Säästev veekasutus põllumajanduses: ÜPP vahenditega edendatakse tõenäolisemalt pigem suuremat kui tõhusamat veekasutust

Kokkuvõte

I

Rahvastiku kasv, majandustegevus ja kliimamuutused suurendavad ELis nii hooajalist kui ka aastaringset veenappust. Oluliselt osal territooriumist kasutatakse vett koguses, mis ületab olemasolevaid varusid, ning praegused suundumused osutavad suurenevale veestressile.

II

Põllumajandus sõltub vee kättesaadavusest. Niisutamine aitab kaitsta põllumajandustootjaid ebakorrapäraste sademete eest ning suurendada põllukultuuride elujõulisust, saagikust ja kvaliteeti, kuid see kurnab oluliselt veevarusid. 2016. aastal niisutati ligikaudu 6% ELi põllumaast, ning 24% kogu veevõtust langes põllumajandussektori arvele.

III

Veepoliitika raamdirektiiviga võeti 2000. aastal ELi poliitika kujundamisel kasutusele vee kvantiteedi mõiste. Sellega seati ambitsioonikas eesmärk saavutada hiljemalt 2027. aastaks kõigi põhjaveekogumite hea kvantitatiivne seisund. See tähendab, et veevõtmine ei tohiks vähendada põhjavee taset sellisel määral, et see toob kaasa vee hea seisundi halvenemise või mittesaavutamise. Enamikus liikmesriikides on olukord paranenud, kuid 2015. aastal oli ligikaudu 9% põhjavee kvantitatiivne seisund ELis halb. Komisjon hindas veepoliitika raamdirektiivi üldjoontes eesmärgipäraseks, kuid täheldas eesmärkide saavutamisel märkimisväärseid viivitusi.

IV

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) võiks stimuleerida kestlikku põllumajandust ELis, sidudes toetused keskkonnastandarditega. Veekasutuse osas on kestlik põllumajandus integreeritud ÜPP praegustesse poliitikaeesmärkidesse ja 2020. aasta järgset ÜPPd käsitlevatesse ettepanekutesse. Mitmesugused toetatud tavad (sealhulgas konkreetsete toodetega seotud toetus, toetus veesäilitusmeetmetele ja investeeringud uutesse niisutussüsteemidesse) mõjutavad erineval moel veekasutust põllumajanduses.

V

Meie auditis keskenduti põllumajanduse mõjule veekogude kvantitatiivsele seisundile. Uurisime, mil määral edendavad veepoliitika raamdirektiiv ja ÜPP vee säästvat kasutamist põllumajanduses.

VI

Leidsime, et ELi ja liikmesriikide põllumajanduspoliitika ei olnud kooskõlas ELi veepoliitikaga. Veevõtulubade andmise süsteemid ja veehinna kujundamise mehhanismid sisaldavad mitmeid põllumajandusliku veekasutusega seotud erandeid. Vähesed ÜPP kavad seovad toetused rangete säästva veekasutuse nõuetega. Nõuetele vastavus on mehhanism, mis võib viia toetuste (tavaliselt väikese) vähendamiseni, kui leitakse, et põllumajandustootjad on rikkunud teatavaid nõudeid. Lisaks võib mehhanism takistada mitttesäästvat veekasutust, kuid seda ei kohaldata kõigi ÜPP toetuste ja kõigi põllumajandustootjate suhtes. ÜPPst rahastatakse projekte ja tavasid, mis eeldatavasti parandavad säästvat veekasutust, näiteks veesäilitamismeetmed, reoveepuhastusseadmed ja projektid, millega parandatakse niisutussüsteemide tõhusust. Need on aga vähem levinud kui projektid, näiteks uued niisutusprojektid, mis tõenäoliselt suurendavad survet veevarudele.

VII

Meie leidude alusel soovitame komisjonil

1. paluda liikmesriikidel põhjendada vee hinna kujundamist ning veevõtulubade väljastamise puhul erandite tegemist, kui nad rakendavad veepoliitika raamdirektiivi põllumajanduses;
2. siduda ÜPP toetused säästva veekasutuse keskkonnastandarditega;
3. tagada, et ELi rahastatud projektid aitaksid saavutada veepoliitika raamdirektiivi eesmärke.

Sissejuhatus

Vee kättesaadavus ELis: praegune olukord ja tulevikustsenaariumid

01

Maailmapanga andmetel on viimase 55 aasta jooksul taastuvad veeressursid elaniku kohta vähenenud kogu ELis 17%¹. Osaliselt on see tingitud rahvaarvu suurenemisest, kuid ka majandustegevusest ja kliimamuutustest tulenev surve süvendab mõnes ELi osas hooajalist ja aastaringset veenappust.

02

Kliimamuutused, mis on seotud kõrgemate keskmiste temperatuuridega ja sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtustega (sh põuad), vähendavad magevee hulka ELis². Prognooside kohaselt suureneb 2030. aastaks veepuudus tõenäoliselt märkimisväärses osas EList (joonis 1).

03

Komisjoni sõnul „põhjustasid äärmuslikud põuad Lääne- ja Kesk-Euroopas 2018., 2019. ja 2020. aastal märkimisväärset kahju. [---] Kui globaalne soojenemine oleks 3 °C, esineksid põuad kaks korda sagedamini ja põudade tekitatud kahju Euroopas suureneks 40 miljardi euroni aastas³.“

Põllumajandus vajab vett

04

Põllumajanduslik tootmine sõltub vee kättesaadavusest. Niisutamine toob põllumajandustootjatele mitmesugust kasu, näiteks suurendab põllukultuuride elujõulisust, saagikust ja kvaliteeti. Niisutusvesi pärineb ojadest, jõgedest ja järvedest (pinnaveekogud), kaevudest (põhjaveekogud), vihmavee kogumisest ja taaskasutusse suunatud reoveest. 2016. aastal niisutati ligikaudu 6% ELi põllumaast. Loomade joogivesi moodustab vaid väikese osa põllumajanduslikust veekasutusest.

05

Põllumajandus mõjutab nii vee kvaliteeti (nt väetistest või pestitsiididest tuleneva hajureostuse kaudu) kui ka vee kvantiteeti. Näiteks vähene veevool vähendab saasteainete lahjendamist, halvendades seeläbi vee kvaliteeti, ning liigne veevõtmine rannikualadel võib põhjustada põhjavee sooldumist.

06

Euroopa Keskkonnaameti (EEA) ühest hiljutisest aruandest⁴ nähtub, et põllumajanduse arvele langeb 24% ELi veevõtust: „tänu ressursside tõhusamale kasutamisele on surve viimase 30 aasta jooksul vähenenud. Põllumajanduslik veekasutus on ELi tasandil alates 1990. aastast vähenenud 28%, samas kui lämmastiku ülejääk on alates 2000. aastast vähenenud 10% ja jõgede nitraadisisaldus 20%. Siiski oli täiendav kasu 2010. aastatel tagasihoidlik ja surve püsis jätkuvalt väga jätkusuutmatul tasemel.“ 2015. aastal teatasid liikmesriigid komisjonile põllumajandusliku veevõtu tõttu suure surve all olevate veekogude osakaalu (vt joonis 2).

ELi roll vee kvantiteedi poliitikas

07

Vee kvantiteeti ja põllumajandust käsitleva ELi õigusraamistiku peamised osad on veepoliitika raamdirektiiv⁵ ja ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Komisjoni peamised ülesanded on esitatud joonisel 3.

Vee raamdirektiiv

08

EL on alates 1991. aastast võtnud meetmeid vee kvaliteedi parandamiseks (asulareovee puhastamise ja nitraatide direktiivid). Veepoliitika raamdirektiiviga kehtestati 2000. aastal ka vee kvantiteediga seotud poliitika. Sellega edendatakse ökosüsteemipõhist lähenemisviisi veemajandusele, sealhulgas selliseid põhimõtteid nagu veemajandus vesikondade ulatuses, üldsuse osalemine ning vajadus võtta arvesse inimtegevuse mõju veevarudele.

09

Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid koostama veemajanduskavad⁶. Neis esitatakse järelevalve üksikasjad, peamised probleemid, eesmärgid, erandid ja meetmed järgmiseks kuueks aastaks. Liikmesriigid esitasid oma kavad komisjonile esimest korda 2009. aastal ja teist korda 2015. aastal. Komisjon hindab edusamme iga kolme aasta järel⁷.

10

Veepoliitika raamdirektiivis seati eesmärgiks saavutada kõigi põhjaveekogumite hea kvantitatiivne seisund 2015. aastaks ja hiljemalt 2027. aastaks (juhul kui kohaldatakse põhjendatud erandeid). See tähendab, et veevõtmine ei tohiks vähendada põhjavee taset sellisel määral, et see toob kaasa vee hea seisundi halvenemise või mittesaavutamise. Komisjoni viimase rakendamisaruande⁸ kohaselt paranes olukord enamikus liikmesriikides aastatel 2009–2015, kuid ligikaudu 9% ELi põhjaveekogumite kvantitatiivne seisund (piirkonniti) oli endiselt halb (joonis 4). Veepoliitika raamdirektiivis käsitletakse pinnaveekogude kvantitatiivseid aspekte hea ökoloogilise seisundi määratlemisel, nimelt hüdromorfoloogilisi elemente (st voolurežiim). Liikmesriigid peaksid määratlema iga pinnaveekogu ökoloogilise vooluhulga eesmärgid, mille eesmärk on tagada vee piisavus.

