12 lugu Euroopa Liidust
Pascal Fontaine
Milleks Euroopa Liit? Miks ja kuidas see loodi? Kuidas see toimib? Mida see on kodanike heaks juba teinud ja milliste uute raskustega seisab ta praegu silmitsi?
Kas Euroopa Liit suudab globaliseerumise ajastul edukalt konkureerida teiste suurriikidega ja säilitada oma sotsiaalsed standardid? Kuidas tulla toime sisserändega? Milline saab olema Euroopa roll rahvusvahelisel areenil tulevikus? Kus saab olema ELi piir? Milline on euro tulevik?
Need on vaid mõned küsimused, mida Euroopa Liidu asjatundja Pascal Fontaine käsitleb oma populaarse trükise „12 lugu Euroopa Liidust“ 2017. aasta väljaandes. Pascal Fontaine on endine Jean Monnet’ abi ja Pariisi poliitikauuringute instituudi (Institut d’Études Politiques) endine professor.
Käesolevas trükises sisalduvad arvamused esindavad üksnes autori seisukohti ega pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikku seisukohta.
Enne kui Euroopa ühendamise ideest sai poliitiline eesmärk, oli see vaid filosoofide ja visionääride unistus. Victor Hugo näiteks unistas rahuarmastavatest Euroopa Ühendriikidest, mis lähtuksid humanistlikest ideaalidest. Unistused purunesid 20. sajandi esimesel poolel Euroopat laostanud kahe kohutava sõja tõttu.
Ent Teise maailmasõja rusudest tärkas uus lootus. Inimesed, kes olid seisnud vastu totalitarismile, tahtsid teha lõpu rahvaste omavahelisele vaenule ja vastuseisule Euroopas ning luua püsiva rahu. Ajavahemikus 1945–1950 hakkasid nii mõnedki südikad riigimehed, nagu Robert Schuman, Konrad Adenauer, Alcide De Gasperi ja Winston Churchill, veenma oma rahvast astuma uude ajastusse. Lääne-Euroopas hakati looma uut korda, mis tugineb riikide ja rahvaste ühishuvile ning mille aluseks on lepingud, mis tagavad õigusriigi ja võrdsuse põhimõtete järgimise.
Prantsuse välisminister Robert Schuman haaras kinni Jean Monnet’ ideest ning tegi 9. mail 1950 ettepaneku luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). Omavahel sõjajalal olnud riikides pidi söe- ja terasetootmine koondatama ühtse juhtimise – ülemameti – alla. Sõja toormaterjalidest pidid nii otseses kui ka sümboolses mõttes saama leppimise ja rahu tagamise vahendid.
Praegu valitseb Euroopa Liidu riikides rahu. Inimesed elavad demokraatias, järgides õigusriigi põhimõtteid ja austades põhiõigusi. Isegi endise Jugoslaavia riigid, mis veel 1990. aastatel omavahel sõdisid, on praeguseks kas ELiga ühinenud või valmistuvad selleks.
Sellegipoolest ei tohi rahu kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Hiljutine majandus- ja sotsiaalkriis on Euroopas kaasa toonud populistlike, äärmuslike ja natsionalistlike tendentside tugevnemise, mis ohustab demokraatiat ja Euroopa lõimimisprotsessi. Paljud liikumised nii riikide kui ka Euroopa tasandil on olemasolevate institutsioonide suhtes skeptilised. Tulevik näitab, kas ühistel lahendustel põhinev uus majanduskasv suudab pingeid leevendada.
Euroopa Liit toetas Saksamaa taasühinemist pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. Kui Nõukogude impeerium 1991. aastal kokku kukkus, said aastakümneid raudse eesriide taga vaevelnud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad jälle vabalt oma saatuse üle otsustada. Paljud neist otsustasid, et tahavad siduda oma tuleviku Euroopa demokraatlike rahvaste perega. Kaheksa riiki ühines ELiga 2004. aastal, 2007. aastal lisandus veel kaks riiki ning 2013. aastal Horvaatia. 2004. aastal said liikmesriikideks ka Vahemere maad Küpros ja Malta.
ELi laienemise protsess kestab. Seitse riiki on võimaliku liikmesuse ettevalmistamise eri etappides. Euroopa raske majandusliku olukorra tõttu on aga ebatõenäoline, et lähitulevikus ühineb ELiga mõni uus riik.
Samas toimus Ühendkuningriigis 2016. aasta juunis referendum, kus hääletajate enamus avaldas soovi Euroopa Liidust lahkuda.
29. märtsil 2017 teatas Ühendkuningriik Euroopa Ülemkogule kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 50 oma kavatsusest Euroopa Liidust lahkuda. Artikli 50 kohaseid läbirääkimisi alustasid EL ja Ühendkuningriik 19. juunil 2017.
Ka 21. sajandil peab Euroopa pöörama tähelepanu olulistele julgeolekuga seotud küsimustele.
Lõunas tõstab pead religioosne fanatism, mis päädib sageli terrorismiga. Islamiriigi ehk Daeshi korraldatud terrorirünnakud Euroopas on ajendanud ELi riike suurendama omavahelist teabe- ja luureandmete vahetust.
Idas teeb Venemaa Vladimir Putini juhtimisel kõik selleks, et suurendada oma võimu. Krimmi annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal ja sõda Ida-Ukrainas on dramaatilised sündmused, mis on hargnenud lahti otse ELi lävepakul. ELilt eeldavad solidaarsust Ukrainaga eriti need ELi riigid, kes on kogenud Nõukogude Liidu repressiooni.
Kodanikud ootavad, et EL astuks tõhusaid samme liikmesriikide julgeoleku tagamiseks. EL peab tegema konstruktiivset koostööd väljaspool tema piire asuvate piirkondadega: Balkani, Põhja-Aafrika, Kaukaasia ja Lähis-Idaga. EL peab kaitsma oma sõjalisi ja strateegilisi huve, tehes koostööd oma liitlastega, eriti NATO raames, ning välja kujundama tõelise ühise Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika.
Sise- ja välisjulgeolek on ühe ja sama mündi kaks eri poolt. Võitluses terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega peavad Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide politseijõud tegema tihedat koostööd. Alates 2015. aastast on oluline aruteluteema ühiste üleeuroopaliste lahenduste leidmine varjupaiga ja sisserände küsimuses, kuna Euroopa seisab silmitsi enneolematute sõja, diktaatorliku riigikorra ja nälja eest pagevate põgenike lainetega.
Uus tihedat valitsustevahelist koostööd nõudev ülesanne on Euroopa Liidu muutmine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, kus kõigile inimestele on õiguskaitse võrdselt kättesaadav ning kõigi õigused on võrdselt tagatud. Europol (Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet) ja prokuröride, kohtunike ning politseinike koostööd toetav Eurojust saavad sellele samuti kaasa aidata.
Euroopa Liit loodi poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja selleks valiti majandusliku koostöö tee.
Euroopa riikide osakaal maailma rahvastikus väheneb järjekindlalt. Et kindlustada majanduskasvu ning suuta võistelda maailmaturul, tuleb jätkata ühtekoondumist. Ükski ELi liikmesriik ei ole piisavalt tugev, et üksi mõjutada maailmamajandusega seotud poliitilisi otsuseid. Mastaabisäästu saavutamiseks ja uute tarbijate leidmiseks on vaja laiemat haaret kui omamaine turg ning seda pakub Euroopa ühtne turg. Selleks et sellisest üleeuroopalisest, enam kui 510 miljoni tarbijaga turust saaks kasu võimalikult rohkem inimesi, püüab EL kõrvaldada kaubandustõkked ja vabastada ettevõtted asjatutest bürokraatlikest nõuetest.
Kuid üleeuroopalist konkurentsi peab tasakaalustama üleeuroopaline solidaarsus. Euroopa kodanikud saavad sellest reaalset kasu: kui nad saavad kannatada üleujutuse või mõne muu loodusõnnetuse tõttu, antakse neile abi ELi eelarvest. Euroopa Komisjoni hallatavate struktuurifondidega ergutatakse ja toetatakse liikmesriike ning kohalikke võime vähendama arengutaseme erinevust Euroopa eri piirkondades. Raha Euroopa transpordi infrastruktuuri edendamiseks (näiteks maanteede ja kiirraudteede ehitamiseks), mille tagajärjel paraneb ühendus kaugemate piirkondadega ning areneb kaubandus, saadakse nii ELi eelarvest kui ka laenuna Euroopa Investeerimispangalt.
