ELi eelarve kaitsmine õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest: komisjon kasutas perioodil 2007–2013 ühtekuuluvusvaldkonnas järjest enam ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone

Kokkuvõte

Ühtekuuluvuspoliitikast

I

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on piirkondade arengutaseme vaheliste erinevuste vähendamine, taandarenevate tööstuspiirkondade ümberkujundamine ning piiriülese, riikide- ja piirkondadevahelise koostöö arendamine Euroopa Liidus. See on ELi investeeringute rahastamise põhiallikas ja selle kulud moodustavad ligikaudu 37 % ELi eelarve kogukuludest. Ühtekuuluvuspoliitikale eraldati programmitöö perioodil 2000–2006 ligikaudu 230 miljardit eurot, perioodil 2007–2013 346 miljardit eurot ja perioodil 2014–2020 349 miljardit eurot.

II

Ühtekuuluvuspoliitika koosneb kahest peamisest osast: regionaal- ja linnapoliitikast ning tööhõive ja sotsiaalvaldkonnast. Regionaal- ja linnapoliitikat rakendatakse enamasti Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) kaudu. Tööhõive ja sotsiaalvaldkonda rahastatakse enamasti Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest.

III

Ühtekuuluvuspoliitikat rakendatakse koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames, mis tähendab seda, et komisjon ja liikmesriigid vastutavad selle valdkonna eest ühiselt. Ehkki komisjon vastutab jätkuvalt ELi eelarve täitmise eest, on ELi vahendite ja programmide tegelik juhtimine ja kontrollimine delegeeritud liikmesriikide ametiasutustele, kes valivad toetusesaajad ja jagavad rahalisi vahendeid.

IV

Vigade avastamise, parandamise ja ennetamise eest vastutavad eelkõige liikmesriigid. Kui komisjon leiab, et kaasrahastatud on või tõenäoliselt kaasrahastatakse õigusnormide vastaselt tehtud kulusid, võib ta sekkuda ja korrigeerida juba kaasrahastatud kulud või hoida ära nende kaasrahastamist tulevikus.

V

Komisjon võib kohaldada ennetusmeetmeid ja/või finantskorrektsioone liikmesriigi asutuste kindlakstehtud õigusnormide rikkumiste või tõsiste puuduste, enda kontrollitoimingute, auditite või OLAFi juurdluste ja Euroopa Kontrollikoja auditite alusel.

Kuidas audit läbi viidi

VI

Kontrollikoda hindas, kas komisjoni ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid olid tõhusad, et kaitsta ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude kaasrahastamise eest ühtekuuluvusvaldkonnas. Kontrollikoda keskendus programmitöö perioodile 2007–2013. Lisaks võrdles ta seda ka programmitöö perioodiga 2000–2006 ja hindas õigusaktides tehtud muudatuste tõenäolist mõju programmitöö perioodile 2014–2020. Kontrollikoja audit hõlmas järgmist:

• komisjoni asjaomaste suuniste, väljaannete ja aruannete läbivaatamine ning perioodiks 2007–2013 kehtestatud komisjoni sisekorra hindamine;
• perioodide 2000–2006 ja 2007–2013 ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide võrdlev analüüs ning finantskorrektsioonide mõju hindamine pärast programmitöö perioodi 2000–2006 lõpetamist;
• 2016. aasta lõpuks lõpetatud 72 juhtumist koosneva valimi uurimine. Need moodustasid perioodil 2007–2013 finantskorrektsioonidest 29 %. Kohapealne kontroll kestis 2016. aasta jaanuarist novembrini.

Kontrollikoja leiud

VII

Kontrollikoda leidis üldiselt, et komisjon kasutas enda käsutuses olevaid meetmeid programmitöö perioodil 2007–2013 tõhusalt, et kaitsta ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest.

VIII

Perioodi 2000–2006 finantskorrektsioonide maht oli 8,616 miljardit eurot ehk 3,8 % kogu eelarvest. Perioodil 2007–2013 kasutas komisjon ELi eelarve kaitsmiseks enda käsutuses olevaid meetmeid ulatuslikumalt.

IX

Kontrollikoda leidis perioodi 2007–2013 puhul, et komisjon kohaldas ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone proportsionaalselt, ja tegi kindlaks, et komisjoni 2007.–2013. aasta meetmed käsitlesid liikmesriike, kelle kavad sisaldasid kõige suuremat riski. Samuti leiti, et komisjoni hinnangut puuduste ja seotud finantskorrektsioonide kohta kinnitas sisuliselt ka Euroopa Kohus.

X

Komisjon avaldab parandusmeetmetega liikmesriikidele survet, et kõrvaldada nende juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudused. Nii ennetusmeetmed kui ka finantskorrektsioonid käsitlevad aga tavaliselt keerulisi probleeme, mille lahendamine võtab märkimisväärselt palju aega. Sellest tulenev maksete katkestamine ja peatamine kujutab endast liikmesriikide jaoks olulist finantsriski. Seetõttu seadis komisjon perioodil 2007–2013 eesmärgiks meetmete järkjärgulise tühistamise, tagamaks, et kulude hüvitamine saaks jätkuda kohe, kui vajalikud tingimused on täidetud.

XI

Kontrollikoda leidis ka seda, et komisjonil oli raskusi finantskorrektsioonide rakendamise järelevalvega. Andmed, mille liikmesriigid esitasid rakendamise kohta perioodil 2007–2013, ei võimaldanud ranget järelevalvet teha. Kontrollikoda leidis vastuolulisi tõendeid ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide pikaajalise mõju kohta perioodil 2007–2013.

XII

Komisjoni aruandlus ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta muudab olukorrast tervikliku ülevaate saamise keeruliseks, peamiselt seetõttu, et teave on esitatud mitmes aruandes ja dokumendis. Samal ajal ei esitata mitte üheski komisjoni perioodi 2007–2013 hõlmavas aruandes analüütilist ülevaadet ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu esindajad tõid esile ka seda, et komisjoni aruannetes ei esitata piisavat liikmesriikidevahelist võrdlust ega hea tava näiteid korduvate probleemide ennetamiseks, avastamiseks ja parandamiseks.

XIII

Perioodi 2014–2020 õigusnormid tugevdavad märkimisväärselt komisjoni positsiooni ELi eelarve kaitsmisel õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest, eriti netofinantskorrektsioonide kaudu. See tuleneb peamiselt asjaolust, et liikmesriikide aruandlus finantskorrektsioonide kohta on nüüd lisatud iga-aastasesse kinnituspaketti ja seda kontrollivad asjaomased auditeerimisasutused. Peale selle on perioodi 2014–2020 kohta kehtestatud õigusnormidega antud komisjonile suuremad õigused, mis aitavad tagada, et õigusnormide vastaselt tehtud kulusid ei hüvitataks enam ELi eelarvest. Samuti on liikmesriikidele tagatud suurem õiguskindlus, kuna eeskirjad on sätestatud õigusnormidena, mitte suunistena.

XIV

Kontrollikoda on seisukohal, et kirjeldatud menetlused aitavad oluliselt süsteemi ülesehitust parandada.

Kontrollikoja soovitused

XV

Kontrollikoda soovitab komisjonil:

• kohaldada perioodi 2007–2013 lõpetamisel (alates 2017. aasta märtsist) finantskorrektsioonide suhtes ranget käsitlust, millega tagatakse, et kogu ELi eelarvest hüvitatud summa ei sisalda olulisel määral õigusnormide vastaselt tehtud kulusid;
• koostada hiljemalt 2019. aasta keskpaigaks aruanne ERFi/ÜFi ja ESFi kavade finantskorrektsioonide ja lõpetamise seisu kohta (sarnane aruanne koostati 2013. aastal perioodi 2000–2006 kohta). Aruandes tuleks esitada kogu teave ennetus- ja parandusmeetmete kohta ja seda fondide ja liikmesriikide kaupa võrrelda ning ära tuua finantskorrektsioonide mõju ja allesjäänud riskimäär;
• rajada 2019. aastaks integreeritud järelevalvesüsteem perioodi 2014–2020 jaoks, mis hõlmaks nii ennetusmeetmeid kui finantskorrektsioone;
• kasutada tõhusalt ja viivitamata perioodiks 2014–2020 oluliselt tugevdatud korda ning kehtestada vajaduse korral netofinantskorrektsioone komisjoni enda kontrollitoimingute ja/või kontrollikoja auditite põhjal.

Sissejuhatus

Ühtekuuluvuspoliitika on ELi peamine investeeringute rahastamise allikas

Poliitikavaldkonna eesmärgid, eelarve ja vahendid

01

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on piirkondade arengutaseme vaheliste erinevuste vähendamine, taandarenevate tööstuspiirkondade ümberkujundamine ning piiriülese, riikide- ja piirkondadevahelise koostöö arendamine Euroopa Liidus.

02

Ühtekuuluvuspoliitika kulud moodustavad kogu ELi eelarve kuludest umbes 37 %. Programmitöö perioodil 2000–2006 eraldati ühtekuuluvuspoliitikale, mis on ELi peamine investeerimispoliitika, ligikaudu 230 miljardit eurot, programmitöö perioodil 2007–2013 ligikaudu 346 miljardit eurot ja programmitöö perioodil 2014–2020 ligikaudu 349 miljardit eurot.

03

Ühtekuuluvuspoliitika koosneb kahest peamisest osast: regionaal- ja linnapoliitikast ning tööhõive ja sotsiaalvaldkonnast. Regionaal- ja linnapoliitikat viiakse ellu enamasti Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) kaudu ning tööhõive ja sotsiaalvaldkonda rahastatakse peamiselt Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) kaudu. ERFile, ÜFile ja ESFile on kehtestatud ühised eeskirjad (erandid on sätestatud konkreetset fondi käsitlevas määruses).

Ühtekuuluvuspoliitika juhtimis- ja kontrollisüsteem

04

Ühtekuuluvuspoliitikat rakendatakse koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames¹, mis tähendab seda, et komisjon ja liikmesriigid vastutavad ühiselt poliitika ja sellega seotud vahendite rakendamise, sealhulgas kontrollitegevuse eest. Ehkki komisjon vastutab jätkuvalt ELi eelarve täitmise eest, on ELi vahendite ja programmide tegelik juhtimine ja kontrollimine delegeeritud liikmesriikide ametiasutustele.

05

Nende ametiasutuste ülesanded on kindlaks määratud sektoripõhistes määrustes:

1. rakendusasutused (kelle ülesandeid saab delegeerida vahendusasutustele) tegelevad asjaomase rakenduskava raames kaasrahastatavate projektide igapäevase haldamisega;
2. sertifitseerimisasutused koondavad projekti toetusesaajate koostatud kuluarvestused kuluaruanneteks ja esitavad need komisjonile hüvitamiseks ning
3. auditeerimisasutused teevad igal aastal komisjonile deklareeritud kulude ning juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimise kohta sõltumatu auditi.

06

Eelkõige on nende asutuste ülesanne valida projekte, jagada rahalisi vahendeid ja kontrollida nende kasutamist. Liikmesriikide ülesanne on ka õigusnormide eiramiste ennetamise, avastamise ja parandamise abil tagada, et ELi eelarvest hüvitatavad kulud ei sisalda õigusnormide vastaselt tehtud kulusid². Samal ajal võib komisjon võtta meetmeid alusetult makstud vahendite tagasinõudmiseks.

07

Projekti toetusesaajatel tekivad kulud ja nad deklareerivad need maksetaotluste abil korraldusasutustele (või vahendusasutustele). Need kulud koondatakse ja edastatakse sertifitseerimisasutuse kaudu komisjonile. Komisjon maksab seejärel deklareeritud kulude kaasrahastatava osaga võrdse summa liikmesriigi eelarvesse, kust kantakse vahendid asjaomasele toetusesaajale (vt joonis 1).

08

Komisjon arutab rakenduskavasid liikmesriikidega ja kiidab need koos liikmesriikidega heaks, annab liikmesriikide ametiasutustele suuniseid ja juhiseid nende ülesannete täitmise kohta ning teeb poliitikavaldkonna rakendamise suhtes liikmesriigi tasandi või dokumentide kontrolle.

09

Programmitöö perioodil 2000–2006 oli rakenduskavu kokku 618 ja ÜFi projekte 1119³, perioodil 2007–2013 oli rakenduskavu 440 ja perioodil 2014–2020 on rakenduskavu 391 (hõlmavad ERFi, ÜFi, ESFi või mitut fondi).

Komisjoni meetmed ELi eelarve kaitsmiseks ühtekuuluvusvaldkonnas

10

Komisjoni ELi eelarve kaitsmise meetmete eesmärk on tagada, et ELi eelarvest kaasrahastatakse vaid õigusnormide kohaselt tehtud kulusid (st kulusid, mis on tehtud kooskõlas kohaldatavate ELi ja riiklike/piirkondlike õigusaktidega).

11

Vigade avastamise, parandamise ja ennetamise eest vastutavad eelkõige liikmesriigid⁴. Kui komisjon saab teada, et kaasrahastatud on või tõenäoliselt kaasrahastatakse õigusnormide vastaselt tehtud kulusid, võib komisjon sekkuda ja parandada juba kaasrahastatud kulud või hoida ära õigusnormide vastaselt tehtud kulude kaasrahastamise tulevikus tulevaste kuluaruannete alusel.

12

Määrustega, mis on kehtestatud perioodiks 2000–2006⁵, aga ka nendega, mis on kehtestatud perioodideks 2007–2013⁶ ja 2014–2020,⁷ võimaldatakse komisjonil kohaldada ennetusmeetmeid (st maksetähtaega edasi lükata või makseid peatada) ja finantskorrektsioone. Perioodil 2000–2006 ei näinud määrused komisjoni ennetavate meetmete osana ette maksetähtaegade edasilükkamist. Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat vastutavad ühtekuuluvuspoliitikas nende parandusmeetmete kohaldamise eest.

13

Komisjon võib kohaldada ennetusmeetmeid ja/või finantskorrektsioone liikmesriigi ametiasutuste (nt korraldus- või auditeerimisasutuse) kindlakstehtud õigusnormide rikkumiste või tõsiste puuduste alusel või enda kontrollitoimingute ja auditite alusel. See hõlmab ka OLAFi uurimisi. Nende aluseks võivad olla ka Euroopa Kontrollikoja auditid (vt I lisa).

Ennetusmeetmed: maksetähtaja edasilükkamine ja maksete peatamine

14

Ennetusmeetmete tulemuseks on ELi eelarvest tehtavate maksete edasilükkamine. See avaldab liikmesriikidele survet vajalike parandusmeetmete võtmiseks. Peamised ennetusmeetmete liigid on maksetähtaja edasilükkamine ja maksete peatamine (vt 1. selgitus).

