad	-1,5 ≤ SKP lõhe < 1,5	0,5	> 0,5
Head ajad	SKP lõhe ≥ 1,5%	> 0,5, kui majanduskasv on potentsiaalsest väiksem; ≥ 0,75, kui majanduskasv on potentsiaalsest suurem	≥ 0,75, kui majanduskasv on potentsiaalsest väiksem; ≥ 1, kui majanduskasv on potentsiaalsest suurem

* Kõik näitajad on protsendipunktides SKPst

Allikas: COM (2015) 12 final, lisa 2.

26

Negatiivse majanduskasvu ja alla -4% suuruse SKP lõhe korral kasutatakse maatriksis väljendi „0-protsendine kohandamine“ asemel väljendit „kohandamist ei tule teha“. Erinevaid väljendeid võidi kasutada selleks, et võtta arvesse struktuurse eelarvepositsiooni halvenemist järsu majanduslanguse ajal, kuigi komisjon teatas auditi käigus, et mõlemal juhul oleks vajalik 0-protsendine kohandamine¹⁹. Mitme kategooria kasutamine halbade aeagade tähistamiseks viitab asjaolule, et maatriks avaldati sügava majanduslanguse ajal, mis võis ka mõjutada selle parameetrite väärtuseid.

27

Komisjon teeb vähe ja ebajärjepidevalt vahet suurema võlakoormusega (s.o üle 60% piirmäära) liikmesriikidele ja teistele liikmesriikidele kehtivatel kohandamisnõuetel. Suurema võlakoormusega liikmesriikide puhul on nõue 0,25 protsendipunkti võrra suurem halbadel ja headel aegadel, kuid üllatavalt mitte normaalsetel aegadel. Normaalse majanduskasvu kohta märgib komisjon lihtsalt, et nõue peaks olema rohkem kui 0,5% SKPst. 2016. aasta käsiraamatus selgitatakse, et rohkem kui 0,5% SKPst tähendab tavaliselt vähemalt 0,6% SKPst²⁰. Kui normaalsetel aegadel nõutava kohanduse suurus on 0,6% SKPst, siis puuduvad tõendid selle kohta, et suurema võlakoormusega liikmesriikidele oleks soovitatud normaalsetel aegadel suuremat kohandust.

28

Maatriksis eristatakse seda, kas majanduskasv ületab potentsiaali või mitte, Seda tehakse aga ebajärjepidevalt, kuna halbadel ja headel aegadel on nõuded 0,25 protsendipunkti võrra kõrgemad juhul, kui majanduskasv ületab potentsiaali; normaalsetel aegadel madala võlakoormusega riikide jaoks sellist täiendavat kohandust aga ette ei nähta ning suure võlakoormusega riikide puhul ei ole seda määratletud. Kiire kasvu ajal, s.o kui kasv ületab keskmist või potentsiaalset kasvumäära, peaks olema lihtsam reforme ellu viia, kuid komisjon väitis, et kaalus suuremate kohanduste teostatavust, sealhulgas nende poliitilist elujõulisust (vt ka punkt 50).

29

Enne maatriksi väärtuste määramist ei analüüsinud komisjon seda, kuidas määratud parameetrid kombineerituna määruses nimetatud märkimisväärse kõrvalekaldega tagavad, et liikmesriigid täidavad oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi mõistliku aja jooksul. Maatriks ei põhine simulatsioonil selle kohta, kas mõistlike makromajanduslike eelduste puhul suudavad maatriksi väärtused mõistliku aja jooksul kaasa tuua struktuurse eelarvepositsiooni paranemise keskmiselt 0,5 protsendipunkti võrra SKPst. Analüüsiti vaid SKP lõhede jagunemist, kuid ei vaadeldud mõju keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmisele.

30

Euroopa Eelarvenõukogu hoiatas, et kumulatiivse kõrvalekalde piirangute puudumine määruses ajendab liikmesriike süstemaatiliselt kõrvale kalduma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmiseks vajalikust kohandamisest ja et mõnel liikmesriigil võib olla kavatsus nii lubatud ulatuses toimida²¹.

31

Komisjon võttis 2017. aasta mais kasutusele mõiste „hindamisruum“²², mida nimetatakse ka kaalutlusruumiks ja mis raamistikku veelgi nõrgendab. Komisjon teatas, et kavatseb seda hindamisruumi kasutada juhtudel, kui eelarve ulatusliku kohandamise mõju majanduskasvule ja tööhõivele on eriti suur²³.

32

Itaalia kohta esitatud riigipõhistes soovitustes teatas komisjon, et nõutav kohandamine peaks olema „vähemalt 0,6% SKPst“, kuid seejärel lisas: „Nagu käesolevate riigipõhiste soovitusega kaasnevas komisjoni teatises meelde tuletatakse, tuleb 2018. aasta eelarvekava ja 2018. aasta eelarve täitmise hindamisel nõuetekohaselt arvesse võtta eesmärki saavutada eelarvepoliitiline hoiak, mis aitab nii tugevdada käimasolevat elavnemist ja tagada Itaalia riigi rahanduse jätkusuutlikkus. Seoses sellega kavatseb komisjon kasutada kohaldatavat hindamisruumi, arvestades tsüklilist olukorda Itaalias.“²⁴

33

Sellega andis komisjon ette teada, et märkimisväärne kõrvalekaldumine riigipõhistes soovitustes sätestatud kohandamisest ei pruugi käivitada mittevastavuse hindamist. See on vähendanud sätestatud nõude asjakohasust ja usaldusväärsust.

34

Samal aastal hiljem seda uut paindlikkust selgitades märkis komisjon, et võib stabiilsuse ja kasvu paktile vastavuse hindamisel kasutada teatavat kaalutlusõigust²⁵. Seega isegi kui liikmesriik kalduks märkimisväärselt kõrvale nõutavast kohandamisest, võib komisjon lõpuks jõuda järeldusele, et märkimisväärse kõrvalekalde menetlus ei ole õigustatud. Sellega seoses osutab komisjon määruse nr 1466/97 artikli 6 lõikele 3, väites, et kuigi üldine hindamine oli seotud täpsete kvantitatiivsete kriteeriumidega, ei pidanud see nendega piirduma, võimaldades komisjonil võtta arvesse muid elemente.

35

Täiendavad selgitused üldise ekspansiivse poliitika kasutamise kohta esitati komisjoni 2018. aasta eelarvekavade üldise hinnangu aruandes. Ekspansiivset poliitikat põhjendatakse sellega, et majanduse elavnemine näib veel habras või eelarvepoliitika karmistamine võib seda ohustada. Aruandes sedastatakse, et liikmesriigid, kelle võla suhe SKPsse on üle 60%, peaksid tagama „mõistliku eelarvekohanduse“, mis võiks komisjoni kirjelduse järgi ligikaudselt vastata vähemalt poolele maatriksiga ette nähtud nõudele. Samas dokumendis sätestatakse see mõistlik kohandus võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse vältimise aluskriteeriumina.

36

Tuleks märkida, et nõudeid vähendati viimati ajal, kui ELi ja euroala majandus oli neli aastat järjepidevalt kasvanud ning kasvumäärad olid suuremad kui potentsiaalse SKP kasvumäär. Ühel juhul põhjendas komisjon nõutava kohanduse vähendamist oma hindamise alusel sellega, et majandus ei ole piisavalt elavnenud, kuid ei võtnud arvesse, et viimase nelja aasta (2015–2018) majanduskasv, mis võib näida väike, on hinnanguliselt 1% suurem kui potentsiaalne kasvumäär.

Komisjonipoolne paindlikkuse rakendamine, mis sai hiljem liikmesriikide heakskiidu, põhjustab pikki viivitusi keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmisel ja võimaldab suurendada mitteseotud kulusid

37

Komisjon võttis 2015. aastal seisukoha seada struktuurireformide klausli piiranguks 0,5% SKPst ja mitte seada piirangut investeerimisklauslile²⁶. Peale komisjoniga kokkuleppe saavutamist seadis ECOFIN²⁷ hiljem struktuurireformide ja investeerimisvaldkonna kuludest tulenevate kõrvalekallete maksimummääraks kokku 0,75% SKPst, kuni liikmesriik on täitnud oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi. Ülempiiri ei seatud pensionireformi klauslile (see ei tohi aga olla suurem kui tegelikud kulud). Ebatavaliste sündmuste klauslil selline piirang puudub.

38

Investeerimisklauslit saab kasutada ainult sellisel eelarveaastal, kui SKP on negatiivne või negatiivne SKP lõhe on suurem kui 1,5% SKPst. Piirang ei kehti struktuurireformide klauslitele (sealhulgas pensionireformi klauslile). See ei kehti ka ebatavaliste sündmuste klauslitele.

39

Investeerimis- ja struktuurireformidest tulenevat kõrvalekallet võib lubada üksnes juhul, kui liikmesriigi struktuurse eelarvepositsiooni kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist on kuni 1,5% SKPst. Pensionireformi klauslile piirang ei kehti. See ei kehti ka ebatavaliste sündmuste klauslitele.

40

Tabelis 1 antakse ülevaade kõigist ajavahemikus 2013–2017 heaks kiidetud paindlikkuse klauslitest.

Tabel 1

Aastatel 2013–2017 heaks kiidetud paindlikkuse klauslite loetelu, esitatuna protsendina SKPst

Liikmes-riik	Lubatud kõrvalekalle kokku 2013–2017		2013		2014		2015		2016					2017
			Pen-sion	Inves-teeringud	Pen-sion	Inves-teerin-gud	Pen-sion	Pagulased	Struk-tuuri-reform	Pen-sion	Inves-teerin-gud	Pagula-sed	Julge-olek	Struk-tuuri-reform	Pension	Inves-teerin-gud	Pagula-sed	Julge-olek	Maa-värin
LV	1,20		0,50				0,30			0,30				0,10
IT	1,20							0,03	0,50		0,21	0,06	0,06				0,16		0,18
BG	0,70			0,60		0,10
FI	0,67							0,05				0,17		0,50		0,10	-0,15
SK	0,40					0,40
AT	0,39							0,09				0,25	0,04					0,01
HU	0,22							0,04					0,04					0,14
BE	0,17							0,03				0,08	0,05					0,01
LT	0,10									0,10				0,4*
SL	0,08											0,07					0,01
	Allikad: komisjon 2013–2017.
		Luba antud tagantjärele
		Luba antud
		Lubatakse kohaldada pärast 2018. aasta strateegiaraamistikku
	*	0,40 lubati kohaldada täielikult, kuid tuleb täita minimaalne sihtnäitaja. Leedule lubatud kõrvalekalle oli 2017. aastal seega 0,1.

Allikas: Euroopa Komisjon.

Investeerimisklausli rakendamine

41

Komisjon²⁸ oli 2015. aasta jaanuaris seisukohal, et investeerimisklauslis sätestatud kõrvalekallet võib lubada juhul, kui liikmesriigid kavatsevad kulutada avaliku sektori vahendeid nõuetele vastavatele ja majanduskasvu edendavatele ELi programmidele²⁹. Sellisel juhul arvutatakse nominaalkulutused protsendina SKPst ja kohandamisnõuet vähendatakse sama protsendi võrra SKPst. Kehtestati tingimus, et selliste kulude väärtus eurodes, mis tehakse kapitali kogumahutusena põhivarasse, ei tohiks vastaval aastal langeda. ECOFIN kinnitas seda ühiselt kokku lepitud seisukohas, mis käsitleb stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikumat kasutamist³⁰.

42

Investeerimisklauslis selle praegusel kujul ei ole nimetatud tingimuse ega sõnaselge eesmärgina vajadust suurendada investeeringute osakaalu (protsendina SKPst). Itaalia kohta teatas komisjon, et isegi investeerimisvaldkonna kõrvalekalde lubamisel oleks riigi eelarvekulud kapitali kogumahutusse põhivarasse (protsendina SKPst) endiselt valdavalt stabiilsed³¹.