2008. aasta ülemaailmne finantskriis põhjustas kõige järsema majanduslanguse ELi ajaloos. Valitsustel ja ELi institutsioonidel tuli kiiresti tegutseda, et päästa panku, ning kõige raskemasse olukorda sattunud riigid said EList finantsabi. Iirimaa, Portugali, Hispaania ja Küprose abiprogrammid toimisid hästi ning nimetatud riigid said (sageli pärast raskeid riiklikke reforme) programmi lõpetada – enamik neist 2014. aastal. Kreekal oli suuremaid raskusi nõutud avaliku sektori struktuursete reformide elluviimisega ning Kreeka riigivõlga käsitlevate keeruliste läbirääkimiste tulemusena sõlmiti Kreekas tehtavate reformide kohta 2015. aasta suvel uus kokkulepe.
Kreeka ainulaadsest olukorrast hoolimata aitas ühisraha kaitsta kriisi ajal euroala spekulatsioonide ja devalveerimise eest. EL ja liikmesriigid tegid ühiselt jõupingutusi riigivõla vähendamiseks. Eelseisvatel aastatel on Euroopa riikide suurim ülesanne tulla välja majanduslangusest viisil, mis aitab luua uusi püsivaid töökohti, eelkõige digitaalse ja keskkonnahoidliku tehnoloogia valdkonnas.
© Euroopa Liit
Majanduslik ja sotsiaalne solidaarsus on Euroopa Liidu ja Jean-Claude Junckeri juhitava komisjoni peamine eesmärk
Euroopa postindustriaalne ühiskond muutub üha keerukamaks. Elatustase tõuseb järjekindlalt, ent lõhe rikaste ja vaeste vahel on siiski märkimisväärne. See lõhe võib veelgi suureneda selliste tegurite mõjul nagu majandussurutis, tööstuse ümberpaigutamine, rahvastiku vananemine ja finantsprobleemid avalikus sektoris. Nende probleemide lahendamisel on ELi liikmesriikide koostöö äärmiselt oluline.
Ent koostöö ei tähenda eri riikide kultuurilise ja keelelise identiteedi kahandamist. Vastupidi, suur osa ELi tegevusest aitab edendada majanduskasvu, mis põhineb piirkondlikul omapäral ning Euroopa traditsioonide ja kultuuride rikkalikul mitmekesisusel alates piirkondlikust kokakunstist kuni turismi ja kunstini. Digitaaltehnoloogia tugevdab kultuurilist mitmekesisust veelgi, kuna kohalikult toodetavate kultuuriväärtuste levitamine muutub tehniliselt lihtsamaks.
© Highwaystarz / Adobe Stock
Ühinenud mitmekesisuses: üheskoos saavutame paremaid tulemusi
Euroopa lõimimise 65-aastane ajalugu on näidanud, et tervik on suurem kui tema koostisosade summa. ELil on suurem majanduslik, sotsiaalne, tehnoloogiline, kaubanduslik ja poliitiline mõju kui üksikute liikmesriikide pürgimustel. Ühiselt tegutsemine ja ühel häälel kõnelemine loob lisaväärtuse.
Maailma suurriigid, nagu Hiina ja Ameerika Ühendriigid, tahavad mõjutada maailmamajanduse toimimise reegleid. Seetõttu on Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks veelgi olulisem, et nad ühinedes saavutaksid n-ö kriitilise massi ja säilitaksid oma mõjuvõimu maailmas. Reaalne näide ELi mõjuvõimu avaldumise kohta on ELi roll rahvusvahelistel kaubanduseeskirjade läbirääkimistel. ELi riigid on kokku leppinud mitmesugustes igapäevaelu puudutavates põhimõtetes ja tehnilistes normides, mis on paljudele teistele riikidele maailmas eeskujuks. Näiteks võib tuua tervishoiu- ja ohutusstandardid, taastuvenergia allikate kasutamise edendamise, ettevaatuspõhimõtte toiduohutuses, uue tehnoloogia eetilised aspektid jpm. EL on ka jätkuvalt globaalse soojenemise vastase võitluse esirinnas.
Euroopalikud väärtused on ELi hallatava arengukoostöö ja humanitaarabi kaudu nähtavad kogu maailmas.
Vana ütlus „ühtsuses peitub jõud“ kehtib seega tänases Euroopas rohkem kui kunagi varem.
Euroopa Liit edendab humaanseid ja progressiivseid väärtusi ning tagab, et inimesed ei oleks suurte globaalsete muutuste ohvrid, vaid saaksid nendest kasu. Inimeste vajadusi ei rahulda pelgalt turujõud või riikide ühepoolselt võetud meetmed.
Euroopa Liit seisab selliste humaansete väärtuste ja ühiskonnamudeli eest, millel on tema elanikkonna enamuse toetus. Eurooplase südames on kindel koht sellistel väärtustel nagu inimõigused, sotsiaalne solidaarsus, vaba ettevõtlus, jõukuse õiglane jaotamine, õigus elada turvalises keskkonnas, kultuurilise, keelelise ja usulise mitmekesisuse austamine ning traditsioonide ja progressi harmooniline ühendamine.
2000. aasta detsembris kuulutati Nice’is välja õiguslikult siduv Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Harta koondab endasse kõik õigused, mida ELi liikmesriigid ning nende kodanikud omaks peavad. Ühised õigused ja väärtused loovad eurooplastes ühtekuuluvustunde. Näiteks on kõikides ELi liikmesriikides tühistatud surmanuhtlus.
© Euroopa Liit
9. mail 1950. aastal tuli Prantsuse välisminister Robert Schuman esimest korda avalikkuse ette ideega, mis viis Euroopa Liidu loomiseni. Seepärast tähistatakse 9. mail Euroopa Liidu sünnipäeva
Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 1990. aasta oktoobris ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt ning demokraatia saabumisega viimati nimetatud riikidesse. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue lepingu üle, mille riigi- või valitsusjuhid võtsid vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Maastrichti lepinguga lisati senisesse ühenduse süsteemi valitsustevahelise koostöö põhimõte (välispoliitika ning õigus- ja siseküsimuste alal) ja loodi Euroopa Liit (EL). Leping jõustus 1. novembril 1993.
1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome – ning liikmete arv kasvas seega 15ni. Selleks ajaks oli Euroopa jõudnud olukorda, kus lahendama tuli hakata üha kasvavaid globaliseerumisest tingitud probleeme. Uued tehnoloogilised lahendused ja interneti hoogustuv areng viisid maailma majandust edasi, kuid põhjustasid ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid.
Selleks ajaks oli Euroopa Liit asunud ellu viima oma tänini kõige suurejoonelisemat projekti – ühisraha loomist –, et muuta lihtsamaks nii ärialal tegutsejate kui ka tarbijate ja reisijate elu. 1. jaanuaril 2002. aastal läksid 12 ELi riiki oma endistelt vääringutelt üle eurole, moodustades seega euroala. Sellest ajast peale on euro olnud oluline maailmavaluuta.
1990ndate keskel algasid ettevalmistused kõige suuremaks ELi laienemiseks. Ühinemistaotlused esitasid kuus endist nõukogude bloki riiki (Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi Vabariik ja Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endise Jugoslaavia vabariik (Sloveenia) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).
EL tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris ja kümme neist ühinesid ELiga 1. mail 2004. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 2007. aastal. 2013. aastal liitus Horvaatia, suurendades ELi liikmesriikide arvu 28ni.