15

Maksetähtaegade edasilükkamise meede kehtestati perioodi 2007–2013 määruses (vt II lisa). Maksetähtaegade edasilükkamise peamine eelis on asjaolu, et seda saab kohaldada viivitamata ilma aeganõudva haldusmenetluseta, kui komisjonil on tõendeid märkimisväärsete puuduste kohta¹². Makse peatamise kohaldamiseks tuleb aga tõsine puudus kindlaks teha eelneva pikema menetluse abil (vt 1. selgitus).

16

Kui hüvitamata maksetaotlust ei ole (st puudub maksetähtaeg, mida edasi lükata), võib komisjon esitada ka hoiatuse. Komisjon hoiatab liikmesriiki sellest, et kui maksetaotlus on esitatud, siis lükatakse selle maksetähtaeg edasi. Seda menetlust ei ole aga määrustes sätestatud.

17

Makse peatamist kohaldatakse komisjoni õiguslikult siduva otsuse abil, mis on suunatud asjaomasele liikmesriigile. Kõik muud ennetusmeetmed (hoiatus, maksetähtaja edasilükkamine ja peatamiseelne menetlus) esitatakse kirjana, mille on allkirjastanud komisjoni peadirektor (volitatud eelarvevahendite käsutaja pädevuses) ja mis on suunatud liikmesriigi asutustele.

Komisjoni finantskorrektsioonid

18

Kui liikmesriigi juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõsised puudused on põhjustanud süsteemseid vigu või komisjon on kindlaks teinud konkreetse õigusnormide rikkumise, võib komisjon kohaldada ka finantskorrektsioone (vt I lisa)¹³. Finantskorrektsioonide eesmärk on taastada olukord, kus kõik kulud, mis on deklareeritud kaasrahastamiseks ERFi, ÜFi või ESFi vahenditest ja mille komisjon hüvitab, oleksid kooskõlas kehtivate normidega¹⁴.

19

Programmitöö perioodidel 2000–2006 ja 2007–2013 oli liikmesriikidel võimalik asendada õigusnormide vastaselt tehtud kulud uute kuludega, kui nad on võtnud vajalikke parandusmeetmeid ja kohaldanud asjaomast finantskorrektsiooni (kinnitatud finantskorrektsioon)¹⁵. Sama võimalus kehtib ka programmitöö perioodil 2014–2020¹⁶. Selle toimumine tegelikkuses sõltus aga sellest, kas liikmesriigil oli võimalik deklareerida täiendavaid (õigusnormide kohaseid) kulusid. Kui liikmesriigil puudusid sellised täiendavad kulud, mida deklareerida, oli finantskorrektsiooni tagajärjeks netokorrektsioon (vahendite vähenemine). Komisjoni finantskorrektsiooni otsusel oli liikmesriigile aga alati vahetu ja netomõju: ta pidi summa tagasi maksma ja tema rahastamispaketti vähendati (st liikmesriik sai kasutada vähem raha kogu programmitöö perioodil).

20

Komisjon ei suuna finantskorrektsioone otse toetusesaajatele, vaid rakenduskavasid haldavatele liikmesriigi ametiasutustele. Kui finantskorrektsioon käsitleb toetusesaajate elluviidud konkreetseid projekte, on liikmesriigi ametiasutuste ülesanne menetleda finantskorrektsiooni toetusesaaja suhtes.

21

III lisas antakse ülevaade erinevatest stsenaariumitest seoses finantskorrektsiooni mõjuga liikmesriikidele kuni programmitöö perioodi 2007–2013 lõpuni.

Finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramine

22

Komisjon saab finantskorrektsiooni summa kindlaks määrata mitmel viisil (vt 2. selgitus).

1. finantskorrektsiooni summat hinnatakse üksikjuhtumite põhjal ja see võrdub kulu summaga, mis on ELi eelarvest valesti sisse nõutud (individuaalne korrektsioon);
2. kui ELi eelarvest valesti tagasinõutud kulu summa täpne arvutamine ei ole võimalik või kulutõhus, võib kohaldada kindlaksmääratud kriteeriumide ja astmestike alusel kindlamääralist korrektsiooni. Kindlamääraline finantskorrektsioon mõjutab kogu rakenduskava või osa sellest (nt ühte või mitut prioriteeti, konkreetse projektikonkursiga seotud projekte või konkreetse vahendusasutuse hallatud meetmeid) ja käsitleb tavaliselt horisontaalseid (mitut projekti või prioriteeti mõjutavaid), süstemaatilisi (mitu korda esinevaid) või süsteemseid (süsteemidega seotud) probleeme või konkreetseid rahastamiskõlbmatuid kulusid (st puudusi korraldusasutuse või vahendusasutuse tehtud kontrollides või probleeme riigihangetega);
3. kui õigusnormide rikkumist esineb paljudes juhtumites ja kõiki õigusnormide rikkumisest mõjutatud juhtumeid ei ole kulutõhus uurida, võib finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramiseks kasutada ekstrapolatsiooni. Sellisel juhul arvutatakse kõigi mõjutatud juhtumite korrigeeritav summa väikese arvu uuritud juhtumite põhjal.

23

Kui õigusnormide vastaselt tehtud kulude puhul, mille suhtes kohaldatakse finantskorrektsiooni, on juba ELi eelarvest hüvitamist taotletud, käsitletakse finantskorrektsiooniga varasemaid kulusid (järelfinantskorrektsioon). Kui aga õigusnormide vastaselt tehtud kulude hüvitamist ei ole veel ELi eelarvest taotletud, on finantskorrektsioon suunatud tulevastele kuludele (eelfinantskorrektsioon). See tähendab seda, et liikmesriigid võtavad finantskorrektsiooni summa rahastamiskõlblikest kuludest maha juba kulude komisjonile deklareerimisel. Eel- ja järelfinantskorrektsioonid võivad esineda üheaegselt ühe ja sama juhtumi korral, tagades nii varasemate kui ka tulevaste kulude korrigeerimise.

24

I lisas on kirjeldatud ennetusmeetme ja/või finantskorrektsiooni kohaldamise ja selle lahendamise protsessi.

Ennetusmeetmete või finantskorrektsioonide puudumine ebapiisavate tulemuste korral

25

Programmitöö perioodil 2000–2006 ja 2007–2013 puudus õigusnorm, mille alusel oleks komisjon saanud ebapiisavate tulemuste korral algatada kava või prioriteetse suuna tasandil makse peatamise menetluse ja rakendada finantskorrektsiooni. Ka üksikprojektide tasandil olid võimalused selleks piiratud. Kontrollikoda on seda puudust mitmes aruandes kritiseerinud¹⁸.

Alusetult makstud summade tagasinõudmine liikmesriikide poolt

26

Eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega vastutavad liikmesriigid vigade avastamise, parandamise ja ennetamise eest, nii et ELi eelarvest hüvitataks vaid õigusnormide kohaseid kulusid. Liikmesriigid on kohustatud ka (ELi eelarvest) alusetult makstud summad toetusesaajatelt tagasi nõudma¹⁹. See ei ole aga võimalik, kui

1. viga ei teinud toetusesaaja, vaid see on seotud juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimise probleemidega (nt probleemidega, mis on seotud kaasrahastatava tegevuse valimisega), või
2. summat ei ole võimalik toetusesaajalt sisse nõuda (nt toetusesaaja läks pankrotti).

Sellisel juhul lasub finantskorrektsiooni finantskohustus liikmesriigi eelarvel, kui seda kohustust ei saa jagada ELi eelarvega.

27

Teabe kohaselt, mille liikmesriigid on esitanud komisjonile 2015. aasta lõpu seisuga, on kogu perioodi 2007–2013 rakenduskavade avaliku sektori (ELi ja riiklikest) vahenditest rahastatud summa, mida ei ole võimalik toetusesaajatelt sisse nõuda, 57 miljonit eurot (vastav (avaliku ja erasektori) rahastamiskõlblike kulude kogusumma on 115 miljonit eurot²⁰).

28

Kui alusetult makstud summa nõutakse sisse toetusesaaja rollis olevalt avaliku sektori asutuselt, kantakse finantskorrektsiooni kulud de facto samuti riigi-, piirkondlikust või kohalikust eelarvest.

Finantskorrektsioonid on peamine sisend ELi eelarvest makstavate maksete jääkriski kindlaksmääramiseks ühtekuuluvusvaldkonnas

29

Alates 2000. aastast kehtivad regulatiivsed erinõuded, millega suurendatakse liikmesriikide kohustust avastada, parandada ja vältida vigu, ning sellest lähtuvalt on muudetud rakenduskavade juhtimis- ja kontrollisüsteeme.

Kavade iga-aastased veamäärad komisjoni kinnitatud tegevuste esindusliku valimi jaoks

30

Perioodil 2000–2006 pidid asjaomased liikmesriikide ametiasutused kontrollima 5 % rahastamiskõlblikest kuludest enne rakenduskava lõpetamist, võttes arvesse oma hinnanguid õigusnormide rikkumiste riski võimalikkuse kohta ja püüdes saavutada rakenduskava kulutuste esindusliku katvuse²¹. Liikmesriigid pidid teatama ka iga aasta kohta tagasinõudmisel olevad summad²². Samas aga puudus nõue arvutada iga aasta kohta üldine veamäär või esitada iga aasta kohta auditiarvamus.

31

Perioodiks 2007–2013 kehtestati määrusega nõue, mille kohaselt peavad liikmesriigi auditeerimisasutused esitama iga-aastase kontrolliaruande koos auditiarvamusega kuluaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta²³. Iga-aastased kontrolliaruanded sisaldavad veamäära, mille aluseks on komisjoni poolt kontrollitud ja seega kinnitatud tegevuste auditite esinduslik valim.

Kumulatiivse allesjäänud riskimäära arvutamine komisjoni poolt

32

Liikmesriigid esitavad komisjonile ka põhjalikumad andmed aasta jooksul tehtud finantskorrektsioonide kohta ja komisjon kasutab neid kumulatiivse allesjäänud riskimäära arvutamiseks²⁴. Alates 2012. aastast arvutab ja avaldab komisjon oma iga-aastases tegevusaruandes näitaja, mida nimetatakse kumulatiivseks allesjäänud riskimääraks. Kumulatiivne allesjäänud riskimäär on komisjoni hinnang iga rakenduskava (või rakenduskavade rühma) programmitöö perioodil deklareeritud kulude selle osa kohta, mis ei ole seaduslik ja korrektne. Kumulatiivset allesjäänud riskimäära uuendatakse igal aastal. Esimesel arvutamisel 2012. aastal oli kumulatiivne allesjäänud riskimäär ERFi/ÜFi ja ESFi kohta perioodil 2007–2013 madalam kui olulisuse piirmäär, mis on 2 %²⁵ (vt joonis 2).

33

Kumulatiivse allesjäänud riskimäära arvutamisel võtab komisjon arvesse liikmesriikide auditeerimisasutuste esitatud iga-aastaseid veamäärasid, mille komisjon on kinnitanud. Lisaks kasutab ta ka kõiki finantskorrektsioone, mida on rakendatud alates programmitöö perioodi algusest liikmesriigi tasandil (tagasivõtmiste ja tagasinõudmiste teel, millest liikmesriigid on teatanud) ja ELi tasandil (komisjoni ametlike otsuste kaudu)²⁶.

Euroopa Kontrollikoja varasem eriaruanne komisjoni meetmete kohta ELi eelarve kaitsmiseks

34

Kontrollikoda hindas varasemas, 2012. aasta eriaruandes komisjoni meetmeid ELi eelarve kaitsmiseks programmitöö perioodil 2000–2006. Kontrollikoja auditist selgus, et komisjon võttis puuduste ilmnemisel üldiselt asjakohaseid meetmeid, kuid protsess oli pikk ning ta sai erineval määral kindlust selle kohta, et liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudusi oli tema parandusmeetmete tulemusel asjakohaselt käsitletud²⁷.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

35

Kontrollikoda hindas auditi raames, kas komisjoni ühtekuuluvusvaldkonna ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid on tõhusad, et kaitsta ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude kaasrahastamise eest.

36

Kontrollikoda keskendus auditis programmitöö perioodile 2007–2013, kuid ta võrdles ka komisjoni selle perioodi ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone programmitöö perioodi 2000–2006 ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonidega. Ta hindas ka määrustes programmitöö perioodi 2014–2020 suhtes tehtud muudatuste tõenäolist mõju.

37

Eelkõige uuriti,

1. kas komisjoni finantskorrektsioonidel oli piisav netomõju ERFi ja ESFi kavadele perioodil 2000–2006;
2. kas komisjon kasutas perioodil 2007–2013 tõhusalt ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone, nagu on ette nähtud määrustes, ning
3. kas komisjon kasutas tõhusalt varasemaid kogemusi, kui kujundas perioodil 2014–2020 rakendatavat korda, et kaitsta paremini ELi eelarvet ühtekuuluvusvaldkonnas.

38

Audititöö raames

• vaadati läbi perioodide 2000–2006, 2007–2013 ja 2014–2020 asjaomased ELi õigusaktid ja komisjoni suunised (nii asutusesisesed kui ka liikmesriikidele suunatud);
• vaadati läbi ELi eelarve kaitsmisega seotud meetmeid käsitlevad komisjoni eriväljaanded ja -aruanded (nt iga-aastased tegevusaruanded, raamatupidamise aastaaruanded ja ELi eelarve kaitsmist käsitlev teatis);
• tehti komisjoni poolt perioodidel 2000–2006 ja 2007–2013 kohaldatud ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide mitme aasta vahel jaotumise võrdlusanalüüs ning hinnati finantskorrektsioonide mõju kogu kava kuludele pärast programmitöö perioodi 2000–2006 lõpetamist;
• vaadati läbi kõik Euroopa Kohtu otsused komisjoni 1994.–1999. aastal ja 2000.–2006. aastal tehtud finantskorrektsioonide otsuste kohta, mis vaidlustati Euroopa Kohtus;
• hinnati komisjoni perioodi 2007–2013 sisemenetlusi ja kontrolliti dokumentide läbivaatamise abil nende toimimist tegelikkuses. See hõlmas komisjoni eri teabeallikate analüüsi ja konkreetsete uuritud juhtumite kontrolljälje taastamist;
• uuriti valimit, millesse kuulus 72 üksikjuhtumit, mis olid 2016. aasta lõpuks lõpetatud ja mis olid perioodil 2007–2013 seotud 20 ERFi/ÜFi ja ESFi rakenduskavaga. Nende 20 rakenduskava puhul uuriti kõiki ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone. Kavad hõlmavad ligikaudu 21 % kogu eelarvest ja need valiti juhuslikult. 72 uuritud juhtumit moodustavad ligikaudu 29 % kogu perioodi finantskorrektsioonidest;
• võrreldi kavade riski liikmesriikide kaupa ja finantskorrektsioonide taset ning analüüsiti komisjoni kinnitatud veamäärasid ning ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone perioodil 2007–2013;
• küsitleti Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni ja regionaalarengukomisjoni liikmeid ning liikmesriikide esindajaid Euroopa Liidu Nõukogu struktuurimeetmete töörühmas.