43

Et heakskiidetud investeerimisklausliga seotud kulud vähendavad struktuurset eelarvepositsiooni aastal, mille kohta kõrvalekalle on heaks kiidetud, mõjutab see struktuursete eelarvepositsioonide kavu järgnevatel aastatel. Tingimusel, et kõik muud näitajad jäävad samaks, võtab keskpika perioodi eelarve-eesmärgile lähenemine seetõttu kauem aega. Sellest tulenevalt suurendab ühe aasta investeerimisvaldkonna kõrvalekalle järgnevate aastate lubatud kogukulusid sõltumata nende aastate investeeringute mahust. Puudub tingimus, mis nõuaks suuremaid investeeringuid ka järgnevatel aastatel. Seda võib täheldada ka investeerimisklausli mõju komisjonipoolsest kirjeldusest³² (vt joonis 4).

44

Et vältida eesmärgile lähenemise aja pikenemist, peaks komisjon järgnevatel aastatel suurendama maatriksis sätestatud kohandust heakskiidetud investeerimisvaldkonna kõrvalekalde täis- või ümberarvestatud ulatuses (sama kehtib struktuurireformide ja ebatavaliste sündmuste jaoks lubatud kõrvalekallete kohta, vt allpool). Komisjon aga ei järgi seda lähenemisviisi. Komisjon selgitas auditi käigus, et täiendavad kohandused maatriksis tooksid kaasa kohanduste pideva peatamise ja alustamise ning et kohandused võivad muutuda liiga suureks, mida liikmesriigid võivad omakorda pidada karistavaks või mille tõttu nad ei pruugi tahta struktuurireforme ellu viia.

45

Investeerimisklausli mõju kirjeldamisel³³ näitas komisjon, et lähenemiseks kuluv aeg pikeneb, kuid väitis, et kõrvalekallete mõju kaob programmiperioodi viimaseks aastaks. Komisjoni arvutus põhineb eeldusel, et keskmine aastane kohandus on 0,5% SKPst ja et liikmesriikide algne kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist on 1,5% SKPst. Ilma investeerimisvaldkonna kõrvalekaldeta täidetaks sellises tempos keskpika perioodi eelarve-eesmärk kolme aasta jooksul. Kui investeerimisvaldkonna kõrvalekalle on 0,5% SKPst, on vaja veel üht aastat. Selle põhjal väidab komisjon, et isegi kui järgnevatel aastatel ei võeta kompensatsioonimeetmeid, kaob klauslite mõju programmiperioodi lõpuks (vt joonis 4).

46

Märkimisväärsete lubatud kõrvalekallete ja muude tegurite tõttu 0,5% suurust keskmist kohandust tegelikkuses aga ei saavutata. Seepärast pikeneb lähenemise aeg palju rohkem. See pikeneb aga veelgi enam, kui võetakse arvesse muude valdkondade (reformid ja ebatavalised sündmused) kõrvalekallete mõju. Ühes riigis olid ajavahemikus 2015–2017 kõigi valdkondade kumulatiivsed kõrvalekalded (välja arvatud pension) 1,2% SKPst (vt tabel 1).

47

Mõju seisneb selles, et heakskiidetud investeerimisvaldkonna kõrvalekalle põhjustab järgnevate aastate kogukulude suurenemise, hoolimata sellest, mis juhtub investeerimiskulude tasemega. Seetõttu võib jooksvate kogukulude kasv ületada mitu korda heakskiidetud investeerimisvaldkonna kõrvalekalde, kuni keskpika perioodi eelarve-eesmärk lõpuks täidetakse³⁴.

Struktuurireformide klausli rakendamine

48

Nagu investeerimisklausli puhul, toob struktuurireformide elluviimiseks lubatud kõrvalekalle kaasa lubatud kulude suurenemise mitte ainult aastal, mille kohta kõrvalekalle on heaks kiidetud, vaid ka järgnevatel aastatel (võrreldes algse stsenaariumiga), ja seetõttu pikendab keskpika perioodi eelarve-eesmärgile lähenemise aega.

49

Komisjon otsustas, et struktuurireformide valdkonna kõrvalekalle ei pea vastama reformide elluviimise tegelikele eelarvekuludele³⁵. Teisest küljest nõutakse määruses sõnaselgelt, et kõrvalekalde heakskiitmine eeldab reformi kulude ja tulude analüüsi³⁶. Määruses viidatakse selgesti, et oluliste pensionisüsteemi reformide puhul ei tohiks kõrvalekalle olla tegelikest kuludest suurem.

50

Selle asemel kasutab komisjon lubatud kõrvalekalde suuruse määramisel kaalutlusõigust (ECOFINi heakskiidetud ulatuses), kui reformil on eeldatav pikaajaline mõju majanduskasvule ja seetõttu positiivne mõju eelarvele, hoolimata asjaolust, et sellist mõju on palju raskem mõõta, kui reformi tegelikke eelarvekulusid. Nii toimib „standardne reformivaldkonna kõrvalekalle“ reformide elluviimise stiimulina, mitte nende kulude katmise vahendina³⁷.

51

Komisjonil aga on palju teisi poliitikavahendeid, millega innustada liikmesriike struktuurireforme ellu viima, sealhulgas eelarvevahendid.

52

Kui kavandatud reformid viiakse täielikult ellu, kohaldab komisjon klauslit järelhindamises³⁸. Kui klauslit lubatakse kohaldada eelnevalt, sedastatakse riigipõhistes soovitustes, et kui kavandatud reform viiakse täielikult ellu, arvatakse vastavuse järelhindamises klauslikohane määr fiskaalnõudest maha³⁹. Kevadel 2017 andis komisjon Itaaliale loa ettenähtud määradest kõrvale kalduda, kuid ei hinnanud läbipaistvalt seda, kas kõik Itaalia 2015. aasta riiklikus reformikavas nimetatud reformid, mille jaoks paindlikkust taotleti, ka täielikult ellu viidi. 2017. aasta riigiaruande kohaselt oli mõni reform ellu viimata (näiteks 2015. aasta konkurentsiõiguse seadus jäi vastu võtmata).

53

Kontrollikoda leidis, et komisjon ei taganud piisavat teavet otseste eelarvekulude ja teatavate klauslite aluseks oleva pikaajalise kasu kohta ega nende piisavat eel- ja järelhindamist. Näiteks 2016. aastal lubati Itaalial kohaldada kaht struktuurireformide valdkonna klauslit koguulatuses 0,5% SKPst. Kõrvalekalle aga ei vastanud Itaalia prognoositud otsestele ega kaudsetele reformi eelarvekuludele, mida oli võimalik kontrollida. Kõrvalekalle oli 2016. aastal kuludest kaks korda suurem ja kohandamisperioodi (2017–2019) kulusid ei olnud prognoositud.

54

Ühtlasi leidis kontrollikoda, et komisjon ei hinnanud õigesti klauslitega seotud majanduslikku mõju. On küll näiteid mudelil QUEST⁴⁰ põhinevatest simulatsioonidest, kuid teatavatel juhtudel oleks komisjon pidanud nõudma liikmesriikidelt rohkem analüüse ja põhjendusi valdkondades, kus liikmesriigid ei olnud esitanud piisavat teavet. Seoses Itaaliale 2016. aastal lubatud struktuurireformide kõrvalekaldega (0,4% SKPst) hindasid riigi ametiasutused reformide pikaajalist positiivset mõju SKP-le ja esitasid andmed komisjonile. 2015. aasta kevadel hindas komisjon ametiasutuste prognoositud positiivse mõju SKP-le usutavaks. Kontrollikoda ei leidnud küllaldaselt tõendeid, mis oleksid komisjoni kontrolli tulemusi kinnitanud. Hiljem hindas komisjon 2015. aasta detsembris ise reformide mõju ja muutis seda 2016. aasta aprillis – osaliselt prognooside pikaajalisuse ja teatavate eelduste ebakindluse tõttu. Kõrvalekalde klausli järelhindamise ajal (2017. aasta kevadel) klausli mõju ei hinnatud. Need hindamised on parimal juhul ligikaudsed ja valdavalt ebamäärased, mistõttu neid ei sobi kasutada klauslite nõuetelevastavuse järelhindamise kriteeriumina. Itaaliale lubatud investeerimisklausli (0,25% SKPst) mõju SKP-le ei hinnatud.

Ebatavaliste sündmuste klausli rakendamine

55

Paindlikkust võimaldatakse kõrvalekallete puhul, mis tulenevad ebatavalistest sündmustest, nagu pagulaste sissevool, loodusõnnetused või julgeolekuohud⁴¹. Komisjon peab hindama, kas sellised sündmused põhjendavad paindlikkuse kasutamist või mitte. Selliste sündmustega seotud klauslitel ei ole ülemmäära.

56

Nagu investeerimis- ja struktuurireformide klausli puhul, ei suurenda komisjon kohandamisnõudeid klausli lubamisele järgnevatel aastatel, et kompenseerida ebatavalisest sündmusest tulenev kulude suurenemine. Seetõttu pikeneb keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmise aeg veelgi.

57

Klauslite alusel lubatud kulude hindamisel leidis kontrollikoda, et enne sündmuse toimumist lubati teha teatavaid ennetavaid kulusid (näiteks üldkasutatavate hoonetega seotud ennetusmeetmed Itaalias 2017. aastal), hoolimata asjaolust, et sellega kalduti kõrvale käsiraamatus sätestatud põhimõttest, et kulud peavad olema sündmusega otseselt seotud⁴². Oma vastustes väitis komisjon, et kui neid kulusid ei oleks tehtud, oleks need lubatud kõrvalekalde arvutamisest hiljem välja jäetud. Kontrollikoda leiab, et kõnealusel juhul tulnuks neid kulusid pidada nõuetevastaseks, sest need ei olnud otseselt seotud tegeliku sündmusega.

Eri aastate andmetest soodsaimate näitajate valimine

58

Raamistikku nõrgendab ka asjaolu, et selle asemel, et kasutada viimaseid olemasolevaid andmeid, mis on kõige usaldusväärsemad, kasutatakse menetluse eri etappides otsuste tegemiseks mitme eri aasta soodsaimaid andmeid. „Soodsaim“ viitab siinkohal näitajatele, mis vajavad kõige vähem kohandamist. Eri aastatest valitakse soodsaimaid näitajaid järgmistel juhtudel: kui arvutatakse eelarvepositsiooni kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist, ning kui seatakse kohandamisnõue ja see hiljem külmutatakse.

59

Et mõõta kindlal aastal kaugust keskpika perioodi eelarve-eesmärgist, võrdleb komisjon keskpika perioodi eelarve-eesmärki eelneva aasta struktuurse eelarvepositsiooniga, kasutades eri aastate andmekogumite soodsaimaid andmeid, selle asemel, et võrrelda eesmärki sama aasta struktuurse eelarvepositsiooniga. Kui sellist meetodi kasutab liikmesriik, kes on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitnud, kuid kelle struktuurne eelarvepositsioon halveneb, võib tema hindamisel ilmneda üheaastane viivitus.

Ühepoolne külmutamine

60

Eelneva aasta kevadel määratud nõuded külmutatakse, st nende ülemmääri ei suurendata, isegi kui andmete läbivaatamisel ilmneb, et majandustingimused on paranenud. Näiteks oleks komisjon 2017. aasta novembris eelarvekavu hinnates võinud arvesse võtta paranenud makromajanduslikke väljavaateid. Seevastu vähendatakse nõuete ülemmääri, kui majanduslik olukord halveneb ja ajad muutuvad väga halvaks.

61

Lisaks valis komisjon 2014., 2015. ja 2016. aasta kevade hindamistes soodsaimad näitajad eri aastate hulgast, mis ei olnud võrreldavad, sest need põhinesid Euroopa majanduse integreeritud kontode süsteemidel (ESA) 95 ja 2010. Selles üleminekuetapis võis nende aastate näitajate koos kasutamine tekitada positsioone, mis erinevad nendest, mis oleks saadud, kui oleks kasutatud ühisel standardil põhinevaid näitajaid.