21. sajandi keerukate probleemidega toimetulekuks vajas laienenud EL lihtsamat ja tõhusamat otsuste langetamise meetodit. Uute eeskirjade kehtestamiseks oli tehtud ettepanek 2004. aasta oktoobris allkirjastatud ELi konstitutsiooniga, mis oleks asendanud kõik olemasolevad lepingud, kuid see tekst lükati tagasi kahel rahvahääletusel, mis toimusid 2005. aastal Prantsusmaal ja Madalmaades. Seetõttu asendati konstitutsioon Lissaboni lepinguga, mis allkirjastati 13. detsembril 2007 ning jõustus 1. detsembril 2009. Selle lepinguga ei asendata eelnevaid lepinguid, kuid muudetakse neid, viies sisse suurema osa konstitutsiooniga kavandatud muudatustest. Näiteks on lepinguga ette nähtud, et Euroopa Ülemkogu saab alalise eesistuja ning et luuakse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht.
© Robert Maass / Corbis
Berliini müüri langemisega 1989. aastal algas Euroopas riikide vana jaotuse järkjärguline lagunemine
2014. aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi valimised tähistasid muutust ELi institutsioonide senises praktikas, kuna poliitilised fraktsioonid esitasid oma kandidaadi ka Euroopa Komisjoni presidendi kohale. Vastavalt Lissaboni lepingule nimetas Euroopa Ülemkogu seejärel komisjoni presidendiks selle fraktsiooni kandidaadi, kes sai Euroopa Parlamendis kõige rohkem kohti. Valituks osutus Euroopa Rahvapartei kandidaat, Luksemburgist pärit Jean-Claude Juncker. Teda toetas Euroopa Parlamendis laiapõhjaline euroopameelne koalitsioon, mis hõlmas sotsialistlikke ja liberaalseid leere.
2014. aasta valimised olid edukad ka euroskeptikute parteidele, mis võitsid ligikaudu 100 kohta 751st. Selliste parteide fraktsioonid hääletavad sageli enamuse esindatava ja ELi institutsioonides domineeriva poliitilise suuna vastu ning on tavaliselt skeptilised ELi lõimimise suhtes ja kõnelevad häälekalt sisserände vastu.
2008. aastal tabas maailma üleilmne finants- ja majanduskriis. Sellega toimetulemiseks loodi uued ELi mehhanismid, millega tagada pankade stabiilsus, vähendada valitsemissektori võlgu ning koordineerida liikmesriikide, iseäranis euroala liikmete majanduspoliitikat. Aastaid hiljem on struktuurireformide ja avaliku sektori raamatupidamisarvestuse tõhustamisega seotud jõupingutused hakanud vilja kandma ning on saavutatud uus majanduskasv.
Komisjoni ja nõukogu eestvedamisel tegeletakse euroala majanduspoliitika tugevdamisega ning on loodud uued õiguslikud vahendid, millega rakendada liikmesriikide vahel sõlmitud kokkuleppeid riigi rahanduse usaldusväärsuse tagamiseks. Euroopa Keskpank suurendab likviidsust ja hoiab intressimäärad madalad. EL ergutab investeeringuid ka Strateegiliste Investeeringute Fondi kaudu, toetades eelkõige avaliku ja erasektori partnerlusi.
Euroopa lõimimine on alati olnud poliitiline ja majanduslik protsess, mis on avatud kõigile Euroopa riikidele, kes on valmis aluslepingutele alla kirjutama ja üle võtma kogu Euroopa Liidu õigustiku. Lissaboni lepingu artiklis 49 on sätestatud, et iga Euroopa riik võib esitada taotluse ELi liikmeks saamiseks, kui ta austab vabaduse ja demokraatia põhimõtteid, inimõigusi ja põhivabadusi ning järgib õigusriigi põhimõtteid.
Pärast endistelt kommunistlikelt riikidelt ühinemistaotluste saamist 1993. aastal kehtestas Euroopa Ülemkogu kolm tingimust, mida riigid peavad Euroopa Liidu liikmeks saamiseks täitma. Ühinemise ajaks peavad uuel liikmel olema:
Kandidaatriigi ja Euroopa Liitu esindava Euroopa Komisjoni vahel peetakse ühinemisläbirääkimisi. Läbirääkimiste lõppedes peavad liikmesriigid uue riigi ELiga ühinemist lubava otsuse nõukogu istungil ühehäälselt heaks kiitma. Euroopa Parlament peab samuti andma oma nõusoleku, milleks on vaja parlamendiliikmete absoluutset häälteenamust. Seejärel ratifitseerivad liikmesriigid ja kandidaatriik ühinemislepingu vastavalt oma riigi põhiseaduslikule menetlusele.
Läbirääkimiste perioodil saavad kandidaatriigid tavaliselt majanduse järeleaitamiseks ELilt ühinemiseelset finantsabi. Samuti sõlmivad nad ELiga tavaliseltstabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu. Nende lepingute kaudu hoiab EL end vahetult kursis kandidaatriigi majandus- ja haldusreformidega, mida kandidaatriigid peavad ELi liikmeks saamise tingimuste täitmiseks ellu viima.
2002. aasta detsembris langetas Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni kohtumisel ühe olulisema otsuse Euroopa ühendamise loos. Euroopa Liit, kutsudes endaga ühinema 12 uut riiki, mitte üksnes ei suurenenud geograafiliselt ja elanike arvult, vaid kaotas ka lõhe, mis oli 1945. aastast peale jaganud maailmajao kahte leeri. Euroopa riigid, kes olid aastakümneid elanud ilma demokraatliku vabaduseta, said lõpuks tagasi pöörduda Euroopa demokraatlike rahvaste perre. Seega said 2004. aastal ELi liikmeks Eesti, Leedu, Läti, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Ungari ja Tšehhi Vabariik ning samuti Vahemere saareriigid Küpros ja Malta. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 2007. aastal. 2003. aastal esitas ühinemistaotluse Horvaatia, kes sai Euroopa Liidu liikmeks 2013. aastal.
© Craig Campbell / Moodboard / Corbis
Aadria mere pärl Dubrovnik ELi uusimas liikmesriigis Horvaatias
Türgi, kes on NATO liige ja kellel on Euroopa Liiduga pikaajaline assotsiatsioonileping, esitas taotluse ELi liikmeks astumiseks 1987. aastal. Riigi geograafilise asendi ja poliitilise ajaloo tõttu kahtles Euroopa Liit kaua, enne kui vastas taotlusele jaatavalt. 2005. aasta oktoobris alustati lõpuks ühinemisläbirääkimisi. Mõned ELi liikmesriigid on avaldanud kahtlust, kas Türgi peaks Euroopa Liitu kuuluma. Alternatiivina on nad välja pakkunud nn privilegeeritud partnerluse. Läbirääkimised said uue hoo 2015. aastal, kui Türgi sõlmis Euroopa Liiduga kokkuleppe Türgist ELi saabuvate varjupaigaotsijate hulga vähendamiseks ja piiramiseks. EL kavatseb jätkata Türgi toetamist poliitiliste reformide ja põhiõiguste küsimuses. EL nõuab, et nende väärtuste austamine jääks ühinemistingimuseks, mille suhtes järeleandmisi ei tehta.
Lääne-Balkani riigid, kellest enamik kuulus endise Jugoslaavia koosseisu, on pöördunud samuti Euroopa Liidu poole, et kiirendada majanduse taastamist, parandada etnilistest ja ususõdadest kahjustatud omavahelisi suhteid ning tugevdada oma demokraatlikke institutsioone. Euroopa Liit on andnud kandidaatriigi staatuse Albaaniale, endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile, Montenegrole ja Serbiale. 2016. aastal esitas ühinemistaotluse Bosnia ja Hertsegoviina. Ametlikuks kandidaatriigiks võib saada ka Kosovo (kõnealune määratlus ei piira Kosovo staatust käsitlevaid seisukohti ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/1999 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta), kes kuulutas 2008. aastal välja iseseisvuse. Kandidaatriigi staatus võidakse talle anda pärast riigi tulevikku käsitlevate läbirääkimiste lõpetamist.
Ametlikke läbirääkimisi ELiga ühinemiseks on alustatud Montenegro ja Serbiaga.
2008. aasta finantskriisis kõvasti kannatada saanud Island esitas ELi liikmeks saamise taotluse 2009. aastal. Riigi enda soovil peatati ühinemisläbirääkimised 2013. aastal. Islandi avalikkuse toetus ELi liikmeks saamisele langes, kui riigi majandus taastus.
