Liikmesriikide eelarveraamistikega seotud ELi nõudeid tuleb veelgi tugevdada ning nende rakendamist paremini jälgida

Kokkuvõte

Komisjon leidis, et finantskriisi algpõhjustega tegelemiseks on vaja eeskirjadel põhinevat eelarveraamistikku täiendada siduvate riigisiseste õigusnormidega. Seetõttu tegi komisjon ettepaneku võtta vastu kolm õigusakti, et tugevdada liikmesriikide eelarveraamistikke (st viisi, kuidas eelarvepoliitikat rakendatakse). Kolmest õigusaktist on kaks vastu võetud (2011. aastal esimese majanduse juhtimise paketi raames ning 2013. aastal teise majanduse juhtimise paketi raames), samal ajal kui 2017. aasta direktiivi ettepaneku seadusandlik protsess on veel pooleli. Lisaks sõlmisid 25 liikmesriiki 2012. aasta 2. märtsil majandus- ja rahaliidu valitsustevaheline stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu.

Õigusaktides nõutakse liikmesriikidelt muu hulgas sõltumatute eelarveasutuste loomist, riigisiseste eelarve-eeskirjade olemasolu ning eeskirjadel põhinevate mitmeaastaste eelarveraamistike kasutusele võtmist. Hästi kavandatud sõltumatud eelarveasutused tähendavad eelarve-eeskirjade paremat järgimist ning täpsemaid ja vähem kallutatud makromajanduslikke ja eelarveprognoose. Lisaks leitakse, et keskpika perioodi eelarveraamistikud aitavad saavutada paremaid eelarvenäitajaid, sest need näitavad, kas ja kuidas sobivad praegused poliitilised otsused ja tulevased programmid kokku keskpika perioodi jätkusuutlike eelarveeraldistega.

Auditi eesmärk oli hinnata, kas komisjoni meetmed ELi liikmesriikide eelarveraamistike tugevdamiseks saavutasid soovitud tulemused. Sel eesmärgil uurisime me, kas

1. ELi õiguslikud nõuded liikmesriikide eelarveraamistikele olid mõjusad;
2. liikmesriikide eelarveraamistikke tugevdati asjakohase ja selge vastastikuse suhtluse kaudu komisjoni, sõltumatute eelarveasutuste ja Euroopa Eelarvenõukogu vahel;
3. komisjon hindas asjakohaselt seda, kuidas ELi õigusaktide nõudeid on liikmesriikides rakendatud ja kohaldatud.

ELi seadusandlikud meetmed andsid tõuke liikmesriikide eelarveraamistike tugevdamiseks. Õigusraamistiku puhul on aga veel paranemisruumi. Võrreldes rahvusvaheliste standardite ja parimate tavadega on nõuded mitmes aspektis leebemad, eriti seoses keskpika perioodi eelarveraamistiku ja sõltumatute eelarveasutustega. Komisjoni 2017. aastal esitatud direktiivi ettepanekus käsitletakse mõningaid, kuid mitte kõiki meie täheldatud puudusi.

Sõltumatud eelarveasutused hindavad vastavust riigisisestele eelarve-eeskirjadele. Lisaks komisjonile hindavad mõned sõltumatud eelarveasutused ka liikmesriikide eelarvekavade vastavust ELi eeskirjadele; kas seetõttu, et nad on kohustatud seda tegema nende endi õiguslikust alusest tulenevalt või sellepärast, et nad teevad seda vabatahtlikult. Kuna komisjon kasutab hindamisel oma kaalutlusõigust, kaasneb sellega risk, et komisjoni ja sõltumatute eelarveasutuste hinnangud ELi eelarve-eeskirjade täitmise kohta ei ole omavahel kooskõlas. Kui see risk peaks realiseeruma, väheneks ELi eelarveraamistiku tõhusus.

2015. aastal avaldatud viie juhi aruandes tehti ettepanek luua Euroopa Eelarvenõukogu, mille ülesanne oleks anda Euroopa tasandil avalik ja sõltumatu hinnang liikmesriikide eelarvete ja nende täitmise tulemuslikkuse kohta ELi eelarve-eesmärkidega võrreldes. Samal aastal asutati komisjoni otsusega Euroopa Eelarvenõukogu. Euroopa Eelarvenõukogu ülesehitus ja volitused ei olnud piisavad nimetatud aruandes loetletud ülesannete täitmiseks. Lisaks jätab praegune institutsiooniline ülesehitus ruumi eelarvenõukogu sõltumatuse parandamiseks. Samuti võib komisjon eirata Euroopa Eelarvenõukogu esitatud ettepanekuid ja soovitusi ilma oma tegevust asjakohaselt põhjendamata.

Komisjonil on seni olnud vaid piiratud kindlus selle kohta, et ELi nõuded liikmesriikide eelarveraamistike kohta on asjakohaselt rakendatud ja kohaldatud. Riigisiseste õigusaktide vastavuse hindamine direktiivi 2011/85 nõuetele ei ole veel lõpule viidud. ELi õigusraamistiku kohaldamise hindamisi ei ole veel läbi viidud või tehti seda liiga varajases rakendamise etapis, et see mõttekas oleks.

Soovitame komisjonil

1. tugevdada koostööd sõltumatute eelarveasutustega, et minimeerida erinevusi komisjoni ja sõltumatute eelarveasutuste hinnangute vahel ELi eelarve-eeskirjade järgimise kohta;
2. vaadata läbi liikmesriikide eelarveraamistike nõuded, võttes arvesse ka rahvusvahelisi standardeid ja parimaid tavasid;
3. tugevdada Euroopa Eelarvenõukogu rolli;
4. käsitleda veel lahendamata küsimusi, mis on seotud nõuete täitmisega, ja suurendada kindlust liikmesriikide eelarveraamistike toimimise suhtes.

Sissejuhatus

Taust

Kuna 2009. aastal puhkenud riigivõlakriis ohustas euroala stabiilsust, võtsid ELi seadusandjad vastu mitu õigusakti, et parandada ELi eelarve juhtimist. Eesmärk oli tõhustada stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamist ning tugevdada liikmesriikide eelarveraamistikke¹ (eelarveraamistiku komponentide kohta vt 1. selgitus).

1. selgitus

Liikmesriikide eelarveraamistikud

Liikmesriikide eelarveraamistikud on eelarvepoliitika aluseks olevad kokkulepped, menetlused, eeskirjad ja institutsioonid.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Majandusalases kirjanduses ollakse üldiselt üksmeelel, et mitmeaastased eeskirjadel põhinevad eelarveraamistikud on seotud paremate eelarvenäitajatega², sest need näitavad, kuidas praegused poliitilised otsused ja tulevased programmid sobituvad keskpika perioodi eelarveeraldistega. Usaldusväärsed keskpika perioodi eelarveraamistikud võivad aidata valitsustel täita nii eelarve jätkusuutlikkust käsitlevad nõuded kui ka kasutada vajaduse korral eelarvepoliitikat majandus- ja finantsvapustuste mõju leevendamiseks³.

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule on eelarvepoliitika liikmesriikide pädevuses. Poliitikat on siiski vaja kooskõlastada, et vältida negatiivset ülekanduvat mõju ja euroala finantsstabiilsust ohustavaid riske. Komisjon leidis, et sellise koordineerimise edu tagamiseks peavad ELi eelarve-eesmärgid olema lõimitud liikmesriikide eelarvepoliitikaga⁴. 2005. aastal „leidis nõukogu, et riigisisene valitsemiskord peaks täiendama Euroopa Liidu raamistikku“⁵. Sel ajal ei esitatud aga kõikehõlmavat analüüsi i) sel ajal kehtinud ELi raamistiku puuduste kohta ega ii) kahe valitsemiskorra tulevase koordineerimise kohta. Oktoobris 2009 jõudis Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi „nõukogu“) taas järeldusele, et liikmesriikide eelarveraamistikke tuleks tugevdada, et toetada eelarve pikaajalist jätkusuutlikkust⁶.

Alates 2006. aastast on komisjon asjaomaste liikmesriikide ametiasutuste uuringute kaudu kogunud kvalitatiivset teavet ja andmeid liikmesriikide eelarveraamistike peamiste elementide kohta (st arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad, sõltumatud eelarveasutused ja keskpika perioodi finantsraamistikud). See teave sisestatakse komisjoni eelarve juhtimise andmebaasi ja seda kasutatakse eelarveraamistike peamiste elementide tugevust ja kvaliteeti näitavate indeksite arvutamiseks.

Õigusraamistik

Esimene samm poliitilise arutelu tulemusena ühise õigusraamistiku väljatöötamisel oli direktiivi 2011/85⁷ vastuvõtmine, mis on üks kuuest seadusandlikust meetmest, mida tuntakse esimese majanduse juhtimise paketi nime all. Direktiiviga 2011/85 on kehtestatud miinimumnõuded liikmesriikide eelarveraamistikele (et saada ülevaade asjaomastest õigusaktidest ja nende heakskiitmise ajaloost, vt lisa I):

1. liikmesriikide eelarve planeerimine peaks põhinema selleks määratud asutuse esitatud realistlikel makromajanduslikel ja eelarveprognoosidel;
2. liikmesriikidel peaksid olema konkreetsed eelarve-eeskirjad, mille täitmist kontrollivad sõltumatud asutused;
3. liikmesriikidel peaks olema usaldusväärne ja tõhus keskpika perioodi eelarveraamistik, mis hõlmab vähemalt kolmeaastast eelarve planeerimisperioodi; ja
4. liikmesriikidel peaksid olema terviklikud, järjepidevad ja läbipaistvad eelarvealase raamatupidamisarvestuse ja statistilise aruandluse süsteemid.

Teine samm oli 2012. aasta märtsis sõlmitud majandus- ja rahaliidu valitsustevaheline stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, eelkõige fiskaalkokkulepe (III jaotis), mida täiendati komisjoni 2012. aasta juuni teatisega, milles sätestatakse seitse ühist põhimõtet⁸ (edaspidi „komisjoni ühised põhimõtted“). Fiskaalkokkuleppe osalised (kõik 19 euroala liikmesriiki, Bulgaaria, Taani ja Rumeenia) on kohustatud lisama riigisisestesse õigusaktidesse struktuurses tasakaalus eelarve nõude ning looma automaatse korrigeerimismehhanismi, nagu ka sõltumatu eelarveasutuse (vt 2. selgitus).

Sõltumatute eelarveasutuste head ülesehitust seostatakse üldiselt paremate eelarvenäitajate⁹, eelarve-eeskirjade parema järgimise¹⁰ ning täpsemate ja vähem kallutatud makromajanduslike ja eelarveprognoosidega¹¹.

Kolmas samm oli teise majanduse juhtimise paketi osaks oleva määruse nr 473/2013¹² vastuvõtmine, mille eesmärk oli muu hulgas lisada ELi õigusesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu sätted euroala liikmesriikide jaoks.

Lisaks esitas komisjon nõukogule 2017. aasta detsembris direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on viia lõpule majandus- ja rahaliidu valitsustevahelise stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu sisu ülevõtmine ELi õigusesse¹³ (edaspidi „2017. aasta direktiivi eelnõu“). Käesoleva aruande koostamise ajal oli nõukogus vastuvõtmise protsess peatatud, kuni komisjon hindas esimest ja teist majanduse juhtimise paketti. Hinnang tuleb esitada 2019. aasta lõpuks¹⁴. Euroopa Parlament ei ole ettepaneku kohta samuti veel oma arvamust esitanud.

2015. aastal asutati komisjoni otsusega (edaspidi „eelarvenõukogu otsus“) Euroopa Eelarvenõukogu¹⁵. Selle aluseks võeti viie juhi aruandes¹⁶ esitatud soovitus luua nõuandeorgan Euroopa Eelarvenõukogu, et tugevdada ELi juhtimisraamistikku, muu hulgas koordineerides ja täiendades sõltumatuid eelarveasutusi ning andes avaliku ja sõltumatu hinnangu eelarvete ja nende täitmise kohta ELi eelarve-eesmärkidega võrreldes.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

Aastatel 2016–2018 uurisime me nii stabiilsuse ja kasvu pakti korrigeerivat¹⁷ kui ka ennetavat¹⁸ osa ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust¹⁹. Et saada täielik ülevaade ELi majanduse juhtimisest, tegime otsuse läbi viia audit fiskaalstabiilsust reguleeriva korra kohta.