11

2019. aastal hindas komisjon veepoliitika raamdirektiivi tulemuslikkust 2017. aasta lõpust 2019. aasta keskpaigani⁹. Selle hindamise üldine järeldus oli, et veepoliitika raamdirektiiv on suuresti eesmärgipärane, kuigi komisjon märkis ka järgmist: „direktiivi rakendamine on märkimisväärselt edasi lükkunud [---]. See on peamiselt tingitud ebapiisavast rahastamisest, aeglasest rakendamisest ja keskkonnaeesmärkide vähesest integreerimisest valdkondlikku poliitikasse.“

Ühine põllumajanduspoliitika

12

Loodusvarade (sealhulgas vee) säästev majandamine on lisaks elujõulisele toidutootmisele ja tasakaalustatud territoriaalsele arengule üks 2014.–2020. aasta ÜPP kolmest poliitikaeesmärgist¹⁰. 2018. aastal avaldas komisjon ettepaneku 2020. aasta järgse ÜPP kohta¹¹. Üheksa kavandatud erieesmärki hõlmavad kestliku arengu edendamist ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk.

13

Suurim osa ÜPP eelarvest läheb otsetoetusteks (71%)¹². Need hõlmavad

• tootmiskohustusega sidumata sissetulekutoetust, nagu põhitoetuskava, ühtse pindalatoetuse kava ja keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus, mis kokku moodustavad 61% ÜPP eelarvest: 2019. aastal 35,5 miljardit eurot¹³;
• vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust, mida makstakse pindala või looma kohta. Liikmesriigid võivad kasutada seda vabatahtlikku otsetoetuste kava, et toetada konkreetseid põllumajandussektoreid, kus esineb raskusi ja mis on majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel eriti olulised. Nad eraldasid vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetusele 2020. aastal ligikaudu 4,24 miljardit eurot¹⁴, millest veerand läks pindalapõhiseks toetuseks.

14

Puu- ja köögivilja, veini ja oliiviõli tootjad saavad ühise turukorralduse toetust, et aidata neil kohaneda turumuutustega. Ühise turukorralduse meetmed hõlmavad toetust investeeringuteks, mis võivad mõjutada veekasutust.

15

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) toetab ELi maaelu arengu poliitikat liikmesriikide maaelu arengukavade kaudu. Maaelu arengukavad koostatakse riikide või piirkondade tasandil ning neis käsitletakse ELi prioriteete seitsme aasta jooksul. Need hõlmavad toetust põllumajandustavadele ja investeeringutele, mis võivad mõjutada veekasutust.

16

Puhastatud reovee taaskasutamine on osa ringmajandusest. Komisjoni tellitud 2015. aasta uuringu kohaselt taaskasutati ELis igal aastal ligikaudu 1100 miljonit m³ reovett (ligikaudu 0,4% ELi aastas võetud mageveest)¹⁵. EL võttis 2020. aasta mais vastu määruse puhastatud reovee kasutamise kohta põllumajandusmaa niisutamiseks¹⁶. Määrusega kehtestatakse vee kvaliteedi, seire, riskijuhtimise ja läbipaistvuse miinimumnõuded ning seda kohaldatakse alates 2023. aasta juunist. Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt¹⁷ võimaldab määrus taaskasutada „rohkem kui 50% teoreetiliselt ELi reoveepuhastitest niisutamiseks kättesaadavast veekogusest ning vähendada rohkem kui 5%võrra otsest veevõttu veekogudest ja põhjaveest, mille tulemusena väheneb veestress kokku rohkem kui 5%“. ÜPP raames saab rahastada veepuhastustaristut, et puhastatud reovett niisutamiseks kasutada.

17

Enamiku otsetoetuste, samuti mõnede maaelu arengu ja teatavate ühise turukorralduse toetuste suhtes veinisektoris kohaldatakse eeskirju, mida nimetatakse nõuetele vastavuseks. Need hõlmavad kohustuslikke majandamisnõudeid, mis tulenevad valitud direktiividest ja määrustest, mis käsitlevad keskkonda, toiduohutust, taimetervist, loomade tervist ja heaolu, ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste (HPK) standardeid, ning millega kehtestatakse kestlikud põllumajandustavad. ÜPP toetusesaajate puhul, kelle puhul leitakse, et nad ei järgi neid riigisisestes õigusaktides määratletud eeskirju, võidakse nende iga-aastast ELi toetust vähendada.

18

Näiteks HPK nr 2 on ette nähtud mehhanism, mille abil hinnata, kas põllumajandustootjad, kes võtavad vett niisutamiseks, järgivad oma liikmesriigis kehtivat lubade andmise korda. Aastatel 2015–2018 kontrolliti igal aastal 1,2% ÜPP toetusesaajatest, kelle suhtes kohaldati HPK nr 2 standardit. Kontrollide käigus avastati väike rikkumiste protsent (1,5%), millest enamiku puhul määrati karistuseks asjaomasele põllumajandustootjale makstud toetuse vähendamine 3% võrra (joonis 5).

Auditi ulatus ja käsitlusviis

19

Käesolevas auditis keskendutakse põllumajanduse mõjule vee kvantitatiivsele seisundile. Kuna põllumajandus on nii magevee suur kasutaja kui ka üks esimesi sektoreid, mida veepuudus mõjutab, hindasime, mil määral edendab ELi poliitika, nimelt ÜPP ja veepoliitika, vee säästvat kasutamist põllumajanduses.

20

Nõukogu teatas 2016. aastal¹⁸, et ELi veepoliitika eesmärke tuleks paremini kajastada muudes poliitikavaldkondades, nagu toit ja põllumajandus. Euroopa Parlament on nõudnud ka poliitika paremat koordineerimist. Vett käsitletakse ÜRO kestliku arengu 6. eesmärgis (vesi ja kanalisatsioon kõigile), mille eesmärgid on seotud veekasutuse tõhususe ja integreeritud veemajandusega.

21

Uurisime, mil määral

• edendatakse vee raamdirektiiviga säästvat veekasutust põllumajanduses;
• võetakse ÜPP otsetoetuskavades arvesse veepoliitika raamdirektiivi säästva veekasutuse põhimõtteid;
• on ÜPP maaelu arengu ja turumeetmetega võetud üle veepoliitika raamdirektiivi säästva veekasutuse põhimõtted.

22

Audit ei hõlmanud põllumajandusest (nt nitraatidest või pestitsiididest) tulenevat vee hajureostust. Seda teemat on üksikasjalikumalt käsitletud Euroopa Kontrollikoja varasemates aruannetes¹⁹.

23

Audit toimus 2020. aasta aprillist detsembrini. Vestlesime komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste töötajatega ning konsulteerisime teiste vee- ja põllumajandussektori sidusrühmadega. Me vaatasime läbi

• komisjoni strateegiadokumendid, töödokumendid, uuringud, hindamised, suunisdokumendid, statistika, vee kvantiteedi rakendamisaruanded ja põllumajanduspoliitika;
• maaelu arengukavad ning riiklikud ja piirkondlikud eeskirjad ja suunised nõuetele vastavuse, otsetoetuskavade, turu- ja maaelu arengu meetmete kohta, samuti uuringud, analüüsid ja statistika karistuste kohta;
• veemajanduskavad, veevõtueeskirjad ja hinnapoliitika;
• muud asjakohased uuringud ja aruanded, sh Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ning Euroopa Keskkonnaameti (EEA) uuringud ja aruanded.

24

Meie audit hõlmas ÜPP programmitöö perioodi 2014–2020. Tegime laiendatud dokumentide kontrolli 11 liikmesriigis/piirkonnas (vt joonis 6), püüdes leida geograafilise tasakaalu praegu veepuuduse all kannatavate piirkondade ja teiste piirkondade vahel, kus see võib tulevikus probleemiks muutuda. Kuues liikmesriigis keskendusime oma töös ühele või kahele piirkonnale, kuna mõnel liikmesriigil on piirkondlikud maaelu arengukavad ja veemajandusmeetmed otsustatakse vesikonna tasandil. Kogusime tõendusmaterjali ka teiste liikmesriikide/piirkondade kohta, vaadates läbi veel 24 maaelu arengukava ja meie aastaaruande jaoks tehtud audititöö.

Tähelepanekud

ELi säästva veekasutuse poliitika hõlmab põllumajandusele kohaldatavaid erandeid

25

Veepoliitika raamdirektiiviga on ette nähtud kaitsemeetmed vee mittesäästva kasutamise vastu. Selles nõutakse muu hulgas, et liikmesriigid

• peaksid veevõtulubade ja -registrite süsteemi²⁰;
• võtaksid vastu veehinna kujundamise poliitika, mis innustaks veeressursse tõhusalt kasutama ja tagaks eri kasutajate (sh põllumajandustootjate) veevarustusteenuste kulude piisava katmise²¹.

26

Uurisime, mil määral kohaldavad liikmesriigid eespool nimetatud nõudeid veevõtu juhtimise, vee hinnakujunduse ja kulude katmise kohta põllumajandussektoris ning kuidas komisjon nende tööd jälgib.

Liikmesriikides on kehtestatud lubade andmise süsteemid, millest tehakse palju erandeid

27

Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid pidama pinnavee- ja põhjaveevõtu ning pinnavee varumise („tõkestamine“) registrit. Veekasutajad peavad veevõtuks või varumiseks taotlema eelnevat luba, kuid liikmesriigid võivad otsustada kohaldada erandeid, kui veevõtul või varumisel ei ole vee seisundile olulist mõju.

28

Veevõtu juhtimise osana peavad liikmesriigid tegema kindlaks kõik isikud, kes kasutavad vett loata/teatamata või ei täida veevõtueeskirju (nt konkreetselt neile antud loas kindlaks määratud nõudeid), ja neid karistama.

Eellubade süsteemid

29

Meie auditiga hõlmatud 11 liikmesriigist/piirkonnast kaheksas tuleb ametiasutustele teatada kõikidest veevõtukohtadest. Kõigil meie auditiga hõlmatud liikmesriikidel/piirkondadel on veevõtu eellubade süsteem. Lubade andmisel võtavad liikmesriikide ametiasutused arvesse asjaomase veekogu seisundit ja täpsustavad maksimaalse aastase (või igakuise) lubatud ammutatava veekoguse.