Klauslite ja märkimisväärsete lubatud kõrvalekallete kumulatiivne mõju takistab keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmist mõistliku aja jooksul

62

Kui iga-aastase lähenemise sihtmärgiks seati 0,5% SKPst, oli eelarvepuudujäägiga liikmesriikide keskmine struktuurne eelarvepositsioon 2,9% SKPst⁴³ ja nende keskmine keskpika perioodi eelarve-eesmärk oli -0,5% SKPst. See viitas, et keskpika perioodi eelarve-eesmärk täidetaks umbes viie aasta jooksul, eeldades, et sellel perioodil on makromajanduses keskmised tingimused. See oleks ka ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest väljuvate liikmesriikide ligikaudne lähenemisaeg, eeldades et valitsemissektori nominaalne eelarvepositsioon ja struktuurne eelarvepositsioon langevad sellel ajahetkel kokku (vt 1. selgitus).

63

Võttes aga arvesse keskmist märkimisväärset kõrvalekallet, milleks on 0,25% SKPst kahel järjestikusel aastal, võib liikmesriik eesmärgile lähenemise aja kahekordistada, kuid jääda ikkagi nõuete piiresse.

64

Investeeringute ja struktuurireformide paindlikkuse klauslid on piiratud 0,75 protsendipunktiga SKPst. Kui keskmine eelarve kohandamine oleks 0,25 protsendipunkti aastas⁴⁴, pikeneks lähenemise aeg veel kolme aasta võrra⁴⁵.

65

Ebatavaliste sündmustega seotud paindlikkuse klauslid ei ole piiratud; Itaalia puhul ulatusid need 0,5 protsendipunktini SKPst. Eeldades et kehtivad eespool nimetatud tingimused, pikendab see lähenemise aega veel kahe aasta võrra.

66

Lõpuks, nagu kogemused on näidanud, keeraks mis tahes majanduslangus kella tagasi. Raamistikus keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks lubatud aja jooksul on majanduslangus üsna tõenäoline. Näiteks tõi 2000.–2002. aasta suhteliselt väike majanduslangus (euroala keskmised kasvumäärad ei muutunud negatiivseks) kaasa euroala struktuurse eelarvepositsiooni halvenemise umbes 1,2% SKPst. Sellised majanduslangused võiksid keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise aega veelgi pikendada. Kui keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise aeg pikeneb, võib sellesse aega sattuda rohkem kui üks majanduslangus.

67

Skeemil 1 näitlikustatakse maatriksi, märkimisväärsete kõrvalekallete, kõigi klauslite (välja arvatud pensionireformi klausel) ja võimaliku majanduslanguse kumulatiivset mõju keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise ajale. Majanduslanguse mõju välja arvatud, vastab skeemil 1 näidatud muu mõju üldjoontes juba tegelikkuses ilmnenud mõjule.

68

Lõpuks olgu nimetatud, et viimati kasutusele võetud mõiste „kaalutlusruum“ on andnud nõuete vähendamiseks uue võimaluse, vähendades maatriksi nõudeid poole võrra. Liikmesriigi puhul, kelle võlg ületab normaalsetel aegadel 60% SKPst, vähendataks tema nõuet maatriksi 0,6%-lt 0,3%ni. Välja arvatud juhul, kui ta on eelneval aastal kohaldanud suuremat märkimisväärset kõrvalekallet kui 0,25% SKPst, oleks liikmesriigil siis võimalik seda nõuet veelgi vähendada 0,24% võrra SKPst, vältides tegelikult mis tahes kohandamist, olgugi et tegemist on nn normaalsete aegadega.

69

Maatriksi määratlemisel, kõigi nende kõrvalekaldumise lubade andmisel ja nende konkreetsete liikmesriikide puhul heakskiitmisel ei analüüsinud komisjon, millist mõju avaldavad load liikmesriigi väljavaadetele täita keskpika perioodi eeslarve-eesmärk mõistliku ajaga (vt 1. selgitus), mis on määruse peamine eesmärk. Komisjon märkis, et keskendus makromajanduslike prognooside ebakindluse tõttu teadlikult struktuurse eelarvepositsiooni iga-aastastele muutustele. Komisjoni koostatud ja käsiraamatule lisatud simulatsioonid ei ole realistlikud, kuna neis eeldatakse, et lähenemine toimub eesmärgiks seatud kiirusega 0,5% aastas; tegelik kiirus muutub aga vastavalt maatriksile ja lisaks vähendavad seda lubatud kõrvalekalded. Selline lühinägelik käsitlusviis ei võimalda nõuetekohaselt hinnata, millist mõju avaldavad lubatud kõrvalekaldumised määruse peamise eesmärgi täitmisele.

70

Üheskoos on maatriks, märkimisväärsed kõrvalekalded, erinevad paindlikkuse klauslid ja kõige hiljutisem kaalutlusruum raamistiku palju nõrgemaks muutnud. Täpsemalt võib kõiki paindlikkuse klausleid kohaldavate liikmesriikide keskpika perioodi eelarve-eesmärkidele lähenemise aeg väga pikaks venida. See paneks suure võlakoormusega liikmesriigid järgmise majanduslanguse ajal ebakindlasse olukorda ja lükkaks edasi ka nende valitsemissektori võla ja SKP suhte vähenemist.

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide järgnevate aastate prognooside informatiivne väärtus

71

Enamik liikmesriike, kelle suhtes kohaldatakse ennetuslikku osa, näitab oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammides, et nad saavutaksid oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi neljandaks aastaks või teeksid selle saavutamisel vähemalt arvestatavaid edusamme⁴⁶. See vastab komisjoni ootustele, mida ta väljendas dokumendis „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“⁴⁷. Suuremad edusammud tehakse prognooside kohaselt siiski programmiperioodi kahel viimasel aastal (skeem 2)⁴⁸.

72

Struktuurne eelarvepositsioon vaadatakse läbi igal aastal. Näiteks on kõige varasemad 2018. aasta struktuurse eelarvepositsiooni prognoosid, mis tehti 2014. ja 2015. aastal, palju optimistlikumad kui hilisematel aastatel, s.t 2016. ja 2017. aastal tehtud prognoosid (vt tabel 2). Selliseid allapoole korrigeerimisi ei saa panna makromajanduslike väljavaadete halvenemise arvele, kuna need on tegelikult paranenud.

Tabel 2

Liikmesriikide valimi 2018. aasta struktuurse eelarvepositsiooni eesmärk 2014.–2017. aasta stabiilsus- ja lähenemisprogrammides protsendina SKPst

	AT	BE	FI	IT	HU	NL	ES	FR	PT
Stabiilsus- ja lähenemis-programm 2014	-0,3%		0,3%	0,0%					-0,2%
Stabiilsus- ja lähenemis-programm 2015	-0,5%	0,0%	-2,6%	0,1%	-1,6%	-0,5%	-0,2%	-0,1%	-0,4%
Stabiilsus- ja lähenemis-programm 2016	-0,5%	0,0%	-1,4%	-0,8%	-1,7%	-0,6%	-1,9%	-0,3%	-0,8%
Stabiilsus- ja lähenemis-programm 2017	-0,8%	-0,4%	-1,1%	-0,7%	-2,4%	0,3%	-2,0%	-0,5%	-1,1%

Allikas: AT, BE, FI, IT, HU, NL, ES, FR, PT stabiilsus- ja lähenemisprogrammid 2014–2017.

73

Nõuete paindlikumat kasutamist käsitlevas 2015. aasta teatises märkis komisjon, et „liikmesriigid peavad kompenseerima mis tahes ajutise kõrvalekalde ja keskpika perioodi eelarve-eesmärk tuleb täita jooksva stabiilsus- või lähenemisprogrammi nelja-aastase kestuse jooksul“⁴⁹. See lause on paindlikkuse klauslite mõju käsitlevas jaotises, kuid selle tähendus paistab olevat, et kõik liikmesriigid peavad täitma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi stabiilsus- ja lähenemisprogrammi perioodi lõpuks.

74

Sarnane lause samas kontekstis on artikli 5 lõikes 1, kus öeldakse, et „eelarveseisund peaks ootuste kohaselt saavutama programmiperioodi jooksul uuesti kooskõla eelarve keskpika perioodi eesmärgiga“.

75

Komisjon ei pea siiski liikmesriike selliste muudatuste eest vastutavaks ega ürita algset eesmärki jõuga täita. Samuti ei ole ta maatriksit välja töötanud nii, et kõik liikmesriigid, olenemata sellest, kui kaugel nad keskpika perioodi eelarve-eesmärgist on, saavutaksid selle programmiperioodi neljandal aastal. Struktuurse eelarvepositsiooni pidev tegelikust suuremaks hindamine 2–3 aastat ette tehtud prognoosides näitab, et stabiilsus- ja lähenemisprogrammides esitatud järgnevate aastate prognoosidel on väike informatiivne väärtus (vt tabel 2).

III osa. Edusammud keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmisel lõppesid kohe, kui turusurve vaibus, ja mitu suure võlakoormusega riiki ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärgi mõistliku ajaga saavutamise kursil

Keskmiselt ei ole viimastel aastatel keskpika perioodi eelarve-eesmärkide saavutamisel edusamme tehtud

76

Aastatel 2011–2014 ajendas liikmesriikides eelarve konsolideerimist turusurve. Kui selline surve vaibus ja SKP kasv 2014. aastal taastus, ei suudetud stabiilsuse ja kasvu pakti raamistikuga, mida oli rakendusaktidega nõrgendatud, struktuurse eelarvepositsiooni edasist parandamist tagada, eelkõige nõrga eelarvepositsiooniga liikmesriikides. Euroalal jäi struktuurne eelarvepositsioon pärast 2014. aastat peaaegu muutumatuks, samas kui struktuurne esmane eelarvepositsioon halvenes keskmiselt 1 protsendipunkti SKPst. Liikmesriigid kulutasid kõik madalamatest intressimääradest saadud säästud (vt skeem 3).

77

Mitmes euroala riigis (Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa), kes on oma keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmisest kaugel, halvenes struktuurne eelarvepositsioon oluliselt ja veelgi rohkem halvenes struktuurne esmane eelarvepositsioon (vt skeem 4).

78

Nende liikmesriikide arv, kes on oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutanud, kasvas turusurve all tollastest halbadest majandustingimustest hoolimata 3-lt 2011. aastal 12ni 2014. aastal. Pärast seda peatusid edusammud ka selles valdkonnas, hoolimata asjaolust, et majanduskasv taastus (vt skeem 5). Vaid umbes pool liikmesriikidest on praegu oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutanud.

79

Joonisel 5 näidatakse, mil määral on struktuurse eelarvepositsiooni parandamisel edu saavutanud need liikmesriigid, kes ei ole 2017. aasta sügisprognoosi kohaselt oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki täitnud. Keskmiselt ei ole need 13 riiki nelja aasta jooksul alates 2014. aastast kuni nende 2018. aasta viimase prognoosini edusamme teinud. Seitse riiki teatasid isegi oma struktuurse eelarvepositsiooni halvenemisest ja vaid kuus liikmesriiki registreerisid paranemise. Keskmine halvenemine oli mõnevõrra suurem kui keskmine paranemine.