Auditi eesmärk oli hinnata, kas komisjoni meetmed ELi liikmesriikide eelarveraamistiku tugevdamiseks on saavutanud soovitud tulemused, võttes arvesse kolme põhikomponenti: i) eelarve-eeskirju ja -korrigeerimismehhanismi, ii) keskpika perioodi eelarveraamistikke ja iii) sõltumatuid eelarveasutusi (vt 1. selgitus). Sel eesmärgil uurisime, kas

1. ELi õiguslikud nõuded liikmesriikide eelarveraamistike jaoks olid mõjusad;
2. liikmesriikide eelarveraamistikke tugevdati asjakohase ja selge vastastikuse suhtluse abil komisjoni, sõltumatute eelarveasutuste ja Euroopa Eelarvenõukogu vahel;
3. komisjon hindas asjakohaselt seda, kuidas ELi õigusaktide nõudeid on liikmesriikides rakendatud ja kohaldatud.

Keskendusime oma auditivalimis kaheksale liikmesriigile (Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Luksemburg, Portugal ja Madalmaad)²⁰. Samas käsitlesime oma analüüsis vajaduse korral ka teisi liikmesriike. Lisaks analüüsisime Euroopa Eelarvenõukogu rolli ja positsiooni ELi eelarveraamistikus.

Meie auditikriteeriumide aluseks on mitu allikat: i) juriidilised dokumendid; ii) komisjoni dokumendid ja võrdlusalused; ja iii) ELi eri institutsioonide, muude rahvusvaheliste organisatsioonide või teadlaste avaldatud dokumendid ja väljatöötatud standardid. Täpsem teave kriteeriumide kohta on esitatud käesoleva aruande vastavates osades.

Kogusime auditi tõendusmaterjali, mis põhineb järgmisel:

1. komisjoni ja Euroopa Eelarvenõukogu asjakohase dokumentatsiooni analüüs;
2. rahvusvaheliste organisatsioonide (IMF, OECD, Maailmapank) ülevaadete, suuniste ja standardite ning asjaomaste sõltumatute asutuste dokumentide ja akadeemiliste kirjanduse läbivaatamine;
3. ELi sõltumatute eelarveasutuste veebipõhine uuring, millele vastas 31 sõltumatut eelarveasutust 26-st liikmesriigist²¹;
4. intervjuud komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi (DG ECFIN) töötajatega;
5. intervjuud asjaomaste ministeeriumide, sõltumatute eelarveasutuste, keskpankade ja mõttekodade töötajatega kaheksast liikmesriigist koosnevas valimis, et saada tagasisidet ELi nõuete ja nende kohaldamise kohta.

Käesoleva eriaruande eesmärk on anda panus Euroopa Parlamendi ja nõukogu aruteludesse 2017. aasta direktiivi eelnõu üle, mis käsitleb liikmesriikides vastutustundliku eelarvepoliitika ja keskpika perioodi eelarveorientatsiooni tugevdamist vastavalt komisjoni ettepanekule.

Tähelepanekud

ELi õiguslikud nõuded andsid küll tõuke liikmesriikide eelarveraamistike parandamiseks, kuid parandamisruumi on veelgi

Nagu eeldatud, andsid ELi seadusandlikud meetmed (vt punktid 05–10) tõuke ELi liikmesriikide eelarveraamistike tugevdamiseks. Nagu näidatud joonisel 1, on riigisiseste eelarve-eeskirjade ja sõltumatute eelarveasutuste arv pärast direktiivi 2011/85 vastuvõtmist oluliselt suurenenud.

Märkus: 2011. aastal (punane joon) võeti vastu direktiiv 2011/85.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni andmete põhjal.

Praegu reguleerib liikmesriikide eelarveraamistike eri elemente killustatud õigusraamistik (vt joonis 2). Need elemendid on i) arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad, ii) korrigeerimismehhanism, iii) keskpika perioodi eelarve-eeskirjad, iv) sõltumatud eelarveasutused ja v) eelarvemenetlused.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda. * Mõned sätted ei kehti Ühendkuningriigi suhtes.

Üheaegselt kehtivad mitmed erineva õigusliku iseloomuga aktid (ELi õigus ja valitsustevaheline leping):

• nende täitmist saab tagada erineval määral (Euroopa Kohus saab otsustada ainult majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu ülevõtmise üle; seoses nimetatud lepingu kohaldamisega ei ole ELi institutsioonidel mingit õigust tagada selle ülevõtmist käsitlevate riigisiseste õigusaktide jõustamist);
• kui teatavad nõuded on sätestatud määrustes, mis on otsekohalduvad, siis teised sisalduvad direktiivis, mille ülevõtmiseks antakse liikmesriikidele aega ning vabadus otsustada, kuidas neid kohaldada; selle tulemuseks on riigisiseste raamistike suurem erinevus;
• õigusakte kohaldatatakse teatavates liikmesriikide erineval määral, eelkõige sõltuvalt sellest, kas need asuvad euroalal.

Komisjon koostas direktiivi 2011/85 eelnõu väga lühikese aja jooksul (kolm kuud). Komisjon rõhutas, et direktiivi 2011/85 tuleks käsitada miinimumnõuete kogumina, mitte parimate tavade või isegi keskpika perioodi eelarveraamistiku soovitavate tunnustena. Komisjon märkis, et parimate tavade kaasamine ELi õigusraamistikku „ei oleks olnud kooskõlas liikmesriikide haldus- ja institutsiooniliste struktuuride märkimisväärsete erinevustega“²².

Nagu märgitud punktis 09, oli 2017. aasta direktiivi eelnõu eesmärk üle võtta majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu sisu ELi õigusesse. Komisjon valis sõna-sõnalise ülevõtmise asemel nn teleoloogilise lähenemisviisi, mille puhul keskendutakse ülevõtmisel fiskaalkokkuleppe aluseks olevale eesmärgile – avaliku sektori võla mõistlikule tasemele lähenemisele. Tegelikult nõuab 2017. aasta direktiivi eelnõu muu hulgas keskpika perioodi eesmärgi saavutamist struktuurse tasakaalu osas, mis tagab ELi toimimise lepingus sätestatud võla ja SKP suhte ülemmäära järgimise, kuid ei kehtesta arvulist ülemmäära.

Euroopa Keskpank (EKP) märkis oma arvamuses, et „käesoleva direktiivi sätted kalduvad oluliselt kõrvale fiskaalkokkuleppe sätetest, mis võivad viia fiskaalkokkuleppe eeskirjade nõrgenemiseni“²³. Lisaks tuleb märkida, et 2017. aasta direktiivi eelnõu esitati enne direktiivi 2011/85 sobivuse hindamist („sobivuse hindamine“) ja teise majanduse juhtimise paketi toimimise hindamist.

Hindasime, kas kehtiva õigusraamistiku nõuded on asjakohased ja kas 2017. aasta direktiivi eelnõus käsitleti tuvastatud puudusi. Tegime seda järgmise kolme aspekti puhul:

1. korrigeerimismehhanism;
2. keskpika perioodi eelarveraamistikud;
3. sõltumatud eelarveasutused.

Puudused korrigeerimismehhanismi käsitlevates sätetes

Direktiiviga 2011/85 võeti esmakordselt kasutusele korrigeerimismehhanismi mõiste, millele viidatakse kui „tagajärgedele nõuete täitmatajätmise korral“. Direktiivis ei ole aga sätestatud konkreetseid nõudeid mehhanismi ülesehituse ja kohaldamise kohta.

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus nõutakse korrigeerimismehhanismi automaatset käivitumist, juhul kui esineb olulisi kõrvalekaldeid keskpika perioodi eesmärgist. Selles ei sätestata otseselt mehhanismi kavandamise ja kohaldamise erinõudeid, vaid tehakse komisjonile ülesandeks koostada ühised põhimõtted, mida liikmesriigid peaksid kohaldama riigisiseste korrigeerimismehhanismide väljatöötamisel. Komisjon avaldas need põhimõtted juunis 2012.

Vaatamata sellele, et põhimõtted on poliitilisel tasandil²⁴ heaks kiidetud, ei ole need siduvad, kuna need avaldati komisjoni teatises ja seega ei ole neil muud õiguslikku tähendust kui lepinguosaliste kehtestatavate mehhanismide aluseks olemine. Korrigeerimismehhanismi aktiveerimise kohta (3. põhimõte) tegi komisjon ettepaneku, et korrigeerimismehhanismi käivitavad näidud võivad tugineda kas ELi tasandi kriteeriumidele, riigipõhistele kriteeriumidele või mõlemale. Kaks kolmandikku liikmesriikidest otsustas siiski oma riigisiseste kriteeriumide kehtestamise asemel kasutada pigem ELi tasandi kriteeriumeid. Selle tulemusena ei käivitu nende liikmesriikide riigisisesed korrigeerimismehhanismid tõenäoliselt enne stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa ELi korrigeerimismehhanismi.

Määruses nr 473/2013 on sätestatud teatavad nõuded, sealhulgas nõue, et sõltumatud asutused peaksid vajaduse korral esitama hindamise korrigeerimismehhanismide käivitamise ja rakendamise kohta. See ei kajasta siiski täielikult komisjoni ühiseid põhimõtteid, mis avaldati pool aastat pärast komisjoni ettepanekut määruse nr 473/2013 kohta. Näiteks ei ole selles märgitud, et

• korrigeerimise suurus ja ajakava peaksid olema kooskõlas kõikide soovitustega, mille komisjon on esitanud asjaomasele liikmesriigile stabiilsuse ja kasvu pakti raames (2. põhimõte);
• korrigeerimist käivitavad tegurid võivad hõlmata ELi- või riigipõhiseid kriteeriume (3. põhimõte);
• märkimisväärse kõrvalekalde korral keskpika perioodi eesmärgist või selle saavutamiseks vastuvõetud kohandamiskavast tuleks rakendada ulatuslikumat korrigeerimist (4. põhimõte).

2017. aasta direktiivi eelnõu ei kajasta ka täielikult komisjoni ühiseid põhimõtteid. Näiteks jäetakse selles mainimata, et korrigeerimismehhanismi käivitavad näidud võivad tugineda kas ELi tasandi kriteeriumidele, riigipõhistele kriteeriumidele või mõlemale.

Lõpuks, nagu rõhutas EKP, ei määratleta 2017. aasta direktiivi eelnõus mõistet „märkimisväärne täheldatud kõrvalekalle“, st asjaolusid, mille korral mehhanism tuleb käivitada, ega esitata täiendavaid juhiseid selle ulatuse kohta. Nõue võtta arvesse kõrvalekalde laadi ja suurust on ebamäärane ning võib kaasa tuua korrigeerimismeetmed, mis on väga laiaulatuslikud, kuid sisult puudulikud²⁵.

Puudused keskpika perioodi eelarveraamistikke käsitlevates sätetes

Võrdlesime direktiivis 2011/85 sätestatud nõudeid standardite ja parimate tavadega, mida IMFi, OECD ja Maailmapank soovitasid direktiivi 2011/85 eelnõu koostamise ajal. Neist kolme standardit ja parimat tava ei olnud direktiivis 2011/85 käsitletud (vt tabel 1, paksus kirjas read). Võrreldes IMFi ja OECD viimaste standardite ja parimate tavadega on direktiivis 2011/85 käsitlemata veel kaks täiendavat teemat. Seega ei kajastunud direktiivis 2011/85 viis 13-st standardist ja parimast tavast. Seda hoolimata asjaolust, et direktiivi 2011/85 koostamise ajal olid komisjoni seisukohad neis küsimustes (vt lisa II) kooskõlas rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohaga.