30

Liikmesriigid kohaldavad mitmeid erandeid (vt joonis 7). Need võivad oluliselt mõjutada asjaomaste veekogude kvantitatiivset seisundit. Kui mõõtmine ei ole kohustuslik, ei saa ametiasutused jälgida, kas ammutatav veekogus jääb alla märkimisväärse taseme. See kehtib teatavat liiki veevõtu kohta Belgias (Flandria), Bulgaarias, Saksamaal (Berliin-Brandenburg), Itaalias (Emilia Romagna), Küprosel ja Portugalis.

Ebaseadusliku veekasutuse avastamise süsteemid

31

Uuemad ametlikud andmed ebaseadusliku veevõtu kohta ELis on napid. 2015. aastal hindas OECD mitmesugustele allikatele tuginedes, et Küprosel on 50 000 ebaseaduslikku puurkaevu ja Hispaanias enam kui pool miljonit loata või ebaseaduslikku kaevu²². Maailma Looduse Fondi andmetel on see probleem eriti terav Castilla-La Manchas ja Andaluusias²³. Ungaris on ekspertide hinnangul loata veekasutus ligikaudu 100 miljonit m³ aastas ehk 12% registreeritud veevõtu mahust²⁴.

32

Kümnel kontrollitud liikmesriigil/piirkonnal on olemas kontrollisüsteem vee ebaseadusliku kasutamise avastamiseks ja selle eest karistamiseks. Nad kontrollivad registreeritud veevõtukohti kohapeal iga-aastase kontrollikava, riskianalüüsi ja/või kaebuste alusel. Sel viisil avastatud rikkumiste hulka kuuluvad loata veekasutus, mõõtmata pumpamine, liigne pumpamine ja mitmesugused muud loa tingimuste rikkumised. Joonisel 8 on näidatud veevõtukohtade kontrollimisel avastatud rikkumiste määr.

33

Lisaks registreeritud veevõturajatiste kohapealsele kontrollimisele on mõned liikmesriigid loonud või välja töötamas muid kontrollimehhanisme. Need on

• kaugseire satelliitside abil (vt 1. selgitus);
• puurimisettevõtete kohustuslik akrediteerimine uue põhjaveevõtu jaoks. Belgia (Flandria) puurimisettevõtted peavad esitama korrapäraseid aruandeid puurimistegevuse kohta ja teavitama ametiasutusi enne alguskuupäeva, et võimaldada ehitusaegseid kontrolle. Nõuete mittetäitmine võib kaasa tuua akrediteeringu peatamise või tühistamise;
• Belgia (Flandria) põhjaveevõturajatiste veearvestite nõuetekohase toimimise korrapärane kontroll. Mõõdetud väärtusi võrreldakse põllumajandusettevõtte andmete ja põhjavee ammutamise aastaaruandega.

34

Mõnes liikmesriigis vähendavad praktilised raskused ebaseadusliku veekasutuse vastu võitlemise süsteemide tõhusust. Belgia (Flandria) ja Bulgaaria teatasid, et nad ei saa oma vastavaid süsteeme personalipuuduse tõttu kavakohaselt kasutusele võtta. Küprosel määrasid ametiasutused kuni 2020. aasta oktoobrini harva karistusi või sanktsioone, kuna süüdlastel oli kaks kuud aega, et nõuded täita ja esitada muudetud litsents. Bulgaaria ja Ungari on korduvalt pikendanud oma tähtaegu ebaseadusliku veevõtu vastavusse viimiseks, ilma et seejuures peaks trahvi maksma.

35

Kahe kontrollitud Hispaania piirkonna (Andaluusia ja Castilla-La Mancha) ametiasutused ei esitanud meile mingit teavet selle kohta, kas või kuidas nad tuvastavad ja karistavad ebaseaduslikku veekasutust.

Liikmesriigid on kasutusele võtnud stimuleerivad hinnakujundusmehhanismid, kuid põllumajanduses on raskem kulusid katta kui muudes sektorites

36

Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid järgima veeteenuste kulude katmise põhimõtet kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab. See tähendab stimuleeriva hinnakujunduspoliitika kohaldamist ja selle tagamist, et kõik veekasutajate kategooriad (tööstus, kodumajapidamised, põllumajandus jne) panustaksid piisavalt kulude katmisse.

Tõhusat veekasutust stimuleeriv hinnakujundus

37

Mitu liikmesriiki/piirkonda on kehtestanud hinnakujundusmehhanismid, mis edendavad tõhusat veekasutust. Mõnda neist mehhanismidest kohaldatakse ainult põllumajanduse ja mõnda kõigi veekasutajate suhtes. Näiteks:

• Saksamaa (Berliin-Brandenburg), Ungari ja Portugal kohaldavad mõõdetud kasutusmahul põhinevat veeressursimaksu;
• Küpros on kehtestanud lisatasu iga kuupmeetri vee eest, mis ületab lubatud kogust;
• Itaalia (Emilia Romagna) kavandab erinevate veehindade süsteemi vastavalt niisutussüsteemi tõhususele;
• Bulgaaria nõuab konkreetse põllukultuuri puhul teatavast kindlast mahust suuremas koguses kasutatava vee eest kõrgemat hinda;
• Belgia (Flandria) kasutab teatavate põhjaveeliikide puhul progresseeruvat hinnakujundust (mida suurem on võetud põhjavee maht, seda kõrgem on hind).

38

Teised liikmesriigid/piirkonnad kasutavad hindade diferentseerimist, et pärssida/soodustada eri allikatest pärit vee kasutamist. Näiteks:

• Belgia (Flandria), Prantsusmaa (Centre-Val de Loire), Ungari ja Portugali piirkondades, kus vett on vähem või on see suurema kvantitatiivse surve all, on hinnad kõrgemad;
• põhjavesi on pinnaveest kallim Bulgaarias, Saksamaal (Berliin-Brandenburg) ja Prantsusmaal (Centre-Val de Loire);
• Küprosel on magevesi kallim kui ringlussevõetud vesi.

39

Liikmesriigid kasutavad põllumajanduses kasutatava vee mõõtmiseks mitmesuguseid meetodeid (vt joonis 9). Mahu mõõtmisel põhinev asjakohane hinnakujundus võib soodustada üleminekut veesäästlikele niisutustehnoloogiatele ja -tavadele või põllukultuuridele, mis vajavad vähem vett. Hispaania (Andaluusia ja Castilla-La Mancha) esitab suurema osa niisutusvee kohta arved niisutatava ala alusel, samas kui Itaalias (Emilia Romagna) sõltub niisutusvee hind tavaliselt pumpamisvõimsusest.

Madalamad veehinnad põllumajanduses

40

Meie auditiga hõlmatud 11 liikmesriigist/piirkonnast kaheksas on põllumajanduses kasutatav vesi oluliselt odavam. Joonisel 10 võrreldakse mõningaid põllumajandusliku kasutuse veevõtutasusid teistes sektorites veekasutamise eest võetavate tasudega. Mitu liikmesriiki/piirkonda kohaldavad niisutusvee suhtes konkreetseid erandeid (vt joonis 11).

41

Kuus liikmesriiki/piirkonda ei nõua kuni teatava koguseni vee võtmise eest mingit tasu. Hinnakünnis on erinev. Belgias (Flandrias) ja Ungaris on see 500 m³ aastas, Bulgaarias 10 m³ päevas, Hispaanias (Andaluusias) ja Prantsusmaal (veepuuduse all kannatavates piirkondades) 7000 m³ aastas, Prantsusmaal (veepuuduse all kannatavatest piirkondadest väljaspool) 10 000 m³ aastas ja Portugalis (erakasutuseks veevõtmine) 16 600 m³ aastas. Kõikidel juhtudel kehtib see kõigi kasutajate, mitte ainult põllumajandustootjate suhtes.

Veevarustusteenuste kulude katmine

42

Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid tegema veekasutuse majandusanalüüsi. See arvutus peaks aitama hinnata, millises ulatuses maksavad kasutajad veeteenuste kulude (nt vee võtmine niisutamiseks) eest (kulude katmise põhimõte). ELi suuniste kohaselt²⁵ peaksid liikmesriigid kaaluma järgmiste aspektide lisamist majandusanalüüsi:

1)  Veevarustusteenuste osutamise ja haldamisega seotud rahalised kulud:

• käitamis- ja hoolduskulud (nt energia);
• kapitalikulud (nt taristu kulum);
• halduskulud (arvete esitamine, haldus ja järelevalve).

2)  Veevarustusteenuste keskkonna- ja ressursikulud:

• veevõtust, säilitamisest ja vee tõkestamisest tulenev keskkonnakahju;
• alternatiivsete veekasutusviiside alternatiivkulud (nt põhjavee liigsest ammutamisest tulenevad kulud), kuna praegused ja tulevased kasutajad kannatavad veevarude ammendumise tõttu.

43

Mitmed liikmesriigid/piirkonnad hindavad oma majandusanalüüsides keskkonnakulusid, hinnates kogu vesikonnas vee hea seisundi saavutamiseks vajalike meetmete maksumust. Itaalia (Emilia Romagna) ja Hispaania (Andaluusia ja Castilla-La Mancha) ametiasutused peavad ressursikulusid oluliseks üksnes juhul, kui nad leiavad, et vett napib. Bulgaaria ja Saksamaa (Berliin-Brandenburg) ametiasutused märgivad, et keskkonna- ja ressursikulude arvutamise metoodika osas puudub endiselt ühine kokkulepe.