Euroopa Parlamendi ees 2014. aastal peetud ametisse astumise kõnes teatas Jean-Claude Juncker, et tema ametiajal, mis lõpeb 2019. aastal, uusi liikmeid vastu ei võeta.
Euroopa Liidu tuleviku üle peetud avalikud arutelud näitavad, et paljudel eurooplastel on kahtlusi selle suhtes, kus peaksid olema Euroopa Liidu piirid. Küsimusi tekitab isegi Euroopa identiteet. Neile küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid, eriti seetõttu, et iga riik näeb oma geopoliitilisi või majandushuvisid erinevalt. Balti riigid ja Poola pooldavad Ukraina liikmeks saamist, kuid Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt, mis kulmineerus Krimmi annekteerimisega Venemaa poolt, on tekitanud geopoliitilisi pingeid ning muutnud Ukraina ühinemise ELiga ebareaalseks. Lisaks suurendab lääneriikide ja Venemaa vahelisi pingeid Moldova strateegiline asukoht, kuna Venemaal on seal piirkonnas oma ambitsioonid.
Hoolimata sellest, et Liechtenstein, Norra ja Šveits vastavad liikmesuse tingimustele, ei kuulu nad Euroopa Liitu, sest nende riikide avalik arvamus on ühinemise vastu.
Liikmesriikide kodanikud on – mõnes riigis rohkem, teises vähem – Euroopa Liidu lõplike piiride suhtes eri meelt. Kui lähtuda üksnes geograafilistest tähistest, jättes kõrvale demokraatlikud väärtused, võiks EL – nagu Euroopa Nõukogu (ELi-väline organ) – koondada 47 liikmesriiki.
Mõistlik lahendus on jääda selle juurde, et iga Euroopa riik võib esitada taotluse ELi liikmeks saamiseks, kui ta on võimeline üle võtma kogu Euroopa Liidu õigustiku ja nõustub kasutusele võtma euro. Euroopa lõimimine on 1950. aastal alguse saanud järjepidev protsess ning püüded ELi piirid igaveseks kindlaks määrata satuks selle protsessiga vastuollu.
2004. ja 2007. aasta laienemised nihutasid Euroopa Liidu piire ida ja lõuna suunas, tõstes päevakorda küsimuse, kuidas peaks EL kujundama suhteid oma uute naabritega. ELiga piirnevatel aladel on probleemiks stabiilsus ja julgeolek ning EL soovis vältida uute eraldusjoonte tekkimist liidu ja uute naaberpiirkondade vahel. Senisest intensiivsemalt tuli ELil reageerida uutele julgeolekuohtudele, nagu ebaseaduslik sisseränne, energiavarustuse häired, keskkonnaseisundi halvenemine, organiseeritud piiriülene kuritegevus ja terrorism. Seepärast töötas EL välja uue Euroopa naabruspoliitika, mis reguleerib suhteid naabritega nii idas ja kagus (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Valgevene ja Ukraina) kui ka lõunas (Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, okupeeritud Palestiina ala, Süüria ja Tuneesia).
2004. aasta seisuga on peaaegu kõigil neil riikidel ELiga kahepoolsed partnerlus- ja koostöö- või assotsieerumislepingud, mille kohaselt nad peavad austama ühiseid väärtusi (demokraatia, inimõigused ja õigusriik) ning astuma samme vaesuse vähendamise, turumajanduse ja kestliku arengu suunas. EL annab omalt poolt rahalist, tehnilist ja makromajanduslikku abi, võimaldab lihtsustatud viisarežiimi ja rakendab muid meetmeid, mis aitavad kaasa nende riikide arengule.
Hiljutised geopoliitilised sündmused on aga olukorda oluliselt muutnud.
Idas viis Ukraina autoritaarse valitsuse kukkumine 2014. aasta mais uue presidendi valimiseni ning võimule sai läänemeelne Petro Porošenko. Selle tulemusena sõlmiti 2014. aasta septembris Ukraina ja ELi vahel assotsiatsioonileping. Raske majanduslik olukord ja sõjalised konfliktid Ukraina relvajõudude ja Venemaa toetatavate separatistide rühmituste vahel on pannud riigi väga keerulisse olukorda, mis siiski ei takista suhete tugevdamist Euroopa Liiduga. Aastatel 2014-2015 andis EL Ukrainale poliitilisteks ja demokraatlikeks reformideks enam kui seitse miljardit eurot finantsabi.
2011. aasta araabia kevad tõi kaasa olulisi muutusi Vahemere lõunaranniku ja Lähis-Ida riikide poliitilises olukorras. Tuneesias ja Egiptuses vahetus valitsus, Süürias puhkes kodusõda, Liibüa langes pärast Gaddafi võimult kukutamist kaosesse ning tekkis nn Islamiriik ehk Daesh, mis haaras terroristliku tegevuse tulemusena oma võimu alla suured alad Süürias ja Iraagis.
Osa ELi riike osaleb Islamiriigi ehk Daeshiga võitlemiseks loodud sõjalises koalitsioonis, samal ajal kui EL üritab toime tulla suure rändajate sissevooluga Süüriast, Aafrika Sarvelt ja Sahara-tagusest Aafrikast, kust inimesed põgenevad sõja, usulise tagakiusamise või majandusliku viletsuse eest. 2015. aastal üritas Liibüa või Türgi rannikult inimkaubitsejatelt saadud paatidega üle Vahemere pääseda umbes miljon inimest. Humanitaarkatastroofiga silmitsi seisev Euroopa Liit tegeleb ühise varjupaiga- ja sisserändepoliitika läbivaatamisega (vt 10. peatükk).
© josef / kubes / Adobe Stock
EL annab naaberriikidele majanduse ülesehitamiseks finantsabi
Euroopa Liit on enam kui riikide konföderatsioon, kuid ta ei ole ka föderaalriik. Tegelikult ei kuulu selline struktuur ühessegi traditsioonilisse õiguskategooriasse. See on ajalooliselt ainulaadne ja selle otsuste tegemise süsteem on enam kui 60 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud.
Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt ELi institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.
Need seadused koos Euroopa Liidu üldise poliitikaga on Euroopa Parlamendi (esindab rahvast), Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriikide valitsusi) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsustest sõltumatu täidesaatev organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest) vastu võetud otsuste tulemus. Oma roll on ka muudel institutsioonidel ja organitel, nagu allpool selgitatakse.
Euroopa Parlament on valitav kogu, mis esindab Euroopa Liidu kodanikke. Parlament valvab ELi tegevuse järele ja jõustab koos nõukoguga ELi õigusakte. Alates 1979. aastast valitakse Euroopa Parlamendi liikmed otsestel ja üldistel valimistel viieks aastaks.
2017. aastal valiti Euroopa Parlamendi presidendiks kaheks ja pooleks aastaks itaallane Antonio Tajani (Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni esindaja).
© Euroopa Liit
Euroopa Parlament: tema hääl on sinu hääl
| Austria | 18 |
| Belgia | 21 |
| Bulgaaria | 17 |
| Horvaatia | 11 |
| Küpros | 6 |
| Tšehhi Vabariik | 21 |
| Taani | 13 |
| Eesti | 6 |
| Soome | 13 |
| Prantsusmaa | 74 |
| Saksamaa | 96 |
| Kreeka | 21 |
| Ungari | 21 |
| Iirimaa | 11 |
| Itaalia | 73 |
| Läti | 8 |
| Leedu | 11 |
| Luksemburg | 6 |
| Malta | 6 |
| Madalmaad | 26 |
| Poola | 51 |
| Portugal | 21 |
| Rumeenia | 32 |
| Slovakkia | 13 |
| Sloveenia | 8 |
| Hispaania | 54 |
| Rootsi | 20 |
| Ühendkuningriik | 73 |
| Kokku | 751 |
Euroopa Parlamendi kõige olulisemad arutelud peetakse igakuistel kogunemistel ehk täiskogu istungitel, kus osalevad kõik liikmed. Täiskogu istungid toimuvad harilikult Prantsusmaal Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Ettevalmistav töö tehakse samuti Brüsselis: nn esimeeste konverentsil – st fraktsioonide esimeeste ja Euroopa Parlamendi presidendi kohtumisel – pannakse paika täiskogu istungi päevakava ning 20 parlamendikomisjoni valmistavad ette seadusemuudatused, mis seal arutusele tulevad. Parlamendi igapäevaste haldusküsimustega tegeleb peasekretariaat, mis asub Luxembourgis ja Brüsselis. Igal fraktsioonil on ka omaenda sekretariaat.