Joonis 5

Liikmesriikide lähenemine nende keskpika perioodi eelarve-eesmärgile või sellest kaugenemine aastatel 2014–2018

Liikmesriigid, kes ei ole täitnud keskpika perioodi eelarve-eesmärki	Keskpika perioodi eelarve-eesmärk	Kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist	Struktuurne eelarvepositsioon (% potentsiaalsest SKPst)		Struktuurse eelarve-positsiooni muutus	Struktuurne eelarvepositsioon halveneb	Struktuurne eelarvepositsioon paraneb
	2017. aasta stabiilsus- ja lähenemis-programmid	(2017.a struktuurne eelarve-positsioon – keskpika perioodi eelarve-eesmärk)	2014	2018	(2018–2014)
Rumeenia	-1,0	-2,3	-0,4	-4,3	-3,9
Eesti	-0,5	-0,6	0,0	-1,4	-1,4
Ungari	-1,5	-1,7	-2,2	-3,6	-1,4
Itaalia	0,0	-2,1	-1,0	-2,0	-1,0
Läti	-1,0	-0,8	-1,0	-1,8	-0,8
Austria	-0,5	-0,4	-0,8	-1,0	-0,2
Portugal	0,25	-2,1	-1,7	-1,8	-0,1
Soome	-0,5	-0,5	-1,5	-1,4	0,1
Poola	-1,0	-1,1	-2,8	-2,3	0,5
Sloveenia	0,25	-1,9	-2,2	-1,6	0,6
Slovakkia	-0,5	-1,1	-2,2	-1,2	1,0
Belgia	0,0	-1,5	-2,9	-1,5	1,4
Iirimaa	-0,5	-0,8	-4,0	-0,5	3,5
Liikmesriikide arv						7	6
Liikmesriikide osakaal, kes ei ole veel oma keskpika perioodi eelarve-eesmärke saavutanud.						54%	46%

Allikas: komisjoni 2017. aasta sügisprognoos, 2017. aasta stabiilsus- ja lähenemisprogrammid, hinnangud 2018. aasta eelarvekavade kohta.

80

Lisaks hakati komisjoni euroala eelarvepoliitika seisundit käsitlevates 2016. aasta seisukohtades soovitama ekspansiivset eelarvepoliitikat⁵⁰, hoolimata asjaolust, et SKP lõhe hakkas pärast 2013. aastat kiiresti kahanema ja muutub 2018. aastal positiivseks (vt skeem 6)⁵¹. Sellised soovitused võisid nõrgendada nende liikmesriikide eelarve konsolideerimise võimalust, kes ei ole oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki täitnud.

81

Ennetusliku osa rakendusalasse jäävate ja keskpika perioodi eelarve-eesmärki veel mitte täitnud liikmesriikide kesised kohandamismeetmed on näha ka siis, kui võrrelda maatriksis sätestatud struktuurse eelarvepositsiooni korrigeerimist tegeliku korrigeerimisega. Skeemil 7 näidatakse, mil määral on struktuurse eelarvepositsiooni parandamisel edu saavutanud liikmesriigid, kes ei ole oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki täitnud. Väga vähesed riigid täidavad maatriksist tulenevad nõuded ja enamik neid ei täida. Esialgsetel andmetel tundusid 2017. aastal maatriksi nõuetele vastavat vaid kaks liikmesriiki; struktuurse eelarvepositsiooni kõige värskemate andmete põhjal (2018. aasta kevade prognoos) tundub aga, et paljude liikmesriikide 2017. aasta majanduskasvu arvesse võttes täidab enam kui pool liikmesriikidest tagantjärele oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi.

82

Ennetusliku osa tulemuslikkust on kahjustanud ka paranduslikus osas alates 2014. aastast tehtud muudatused. Parandusliku osa rakendusalasse jääva Hispaania struktuurne eelarvepositsioon halvenes 2014. aasta järgsel perioodil järsult, samas kui Prantsusmaa ja Portugal tegid vaid väga aeglasi edusamme (vt tabel 3)⁵².

Tabel 3

2017. aastal SKP suhtes suure võlakoormusega euroala liikmesriikidele keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmiseks vajalike aastate arvutamine

Liikmesriik	Struktuurse eelarvepositsiooni keskmine muutus (2014–2018)	Keskpika perioodi eelarve-eesmärk	Kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist	Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmiseks vajalike aastate arv
		(stabiilsus-programmid 2017)	(struktuurne eelarvepositsioon 2017 – keskpika perioodi eesmärk 2017)	(2017. aasta struktuurse eelarvepositsiooni ja 2014.–2018. aasta keskmise kohanduse alusel)
Belgia	0,3	0,0	-1,5	5,0
Iirimaa	0,8	-0,5	-0,8	0,9
Hispaania	-0,3	0,0	-3,1	Lähenemine puudub
Prantsusmaa	0,1	-0,4	-2,0	14,9
Itaalia	-0,2	0,0	-2,1	Lähenemine puudub
Portugal	0,2	0,25	-2,1	8,7

Märkus: Portugali ja Prantsusmaa 2017. aasta struktuurset eelarvepositsiooni ja selle 2018. aasta oodatavat suurust on 2018. aasta kevade prognoosis tunduvalt ülespoole kohandatud.

Allikas: struktuurne eelarvepositsioon – AMECO 2017; keskpika perioodi eelarve-eesmärk, mille liikmesriigid seadsid 2017. aasta kevadprognoosi kasutades, vaadati läbi 2016. aastal ja tuleb täita aastatel 2017–2019; kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist ja selle saavutamiseks kuluv aeg põhineb kontrollikoja arvutustel.

83

Lisaks ei kohalda komisjon ennetusliku osa rakendusalasse jäävate liikmesriikide suhtes parandusliku osa nõudeid, kuigi selleks ei ole ühtegi selget õigusnormi. Komisjoni tõlgendus on, et paranduslik osa võimaldab tuua valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi alla 3% vaid tsüklilise taastumise abil, struktuurses eelarvepositsioonis kohustuslikke parandusi tegemata. Samal ajal on komisjon soovitanud mitmele liikmesriigile ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest väljumise tähtaegade korduvat mitmeaastast pikendamist, mis on palju pikem aeg, kui aluslepingutes ette on nähtud. Seetõttu ei pea parandusliku osa rakendusalasse jäävad liikmesriigid täitma nõudeid, mida nad peaksid muidu ennetusliku osa rakendamisalas olles järgima. Komisjon küsis kunagi ka liikmesriikide nõusolekut nende vastuolude kõrvaldamiseks, kuid seda küsimust ei ole lahendatud.

Eriti halvad tulemused kõige suurema võlakoormusega liikmesriikides

84

Muutused rahaliidu üksikute liikmesriikide eelarvepositsioonis ja valitsemissektori võla suhtes SKPsse on palju olulisemad kui koond- või keskmiste näitajate muutused⁵³. Selle põhjus on, et rahaliidus on eelarvedistsipliini stiimulid nõrgemad, sest riigid ei pea jälgima oma maksebilansi olukorda, kuid nende eelarvepoliitika negatiivne välismõju seotud riikidele on suurem.

85

Seetõttu toimuvad kõige olulisemad muutused suure võlakoormusega ELi riikides (kontrollikoda peab nendeks riike, kus valitsemissektori võla suhe SKPsse on üle 90%). Lisaks on tähtis vaadata ka liikmesriike, kelle suhtes kohaldatakse sellel perioodil (2014–2018) stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslikku osa. Loogiline järeldus on, et ennetusliku osa kriteeriumid peaksid olema parandusliku osa kohandamisnõuete aluseks. Selles mõttes on esimesed viimaste jaoks olulised. Avanev pilt on murettekitav (vt skeem 8).

86

Edu näiteks on Iirimaa, kes parandas oma struktuurset eelarvepositsiooni oluliselt rohkem, kui maatriksis nõuti. Ka Iirimaa plaanib saavutada oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi 2018. aastal ja tema valitsemissektori võla suhe SKPsse väheneb kiiresti⁵⁵. Küpros saavutab oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi 2018. aastal. See koos majanduse elavnemisega paneb tema valitsemissektori võla suhte SKPsse allapoole liikuma, kuigi aeglaselt⁵⁶ (vt skeem 9).

87

Belgia on oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgile veidi lähenenud, kuid palju vähem, kui maatriksis nõutud. Prognoosi kohaselt on ta 2018. aasta lõpus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist veel umbes 1,5 protsendipunkti kaugusel. Seda prognoosi korrigeeriti hiljuti allapoole. Eeldades et eelolevatel aastatel korrigeerib Belgia oma eelarvepositsiooni jätkuvalt 2014.–2018. aasta keskmise määraga, vajab ta keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks 5 aastat (vt ka tabel 3).

88

Portugali struktuurne eelarvepositsioon on sellel ajavahemikul keskmiselt vaid veidi paranenud ja jääb keskpika perioodi eelarve-eesmärgist maha umbes 2 protsendipunktiga SKPst; seda hoolimata asjaolust, et kõige värskema prognoosi kohaselt (kevad 2018) on struktuurne eelarvepositsioon märgatavalt paranenud. Kui 2017. aasta osutub erandlikuks ja kohandamise keskmise kiiruse aluseks võtta varasemad aastad, vajaks Portugal keskpika perioodieelarve-eesmärgi täitmiseks peaaegu 9 aastat. Kui aga 2018. aasta kevadises prognoosis esitatud struktuurse eelarvepositsiooni viimase aja paranemine püsib ja ületab ka tulevikus maatrisi nõudeid, saavutaks Portugal oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi mõistlkuma aja jooksul.

89

Muret tekitavad aga suundumused kolmes suures riigis: Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias. Nendes riikides olid korrigeerimised maatriksi nõuetest oluliselt väiksemad ja selline tempo ei aita kaasa keskpika perioodi eelarve-eesmärkidele mõistliku ajaga lähenemisele. Kontrollikoda on seisukohal, et paranduslikus osas olevate liikmesriikide (erinevalt ennetuslikus osas olevatest riikidest) eelarvepositsioonide kohandamise suuresti erinev tempo mõjutab oluliselt stabiilsuse ja kasvu pakti raamistiku kui terviku usaldusväärsust.

90

Parandusliku osa rakendamisalas olev Prantsusmaa oma struktuurset eelarvepositsiooni aastatel 2014–2018 peaaegu ei parandanud (tabel 3). Olles 2018. aasta lõpus keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmisest 2,7 protsendipunkti (SKPst) kaugusel ja arvestades korrigeerimise keskmist tempot ajavahemikul 2014–2018, vajab Prantsusmaa keskpika perioodi eesmärgi täitmiseks 15 aastat. Prantsusmaa valitsemissektori võla suhe SKPsse sellel perioodil suurenes.

91

Itaalia (ennetusliku osa rakendamisalas) ja Hispaania (parandusliku osa rakendamisalas) struktuurne eelarvepositsioon halvenes samal perioodil palju ja nüüd on nad keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmisest kaugel: Itaalias 2 protsendipunkti võrra ja Hispaanias rohkem kui 3 protsendipunkti võrra. Hoolimata nende majanduskasvust ei ole kumbki riik võlakoormuse vähendamises edusamme teinud.

92

Prantsusmaa ja Hispaania puhul – mõlema suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust – on komisjon praeguse eelarvepuudujäägi menetluse tähtaega mitmel korral pikendanud⁵⁷, olles samas seisukohal, et „ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ei saa kiirendada, kui liikmesriik saavutab oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi vahe-eesmärgid, isegi kui poliitilised kohustused ei ole täidetud“⁵⁸. Seetõttu halvenes Hispaania struktuurne eelarvepositsioon 2014.–2017. aastal 1,7 protsendipunkti SKPst, Prantsusmaa eelarvepositsioon paranes väga vähe.

93

Sellel perioodil ületas majanduskasv kõigis kolmes suurriigis kasvupotentsiaali ja SKP lõhe vähenes. Prognooside kohaselt on viimane Itaalias ja Hispaanias 2018. aastal positiivne ja Prantsusmaal vaid veidi negatiivne (vt skeemid 10, 11 ja 12). Need kolm riiki on lisaks emiteerinud rohkem kui poole euroala valitsemissektori võla kogusummast.