44

Meie auditiga hõlmatud liikmesriikide kaheksa riiklikku ja piirkondlikku ametiasutust leidsid, et põllumajanduses ei kaeta täielikult veevarustusteenuste kulusid. Üks põhjus on see, et keskkonna- ja ressursikulud ei kajastu (veel) veehinnas. Komisjon märkis veepoliitika raamdirektiivi toimivuskontrollis (vt punkt 11), et see tekitab ühiskonnale varjatud kulu ning vähendab võimalikku tulu, mida saaks kasutada veepoliitika raamdirektiivi rakendamiseks võetavate meetmete rahastamiseks.

Komisjon leiab, et veepoliitika raamdirektiivi rakendamine edeneb aeglaselt

45

Komisjon peab jälgima, kuidas liikmesriigid veepoliitika raamdirektiivi rakendavad. Selleks hindab ta iga kolme aasta tagant rakendamise edenemist (vt punkt 09), tuginedes peamiselt liikmesriikide aruannetele, ning avaldab oma rakendamisaruande. Viimane komisjoni aruanne (veebruar 2019) hõlmas veemajanduskavade teist vooru ning sisaldas kogu ELi hõlmavat ülevaadet ja riigipõhiseid hindamisi koos soovitustega.

Eellubade süsteem

46

Komisjoni talituste töödokumendis²⁶ anti ülevaade edusammudest eellubade süsteemide loomisel ja kasutamisel, näiteks mõõtmise, veevõtu kontrollimise, lubade ja veevõtu andmekogumite täiustamisel. Meie tähelepanekute kohaselt (punktid 29–30) järeldati aga komisjoni talituste töödokumendis, et „on vaja teha rohkem edusamme eelkõige nendes liikmesriikides, kus väikesed veevõtualad on kontrollist ja/või registreerimisest vabastatud, kuid veekogud kannatavad märkimisväärse veevõtusurve all ja ei saavuta seetõttu head seisundit“. Dokumendis järeldati, et veevõtusurve vähenemise tõttu on vee seisundi parandamisel alates veemajanduskavade esimesest voorust tehtud vähe edusamme, kuid kogu veevõtmine vähenes aastatel 2002–2014 ligikaudu 7%.

Veehinna kujundamine ja kulude katmine

47

Programmitöö perioodil 2014–2020 kehtestati ühissätete määrusega²⁷ mitme ELi fondi, sealhulgas maaelu arengu fondi jaoks mehhanism, mida tuntakse nn eeltingimusena. Kui mõni eeltingimus ei olnud 30. juuniks 2017 täidetud, oli komisjonil võimalus peatada vahemaksed asjaomasele maaelu arengukava prioriteedile kuni parandusmeetmete võtmiseni.

48

Üks selline eeltingimus puudutab veesektorit. Praktikas sõltub sihtvaldkonnas 5a („veekasutuse tõhustamine põllumajanduses“) kavandatud niisutusinvesteeringute rahastamine sellest, kas liikmesriigil või piirkonnal on veehinna kujundamise poliitika, mis

1. tagab kasutajatele piisavad stiimulid veeressursside tõhusaks kasutamiseks ning
2. võtab arvesse veeteenuste kulude katmist.

49

Kokkuvõttes leiab komisjon, et eeltingimuste mehhanism oli tõhus viis motiveerida liikmesriike ajakohastama oma veehinna kujundamise põhimõtteid²⁸: „On tehtud edusamme veeteenuste määratlemises, rahaliste kulude arvutamises, mõõtmises, majandusanalüüsi tegemises ning keskkonna- ja ressursikulude hindamises“. Samal ajal tunnistab komisjon, et enamikus liikmesriikide ei kata hinnad täielikult veeteenuste kulusid.

50

Vaatamata eeltingimuste positiivsele mõjule veesektorile aastatel 2014–2020 ei olnud eeltingimuste mehhanismi lisatud komisjoni ettepanekusse 2020. aasta järgse ÜPP kohta.

Veepoliitika raamdirektiivi nõuetest kinnipidamine

51

Kui komisjon leiab, et liikmesriik ei täida veepoliitika raamdirektiivist tulenevaid kohustusi, võib ta algatada liikmesriigi vastu rikkumismenetluse Euroopa Liidu Kohtus. Kohtuasjas C-525/12²⁹ leidis kohus, et liikmesriikidel on vabadus määrata kindlaks veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamiseks vajalike poliitikameetmete ja rahastamise kombinatsioon. Vastavalt oma üldisele rikkumistega seotud poliitikale seab komisjon nüüd esikohale pigem struktuursed kui konkreetsed mittevastavuse juhtumid.

52

Komisjon otsustas hiljuti käsitleda konkreetseid tähelepanu vajavaid küsimusi kõkidele liikmesriikidele saadetud kirjade kaudu. 2020. aasta septembrist 2021. aasta aprillini saatis komisjon kirjad, mis käsitlesid veemajanduskavade teises voorus esitatud teabe hindamist. Kirjades tõi komisjon välja ilmsed mittevastavused ja palus liikmesriikidel neid küsimusi veemajanduskavade kolmandas voorus põhjendada ja lahendada või selgitada, kuidas neid on juba käsitletud või käsitletakse. 2020. aasta detsembris saatis komisjon kõikidele liikmesriikidele uued kirjad, milles ta käsitles konkreetselt oma nõuete täitmise tagamise mehhanisme ja karistusi seoses veevõtu ja punkt-/hajureostusega. Liikmesriikidel paluti esitada veepoliitika raamdirektiivi artikli 11 lõike 3 punkti e kohaste veevõtualaste riigisiseste eeskirjade üksikasjad.

ÜPP otsetoetused ei edenda märkimisväärselt tõhusat veekasutust

53

Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt peab „Ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist“. Seetõttu kontrollisime, kas ÜPP peamistes rahastamisvahendites võeti arvesse ELi veepoliitika eesmärke.

54

Nii tootmiskohustusega sidumata (sissetulekutoetus) kui ka tootmiskohustusega seotud (pindalapõhised) toetuskavadest antakse toetust haritava maa alusel. Hindasime, kas

1. need toetuste saamise eelduseks oli säästev veekasutus;
2. need olid niisutamisel stiimuliks või takistavaks teguriks.

ÜPP sissetulekutoetus ei edenda tõhusat veekasutust ega vee säilitamist

55

Nii ühtse pindalatoetuse kava kui ka põhitoetuskava alusel tehtavad maksed ei mõjuta praegu niisutust: need ei stimuleeri ei vett tõhusamalt kasutama ega rohkem niisutama või vett kasutama. Ühtse pindalatoetuse kava toetusmäär hektari kohta on kõigi toetusesaajate ja põllukultuuritüüpide puhul ühesugune kõigis kümnes ühtset pindalatoetuse kava kasutavas liikmesriigis. Põhitoetuskava toetusmäära kehtestavad liikmesriigid ja see võib toetusesaajate lõikes erineda, sõltudes osaliselt nende varasematest ÜPP maksetest. Mõnes liikmesriigis (nt Hispaanias ja Kreekas) võib see varieeruda ka põllumajandusmaa liigiti. Kontrollikoda on varem teatanud³⁰ märkimisväärsetest erinevustest, mida esineb teatavates liikmesriikides, näiteks Hispaanias.

56

Kummaski kahest otsetoetuskavast ega kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise toetuskavas ei panda põllumajandustootjatele kohustusi seoses säästva veekasutusega. Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamisel võib siiski olla kaudne positiivne mõju, kuna põllumajandustootjad peavad säilitama püsirohumaa (mida erinevalt põllumaast tavaliselt ei niisutata). Selles keskendutakse ka terrasside, muude maastikuelementide ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade, näiteks harimata puhverribade säilitamisele, mis kõik võivad suurendada vee looduslikku säilitamist. Nagu me kirjutasime 2017. aastal³¹, tõi kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamine tegelikkuses kaasa muutusi põllumajandustavades vaid umbes 5%-l ELi põllumaast.

57

ÜPP toetus stimuleerib põldude kuivendamist, mitte vee säilitamist. 2014.–2020. aasta ÜPP kohaselt on kuivendatud turbaalad toetuskõlblikud sissetulekutoetuse saamiseks, samal ajal kui kontrollide käigus leitakse mõnikord, et põllumajanduslikud märjad turbaalad ei ole toetuskõlblikud. Lisaks negatiivse mõju avaldamisele põhjaveevarudele paiskab turbaalade kuivendamine õhku kasvuhoonegaase³². Euroopa Parlamendi muudatusettepanekutes komisjoni 2020. aasta järgset ÜPPd käsitleva ettepaneku kohta³³ võetakse ÜPP sissetulekutoetuse saamise tingimustele vastava põllumajandustegevusena arvesse paludikultuuri (põllundus ja metsandus märjal pinnasel, valdavalt turbaaladel).

Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse kaudu toetab EL palju vett vajavate põllukultuuride kasvatamist veepuuduse all kannatavates piirkondades

58

Vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust kasutavad kõik liikmesriigid peale Saksamaa, et säilitada või suurendada teatavate põllukultuuride tootmist raskustes olevates sektorites³⁴. EL annab toetust vaid konkreetsetele sektoritele³⁵, sealhulgas palju vett vajavatele põllukultuuridele nagu riis, pähklid ning puu- ja köögivili (vt joonis 12).

59

Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse eeskirjades on sätestatud, et „iga antav tootmiskohustusega seotud toetus [---] peab olema kooskõlas muude liidu meetmete ja poliitikatega“³⁶, mis peaks võimaldama komisjonil tagasi lükata nõudega sobimatud kavad. Komisjon ei ole hinnanud kavandatud meetmete mõju vee säästvale kasutamisele.