Ühe IMFi dokumendi kohaselt muudab keskpika perioodi kulutuste planeerimise ja eelarve koostamise protsessi vahelise integratsiooni puudumine keskpika perioodi planeerimise eelarvepoliitika ohjeldamisel ebatõhusaks²⁷. Kuigi direktiivi 2011/85 artiklis 10 nõutakse, et aastaeelarvet käsitlevad õigusaktid oleksid kooskõlas keskpika perioodi eelarveraamistiku sätetega või selgitaksid nõuetekohaselt mis tahes kõrvalekaldumist, ei nõuta integreeritud keskpika perioodi kulutuste planeerimist ja eelarvestamist²⁸. Lisaks ei nõuta, et eelarve dokumentatsioon hõlmaks tulude, kulude ja rahastamise prognoose ja tegelikke näitajaid keskpikas perspektiivis samal alusel kui aastaeelarves²⁹.

Ühe teise IMFi dokumendi kohaselt on olulised nelja tüüpi tulevikku suunatud kontrollimehhanismid: i) ülekantavate eelarvevahendite kuhjumise tempo, kogusumma ja kasutamise kontroll, ii) korrapärane kontroll ajakohastatud keskpika perioodi kuluprognooside ja heakskiidetud keskpika perioodi kavade kooskõla üle, iii) piisav varu kulukohustustuste ja kuluplaanide vahel ootamatute sündmuste puhuks, ilma et peaks muutma poliitikaprioriteete, ning iv) kindel kontroll ministeeriumide ja ametite suutlikkuse üle võtta mitmeaastaseid kulukohustusi. Direktiivis 2011/85 ei ole aga ette nähtud tulevikku suunatud kulude kontrolli kehtestamist, et tagada keskpika perioodi kavade järgimine isegi välistingimuste muutumise korral.

Samuti ei sisalda direktiiv 2011/85 ühtegi sätet, mille kohaselt liikmesriikide ametiasutused peaksid esitama eelarve täitmise aruandeid. Ei nõuta ka selliste aruannete selgitavat võrdlemist mitmeaastaste kavadega ega kõikide mitmeaastaste kavade ja tegelike kulutuste vaheliste kõrvalekallete põhjalikku ja läbipaistvat esitamist. Lisaks ei ole ühtegi sätet, mille alusel valitsused või eelarve täitmisega seotud isikud vastutaksid mis tahes põhjendamata kõrvalekallete eest mitmeaastastest kavadest.

2017. aasta direktiivi eelnõuga kehtestatakse kulude keskpika perioodi eesmärk, mis tuleb fikseerida valitsuse ametiaja alguses. Selline nõue tagaks eelarve planeerimisel suurema stabiilsuse ning tugevdaks seost eelarve ja keskpika perioodi eelarveraamistiku vahel. See võib aga seada ohtu eelarve stabiilsuse, kui kulude kasv erineb potentsiaalse SKP kasvust³⁰. 2017. aasta direktiivi eelnõus ei käsitletud ühtegi muud tabelis 1 nimetatud puudujääki³¹.

Puudused sõltumatuid eelarveasutusi käsitlevates sätetes

Määruses nr 473/2013, mis on euroala liikmesriikide jaoks siduv, määratletakse ülesanded, mida sõltumatud eelarveasutused peaksid täitma, ning nende tunnused ja põhimõtted. Viimased on kooskõlas komisjoni ühiste põhimõtetega. Need lisati õigusloomeprotsessi käigus, sest põhimõtted võeti vastu pärast komisjoni määruse ettepaneku esitamist.

Võrdlesime sõltumatuid eelarveasutusi käsitlevaid sätteid IMFi³² ja OECD³³ rahvusvaheliste standardite ja parimate tavadega. Täheldasime, et ELi õiguses puuduvad nõuded seoses i) sõltumatu eelarveasutuse liikmete arvu ja ametiaja pikkusega, ii) sõltumatute eelarveasutuste personalipoliitikaga, iii) sõltumatute eelarveasutuste eelarvete koostamisega ja iv) väliskontrolli vajadusega. Selle tulemusel loodi väga erinevad sõltumatud eelarveasutused, nagu on näidatud III lisas, ja välja toodud komisjoni aruteludokumendis³⁴.

Juba 2004. aastal rõhutas komisjon³⁵, kui olulised on nii makromajanduslikud kui ka eelarveprognoosid, mida sõltumatu asutus kas koostab või hindab, et vähendada ja võimaluse korral välistada kaldumine liigsele optimismile³⁶. Seda kinnitasid hiljem ka IMFi³⁷ ja OECD³⁸ dokumendid. Vaatamata komisjoni ettepanekule kaasata mõlemad, nõutakse määruses nr 473/2013 vastuvõetud kujul ainult makromajanduslikke prognoose, mida sõltumatud eelarveasutused peavad kas koostama või heaks kiitma, mitte aga eelarveprognoose (st eelarvestatud tulusid ja kulusid).

Komisjoni 2017. aasta aruteludokumendis (vt punkt 36) esitati muu hulgas seisukoht, et sõltumatutele eelarveasutustele võiks anda ulatuslikuma rolli eelarveprognooside koostamisel või kinnitamisel, arvestades nende rolli seoses makromajanduslike prognoosidega. Sõltumatud eelarveasutused ja teised sidusrühmad, kellega kohtusime, rõhutasid samuti seda eelarveprognoosidega seotud piirangut.

2016. aastal tegi ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik, mis on arvamuste ja teadmiste vahetamise ning ressursside ühendamise platvorm, ettepaneku koostada sõltumatutele eelarveasutustele OECD põhimõtetega sarnaste miinimumstandardite loetelu ning luua „tõhus süsteem nende kaitsmiseks“³⁹. 2017. aasta direktiivi eelnõus neid küsimusi siiski ei käsitleta, sest ainus uus standardeid käsitlev nõue 2017. aasta direktiivi eelnõus on see, et liikmesriigid peavad tagama selle, et sõltumatud eelarveasutused järgivad määruses nr 473/2013 neile sätestatud põhimõtteid.

ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik tervitas seda uut nõuet, kuid palus, et „[2017. aasta direktiivi eelnõus] sätestatud tingimusi „täiendataks miinimumstandardite selgema määratlusega ja nende kaitse tõhusa süsteemiga“⁴⁰. ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik tegi selles avalduses isegi ettepaneku, et „ettepanek võiks lisaks kohustada liikmesriike tagama selle põhimõtte ambitsioonika rakendamise riigisisestes õigusaktides, kehtestades menetluse ja miinimumnõuded“. 2019. aasta jaanuaris kordas ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik oma üleskutset „töötada välja ja lisada ELi õigusaktidesse võimaluse korral asjakohased standardid sõltumatute eelarveasutuste ülesehituse ja tegevussuutlikkuse kohta“.

Tunnistame, et 2017. aasta direktiivi eelnõus nähti ette sõltumatute eelarveasutuste suurem roll, andes neile ülesandeks i) kriitiliselt hinnata (eel- ja järelhindamiste käigus) keskpika perioodi eesmärgi ja keskpika perioodi kulukava asjakohasust; ii) nõuda korrektsioonimehhanismi aktiveerimist ning iii) jälgida selle kohaldamist ja tulemusi. Lisaks sellele oli 2017. aasta direktiivi eelnõu eesmärk kehtestada ELi õiguses „täida või selgita“ põhimõte.

Ebajärjekindel hindamine ja nõrk ülesehitus tekitavad riske sõltumatutele eelarveasutustele ja Euroopa Eelarvenõukogule

ELi õigusaktide kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama riigisisesed eelarve-eeskirjad ja määrama komisjonile ja sõltumatutele eelarveasutustele eraldi järelevalverollid. Kui komisjon hindab eelarvekavade vastavust ELi eelarvereeglitele, siis sõltumatud eelarveasutused hindavad vastavust riigisisestele eelarve-eeskirjadele. ELi õiguses ei ole siiski ette nähtud kahetasandilist juhtimisstruktuuri, milles komisjon toetuks oma järelevalverolli puhul liikmesriikide sõltumatute eelarveasutuste tehtud tööle.

Euroopa Eelarvenõukogu loodi eesmärgiga tugevdada praegust majanduse juhtimise raamistikku (vt punkt 10). Muude ülesannete hulgas peaks ta andma hinnangu ELi eelarveraamistiku rakendamisele ning euroala ja riigi tasandi tegeliku eelarvepoliitika asjakohasusele.

Seega hindasime me, kas

1. komisjon ja sõltumatud eelarveasutused hindasid järjepidevalt vastavust ELi eelarve-eeskirjadele;
2. Euroopa Eelarvenõukogul oli võimalik esitada sõltumatuid arvamusi.

Vastuolu oht komisjoni ja sõltumatute eelarveasutuste hinnangute vahel seoses ELi eelarve-eeskirjade järgimisega

ELi õigus ei ole liikmesriikide eelarve-eeskirjade osas ettekirjutav (st seoses arvu, liigi ja põhiomadustega), kuid selles on sätestatud, et eeskirjad peaksid tõhusalt edendama vastavust ELi toimimise lepingu alusel kehtestatud eelarvepuudujäägi ja võla kontrollväärtustele. Tegelikkuses võtsid fiskaalkokkuleppe osalised (vt punkt 06) vastu riigisisesed eelarve-eeskirjad, mis on tihedalt seotud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa eeskirjadega.

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus, mis on stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslik osa, nõutakse eelarvepositsiooni, mis on „tasakaalus või ülejäägis“, mis tähendab, et struktuurne tasakaal on võrdne keskpika perioodi eesmärgiga või sellest suurem või kooskõlas selle saavutamiseks vajaliku kohandamiskavaga. Lisaks tuleb keskpika perioodi eesmärgi saavutamisel tehtud edusamme ja nende täitmist hinnata stabiilsuse ja kasvu pakti kulude kasvu eesmärgist kinnipidamise analüüsi põhjal, st kulutused ei tohiks kasvada kiiremini kui potentsiaalne SKP (lisas IV võrreldakse stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa eeskirju majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu eeskirjadega).

Lisaks on mõnes liikmesriigis (nt Itaalia ja Portugal) sõltumatutel eelarveasutustel volitused ELi eelarve-eeskirjade järgimise hindamiseks. Mõned sõltumatud eelarveasutused (nt Prantsusmaa), kel selleks volitusi ei ole, teevad seda vabatahtlikult. Meie sõltumatute eelarveasutuste uuring näitas, et pooled neist jälgivad vastavust ELi arvudes väljendatud eelarve-eeskirjadele.

Uuringus osalenud sõltumatud eelarveasutused leidsid, et nendepoolne ELi eelarve-eeskirjade järgimise hindamine ei dubleerinud komisjoni toiminguid, vaid pigem täiendas neid, sest see võib parandada riikide isevastutust ELi eelarve-eeskirjade täitmise eest. Meie intervjuud sõltumatute eelarveasutustega kinnitasid nende vastuseid. Siiski ei poolda ainult riigisiseste eelarve-eeskirjade täitmist jälgivad sõltumatud eelarveasutused ka ELi eelarve-eeskirjade järgimise seiret. Üheks põhjenduseks tõid nad lahknevate hinnangute puhul tekkiva maineriski.

Kui vastavust ELi eelarve-eeskirjadele hindavad nii komisjon kui ka sõltumatud eelarveasutused, võivad nad tõepoolest jõuda erinevatele järeldustele. Üks põhjus on see, et komisjon, nagu me oma eriaruandes nr 18/2018 juba märkisime, kasutas ulatuslikult oma kaalutlusõigust⁴¹ ELi eelarve-eeskirjade järgimise hindamisel (st keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajalikust kohandamiskavast kinni pidamine).