94

Euroopa Keskpank juhtis hiljuti tähelepanu eelarve konsolideerimise edusammude puudumisele euroala suure võlakoormusega riikides. Oma 2017. aasta aruandes finantsstabiilsuse kohta märkis EKP: „[---] nominaalse eelarvepositsiooni parandamine varjab eelarvelise haavatavuse aluspõhjuseid ja üldist kerget eelarvepoliitika lõdvenemist euroalal 2017.–2019. aasta perspektiivis. Stimuleerivad fiskaalmeetmed jäävad mitmes euroala riigis stabiilsuse ja kasvu pakti raames võetud kohustustest jätkuvalt maha (vt skeem 8). Mitme riigi struktuurse eelarvepositsiooni prognoositud halvenemine ajavahemikul 2017–2019 võib keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmist veelgi raskendada“⁵⁹.

Erinevad tulemused liikmesriikides, kelle võlakoormus oli 2014.–2018. aastal 70–90%

95

Selles rühmas ületasid maatriksi nõudeid kaks liikmesriiki: Saksamaa ja Horvaatia. Oma nõuete täitmisele on jõudnud lähedale Austria ja, kuigi vähemal määral, Ühendkuningriik. Sloveenia keskmiselt oma näitajaid ei kohandanud, Ungari aga on rakendanud väga ekspansiivset eelarvepoliitikat (vt skeem 13).

96

Liikmesriikides, kes kohandasid oma struktuurset eelarvepositsiooni, on oluliselt vähenenud ka võla suhe SKPsse: Saksamaa võlg vähenes 14 protsendipunkti SKPst, Austria võlg 8 protsendipunkti ja Horvaatia oma 9 protsendipunkti võrra. Võla vähenemine oli väike Ühendkuningriigis, mis kajastab lähteolukorra suurt struktuurset eelarvepuudujääki, kuigi see paranes kõnealusel perioodil märgatavalt. Keskmiselt vähenes võlakoormus selles rühmas oluliselt rohkem kui suure võlakoormusega liikmesriikide rühmas (selles rühmas on erandiks Iirimaa) (vt skeem 14).

Järsk halvenemine kahes väikese võlakoormusega liikmesriigis

97

Väikese võlakoormusega (39,4% SKPst) Rumeenia ületas 2014. aastal oma keskpika perioodi eesmärki, kuid liigub praegu ajavahemiku 2014–2018 struktuurse eelarvepositsiooni erakordse halvenemise poole – umbes 4 protsendipunkti võrra SKPst. 2017. aasta mais algatas komisjon esmakordselt märkimisväärse kõrvalekalde menetluse ja kiirendas seda 2017. aasta novembris.

98

Eesti, kelle võlakoormus oli 2014. aastal kõigest 10,7% SKPst, ületas 2014. aastal oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki. Riigi struktuurne eelarvepositsioon halvenes aastatel 2014–2018 (valdavalt 2017. aastal) aga 1,4 protsendipunkti võrra SKPst. Komisjoni hinnangul erinevad struktuurse eelarvepositsiooni halvenemise põhjused Rumeenia omadest, kuna kahe riigi üldine eelarveolukord on väga erinev ja Eesti riigivõlg erakordselt väike (2018. aastal 9,1% SKPst).

Jätkusuutlikkuse ja tsükliliste kaalutluste tasakaalustamatus

99

Oma hiljutistes soovitustes äsja kasutusele võetud hindamisruumi kohta rõhutas komisjon riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja antitsükliliste kaalutluste tasakaalustamise tähtsust eelarve-eesmärkide seadmisel⁶⁰. Ometi ilmnes komisjoni enda hiljutisest analüüsist, et väga suure võlakoormusega liikmesriikides (riigid, kelle jätkusuutlikkusega seotud risk on esitatud skeemi 15 paremal poolel) seda ei tehta. Nendes liikmesriikides on SKP lõhe tegelikult kaotatud või on isegi positiivne, kuid puuduvad stimuleerivad fiskaalmeetmed riigi rahanduse jätkusuutlikkuse parandamiseks⁶¹.

IV osa. Komisjon võiks hindamiste teatavaid tehnilisi aspekte parandada

Optimistlik nihe komisjoni SKP reaalkasvu ning investeeringute prognoosides aastaks t ja t+1

100

Komisjon kontrollib kindla aja tagant statistiliste meetoditega oma prognooside täpsust; sellised kontrollid viidi läbi 2007. 2012. ja 2016. aastal. Komisjoni analüüsist ilmneb, et prognoosid on üldiselt täpsed ja võrreldavad teiste rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks IMFi ja OECD prognoosidega.

101

2016. aasta uuringus⁶² aga leiti, et perioodil 2000–2014 hindas komisjon SKP reaalkasvu aasta ette prognoosides keskmiselt +0,54 protsendipunkti võrra üle. Sarnast nihet kinnitati ka ajavahemiku 1969–2014 laiendatud valimi puhul (s.t +0,33 protsendipunkti).

102

Liikmesriikide tasandil on nihe statistiliselt oluline Itaalia puhul: 1% nii SKP jooksva kui järgneva aasta prognoosides, kuid Taani, Prantsusmaa ja Portugali järgneva aasta prognooside nihe on juba märkimisväärsed 5%. Selline suhteliselt suur nihe ilmneb jooksva aasta kevadprognoosides ja järgmiseks aastaks koostatud sügisprognoosides. See mõjutab tugevalt näiteks võlasuundumusi; ühe riigi puhul põhjustas keskmine optimistlik nihe 1,1% selle, et valitsemissektori võla suhet SKPsse alahinnati järgmiseks aastaks koostatud prognoosides 1,4 protsendipunkti võrra SKPst.

103

Hoolimata tuvastatud nihetest ei ole kontrollikojal olnud võimalik kindlaks teha, milliseid parandusmeetmeid komisjon on võtnud, et hoida ära nihete kordumine tulevikus.

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammidesse lisatud teabe hindamine

104

Valimisse kaasatud liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammides sisalduv teave vastas üldiselt tegevusjuhendi ja määruse nõuetele. Eelkõige sisaldasid programmid teavet kogu programmiperioodi eelarve-eesmärkide ja nende saavutamise fiskaalmeetmete kohta. Mõnel juhul ei olnud nõuded siiski täidetud. Kontrollikoda leidis, et komisjoni hinnangud valimisse kaasatud stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kohta ei olnud nende teabelünkade esitamisel süstemaatilised (vt 2. selgitus).

105

Komisjoni hindamistes juhitakse tähelepanu fiskaalmeetmete kirjelduse puudujääkidele stabiilsus- ja lähenemisprogrammides (vt valimi tulemused I lisas). Enne 2011. aastat koostas komisjon tegevusjuhendi nõuete alusel stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kvaliteedi erihinnanguid (vt näiteks komisjoni talituste 2009. ja 2010. aasta töödokumendi lisa). Pärast 2011. aastat sarnaseid lisasid aga ei ole.

Komisjon teatab kõrvalekalde määrast korrektselt, kuid ebaselgelt

106

Kontrollikoda leidis, et hindamistes on kõrvalekallete arvutusi õigesti hinnatud. Ka märkimisväärse kõrvalekalde hindamised on õiged ja dokumenteeritud peamiselt komisjoni talituste töödokumentides. Samas esitab komisjon oma talituste töödokumentides tabeli, milles esitatakse järeldused kahe samba (ühe ja kahe aasta keskmised prognoosid) võrdlusel põhineva kõrvalekalde määra kohta. Kuigi tabelis võrreldakse kahe samba alusel tehtud järeldusi, on kummagi samba nõuetele vastavuse tulemuste esitamise viis segadusseajav.

Kontrollikoja tehnilised kontrollid, kus suuri probleeme ei leitud

107

Kontrollikoda analüüsis ennetusliku osa menetluste tehnilisi aspekte. Enamiku aspektide puhul suuri probleeme ei tuvastatud. Kokkuleppel liikmesriikidega valmis komisjonil 2012. ja 2016. aastal tegevusjuhend, et määrata täpselt kindlaks, millist teavet peavad stabiilsus- ja lähenemisprogrammid määruse kohaselt sisaldama (eriti artikli 3 lõige 2 ja artikli 7 lõige 2). Kontrollikoda leidis, et see vastab määruse nõuetele.

108

Komisjon avaldas 2012., 2016. ja 2017. aastal stabiilsuse ja kasvu pakti käsiraamatu. Kontrollikoda analüüsis, kas 2016. ja 2017. aasta väljaandes kirjeldatud käsitlusviisid kajastavad määruse nõudeid. Kontrollikoda leidis mitu erandit, mida selgitatakse allpool.

• Määruses nõutakse kõige ajakohasemaid majandusandmeid ja komisjon kasutab eri aastate kõige soodsamaid andmeid, et määrata kindlaks paiknemine keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suhtes. Sellest sõltub omakorda, kas vastaval aastal vajatakse kohandust. Juhul kui struktuurse eelarvepositsiooni kaugus keskpika perioodi eelarve-eesmärgist ületab maatriksist tuleneva nõude, kasutatakse maatriksist lahknevate kohanduste otsustamisel ebasümmeetrilist külmutamist. Ka aasta kulude kasvu eesmärk põhineb aasta t-1 prognoosil ja hilisemates prognoosides seda ei ajakohastata. Halveneva struktuurse eelarvepositsiooni tingimustes (vt punkt 59) või eesmärgi aluseks olevate näitajate muutumisel lühendab selline lähenemisviis aga õigeaegseks reageerimiseks jäävat aega. Lisaks mõõdab komisjon kaugust keskpika perioodi eelarve-eesmärgist antud aastal, võrreldes seda eelmise, mitte jooksva aasta struktuurse eelarvepositsiooniga (vt punkt 60).
• Komisjon arvab kulude kasvu eesmärgi puhul valitsemissektori kulutuste arvutamisel maha „ELi investeerimisfondidest saadud investeeringute aastase keskmise mahu“. Seetõttu ei kajasta konkreetse aasta kulude prognoos täpselt valitsemissektori investeeringuid antud aastal. Määruses ei ole sellist tasakaalustamist ette nähtud.

109

Kontrollikoda kontrollis, kas riikidega tegelevatele osakondadele antud sisesuunised ja hindamisel kasutatud arvutustabelid olid käsiraamatus kirjeldatud käsitlusviisidega kooskõlas. Kontrollikoda leidis, et komisjoni hindamistegevus vastas käsiraamatule, välja arvatud meetod, millega komisjon analüüsis paiknemist keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suhtes, kasutades varasemate aastate kõige soodsamat struktuurset eelarvepositsiooni näitajat.

110

Kontrollikoda analüüsis, kas auditi valimisse kaasatud stabiilsus- ja lähenemisprogrammides oli teabelünki võrreldes tegevusjuhendi nõuetega. Kontrollikoda leidis, et komisjoni hinnangutes stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kohta ei esitatud neid lünki süstemaatiliselt.

111

Komisjoni talituste töödokumentides esitatakse asjakohast teavet liikmesriikide eelarvekohustuste, nende vastavate mõõtmiste ja ennetusliku osa eeskirjade täitmise kohta. Kontrollikoda tegi kindlaks, et võetud meetmete ja komisjoni prognoosis arvestatud mõju kirjeldust saab parandada (lisaks sellele, mida liikmesriigid on oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammides kavandanud). Kasuks tuleks, kui komisjoni talituste töödokumentides oleks tabel, mis kirjeldaks erinevusi selgemalt.

112

Liikmesriigid leppisid kokku potentsiaalse SKP hindamise ühises ELi meetodis. Teatavad liikmesriigid koostavad siiski ka oma prognoose, tuginedes metoodikatele, mis erinevad ühisest ELi meetodist, mida kasutatakse ennetusliku osa hindamise alusena. Erinev metoodika viib mõnikord erinevate hindamisteni, millest võib omakorda tuleneda ka erinev struktuurse eelarvepositsiooni prognoos. Vaadanud läbi mitu uuringut, kus võrreldakse komisjoni potentsiaalse kasvu hindamised teiste koostatud prognoosidega, leidis kontrollikoda, et sarnaste hindamistega (nt OECD või IMF) võrreldes toimib ELi lähenemisviis hästi.