60

Ükski uuritud liikmesriikidest/piirkondadest ei olnud võtnud kasutusele veekasutuse kaitsemeetmeid, näiteks piiranguid toetusele veestressi all kannatavates piirkondades või maatükkide puhul, kus puuduvad tõhusad niisutussüsteemid.

61

Üheksa üheteistkümnest meie auditiga hõlmatud liikmesriigist/piirkonnast kasutab põllukultuuride puhul vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust. Kaheksa toetavad palju vett vajavaid põllukultuure ilma geograafiliste piiranguteta. Selle tulemusena kasutavad liikmesriigid ELi rahalisi vahendeid palju vett vajavate põllukultuuride kasvatamiseks veestressi all kannatavates piirkondades. Joonisel 13 on näidatud, et kuus liikmesriiki kasutavad vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust palju vett vajavate põllukultuuride kasvatamiseks piirkondades, kus on suur või väga suur veepuudus.

Nõuetele vastavuse nõuded puudutavad ka ebaseaduslikku veevõtmist, kuid kontrollid on harvad ja karistused leebed

62

Nõuetele vastavus seob otsetoetused (ja mõned muud ÜPP toetused) teatavate keskkonnaalaste kohustustega. Üks nõuetele vastavuse tingimustest (HPK nr 2) hõlmab liikmesriikide kehtestatud veevõtulubade andmise menetlusi. Riiklikud/piirkondlikud ametiasutused kontrollivad 1% konkreetsetest põllumajandustootjate rühmadest, kes oma põlde niisutavad, ja määravad karistused (tavaliselt vähendatakse põhitoetuskava või ühtse pindalatoetuse kava alusel antavat toetust 3%) neile, kes ei järgi riiklikke/piirkondlikke veevõtulubade andmise menetlusi.

63

Tegelikkuses ei ole kord pärast 2014. aastal selle kohta esitatud kontrollikoja aruannet³⁷ kuigivõrd muutunud. HPK nr 2 on sõnastatud üldiselt: „Kui niisutuse puhul nõutakse vee kasutamiseks luba, tuleb järgida loa andmise menetlusi“. Komisjon ei palunud liikmesriikidel kehtestada erinõudeid, nagu näiteks veearvestite paigaldamine ja veekasutust käsitlev aruandlus. HPK-l ei ole mõju liikmesriikidele, kus loaandmismenetlused on nõrgad. Selle potentsiaali vähendab veelgi asjaolu, et seda ei kohaldata kõigi ÜPP toetusesaajate suhtes (nt väikepõllumajandustootjate kava alusel toetuse saajad, mitmeaastased maaelu arengu toetused või ühise turukorralduse toetused puu- ja köögivilja- või oliivisektorile) ning et liikmesriigid ei tee nõuetekohaseid kontrolle.

64

Komisjoni ettepanek 2020. aasta järgse ÜPP kohta jätkab nõuetele vastavuse kontseptsiooni (nüüd on see ümber nimetatud tingimuslikkuseks). Sellega laiendatakse kaetust väikepõllumajandustootjate kavale, kuid jäetakse samal ajal välja ühise turukorralduse raames veinitoetuse saajad.

65

Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt on liikmesriikidel vabadus rakendada ja jõustada veelubade andmise kohustust nii, nagu nad seda vajalikuks peavad. Meie auditiga hõlmatud liikmesriikidest/piirkondadest kümme kohaldavad HPK nr 2 nõudeid valikuliselt, jättes kontrollides sageli välja teatavad riiklikud või piirkondlikud veevõtuga seotud regulatiivsed nõuded (joonis 14).

66

Ainus kõigi uuritud kontrollisüsteemide puhul ühine kontroll puudutab niisutusvee võtmiseks vajalikku kohustuslikku luba. Enamikul juhtudel hõlmavad kontrollid ka maatükkide visuaalset kontrolli, et avastada ebaseaduslik veevõtt või niisutamine. See kehtib Belgia (Flandria), Saksamaa (Berliin-Brandenburg), Hispaania (Andaluusia ja Castilla-La Mancha), Itaalia (Emilia Romagna), Ungari ja Portugali kohta. Üheteistkümnest liikmesriigist ja piirkonnast kolm kontrollivad arvestite olemasolu – Belgia (Flandria), Prantsusmaa (Centre-Val de Loire), Küpros. 11 liikmesriigist kümme ei kontrollinud lubade sisu, näiteks maksimaalset veevõtumahtu ja niisutamisaega (kõik meie auditiga hõlmatud liikmesriigid/piirkonnad peale Belgia (Flandria)). Sarnasest puudusest on teatatud ka ÜPP veemõju hindamist käsitlevas uuringus³⁸.

67

Nõuetele vastavuse kontrolli statistika, mida liikmesriigid komisjonile esitavad, erineb märkimisväärseid nii riikide kui ka piirkondade vahel. Hispaanias on näiteks Castilla-La Mancha keskmine mittevastavuse määr oluliselt kõrgem kui Andaluusias (joonis 15). Kõigis liikmesriikides/piirkondades, mille kohta me andmeid saime, on HPK nr 2 nõuetele mittevastavuse määr madalam kui punktis 32 kirjeldatud muude veevõtukontrollide määr (vt joonis 15). On suur oht, et nõuetele vastavuse kontrollimisel ei avastata ebaseadusliku veevõtu juhtumeid.

68

2013. aastal kutsusid Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni³⁹ üles jälgima veepoliitika raamdirektiivi ülevõtmist liikmesriikide õigusesse ja selle rakendamist ning esitama ettepaneku veepoliitika raamdirektiivi asjakohaste osade lisamiseks nõuetele vastavuse süsteemi. Komisjon ei teinud ettepanekut veepoliitika raamdirektiivi ühegi osa lisamiseks 2014.–2020. aasta nõuetele vastavuse raamistikku. 2020. aasta järgset ÜPPd käsitlevas ettepanekus viidatakse siiski sõnaselgelt veepoliitika raamdirektiivi artiklile, milles käsitletakse veevõtu kontrollimist⁴⁰, muutes need uute tingimuslikkuse eeskirjade kohaselt kohustuslikuks majandamisnõudeks (kohustuslik majandamisnõu nr 1). See loob selge seose veepoliitika raamdirektiivi ja ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjatele makstavate toetuste vahel ning võib anda artiklile suurema jõu.

Maaelu arengu vahendid ja turumeetmed ei edenda märkimisväärselt säästvat veekasutust

69

Lisaks otsetoetustele rahastatakse ÜPPst ka põllumajandustootjate investeeringuid põhivarasse ja toetatakse konkreetseid meetmeid, näiteks kohustust järgida teatavaid põllumajandustavasid. Mõned investeeringud ja meetmed avaldavad veekasutusele positiivset mõju, samas kui teised suurendavad veekasutust (vt ka joonis 16). Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemide või koostööprojektide rahastamine võib mõjutada ka veekasutust, kuigi kaudselt.

Maaelu arengukavasid kasutatakse harva vee kvantiteedi parandamiseks

70

Maaelu arengukavade kaudu saavad riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused toetada

1. põllumajandustavasid või rohelist taristut, millel on positiivne mõju vee kättesaadavusele põllumajandusmaal (vee säilitamise meetmed);
2. põllumajandustootjaid veepoliitika raamdirektiivi nõuete rakendamisega kaasnevate lisakulude ja saamata jäänud tulu eest;
3. reovee puhastamise taristut vee taaskasutamiseks niisutuses.

Me uurisime, mil määral neid võimalusi kasutatakse.

71

Liikmesriigid võivad kasutada maaelu arengu vahendeid loodusliku vee säilitamise meetmete rahastamiseks (vt joonis 17). Seda võimalust kasutavad viis meie auditiga hõlmatud liikmesriiki/piirkonda:

• Belgia (Flandria), Hispaania (Andaluusia), Ungari, Itaalia (Emilia Romagna) ja Portugal on rahastanud põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustusi⁴¹, mille peamine eesmärk on säilitada pinnast, tekitada orgaanilist ainet ja vähendada erosiooni, aidates seeläbi parandada vee säilitamist.
• Belgia (Flandria) on rahastanud ühte projekti, mis käsitleb vee säilitamise rohelist taristut⁴², ja Ungari kaheksat projekti.

72

Looduslikud vee säilitamise meetmed võivad tuua mitmesugust kasu, sealhulgas põhjavee tekkimine, põua ohjamine ja üleujutusohu vähendamine, kuid nende tõhusus on piiratud, kui neid kasutatakse väikesel alal⁴³. Meie auditiga hõlmatud 11 liikmesriigist/piirkonnast seitse ei rahasta selliseid meetmeid maaelu arengu meetmete kaudu (vt ka joonis 18).

73

Liikmesriigid võivad kasutada maaelu arengu vahendeid⁴⁴, et hüvitada põllumajandustootjatele lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis tulenevad veemajanduskava nõuetest. Ükski meie auditiga hõlmatud liikmesriigist/piirkonnast ei kasutanud seda võimalust.

74

Riiklikud/piirkondlikud ametiasutused võivad oma maaelu arengukavadesse lisada toetuse investeeringuteks taristusse, mille eesmärk on taaskasutada reovett niisutamiseks⁴⁵. Viis kontrollitud liikmesriiki/piirkonda ei lisanud seda võimalust oma maaelu arengukavadesse. Kolmes liikmesriigis/piirkonnas on see alameetme osa, kuid seda ei ole kasutatud ühegi projekti rahastamiseks. Kaks liikmesriiki on rahastanud asjaomaseid projekte (vt 2. selgitus).

ELi niisutusprojektide rahastamisel on nõrgad kaitsemeetmed mittesäästva veekasutuse vastu

75

Niisutusprojektide rahastamiseks saab kasutada erinevaid ELi rahastamisviise. Liikmesriigid võivad kasutada maaelu arengu vahendeid investeeringuteks materiaalsesse varasse või ühise turukorralduse toetust teatavates sektorites (puu- ja köögiviljad, oliivid ja oliiviõli, vein), et rahastada niisutusseadmete või taristu (nt võrgustikud) ajakohastamist või esmakordset paigaldamist (nt põllumajandusettevõtetesse).