Euroopa Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses kahel viisil.
Euroopa Parlament ja nõukogu vastutavad võrdselt ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest (ettepaneku teeb Euroopa Komisjon). Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Parlamendil on tänu eelarvepädevusele märkimisväärne mõju ELi poliitika kujundamisele.
Samavõrd oluline on parlamendi ülesanne teha demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu, eelkõige Euroopa Komisjoni üle.
Euroopa Parlamendi valimised toimuvad iga viie aasta järel. Kaheksandad otsevalimised toimusid 22.–25. mail 2014. aastal ja hääletamas käis 42,5% 380 miljonist hääleõiguslikust kodanikust. Osalusmäär oli ligikaudu sama mis eelmistel valimistel 2009. aastal.
Lähtuvalt Lissaboni lepingust valis iga üleeuroopaline partei 2014. aastal esimest korda oma põhikandidaadi, kes kandideeris ühtlasi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale. Euroopa Rahvapartei sai suurima arvu kohti ja Euroopa Ülemkogu otsustas kvalifitseeritud häälteenamusega nimetada komisjoni presidendi kohale selle partei kandidaadi ehk Luksemburgi endise peaministri Jean-Claude Junckeri. Tema poolt hääletas suur osa Euroopa Parlamendist (422 poolthäält, 250 vastuhäält ja 47 erapooletut).
Seejärel korraldas parlament enne terve komisjoni koosseisu heakskiitmist ärakuulamised, et teha kindlaks liikmesriikide välja pakutud 27 kandidaadi sobivus komisjoni liikme kohale.
Euroopa Parlamendil on õigus igal ajal Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ka ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule.
Euroopa Parlamendi liikmed teevad sageli tihedat koostööd liikmesriikide parlamendiliikmetega. Koostööd tehakse poliitiliste fraktsioonide ja selleks loodud spetsiaalsete asutuste kaudu. 2009. aastast alates on liikmesriikide parlamentidel ELi lepingu põhjal ELis kindel roll. Nad võivad esitada arvamusi kõikide komisjoni ettepandavate uute õigusaktide kohta, tagades nii subsidiaarsuse põhimõtte järgimise. Subsidiaarsuse põhimõttega nähakse ette, et EL peaks tegelema teatava teemaga üksnes juhul, kui meetmete võtmine Euroopa tasandil on tõhusam kui tegutsemine riiklikul või piirkondlikul tasandil.
Euroopa Parlamendi fraktsioonid
Euroopa Ülemkogu on ELi kõige kõrgema tasandi poliitiline institutsioon. Sellesse kuuluvad kõigi ELi liikmesriikide riigi- või valitsusjuhid, st presidendid ja/või peaministrid, ning Euroopa Komisjoni president. Ülemkogu kohtumised toimuvad tavaliselt neli korda aastas Brüsselis. Ülemkogul on alaline eesistuja, kelle ülesanne on koordineerida Euroopa Ülemkogu tööd ja tagada selle järjepidevus. Alaline eesistuja valitakse ülemkogu liikmete kvalifitseeritud häälteenamusega kaheks ja pooleks aastaks ning teda võib üks kord tagasi valida. Alates 1. detsembrist 2014 töötab sellel kohal endine Poola peaminister Donald Tusk.
Euroopa Ülemkogu määrab kindlaks ELi eesmärgid ja nende saavutamiseks võetava suuna. Ta on ELi peamiste poliitiliste algatuste tõukejõud ning otsuste langetaja sellistes tundlikes küsimustes, milles Euroopa Liidu Nõukogu ei ole suutnud kokkulepet saavutada. Euroopa Ülemkogu käsitleb ka rahvusvahelise poliitika päevaprobleeme, rakendades ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mis on ELi liikmesriikide välispoliitilist tegevust koordineeriv mehhanism.
Nõukogusse (nimetatakse ka Euroopa Liidu nõukoguks) kuuluvad ELi liikmesriikide valitsuste ministrid. Iga liikmesriik on kuuekuulise perioodi vältel nõukogu eesistuja. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne.
| Aasta | jaanuar–juuni | juuli–detsember |
|---|---|---|
| 2017 | Malta | Eesti |
| 2018 | Bulgaaria | Austria |
| 2019 | Rumeenia | Soome |
| 2020 | Horvaatia | Saksamaa |
| 2021 | Portugal | Sloveenia |
Välisministrite osalusel toimuvaid nõukogu istungeid juhatab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ühtlasi komisjoni asepresident. Alates 2014. aastast töötab sellel kohal endine Itaalia välisminister Federica Mogherini.
Nõukogu peamine ülesanne on vastu võtta ELi õigusakte. Tavaliselt jagab ta seda ülesannet Euroopa Parlamendiga. Nõukogu ja parlament vastutavad võrdselt ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Lisaks kirjutab nõukogu alla rahvusvahelistele lepingutele, mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu peab langetama otsused lihthäälteenamuse või kvalifitseeritud häälteenamusega või ühehäälselt, olenevalt valdkonnast, mida otsus käsitleb.
Olulistes küsimustes, nagu maksundus, aluslepingute muutmine, ühistegevuse alustamine uues poliitikavaldkonnas või uue riigi ühinemine liiduga, peab nõukogu otsustama ühehäälselt.
Enamiku muude küsimuste puhul kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust. See tähendab, et otsuse langetamiseks on nõutav üksnes nn topeltenamus. Otsus võetakse vastu, kui selle poolt hääletab 55% liikmesriikidest (16 riiki 28st), kes esindavad vähemalt 65% ELi rahvastikust (umbes 332 miljonit 510 miljonist kodanikust).
Euro kasutuselevõtmisega loodi nõukogus uus organ – eurorühm –, mille koosolekutel osalevad kõigi euroalasse kuuluva 19 riigi majandus- ja rahandusministrid.
Komisjon on määrava tähtsusega institutsioon. Ainult komisjonil on õigus koostada uute ELi õigusaktide ettepanekuid, mille ta saadab nõukogule ja Euroopa Parlamendile arutamiseks ja vastuvõtmiseks.
Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja Euroopa Parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks (nagu eespool kirjeldatud). Komisjon vastutab parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma.
© Euroopa Liit
Euroopa Komisjon on ELi täitevorgan ning komisjoni liikmed peavad alati kuulama, mida inimesed tahavad, näiteks kodanike dialoogi üritusel
Komisjoni kuulub üks liige (volinik) igast liikmesriigist, sealhulgas komisjoni president ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ka üks komisjoni asepresidente. Komisjoni praegune koosseis eesotsas president Jean-Claude Junckeriga astus ametisse 1. novembril 2014. Jean-Claude Juncker nimetas seitse asepresidenti, kes koordineerivad komisjoni liikmete tööd ja tagavad keskendumise tema määratud põhivaldkondadele: töökohtade loomine ja majanduskasv, digitaalne ühtne turg, energeetika ja kliimamuutused ning majandus- ja rahaliit. Selleks et aidata komisjonil keskenduda kõige olulisematele prioriteetidele ja austada subsidiaarsuse põhimõtet, nimetas komisjoni president esimeseks asepresidendiks Frans Timmermansi, kelle ülesanne on hoolitseda parema õigusloome ning institutsioonidevaheliste suhete eest.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles n-ö lepingute valvur, peab ta tagama, et nõukogu ja Euroopa Parlamendi määrused ja direktiivid liikmesriikides ellu viiakse. Kui seda ei tehta, võib komisjon selleks, et kohustada rikkujat järgima liidu õigust, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjonil on suured õigused Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute ja tehnoloogia, välisriikidele antava abi ja regionaalpoliitika haldamisel. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet.