39

Audit hõlmas perioodi kuni 31. detsembrini 2015, kui ei ole teisiti märgitud. Kohapealne kontroll toimus 2016. aasta jaanuarist novembrini. Ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone uuris kontrollikoda vigade põhjal, millega liikmesriigid nõustunud olid. Kui ei ole teisiti märgitud, kehtivad käesolevas aruandes esitatud arvud komisjoni kehtestatud järelfinantskorrektsioonide kohta, mille liikmesriigid on heaks kiitnud.

Tähelepanekud

Juba perioodil 2000–2006 tehti finantskorrektsioonide tõttu paljudes ERFi ja ESFi kavades ning ÜFi projektides netokorrektsioone

Perioodi 2000–2006 finantskorrektsioonid moodustasid 8,616 miljardit eurot ehk 3,8 % ERFi, ÜFi ja ESFi kogueelarvest

40

Hinnates komisjoni tegevuse tõhusust ELi eelarve kaitsmisel õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest, vaatles kontrollikoda kõigepealt programmitöö perioodi 2000–2006. Selle perioodi suhtes oli kontrollikojal võimalik hinnata finantskorrektsioonide kogumõju liikmesriikidele, sest peaaegu kõik rakenduskavad olid 2015. aasta lõpuks lõpetatud²⁸.

41

Kontrollikoda leidis, et komisjon rakendas perioodil 2000–2006 finantskorrektsioone kokku 8,616 miljardi euro ulatuses. See moodustab 3,8 % kogu rahastamispaketi eelarvest (tabel 1).

42

Komisjoni hinnangul olid programmitöö perioodi 2000–2006 lõpetamisel kõik rakenduskavad lõpetatud nii, et nende suhtes oli rakendatud piisavalt finantskorrektsioone, tagamaks, et ELi eelarvest ei olnud hüvitatud olulisi õigusnormide vastaselt tehtud kulusid.

Tabel 1

Peamised arvandmed komisjoni meetmete rakendamise kohta ELi eelarve kaitsmiseks ühtekuuluvusvaldkonnas

	2000–2006				2007–2013
	ERF	ÜF	ESF	KOKKU	ERF/ÜF	ESF	KOKKU
Eraldatud rahastamispakett (miljonites eurodes)	129 607	30 215	68 521	228 344	269 879	76 617	346 496
Kinnitatud/otsustatud finantskorrektsioonid (miljonites eurodes)	5 794	832	1 990	8 616	2 317	1 009	3 326
Kinnitatud/otsustatud finantskorrektsioonid / eraldatud rahastamispakett (protsentides)	4,5 %	2,8 %	2,9 %	3,8 %	0,9 %	1,3 %	1,0 %
Katkestatud maksetaotluste summa (miljonites eurodes)					23 364	5 082	28 446
Katkestatud maksetaotluste summa / eraldatud rahastamispakett (protsentides)					9 %	7 %	8 %
Rakenduskavade koguarv	379		239	618	322	118	440
Peatatud rakenduskavade arv	45		11	56	32	32	64
Peatatud rakenduskavade arv / rakenduskavade koguarv	12 %		5 %	9 %	10 %	27 %	15 %
Projektide koguarv:		1 119		1 119
Peatatud projektide arv		2		2
Peatatud projektid / projektide koguarv (protsentides)		0 %		0 %

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni esitatud andmete alusel.

43

Komisjon ei avaldanud aga näitajat kogu poliitikavaldkonna kohta, mis sarnaneks kumulatiivse allesjäänud riskimääraga programmitöö perioodiks 2007–2013, hindamaks, kas tänu eespool nimetatud korrektsioonide mõjule oli poliitikavaldkonna allesjäänud riskimäär allpool olulisuse piirmäära, mis on 2 %.

44

Vastavusauditite raames kontrollis kontrollikoda lõppmakse tegemist 12-le ERFi või ESFi rakenduskavale ja 15-le ÜFi projektile (kokku 101 projekti). 101 projektist 20-t mõjutasid finantsmõjuga vead, millest vähemalt 13 projekti puhul rakendas komisjon finantskorrektsioone pärast seda, kui liikmesriik oli lõpetamismenetluse lõpetanud. See näitab seda, et komisjon peab liikmesriikide esitatud lõpetamisdeklaratsioonid hoolikalt läbi vaatama.

45

Tabelis 1 on kokku võetud kontrollikoja analüüs meetmete kohta, mida komisjon rakendas ELi eelarve kaitsmiseks ühtekuuluvuspoliitikas programmitöö perioodidel 2000–2006 ja 2007–2013.

Perioodi 2000–2006 netofinantskorrektsioonide maht oli 2,423 miljardit eurot ehk 1,1 % kogu eelarvest

46

Netofinantskorrektsioonid tulenevad nii komisjoni otsustest, mis on oma olemuselt netokorrektsioonid, ning kinnitatud finantskorrektsioonidest, mis võidakse muuta netokorrektsioonideks, kui liikmesriigid ei lisa uusi kulusid.

47

Komisjon otsustas kohaldada finantskorrektsioone ERFi puhul seitsmes liikmesriigis (Belgia, Kreeka, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik), ÜFi puhul kuues liikmesriigis (Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Leedu, Portugal ja Slovakkia) ja ESFi puhul ühes liikmesriigis (Prantsusmaa). Komisjoni otsusega kehtestatud finantskorrektsioonide kogusumma on 1,037 miljardit eurot, mis vastab kogueelarvest (ERF, ÜF ja ESF) ligikaudu 0,5 % suurusele osale (vt joonis 3).

48

Kinnitatud finantskorrektsioonidega seoses leidis kontrollikoda, et ERFi puhul suutis 25 liikmesriigist viis (Iirimaa, Läti, leedu, Luksemburg ja Ungari) asendada kinnitatud finantskorrektsiooni kogusumma uute kuludega (märgitud joonisel 4 rohelisega). Sama olukord oli ESFi puhul 25 liikmesriigist viies (Iirimaa, Läti, Leedu, Portugal ja Slovakkia) ning ÜFi puhul 16 liikmesriigist neljas (Läti, Leedu, Ungari ja Sloveenia) (märgitud joonistel 5 ja 6 rohelisega). Kokkuvõttes moodustasid need liikmesriigid ERFi eelarvest 3 %, ESFi eelarvest 10 % ja ÜFi eelarvest 10 % suuruse osa. Need liikmesriigid suutsid deklareerida piisavalt lisakulusid, et tasakaalustada kinnitatud finantskorrektsioonide mõju, ja seetõttu ei avaldanud kinnitatud finantskorrektsioonid nende rahastamispaketi kasutamisele mingit mõju.

49

ERFi puhul 17 liikmesriigis, ESFi puhul 16 liikmesriigis ja ÜFi puhul 10 liikmesriigis avaldasid kinnitatud finantskorrektsioonid mõju nende rahastamispaketi kasutamisele (märgitud joonistel 4, 5 ja 6 punasega). Kokkuvõttes moodustasid need liikmesriigid ERFi rahastamisest 96 %, ESFi rahastamisest 88 % ja ÜFi rahastamisest 89 %.

50

Need liikmesriigid ei suutnud kulusid täies mahus asendada ja seega muutus kinnitatud finantskorrektsioon vähemalt osaliselt netofinantskorrektsiooniks. Kontrollikoja arvestuste kohaselt on selle netofinantskorrektsiooni suuruseks 1,386 miljardit eurot. See vastab 25 liikmesriigi kogueelarvest (ERF, ÜF ja ESF) ligikaudu 0,6 % suurusele osale.

51

Liikmesriike, kelle suhtes programmitöö perioodil 2000–2006 kinnitatud finantskorrektsioone ei kohaldatud, oli ERFi puhul kolm (Küpros, Malta ja Sloveenia), ESFi puhul neli (Tšehhi Vabariik, Küpros, Malta ja Soome) ning ÜFi puhul kaks (Küpros ja Malta).

Komisjoni hinnangut puuduste ja finantskorrektsioonide kohta kinnitas sisuliselt ka Euroopa Kohus

52

Kui komisjon jõustab maksete peatamist või finantskorrektsioone enda otsuse alusel, on liikmesriigil õigus vaidlustada see otsus Euroopa Kohtus. Kontrollikoda uuris seetõttu, kas Euroopa Kohus kinnitas sisuliselt komisjoni eelmistel programmitöö perioodidel tehtud otsuseid.

Tabel 2

Komisjoni otsused finantskorrektsioonide kohta (programmitöö perioodid 1994–1999 ja 2000–2006)

Programmitöö periood	Liikmesriik	Finantskorrektsioonide otsused			Euroopa Kohtus vaidlustatud juhtumite arv	Staatus		Kohtuotsus (lõpetatud juhtumites)
		DG REGIO	DG EMPL	Kokku		Lõpetatud	Pooleliolevad	Komisjoni otsus
								kinnitatud	tühistatud
1994–1999	Belgia	1	3	4
	Saksamaa	16	1	17	11	11		10	1
	Iirimaa	5	1	6
	Kreeka	7		7	2	2		2
	Hispaania	14	2	16	5	5		1	4
	Prantsusmaa	4	4	8
	Itaalia	7		7	4	4		4
	Luksemburg		5	5
	Madalmaad	3		3	1	1		1
	Austria	3		3
	Portugal	5		5	2	2		1	1
	Soome	1	1	2
	Ühendkuningriik	7	2	9
	Piirkondadevahelised1	4		4	1	1		1
Perioodil 1994–1999 kokku		77	19	96	26	26	0	20	6
2000–2006	Belgia	1		1
	Saksamaa	1		1
	Iirimaa	1		1
	Kreeka	2		2
	Hispaania	21		21	11	8	3	6	2
	Prantsusmaa	1	2	3	1	1		1
	Itaalia	3	1	4	2	1	1	1
	Leedu	1		1
	Portugal	4		4	1	1			1
	Slovakkia	1		1
	Ühendkuningriik	1		1
	Piirkondadevahelised1	1		1
Perioodil 2000–2006 kokku		38	3	41	15	11	4	8	3
KOKKU:		115	22	137	41	37	4	28	9
		137				41		37

1 Piirkondadevahelisi kavasid rakendab rohkem kui üks liikmesriik.

Allikas: komisjoni esitatud andmed.

53

Kuni 2015. aasta lõpuni vaidlustati Euroopa Kohtus perioodidega 2000–2006 ja 1994–1999 seotud kokku 137st finantskorrektsiooni otsusest 41 juhtumit (vt tabel 2). 2016. aasta lõpuks oli lõpetatud 41 juhtumist 37.

54

Ligikaudu pool Euroopa Kohtu kohtuasjadest, mida kontrollikoda analüüsis, puudutas riigihanke-eeskirjade rikkumisega seotud probleeme. Muude probleemide hulka kuulus tehtud kulude esitamine väljaspool rahastamiskõlblikkuse perioodi, vahendite vahetamine rakenduskavade vahel ning juhtimis- ja kontrollimenetluste puuduste kindlakstegemine.

55

Euroopa Kohus tühistas komisjoni finantskorrektsiooni otsuse 37-st lõpetatud juhtumist üheksa puhul. Kõigi üheksa juhtumi puhul olid tühistamise aluseks menetluslikud küsimused, ilma et oleks tehtud järeldust juhtumi sisu suhtes. Samu probleeme puudutavast neljast pooleliolevast kohtuasjast kolm on edasi kaevatud. Kõigi muude juhtumite puhul kinnitas Euroopa Kohus nii komisjoni otsuse vormi kui ka sisu.

56

See näitab, et üldiselt on komisjon tõlgendanud finantskorrektsioonide kohaldamist käsitlevaid sätteid usaldusväärselt ja kohaldanud perioodidel 1994–1999 ja 2000–2006 finantskorrektsioone proportsionaalselt.

57

Praegu ei ole komisjon teinud ühtegi finantskorrektsiooni alast otsust programmitöö perioodi 2007–2013 kohta. On ainult üks juhtum, mille puhul liikmesriik vaidlustas komisjoni otsuse maksete peatamise suhtes perioodil 2007–2013, kuid selle menetlemine on pooleli ja seega ei ole seda kontrollikoja analüüsis arvestatud.

Komisjon kasutas perioodil 2007–2013 järjest enam ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone

58

Perioodi 2007–2013 kohta ei ole võimalik praegu lõpphinnangut anda, sest ERFi/ÜFi ja ESFi rakenduskavade lõpetamise protsessi alustatakse alles 2017. aastal. Kontrollikoda uuris seetõttu, kuidas komisjon kasutas sellel perioodil kehtinud reguleerivaid sätteid ELi eelarve kaitsmiseks õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest. Võimaluse korral võrdles ta neid ka perioodi 2000–2006 sätetega.

Perioodil 2007–2013 kasutas komisjon ELi eelarve kaitsmiseks enda käsutuses olevaid meetmeid ulatuslikumalt kui varem

59

Komisjon peaks kasutama määrustes ettenähtud ELi eelarve kaitsmise meetmeid kohe, kui avastatakse puudused juhtimis- ja kontrollisüsteemis ning nende tõttu tekivad õigusnormide vastaselt tehtud kulud, mille hüvitamist liikmesriigid taotlevad. See on vajalik selleks, et liikmesriigid saaksid parandada oma süsteeme ja hoiduda taotlemast uute õigusnormide vastaselt tehtud kulude hüvitamist ELi eelarvest. Kontrollikoda võrdles seetõttu, kuidas komisjon kasutas ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone perioodil 2007–2013 ja sellele eelneval perioodil.

60

2015. aasta lõpuks oli perioodi 2007–2013 suhtes kehtestatud finantskorrektsioone ligikaudu 3,326 miljardi euro suuruses summas (vt tabel 1). See moodustab 1,0 % suuruse osa kogu rahastamispaketist. Peale selle oli ligikaudu 28,446 miljardi euro väärtuses maksete tähtaega edasi lükatud (8 % kogu eraldatud rahastamispaketist).

Ennetusmeetmeid kohaldati programmitöö perioodil 2007–2013 varem ja ulatuslikumalt kui sellele eelneval perioodil

61

Kontrollikoja analüüs näitab, et komisjon hakkas kasutama ennetusmeetmeid 2010. aastal, st programmitöö perioodi 2007–2013 neljandal aastal. See on kaks aastat varem kui programmitöö perioodil 2000–2006 ja viis aastat enne rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu (vt joonis 7 ja tabel 1).