76

Me uurisime,

1. mil määral kasutatakse neid vahendeid niisutusprojektide toetamiseks;
2. kas komisjon ja liikmesriigid on määratlenud kaitsemeetmed mittesäästva veekasutuse vastu;
3. kas liikmesriigid on vastavaid nõudeid kontrollinud.

77

Olemasolevate niisutussüsteemide ajakohastamine võib suurendada veekasutuse tõhusust, näiteks kõrvaldades lekkivad niisutuskanalid, kattes avatud kanalid aurustumise vähendamiseks või minnes üle tõhusamatele niisutussüsteemidele. Tõhususe paranemine ei too aga alati kaasa üldist vee kokkuhoidu, kuna säästetud vett võib suunata muudesse kasutusvaldkondadesse, nagu rohkem vett vajavad põllukultuurid või niisutatava ala laiendamine. Seda nimetatakse tagasipõrke fenomeniks⁴⁶. Lisaks võib hüdroloogilise paradoksina tuntud nähtuse puhul suurem niisutustõhusus vähendada pinnavee naasmist jõgedesse, vähendades alusvoolu, mis on kasulik allavoolu asuvatele kasutajatele ja tundlikele ökosüsteemidele⁴⁷.

78

Uue niisutustaristu paigaldamine, mis laiendab niisutatavat ala, suurendab tõenäoliselt survet mageveevarudele, välja arvatud juhul, kui süsteemis kasutatakse vihmavett või ringlussevõetud vett. Komisjoni hindamist toetavas uuringus ÜPP mõju kohta veele (vt 38. joonealune märkus) kinnitati seda riski ja tõdeti, et surve all olevate veekogude puhul on praegu raske tagada, et investeeringud niisutussüsteemidesse tooksid kasu veekogudele, eriti kui niisutatav ala suureneb.

Maaelu arengu investeerimistoetus

79

Kõik peale ühe hinnatud liikmesriikidest/piirkondadest kasutavad maaelu arengu vahendeid veekasutust mõjutavate investeeringute rahastamiseks (vt joonis 18). Uued niisutusseadmed ja -taristu on rahastamiskõlblikud kõigis kümnes liikmesriigis/piirkonnas ning investeeringud veevõtutaristusse (nt kaevudesse) on rahastamiskõlblikud vähemalt kolmes liikmesriigis/piirkonnas. Pooltes täiendava valimi 24-st maaelu arengukavast võimaldati investeerida uude niisutustaristusse.

80

EAFRD toetus niisutussüsteemidesse investeerimiseks sõltub ELi eeskirjades⁴⁸ sätestatud tingimustest (vt joonis 19). Liikmesriigid võivad kehtestada ka täiendavaid nõudeid. Teatavate investeeringute puhul nõuavad kolm meie auditiga hõlmatud liikmesriiki/piirkonda üle 5% suurust potentsiaalset veekokkuhoidu. Uue niisutustaristu puhul nõuavad viis liikmesriiki/piirkonda maa omandiõiguse tõendamist ja/või kehtivat veevõtuluba.

81

Mõningaid joonisel 19 kirjeldatud nõudeid ei ole õigusaktides täpsemalt selgitatud. Veepoliitika raamdirektiivis ei ole näiteks määratletud, mida mõeldakse pinnaveekogude kvantitatiivse seisundi all. Seetõttu peavad liikmesriigid ise määratlema, mida tähendab see, kui nad hindavad pinnaveekogude seisundi kvantitatiivsetel põhjustel „vähem kui heaks“. Kaheksas meie auditiga hõlmatud liikmesriigis/piirkonnas ei ole selge, kas ja kuidas see on määratletud. Komisjon on selles küsimuses andnud mittesiduvad juhised⁴⁹. Liikmesriigid tõlgendavad ka niisutusala laiendamist erinevalt, sest see võib hõlmata alasid, mida on hiljuti niisutatud niisutatava alana. Mõne liikmesriigi jaoks tähendab „hiljuti“ aega kuni viis aastat tagasi, samas kui teiste jaoks tähendas see 2004. aastat.

82

Kuna ELi eeskirjad võimaldavad mitmeid tõlgendusi ja erandeid (vt joonis 19), on oht, et EL rahastab niisutusprojekte, mis on veepoliitika raamdirektiivi eesmärkidega vastuolus. 2020. aasta järgse ÜPP puhul tegi komisjon ettepaneku lihtsustada niisutusprojektide rahastamise tingimusi. Investeeringud niisutussüsteemidesse jäetaks sõnaselgelt rahastamisest välja, kui need ei ole kooskõlas veepoliitika raamdirektiivis sätestatud hea seisundi saavutamise eesmärgiga. Niisutatava ala laiendamine ei ole toetuskõlblik, kui niisutamine mõjutab veekogusid, mille seisund on hinnatud vähem kui heaks⁵⁰. Liikmesriikide ülesandeks oleks selle ülevõtmine oma rahastamiskõlblikkuse tingimustesse.

83

Joonisel 19 esitatud tingimuste täitmist ei kontrollita põhjalikult. Kaheksa meie hinnatud liikmesriiki/piirkonda väidavad, et nad kontrollivad põhinõudeid (nt veemõõtmise vajadus ja võimalik vee säästmine) projektitaotluse alusel või tagantjärele. Seitse liikmesriiki/piirkonda esitasid dokumentaalsed tõendid tegeliku veesäästu järelkontrollide kohta. Neljal juhul ei olnud dokumentidest selge, kuidas hinnatakse niisutatava ala suurenemist. Küsisime projektide kohta üksikasjalikumat teavet kahelt liikmesriigilt/piirkonnalt. Meile esitatud dokumentidest alusel ei olnud alati selge, kuidas nõudeid kontrolliti: me ei leidnud tõendeid mõne kontrolli kohta, sealhulgas veemõõtmise või võimaliku veesäästu põhikontrollide kohta.

Ühine turukorraldus

84

EL rahastab niisutustaristut ka ühise turukorralduse kaudu kolmes sektoris: puu- ja köögivili, oliivid ja oliiviõli ning vein. Puu- ja köögiviljasektor saab niisutustaristu jaoks toetust kümnes meie auditiga hõlmatud 11 liikmesriigist/piirkonnast, oliivi- ja oliiviõlisektor kahes ning veinisektoris kolmes. Kõik liikmesriigid/piirkonnad pakuvad toetust nii uuele taristule kui ka olemasolevate süsteemide ajakohastamisele, välja arvatud oliivi- ja oliiviõlisektor, kus ELi toetuse saamiseks on rahastamiskõlblik ainult olemasolevate süsteemide parandamine. Ühise turukorralduse raames rahastatavate investeeringute suhtes kohaldatavad eeskirjad erinevad maaelu arengu raames kohaldatavatest eeskirjadest.

85

Viimastel aastatel on puu- ja köögiviljasektori niisutusprojektide rahastamine olnud suurim Hispaanias (Andaluusia) ja Portugalis (vt joonis 20). Prantsusmaal ja Küprosel kasutatakse olemasolevaid meetmeid vähe või üldse mitte. Itaalias (Emilia Romagna) ei suutnud ametiasutused esitada andmeid niisutusprojektide ning nendega seotud rahastamise, kontrollide ja sanktsioonide kohta.

86

Investeeringud veekasutuse vähendamiseks puu- ja köögiviljasektoris, kui neid rahastatakse rubriigist „keskkonnahoidlikud investeeringud“⁵¹, peaksid

• vähendama veetarbimist vähemalt 5%, kui kasutatakse tilkkastmist või sarnaseid süsteeme;
• mitte tooma kaasa niisutatava ala netokasvu, välja arvatud juhul, kui niisutuseks kasutatava vee kogutarbimine kogu põllumajandusettevõttes jääb isegi pärast ala laiendamist alla investeeringule eelnenud viie aasta keskmise näitaja.

87

Niisutustaristut võib rahastada ka muudest rubriikidest (näiteks „tootmise kavandamine“). Sellisel juhul ei nõuta ELi eeskirjadega mittesäästva veekasutuse vastaseid kaitsemeetmeid, nagu EAFRD rahastamise puhul (vt punkt 80). Hispaanias (Andaluusia) oli 98% niisutamise ja säästva veekasutusega seotud meetmete kuludest 2018. aastal seotud tootmise kavandamise projektidega. Meie uuritud 11 liikmesriigist kolm kehtestasid ELi eeskirjadest rangemad lisanõuded mõnele või kõikidele niisutusprojektidele (joonis 21).

88

Liikmesriikide ametiasutused ei kontrolli piisavalt keskkonnale kasulike investeeringute tingimuste täitmist (punkt 86). Pärast juhiste, halduslike kontrollnimekirjade ja kohapealsete kontrollide aruannete läbivaatamist ei leidnud me enamikus liikmesriikides/piirkondades tõendeid selle kohta, et oleks kontrollitud ühise turukorralduse rahastamist reguleerivate keskkonnanõuete täitmist.

89

Üldiselt on uue niisutustaristu ja olemasolevate süsteemide täiustamise jaoks eraldatud ühise turukorralduse rahastamisega seotud vähem keskkonnakaitsenõudeid, kui Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi antava rahastamisega. Teatavat liiki investeeringute suhtes kohaldatakse vee säästmise ja niisutatava ala suurenemisega seotud tingimusi, kuid puuduvad nõuded veearvesti paigaldamiseks enne investeeringut või selle osana.