Samuti võimaldab stabiilsuse ja kasvu pakti kehtestav määrus suhteliselt suurt kõrvalekallet liikmesriigi iga-aastasest võrdlusalusest⁴², võimaldades eelarve-eeskirjadele vastavuse hindamisel arvesse võtta mitmeid tegureid. Sellised tegurid on näiteks:

1. struktuurireformide rakendamine;
2. ebatavalised sündmused;
3. vajadus avaliku sektori investeeringute järele;
4. määratlemata „muud tegurid“.

Seega, isegi kui liikmesriik kaldub märkimisväärselt kõrvale oma nõutavatest eelarvekohandustest (st valitsemissektori eelarvepuudujäägi vähendamisest), võib komisjon lõpuks otsustada, et ta ei võta mingeid meetmeid, ning lugeda liikmesriigi ELi eelarve-eeskirjadele vastavaks.

Neid teemasid mainisid ka sõltumatud eelarveasutused oma vastustes kontrollikoja küsitlusele kui puuduseid, mis võivad nende tööd mõjutada. Ligikaudu 40% vastanud sõltumatutest eelarveasutustest leidis, et need probleemid võivad viia selleni, et nad hindavad vastavust keskpika perioodi eelarve-eesmärgile või kohandamiskavale komisjonist erinevalt (vt joonis 3).

Allikas: Euroopa Kontrollikoja uuring.

Muud lahknevuste põhjused (vt punkt 49) on sõltumatud eelarveasutused, kes kasutavad i) oma meetodit potentsiaalse SKP arvutamiseks ja/või ii) oma eelduseid ja andmekogumeid. Komisjon on siiski tõhustanud koostööd sõltumatute eelarveasutustega, selgitades oma metoodikat selliste lahknevuste ärahoidmiseks.

Lisaks võidakse komisjoni järeldustes liikmesriikide ELi eelarve-eeskirjade järgimise kohta võtta arvesse komisjoni ja asjaomase liikmesriigi valitsuse vahelistel arutelusid, milles sõltumatud eelarveasutused ei osale.

Euroopa Eelarvenõukogu on juba maininud sõltumatute eelarveasutuste ja komisjoni järelduste vastuolu ohtu⁴³ ja seda kinnitab ka meie uuring. 20% sõltumatutest eelarveasutustest märkisid tõepoolest, et nad on selliseid erinevusi juba kogenud. 3. selgituses tuuakse näiteid erinevatest järeldustest.

Euroopa Eelarvenõukogu loomine oli hea otsus, kuid selle rolli ja sõltumatust saaks veelgi tugevdada

Viie juhi aruandes on esitatud järgmised Euroopa Eelarvenõukogu ülesanded:

• koordineerida liikmesriikide eelarveasutuste võrgustikku ja järgida sama sõltumatuse standardit;
• anda nõu poliitika kohta, kuid mitte seda rakendada. Eeskirjade täitmise tagamine peaks jääma komisjoni ülesandeks, kellel peaks olema võimalik Euroopa Eelarvenõukogu arvamusest kõrvale kalduda, kui tal on selleks põhjendus ja ta seda selgitab;
• kujundada ELi eelarve-eeskirjade taustal nii riigi kui ka euroala tasandil pigem majanduslik kui õiguslik hinnang asjakohase eelarvepoliitika kohta. Seda tuleks teha stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eeskirjade alusel;
• olla võimeline esitama arvamusi, kui ta peab seda vajalikuks, sealhulgas eelkõige seoses stabiilsusprogrammide hindamisega ja iga-aastaste eelarvekavade esitamisega ning liikmesriikide eelarvete täitmisega;
• teha järelhindamine selle kohta, kuidas juhtimisraamistikku rakendati.

Siiski jättis komisjon Euroopa Eelarvenõukogu otsusest välja enamiku nende ülesannete riigisisesest mõõtmest. Eelkõige ei andnud ta Euroopa Eelarvenõukogule ülesandeks avaldada arvamusi liikmesriikide stabiilsus- või lähenemisprogrammide, eelarvekavade või eelarvete täitmise kohta. Lisaks seisab otsuses, et Euroopa Eelarvenõukogu peaks sõltumatute eelarveasutuste koordineerimise asemel nendega üksnes koostööd tegema. Märgime, et sõltumatud eelarveasutused ise vaidlesid Euroopa Eelarvenõukogu poolse koordineerimise vastu, sest nende meelest oli see vastuolus eesmärgiga suurendada riigi tasandi isevastutust ja kahjustas nende sõltumatust.

2015. aasta novembris peetud kõnes leidis eurorühma president, et võib olla „kasulik, et liikmesriikide eelarvenõukogudel on suur Euroopa õde, kes tegutseb väljaspool komisjoni, et anda sõltumatuid hinnanguid liikmesriikide eelarveprojektide kohta, mille põhjal komisjon esitab oma (poliitilise) arvamuse“.

Lisaks nõuti viie juhi aruandes, et Euroopa Eelarvenõukogu „vastaks samadele sõltumatuse standarditele“, mis on sätestatud määruses nr 473/2013 sõltumatutele eelarveasutustele.

Euroopa Eelarvenõukogu otsuse artiklis 4 on sätestatud, et nõukogu liikmed tegutsevad sõltumatult. Euroopa Eelarvenõukogu sõltumatust vähendavad aga piiratud volitused ja napid vahendid⁴⁵:

1. eesistuja ja neli nõukogu liiget nimetab ametisse komisjon. Nende volitused on osalise tööajaga, lühikesed (kolm aastat), mida saab ühe korra pikendada, ning puuduvad sätted nende ametist kõrvaldamise kohta (näiteks kõrvaldamine ainult töövõimetuse või raske üleastumise korral);
2. kuna Euroopa Eelarvenõukogu reguleerivaid eeskirjad on kehtestatud komisjoni otsusega, võib komisjon neid muuta;
3. Euroopa Eelarvenõukogu ei ole majanduslikult sõltumatu, sest tal ei ole oma eelarvet ja ta ei saa vabalt oma inimressursse majandada. Selle eelarve kuulub komisjoni asepresidendi kabineti „Euro ja sotsiaalne dialoog“ eelarve alla ning see katab liikmete (kellel on erinõustajate staatus) palgad ja lähetuskulud. Euroopa Eelarvenõukogu sekretariaat kuulub komisjoni peasekretariaadi alla. Selle kulud (lähetused, ekspertide kutsumine, seminaride korraldamine jne) kaetakse peasekretariaadi tegevuseelarvest;
4. Euroopa Eelarvenõukogu kuulub komisjoni peasekretariaadi alla ja asub selle ruumides. Euroopa Eelarvenõukogu veebisaiti haldab samuti komisjon.

Eespool nimetatud asjaolude tõttu on Euroopa Eelarvenõukogu institutsiooniline raamistik nõrk, millele juhtis tähelepanu ka EKP: „Euroopa Eelarvenõukogu loomine komisjoni otsuse alusel tema organisatsioonilises struktuuris ei ole kooskõlas sarnastele riigi tasandi asutustele kehtestatud standarditega“⁴⁶. Sama teema tõstatas IMF⁴⁷.

Peale selle, kuigi viie juhi aruandes sedastatakse, et Euroopa Eelarvenõukogu „peaks saama esitada arvamusi, kui ta peab seda vajalikuks“, viidatakse Euroopa Eelarvenõukogu otsuses ainult aastaaruande avaldamisele. Selles ei mainita sõnaselgelt võimalust, et Euroopa Eelarvenõukogu avaldaks reaalajas hinnanguid või avalikkusele kättesaadavaid arvamusi. Selline tegevus oleks Euroopa Eelarvenõukogu piiratud ressursside tõttu nagunii raskendatud.

Tegelikkuses avaldab Euroopa Eelarvenõukogu regulaarselt kahte tüüpi aruandeid: 1) Euroopa Eelarvenõukogu hinnang euroala jaoks sobiva eelarvepositsiooni kohta (juunis), ja 2) aastaaruanne, mis avaldatakse aasta lõpus. Lisaks avaldas Euroopa Eelarvenõukogu hiljuti hinnangu ELi eelarve-eeskirjade kohta⁴⁸.

Meie hinnangul on 2017. ja 2018. aastal avaldatud neli aruannet hea analüütilise kvaliteediga. Seda kinnitasid sidusrühmad, kellega me valimisse kaasatud liikmesriikides kohtusime, ja meie sõltumatute eelarveasutuste uuring. 87% sõltumatutest eelarveasutustest hindas Euroopa Eelarvenõukogu aruannetes toodud analüüsi kvaliteedi heaks, 10% pidas seda keskmiseks ja ainult 3% kehvaks.

Iga-aastases aruandes esitab Euroopa Eelarvenõukogu hinnangu liidu eelarveraamistiku rakendamise kohta. Samuti esitatakse aruande vastavas osas ettepanekud liidu eelarveraamistiku edasise arengu kohta. Kuigi aastaaruanded sisaldasid ka sõltumatute eelarveasutustega seotud valitud tõhususe hindamise aspekte, näiteks „täida või selgita“ põhimõtte nendepoolset kohaldamist ja seda, kas teabele juurdepääsu õigus oli tagatud, ei sisaldanud aruande ettepanekute osa mingeid soovitusi sõltumatute eelarveasutuste olukorra parandamise kohta.

Lisaks ei täpsustata Euroopa Eelarvenõukogu otsuses, kuidas tuleks Euroopa Eelarvenõukogu ettepanekuid kaasata komisjoni sisemisse otsustusprotsessi. Tegelikult võib komisjon Euroopa Eelarvenõukogu esitatud ettepanekuid eirata, esitamata mingit põhjust, sest vastupidiselt viie juhi aruandes esitatud ettepanekule ei ole komisjon seotud „täida või selgita“ põhimõttega. Sellele küsimusele on tähelepanu juhtinud nii EKP⁴⁹ kui ka Euroopa Ombudsman⁵⁰.

Oma vastuses Euroopa Ombudsmanile selgitas Euroopa Komisjoni asepresident, et Euroopa Eelarvenõukogu ja liikmesriikide sõltumatute eelarveasutuste vahel ei saa olla ranget paralleeli. Liikmesriikide sõltumatud eelarveasutused on valvekoerad, kes jälgivad, kas riigi poliitika vastab eelarve-eeskirjadele. Euroopa Eelarvenõukogu ei jälgi ELi eelarvet ega selle rakendamist – ta on komisjoni sõltumatu nõuandev organ. Seetõttu väitis Euroopa Komisjoni asepresident, et „täida või selgita“ põhimõtet selles kontekstis ei kohaldata.

Analüüsi kvaliteet ja Euroopa Eelarvenõukogu väljendatud kriitilised seisukohad näitavad, et vaatamata komisjoni struktuuri kuulumisele on Euroopa Eelarvenõukogu suutnud esitada sõltumatuid arvamusi. Siiski tugineb see sõltumatus üksnes Euroopa Eelarvenõukogu praegustele liikmetele, mitte selle institutsioonilisele ülesehitusele. Meie uuring näitas, et sõltumatute eelarveasutuste ettekujutus Euroopa Eelarvenõukogu sõltumatusest varieerus: 53% neist leiab, et Euroopa Eelarvenõukogul on „piiratud sõltumatus“, samas kui 47% peab seda „täielikult sõltumatuks“.

Komisjonil on seni vaid piiratud kindlus selle kohta, et liikmesriikide eelarveraamistikke on asjakohaselt rakendatud ja kohaldatud

Algseid nõudeid liikmesriikide eelarveraamistikele ei esitatud mitte määruse, vaid direktiivi kujul. Seega võtab nende nõuete rakendamine kauem aega ja liikmesriikidel on kaalutlusõigus, kuidas seda teha.

Siiski märkis komisjon aruandes „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2011. aastal“(avaldatud 2012. aastal)⁵¹, et direktiivi valik „vastas vajadusele saavutada tasakaal liikmesriikide nõuetes“.

Hindasime, kas

1. komisjon suutis teha õigeaegselt järeldusi selle kohta, kas liikmesriikide õigusaktid vastavad ELi nõuetele;
2. komisjoni hindamine andis sisuka ülevaate liikmesriikide eelarveraamistike rakendamise ja kohaldamise kohta.