Volinikke abistab avalik teenistus, mis asub põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis. Komisjoni spetsialiseeritud ülesannete täitmiseks on asutatud terve rida ameteid, mis asuvad peamiselt Euroopa eri linnades.
Luxembourgis asuv Euroopa Kohus koosneb ühest kohtunikust igast liikmesriigist, keda abistab üksteist kohtujuristi. Nad nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste kokkuleppel kuueks aastaks ja seda aega võib pikendada. Neile on tagatud sõltumatus. Kohtu ülesanne on tagada ELi õiguse järgimine, aluslepingute õige tõlgendamine ja neist kinnipidamine.
Frankfurdis asuv Euroopa Keskpank vastutab euro ja Euroopa Liidu rahapoliitika eest (vt 7. peatükk „Euro“). Selle nõukogusse kuuluvad kuus juhatuse liiget ja euroala 19 riigi keskpanga presidendid. Keskpanga peamised ülesanded on tagada euroalal hinnastabiilsus ja teha järelevalvet sealsete pankade üle. Alates 2011. aastast on Euroopa Keskpanga president Itaalia Panga endine president Mario Draghi.
Luxembourgis asuv Euroopa Kontrollikoda asutati 1975. aastal. Sinna kuulub üks liige igast ELi riigist, kes on liikmesriikide kokkuleppe alusel ja Euroopa Parlamendiga konsulteerides nimetatud ametisse kuueks aastaks. Kontrollikoda jälgib, et Euroopa Liidu kõik tulud on laekunud ning kulutused tehtud seaduslikult ja sihipäraselt ning et Euroopa Liidu eelarvet hallatakse nõuetekohaselt.
Kui nõukogu ja Euroopa Komisjon teevad otsuseid teatavates valdkondades, peavad nad aru Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega. Komitee liikmed esindavad erinevaid majandus- ja sotsiaalvaldkonna huvirühmi, mis üheskoos moodustavad korrastatud kodanikuühiskonna, ning nõukogu määrab nad ametisse viieks aastaks.
Euroopa Regioonide Komitee koosneb piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindajatest. Nõukogu kinnitab liikmesriikide nimetatud esindajad ametisse viieks aastaks. Nõukogu ja komisjon peavad komiteega konsulteerima piirkondade jaoks olulistes küsimustes, samuti võib komitee esitada arvamusi omal algatusel.
Luxembourgis asuv Euroopa Investeerimispank annab laene ja tagatisi, et aidata ELi vähem arenenud piirkondi ning suurendada ettevõtete konkurentsivõimet.
Ombudsmani valib Euroopa Parlament viieks aastaks ning tema ametiaega võib pikendada. Ombudsmani ülesanne on uurida ELi institutsioonide halva asjaajamisega seotud kaebusi. Kaebusi võivad esitada ELi kodanikud, ettevõtjad ja elanikud. Alates 2013. aastast on Euroopa ombudsman Iirimaa endine ombudsman Emily O’Reilly.
© belahoche / Adobe Stock
Euroopa Kohus tagab Euroopa Liidu seaduste järgimise. Näiteks on kohus oma otsusega kinnitanud, et puudega töötajate diskrimineerimine on keelatud
Euroopa Liidu tegevus mõjutab tema kodanike igapäevaelu, sest selle eesmärk on lahendada paljusid ühiskonna ees seisvaid probleeme: keskkonnakaitse, tervishoid, tehnoloogilised uuendused, energiaküsimused jne.
Teadlased on hoiatanud Maa temperatuuri tõusmise eest juba 1960. aastatest peale. Algul ei tahtnud maailma poliitilised juhid sellele eriti tähelepanu pöörata, kuid 1988. aastal moodustas ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste rühma. ÜRO ekspertide rühmal on õnnestunud juhtida maailma tähelepanu kahjulike gaaside, eriti süsivesinikke sisaldavate fossiilsete kütuste põletamisest tekkivate gaaside heitest põhjustatud globaalse soojenemise tagajärgedele, mis võivad olla katastroofilised.
© Westend61/gettyimages
EL on kliimamuutusi ennetava ja kestlikku arengut edendava tegevuse esirinnas
2008. aastal astus Euroopa Liit võitluses kliimamuutuse vastu olulise sammu. Euroopa Ülemkogus lepiti kokku, et 2020. aastaks vähendab Euroopa Liit heitkoguseid vähemalt 20% (1990. aasta tasemega võrreldes), suurendab taastuvenergia turuosa 20%-ni ja vähendab üldist energiatarbimist 20%. 2014. aastal leppisid ELi juhid kokku veelgi auahnemas eesmärgis vähendada 2030. aastaks heitkoguseid vähemalt 40% (1990. aasta tasemega võrreldes). ELi riikide kindel ja üksmeelne tegevus aitas kaasa ka sellele, et 2015. aasta detsembris Pariisis toimunud ÜRO kliimakonverentsi tulemusena sõlmisid 195 riiki siduva kokkuleppe ohjata globaalset soojenemist nii, et maailma keskmine temperatuur ei tõuseks rohkem kui 2 °C. Maailma vaeseimad riigid vajavad heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutusega kohanemiseks rahalist abi. Selleks eraldab Euroopa Liit Euroopa Arengufondist aastatel 2014–2020 vähemalt 14 miljardit eurot. Pariisi kokkuleppe ratifitseerimise poliitiline protsess ELis jõudis lõpule 4. oktoobril 2016. aastal, kui Euroopa Parlament kiitis ratifitseerimise heaks, muutes sellega kokkuleppe kehtivaks.
ELi liikmesriigid on kokku leppinud, et kahjulike heidete vähendamiseks Euroopa Liidus võetakse vastu siduvad õigusaktid. Tehakse jõupingutusi selleks, et suurendada uutesse tehnoloogilistesse lahendustesse suunatavaid investeeringuid, sest see aitaks ühtlasi luua juurde töökohti ja suurendada majanduskasvu. Seda, et kahjulike gaaside heite vähendamine toimuks tõhusalt, aitab tagada kogu ELis kehtiv heitkogustega kauplemise süsteem.
ELi tegevus hõlmab ka muid keskkonnaprobleeme, nagu müra, jäätmed, looduslike elupaikade kaitse, heitgaasid, kemikaalid, tööstusõnnetused ja suplusvee puhtus. EL tegutseb ka selle nimel, et hoida ära looduse või inimese põhjustatud katastroofe, näiteks naftalekkeid või metsatulekahjusid.
EL täiustab pidevalt oma õigusakte, et tagada inimeste tervise tõhusam kaitse. Näiteks on läbi vaadatud ELi kemikaale käsitlevad õigusaktid ning endiste killustatud eeskirjade asemele on loodud ühtne süsteem REACH (hõlmab kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist). Süsteem kasutab keskset andmebaasi, mida haldab Helsingis asuv Euroopa Kemikaaliamet. Eesmärgiks on seatud vältida õhu, vee, pinnase ja ehitiste saastamist, säilitada bioloogilist mitmekesisust ning paremini kaitsta ELi kodanike tervist ja turvalisust, tagades Euroopa tööstuse konkurentsivõime.
Euroopa Liidu asutajatel oli õigus, kui nad ütlesid, et Euroopa tulevane õitseng sõltub tema suutlikkusest hoida tehnoloogia alal maailmas juhtivat kohta. Nad mõistsid, kui suuri eeliseid võib anda ühine teadustöö. Nõnda loodi 1958. aastal paralleelselt Euroopa Majandusühendusega ka Euratom – Euroopa Aatomienergiaühendus. Selle eesmärk oli võimaldada ELi liikmesriikidel kasutada üheskoos tuumaenergiat rahumeelsetel eesmärkidel. Samuti loodi seitsmest uurimisinstituudist koosnev Teadusuuringute Ühiskeskus.
Teaduse ja tehnoloogia arengu kiirenedes pidid ka Euroopa teadusuuringud muutuma mitmekesisemaks. Tuli kõrvaldada riikide teadusprogramme eraldavad tõkked, ühendada võimalikult palju eri valdkondades tegutsevaid teadlasi ja uurijaid ning aidata neil leida oma avastustele tööstuslikku rakendust.