Järeldused ja soovitused

90

EL võttis 2000. aastal vastu veepoliitika raamdirektiivi, mille eesmärk oli muuta kõigi ELi veekogude seisund heaks hiljemalt 2015. aastaks või (põhjendatud eranditega) 2027. aastaks. See hõlmas vee kvantiteediga seotud eesmärke. Meie audit näitas, et põllumajandustoetused ei olnud kooskõlas veepoliitika eesmärkidega.

91

Kuigi ELi veepoliitikas on ette nähtud kaitsemeetmed mittesäästva veekasutuse vastu, kohaldatakse põllumajandustootjate suhtes sageli ELi veepoliitikast tulenevaid erandeid. Alates 2009. aastast on liikmesriigid teinud edusamme veevõtu eellubade süsteemide, ebaseadusliku veekasutuse avastamise süsteemide ja hinnakujundusmehhanismide loomisel, mis võivad veekasutuse tõhusust parandada. Sellest hoolimata

• tehakse kontrollitud liikmesriikides (sealhulgas veestressi all kannatavates piirkondades) põllumajandustootjatele veevõtulubade väljastamisel endiselt palju erandeid (punktid 27–30);
• ei kohalda paljud liikmesriigid põllumajanduses veevarustusteenuste puhul teistes sektorites kasutatavat põhimõtet, mille kohaselt hind peab katma kulud (punktid 36–44).

92

Komisjon jälgib veepoliitika raamdirektiivi rakendamist liikmesriikides ja leiab, et see võiks edeneda kiiremini (punktid 45–52).

1. soovitus. Nõuda põhjendusi erandite kohta veepoliitika raamdirektiivi rakendamisel põllumajanduses

Komisjon peaks

paluma liikmesriikidel põhjendada vee hinna kujundamist ning veevõtulubade väljastamise puhul erandite tegemist ning selgitada, mille alusel järeldati, et need ei avalda olulist mõju veekogude seisundile.

Tähtaeg: 2025

93

Ühtse põllumajanduspoliitika (ÜPP) otsetoetuskavadega ei panda põllumajandustootjatele otseselt säästva veekasutusega seotud kohustusi. ELi eeskirjad vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse kohta võimaldavad liikmesriikidel rahastada palju vett vajavate põllukultuuride kasvatamist veestressi all kannatavates piirkondades ilma igasuguse kontrolli või keskkonnakaitsemeetmeteta. Veesektoriga seotud eeltingimused, mida kohaldatakse maaelu arengu rahastamise suhtes, on julgustanud liikmesriike ajakohastama oma veehinna kujundamise poliitikat. Siiski on tõenäoline, et 2020. aasta järgses ÜPPs eeltingimused kaotatakse (punktid  47–49 ja 53–61).

94

Mitu liikmesriiki kasutab vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust palju vett vajavate põllukultuuride kasvatamise rahastamiseks veestressi all kannatavates piirkondades (punktid 60–61).

95

Nõuetele vastavuse teine hea põllumajandus- ja keskkonnatingimus (HPK nr 2) võib vähendada veevarude ülekasutamist põllumajanduses, julgustades põllumajandustootjaid järgima oma liikmesriigi veevõtulubade andmise menetlusi. ELi eeskirjadega ei kehtestata aga nõuetele vastavuse kohustusi kõigile ÜPP vahendeid saavatele põllumajandustootjatele ning liikmesriigid kasutavad vastavast tingimust (HPK nr 2) veevarude kaitseks suhteliselt vähe. Ükski meie auditis osalenud liikmesriik ei kontrolli põhjalikult HPK nr 2 nõudeid (punktid 62–68).

2. soovitus. Siduda ÜPP toetused keskkonnastandardite järgimisega

Komisjon peaks

1. seadma niisutussüsteemidesse tehtavateks investeeringuteks antava maaelu arengu toetuse tingimuseks selliste poliitikameetmete rakendamise, mis stimuleerivad säästvat veekasutust liikmesriikides;
2. siduma kõik põllumajandustootjatele makstavad ÜPP toetused, sealhulgas ühise turukorralduse kaudu makstavad toetused, konkreetsete keskkonnanõuetega vee säästva kasutamise kohta, sealhulgas tingimuslikkuse kaudu;
3. nõudma kaitsemeetmeid, et vältida mittesäästvat veekasutust vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse kaudu rahastatud põllukultuuride puhul.

Tähtaeg: 2023 (uue ÜPP perioodi algus)

96

Komisjon on lisanud säästva veekasutuse põhimõtted osaliselt ÜPP rahastamismehhanismide (nagu maaelu areng ja turutoetus) eeskirjadesse. Maaelu arengu vahenditest võib rahastada vee kvantiteeti parandavaid põllumajandustavasid ja -taristut. Maaelu arengu vahenditest ja turutoetusest võib rahastada ka niisutusprojekte. Seda liiki toetused on seotud teatavate kohustustega, kuid ELi eeskirjad ei ole programmide lõikes ühtlustatud, võimaldades erinevaid tõlgendusi ja erandeid (punktid 69–89).

97

Liikmesriigid on osaliselt kasutanud maaelu arengu ja turutoetust, et stimuleerida säästvat veekasutust põllumajanduses. Leidsime, et

• maaelu arengukavadega toetatakse harva vee säilitamise meetmeid ja vee taaskasutuse taristut (punktid 70–72);
• meie auditiga hõlmatud liikmesriikides/piirkondades kasutatakse ELi vahendeid uute niisutusprojektide toetamiseks (punktid 75–79 ja 84–85);
• liikmesriigid ei kontrolli piisavalt maaelu arengu rahastamise ja turutoetusega seotud keskkonnatingimuste täitmist (punktid 80–83 ja 86–89).

98

Komisjoni ettepanekus 2020. aasta järgse ÜPP kohta jäetaks sõnaselgelt välja investeeringud niisutussüsteemidesse, mis ei ole kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi hea keskkonnaseisundi saavutamise eesmärkidega. Niisutatava ala laiendamine ei oleks enam toetuskõlblik, kui see mõjutaks veekogusid, mille seisund on hinnatud vähem kui heaks (punkt 82).

3. soovitus. ELi vahendite kasutamine veekogude kvantitatiivse seisundi parandamiseks

Komisjon peaks

1. tagama liikmesriikide ÜPP strateegiakavade heakskiitmisel, et liikmesriigid kohaldavad 2020. aasta järgse ÜPP eeskirju nii, et rahastatud niisutusprojektid aitavad kaasa veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisele;
2. hindama maaelu arengu vahendite ja turutoetuse mõju veekasutusele 2020. aasta järgses ÜPPs.

Tähtaeg: 2023 (uue ÜPP perioodi algus) ja 2026 (vahehindamine)

I auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Samo Jereb, võttis käesoleva aruande vastu 14. juuli 2021. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lühendid

EAFRD: Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond

EEA: Euroopa Keskkonnaamet

HPK: head põllumajandus- ja keskkonnatingimused

MAK: maaelu arengukava

OECD: Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon

ÜPP: ühine põllumajanduspoliitika

Mõisted

Copernicus: ELi Maa seire süsteem, mis kogub ja töötleb andmeid satelliitidelt ja Maa-põhistelt anduritelt, et anda keskkonna- ja turvateavet.

Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused: seisund, mille põllumajandustootjad peavad säilitama kogu põllumajandusmaal, eelkõige maal, mida hetkel tootmises ei kasutata, et saada ÜPP raames teatavaid toetusi. Hõlmab selliseid küsimusi nagu vee ja mulla majandamine.

Kohustuslikud majandamisnõuded: ELi või riiklik eeskiri põllumajandusmaa majandamise kohta, et kaitsta rahva-, looma- ja taimetervist, loomade heaolu ja keskkonda.

Kulude katmine: põhimõte, mille kohaselt teenuse kasutaja maksab teenuse eest ja teenuse osutaja kogutulu on võrdne teenuse osutamise maksumusega (või ületab seda).

Kvantitatiivne seisund: näitab, milline on veevõtu otsene ja kaudne mõju veekogule.

Lähenemine: põllumajandustootjatele antavate toetusõiguste kohandamise protsess, et kajastada liikmesriikide või piirkondade keskmisi näitajaid, tagamaks põllumajandusliku otsetoetuse õiglasem jaotamine.

Maaelu arengukava: komisjoni poolt heaks kiidetud riiklikud või piirkondlikud mitmeaastased eesmärgid ja meetmed ELi maaelu arengu poliitika elluviimiseks.

Nõuetele vastavus: süsteem, mille alusel peavad põllumajandustootjad toetuse saamiseks täitma keskkonna, toiduohutuse, loomade tervise ja heaolu ning maa harimisega seotud nõudeid.

Otsetoetused: põllumajandustootjatele otse makstavad põllumajandustoetused, nagu pindalatoetus.

Põhitoetuskava: ELi põllumajanduskava, millest tehakse põllumajandustootjatele makseid toetuskõlbliku maa pindala alusel.

Rohestamistoetus: pindalapõhine toetus keskkonnale ja kliimale kasulike põllumajandustavade eest.

Toimivuskontroll: hinnang selle kohta, kas poliitikavaldkonna õigusraamistikus esineb kattuvusi, lünki, vastuolusid või vananenud meetmeid.

Toodanguga sidumata toetus: põllumajandustootjatele makstav ELi toetus, mis ei ole seotud konkreetse põllumajandustoote tootmisega.

Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus: vabatahtlik viis, kuidas liikmesriigid saavad maksta tootmismahtudel põhinevaid ELi otsetoetusi põllumajandustootjatele, kes otsustavad selle alusel toetust taotleda.

Veekogu: järv, veehoidla, oja, jõgi või kanal, üleminekuvesi piki rannikut, rannikuveelõik või selgelt piiritletav põhjaveekogum.