Viivitused riigisiseste õigusaktide ELi nõuetele vastavuse osas, mis tulenevad väljaspool komisjoni kontrolli olevatest teguritest

Direktiivi 2011/85 ülevõtmise tähtaeg oli 31. detsember 2013. Liikmesriigid pidid teavitama komisjoni oma riigisisestest rakendusmeetmetest. Liikmesriigid võtsid vastu 323 riigisisest rakendusmeedet, kuid neist teatati õigeaegselt vaid 67 (20%) kohta (vt joonis 4). Tegelikult pidid liikmesriigid lisaks direktiivi 2011/85 nõuetele oma riigisisesesse õigusesse üle võtma ka need, mis tulenevad määrusest nr 473/2013 ja fiskaalkokkuleppest.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Kuna kõik liikmesriigid ei ole direktiivi 2011/85 tähtajaks üle võtnud, algatas komisjon varsti pärast seda 17 rikkumismenetlust liikmesriikide rakendusmeetmetest teatamata jätmise eest. Nagu tabel 2 näitab, lõpetati enamik neist juhtumitest (14) ühe aasta jooksul, mis on komisjoni võrdlusalus⁵². Pikaajaliste õigusloomeprotsesside tõttu Sloveenias ja Tšehhi Vabariigis viisid need riigid direktiivi 2011/85 ülevõtmise lõpule alles vastavalt 2018. ja 2019. aastal. Selle tõttu viibis paratamatult vastavuse hindamise protsessi algus kõigi 17 liikmesriigi puhul, kelle suhtes oli algatatud rikkumismenetlus.

Komisjon ei viinud oma võrdlusperioodi jooksul⁵³ lõpule vastavushindamisi, mis hõlmasid ülevõtmise kontrolli ja vastavuskontrolle, ning majanduse ja rahanduse peadirektoraadi iga-aastastes juhtimiskavades aastateks 2014–2017 seatud tulemuseesmärgid saavutati vaid osaliselt.

Ülevõtmise ja vastavuskontrollide tulemusena käivitas komisjon augustis 2016 EU Pilot-menetlused 11 liikmesriigis, aprillis 2017 veel seitsmes liikmesriigis ja juulis 2017 järgmises seitsmes liikmesriigis. See oli esimene samm ülevõtmisega seotud probleemide lahendamisel ja seeläbi võimaluse korral ametlike rikkumismenetluste vältimisel. Ülejäänud kolme liikmesriigi puhul (2019. aasta septembri seisuga) ei olnud komisjon veel otsustanud, kas alustada EU Pilot-menetlusi.

EU Pilot-menetluste järjestamist (vt tabel 3) ei dikteerinud mitte konkreetne kava, vaid pigem rakenduslikud põhjused, st esimese laine puhul liikmesriikide kättesaadavus EU Piloti dialoogide pidamiseks komisjoniga inglise keeles ning teise ja kolmanda laine puhul komisjoni sisemise valmisoleku tase. Seetõttu ei hinnatud esmatähtsaks mõningaid suure valitsemissektori võlaga euroala riike, st neid, kelle jaoks on usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamine olulisem (vt joonis 5).

2014. aastal (selleks ajaks, kui liikmesriikide poolne ülevõtmine pidi olema lõpule viidud) moodustasid seitse euroala liikmesriiki, kelle puhul komisjon alustas EU Pilot-menetlust 2019 aastal (vt joonis 5, kolmas veerg) 77% euroala SKPst (66% kõigi ELi liikmesriikide, välja arvatud Ühendkuningriik, kombineeritud SKPst ja 56% kõigi ELi liikmesriikide, sealhulgas Ühendkuningriigi kombineeritud SKPst) ning 77% euroala valitsemissektori võlast (72% kõigi ELi liikmesriikide, välja arvatud Ühendkuningriik, valitsemissektori koguvõlast ja 60% kõigi ELi liikmesriikide, sealhulgas Ühendkuningriigi kombineeritud valitsemissektori võlast).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Esimese ja teise laine ajal algatatud 18 EU Pilot-menetlust lõpetati märkimisväärsete viivitustega ja need kestsid keskmiselt üle 65 nädala, mis on tunduvalt rohkem kui komisjoni 20-nädalane võrdlusalus. 18-st juhtumist kolme puhul märkasime eriti suuri ajalisi lünki teabevahetuses (ligi aasta või rohkem), mil komisjon oli oodanud, et liikmesriigid rakendaksid vajalikke meetmeid. Need kolm menetlust lõpetati lõpuks kahe aasta jooksul pärast käivitamist. Ühel juhul lükkas komisjon liikmesriigi (Belgia) vastused tagasi. Kokku lõpetas komisjon 11 liikmesriikide EU Pilot-menetlust positiivse hinnanguga. Seitsme menetluse puhul lükkas komisjon liikmesriikide vastused tagasi. 2019. aasta septembriks oli neist seitsmest menetlusest lõpetatud neli. Komisjon jätkab mitteametlikku teabevahetust teiste liikmesriikidega (vt tabel 3), kuid ei ole veel alustanud rikkumismenetlust⁵⁴.

* Kestus arvutatud kuni 30. Septembrini 2019.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Komisjoni ajavahemiku 2015–2019 vastavuskontrollide tulemusena pidi komisjon algatama 17 „teata või selgita“ (vt punkt 73) rikkumismenetlust ja liikmesriigid pidid kehtestama 102 täiendavat riigisisest rakendusmeedet (vt joonis 4). See näitab tagantjärele, et komisjon alahindas probleeme, millega liikmesriigid direktiivi 2011/85 ülevõtmisel silmitsi seisid, ega võtnud õigel ajal ennetavaid meetmeid nende abistamiseks. Selleks et aidata liikmesriikidel kohaldada ELi õigust õigesti, kasutab komisjon poliitikatsükli eri etappides sageli mitmeid õigusnormide täitmist edendavaid vahendeid⁵⁵. Direktiivi 2011/85 puhul tegi komisjon seda ainult vähesel määral.

Komisjon andis liikmesriikidele suuniseid nende eelarveraamistike kohta: lisaks teabevahetusele EU Pilot-menetluste käigus toimus peamiselt mitteametlik infovahetus (nt e-kirjad, telefonikõned või kahepoolsed kohtumised), näiteks seoses direktiivi 2011/85 ülevõtmiseks mõeldud liikmesriikide õigusaktide eelnõude läbivaatamisega. Seda kinnitasid ka sidusrühmad, kellega me kohtusime, ning uuring, mille me sõltumatute eelarveasutuste seas tegime (vt joonis 6). Väärib märkimist, et komisjon andis liikmesriikide eelarveraamistike tõhusa kohaldamise tagamiseks vähem toetust ja suuniseid kui selle tagamiseks, et liikmesriigid täidaksid ELi nõudeid.

Allikas: Euroopa Kontrollikoja uuring.

Komisjoni hindamiste informatiivne väärtus on seni olnud väike, kas siis ajastuse või volituste ulatuse tõttu

Analüüsisime komisjoni hindamisi vastavalt direktiivile 2011/85, majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingule ja määrusele 473/2013.

Direktiivi 2011/85 kohaldamise hindamine

Pärast riigisiseste ülevõtmismeetmete vastavuse hindamist peab komisjon tegema järelevalvet direktiivi 2011/85 kohaldamise üle ja seda hindama.

Komisjon ei ole veel alustanud direktiivi 2011/85 kohaldamise struktureeritud ja süstemaatilist hindamist. Komisjon kavatseb seda teha⁵⁶ pärast seda, kui on hinnanud, kas kõik liikmesriigid on direktiivi 2011/85 nõudeid riigisisesesse õigusesse üle võtnud (vt tabel 3).

2019. aasta oktoobri seisuga ei olnud komisjon veel kehtestanud strateegiat, milles sätestatakse metoodika, kriteeriumid, vahe-eesmärgid ja liikmesriikide esitatavad tulemused, et tagada asjakohane ja õigeaegne järelevalve direktiivi 2011/85 kohaldamise üle.

Mõnel juhul, vaatamata direktiivi 2011/85 rakendamisele, ei ole liikmesriikide (näiteks Itaalia ja Hispaania) eelarvenäitajad paranenud kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetega. Komisjon ei ole siiski veel kasutanud oma järelevalvevolitusi⁵⁷ ega teinud hindamist, mis keskenduks liikmesriikide eelarveraamistike põhielementide toimimisele. Sellist lähenemisviisi kasutab näiteks IMF oma fiskaalse läbipaistvuse hindamisel.

Teise võimalusena võib ta kasutada ka avaliku sektori kulutuste ja finantsaruandluse (PEFA) metoodikat. Komisjon ise töötas DG DEVCO kaudu välja PEFA metoodika koos IMFi ja Maailmapangaga. Seetõttu on tal olemas asutusesisesed teadmised, mis on vajalikud PEFA hindamiste tegemiseks.

Lisaks vastavuse ja kohaldamise hindamisele nõutakse direktiivis 2011/85, et komisjon viiks 2018. aasta detsembri keskpaigaks läbi sobivuse hindamise.

Sobivuse hindamise läbiviimise nõue ei sisaldunud komisjoni esialgses ettepanekus, vaid lisati seadusandliku protsessi käigus. Vaatamata sellele, et keskpika perioodi eelarveraamistikud on liikmesriikide eelarveraamistike ja direktiivi 2011/85 keskne element, ei hõlma sobivuse hindamine neid sõnaselgelt. Võtame teadmiseks komisjoni kavatsuse lisada sobivuse hindamise ulatusse ka keskpika perioodi eelarveraamistikud.

2018. aasta detsembri tähtajale vaatamata ei olnud komisjon 2019. aasta oktoobri seisuga veel avaldanud direktiivi 2011/85 sobivuse hindamise aruannet.

Ühe majandusuuringu põhjal jõudis komisjon 2019. aasta jaanuaris siiski järeldusele, et „liikmesriigid on ELi eelarve-eeskirjade alast isevastutust viimastel aastatel suurendanud, seda tänu tugevamate liikmesriikide eelarveraamistike loomisele, järgides ELi tasandil esitatud seadusandlikke algatusi“⁵⁸. Uuringus vaadeldi ökonomeetrilisi tõendeid, mis näitavad seost keskpika perioodi eelarveraamistike kvaliteedi (mõõdetuna keskpika perioodi eelarveraamistiku indeksi (vt punkt 04)) ja tsükliliselt korrigeeritud esmase eelarvepositsiooni abil. Seda tugevat seost tõlgendatakse kui riigi isevastutusest tulenevat positiivset mõju eelarvedistsipliinile.

Keskpika perioodi eelarveraamistik hindab liikmesriikide eelarveraamistike kvaliteeti 11 kriteeriumi alusel (vt tabel 4). Üks direktiivi 2011/85 nõuetest ei ole ühegi kriteeriumiga hõlmatud ja kuus kasutatud kriteeriumi ei vasta direktiivi 2011/85 nõuetele, küll aga muudele omadustele, mida komisjon peab soovitavaks.