113

Lisaks võttis komisjon 2016. aastal kasutusele usutavusvahendi, et hinnata olukordi, kus konkreetsete aastate prognoositud SKP lõhede suhtes valitseb suur ebakindlus. See on katseprojekt, mida viiakse ellu kahe järgmise aasta jooksul, et võtta arvesse kõiki tegureid, mida liikmesriigid peavad oma potentsiaalse SKP prognooside jaoks asjakohaseks. Selline usaldatavusprobleemide üle avatud dialoogi pidamise lähenemisviis on ühise meetodi kontekstis asjakohane.

114

Kontrollikoda analüüsis kasutatud arvutustabeleid ja valemeid ning kordas töö täpsuse kontrollimiseks mitut hindamist. Kontrollikoda vaatas läbi ka andmevalimi, mida komisjon oma hindamistes kasutas, ja leidis, et see sobis vastavate allikatega, nagu andmebaasist AMECO pärit andmed, ELi statistikaameti (Eurostat) või stabiilsus- ja lähenemisprogrammide andmed. Probleeme ei täheldatud, välja arvatud viis, kuidas käsitleti ülekandmist ESA 95st ESA 2010sse, ja varasemate aastate andmekogumite hindamises kasutamise meetod (vt punkt 62).

115

Kontrollikoda leidis, et keskpika perioodi miinimumeesmärgid arvutati käsiraamatus kirjeldatud viisil. Kontrollikoda kontrollis ka, kas kõik liikmesriigid seadsid keskpika perioodi eelarve-eesmärgi vähemalt miinimumtasemele või ületasid seda, ning leidis, et selle nõude täitsid kõik liikmesriigid, välja arvatud Sloveenia aastatel 2016–2017 (aastateks 2017–2019). See ei mõjutanud kuidagi komisjoni hindamise tulemust.

116

Kontrollikoda analüüsis minimaalsete keskpika perioodi eelarve-eesmärkide tundlikkust aluseks olevate muutujate suhtes ja leidis, et enamasti olid need tundlikud poolpaindlikkuse suurte muutuste suhtes, suurte võlašokkide ja vananemisega seotud kulude suhtes. Samas täheldas kontrollikoda, et minimaalsetes keskpika perioodi eelarve-eesmärkides ei võetud arvesse teisi võlga mõjutavaid tegureid, näiteks varude muutuste kohandamist.

117

Kontrollikoda analüüsis hindamistoiminguid ka selleks, et kontrollida, kas maatriksi parameetreid kohaldati õigesti. Uuele maatriksile üleminekul säilitati 2015. aasta kevadises hindamises vana maatriksi parameetrid ja selle asemel et teha kohandusi kõigile liikmesriikidele, kohaldati neid üksnes nende liikmesriikide puhul, kelle struktuurne eelarvepositsioon oli halvenenud. Komisjon ei hallanud ühelt eeskirjalt teisele üleminekut järjepidevalt.

V osa. Riigipõhised soovitused kajastavad nende aluseks olevate hindamiste järeldusi, kuid peaksid olema selgemad

Riigipõhised soovitused kajastavad tehtud hindamiste tulemusi, kuid tingimuste muutudes võib nende asjakohasus muutuda

118

Nõukogus vastu võetud lõplikud riigipõhised eelarvesoovitused põhinevad komisjoni soovitustel. Õiguslikus vormis koostatud soovitustes kutsutakse liikmesriike üles tegelema märkimisväärse kõrvalekalde kindlakstehtud riskidega, ning täpsustatakse, milliseid kohandusi tuleb struktuurses eelarvepositsioonis ja kulude kasvus teha.

119

Kontrollikoda leidis, et ennetuslikku osa puudutavad riigipõhised eelarvesoovitused on kooskõlas komisjoni talituste töödokumentides esitatud hindamisjäreldustega.

120

Kontrollikoja arvates avaldatakse soovitused igal aastal piisavalt vara (juulis), et anda liikmesriikidele võimalus oma eelarveprotsessis neile reageerida. Enamik liikmesriike arutab järgmise aasta eelarve üle, viimistleb seda ja võtab selle vastu sügisel. Enne seda võivad makromajanduslikud ja eelarvetingimused muutuda, samas kui kehtiv riigipõhine soovitus põhineb sellel aastal varem valitsenud tingimustel. Tingimuste märkimisväärsed muutused võivad riigipõhiste soovituste asjakohasust mõjutada.

2017. aastal avaldatud riigipõhiste soovituste sõnastuse selgus ja täidetavus vähenesid

121

Riigipõhiste soovituste asjakohasus oleneb ka nende selgusest ja usaldusväärsusest selles mõttes, et kas neid saab hiljem kontrollida ja täita. Auditi ajal esitas komisjon 2018. aasta riigipõhised soovitused, kus arvulised nõuded olid paigutatud põhjendustesse, mitte regulatiivossa. Komisjon leiab, et nii põhjendused kui ka regulatiivosa on võrdselt siduvad ja täitmisele pööratavad, mis ei ole aga avalikkuse üldine arusaam.

122

Hiljuti märkis EKP sellel teemal järgmist: „Komisjoni eelarvepoliitilised soovitused erinevad varasematest kahes aspektis. Esiteks täpsustatakse selle struktuurilise kohanduse suurust, mida nõukogu soovitab valitsustel stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete täielikuks täitmiseks teha, üksnes põhjendustes, mitte regulatiivosades. Tavaliselt tuleks esitada valitsustele selged eeljuhised, kuidas riigi rahandust järgmise 12–18 kuu jooksul juhtida, regulatiivosades. Need on juhendiks ka parlamentidele ja avalikkusele ning viiteks stabiilsuse ja kasvu pakti täitmise läbipaistvate järelhindamiste tegemisel. Seetõttu on tähtis, et eelarvejuhised oleksid täiel määral kaasatud, sealhulgas valitsuste 2018. aasta eelarvekavades, et tagada piisavad edusammud riigi rahanduse usaldusväärsuse saavutamisel“⁶³.

123

EKP juhtis tähelepanu ka sellele, et „[---] kõigi riikide kohta, kelle struktuurilise kohandamise nõue on 2018. aastal 0,5% SKPst ja rohkem, olenemata nende valitsemissektori võla suurusest, märgitakse põhjendustes, et „2018. aasta eelarvekava hindamisel ja sellele järgneval 2018. aasta eelarvetulemuste hindamisel [tuleb] eesmärgina nõuetekohaselt arvesse võtta sellise eelarvepoliitika seisundi saavutamist, mis aitab kaasa nii käimasoleva majanduse elavnemise tugevdamisele kui ka [vastava liikmesriigi] riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele“. See võib tähendada struktuurilise kohandamise nõuete vähendamisi, kui need ületavad stabiilsuse ja kasvu pakti olemasolevate paindlikkussätete raames antuid (nagu komisjon 2015. aasta jaanuaris teatas). Edasi liikudes on tähtis, et tagatakse eeskirjadel põhineva stabiilsuse ja kasvu pakti järjepidev rakendamine“⁶⁴.

124

Komisjoni esitatud sellised juhendid võivad põhjustada olukorra, kus kaks eesmärki, ühelt poolt majanduse elavnemise tugevdamine ja teiselt poolt riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamine, viivad väga asümmeetriliste järeldusteni: üks ergutab liikmesriike majanduskasvu soodustavatele meetmetele rohkem kulutama ja teine piirab sellist kulutuste suurendamist. See võib tähendada ka väiksemaid nõudeid kui stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade raamistikus kindlaks määratud näitajad (maatriksi ja klauslite kombinatsioon).

125

Kavandatud soovituste loogika paremaks edasiandmiseks peaks komisjon esitama protsessi aluseks oleva hindamise kokkuvõtte ja selgitama soovituste rakendamise tähtsust ning juhtima tähelepanu riskidele, mis tekivad, kui neid ei täideta. Varem toetas riigipõhiseid soovitusi üks põhjendus, milles esitati protsessi aluseks olev loogika. Pärast viimatisi muudatusi ei selgitata aga põhjendustes enam riigipõhiste soovituste põhjuseid.

Komisjon jälgib riigipõhiste eelarvesoovituste rakendamist piisavalt

126

Komisjon hindab riigipõhiste soovituste rakendamist erinevate lähteandmete alusel, suurendades jälgimist aasta viimases kvartalis. Arvestades ulatuslikku analüüsi, kättesaadavaid andmeid ja mitut teabevahetuse eesmärgil tehtud külastust ning teabevahetust liikmesriikide ja komisjoni vahel, peab kontrollikoda seda liikmesriikides toimuvate suundumuste piisavaks jälgimiseks ja kontrolliks.

Järeldused ja soovitused

Ennetusliku osa peamist eesmärki ei ole saavutatud

127

Ennetusliku osa eesmärk on tagada, et ELi liikmesriikide eelarvepositsioon püsib nende vastavate keskpika perioodi eelarve-eesmärkide tasemel, et tagada jätkusuutlik eelarvepositsioon ning võimaldada majanduslanguse korral eelarvepoliitilist manööverdamisruumi. Lisaks tagaksid suure võlakoormusega liikmesriigid oma keskpika perioodi eesmärkide täitmisega, et nende valitsemissektori võla suhe SKPsse hakkaks kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti võlapõhise parandusliku osa nõuetega vähenema. See kõik on hädavajalik, et vältida häireid tekitavat eelarvekriisi ELis ja – mis veelgi olulisem – rahaliidus (punktid 4–5).

128

Määruses kehtestatakse mõistlik sihtmärk vähendada eelarvepuudujääki igal aastal keskpika perioodi eesmärgi (0,5% protsendipunkti SKPst) suunas; kuid selles võetakse kasutusele ka märkimisväärse kõrvalekalde mõiste, mida tõlgendatakse lubatud kõrvalekaldena. Lisaks antakse määruses komisjonile nõuete kohaldamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus (punktid 16–17, 32–37).

129

Komisjon on seda kaalutlusõigust väga ulatuslikult teostanud, eesmärgiga vähendada kohandamisnõudeid nii rakenduseeskirjade kehtestamisel kui ka üksikotsustes. Sellega ei ole komisjon aga taganud, et täidetakse määruse peamine eesmärk: keskpika perioodi eelarve-eesmärkidele lähenemine mõistliku aja jooksul (punktid 63–71).

130

Niinimetatud maatriksis täpsustatud kohandamisnõuded ja parameetrid ning arvukad paindlikkuse klauslid kehtestati siis, kui peamine probleem oli ELi teine majanduslangus 2012. aastal. Põhimõtteliselt oli paindlikkus sellises olukorras asjakohane, kuid praktikas on see läinud liiga kaugele (punktid 26–71). Eelkõige ei tehtud selles piisavalt vahet võlaprobleemidega ja ülejäänud liikmesriikide vahel (punktid 85–97, 100). Lisaks ei olnud maatriksi heakskiidetud parameetrid ja erinevad paindlikkuse klauslid nende konkreetsete asjaoludega ajaliselt seotud (punktid 77–82).

131

Raamistiku karmistamise asemel on komisjon seda hiljuti veelgi nõrgendanud, näiteks uue mõiste „kaalutlusruum“ kasutuselevõtmisega 2017. aastal (punktid 32–37, 69 ja 79).

132

Seetõttu ei taga praegune raamistik normaalsetel aegadel keskpika perioodi eesmärkide mõistliku tempoga saavutamist. Üldiselt ei ole see viimasel majanduskasvu elavnemise perioodil aidanud kaasa edusammudele keskpika perioodi eesmärkide täitmisel, hoolimata tõsiasjast, et majanduskasv on ületanud potentsiaalset kasvumäära ja SKP lõhe on vähenenud (punktid 79–82).

133

Erilist muret valmistab stabiilsuse ja kasvu pakti komisjoni rakenduseeskirjades kehtestatud nõrgenenud raamistiku suutmatus tagada edusamme keskpika perioodi eesmärgi täitmisel mitmes suure võlakoormusega liikmesriigis. Nende struktuurne eelarvepositsioon on aastatel 2014–2018 keskpika perioodi eelarve-eesmärkidest kaugenenud või läheneb neile niivõrd aeglaselt, et olukorra märkimisväärne paranemine enne järgmist majanduslangust pole sugugi kindel (punktid 85–97, 100).