62

Peale selle hõlmasid ennetusmeetmed suuremat osa rakenduskavadest varem ja komisjon rakendas ka tõsisemaid meetmeid varem. Näiteks perioodi 2000–2006 puhul kohaldati maksete peatamist esimestele rakenduskavadele 2007. aastal (perioodi 2000–2006 kaheksandal aastal). Perioodi 2007–2013 puhul kohaldati seda juba 2010. aastal (perioodi 2007–2013 neljandal aastal). Kui varasemal programmitöö perioodil oli ligikaudu 20 % rakenduskavadest, mille suhtes oli kohaldatud maksete peatamist, peatatud 2007. aastal (perioodi kaheksandal aastal), siis perioodil 2007–2013 oli selliste rakenduskavade osakaal 68 %.

63

Ennetusmeetmete varasem, põhjalikum ja rangem kohaldamine komisjoni poolt võimaldab aegsamalt parandada suuremat arvu juhtimis- ja kontrollisüsteeme ning ajendab ka liikmesriike rohkem tegema vajalikke parendusi.

Finantskorrektsioonide arvu suhteline suurenemine perioodil 2007–2013 võrreldes tuvastatud õigusnormidelt vastaselt tehtud kulude mahuga

64

Kontrollikoja analüüs näitab, et perioodil 2007–2013 oli finantskorrektsioonide määr ja kehtestatud finantskorrektsioonide rakendamise määr sarnane varasema, perioodil 2000–2006 täheldatud tasemega (vt joonis 8). Nende kahe perioodi finantskorrektsioonide määra tuleb aga käsitleda võrdluses vastavate õigusnormide vastaselt tehtud kulude määraga. Kontrollikoja auditid on alates 2009. aastast näidanud, et perioodil 2007–2013 oli veamäär oluliselt madalam kui programmitöö perioodil 2000–2006²⁹. See tähendab seda, et perioodil 2000–2006 oli õigusnormide vastaselt tehtud kulusid oluliselt rohkem kui perioodil 2007–2013. See omakorda näitab, et finantskorrektsioonide tase on suhtelises arvestuses tõusnud.

Perioodi 2007–2013 finantskorrektsioonide lõpliku mõju saab kindlaks teha alles lõpetamisel

65

Perioodi 2007–2013 rakenduskavade kinnitatud finantskorrektsioonide lõplikku mõju (st kas finantskorrektsioonidega kaasnes vahendite vähenemine) saab siiski hinnata alles siis, kui liikmesriik on esitanud lõpliku maksetaotluse ja komisjon on seda hinnanud. Programmitöö perioodi 2007–2013 lõplikud maksetaotlused tuleb esitada 31. märtsiks 2017³⁰, seega on käesoleva aruande koostamise ajal liiga vara hinnata programmitöö perioodi 2007–2013 finantskorrektsioonide mõju liikmesriikidele.

66

IV lisas on iga liikmesriigi kohta esitatud üksikasjalikum teave, mis käsitleb perioodi 2007–2013 komisjoni meetmete rakendamist 2015. aasta lõpu seisuga.

Perioodil 2007–2013 kohaldas komisjon ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone proportsionaalselt

Komisjoni meetmed keskendusid perioodil 2007–2013 liikmesriikidele, mille kavad sisaldasid suurimat riski

67

Alates programmitöö perioodist 2007–2013 on komisjon iga kava puhul arvutanud nn veariski sisaldava summa. Seejärel liidetakse summad liikmesriigi tasandil ja avaldatakse aasta tegevusaruandes. Vastavad näitajad toovad esile kava riski asjaomasel aastal ja näitavad komisjonile kättesaadava teabe põhjal kaasrahastatud rahastamiskõlbmatute kulude võimalikku summat iga kava või liikmesriigi puhul.

68

Kuna komisjoni meetmed peaksid enamasti mõjutama suurima riskiga kavu, on tõenäoline, et veariski sisaldava summa jagunemine ja komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonide jagunemine on korrelatsioonis. Seetõttu analüüsis kontrollikoda, kas selline korrelatsioon esineb.

Kavade riskinäitaja liikmesriikide kaupa oli korrelatsioonis kinnitatud/otsustatud finantskorrektsioonidega

69

Veariski sisaldava summa ning komisjoni ja liikmesriigi finantskorrektsioonide erinevuse puhul on tegemist kumulatiivse allesjäänud riskimääraga (vt punktid 32–33). Rakenduskavade hindamisel nõuab komisjon, et liikmesriikide ja komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonid oleksid piisavalt suured, et tagada selle näitaja jäämine allapoole olulisuse piirmäära, mis on 2 %³¹.

70

Joonisel 9 on esitatud kavade riskitase liikmesriigiti vastavalt komisjoni veariski sisaldavale summale ja komisjoni finantskorrektsioonide tasemele iga liikmesriigi puhul perioodil 2007–2013. Korrelatsioonianalüüs näitab ka suundumust tähistavat joont (kavade riskitaseme ja komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonide vaheline üldine suhe liikmesriikide kohta) ja 45° joont (punktid, kus finantskorrektsioonid oleksid võrdsed kavade riskitasemega).

71

Kontrollikoja korrelatsioonianalüüs näitab, et suundumust tähistav joon jääb allapoole 45° joont (vt joonis 9). See osutab sellele, et komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonide summa on veariski sisaldavast summast üldiselt väiksem. Seda selgitavad kaks asjaolu:

• rahastamiskõlbmatute kulude kaasrahastamise riski (veariski sisaldav summa) käsitletakse osaliselt juba liikmesriikide kontrolli tulemusel kehtestatud finantskorrektsioonide kaudu, ilma et küsimus jõuaks komisjoni;
• komisjon nõuab, et finantskorrektsioonid tagavad kumulatiivse allesjäänud riskimäära jäämise allapoole olulisuse piirmäära, mis on 2 % (kuid mitte null).

72

Enamik liikmesriike jääb suundumust tähistava joone lähedale. See näitab, et komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonide määr on üldiselt korrelatsioonis veariski sisaldavat summat käsitleva komisjoni hinnanguga³².

73

Kui liikmesriigid jäävad märkimisväärselt ülespoole suundumust tähistavat joont, on finantskorrektsioonide määr suurem kui liikmesriigi kavade puhul osutatud võimalikku veariski sisaldav summa. See on nii näiteks Slovakkia, Rumeenia ja Iirimaa puhul.

74

Kui liikmesriigid jäävad märkimisväärselt allapoole suundumust tähistavat joont, on komisjoni kehtestatud finantskorrektsioonide määr väiksem kui liikmesriigi kavade puhul osutatud võimalikku veariski sisaldav summa. Nii on see näiteks Prantsusmaa ja Hispaania puhul, kes mõlemad kohaldasid finantskorrektsioone omal algatusel. Niimoodi toimides vältisid nad täiendavate finantskorrektsioonide kehtestamist komisjoni poolt.

75

Finantskorrektsiooni määra ja veariski sisaldava summa vahelist suhet mõjutavad ka pooleliolevad juhtumid. Veariski sisaldav summa hõlmab juhtumeid, mis ei ole veel jõudnud menetluse viimasesse etappi, kuid nendest juhtumitest tulenevad võimalikud tulevased finantskorrektsioonid ei kajastu veel arvudes. See on eelkõige nii Hispaania puhul, kus 20 rakenduskava olid peatatud ning veel seitsme kava puhul olid 2015. aasta lõpust alates maksete tähtajad edasi lükatud (see moodustab 70 % kõigist pooleliolevatest ennetusmeetmetest).

Perioodi 2007–2013 puhul on komisjoni sisemenetluste eesmärk tagada juhtumite ühtlustatud käsitlemine kavade ja liikmesriikide vahel

76

Komisjon peaks tagama kavade ja liikmesriikide vahel juhtumite ühtlustatud käsitlemise ning ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide rakendamise enne maksete jätkamist. Kontrollikoda analüüsis seetõttu komisjoni sisemenetlusi seoses ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kehtestamisega ning ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide rakendatuks lugemisega, samuti kontrollis ta, kuidas need menetlused praktikas toimivad.

Maksete edasilükkamist ja peatamist ning finantskorrektsioone käsitlevaid otsuseid arutatakse ja need lepitakse kokku kõrgema juhtkonna komiteedes

77

Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat moodustasid programmitöö perioodi 2007–2013 jaoks maksete edasilükkamise, peatamise ja finantskorrektsioonide komiteed. Asjaomased komiteed on kummaski peadirektoraadis foorumiks, kus arutada küsimusi ja võtta vastu otsuseid, mis käsitlevad hoiatusi, maksete edasilükkamist ja peatamist ning finantskorrektsioone (vt ka I lisa). Mõlemad komiteed kohtuvad korrapäraselt ning nendesse kuuluvad peadirektor, peadirektori asetäitja(d), asjaomased direktorid ja õigusüksuste esindajad.

78

Maksete edasilükkamise, peatamise ja finantskorrektsioonide komiteede kohtumised võimaldasid peadirektoraadis saada parema ülevaate ja tõhusamalt arutada ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonidega seotud kõiki juhtumeid ja menetlusi, et aidata kaasa juhtumite käsitlemise ühtlustamisele ja teavitada kõrgemat juhtkonda pooleliolevatest küsimustest.

Ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide haldamise ja järelkontrolliga kaasnesid märkimisväärsed kohustused aja ja personaliressursside seisukohast

79

Ennetusmeetmete tühistamiseks ja maksete jätkamiseks peavad liikmesriigi ametiasutused üldjuhul esitama ettepaneku meetmete kohta, mille eesmärk on parandada süsteeme, et vältida vigade esinemist tulevikus. Neid nimetatakse parandusmeetmete kavadeks (vt I lisa). Kontrollikoja valimis, mis koosnes 20 rakenduskavast, nõudis komisjon parandusmeetmete kava koostamist 72st uuritud juhtumist 44 puhul (vt punkt 38).

80

Liikmesriigid peavad seejärel komisjonile teada andma, et parandusmeetmete kava on rakendatud. Komisjonil on mitu võimalust, kuidas hinnata, kas tühistamise tingimused on täidetud:

1. esiteks vaatab komisjon süstemaatiliselt läbi liikmesriigi ametiasutuste (tavaliselt asjaomaste rakenduskavade korraldusasutused) saadetud teabe;
2. teiseks võib komisjon paluda ka auditeerimisasutusel kinnitada korraldusasutuse esitatud teavet. Auditeerimisasutuse kinnitust taotleti nimetatud 44 juhtumist 31 puhul, mis puudutasid 18 kava 20st. Nendel juhtudel sai komisjon lisakindluse liikmesriigi ametiasutuste esitatud meetmete asjakohasuse kohta;
3. kolmandaks võib komisjon liikmesriikides ise läbi viia juhtumite järelkontrolli. Juhtumid, mille puhul tehakse järelaudit, valitakse riskipõhiselt: kui komisjon ei saa usaldada auditeerimisasutuse tööd või kui on vaja täiendavat teavet. Programmitöö perioodil 2007–2013 tegi komisjon seoses 70 rakenduskavaga kokku 62 tegevuskavade järelauditit.

81

Ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide haldamise ja järelkontrolliga kaasnesid peadirektoraatidele märkimisväärsed kohustused aja ja personaliressursside seisukohast. ELi eelarvest liikmesriikidele tehtavate suurte maksete kinnipidamine on ka poliitiliselt tundlik ning komisjon suhtleb liikmesriikidega tihedalt, et teha kindlaks, kas meetmete tühistamise tingimused on täidetud. Mõnda juhtumit arutatakse isegi ministrite või riigipeade ning peadirektorite ja volinike vahel.

Komisjoni parandusmeetmed survestavad liikmesriike kõrvaldama oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudusi

Ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid käsitlevad tavaliselt keerulisi probleeme, mille lahendamine võtab märkimisväärselt palju aega

82

Ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonidega seotud komisjoni menetlused peaksid olema võimalikult kiired ning võtma samas arvesse probleemide keerukust. Kontrollikoda analüüsis seetõttu oma valimi 72 juhtumit, et teha kindlaks menetluste eri etappide pikkus ja kogukestus.

83

Komisjoni menetluste ja maksete blokeerimise kestus ei ole võrdne (vt punkt 93). Komisjoni menetlus algab käivitava sündmusega ja kestab ennetusmeetme tühistamiseni või finantskorrektsiooni rakendamiseni. Seetõttu kestab menetlus kauem kui maksete blokeerimine, mis algab esimese ennetusmeetmega ja kestab ennetusmeetme tühistamiseni (vt I lisa).

Menetlused, millega kaasnesid finantskorrektsioonid, kestsid perioodil 2007–2013 kuni 21 kuud

84

Joonisel 10 on esitatud kontrollikoja valimisse kuulunud juhtumite analüüsi tulemused seoses ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitlevate menetluste läbiviimisele kulunud ajaga. Menetluste keskmine kestus alates käivitavast sündmusest kuni ennetusmeetme tühistamiseni või finantskorrektsiooni rakendamiseni ulatus 10 kuust 21 kuuni. Kõige pikem menetlus hõlmas nii ennetusmeetmeid kui ka finantskorrektsioone ning kõige lühem hõlmas ainult ennetusmeetmeid.

Menetlused, millega kaasnesid ennetusmeetmed, algatati enamasti liikmesriigi enda auditite põhjal, ning need võtavad poole vähem aega

85

Komisjoni andmete kohaselt algatati kaks kolmandikku ennetusmeetmetest liikmesriigi audititulemuste põhjal³³. See kehtis ka kontrollikoja valimisse kuulunud 16 juhtumist 12 puhul. Asjaomaste menetluste kestus on märgatavalt lühem, kuna ei ole vaja kulutada aega probleemide kindlakstegemiseks, vaid üksnes nendele lahenduste leidmiseks.

86

Enamik ülejäänud finantskorrektsioonidest algatatakse komisjoni auditite põhjal. Kontrollikoja valimis algatati komisjoni auditite põhjal 28st üksnes finantskorrektsioone hõlmavast juhtumist 17 ning 28st nii ennetusmeetmeid kui ka finantskorrektsioone hõlmavast juhtumist 13. Nende juhtumite lahendamine võtab palju kauem aega, eriti juhul, kui komisjon kehtestab finantskorrektsioonid. Finantskorrektsioone hõlmavate pikkade menetluste üks põhjus on see, et need on tavaliselt seotud keeruliste probleemidega ja peaaegu alati vaidlustavad liikmesriigid alguses komisjoni leiud. Vea kindlakstegemiseks peavad leitud probleemid läbima liikmesriigi ja komisjoni vahelise asjaolude selgitamise menetluse, mis võtab aega.

87

Määruses on toodud tähtajad, mille jooksul peavad liikmesriigid komisjoni teabenõuetele vastama. Kontrollikoja valimisse kuulunud juhtumitest 34 % puhul ei nõustunud aga komisjon liikmesriigi esimese vastusega, milles olid sätestatud üksikasjalikud meetmed, mida liikmesriik oli puuduste kõrvaldamiseks võtnud, kuna liikmesriik ei esitanud komisjonile piisaval hulgal kvaliteetset teavet. See tähendab, et selliste juhtumite korral peab liikmesriigi vastusest tulenevalt menetlusi kordama.