Märkus: ✘: puudub.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

See analüüs on küll väärtuslik, kuid seda ei saa siiski käsitada direktiivi 2011/85 sobivuse hindamisena seoses keskpika perioodi eelarveraamistiku nõuetega järgmistel põhjustel:

• analüüsiks kasutatud keskpika perioodi eelarveraamistiku indeks põhineb eelarve juhtimise andmebaasil (vt punkt 04), millele on peamiselt lisatud liikmesriikide ametiasutuste esitatud teave, mitte teave, mis on saadud komisjoni sõltumatust hindamisest liikmesriikide eelarveraamistike toimimise kohta;
• indeksi hindamise kriteeriumid ja direktiivi 2011/85 nõuded kattuvad ainult osaliselt (vt punkt 91);
• keskpika perioodi eelarveraamistiku indeksi paranemine võib lihtsalt peegeldada eelarvereformi rakendamist, isegi kui see ei ole veel toimiv, st indeks võib lihtsalt hõlmata selle ülesehituse vastavust, mitte selle tegelikku toimimist (vt 4. selgitus);
• keskpika perioodi eelarveraamistiku indeks hõlmab ajavahemikku 2006–2015. 2015. aastal ei olnud EU Pilot-menetlused veel alanud, mis tähendab, et indeks ei saa kuidagi kajastada komisjoni hinnangut ei direktiivi 2011/85 ülevõtmisele ega kohaldamisele;
• keskpika perioodi eelarveraamistiku indeks näitab euroala liikmesriikide puhul paranemist (punktisumma suurenemine) kas 2011. aastal või varasematel aastatel, välja arvatud Prantsusmaa, Saksamaa, Soome (väike tõus vastavalt 2012., 2013. ja 2015. aastal) ja Luksemburg (2014). Siiski ei kajasta 2011. aastal ja varasematel aastatel toimunud paranemine direktiivi 2011/85 mõju, kuna see jõustus alles 13. detsembril 2011. Edusamme tegid ka finantsabiprogrammiga hõlmatud liikmesriigid (Küpros, Kreeka, Iirimaa, Läti, Hispaania ja Portugal), nagu ka üks euroalaga liitumise protsessis olnud liikmesriik (Leedu). Komisjoni analüüs, milles küll tunnustati finantsabiprogrammide rolli, ei erista siiski direktiivi 2011/85 mõju finantsabiprogrammist tulenevate kohustuste või liikmesriigi euroalaga ühinemise püüdluste mõjust.

Fiskaalkokkuleppe hindamine

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus nõutakse, et komisjon esitaks õigeaegselt aruande, milles hinnatakse liikmesriikide vastu võetud riigisiseste sätete vastavust fiskaalkokkuleppele (vt punkt 06). Liikmesriikide esitatud teabe põhjal avaldas komisjon 22. veebruaril 2017 oma aruande⁵⁹. Kooskõlas oma volitustega keskendub komisjon oma hinnangus riigisiseste sätete õiguslikule vastavusele. Komisjon ei saanud volitusi hinnata fiskaalkokkuleppe ülevõtmiseks vastu võetud uute riigisiseste eeskirjade tõhusat kohaldamist.

Aruande põhjal võib teha järgmised peamised järeldused:

• kõik liikmesriigid on kehtestanud siduva, tasakaalus eelarve nõude, kuigi ainult osa on teinud seda põhiseaduse tasandil;
• liikmesriigid määratlevad erandlikke asjaolusid erinevalt, mis võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda oma keskpika perioodi eesmärgist;
• liikmesriigid erinevad korrigeerimismehhanismi automaatse toimimise ja nõutava korrigeerimismeetme ulatuse poolest;
• kõikides liikmesriikides võeti vastu õigussätted sõltumatute eelarveasutuste loomiseks, kuigi komisjonil oli neist mõne puhul kahtlusi seoses nende sõltumatuse tagamisega;
• paljud liikmesriigid ei olnud veel integreerinud „täida või selgita“ põhimõtet (st valitsus peab sõltumatu eelarveasutuse nõuete mittetäitmist põhjendama) oma õigusraamistikku, kuid nad võtsid endale kohustuse seda asjakohaselt rakendada.

Komisjoni üldine hinnang oli positiivne, kuigi fiskaalkokkuleppe ülevõtmine oli aeglane ja ebatäielik. Komisjoni positiivne hinnang 16 liikmesriigi nõuetele vastavuse kohta sõltus nende poolt võetud kohustuste täitmisest. Nagu EKP märkis⁶⁰, ei ole lihtsad kohustused siiski asjakohane õigusnormide aseaine, sest need ei ole jõustatavad. Komisjoni hinnang ei olnud seega täielik ja lihtsalt kohustuste võtmise küllaldaseks pidamine nõrgendas komisjon nõudeid.

Määruse nr 473/2013 rakendamise hindamine

Novembris 2014 tegi komisjon esimest ja teist majanduse juhtimise paketti hõlmava majanduse juhtimise läbivaatamise raames määruse nr 473/2013 kohaldamise esimese hindamise. Hindamine ei andnud siiski selget tulemust, sest see tehti liiga kiiresti pärast määruse nr 473/2013 jõustumist. Järgmine hindamine peab valmima 2019. aasta lõpuks.

Komisjon jälgib ka liikmesriikide eelarveraamistikke käsitlevate riigisiseste õigusaktide arengut ja nende kohaldamist Euroopa poolaasta⁶¹ kaudu, kuigi piiratud ulatuses: ta hindab, kas liikmesriikide eelarvepositsioonid lähenevad nende keskpika perioodi eesmärkidele (vt punkt 46), kuid ei hinda üksikasjalikult aluseks olevate liikmesriikide eelarveraamistike toimimist. Joonisel 7 on esitatud täiendavad üksikasjad erinevate etappide kohta.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Järeldused ja soovitused

Uurisime, kas komisjoni meetmed ELi liikmesriikide eelarveraamistike tugevdamiseks saavutasid soovitud tulemused. Järeldame, et tehes ettepaneku direktiivi 2011/85 ja määruse nr 437/2013 kohta, mis on vastu võetud, ning 2017. aasta direktiivi eelnõu kohta, mille seadusandlik menetlemine veel kestab, on komisjon aidanud kaasa liikmesriikide eelarveraamistike parandamisele (punkt 17).

Komisjon ei ole aga selgitanud, kuidas ta plaanib minimeerida erinevusi komisjoni ja sõltumatute eelarveasutuste hinnangutes ELi eelarve-eeskirjade järgimise kohta, kui nii komisjon kui ka liikmesriigi sõltumatu eelarveasutus hindavad eelarvekavade vastavust ELi eelarve-eeskirjadele.

On esinenud juhtumeid, kus komisjon ja sõltumatu eelarveasutus on jõudnud erinevatele järeldustele. Üheks põhjuseks on see, et vastavuse hindamisel kasutab komisjon täiel määral talle ELi õigusega antud kaalutlusõigust ja oma pädevust seda tõlgendada. Eriti kehtib see nn erandlike asjaolude puhul, mida aktsepteeritakse, et pehmendada kohandamisnõudeid liikmesriikidele, kes ei ole veel saavutanud oma keskpika perioodi eelarve-eesmärke (punktid 45–55).

Tagamaks, et sõltumatud eelarveasutused saaksid oma rolli tõhusalt täita, ning et minimeerida erinevusi komisjoni ja sõltumatute eelarveasutuste hinnangute vahel ELi eelarve-eeskirjade järgimise kohta, peaks komisjon tugevdama koostööd sõltumatute eelarveasutustega.

Tähtaeg: Alates 2020. aastast.

Mitmed ELi õigusraamistikus sätestatud keskpika perioodi eelarveraamistikke ja sõltumatuid eelarveasutusi käsitlevatest nõuetest ei ole kooskõlas IMFi ja OECD rahvusvaheliste standardite ja parima tavaga. See on sageli nii vaatamata komisjoni enda seisukohale, mida on väljendatud mitmes dokumendis. 2017. aasta direktiivi eelnõu, kui see heaks kiidetakse, parandaks need puudused vaid osaliselt (punktid 18–41).

Eelarveraamistiku täiendavaks tugevdamiseks peaks komisjon keskpika perioodi eelarveraamistikke ja sõltumatuid eelarveasutusi käsitlevad nõuded läbi vaatama, võttes arvesse rahvusvahelisi standardeid ja parimaid tavasid, ning tegema vajaduse korral ettepanekuid nende ulatuse ja tõhususe parandamiseks. Komisjon peaks võtma selle aluseks käesolevas aruandes esitatud tähelepanekud, samuti sobivuse hindamise aruande tulemused ning direktiivi 2011/85 ja määruse (EÜ) nr 473/2013 vastavuse ja kohaldamise hindamise.

Tähtaeg: ühe aasta jooksul alates esimese ja teise majanduse juhtimise paketi (mille hulka kuuluvad direktiivid 2011/85 ja määrus nr 473/2013) komisjonipoolse hindamise avaldamisest.

Euroopa Eelarvenõukogu tõhusust piirab selle praegune institutsiooniline ülesehitus. Peale selle ei kohaldata komisjoni suhtes „täida või selgita“ põhimõtet (punktid 56–68).

Selleks et veelgi tugevdada ELi eelarve-eeskirjade jõustamist ja sõltumatut hinnangut komisjoni töö kohta seoses riigisisese mõõtmega, peaks komisjon:

1. vaatama läbi Euroopa eelarvenõukogu volitused ja institutsioonilise ülesehituse ning avaldama komisjoni järeldused, sealhulgas põhjendused (kui muudatusettepanekuid ei esitata);
2. kohaldama põhimõtet „täida või selgita“, mille puhul komisjon peaks avalikult põhjendama Euroopa Eelarvenõukogu nõuete mittetäitmist.

Tähtaeg: ühe aasta jooksul alates esimese ja teise majanduse juhtimise paketi (mille hulka kuuluvad direktiivid 2011/85 ja määrus nr 473/2013) komisjonipoolse hindamise avaldamisest.

Komisjon ei ole veel lõpetanud liikmesriikide õigusaktide vastavuse hindamist direktiivi 2011/85 nõuetele. Hindamine hõlmab ülevõtmise ja vastavuskontrolle (punktid 72–80).

Komisjon ei ole veel teinud ELi õigusraamistiku kohaldamise hindamisi või tegi seda liiga varajases rakendamise etapis, et see mõttekas oleks (punktid 84–92 ja 96).

Komisjoni praegune järelevalve liikmesriikide eelarveraamistike arengu üle põhineb muu hulgas eelarve juhtimise andmebaasil. Sinna lisatakse liikmesriikide esitatud teave, mis keskendub enamasti pigem institutsioonilisele ülesehitusele kui tegelikule toimimisele (punkt 92).

Selleks et hinnata, kas õigusaktides (direktiiv 2011/85 ja määrus nr 473/2013) seatud eesmärgid on saavutatud, ja võttes arvesse, et nende vastuvõtmisest on möödunud kaheksa kuni kuus aastat, peaks komisjon

1. viivitamata lõpule viima vastavushindamise;
2. võimalikult kiiresti läbi viima ja avaldama direktiivi 2011/85 põhjaliku sobivuse hindamise;
3. parandama eelarve juhtimise andmebaasi küsimustikke või leidma uue sobiva vahendi, et saada regulaarselt põhjalikku teavet liikmesriikide eelarveraamistike tegeliku toimimise kohta;
4. jälgima regulaarselt liikmesriikide eelarveraamistike toimimist struktureeritud metoodika abil, milles keskendutakse liikmesriikide eelarveraamistike põhielementide toimimisele. Komisjon peaks võtma järelmeetmeid seoses tuvastatud oluliste puudustega.

Tähtajad: a) 2020 aasta keskpaik, b) 2019. aasta lõpp, c) 2020. aasta lõpp, d) alates 2021.

IV auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Alex Brenninkmeijer, võttis käesoleva arvamuse vastu Luxembourgis 15. oktoobril 2019.

Kontrollikoja nimel

president
Klaus-Heiner Lehne

Lisad

I lisa. Asjakohase õigusliku aluse ja väljaannete ajakava

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

II lisa. Komisjoni seisukoht seoses keskpika perioodi eelarveraamistikuga

i) Ühtne protsess keskpika perioodi eelarveraamistiku ja aastaeelarve koostamiseks ning täielikult integreeritud dokumentatsioon

Komisjon oli juba 2011. aastal tunnistanud probleemi, et „kuigi stabiilsus- ja lähenemisprogrammid on juba esitatud mitmeaastasest perspektiivist lähtudes, on need poliitikadokumendid eelarvestrateegiate üle peetavas riigisiseses arutelus endiselt piiratud poliitilise tähtsusega, hoolimata asjaolust, et liikmesriigid peaksid koostama oma eelarve vastavalt oma stabiilsus- ja lähenemisprogrammides sätestatud kohustustele“⁶². Ka komisjoni 2012. aasta vahearuandes direktiivi 2011/85 rakendamise kohta pidas komisjon keskpika eelarveperioodi eelarveraamistiku integreerimist iga-aastasesse eelarvetsüklisse ning täielikult integreeritud dokumentatsiooni põhiomadusteks, mida „tuleb hoolikalt kaaluda“⁶³.

ii) Tulevikku suunatud kulude kontrollid, mis tagavad keskpika perioodi kavade täitmise.