Praegu täiendab liidu tasandil tehtav ühine teadustöö rahvuslikke teadusprogramme. Keskendutakse projektidele, mida viivad üheskoos ellu mitme liikmesriigi teadusasutused. Toetust saavad alusuuringud, näiteks juhitava termotuumasünteesi alal (21. sajandi niisama hästi kui ammendamatu energiaallikas). Edendatakse ka teadusuuringuid ja tehnika arengut mitmes tähtsas tööstusharus, näiteks elektroonika- ja arvutitööstuses, millel on väljaspool Euroopat tugev konkurents.
ELi eesmärk on investeerida uurimistegevusse 3% oma SKPst. ELi teadusuuringuid rahastatakse peamiselt mitmesuguste raamprogrammide kaudu. Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksas raamprogramm kannab nime „Horisont 2020“ ja see hõlmab ajavahemikku 2014–2020. Suurem osa üle 80 miljardi euro suurusest eelarvest antakse uuringute tegemiseks tervishoiu, toidu ja põllumajanduse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, nanoteaduste, energia, keskkonna, transpordi, julgeoleku ja kosmose ning sotsiaalteaduste valdkonnas. Muudest programmidest edendatakse rahvusvahelist koostööd tippuuringute alal ning toetatakse teadlasi ja nende karjäärivõimalusi.
Praegu imporditakse Euroopa Liitu üle poole kõigist energiaallikatest – see teeb EList maailma suurima energia importija. Eurooplased on haavatavad rahvusvahelistest kriisidest tulenevate tarnete vähenemiste ja hinnatõusude suhtes. Seetõttu üritab EL vähendada fossiilsete kütuste tarbimist ja peatada globaalse soojenemise protsessi.
Ette on võetud palju, näiteks selleks, et säästa energiat seda arukamalt kasutades, võtta kasutusele alternatiivsed energiaallikad (eriti taastuvad energiaallikad) ja teha tihedamalt rahvusvahelist koostööd. Üks tähtis valdkond on hoonete soojustamine, kuna nende kütteks kulub 40% ELi energiast ja seejuures tekitatakse 36% kahjulikust heitest, näiteks kasvuhoonegaasidest. Energiaalases teadus- ja arendustegevuses Euroopas keskendutakse päikese-, tuule-, biomassi- ja tuumaenergiale.
Energiapoliitika oluline prioriteet on tagada energia- ja transpordivõrkude parem ühildatavus kogu Euroopas. See aitaks kasutada energiat tõhusamalt, nii tänu tehnilistele aspektidele kui ka ühisturule. Suurema osaga projektidest, mida president Junckeri algatusel 2014. aastal loodud Euroopa investeerimiskava kaudu toetatakse, edendatakse tõhusa, puhta ja taastuva energia kasutamist. Toetatavate projektide hulgas on Hispaania ja Portugali energiavõrkude ühendamine Prantsusmaa võrguga ja Läänemere-äärsete võrkude ühendamine.
Euroopa tegutseb ka rahvusvahelisel tasandil, eriti Venemaa ja Lähis-Ida suunal, et tagada energia varustuskindlus.
© sergbob/fotolia
Turvalisema ja tõhusama energiavarustuse tagamiseks tuleb Euroopa energiavõrgud paremini ühendada
Selleks et ühtne turg (vt 6. peatükk) korralikult toimiks, tuleb kõrvaldada ebavõrdsus turul. See ongi ELi mahajäänud piirkondade või raskustesse sattunud tööstussektorite abistamiseks kavandatud solidaarsuspoliitika peamine eesmärk. Euroopa Liit aitab kaasa ka kiiresti kasvava rahvusvahelise konkurentsi tõttu tugevasti kahjustatud majandussektorite ümberkorraldamisele.
Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta eelarvest investeeritakse ühtekuuluvuspoliitika raames 325 miljardit eurot ehk 34% ELi eelarvest ELi liikmesriikide, nende piirkondade ja linnade arengusse, et edendada ELi eesmärke suurendada majanduskasvu ja luua uusi töökohti ning võidelda kliimamuutuste, energiasõltuvuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.
Kõnealuste eesmärkide saavutamist rahastatakse spetsiaalsetest Euroopa Liidu fondidest, millega täiendatakse või ergutatakse erasektori ning riigi ja kohaliku omavalitsuse investeeringuid:
1957. aastal Rooma lepingus sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid olid tagada põllumeestele rahuldav elatustase, stabiliseerida turud, tagada toodangu jõudmine tarbijani mõistliku hinnaga ning ajakohastada põllumajanduse infrastruktuur. Need eesmärgid on enamasti saavutatud. Tarbijale on tõepoolest tagatud varustuskindlus, põllumajandustoodete hinnad püsivad stabiilsed ja on kaitstud maailmaturu kõikumiste eest. Ühist põllumajanduspoliitikat rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.
© Euroopa Liit
Poolas Lublinis on Anna asutanud oma lasteaia, osalt tänu Euroopa Sotsiaalfondist toetatavale projektile, mis on suunatud naisettevõtjatele
Kuid ühisest põllumajanduspoliitikast sai omaenda edu ohver. Tootmine ületas tarbimise ning pani raske koorma ELi eelarvele. Olukorra muutmiseks tuli põllumajanduspoliitika eesmärgid uuesti läbi vaadata. Reformid on hakanud vilja kandma: tootmist on kärbitud.
Talupidajate ülesanne on nüüd alal hoida teatavas mahus tootmist kõigis maapiirkondades ja säilitada Euroopa maastikuline mitmekesisus ja jätkusuutlikkus. See mitmekesisus ning maaelust lugupidamine – inimese ja maa harmooniline seos – on oluline osa Euroopa identiteedist. Euroopa põllumajandusel on ka tähtis roll kliimamuutuste vastu võitlemisel, eluslooduse kaitsmisel ja maailma rahvastiku toitmisel.
Lisaks on kehtestatud süsteemid ELi kohalike ja piirkondlike põllumajandustoodete ja toiduainete nimetuste kaitsmiseks ja tutvustamiseks.
Euroopa Liidul on ka ühine kalanduspoliitika. Euroopa tasandil on kindlaks määratud kalalaevastike haldamise ja kalavarude säilitamise eeskirjad.
Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika eesmärk on tasandada kõige silmatorkavamat ebavõrdsust Euroopa ühiskonnas. 1961. aastal loodi Euroopa Sotsiaalfond, et toetada uute töökohtade loomist ning aidata töötajaid ühest valdkonnast ja/või piirkonnast teise liikumisel.
Rahaline abi ei ole ainus vahend, mille varal Euroopa Liit püüab muuta Euroopa sotsiaalset olukorda. Abiga üksi ei suudeta lahendada kõiki majanduslikust allakäigust või piirkonna mahajäämusest tekkinud probleeme. Majanduskasv peaks eelkõige kaasa tooma sotsiaalse arengu. Seda tuleks toetada ka seadustega, millega tagatakse kodanike minimaalsed põhiõigused. Mõned neist on sätestatud aluslepingutes, näiteks meeste ja naiste õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu. Teised sisalduvad töökaitsealastes direktiivides (töötervishoid ja tööohutus) ning olulistes ohutusstandardites.
Euroopa Liidu harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, millest sai 1997. aastal ELi asutamislepingu lahutamatu osa, sätestab kõigi Euroopa Liidu töötajate õigused: vaba liikumine, õiglane töötasu, paremad töötingimused, sotsiaalkaitse, ühinemisõigus ja ühisläbirääkimiste pidamise õigus, õigus kutseõppele, naiste ja meeste võrdne kohtlemine, töötaja teavitamis-, osalemis- ja ärakuulamisõigus, tervis ja ohutus tööl, laste, eakate ja puuetega inimeste kaitse.
Praegu arutatakse, kuidas korraldada Euroopa sotsiaalkaitset tuleviku tööturul, mida mõjutavad üha enam uus tehnoloogia ja globaliseerumine.
Oma poliitika rahastamiseks on Euroopa Liidul aastaeelarve, mille suurus 2017. aastal oli üle 157 miljardi euro. See on ligikaudu 1% kõikide liikmesriikide rahvamajanduse kogutulust.