88

Kontrollikoda uuris ka, kas pika menetluse üks põhjus võib olla see, et komisjon ei sõnasta oma nõudmisi piisavalt üksikasjalikult. Kontrollikoja analüüsi kohaselt olid komisjoni nõudmised aga üheksal juhul kümnest piisavalt konkreetsed, et võimaldada liikmesriigil vajalikke meetmeid võtta.

89

Lisaks on finantskorrektsioonide kehtestamise korral vaja aega, et teha kindlaks korrektsiooni asjakohane tase, kui liikmesriik on viga aktsepteerinud. Paljudel juhtudel nõustub komisjon asjaomase liikmesriigiga ettepanekuga, et teostada tuleks täiendavaid kontrolle, mille käigus tehakse kindlaks vigade raskusaste ja asjakohane korrektsioon.

Maksete edasilükkamine ja peatamine kujutavad endast liikmesriikide jaoks olulist finantsriski

90

Komisjoni meetmed peaksid muutma rakenduskava juhtimis- ja kontrollisüsteemi vigade ennetamise, avastamise ja parandamise seisukohast tõhusamaks. Sellised täiustused tehakse sageli kiiremini, kui viivitamisega kaasneb rahaline kulu. Kontrollikoda hindas seetõttu ennetusmeetmete mõju liikmesriigi ja komisjoni tasandil.

Märkimisväärse osa puhul kavadest lükati maksed edasi või peatati kolmeks kuni üheksaks kuuks

91

Kuni 2015. aasta lõpuni lükkas komisjon maksetähtaja edasi summade puhul, mis vastavad 10 %-le kõigist ERFi/ÜFi ja ESFi maksetest³⁴. Peatamise otsused tehti 15 % puhul kõigist kavadest. Lisaks lõpetati perioodil 2007–2013 maksed kavadele või kavade osadele maksetähtaja edasilükkamise ja/või maksete peatamise tõttu keskmiselt rohkem kui kaheksaks kuuks. Üksnes viie liikmesriigi puhul (Horvaatia, Küpros, Taani, Soome ja Iirimaa) ei lükatud ühegi rakenduskava maksetähtaegu edasi ega peatatud makseid.

92

Enamiku liikmesriikide puhul pidas komisjon maksete edasilükkamise ja/või peatamise tõttu vähemalt seoses ühe kavaga makseid kinni keskmiselt kolm kuni üheksa kuud. Kontrollikoja arvutuste kohaselt oli maksete blokeerimise üldine keskmine kestus 146 päeva. Itaalias ja Hispaanias oli keskmine kestus aga peaaegu üks aasta (vt tabel 3).

Tabel 3

Ajaliselt kasvav tabel liikmesriikide kaupa rakenduskavade maksete blokeerimise keskmise kestuse kohta programmitöö perioodil 2007–2013

	< 3 kuud	3–6 kuud	6–9 kuud	> 9 kuud
Liikmesriigid	Eesti Kreeka Leedu Poola Rootsi	Prantsusmaa Läti Luksemburg Malta Madalmaad Portugal Rumeenia Sloveenia Ühendkuningriik Piiriülene koostöö	Belgia Bulgaaria Tšehhi Vabariik Saksamaa Ungari Austria Slovakkia	Hispaania Itaalia
KOKKU	5	10	7	2

Märkus: tabelis on esitatud maksete blokeerimise keskmine kestus rakenduskava kohta igas liikmesriigis. See ei tähenda, et vastava liikmesriigi kõik rakenduskavad blokeeriti või et kõik blokeerimised toimusid samaaegselt.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni esitatud andmete alusel.

Ennetusmeetmed ergutavad liikmesriike oma süsteeme täiustama

93

Eeldades ühtlast maksete rütmi ja võttes arvesse kõiki kulusid kõigis 28 liikmesriigis, maksis komisjon programmitöö perioodil 2007–2013 ERFist, ÜFist ja ESFist iga päev välja keskmiselt 110 miljonit eurot³⁵. See näitab ELi eelarvest liikmesriikidele ja eelkõige nendele riikidele, kellele eraldatakse suurem osa ühtekuuluvusvaldkonna vahenditest, tehtavate maksete viibimise võimalikku rahalist mõju.

94

Kui maksetaotluse maksetähtaeg lükatakse edasi või kui vahemaksed peatatakse täielikult või osaliselt, ei hüvita komisjon liikmesriikide kulusid isegi juhul, kui nad esitavad maksetaotlused. Sellel ajavahemikul peavad liikmesriigid projekte rahastama enda eelarvest, vastasel juhul projektidele tehtavad maksed lõpetatakse.

95

See ei tähenda tingimata, et liikmesriik kaotab ELi rahalised vahendid, kuna komisjon teeb blokeerimise perioodil kogunenud kulude eest väljamakse, kui ennetusmeede tühistatakse. Kui aga liikmesriik peab rahastama projekte riigieelarvest, põhjustab see siiski tõenäoliselt rahavooga seotud probleeme väiksema sissetulevate vahendite hulga tõttu. Olukord võib olla raskendatud, kui rahastatavate projektide hulk on märkimisväärne ja/või kui maksete edasilükkamise või peatamise põhjused on keerulised ja toovad kaasa pikaajalised parandusmeetmed. Lisaks suureneb programmitöö perioodi lõpu poole blokeeritud kulude tegeliku kaotamise oht.

96

Maksetaotlustega seotud ebakindlus võib ühtlasi komisjonile kaasa tuua probleeme eelarve haldamisel. Ühelt poolt ei pruugi komisjonil olla võimalik kasutada eraldatud maksete assigneeringuid. Teiselt poolt võib komisjonil tekkida probleeme kõigi oma maksekohustuste täitmisega, st komisjon seisaks silmitsi rahavoo probleemiga, kui mitu maksete edasilükkamist või peatamist tühistatakse samal ajal. Peale selle võib komisjonil tekkida raskusi maksete kavandamisel ja eelarve koostamisel. Kontrollikoda uuris, kas kõnealuse ebakindluse vältimisega võib kaasneda oht, et maksete blokeerimine tühistatakse enne aasta lõppu, et liikmesriik ei kaotaks rahalisi vahendeid. Ühegi auditeeritud juhtumi puhul seda aga ei tehtud.

Komisjon tühistab meetmeid järk-järgult, et tagada kulude võimalikult kiire hüvitamine

97

Maksete blokeerimine puudutab tavaliselt kogu kava või selle osa (nt prioriteeti või mitut meedet). Sellega võib ühtlasi kaasneda selliste projektide kuludega seotud maksete kinnipidamine, mida ei puuduta probleemid, mille tõttu ennetusmeetmed algatati, kuid mille puhul puudub kindlus ELi kulutuste seaduslikkuse ja korrektsuse suhtes, kuni liikmesriik pole oma vastust esitanud.

98

Dokumentide läbivaatamise käigus leidis kontrollikoda mitu juhtumit, mille puhul komisjon probleemide eraldamist käsitleva liikmesriikide esitatud teabe põhjal kohaldas proportsionaalset lähenemisviisi ja tühistas ennetusmeetmed järk-järgult, et kulude hüvitamist ELi eelarvest saaks jätkata võimalikult kiiresti kava selle osa puhul, mis ei ole mõjutatud puudustest, mille tõttu maksed algselt katkestati või peatati (3. selgitus). Programmitöö perioodil 2014–2020 peab komisjon järgima asjaomast proportsionaalset lähenemisviisi³⁶.

Komisjonil oli raskusi järelevalve tegemisel selle üle, kuidas liikmesriigid finantskorrektsioone rakendavad, ning komisjoni parandusmeetmete pikaajalise mõju hindamisel

Liikmesriikide esitatud teave perioodi 2007–2013 finantskorrektsioonide rakendamise kohta ei võimaldanud tõhusat järelevalvet

Komisjon peaks tagama, et liikmesriigid on rakendanud kehtestatud finantskorrektsioone kõigil juhtudel täielikult

99

Perioodil 2007–2013 tugineb komisjon sertifitseerimisasutuste saadetud tõenditele või kirjadele, et kindlaks teha, kas liikmesriik on maksetaotlusest maha arvanud finantskorrektsiooni kokkulepitud summa, et järgmise vahemakse saaks heaks kiita. Asjaomaste dokumentide vorm ja sisu ei ole eeskirjade või suunistega reguleeritud, vaid need sisaldavad teavet, mida vastav sertifitseerimisasutus oluliseks peab. Mõne uuritud juhtumi puhul ei saanud komisjon piisavat teavet, et finantskorrektsioonide täitmist kontrollida.

100

Lisaks ei ole auditeerimisasutused perioodi 2007–2013 määruste alusel kohustatud asjaomaste tõendite sisu kontrollima ja hindama, kas kehtestatud finantskorrektsioonid on täies ulatuses maha arvatud. Seni ei ole komisjon ka palunud neil seda süstemaatiliselt teha. Seega puudub komisjonil sõltumatu kinnitus selle kohta, kuidas finantskorrektsioone liikmesriigis kohaldati. Eelkõige oli see nii programmitöö perioodi varasemate aastate puhul.

Komisjoni tuvastatud puudused liikmesriikide aruandluses tagasivõtmiste ja tagasinõudmiste kohta perioodil 2007–2013

101

Programmitöö perioodil 2007–2013 olid liikmesriigid kohustatud saatma komisjonile igal aastal aruande summade kohta, mis on tagasi võetud, tagasi nõutud või tagasi nõutavad või mida ei ole võimalik tagasi nõuda³⁷. Käesolevas aruandes käsitletakse nii komisjoni kui ka liikmesriikide endi kehtestatud finantskorrektsioone. 2010. aastal palusid Euroopa Parlament ja nõukogu esitada komisjonil teavet liikmesriikide korrigeerimisvõime kohta programmitöö perioodil 2007–2013³⁸.

102

Aastatel 2011–2015 tegi komisjon tagasinõudmiste kohta 47 auditit, mis hõlmasid 19 liikmesriiki ja 113 riskipõhiselt valitud rakenduskava. Neist 113 rakenduskavast 72 puhul avastas komisjon olulisi puudusi.

103

Kontrollikoja analüüs, mis käsitles kõiki nende audititega seotud aruandeid, näitas, et puudused esinesid eelkõige järgmistes valdkondades:

1. liikmesriikide ametiasutuste poolne õigusnormide rikkumiste haldamine (60 %). Mitme liikmesriigi puhul peeti õigusnormide rikkumise ja selle haldusteabesüsteemis registreerimise ja/või õigusnormide rikkumise registreerimise ja seotud summade tagasivõtmise või tagasinõudmise otsuste vahelist aega liiga pikaks;
2. liikmesriikide esitatud artikli 20 kohaste aruannete terviklikkus ja korrektsus (40 %). Nendel juhtudel ei käsitlenud liikmesriigid aruandes kõiki asjaomaseid tagasivõtmiste, tagasinõudmiste ja pooleliolevate tagasinõudmiste summasid ja selliseid summasid, mida ei ole võimalik tagasi nõuda, või käsitlesid aruandes summasid, mida ei olnud kunagi tõendatud ega komisjonile deklareeritud või mis ei olnud seotud õigusnormide rikkumisega, vaid halduslike/tehniliste vigadega või projektidega, mis ei moodustanud enam (või ei olnud kunagi moodustanud) osa rakenduskavast;
3. mitteasjakohased tagasinõudmismenetlused (15 %). Esines juhtumeid, kus õigusnormide vastaselt makstud summasid ei nõutud toetusesaajatelt tagasi või ei taganud sertifitseerimisasutus korraldusasutuse võetud tagasinõudmismeetmete nõuetekohast järelkontrolli.

104

Kontrollikoda märgib, et regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat kasutavad sarnast metoodikat, et liikmesriikide teatatud finantskorrektsioone puudutava teabe ebausaldusväärsuse kohta aru anda. Komisjoni hinnangul on 2015. aasta puhul ligi 9 % ERFi/ÜFi kohta esitatud summadest ja 4 % ESFi kohta esitatud summadest ebausaldusväärsed.

105

Üldiselt näitasid komisjoni auditid, et liikmesriigid peavad tegema märkimisväärseid täiustusi, et tõhustada aruandlust summade kohta, mis on perioodil 2007–2013 tagasi võetud, tagasi nõutud või tagasi nõutavad või mida ei ole võimalik tagasi nõuda. Kontrollikoja töö näitab samuti, et liikmesriikide aruandlus finantskorrektsioonide kohta ei ole piisavalt usaldusväärne³⁹. Programmitöö perioodil 2014–2020 on see risk siiski väiksem (vt punktid 124–126).

Erinevad tõendid ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide pikaajalise mõju kohta kava veamäärale perioodil 2007–2013

106

Veamäärasid, mida liikmesriikide auditeerimisasutused iga rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kohta esitavad ja mille komisjon igal aastal kinnitab, võib pidada liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemide tõhususe näitajaks vigade ennetamise ja avastamise seisukohast. Kui asjaomased süsteemid toimivad tõhusalt, peaks õigusnormide vastaselt tehtud kulude määr jääma allapoole olulisuse piirmäära. Kinnitatud veamäärad esitatakse peadirektoraadi aasta tegevusaruandes ning tegemist on juhtimis- ja kontrollisüsteeme käsitleva komisjoni hinnangu aluseks oleva põhielemendiga.

107

Kui komisjoni ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid on tõhusad, peaksid rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kinnitatud veamäärad tänu komisjoni meetmetele pikemas perspektiivis üldiselt langema.

108

Valitud 20 rakenduskava puhul uuris kontrollikoda seetõttu kinnitatud veamäärade muutumise ning komisjoni ennetusmeetmete ja kinnitatud finantskorrektsioonide vahelist seost (vt tabel 4).

109

Kontrollikoja analüüs näitas, et ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid avaldavad rakenduskava (või rakenduskavade rühma) veamääradele erinevat pikaajalist mõju. Oma analüüsi põhjal jagas kontrollikoda uuritud rakenduskavad kolme kategooriasse:

1. ligikaudu kolmandiku puhul jäid rakenduskavade (või rakenduskavade rühma) kinnitatud veamäärad allapoole komisjoni olulisuse piirmäära, mis on 2 % (20 kavast seitse);
2. viiendiku puhul oli veamäär märgatavalt madalam kui enne komisjoni meetmete võtmist (20 kavast neli);
3. ligi poolte kavade puhul ei leidunud tõendeid selle kohta, et komisjoni meetmed oleksid kaasa toonud kinnitatud veamäära languse (20 kavast üheksa).