Seoses eelarvevahendite järgmistesse eealrveaastatesse üle kandmise korraga tõi komisjon välja vajaduse kehtestada piirangud kasutamata assigneeringutele, mida saab üle kanda järgmistesse eelarveaastatesse, vastasel korral „võib selline kord mõnevõrra vähendada raamistiku rangust ja prognoosivõimet“⁶⁴. Lisaks peab komisjon „asjakohaste ettenägematute reservide ja vastavate juurdepääsueeskirjade kindlaksmääramist“ mitmeaastase raamistiku vajalikuks omaduseks⁶⁵.

(iii) Aruandlusmehhanism⁶⁶.

Samuti märgitakse, et mitmeaastase eelarve täitmise järelevalvet käsitlevate sätete puudumine ei ole kooskõlas komisjoni seisukohaga keskpika perioodi eelarveraamistiku põhinõuete suhtes. Alates 2006. aastast on komisjoni keskpika perioodi eelarveraamistiku indeksi arvutamise metoodikas võetud arvesse „mitmeaastaste eelarve-eesmärkide järelevalvet ja täitmist“, mis on üks viiest mõõtmest, et hinnata keskpika eelarveperioodi eelarveraamistiku kvaliteeti liikmesriikides⁶⁷. Lisaks tunnistas komisjon juba 2007. aastal, et järelevalve puudumine on nõrk koht kõikides liikmesriikides⁶⁸. 2010. aastal rõhutas komisjon veel kord, et keskpika perioodi eelarveraamistike kavandamisel on võtmetähtsusega elemendid kavandatud eelarverajast kõrvalekaldumiste analüüs ning järelevalve ja korrigeerimismehhanismid⁶⁹.

III lisa. Sõltumatute maksuinstitutsioonide heterogeensus

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni andmete põhjal.

IV lisa. Eelarve-eeskirjad stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa ja fiskaalkokkuleppe raames

Akronüümid ja lühendid

DG ECFIN: komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat

ECOFINi nõukogu: majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu

EKP: Euroopa Keskpank

ELTL: Euroopa Liidu toimimise leping

IMF: Rahvusvaheline Valuutafond

Nõukogu: Euroopa Liidu Nõukogu

OECD: Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon

PEFA: riiklike kulutuste ja finantsaruandluse hindamisprogramm

SKP: Sisemajanduse koguprodukt

Mõisted

Automaatne korrigeerimismehhanism: kohustus rakendada parandusmeetmeid, mis võetakse automaatselt kasutusele juhul, kui esineb olulisi kõrvalekaldeid keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või selle saavutamisele suunatud kohandamiskavast.

Eelarve juhtimise andmebaas: komisjoni töövahend, mis sisaldab teavet liikmesriikide eelarve juhtimise raamistike põhielementide kohta, nagu riigisisesed eelarve-eeskirjad, sõltumatud eelarveasutused ja keskpika perioodi eelarveraamistikud.

Eelarve-eeskirjad: eelarvepoliitikale seatud püsiv piirang, mida sageli väljendatakse arvulise ülemmäära või sihtnäitajana(mõne eelarvenäitaja ja SKP suhtena).

Eelarvekava: eelarvepoliitika koordineerimise aluseks olev dokument, mille euroala riikide valitsused peavad igal aastal komisjonile esitama.

Eelarvenäitajad: eelarvedistsipliini säilitamine, et edendada makromajanduslikku stabiilsust ja jätkusuutlikku majanduskasvu.

ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik: 2015. aastal loodud platvorm arvamuste ja eksperditeadmiste vahetamiseks ning ressursside koondamiseks. Avatud ELi kõikidele sõltumatutele maksualase järelevalve organitele; võrgustiku eesistuja on üks sõltumatutest eelarveasutustest.

ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik: komisjoni osalusel 2013. aastal loodud rühm, mida juhib komisjon ja mis koosneb ELi sõltumatutest eelarveasutustest ja Euroopa Eelarvenõukogust.

Esimene majanduse juhtimise pakett: novembris 2011 vastu võetud ELi majanduse juhtimise pakett, mis koosneb kuuest seadusandlikust meetmest (viis määrust ja direktiiv 2011/85).

Esmane eelarvepositsioon: eelarvepositsioon, milles ei ole arvestatud valitsemissektori võla intressimakseid.

EU Pilot-menetlus: enne ametliku rikkumismenetluse algust komisjoni ja liikmesriigi vahel peetav mitteametlik dialoog ELi õiguse võimaliku rikkumise teemal.

Euroopa Eelarvenõukogu: komisjoni nõuandev organ, mis vastutab ELi eelarve-eeskirjade rakendamise hindamise, eelarveraamistiku muutmise ettepanekute esitamise ja majanduse hindamiste läbiviimise eest.

Euroopa poolaasta: iga-aastane tsükkel, millega nähakse ette ELi liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimise ja edusammude järelevalve raamistik, eelkõige stabiilsuse ja kasvu paktis määratletud eelarvepoliitika.

Fiskaalkokkulepe: kokkulepe tugevdada eelarvedistsipliini, mille on sõlminud 22 lepinguosalist 25-st, kes kirjutasid alla majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise valitsustevahelisele lepingule.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärk: stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud riigipõhine eelarvepoliitika eesmärk, mis on enamikus liikmesriikides 1% sisemajanduse koguproduktist ja euroala liikmesriikide jaoks mõnevõrra rangem, 0,5% sisemajanduse koguproduktist, välja arvatud juhul, kui nende võla suhe on väike.

Keskpika perioodi eelarveraamistik: eelarvemenetluste kogum, millega pikendatakse eelarvepoliitika ajalist ulatuvust kaugemale kui üks aasta.

Kohaldamine: ELi ja liikmesriikide õigusaktide jõustamise meetmed.

Kulureegel: kulutuste absoluutsummale või nende kasvule seatud pikaajaline piir.

Liikmesriikide eelarveraamistik: eelarvepoliitika aluseks olevad korraldused, kokkulepped, menetlused, eeskirjad ja institutsioonid.

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping: 2012. aastal vastu võetud valitsustevaheline leping, millega nähakse ette eeskirjad eelarvedistsipliini ja majanduspoliitika koordineerimise edendamiseks lepinguosaliste vahel ning parandatakse euroala juhtimist.

Majanduspoliitika komitee: majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ning komisjoni nõuandev organ, mis aitab saavutada konsensust majanduspoliitika (sealhulgas tööhõive ja majanduskasvu) ning riigi rahanduse jätkusuutlikkuse suhtes.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus: makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eesmärk on sellise potentsiaalselt kahjuliku makromajandusliku tasakaalustamatuse tuvastamine, ennetamine ja korrigeerimine, mis võib kahjustada konkreetse liikmesriigi, euroala või ELi kui terviku majanduslikku stabiilsust.

Potentsiaalne SKP: teoreetiline kontseptsioon – näitab teatava hetke toodangu (sisemajanduse koguprodukt) taset, mis võimaldab säilitada stabiilse inflatsiooni. See kasvab aja jooksul kiirusega, mis ei ole tingimata konstantne. Taset ega kasvutempot ei saa otseselt mõõta, vaid tuleb hinnata.

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammid: stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt peavad liikmesriigid esitama igal aastal oma järgmise kolme aasta eelarvekavad. Neid kasutavad komisjon ja rahandusministrid, et hinnata, kas riigid on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamisel graafikus. Euroala riigid esitavad stabiilsusprogrammid, ning liikmesriigid, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, esitavad lähenemisprogrammid.

Stabiilsuse ja kasvu pakt: 1997. aastal vastu võetud eeskirjade kogum, mille eesmärk on kaitsta majandus- ja rahaliidu stabiilsust, tagades, et liikmesriigid hoolitsevad riigi rahanduse usaldusväärsuse eest ja koordineerivad oma eelarvepoliitikat.

Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslik osa: nagu on sätestatud nõukogu määruses nr 1466/97, on ennetusliku osa peamine eesmärk tagada, et liikmesriigid lähenevad kiiresti tasakaalulähedasele või ülejäägiga eelarvepositsioonile, mis võimaldaks neil toime tulla tavapäraste tsükliliste kõikumistega, ületamata valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi 3% piirmäära.

Stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslik osa: ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, mille nõukogu algatab komisjoni soovitusel ELi liikmesriigi suhtes, kes on ületanud ELi stabiilsuse ja kasvu pakti õigusaktidega kehtestatud eelarvepuudujäägi ülemmäära. Menetlusel on mitu etappi, mis võivad lõppeda sanktsioonide kehtestamisega, et mõjutada liikmesriiki oma eelarvepuudujääki kontrolli alla saama; menetlus on vajalik majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimiseks.

Struktuurne eelarvepositsioon: tegelik eelarvepositsioon, milles võetakse arvesse tsüklilist komponenti ning ühekordseid ja muid ajutisi meetmeid. Struktuurne eelarvepositsioon annab ettekujutuse eelarvepositsiooni aluseks olevast suundumusest.

Sõltumatu eelarveasutus: avaliku sektori asutus, mis edendab usaldusväärset eelarvepoliitikat ja riigi rahanduse jätkusuutlikkust mitmesuguste ülesannete täitmise kaudu, sealhulgas makromajanduslike ja eelarveprognooside koostamine ning eelarve täitmise vastavushindamine.

Tasakaalus eelarve reegel: valitsemissektori eelarvepositsioon peab olema tasakaalus või ülejäägis. Nii stabiilsuse ja kasvu paktis kui ka majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingus loetakse see nõue täidetuks, kui valitsemissektori aastane struktuurne eelarvepositsioon on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi tasemel.

Teine majanduse juhtimise pakett: mais 2013 vastu võetud ELi pakett kahest seadusandlikust meetmest (määrused nr 472 ja nr 473), mille eesmärk on tugevdada majanduse juhtimist euroalal.

Vastavushindamine: ELi direktiivi ülevõtmise ja rakendamise vastavuse hindamine riiklikul tasandil.

Vastavuskontroll: esialgne kontroll selle üle, kas kõik vajalikud direktiivi sätted on hõlmatud riigisiseste rakendusmeetmetega.

Ülevõtmine: riigisiseste sätete vastuvõtmine, avaldamine ja jõustumine ELi direktiivi kohaldamiseks ettenähtud tähtajaks.

Ülevõtmise kontroll: siseriiklike rakendusmeetmete täpsuse ja direktiivi sätetele vastavuse hindamine.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärk maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi turgude reguleerimise ja konkurentsivõimelise majanduse valdkondade auditeerimise eest vastutav IV auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Alex Brenninkmeijer. Auditit juhtis kontrollikoja liige Neven Mates oma mandaaadi lõpuni (juuli 2019) ja edasi kontrollikoja liige Mihails Kozlovs, keda toetasid kabinetiülem Edite Dzalbe, kabineti atašee Laura Graudina, kabineti atašee Marko Mrkalj, valdkonnajuht Marion Colonerus, auditijuht Stefano Sturaro ning audiitorid Giuseppe Diana, Efstathios Efstathiou ja Maëlle Bourque. Keelealast abi osutas Michael Pyper.

Vasakult paremale: Stefano Sturaro, Marion Colonerus, Mihails Kozlovs, Maëlle Bourque, Giuseppe Diana, Efstathios Efstathiou.

Järelmärkused

¹ Euroopa Ülemkogu (2010), „Report by the Task Force to the European Council on strengthening economic governance in the EU“.

² Näiteks: Debrun, X. and al. (2008), „Tied to the mast? National fiscal rules in the European Union“, majanduspoliitika 23/54, lk 299–362.