134

Stabiilsuse ja kasvu pakti usaldusväärsust kahjustavad ennetava ja parandusliku osa vastuolud. Komisjon ei kohalda ennetusliku osa nõudeid parandusliku osa rakendusalasse jäävate liikmesriikide suhtes ja on mitmel korral teinud ettepaneku pikendada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest väljumise tähtaega mitme aasta võrra, mis tähendab, et liikmesriigid, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, ei pea täitma nõudeid, mis oleksid neile muidu kohustuslikud, kui nende suhtes kohaldataks ennetuslikku osa (punkt 84).

135

Kuigi määruses seda ei nõuta, küsis komisjon majandus- ja rahandusküsimuste nõukogult (ECOFIN) paljudele rakenduseeskirjadele heakskiidu ja ka sai selle. Sellised pretsedendid võivad nüüd raamistikus vajalike paranduste tegemise palju raskemaks muuta (punktid 26, 38, 42 ja 51).

136

Sellegipoolest tuleb komisjoni rakenduseeskirjadega kehtestatud praegust raamistikku muuta. Kontrollikoda soovitab ennetava raamistiku 2018. aastaks kavandatud läbivaatamise kontekstis järgmisi meetmeid.

Komisjon peaks tegelema kumulatiivsete kõrvalekallete probleemiga ning nõutavate kohanduste maatriksis seatud parameetritega

137

Maatriksi praegune kombinatsioon, milles määratakse kohandamisnõuded olenevalt majandustsüklist, paindlikkuse klauslitest ja lubatud kõrvalekalletest, ei taga, et keskpika perioodi eesmärgid saavutataks mõistliku aja jooksul mõistlike makromajanduslike stsenaariumide alusel. Kontrollikoda leiab, et kumulatiivsete kõrvalekallete küsimusega saab tegeleda praeguse määruse raames, arvestades et selle peamist eesmärki tuleks eelistada antud paindlikkuse valikutele. Arvestades nende küsimuste omavahelist seost, sõltub maatriksi vajaliku läbivaatamise ulatus sellest, kas ja kuidas lahendatakse kumulatiivsete kõrvalekallete ja paindlikkuse klauslite küsimused. Sellest hoolimata on olemas tugev alus, et karmistada nõudeid liikmesriikidele, kelle võlakoormus on üle 90% SKPst, ja vähemal määral ka neile, kelle võlakoormus on üle 60%, kuid alla 90% SKPst (punktid 26–71, 85–97 ja 100).

1. soovitus

1. Selleks et tegeleda lubatud kõrvalekallete kumulatiivse mõjuga, peaks komisjon lisama läbivaadatud maatriksisse sätte, millega suurendatakse kohandamisnõuet järgmiseks aastaks, et kompenseerida liikmesriigi keskmist kõrvalekallet kahel viimasel aastal ning oodatavat kõrvalekallet jooksval aastal⁶⁵.
2. Komisjon peaks suurendama nende liikmesriikide kohandamisnõudeid, kelle valitsemissektori võla suhe SKPsse on üle 60% SKPst, et viia nõuded vastavusse võlareegli sätetega. Suurendamise määr peaks olenema sellest, kui kaugel 60% künnisest ollakse, kas astmeliselt (näiteks suuremad nõuded neile, kelle valitsemissektori võla suhe SKPsse on üle 90%) või järk-järgult.
3. Komisjon peaks läbi vaatama nõutud kohanduste maatriksi teised sätted ja kaaluma nende muutmist, et saavutada kõigis liikmesriikides keskpika perioodi eesmärkidele lähenemine mõistliku aja jooksul, võttes arvesse kõigis teistes (sh. lubatud kõrvalekaldeid ja paindlikkust puudutavates) sätetes tehtud muudatuste mõju.

See soovitus tuleks rakendada maatriksi ja paindlikkuse klauslite läbivaatamise raames, nagu on ette nähtud 2018. aastaks ühiselt kokkulepitud seisukohas, või hiljemalt 2019. aasta kevadel.

Paindlikkuse klausleid tuleks reformida, et need täidaksid neile määruses algselt ette nähtud ülesannet

138

Komisjon kasutab struktuurireformi klauslit, minnes liiga kaugele selle määruses kehtestatud eesmärgist tagada, et eelarvepiirangud ei takista oluliste reformide elluviimist. Määruses ei mainita, et paindlikkuse klauslid motiveerivad liikmesriike reforme läbi viima. Stabiilsuse ja kasvu paktiga lubatud paindlikkust tuleks kasutada ettenähtud eesmärgil, samas kui muid vahendeid võib kasutada reformide edendamiseks (punktid 50–52).

139

Komisjon lubab eri klauslite raames jätkata suuremat kulutamist ka pärast aastaid, mille jaoks need heaks kiideti. Kogukulutusi suurendatakse pidevalt, kuni keskpika perioodi eesmärk on lõpuks saavutatud. See pikendab eesmärkide täitmiseks kuluvat aega, mis mõjub halvasti määruse põhieesmärgi saavutamisele (punktid 44–48, 54).

140

Investeerimisklausel ei taga avaliku sektori investeeringute suuremat osakaalu SKPst ja võimaldab jätkata investeeringutega mitteseotud kulutuste tegemist ka järgnevatel aastatel (punkt 43).

141

Ka ebatavalise sündmuse klausel toob kaasa nendega mitteseotud kulutuste suurenemise klausli lubamisele järgnevatel aastatel ja selle raames tehtud kulutuste rahastamiskõlblikkust tõlgendatakse vabalt (punkt 57).

2. soovitus

1. Komisjon peaks muutma struktuurireformide klausli rakenduseeskirju ja piirama klausli otse kindlaks määratud eelarvekuludega rakendamise mõnel esimesel aastal. Kulude heakskiidetud suurendamist peaks käsitlema ühekordse sündmusena ja see ei tohiks viia mitteseotud kulude suurendamiseni järgnevatel aastatel.
2. Oma praeguses reformis peaks komisjon loobuma investeerimisklausli kasutamisest. Mis tahes selle asendamiseks vastu võetav klausel peaks tagama avaliku sektori investeeringute suurema osakaalu SKPst.
3. Komisjon peaks ebatavalise sündmuse klausli heaks kiitma ainult nende kulude puhul, mis on aset leidnud sündmustega otse seotud.

Käesolev soovitus tuleks rakendada õigel ajal, et kohaldada seda 2019. aasta kevadel.

Parandusliku osa ja ennetusliku osa kohandamisnõuded tuleks sünkroniseerida ja kiirendamismenetlusi tuleks kasutada tulemuslikumalt

142

Eelarvepuudujäägi põhise parandusliku osa ja ennetusliku osa vahel on vastuolud. Oluline oleks lõpetada olemasolevate ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste tähtaegade liigne ja mitmeaastane pikendamine. Peale selle peaksid ennetusliku osa nõuded olema parandusliku osa miinimumnõuded. Kontrollikoda ei leia, et oleks õiguslikku alust vabastada parandusliku osa rakendusalasse jäävad liikmesriigid ennetusliku osa nõuete täitmisest ja kohaldada nende suhtes ennetusliku osa kiirendamismenetlusi (punkt 84–94).

3. soovitus

Komisjon peaks uurima, milliseid võimalusi pakub õigusraamistik selle tagamiseks, et ka parandusliku osa rakendusalasse jäävad liikmesriigid teeksid ennetuslikus osas nõutava struktuurilise kohandamise. Selleks peaks komisjon esitama majandus- ja rahanduskomitee teatise selle kohta, kuidas ta kavatseb seda saavutada.

Käesolev soovitus tuleks rakendada õigel ajal, et kohaldada seda alates 2019. aasta kevadest, ja selleks ajaks peaks komisjon esitama ka majandus- ja rahanduskomiteele adresseeritud teatise.

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kohustusliku teabe ja komisjoni hindamisaruannetes esitatud teabe kvaliteedi parandamine

143

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammides esitatud teabe kvaliteeti tuleb parandada. Peale selle, arvestades et komisjoni tehtava hindamise aluseks on tema enda prognooside võrdlemine liikmesriikide prognoosidega, on vaja rohkem läbipaistvust komisjoni prognoosides hõlmatud eri meetmete kohta, et teha kindlaks kavade usaldusväärsus ja anda vastav hinnang. Soovitustes kehtestatud kriteeriumidel põhineva vastavushindamise tulemuste selgemat esitamist ja koondhindamistes arvesse võetud tegurite selgitamist on vaja ka komisjoni talituste töödokumentides (SWD) (punktid 104–106, 111–112).

4. soovitus

1. Komisjon peaks esitama oma ettepanekud ja püüdma liikmesriikidega kokku leppida tegevusjuhendi muutmises, tagamaks, et liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammid sisaldaksid tulude ja kulude prognooside üksikasjalikku tabelit.
2. Komisjon peaks talituste töödokumentides oma eelarvemeetmete prognooside ja liikmesriikide prognooside erinevusi paremini selgitama. Samuti tuleks kõikidel juhtudel täpsemalt selgitada, millises ulatuses vastab stabiilsus- ja lähenemisprogramm tegevusjuhendi nõuetele.
3. Komisjon peaks kasutusele võtma tabeli, milles märgitakse iga samba kohta eraldi komisjoni talituste töödokumentides kõrvalekallete ulatuse kohta esitatud hindamistulemused. Tabelis tuleks üksikasjalikult selgitada ka koondhindamise järeldust, osutades kõigile arvesse võetud teguritele, kui koondhindamise järeldus ei vasta määruses sätestatud kriteeriumidele.
4. Komisjon peaks esitama ka andmed vähemalt viie viimase aasta kumulatiivsete kõrvalekallete kohta.

Käesolev soovitus tuleks rakendada õigel ajal, et kohaldada seda 2019. aasta kevadel.

Eri aastate andmekogumite ja külmutamise kasutamine tuleks läbi vaadata

144

Teatavad tehnilised käsitlusviisid, nagu külmutamise või mitme eri aasta andmekogumite kõige soodsamate näitajate kasutamine või investeeringute keskmiste näitajate kasutamine kulude kasvu eesmärgi puhul, ei tulene määrusest ja võivad põhjustada märkimisväärsete kõrvalekallete hilisemat avastamist (punktid 59–60, 108–109).

145

Kohandamisnõuete külmutamise tava on asümmeetriline. See takistab suurema kohandamise taotlemist eelarvekavade hindamisel olukorras, kus see võib ajakohastatud teabe kohaselt põhjendatud olla (punkt 61).

5. soovitus

1. Komisjon peaks tuginema oma nõudmistes kõige uuematele andmetele, mitte eri aastate andmekogumite kõige soodsamatele andmetele.
2. Kulude kasvu eesmärgi puhul peaks ta kohaldama kogukulude kontseptsiooni, nagu on nõutud määruses, mitte aga ühe aasta investeeringute keskmist mahtu arvutama.
3. Kui väljavaated stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ja eelarvekavade hindamise vahel oluliselt paranevad, peaks komisjon olema valmis nõudma suuremat kohandamist.

Käesolev soovitus tuleks rakendada õigel ajal, et kohaldada seda 2019. aasta kevadel.

Riigipõhiste soovituste selgitused tuleks selgemaks muuta

146

Praegused põhjendused on õiguslikud ega sisalda soovituste üksikasjalikku põhjendust. Rohkem võiks selgitada soovitatud kohanduste loogikat ja riske, mis tekiksid, kui neid nõudeid ei täidetaks (punktid 122–126).

6. soovitus

1. Põhjendustes tuleks soovitatud kohanduse ja seotud riskide põhjuseid üksikasjalikult selgitada.
2. Selleks et rõhutada riigipõhiste soovituste kohustuslikkust, tuleks nõutud kohandust selgitada nende regulatiivosas, mitte põhjendustes.