Veemajanduskava: dokument, mis hõlmab määratud vesikonna majandamist ELis ja milles esitatakse veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmed.

Veevõtt: vee eemaldamine või kõrvalesuunamine veekeskkonnast.

Komisjoni vastused

https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=59355

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditiülesannete valimisel ja kavandamisel püüab kontrollikoda maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi loodusvarade säästva kasutamise valdkonnaga tegelev I auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Samo Jereb. Auditit juhtis kontrollikoja liige Joëlle Elvinger, keda toetasid kabineti juhataja Ildikó Preiss ja kabineti nõunik Charlotta Törneling, valdkonnajuht Emmanuel Rauch, auditijuht Els Brems, auditijuhi asetäitja Paulo Braz ning audiitorid Greta Kapustaite, Georgios Karakatsanis, Szilvia Kelemen, Dimitrios Maniopoulos, Dainora Venckeviciene ja Krzysztof Zalega. Keelealast abi osutas Thomas Everett. Graafilisi materjale aitas koostada Marika Meisenzahl.

Järelmärkused

¹ Maailmapank, Taastuv sisemine mageveeressurss elaniku kohta (kuupmeetrites) – Euroopa Liit.

² Euroopa Komisjon, Teadusuuringute Ühiskeskus, „World Atlas of Desertification“, Change in aridity – shifts to dryier conditions.

³ Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia (COM(2021) 82 final).

⁴ Euroopa Keskkonnaamet, „Water and agriculture: towards sustainable solutions“, Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 17/2020.

⁵ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73).

⁶ Euroopa Komisjon, Status of implementation of the WFD in the Member States.

⁷ Direktiivi 2000/60/EÜ artikkel 18.

⁸ Euroopa Komisjon, SWD(2019) 30 final, „European Overview – River Basin Management Plans“.

⁹ Euroopa Komisjon, ELi veealaste õigusaktide toimivuskontroll.

¹⁰ Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks:toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine“ (KOM(2010) 0672, lõplik).

¹¹ Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad, kuidas toetada liikmesriikide koostatavaid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavaid ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavu (ÜPP strateegiakavad) (COM(2018) 392 final).

¹² Euroopa Komisjon, ÜPP näitajad, Financing the CAP.

¹³ Euroopa Komisjon, SWD (2020) 168 final 13. september 2017.

¹⁴ Euroopa Komisjon, „Voluntary coupled support - Review by the Member States of their support decisions applicable as from claim year 2020“.

¹⁵ „Optimising water reuse in the EU – Final report prepared for the European Commission (DG ENV)“, mille koostas Deloitte (koostöös ICFi ja Cranfieldi ülikooliga), I osa.

¹⁶ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 2020. aasta määrus (EL) 2020/741, mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid (ELT L 177, 5.6.2020, lk 32–55).

¹⁷ Euroopa Komisjon, SWD(2018) 249 final/2–2018/0169 (COD).

¹⁸ Säästev veemajandus. Nõukogu järeldused, 17. oktoober 2016.

¹⁹ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2014: „ELi veepoliitika eesmärkide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse: osalised edusammud“, Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 23/2015: „Doonau vesikonna vee kvaliteet: veepoliitika raamdirektiivi rakendamisel on edusamme, kuid teha on veel palju“; Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2016: „Läänemere eutrofeerumisega võitlemine: tuleb võtta rohkem ja mõjusamaid meetmeid”.

²⁰ Direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punkt e.

²¹ Direktiivi 2000/60/EÜ artikkel 9.

²² OECD, “Drying Wells, Rising Stakes: Towards Sustainable Agricultural Groundwater Use“.

²³ WWF, “Illegal water use in Spain: Causes, effects and solutions“.

²⁴ Second river basin management plan of the Danube (2015), punkt 2, lk 10.

²⁵ Euroopa Komisjon, veepoliitika raamdirektiivi ühine rakendusstrateegia, „Guidance document no. 1 Economics and the environment“ ja „Information Sheet on Assessment of the Recovery of Costs for Water Services for the 2004 River Basin Characterisation Report (Art 9)“.

²⁶ Euroopa Komisjon, SWD (2019) 30 final.

²⁷ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

²⁸ Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) ja üleujutuste direktiivi (2007/60/EÜ) rakendamise kohta, COM(2019) 95 final.

²⁹ Euroopa Kohtu 11. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas C-525/12.

³⁰ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2018: „Põllumajandustootjate põhitoetuskava – liigutakse õige suunas, kuid mõju toetuse lihtsustamisele, suunamisele ja tasemete ühtlustamisele on piiratud“.

³¹ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2017: „Rohestamistoetus: keerukam sissetulekutoetuste kava ei ole veel keskkonnaalaselt tulemuslik“.

³² Peatlands in the EU - position paper.

³³ Euroopa Parlamendi 23. oktoobril 2020. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad, kuidas toetada strateegiakavu.

³⁴ Euroopa Komisjon, „Voluntary coupled support - Review by the Member States of their support decisions applicable as from claim year 2020“.

³⁵ Määruse (EÜ) nr 1307/2013 artikli 52 lõige 2.

³⁶ Määruse (EÜ) nr 1307/2013 artikli 52 lõige 8.

³⁷ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2014: „ELi veepoliitika eesmärkide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse: osalised edusammud“, punktid 38–48.

³⁸ DG AGRI ja EEIG Alliance Environnement, „Evaluation of the impact of the CAP on water. Final report“.

³⁹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549–607), Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus nõuetele vastavuse kohta.

⁴⁰ Direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punkt e.

⁴¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2013. aasta määrus (EÜ) nr 1305/2013 sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

⁴² Määruse (EÜ) nr 1305/2013 artikli 52 lõige 2.

⁴³ EEA aruanne nr 17/2020, lk 68.

⁴⁴ Määruse (EÜ) nr 1305/2013 artikkel 30.

⁴⁵ Määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 17.

⁴⁶ OECD (2016), Mitigating Droughts and Floods in Agriculture: Policy Lessons and Approaches, OECD Studies on Water, OECD Publishing, Pariis.

⁴⁷ EEA aruanne nr 17/2020.

⁴⁸ Määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 46.

⁴⁹ Juhised. EAFRD kaudu niisutussüsteemidesse tehtavate investeeringute toetamine (versioon: november 2014).

⁵⁰ COM(2018) 392 final, artikli 68 lõike 3 punkt f.

⁵¹ Vastavalt komisjoni 2. märtsi 2017. aasta rakendusmääruse (EL) 2017/892, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga, artikli 3 lõike 4 viimasele lõigule (ELT L 138, 25.5.2017, lk 57–91).

Ajakava

https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=59355

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2021

PDF	ISBN 978-92-847-6695-6	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/671372	QJ-AB-21-022-ET-N
HTML	ISBN 978-92-847-6678-9	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/85839	QJ-AB-21-022-ET-Q

AUTORIÕIGUS

© Euroopa Liit, 2021.

Euroopa Kontrollikoja taaskasutamispoliitikat rakendatakse Euroopa Kontrollikoja otsusega nr 6–2019 avatud andmete poliitika ja dokumentide taaskasutamise kohta.

Kui ei ole märgitud teisiti (nt eraldiseisvates autoriõiguse märgetes), on ELile kuuluv kontrollikoja sisu litsentsitud vastavalt litsentsile Creative Commons Attribution 4.0 International (CC BY 4.0). See tähendab, et taaskasutamine on lubatud, kui autoriõigustele on viidatud ja muudatused on ära märgitud. Taaskasutaja ei tohi moonutada dokumentide algset tähendust ega sõnumit. Kontrollikoda ei vastuta taaskasutamise tagajärgede eest.

Järgnevate fotode kasutamine on lubatud juhul, kui on ära märgitud autoriõiguste valdaja, allikas ja fotograafi/arhitekti nimi (kui see on ära toodud):

Joonis 1: © World Resources Institute – Aqueduct, vaadatud 22.3.2021.

Joonised 5, 9, 14, 18 ja 20: ikoonide autor Pixel perfect, https://flaticon.com

Joonis 13: © Euroopa Kontrollikoda ja World Resources Institute – Aqueduct, vaadatud 22.3.2021.

Joonis 17:

Pilt vasakul üleval: © Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, 2021 / Xavier Lejeune.

Pilt paremal üleval: © Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, 2021 / Lukasz Kobus.

Pilt vasakul all: © Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, 2021 / Michal Cizek.

Pilt paremal all: © Euroopa Liit, Euroopa Komisjon, 2021 / Pedro Rocha.

Kui konkreetses sisus, näiteks kontrollikoja töötajatest tehtud fotodel, on kujutatud tuvastatavaid eraisikuid, või kui see sisaldab kolmandate isikute teoseid, tuleb teil taotleda täiendavaid õigusi. Kui luba on saadud, tühistab ja asendab see eespool nimetatud üldise loa ja osutab selgelt mis tahes kasutuspiirangutele.

On võimalik, et ELile mittekuuluva sisu kasutamiseks või taasesitamiseks peate küsima luba otse autoriõiguse omajatelt.

Tööstusomandi õigustega hõlmatud tarkvara või dokumendid, nagu patendid, kaubamärgid, registreeritud disainilahendused, logod ja nimed, ei kuulu kontrollikoja taaskasutamispoliitika alla ega ole teile litsentsitud.

Domeeni europa.eu alla koondatud Euroopa Liidu institutsioonide veebisaitidel leidub linke, mis viivad muudele veebisaitidele. Kontrollikoda ei vastuta nende sisu eest ja soovitab teil seetõttu tutvuda nende veebisaitide isikuandmete ja autoriõiguse kaitse põhimõtetega.

Euroopa Kontrollikoja logo kasutamine

Euroopa Kontrollikoja logo ei tohi kasutada ilma kontrollikoja eelneva nõusolekuta.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/publications. Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.