³ IMF (2013), „Reassessing the role and modalities of fiscal policy in advanced economies“, poliitikadokument.

⁴ Vt näiteks Euroopa Komisjon (2004), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2004. aastal“.

⁵ ELi nõukogu (2005), „Ecofin Council report to the European Council of 22–23 March 2005 on improving the implementation of the Stability and Growth Pact“.

⁶ ELi nõukogu (2009), „2967. majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu järeldused“.

⁷ Nõukogu direktiiv 2011/85/EL, 8. november 2011, liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (ELT L 306, 23.11.2011), millele käesolevas aruandes viidatakse kui direktiivile 2011/85.

⁸ Euroopa Komisjon (2012), COM (2012) 342 final, komisjoni teatis riikide eelarve korrigeerimise mehhanismide ühispõhimõtete kohta.

⁹ Debrun, X. and Kinda, T. (2014), „Strengthening post-crisis fiscal credibility: Fiscal Councils on the rise – A new dataset“, IMFi töödokument 14/58.

¹⁰ Beetsma, R. and al. (2018), „The rise of independent fiscal institutions: recent trends and performance“, IMFi töödokument 18/68.

¹¹ Jonung, L. and Larch, M. (2006), „Improving fiscal policy in the EU: the case for independent forecasts“, majanduspoliitika 21/47, lk 492–534.
IMF (2013), „Case studies of fiscal councils — functions and impact“.

¹² Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta, ELT L 140, 17. mai 2013 (käesolevas dokumendis „määrus nr 473/2013“).

¹³ Euroopa Komisjon (2017), COM(2017) 824 final, „Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega nähakse ette sätted liikmesriikides vastutustundliku eelarvepoliitika ja keskpika perioodi eelarveorientatsiooni tugevdamiseks“, lk 3.

¹⁴ Majandus- ja rahanduskomitee (2019), „Draft supplementary EFC findings on the transposition of the Fiscal Compact“, ecfin.cef.cpe(2019)1 812 588.

¹⁵ Komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1937, millega luuakse sõltumatu nõuandev Euroopa Eelarvenõukogu, ja komisjoni 12. veebruari 2016. aasta otsus (EL) 2016/221, millega muudetakse otsust (EL) 2015/1937, millega luuakse sõltumatu nõuandev Euroopa Eelarvenõukogu.

¹⁶ Juncker, J.-C., Tusk, D., Dijsselbloem, J., Draghi, M. and Schulz, M. (2015), viie juhi aruanne „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“.

¹⁷ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2016: „Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse mõjusa rakendamise tagamiseks tuleb teha täiendavaid parandusi“ (http://eca.europa.eu).

¹⁸ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2018: „Kas stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa peamine eesmärk on täidetud?“ (http://eca.europa.eu).

¹⁹ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2018: „Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse audit“ (http://eca.europa.eu).

²⁰ Need olid euroala liikmesriigid, kes valiti kas nende suure võla, nende eelarveraamistike märkimisväärse paranemise või selle tõttu, et neil oli olnud juba pikka aega sõltumatu eelarveasutus.

²¹ 28-st liikmesriigist viie puhul jagavad sõltumatu eelarveasutuse ülesandeid kaks asutust.

²² Euroopa Komisjon (2012), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2011. aastal“, lk 101.

²³ EKP (2018), CON/2018/25.

²⁴ Euroopa Komisjon (2017), C (2017) 1201 final, „Aruanne majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 8 alusel“, lk 3.

²⁵ EKP (2018), CON/2018/25.

²⁶ Mis tahes aasta pärast jooksvat eelarveaastat.

²⁷ IMF (2013), Cangiano, G. et al., „Public Financial Management and its emerging architecture“, lk 161.

²⁸ OECD (2004), „The Legal Framework for Budget System“, Box III.4; IMF (2010), Lienert, I. and Fainboim, I., „Reforming Budget Systems Laws“, 4. selgitus ja lk 12–13; IMF (2013), Cangiano, G. et al., „Public Financial Management and its emerging architecture“, lk 156; IMF (2014), „Fiscal transparency code“, põhimõtted 2.1.3, 2.3.1 ja 2.3.2; Maailmapank (2013), „Beyond the annual budget. The global experience with medium term expenditure frameworks“, lk 58–59.

²⁹ IMF (2014), „Fiscal transparency code“, põhimõte 2.1.3.

³⁰ Potentsiaalne SKP on teoreetiline kontseptsioon ja näitab teatava hetke toodangu (SKP) mahtu, mis võimaldab säilitada stabiilse inflatsiooni. See kasvab ajas kiirusega, mis ei ole tingimata konstantne. Mahtu ega kasvutempot ei saa mõõta otse, vaid tuleb hinnata.

³¹ IMF ja OECD ajakohastasid vastavalt 2014. ja 2015. aastal oma hea eelarve juhtimise standardeid ja parimaid tavasid, et võtta arvesse majandus- ja finantskriisist saadud õppetunnid. Komisjon seda ajakohastamist 2017. aasta direktiivi eelnõus siiski ei kajastanud.

³² IMF (2013), „The functions and impact of fiscal councils“: „Käesolevas dokumendis esitatakse seni kõige põhjalikum ülevaade eelarvenõukogudest“ ning tuginetakse ka muudele dokumentidele, sh OECD 2012. aasta põhimõtete projekt, ja Kopits, G. (2011), „Independent fiscal institutions: Developing good practices“, lk 35–52.

³³ OECD ühised põhimõtted oli olemas juba 2012. aastal ja võeti vastu 2014. aastal. Vt OECD (2014) „Recommendation on Principles for IFIs“.

³⁴ Euroopa Komisjon (2017), Jankovics, L. ja Sherwood, M., „Independent fiscal institutions in the EU Member States: The early years“, aruteludokument 067.

³⁵ Euroopa Komisjon (2004), Jonung, L. ja Larch, M., „Improving fiscal policy in the EU: the case for independent forecasts“.

³⁶ Liigsele optimismile kaldumine on toodangu ja tulude kasvu ülehindamine, alahinnates samas mittediskretsionaarseid kulutusi.

³⁷ IMF (2007), „Code of good practices on fiscal transparency“, põhimõte 4.3.4.

³⁸ OECD (2014), „Recommendation on Principles for IFIs“, põhimõte 3.3.

³⁹ ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik (2016), „Defining and enforcing minimum standards for IFIs“.

⁴⁰ ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustik (2018), „ELi sõltumatute eelarveasutuste võrgustiku avaldus vastuseks ettepanekule võtta vastu nõukogu direktiiv, millega nähakse ette sätted liikmesriikides vastutustundliku eelarvepoliitika ja keskpika perioodi eelarveorientatsiooni tugevdamiseks.

⁴¹ 2015. aastal avaldas komisjon tõlgendava teatise oma tõlgendamisruumi kohta: „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“, COM(2015) 12 final. Seda kajastati seejärel 2015. aasta novembri ühiselt kokkulepitud seisukohas, mille nõukogu kiitis heaks 2016. aasta veebruaris.

⁴² Saavutamaks kiire lähenemine keskpika perioodi eesmärgile, sätestatakse stabiilsuse ja kasvu paktis võrdlusalus, mille kohaselt peavad liikmesriigid kohandama oma struktuurset eelarvepositsiooni kiirusega 0,5%SKPst aastas.

⁴³ Euroopa Eelarvenõukogu 2016. aasta aastaaruanne, lk 42.

⁴⁴ Irish Fiscal Advisory Council (2016), „Fiscal assessment report“, lk 67.

⁴⁵ Euroopa Eelarvenõukogu koosneb nõukogust ja sekretariaadist (sekretariaadi juhataja ja spetsiaalsed tugitöötajad – praeguse seisuga viis majandusteadlast ja üks assistent).

⁴⁶ EKP (2015), „Majandusbülletään“, 7. number, 5. selgitus: Euroopa Eelarvenõukogu loomine.

⁴⁷ IMF (2016), „2016 Article IV consultation – euro-area policies“, IMFi riigiaruanne 16/219, lk 20.

⁴⁸ Euroopa Eelarvenõukogu avaldas ka ühe avalduse Taani fiskaalnõukogu toetuseks 2018. aasta märtsis.

⁴⁹ EKP (2015), „Majandusbülletään“, 7. number, 5. selgitus: Euroopa Eelarvenõukogu loomine.

⁵⁰ Euroopa Ombudsman (2016), „Euroopa Ombudsmani kiri Euroopa Komisjoni presidendile seoses Euroopa Eelarvenõukogu läbipaistvusega“.

⁵¹ Euroopa Komisjon (2012), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2011. aastal“, lk 101.

⁵² Euroopa Kontrollikoda (2018), ülevaatearuanne „ELi õigusaktide rakendamine: Euroopa Komisjoni järelevalvekohustused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikele 1“, 4. selgitus.

⁵³ Ülevõtmise kontroll tuleb lõpule viia kuue kuu jooksul alates ülevõtmise tähtajast või liikmesriigi rakendusmeetmetest teatamise ja vastavuse kontrolli puhul 16–24 kuu jooksul alates riigisiseste ülevõtmismeetmete edastamise kuupäevast.

⁵⁴ Kui EU Pilot-menetlust on konkreetsel juhul kasutatud, kuid see ei anna tõenäoliselt õigeaegselt oodatud tulemusi, peaks komisjon algatama ametliku rikkumismenetluse.

⁵⁵ Õigusnormide täitmist edendavad vahendid on rakenduskavad, suunised, selgitavad dokumendid, võrgustikud, eksperdirühmad, seminarid, töötoad, pakettkohtumised ja tulemustabelid.

⁵⁶ Mõned taotluse hindamise aspektid kaasati juba ülevõtmise hindamisse.

⁵⁷ Euroopa Komisjon (2012), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2011. aastal“, lk 101.

⁵⁸ Euroopa Komisjon (2019), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2018. aastal“, lk 138.

⁵⁹ Euroopa Komisjon (2017), C (2017) 1201 final, „Aruanne majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 8 alusel“.

⁶⁰ EKP (2017), „Majandusbülletään 4“, 8. selgitus: „The fiscal compact: the Commission’s review and the way forward“.

⁶¹ Iga-aastane ELi majanduspoliitika koordineerimise tsükkel hõlmab ka eelarvepoliitikat, mis on kindlaks määratud stabiilsuse ja kasvu paktis.

⁶² Euroopa Komisjon (2012), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2011. aastal“, lk 105.

⁶³ Euroopa Komisjon (2012), COM(2012) 761 lõplik, „Komisjoni aruanne euroopa parlamendile ja nõukogule: Vahearuanne nõukogu direktiivi 2011/85/EL (liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta) rakendamise kohta“, lk 6.

⁶⁴ Euroopa Komisjon (2015), Sherwood, M., „Medium-Term Budgetary Frameworks in the Member States“, aruteludokument 021, lk 6.

⁶⁵ Euroopa Komisjon (2012), „Fiscal frameworks in the European Union: May 2012 update on priority countries (Addendum to occasional paper 91)“, üldtoimetis 113, lk 15.

⁶⁶ IMF (2010), Lienert, I. ja Fainboim, I., „Reforming Budget Systems Laws“, 3. ja 4. selgitus.

⁶⁷ Euroopa Komisjon (2007), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2007. aastal“, selgitus III.4.1;
Euroopa Komisjon (2015), Sherwood, M., „Medium-Term Budgetary Frameworks in the Member States“, aruteludokument 021, selgitus A1.1.

⁶⁸ Euroopa Komisjon (2007), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2007. aastal“, lk 158.

⁶⁹ Euroopa Komisjon (2010), „Aruanne riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2010. aastal“, selgitus II.3.3.

Ajakava

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019

© Euroopa Liit, 2019

Paljundamine on lubatud tingimusel, et viidatakse allikale.
Euroopa Liit autoriõigusega hõlmamata fotode või muu materjali kasutamiseks ja taasesitamiseks tuleb küsida luba otse autoriõiguse valdaja käest.

Võta ühendust ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi käsitleva teabe leidmine

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1952. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.