Tabel 4

Komisjoni meetmete mõju kavade järgnevate aastate veamääradele

Kategooria	Rakenduskavade arv
1. Rakenduskavade arv, mille puhul oluline risk puudub, kuna viimane veamäär oli < 2 %	7
2. Veamäär näitab selget langustrendi pärast ennetusmeetmete ja/või finantskorrektsioonide algatamist	4
3. Veamäär tõusis/kõikus vaatamata ennetusmeetmete ja/või finantskorrektsioonide algatamisele	9
Kokku	20

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni esitatud andmete alusel.

110

Kontrollikoja seisukohast ei ole aga kinnitatud veamäär komisjoni ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide pikaajalise tõhususe ideaalne näitaja, eelkõige seetõttu, et see kehtib kogu rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kohta. Kuna rakenduseeskirjad (nt rahastamiskõlblikkuse eeskirjad, riigihanke-eeskirjad, riigiabi eeskirjad) on suhteliselt keerulised, võib rakenduskava raames esineda palju eri liiki vigu. Lisaks käsitlevad komisjoni meetmed tavaliselt konkreetseid prioriteete või vahendusasutusi, projektide rühmi või teatavaid projektikonkursse ühe rakenduskava raames. Samuti on meetmed suunatud teatud liiki vigadele (nt teatavad piiravad valikukriteeriumid või probleemid kaasrahastatavate projektide valimise meetodiga). Komisjoni meetmetega parandatakse/ennetatakse seega paljudel juhtudel vigu, mis on seotud rakenduskava osaga, ning need käsitlevad teatavat konkreetset liiki vigu.

111

Komisjon tegi jõupingutusi oma ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide mõju suurendamiseks, laiendades asjaomaseid meetmeid teistele kavadele, kus on täheldatud sarnaseid puudusi. See tõi kaasa mõju suurenemise (vt 4. selgitus).

Ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitleva komisjoni aruandluse põhjal oli keeruline saada olukorrast igakülgset analüütilist ülevaadet

Teave ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta on esitatud mitmes aruandes ja dokumendis

112

Ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitlev komisjoni aruandlus peaks olema kõikehõlmav ja terviklik, tagamaks, et asjaomane teave on kättesaadav ja sidusrühmade jaoks hõlpsasti mõistetav. Sellest tulenevalt vaatas kontrollikoda läbi kõik programmitöö perioodi 2007–2013 puudutavad väljaanded, mis sisaldavad teavet ELi eelarve kaitsmise meetmete kohta.

113

Komisjon esitas teavet ELi eelarve kaitsmise meetmete kohta mitmes väljaandes. Peamised olid operatiivküsimustega tegelevate peadirektoraatide aasta tegevusaruanded, ELi konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne ning iga-aastane teatis ELi eelarve kaitsmise kohta. Neid täiendasid finantskorrektsioone käsitlevad kvartaliaruanded ja iga-aastane haldus- ja tulemusaruanne (kuni 2014. aastani komisjoni iga-aastane haldustegevuse koondaruanne) (vt tabel 5).

Tabel 5

Komisjoni väljaanded ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta

Nimetus	Kellele	Esitamistähtaeg	Käsitlusvaldkond	Sisu	Avaldamise algusaasta
Aasta tegevusaruanded	Euroopa Parlament ja nõukogu	31. märts1	konkreetne poliitikavaldkond	Aasta tegevusaruandes esitatakse üksikasjalik teave edusammude ja algatuste kohta, mis on aasta jooksul tehtud ja ette nähtud halduskavas, samuti esitatakse teave kasutatud ressursside kohta. Ühtlasi sisaldab see liikmesriigi tasandil üksikasjalikku teavet komisjoni kontrollitegevuste ning seotud ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta.	2007
Raamatupidamise aastaaruanne	Euroopa Parlament, nõukogu ja Euroopa Kontrollikoda	31. juuli	kogu eelarve	ELi raamatupidamise aastaaruanne koosneb finantsaruannetest (ja nende lisadest) ning eelarve täitmise koondaruandest. See sisaldab fondipõhist koondteavet finantskorrektsioonide kohta. Kuni 2012. aastani (k.a) esitati teavet ennetusmeetmete kohta liikmesriigiti, kuid alates 2013. aastast avaldatakse üksnes koondarvud fondi kohta. Alates 2015. aastast ei esitata enam ennetusmeetmete kohta teavet raamatupidamise aastaaruandes, vaid ainult teatises.	2007
Teatis	Euroopa Parlament, nõukogu ja Euroopa Kontrollikoda	31. oktoober2	kogu eelarve	Teatises kirjeldatakse, kuidas toimivad ennetus- ja parandusmehhanismid, millega kaitstakse ELi eelarvet ebaseaduslike või õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest, ning antakse parim hinnang nende mehhanismide kasutamise tulemusel saavutatavate näitajate kohta. See sisaldab koondteavet ennetusmeetmete kohta ning koondteavet ja liikmesriigi tasandi teavet finantskorrektsioonide kohta.	2012
Kvartaliaruanne	Euroopa Parlament	Iga kvartali lõpp	konkreetne poliitikavaldkond	Kvartaliaruannetes esitatakse korrapärast fondipõhist teavet finantskorrektsioonide kohta ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas.	2008
Koondaruanne3	Euroopa Parlament ja nõukogu	15. juuni	kogu eelarve	Koondaruannetes esitatakse üksikasjalik teave eelneva aasta haldustegevuse kohta, tuginedes eri peadirektoraatide esitatud aasta tegevusaruannetele.	2007

1 Alates eelarveaastast 2015 esitatakse aasta tegevusaruanded 30. aprilliks.

2 Alates eelarveaastast 2015 esitatakse teatis nn integreeritud finantsaruandluse paketi osana koos konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandega 31. juuliks.

3 Alates eelarveaastast 2015 moodustab koondaruanne osa iga-aastasest haldus- ja tulemusaruandest.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

114

Kõik aruanded, v.a aasta tegevusaruanded, koostas komisjoni eelarve peadirektoraat, tuginedes teabele, mille regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat olid esitanud vastavalt eelarve peadirektoraadi avaldatud eeskirjadele või suunistele (peadirektoraatide aasta tegevusaruannete kohta).

Siiani ei ole mitte üheski komisjoni perioodi 2007–2013 hõlmavas aruandes esitatud analüütilist ülevaadet ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta

115

Ühtekuuluvusvaldkonna kulutused põhinevad mitmeaastasel programmitööl. Kontrollikoda leiab seetõttu, et komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitama konsolideeritud aruande, mis sisaldab seniseid programmitöö perioodiga seotud ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitlevat põhiteavet⁴⁰.

116

Tabelis 5 loetletud asjaomaste aruannete analüüs näitas aga, et koos esitatakse neis mitme aasta ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid. Ühtegi eraldi aruannet, milles esitataks analüütiline ülevaade, ei olnud aga programmitöö perioodi kohta tervikuna ette nähtud.

117

Programmitöö perioodi 2000–2006 kohta märgib kontrollikoda, et komisjon koostas eraldi aruande ERFi ja ESFi kavade ja ÜFi projektide finantskorrektsioonide ja lõpetamise seisu kohta 2013. aastal. Programmitöö perioodi 2007–2013 kohta sellist aruannet siiani kavandatud ei ole.

Komisjoni aruannetes ei esitatud piisavat liikmesriikidevahelist võrdlust ega hea tava näiteid korduvate probleemide ennetamiseks, avastamiseks ja parandamiseks

118

Komisjoni aruannetes tuleks esitada asjakohane teave, mis aitab paremini aru saada ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonidega seotud olukorrast, et juhtimis- ja kontrollisüsteemide täiustamiseks saaks võtta asjakohaseid meetmeid. Kontrollikoda küsis seetõttu Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonilt ja regionaalarengukomisjonilt ning Euroopa Liidu Nõukogu struktuurimeetmete töörühma liikmesriikide esindajatelt nende seisukohta kättesaadavate aruannete kasulikkuse küsimuses.

119

Enamik küsitletutest leidis, et komisjoni esitatava teabe hulk on piisav või on seda isegi liiga palju. Liikmesriikide esindajad pidasid aasta tegevusaruandeid kõige kasulikumaks teabeallikaks, kuna need sisaldavad teavet, mida saab kasutada oma kavade võrdlemiseks teiste liikmesriikide kavadega. Kvartaliaruannetest olid teadlikud väga vähesed küsitletud.

120

Kuigi enamik küsitletutest leidis, et komisjon esitab selget teavet ELi eelarve kaitsmise süsteemi ja meetmete korralduse kohta, sooviks pool neist saada rohkem teavet meetmete tegeliku kohaldamise ja nende praktilise mõju kohta. Küsitluste käigus tõstatati järgmised teemad: selgitused õigusnormide vastaselt tehtud kulude deklareerimisega seotud korduvate probleemide kohta, tüüpiliste või korduvate vigade põhjused ja parimad tavad nende ennetamiseks, avastamiseks ja parandamiseks. Selline teave aitaks liikmesriikidel oma juhtimis- ja kontrollisüsteeme täiustada.

Komisjoni teabesüsteemid ei anna ennetusmeetmetest ja finantskorrektsioonidest koondülevaadet

121

Komisjoni peadirektoraadid registreerivad ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide alaseks järelevalveks ja aruandluseks vajaliku teabe oma raamatupidamissüsteemi ja erinevatesse elektroonilistesse tabelitesse. Kontrollikoda leidis, et viimati mainitul on mitmeid puudusi, mille tõttu on keeruline saada hõlpsasti ülevaadet ja teha põhjalikku analüüsi:

1. eri süsteemid ei ole integreeritud ja andmed tuleb sisestada käsitsi;
2. puudub ülevaade kõigist komisjoni poolt ELi eelarve kaitsmiseks võetud üksikmeetmetest. Selle asemel hoitakse ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitlevat teavet eraldi. Kuna kahe eespool nimetatu vahel puudub seos, on keeruline näha, kuidas juhtumid arenevad alates käivitavast sündmusest kuni ennetusmeetmete tühistamiseni või finantskorrektsioonide rakendamiseni;
3. andmebaasid ei sisalda alati vajalikku teavet juhtumite võrdleva analüüsi koostamiseks. See lihtsustaks ISFC komitee tööd, aidates tagada, et sarnaseid juhtumeid käsitletakse ühetaolisel viisil.

Perioodi 2014–2020 õigusnormid tugevdasid märkimisväärselt komisjoni positsiooni ELi eelarve kaitsmisel õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest

122

Uue programmitöö perioodi ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide süsteemi ettevalmistamisel ja kujundamisel peaks komisjon tuginema saadud kogemustele ja vähendama eelnevate perioodide kavade rakendamisel avastatud puudusi. Kontrollikoda vaatas seetõttu läbi asjaomased ELi õigusaktid ja võrdles neid leitud puudustega, et hinnata, mil määral on seda tehtud programmitöö perioodil 2014–2020.

Finantskorrektsioone käsitlev aruandlus on integreeritud iga-aastasesse kinnituspaketti ning selle vaatab läbi auditeerimisasutus

123

Programmitöö perioodi 2007–2013 puhul tegi komisjon ise kindlaks puudused artikli 20 kohastes aruannetes esitatud teabe korrektsuse ja terviklikkuse seisukohast ning kontrollikoja audititega tuvastati ka riskid seoses liikmesriikide teatatud finantskorrektsioonidega, mida komisjon kasutas kumulatiivse allesjäänud riskimäära arvutamiseks (vt punktid 103–106).

124

Perioodi 2014–2020 käsitlevate õigusnormidega kehtestati kord, mille kohaselt kontrollib komisjon igal aastal raamatupidamise aastaaruannet ja kiidab selle heaks. Igal aastal peavad liikmesriigid iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise menetluse raames esitama iga rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kohta kinnituspaketi. Asjaomasesse paketti kuulub raamatupidamise aastaaruanne, sh teave tagasivõetud ja tagasinõutud summade kohta⁴¹, liidu vahendite haldaja kinnitus ja tehtud kontrollide aastakokkuvõte. Auditeerimisasutused esitavad auditiarvamuse ja iga-aastase kontrolliaruande. Esimesed kinnituspaketid koostati 2016. aasta esimeses pooles.

125

Erinevalt varasematest perioodidest tuleb nüüd esitada teave tagasivõetud ja tagasinõutud summade kohta raamatupidamise aastaaruandes ja lisada see liikmesriigi kumulatiivse allesjäänud riskimäära arvutusse rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kohta. Ühtlasi kontrollivad liikmesriigi auditeerimisasutused nüüd asjaomase teabe terviklikkust ja usaldusväärsust⁴².

126

Komisjon peab nende dokumentide põhjal läbi viima rakenduskava iga-aastase kontrolli, mille käigus teeb ta kindlaks asjaomase aasta rahastamiskõlblikud kulud. Liikmesriigid peavad enne iga-aastast kontrolli ja heakskiitmise menetlust kõik õigusnormide rikkumised kõrvaldama (st võtma tagasi või nõudma tagasi õigusnormide vastaselt tehtud kulud koos võimalusega asendada need uute kulutustega). Kui seda ei tehta, võib komisjon algatada finantskorrektsiooni kehtestamise menetluse.

Perioodiks 2014–2020 kehtestatud õigusnormid annavad komisjonile rohkem volitusi ELi eelarve kaitsmisel

Kõigist vahemaksetest 10 % kinnipidamine perioodil 2014–2020

127

Perioodi 2014–2020 käsitleva õigusraamistikuga kehtestati vahend, mille alusel peetakse vahemaksetest kinni 10 %⁴³. See tähendab, et eelarveaasta jooksul hüvitab komisjon vahemaksetena üksnes 90 % deklareeritud kulutustest. Ülejäänud 10 % kiidetakse heaks pärast kinnituspaketi esitamist ja heakskiitmist. Asjaomast 10 % kinnipidamist komisjoni poolt võib võrrelda üldise tingimusliku ennetusmeetmega, kuna selle võib liikmesriigile välja maksta, kui iga-aastase kontrolli ja heakskiitmise raames leitakse, et kõik on korras.

128

Võttes arvesse perioodil 2007–2013 täheldatud veamäärasid, leiab kontrollikoda, et see võib tagada ELi eelarve parema kaitsmise, kuna loob asjakohase puhvri, mis võimaldab komisjonil võtta parandusmeetmeid ka juhul, kui liikmesriik ei rakenda mingeid finantskorrektsioone.

Igal aastal on võimalik kohaldada netofinantskorrektsioone, kui avastatakse suuri puudusi, mida liikmesriik ei tuvastanud

129

Programmitöö perioodil 2007–2013 sõltusid netofinantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumid sellest, kas liikmesriik nõustus tähelepanekuga (st veaga) ja kinnitas seotud mõju (st kohaldas finantskorrektsiooni summa) või mitte⁴⁴. Vastasel juhul pidi komisjon vastu võtma finantskorrektsiooni käsitleva otsuse. Üksnes komisjoni otsusel oli otsene netomõju (vt punkt 19).