Käesolev soovitus tuleks rakendada õigel ajal, et kohaldada seda 2019. aasta kevadel.

IV auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Neven MATES, võttis käesoleva aruande vastu 13. juuni 2018. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lühendid ja akronüümid

ECOFIN: majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu

EKP: Euroopa Keskpank

EL: Euroopa Liit

IMF: Rahvusvaheline Valuutafond

OECD: Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon

SKP: sisemajanduse koguprodukt

Mõisted

Eelarvekavad – dokumendid, mille euroala liikmesriikide valitsused peavad Euroopa majandusjuhtimise eeskirjade kohaselt esitama komisjonile iga aasta 15. oktoobriks, et tagada liikmesriikide eelarvepoliitika koordineeritus.

ESA (ESA 95 ja ESA 2010) – Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem – rahvusvahelistele nõuetele vastav ELi raamatupidamisraamistik, mille abil kirjeldatakse süsteemselt ja üksikasjalikult ELi liikmesriikide ja piirkondade majandust. Suuremat osa auditeeritud perioodist hõlmas süsteemi ESA 95; 2014. aasta septembris mindi üle süsteemile ESA 2010, mis kajastab tänapäeva majanduse mõõtmises toimunud arengut, metoodikaalaste uuringute edusamme ja kasutajate vajadusi.

Kuigi ESA on valdavalt kooskõlas võrreldavas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis kasutatavate mõistete, raamatupidamiseeskirjade ja klassifikatsioonidega, on sel ka mõned eriomadused, mis järgivad pigem ELi tava.

Esmane eelarvepositsioon/eelarvepuudujääk – intressimaksete võrra suurendatud/vähendatud valitsemissektori eelarvepositsioon/eelarvepuudujääk.

Euroopa Eelarvenõukogu – komisjoni sõltumatu nõuandev organ, mis loodi 2015. aastal. Nõukogu põhiülesanne on hinnata ELi eelarve-eeskirjade rakendamist.

Euroopa poolaasta – ELi majanduspoliitika koordineerimise iga-aastane tsükkel. Poolaasta hõlmab stabiilsuse ja kasvu paktis kindlaks määratud eelarvepoliitikat, ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamist (makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames) ja strateegiasse „Euroopa 2020“ kuuluvaid struktuurireforme. Selle tulemusel koostatakse liikmesriikidele riigipõhised soovitused.

Euroopa vahetuskursimehhanism 2 (ERM II) – Euroopa vahetuskursimehhanism (ERM) loodi selleks, et stabiliseerida vahetuskursse ja aidata Euroopal muutuda rahaliselt stabiilseks alaks enne ühisraha euro kasutuselevõtmist. Pärast euro kasutuselevõtmist 1. jaanuaril 1999 asendati algne ERM majandus- ja rahaliidu kolmanda etapi alguses mehhanismiga ERM II. See algas vahetuskursside pöördumatu ja lõpliku fikseerimisega, rahandusalase pädevuse üleminekuga Euroopa Keskpangale ja euro kui ühisraha kasutuselevõtmisega. Mehhanismiga ERM II loodi raamistik vahetuskursi poliitika alaseks koostööks eurosüsteemi (euroala keskne pangasüsteem) ja euro kasutuselevõtmiseks valmistuvate ELi liikmesriikide vahel.

Fiskaalkokkulepe – majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu jaotis, milles käsitletakse eelarvepoliitikat.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärk – struktuurse eelarvepositsiooni tase, milleni iga liikmesriik peaks jõudma. Enamikul liikmesriikidel on see -1% sisemajanduse koguproduktist (SKP), euroala liikmesriikidel aga mõnevõrra rangem ehk -0,5% SKPst, välja arvatud juhul, kui nende valitsemissektori võla suhe SKPsse on väike. Iga liikmesriigi tase tehakse kindlaks mitme riigipõhise eelarveriski alusel.

Kulude kasvu eesmärk – nõue, et valitsemissektori kulude kasvu netomäär vastaks riigi keskpika perioodi potentsiaalse majanduskasvu määrale või oleks sellest madalam, olenevalt riigi positsioonist oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suhtes. Kulude kasvu eesmärgi raames tuleb riigi keskpika perioodi potentsiaalse majanduskasvu määra ületavale kulude kasvule vastukaaluks võtta täiendavad vabalt valitud tulumeetmed. Kulude kasvu eesmärk täiendab keskpika perioodi eelarve-eesmärki, muutes netokulude kasvu jätkusuutlikuks ja aidates seega liikuda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmise suunas või eesmärk säilitada.

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping – ELi 30. jaanuari 2012. aasta tippkohtumisel kokku lepitud ja 2. märtsil kõigi ELi liikmesriikide, välja arvatud Ühendkuningriigi ja Tšehhi Vabariigi riigipeade ja valitsusjuhtide allkirjastatud valitsustevaheline leping. See sisaldab majanduspoliitika koordineerimist ja lähendamist edendavaid norme ja fiskaalkokkuleppeks nimetatavat erijaotist, millega tugevdatakse euroala eelarve juhtimise raamistikku.

Majandus- ja rahanduskomitee – varem rahanduskomitee nime kandnud Euroopa Liidu Nõukogu komitee, mis on loodud ELi toimimise lepingu artikli 134 alusel. Selle põhiülesanne on ette valmistada ja arutada majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (ECOFIN) otsuseid, mis puudutavad majandus- ja rahandusküsimusi.

Mitme aasta andmekogum – mitme aasta hinnanguliste prognoositud andmete kogum kindlal ajahetkel. Aja möödudes muutuvad aasta (näiteks 2018. aasta) kohta tehtud prognoosid, st need on andmete aastakäikude lõikes erinevad (näiteks 2014. ja 2016. aastast jne pärit prognoosid).

Mudel QUEST – rahvusvaheline makromajanduslik mudel, mida majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat kasutab makromajanduspoliitika analüüsimiseks ja uurimiseks.

Märkimisväärse kõrvalekalde menetlus – komisjon võib algatada märkimisväärse kõrvalekalde menetluse, kui kohandamiskavas tuvastatakse suur kõrvalekalle struktuurses eelarvepositsioonis ja kuludes. Liikmesriigilt oodatakse märkimisväärse kõrvalekalde menetluse raames meetmete võtmist kõrvalekalde korrigeerimiseks.

Nõutavate kohanduste maatriks – tabel, milles sätestatakse liikmesriikidelt nõutav iga-aastane kohandamine seoses majandustsükliga, võttes arvesse nende eelarve konsolideerimise vajadusi, kaasa arvatud nende valitsemissektori võlga. Komisjonisiseselt kasutati esmalt maatriksi üht versiooni ja seejärel avaldati 2015. aasta jaanuaris muudetud versioon. ECOFIN kiitis selle heaks oma 12. veebruari 2016. aasta kohtumisel dokumendis „Ühiselt kokku lepitud seisukoht, mis käsitleb stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikumat kasutamist“.

Potentsiaalne SKP – majanduse aastane võimalik SKP kasv, mis on saavutatav stabiilse inflatsioonimääraga. Kui tegelik SKP on suurem kui potentsiaalne tase, hakkavad mõjuma suutlikkuspiirangud ja tekib inflatsioonisurve; kui SKP on väiksem kui potentsiaalne tase, jääb osa ressursse kasutamata ja inflatsioonisurve taandub. Potentsiaalset SKP suurust ja selle kasvu hinnatakse pidevalt, mis võib põhjustada hinnanguliste väärtuste korrigeerimist tagantjärele. Ennetusliku osa jaoks esitab potentsiaalse SKP hinnangud komisjon, võttes aluseks ELi ühiselt kokku lepitud metoodika (lisateabe saamiseks metoodika kohta vt „The production function methodology for calculating potential output growth and output gaps“ (Potentsiaalse majanduskasvu ja SKP lõhede arvutamise toodangu funktsioonil põhinev meetod), European Economy, Economic Papers nr 535, november 2014).

Riigipõhised soovitused – komisjoni poolt igal aastal liikmesriikidele koostatavad poliitilised suunised riigi rahanduse usaldusväärsuse säilitamise kohta. Komisjon esitab soovitused nõukogule, et kiita need heaks juulis Euroopa poolaasta raames.

SKP lõhe – erinevus tegeliku ja hinnangulise potentsiaalse SKP vahel teatud ajahetkel.

Stabiilsus- ja lähenemisprogramm – liikmesriikide koostatav iga-aastane dokument, milles esitatakse liikmesriigi poliitika ja meetmed eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse tagamiseks, et hoida oma eelarvepositsioon riigi keskpika eesmärgi või sellest paremal tasemel või liikuda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi täitmise poole, tagades samal ajal piisavad võlakoormuse vähendamise jõupingutused, et järgida võlareeglit ja aluslepingu kohast 60% kontrollväärtust.

Stabiilsuse ja kasvu pakt – kõigile ELi liikmesriikidele alates 1997. aastast siduv kokkulepe (mida reformiti 2005. ja 2011. aastal) Maastrichti lepingu selliste normide rakendamise kohta, milles käsitletakse liikmesriikide eelarvepoliitika jätkusuutlikkust ehk sisuliselt valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla hoidmist vastuvõetaval tasemel.

Stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslik osa – ametlikult ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluseks nimetatav mehhanism, mis tuleb algatada liikmesriigi suhtes, kus on ületatud eelarvepuudujäägi ja võla kontrollväärtused.

Struktuurne eelarvepositsioon – tegelik eelarvepositsioon, milles võetakse arvesse tsüklilist komponenti ning ühekordseid ja muid ajutisi meetmeid. Struktuurne eelarvepositsioon kajastab eelarvepositsiooni aluseks olevat suundumust (vt ka „valitsemissektori eelarvepositsioon (puudujääk)“).

Tegevusjuhend – poliitikadokument, mis sisaldab juhiseid stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise kohta ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide vormi ja sisu kohta.

Valitsemissektori eelarvepositsioon (puudujääk) – valitsemissektori tulude ja kulude vahe. Kui see on negatiivne, viidatakse sellele kui puudujäägile. Seda nimetatakse ka valitsemissektori nominaalseks eelarvepositsiooniks/-puudujäägiks.

Valitsemissektori võlg – valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse nimiväärtus aasta lõpus, nagu on määratletud süsteemides ESA 95 ja ESA 2010.

Ühekordsed ja ajutised meetmed – valitsemissektori tehingud, mis avaldavad eelarvele lühiajalist mõju, toomata kaasa eelarvepositsiooni püsivat muutust. Vt ka struktuurset eelarvepositsiooni.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus – menetlus, mille nõukogu algatab komisjoni soovitusel ELi liikmesriigi suhtes, kes on ületanud ELi stabiilsuse ja kasvu pakti õigusaktidega kehtestatud eelarvepuudujäägi ülemmäära. Menetlusel on mitu etappi, mis võivad lõppeda sanktsioonide kehtestamisega, et mõjutada liikmesriiki oma eelarvepuudujääki kontrolli alla saama; menetlus on vajalik majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimiseks.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Käesoleva tulemusauditi viis läbi turgude reguleerimise ja konkurentsivõimelise majanduse valdkondade auditeerimise eest vastutav IV auditikoda. Auditit juhtis auditkoja eesistuja Neven Mates. Teda toetasid kabinetiülem Georgios Karakatsanis, kabineti atašee Marko Mrkalj, direktor Zacharias Kolias, auditijuht Jacques Sciberras, audiitorid Albano Martins Dias da Silva, Isabel Quintela, Adrian Savin ja Marion Schiefele, ning praktikant Aykut Efe.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel. +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2018

PDF	ISBN 978-92-847-0299-2	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/903277	QJ-AB-18-015-ET-N
HTML	ISBN 978-92-847-0232-9	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/572775	QJ-AB-18-015-ET-Q

©Euroopa Liit, 2018

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida EU Bookshopi kaudu: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et/data) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.