130

See kord on asendatud isekorrigeeriva süsteemiga, mille puhul liikmesriik peab finantskorrektsiooni ennetavalt kohaldama. Programmitöö perioodil 2014–2020 kohaldab komisjon netofinantskorrektsiooni, kui süsteemis leitakse suuri puudusi, mida liikmesriik enne raamatupidamise aastaaruande iga-aastast heakskiitmist (kas komisjoni poolt või kontrollikoja auditite kaudu) kontrollide või auditite raames ei tuvastanud, ning sellega kaasneb liikmesriigi jaoks vahendite vähenemine⁴⁵.

131

Süsteemi eesmärk on liikmesriike ja eelkõige nende auditeerimisasutusi veelgi ergutada, et tagada ELi vahendite seaduslik ja korrektne kasutamine ning kõikide finantskorrektsioonide kohaldamine liikmesriigi tasandil, kaitsmaks ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest. Selle eest vastutavad peamiselt korraldusasutused. Auditeerimisasutused toimivad siiski viimase kaitseliinina, et vältida liikmesriigi rahastamispaketi vahendite osalist kaotust juba kava rakendamise ajal. Lisaks kohaldatakse finantskorrektsioone igal aastal ja need on selgelt seotud järgmise vahemakse heakskiitmisega. Perioodide 2007–2013 ja 2014–2020 rakendamiskorra võrdlus on esitatud V lisas.

132

Kontrollikoda täheldas ka, et selliste menetluste, millega perioodil 2007–2013 kaasnesid finantskorrektsioonid, lõpuleviimine võttis kaua aega (vt punkt 87). Programmitöö perioodi 2000–2006 suhtes kirjeldati sarnaseid probleeme kontrollikoja ühes varasemas eriaruandes⁴⁶.

133

Kontrollikoda on seisukohal, et nõue sulgeda raamatupidamiskontod ning esitada kinnituspakett kindlaks kuupäevaks (järgneva aasta 15. veebruariks) vähendab märkimisväärselt asjaomaste menetluste kestust. See ergutab liikmesriike kõrvaldama probleeme kiiremini, et seotud kulutusi oleks võimalik raamatupidamise aastaaruandes kajastada, ning aitab protsessi võrreldes perioodiga 2007–2013 tõenäoliselt märgatavalt kiirendada.

Maksete peatamine ja finantskorrektsioonide kehtestamine on võimalik ka lõpetamisel, kui tulemuseesmärke ei ole saavutatud

134

Programmitöö perioodil 2014–2020 on ühtlasi võimalik algatada maksete peatamise menetlused ja kehtestada finantskorrektsioonid, kui seatud tulemuseesmärke ei ole saavutatud. Ebapiisavad tulemused peavad aga olema tingitud rakendamisega seotud selgelt kindlaksmääratud puudustest ning komisjon peab neist puudustest liikmesriigile teada andma⁴⁷. Kui liikmesriik ei ole asjaomaste puuduste kõrvaldamiseks parandusmeetmeid võtnud, võib komisjon liikmesriigile tehtavad maksed peatada. Kui liikmesriik ei ole ka programmitöö perioodi lõpu seisuga asjaomaste puuduste kõrvaldamiseks parandusmeetmeid võtnud, võib komisjon kohaldada finantskorrektsioone.

135

Kontrollikoda on seisukohal, et tegemist on esimese sammuga, millega reageeritakse kontrollikoja pikaajalisele kriitikale selle kohta, et programmitöö perioodil 2007–2013 puudusid asjakohased õigusnormid, kehtestamaks finantskorrektsioone ebapiisavate tulemuste korral (vt punkt 25). Perioodi 2014–2020 raamistikus ei ole siiski veel kehtestatud ELi rahastamisega saavutatud tulemustega seotud tõelisi rahalisi stiimuleid ja karistusi⁴⁸.

Kehtestati usaldusväärse majandusjuhtimise probleemidega seotud meetmed, mida on aga praktikas keeruline kohaldada

136

Komisjon saab programmitöö perioodil 2014–2020 maksete peatamist kohaldada ka probleemide korral, mis on seotud usaldusväärse majandusjuhtimise küsimustega laiemalt⁴⁹. Eelkõige võib komisjon esitada nõukogule ettepaneku peatada maksed või kulukohustused, kui liikmesriik ei ole võtnud asjakohaseid meetmeid oma partnerluslepingu muutmiseks⁵⁰ või tulemuslikke meetmeid ülemäärase eelarvepuudujäägi likvideerimiseks.

137

Siiski ei tee majandusjuhtimisega seotud olukordades otsust maksete peatamise kohta ainult komisjon. Komisjon peab hoidma Euroopa Parlamenti kursis, kui selline olukord esile kerkib, ja alustama Euroopa Parlamendiga struktureeritud dialoogi, kui seda palutakse. Seejärel peab komisjon esitama nõukogule ettepaneku maksete peatamise kohta ning pärast seda võtab nõukogu otsuse vastu rakendusaktiga. Majandusjuhtimisega seotud maksete peatamise juhtudeks on määruses sätestatud ka peatamise maksimummäärad protsendina maksetest või kulukohustustest.

138

Komisjon kavandas majandusjuhtimise (ja eelkõige ülemäärase eelarvepuudujäägi) probleemidega seotud maksete peatamist käsitleva ettepaneku esitamist esimest korda Hispaania ja Portugali puhul 2016. aastal⁵¹. 2016. aasta novembris otsustas komisjon, et ei esita maksete peatamist käsitlevat ettepanekut eespool nimetatud juhtumite puhul, pidades silmas keerulist majandus- ja eelarveolukorda. Selle asemel soovitas komisjon Portugalil likvideerida ülemäärase puudujäägi 2016. aastaks ja Hispaanial 2018. aastaks. Sellest lähtudes võib olla keeruline kohaldada asjaomast sätet praktikas programmitöö perioodil 2014–2020.

Suurem õiguskindlus tänu eeskirjade sätestamisele õigusnormidena, mitte suunistena

139

Perioodil 2014–2020 on finantskorrektsioonide suhtes kohaldatavad eeskirjad teistsuguses õiguslikus vormis (ja seetõttu rangema õigusjõuga). Näiteks:

1. riigihankevigade suhtes kohaldatavate finantskorrektsioonide ja korrektsioonide soovitusliku määra kindlaksmääramise meetod on alates programmitöö perioodist 2000–2006 olnud sätestatud komisjoni suunistes⁵². Asjaomased suunised kirjeldavad komisjoni kasutatavat meetodit vastavate juhtumite puhul ning liikmesriikidel soovitati neid järgida. Komisjoni kasutatavate eeskirjade ajakohastamisel 2013. aastal avaldati need komisjoni otsusena⁵³;
2. komisjoni kindlamääraliste korrektsioonide kohaldamise metoodika programmitöö perioodi 2007–2013 jaoks nähti ette komisjoni 2011. aasta otsusega⁵⁴. Programmitöö perioodi 2014–2020 kohta sisaldas sarnaseid eeskirju komisjoni delegeeritud määrus⁵⁵.

140

See asetab komisjoni tugevamasse positsiooni, et asjaomaseid sätteid jõustada ning tagada liikmesriikide jaoks perioodil 2014–2020 järjekindlam lähenemisviis. Kohaldatavate eeskirjade sätestamine suuniste asemel määruse või komisjoni otsusena jätab ühtlasi komisjonile vähem kaalutlusruumi korrektsiooni määra üle otsustamisel ja seega suurendab õiguskindlust liikmesriikide jaoks.

Järeldused ja soovitused

141

Üldiselt on komisjon 2015. aasta lõpuni (st enne programmitöö perioodi 2007–2013 lõpetamist) kasutanud programmitöö perioodil 2007–2013 enda käsutuses olnud meetmeid tõhusalt, et kaitsta ELi eelarvet õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest.

142

Kontrollikoja audit näitas, et perioodi 2000–2006 suhtes kehtestati finantskorrektsioone 8,616 miljardi euro suuruses summas, mis moodustab 3,8 % ERFi, ÜFi ja ESFi kogueelarvest. Perioodi lõpetamise seisuga kehtisid netofinantskorrektsioonid mitme ERFi ja ESFi kava ning ÜFi projekti suhtes – 17 liikmesriigis ERFi, 16 liikmesriigis ESFi ja 11 liikmesriigis ÜFi puhul. Asjaomaste netokorrektsioonide kogusumma oli 2,423 miljardit eurot (ehk 1,1 % kogueelarvest). Kontrollikoda leidis ka, et puudusi ja finantskorrektsioone käsitlevat komisjoni hinnangut kinnitas sisuliselt Euroopa Kohus. Kuigi eelduste kohaselt on perioodil 2007–2013 olukord sarnane, saab finantskorrektsioonide lõpliku mõju kindlaks määrata alles perioodi lõpetamisel. Perioodi 2000–2006 lõppmaksete kontrollimise põhjal leiab kontrollikoda ühtlasi, et komisjon peab liikmesriikide esitatud lõpetamisdeklaratsioone endiselt hoolikalt kontrollima.

143

Perioodi 2007–2013 puhul kasutas komisjon maksete peatamist varasemast ulatuslikumalt ja kasutusele võetud maksetähtaegade edasilükkamine oli kasulik täiendav vahend. Ka ennetusmeetmeid kohaldati varem kui eelneval perioodil. Kontrollikoda eeldab, et perioodi 2007–2013 puhul rakendatakse finantskorrektsioone eelnevast perioodist suhteliselt rohkem.

144

Samuti leidis kontrollikoda, et komisjon kehtestas ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone proportsionaalselt. Perioodi 2007–2013 puhul oli komisjoni sisemenetluste eesmärk tagada juhtumite ühtlustatud käsitlemine kavade ja liikmesriikide vahel. Kontrollikoja analüüs kinnitas, et komisjoni meetmed keskendusid perioodil 2007–2013 liikmesriikidele, mille kavad olid suurima riskiga.

145

Komisjoni parandusmeetmed survestavad liikmesriike kõrvaldama oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudusi. Nii ennetusmeetmed kui ka finantskorrektsioonid käsitlevad aga tavaliselt keerulisi probleeme, mille lahendamine võtab märkimisväärselt palju aega. Sellest tulenev maksete edasilükkamine ja peatamine kujutavad endast liikmesriikide jaoks olulist finantsriski. Perioodil 2007–2013 oli komisjoni eesmärk seega tühistada meetmed järk-järgult, et kulude hüvitamist saaks jätkata võimalikult kiiresti kava selle osa puhul, mis ei ole mõjutatud puudustest, mille tõttu maksed algselt katkestati või peatati.

146

Siiski leidis kontrollikoda ka, et komisjonil on raskusi järelevalve tegemisel finantskorrektsioonide rakendamise üle. Liikmesriikide esitatud teave perioodi 2007–2013 finantskorrektsioonide rakendamise kohta ei võimalda veel tõhusat järelevalvet. Kontrollikoda leidis ka erinevaid tõendeid ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide pikaajalise mõju kohta kavade veamäärale perioodil 2007–2013.

1. soovitus

Komisjon peaks perioodi 2007–2013 lõpetamisel finantskorrektsioonide suhtes kohaldama ranget lähenemisviisi, millega tagatakse, et ELi eelarvest hüvitatavad kogusummad ei sisalda olulisel määral õigusnormide vastaselt tehtud kulusid.

Soovituse täitmise tähtaeg: alates 2017. aasta märtsist (kui algab perioodi lõpetamise protsess).

147

Ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone käsitleva komisjoni aruandluse põhjal on keeruline saada olukorrast kõikehõlmavat analüütilist ülevaadet. See on peamiselt tingitud asjaolust, et teave ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta on esitatud mitmes aruandes ja dokumendis, millest üks oli sidusrühmade jaoks isegi tundmatu. Samal ajal ei esitata mitte üheski komisjoni aruandes analüütilist ülevaadet ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta programmitöö perioodil 2007–2013 tervikuna. Euroopa Parlamendi ja nõukogu esindajad tõid esile ka seda, et komisjoni aruannetes ei esitata piisavat liikmesriikidevahelist võrdlust ega hea tava näiteid korduvate probleemide ennetamiseks, avastamiseks ja parandamiseks.

2. soovitus

Komisjon peaks koostama eraldi aruande ERFi/ÜFi ja ESFi kavade finantskorrektsioonide ja lõpetamise seisu kohta (sarnane aruanne koostati 2013. aastal perioodi 2000–2006 kohta). Aruandes tuleks esitada kogu teave ennetus- ja parandusmeetmete kohta ja seda fondide ja liikmesriikide kaupa võrrelda ning ära tuua finantskorrektsioonide mõju ja allesjäänud riskimäär.

Soovituse täitmise tähtaeg: hiljemalt 2019. aasta keskpaigaks.

148

Kontrollikoda leidis puudusi infosüsteemides, mida komisjon kasutas perioodi 2007–2013 ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide alaseks järelevalveks ja aruandluseks. Eelkõige ei ole infosüsteemid integreeritud ning puudub ülevaade kõigi ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide üksikjuhtumitest.

3. soovitus

Komisjon peaks rajama integreeritud järelevalvesüsteemi perioodi 2014–2020 jaoks, mis hõlmaks nii ennetusmeetmeid kui finantskorrektsioone.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2019.

149

Perioodi 2014–2020 õigusnormid tugevdavad märkimisväärselt komisjoni positsiooni ELi eelarve kaitsmisel õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest. See tuleneb peamiselt asjaolust, et liikmesriikide aruandlus finantskorrektsioonide kohta on nüüd lisatud iga-aastasesse kinnituspaketti ning seda kontrollib auditeerimisasutus. Peale selle on perioodi 2014–2020 kohta kehtestatud õigusnormidega antud komisjonile suuremad volitused, mis aitavad tagada, et õigusnormide vastaselt tehtud kulusid ei hüvitata enam ELi eelarvest. Samuti on liikmesriikidele tagatud suurem õiguskindlus, kuna eeskirjad on sätestatud õigusnormidena, mitte suunistena.

150

Üldiselt on kontrollikoda seisukohal, et perioodiks 2014–2020 kehtestatud korra abil on süsteemi ülesehitust oluliselt parandatud.

4. soovitus

Komisjon peaks tõhusalt kasutama perioodiks 2014–2020 kehtestatud oluliselt tugevdatud korda ning kehtestama vajaduse korral netofinantskorrektsioone oma kontrollitoimingute ja/või Euroopa Kontrollikoja auditite põhjal.

Soovituse täitmise tähtaeg: viivitamata.

II auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Iliana IVANOVA, võttis käesoleva aruande vastu 8. märtsi 2017. aasta koosolekul Luxembourgis.

Mõisted ja lühendid

Aasta tegevusaruanne: Aasta tegevusaruandes esitatakse muu hulgas tegevuse tulemused ning võrreldakse neid seatud eesmärkide, riskide ja sisekontrollistruktuuriga. Alates eelarveaastast 2001 (komisjon) ja eelarveaastast 2003 (kõik ELi institutsioonid) peab volitatud eelarvevahendite käsutaja esitama institutsioonile aasta tegevusaruande enda kohustuste täitmise kohta ning lisama finants- ja juhtimisteabe.

Artikli 20 kohane aruanne: Määruse (EÜ) nr 1828/2006 artikli 20 lõike 2 alusel 2007.–2013. aasta kavade kohta esitatav aastaaruanne tagasivõetud ja tagasinõutud summade, pooleliolevate tagasinõudmiste ja summade kohta, mida ei saa tagasi nõuda. See kajastab iga kava juhtimis- ja kontrollisüsteemi üldist korrigeerimisvõimet kokkuvõtlikult prioriteetse suuna tasandil sõltumata korrektsiooni allikast.

Auditeerimisasutus: Auditeerimisasutus annab komisjonile kindlust rakenduskava juhtimissüsteemide ja sisekontrollimehhanismide mõjusa toimimise ning seega ka tõendatud kulude seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Auditeerimisasutus peab olema vahendeid haldavatest ametiasutustest funktsionaalselt sõltumatu. Auditeerimisasutus esitab oma süsteemide auditite ja põhitegevuse auditite leiud vastava rakenduskava korraldus- ja sertifitseerimisasutustele. Üks kord aastas annab ta komisjonile aru iga-aastases kontrolliaruandes oma aasta jooksul tehtud tööst. Kui auditeerimisasutus on seisukohal, et korraldusasutus ei ole võtnud asjakohaseid parandusmeetmeid, peab ta komisjoni sellest teavitama.

Eel- või järelfinantskorrektsioon: Eelfinantskorrektsioon tehakse enne õigusnormide vastaste kulude deklareerimist komisjonile.

Järelfinantskorrektsioon tehakse pärast õigusnormide vastaste kulude deklareerimist komisjonile.

ELi eelarve kaitsmise meetmed: ELi eelarve kaitsmise meetmete hulka kuuluvad ennetusmeetmed (maksete katkestamine ja peatamine) ning finantskorrektsioonid (millel on rahaline mõju). Neid meetmeid täiendavad komisjoni ja liikmesriigi vahel kokku lepitud tegevuskavad.

Ennetusmeede: Ennetusmeetmed, mida komisjon saab kasutada ELi eelarve kaitsmiseks, kui ta on teadlik võimalikest puudustest, on ELi eelarvest rakenduskavale tehtavate maksete peatamine ja katkestamine.

Eraldatud rahastamispakett: Eraldatud rahastamispakett on liikmesriigile või rakenduskavale programmitöö perioodil eraldatud kogusumma, mis on maksimaalne summa, mida on võimalik teoreetiliselt maksta.

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF): Euroopa Regionaalarengu Fondi eesmärk on edendada Euroopa Liidu sisest majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendades eri piirkondade arengutaseme vahelisi erinevusi peamiselt ettevõtetele antava finantstoetuse kaudu, millega toetatakse taristu loomist ja tootlikke töökohti loovaid investeeringuid.

Euroopa Sotsiaalfond (ESF): Euroopa Sotsiaalfondi eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu sisest majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust tööhõive ja töövõimaluste parandamise (peamiselt koolitusmeetmete kaudu) ning kõrge tööhõive taseme ning suurema arvu ja paremate töökohtade loomise soodustamise kaudu.

Finantskorrektsioon: Finantskorrektsiooni eesmärk on kaitsta ELi eelarvet vigu sisaldavate või õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest. Koostöös liikmesriikidega täidetava eelarve puhul lasub valesti tehtud maksete tagasinõudmise kohustus esmajärjekorras liikmesriikidel.

Finantskorrektsioone võib liikmesriik rakendada õigusnormide vastaselt tehtud kulude mahaarvamisega liikmesriigi maksetaotlusest, komisjoni esitatud tagasinõudekorralduse maksmisega või kulukohustusest vabastamisega. Mahaarvamist saab teha kahel viisil: toetusesaajatelt tagasivõtmise või tagasinõudmise teel.

Finantskorrektsioon: kinnitatud, otsustatud või rakendatud: Kinnitatud finantskorrektsiooni on asjaomane liikmesriik heaks kiitnud.

Otsustatud finantskorrektsioon on vastu võetud komisjoni otsuse alusel ja see on alati netofinantskorrektsioon, mille puhul peab liikmesriik õigusnormide vastaselt kasutatud vahendid ELi eelarvesse tagastama, mis viib asjaomasele liikmesriigile eraldatud rahastamispaketi lõpliku vähendamiseni.

Rakendatud finantskorrektsiooniga, mis kõigepealt kinnitati või otsustati, on kindlakstehtud õigusnormide vastane tegutsemine korrigeeritud (st kas tagasi võetud või tagasi nõutud).

Juhtimis- ja kontrollisüsteem: Juhtimis- ja kontrollisüsteemi raames viiakse ellu rakenduskava kontrollitegevust ja täidetakse seda. Ühtekuuluvuspoliitikas kuuluvad sellesse liikmesriigi tasandi korraldusasutus (ja vahendusasutused), sertifitseerimisasutus ja auditeerimisasutus ning komisjon.

Juhtum: Sündmuste jada, mis seob ennetusmeetmed ja finantskorrektsioonid ühe ja sama käivitava sündmusega.

Korraldusasutus: Korraldusasutus on liikmesriigi määratud riiklik, piirkondlik või kohalik haldusasutus või avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik, kelle ülesanne on rakenduskava juhtimine. Korraldusasutuse kohustuste hulka kuulub rahastavate projektide valimine, järelevalve projektide elluviimise üle ning komisjonile esitatav finants- ja tulemuste alane aruandlus. Korraldusasutus on ka asutus, kes kehtestab toetusesaajate suhtes finantskorrektsioone komisjoni, Euroopa Kontrollikoja või liikmesriigi mis tahes asutuse auditite põhjal.

Kulukohustus: Õiguslik kohustus tagada rahastus teatavatel tingimustel. EL võtab endale kohustuse hüvitada oma osa ELi rahastatava projekti kuludest pärast projekti lõpetamist. Tänased kulukohustused on homsed maksed. Tänased maksed on eilsed kulukohustused.

Kulukohustusest vabastamine: Toiming, mille käigus varasem kulukohustus või osa sellest tühistatakse.

Kumulatiivne allesjäänud riskimäär: Hinnang iga kava kogu programmitöö perioodi deklareeritud kulude selle osa kohta, mis ei ole seaduslik ja korrektne. Kumulatiivses allesjäänud riskimääras võetakse arvesse kõiki alates programmitöö perioodi algusest rakendatud finantskorrektsioone ja lõpetamisel deklareeritud kulusid.

Käivitav sündmus: Õigusnormide rikkumised või tõsised puudused, mille liikmesriigi asutused, komisjon või kontrollikoda on oma kontrollimise käigus kindlaks teinud ja mille tõttu kohaldatakse ennetusmeetmeid või finantskorrektsioone.

Maksete edasilükkamise, peatamise ja finantskorrektsioonide komitee: Spetsiifiline sisekomitee, mis on komisjoni peadirektoraatide foorum, et arutada hoiatuste, maksete edasilükkamise, peatamise ja finantskorrektsioonidega seotud küsimusi ja võtta nende suhtes vastu otsuseid.

Maksete peatamine: Komisjon võib peatada kõik vahemaksed või osa nendest (vt määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikkel 92), kui liikmesriigi juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimises esineb tõsiseid puudusi või kui kuluaruannetes sisalduvad tõendatud kulud on seotud õigusnormide rikkumisega, mida ei ole kõrvaldatud, või kui liikmesriik rikub tõsiselt oma juhtimis- ja kontrollikohustusi.

Maksetähtaja edasilükkamine: Komisjon võib asjaomase kuluaruande maksmise tähtaja lükata edasi kuni kuue kuu võrra (vt määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikkel 91), kui tõendid viitavad tõsistele puudustele liikmesriigi juhtimis- ja kontrollisüsteemi toimimises või kui kuluaruandes sisalduvad kulud on seotud õigusnormide rikkumisega, mida ei ole kõrvaldatud.

Kui komisjon leiab (enda või auditeerimisasutuste tööle tuginedes), et liikmesriik ei ole suutnud juhtimis- ja kontrollisüsteemides esinenud tõsiseid puudusi kõrvaldada ja/või komisjonile esitatud ja tõendatud õigusnormide vastaselt tehtud kulusid parandada, võib ta maksetähtaja edasi lükata või maksed peatada. Kui liikmesriik ei kõrvalda süsteemides esinenud puudusi või ei võta tagasi õigusnormide vastaselt tehtud kulusid (need võib asendada rahastamiskõlblike kuludega), võib komisjon ise rakendada finantskorrektsioone, mis toob endaga kaasa rakenduskavale eraldatud ELi rahastamise netosumma vähenemise.

Prioriteetne suund: Üks rakenduskavasse kuuluva strateegia prioriteet, mis koosneb omavahel seotud ja konkreetsete mõõdetavate eesmärkidega toimingute rühmast.

Programmitöö periood: Mitmeaastane raamistik Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kulude kavandamiseks ja rakendamiseks.

Projitseeritud veamäär: Auditeerimisasutuse hinnang rakenduskava (või rakenduskavade rühma) aasta kulude selle osa koha, mis ei ole seaduslik ja korrektne. Veamäära arvutamine peab põhinema statistilisel valimikontrolli lähenemisviisil. Projitseeritud veamäär peab olema rakenduskava (või rakenduskavade rühma) kulude suhtes esinduslik. See võib kehtida ka mittestatistiliste valimikontrolli meetoditega leitud veamäärade kohta (eriti väikeste andmekogumite puhul), kui need on esinduslikud kogu andmekogumi suhtes.

Rakenduskava: Rakenduskavas määratakse kindlaks liikmesriigi prioriteedid ja konkreetsed eesmärgid ning vahendite (ELi ja riigi avaliku ja erasektori kaasrahastamise) kasutamine projektide rahastamiseks asjaomase perioodi kestel, mille pikkus on praegu seitse aastat. Rakenduskava projektid peavad aitama saavutada teatud hulga eesmärke. Rakenduskava rahalised vahendid võivad olla pärit Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja/või Euroopa Sotsiaalfondist. Rakenduskava koostab liikmesriik ja komisjon peab selle heaks kiitma enne, kui ELi eelarvest saab makseid teha. Rakenduskava saab programmitöö perioodi jooksul muuta üksnes mõlema poole nõusolekul.

Sertifitseerimisasutus: Sertifitseerimisasutus teeb korraldusasutuste deklareeritud kulude esmatasandi kontrolle ning kinnitab kulude seaduslikkuse ja korrektsuse.

Tagasinõudmine: Liikmesriik jätab kulud kavasse kuni alusetult makstud summa toetusesaajalt tagasinõudmiseni ning arvestab selle pärast alusetult saadud toetuse tagasinõudmist järgmisest maksetaotlusest maha. See on üks kahest finantskorrektsioonide rakendamise viisist (vt ka tagasivõtmine).

Tagasivõtmine: Liikmesriik võtab õigusnormide vastased kulud kavast viivitamata tagasi juhul, kui õigusnormide rikkumine on avastatud, arvestades need maha järgmisest kuluaruandest ja vabastades seeläbi ELi vahendid muude tegevuste jaoks. See on üks kahest finantskorrektsioonide rakendamise viisist (vt ka tagasinõudmine).

Tegevuskava: Tegevuskava on dokument, mille liikmesriik koostab pärast süsteemsete õigusnormide rikkumiste või tõsiste puuduste kindlakstegemist liikmesriigi süsteemis. Selles kirjeldatakse parandusmeetmeid, mille abil need õigusnormide rikkumised ja/või süsteemi puudused kõrvaldatakse.

Vahendusasutus: Vahendusasutus on mis tahes avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus või talitus, mis tegutseb korraldusasutuse alluvuses või täidab tema nimel ülesandeid, mis on seotud toiminguid läbiviivate toetusesaajatega.

Õigusnormide rikkumine: Õigusnormide rikkumine on toiming, mis ei ole kooskõlas ELi õigusnormidega ja mis võib avaldada negatiivset mõju ELi finantshuvidele, kuid mille põhjuseks võivad olla vahendeid taotlevate toetusesaajate või maksete tegemise eest vastutavate asutuste ilmsed eksimused. Õigusnormide tahtlikku rikkumist käsitletakse pettusena.

Ühtekuuluvusfond (ÜF): Ühtekuuluvusfondi raames rahastatakse Euroopa Liidu sisese majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise eesmärgil keskkonna- ja transpordiprojekte liikmesriikides, mille rahvamajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on väiksem kui 90 % ELi keskmisest.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse konkreetseid eelarvevaldkondi või juhtimisega seotud teemasid hõlmavate tulemus- ja vastavusauditite tulemused. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi ühtekuuluvusse, majanduskasvu ja kaasamisse tehtud investeeringute kuluvaldkondade eest vastutav II auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Iliana Ivanova. Auditit juhtis kontrollikoja liige Henri Grethen, keda toetas auditijuht ja kabineti atašee Ildikó Preiss, valdkonnaülem Niels-Erik Brokopp ning audiitorid Marcel Bode, Nicholas Edwards, Johan Adriaan Lok ja Ágota Marczinkó.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel. +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

ELi eelarve kaitsmine õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest: komisjon kasutas perioodil 2007–2013 ühtekuuluvusvaldkonnas järjest enam ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone
(vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule)

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017

PDF	978-92-872-7229-4	1977-5652	10.2865/671295	QJAB17005ETN
HTML	978-92-872-7724-4	1977-5652	10.2865/942994	QJAB17005ETQ

© Euroopa Liit, 2017

Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud.

KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?

Tasuta väljaanded:

• üksikeksemplarid:
  • EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);
• rohkem eksemplare ning plakatid ja kaardid:
  • Euroopa Liidu esindustest (http://ec.europa.eu/represent_et.htm),
  • delegatsioonidest väljaspool ELi (http://eeas.europa.eu/delegations/index_et.htm),
  • kasutades Europe Direct’i teenistust (http://europa.eu/europedirect/index_et.htm)
  • või helistades infotelefonile 00 800 6 7 8 9 10 11 (kõikjalt EList helistades tasuta) (*).

(*) Antav teave on tasuta nagu ka enamik kõnesid (v.a mõne operaatori, hotelli ja telefonikabiini puhul).

Tasulised väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).