Eelarvet rahastatakse ELi omavahenditest. ELi omavahendid saadakse peamiselt järgmistest allikatest:
Kulude jaotus 2017. aasta eelarve näitel:
Iga aastaeelarve on osa seitsmeaastasest eelarvetsüklist, mida nimetatakse mitmeaastaseks finantsraamistikuks. Finantsraamistiku koostab Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peavad selle ühehäälselt heaks kiitma. Samuti räägitakse see läbi Euroopa Parlamendiga, kes peab andma oma nõusoleku. 2014.–2020. aasta finantsraamistik määrati kindlaks 2013. aastal. Võrreldes eelmise perioodiga (2007–2013) vähendati uues finantsraamistikus kulutusteks ette nähtud vahendeid 3% võrra.
Uue kulutuste kava abil püütakse suurendada Euroopas majanduskasvu ja edendada uute töökohtade loomist, toetada säästvamat põllumajandust ning kujundada Euroopa keskkonnahoidlikumaks. Rohkem rahalisi vahendeid suunatakse teadusuuringutesse ja innovatsiooni, haridusse ja koolitusse ning välissuhete edendamisse. Kuritegevuse ja terrorismiga võitlemiseks ning rände- ja varjupaigapoliitika edasiarendamiseks on ette nähtud spetsiaalsed vahendid. Kliimapoliitika eelarve moodustab eeldatavasti vähemalt 20% ELi 2014.–2020. aasta kulutustest.
Euroopa kümme prioriteeti
2014. aasta novembris määras Euroopa Komisjon Jean-Claude Junckeri juhtimisel kindlaks järgmised kümme prioriteeti.
Uus hoog töökohtade loomisele ning majanduskasvu ja investeeringute edendamisele
Ühendatud digitaalne ühtne turg
Vastupidav energialiit ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika
Süvendatud ja õiglasem siseturg tugevama tööstusbaasiga
Süvendatud ja õiglasem majandus- ja rahaliit
Mõistlik ja tasakaalustatud vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega
Vastastikusel usaldusel põhinev õigusruum ja põhiõigused
Uus rändepoliitika
Tugevam tegija rahvusvahelisel tasandil
Demokraatlike muutuste liitKes mida teeb? Kuidas on vastutus jagatud ELi ja liikmesriikide vahel?
1957. aasta leping, millega asutati Euroopa Majandusühendus, võimaldas kaotada tollitõkked liikmesriikide vahelt ja kehtestada ühtsed tollitariifid väljastpoolt ühendust imporditavatele kaupadele. See eesmärk saavutati 1. juuliks 1968.
Tollimaksud on siiski ainult üks protektsionismi aspekte. 1970. aastatel takistasid ühisturu täielikku toimimist muud kaubandustõkked. Inimeste, kaupade ja kapitali vaba liikumist takistasid tehnilised normid, tervishoiu- ja ohutusnõuded, töövahetuse piirangud ning teatavatel kutsealadel töötamise õigust reguleerivad siseriiklikud õigusaktid.
1985. aasta juunis avaldas komisjon tolleaegse presidendi Jacques Delors’i juhtimisel valge raamatu, kus esitati kava kaotada seitsme aasta jooksul kõik EMÜ piires liikumist takistavad füüsilised, tehnilised ja maksudega seotud tõkked. Sellega sooviti ergutada tööstuse ja kaubanduse kasvu ühtsel turul – ulatuslikus ühtses majanduspiirkonnas, mis on võrreldav Ameerika Ühendriikidega.
Liikmesriikide valitsuste läbirääkimiste tulemusena sündis uus leping – ühtne Euroopa akt, mis jõustus 1987. aasta juulis. Akti sätted hõlmavad järgmist:
Kaupade ja inimeste kontroll Euroopa Liidu sisepiiridel on ära kaotatud, kuid politsei teeb siiski pistelist kontrolli kuritegevuse ja narkootikumide leviku vastu võitlemise raames.
1985. aasta juunis sõlmisid viis ELi kümnest liikmesriigist Schengeni lepingu, mille alusel nende riikide politseijõud otsustasid alustada koostööd. Loodi ühtne varjupaiga- ja viisapoliitika. See võimaldas täielikult lõpetada inimeste kontrollimise Schengeni riikide sisepiiridel (vt 10. peatükk „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhinev Euroopa“). Praegu kuulub Schengeni alasse 26 Euroopa riiki, sh neli riiki, kes ei ole ELi liikmed – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.
ELi liikmesriikide vahel kehtib siseriiklike eeskirjade vastastikuse tunnustamise kokkulepe enamiku toodete müügi kohta. Pärast Euroopa Kohtu otsust Cassis de Dijon’i kohtuasjas 1979. aastal peab igat ühes liikmesriigis seaduslikult toodetud ja müügil olevat toodet saama viia teiste liikmesriikide turule.
Teenuste sektoris ELi riigid kas tunnustavad üksteise siseriiklikke eeskirju või koordineerivad neid, et lubada töötamist teatavatel kutsealadel, nagu õigus, meditsiin, turism, pangandus või kindlustus. Sellest hoolimata ei saa inimesed veel täiesti vabalt liikuda. Vaatamata 2005. aasta direktiivile kutsekvalifikatsioonide tunnustamine kohta, leidub ikka veel tõkkeid, mis takistavad inimeste liikumist ühest ELi liikmesriigist teise või mõnda liiki töö tegemist teises liikmesriigis. Kvalifitseeritud inimesed (juristid või arstid, ehitajad või torulukksepad) saavad siiski järjest lihtsamini mis tahes paigas Euroopa Liidus oma erialal töötada.
Euroopa Komisjon on astunud vajalikke samme töötajate liikuvuse parandamiseks ja eelkõige selleks, et ühes liikmesriigis omandatud haridust tõendavaid dokumente ja kvalifikatsiooni tunnustataks kõikides teistes liikmesriikides.
Mõned inimesed töötavad teises ELi liikmesriigis ajutiselt, näiteks kui ehitusettevõttel on projekt muus ELi riigis kui see, kus ta asub. ELi eeskirjad näevad ette, et selliste lähetatud töötajate töötingimused peavad olema samasugused kui selle riigi töötajatel, kus tööd tehakse.
Maksutõkked on vähenenud tänu siseriiklike käibemaksumäärade osalisele ühtlustamisele. Liikmesriigid on kokku leppinud ühistes eeskirjades ja miinimummäärades, et takistada ELis piiriüleseid konkurentsimoonutusi.
Avaliku sektori töölepingud on majanduse oluline osa, moodustades 19% SKPst. ELi riikide riigihankelepingud on nüüd avatud kõigile pakkujatele Euroopa Liidust. See saavutati tänu paljude sektorite, sealhulgas vee-, energeetika- ja telekommunikatsioonisektori teenuseid, tarneid ja ehitustöid käsitlevate ELi direktiivide vastuvõtmisele.
Ühtne turg toob kasu kõigile tarbijatele. Näiteks alandas siseriiklike teenusteturgude avamine telefonikõnede hinda murdosani sellest, mis need olid 10–15 aastat tagasi. Konkurentsi survel on Euroopas märkimisväärselt langenud lennupiletite hinnad.
USA kõrge riskisusega hüpoteeklaenude kriisi järellainetusena raputas 2008. aastal maailma pangandus- ja majandussüsteeme võimas finantskriis, mis tõukas Euroopa Liidu 2009. aastal langusesse. Osana oma püüetest kriisiga toime tulla otsustas liit reformida viisi, kuidas pangad ja finantsinstitutsioonid töötavad, et muuta see läbipaistvamaks ja usaldusväärsemaks. Selleks loodi pangandusliit. Uute ELi eeskirjadega nähakse ette pangadeposiitide parem kaitse, suurendatakse kapitalisummat, mis peab pankadel olema parema stabiilsuse saavutamiseks, reguleeritakse keeruliste finantstoodete pakkumist ja piiratakse pankade juhatuse liikmete lisatasusid. Euroala pankade üle tehakse järelevalvet Euroopa Keskpanga juhitava üleeuroopalise süsteemi kaudu. Uued eeskirjad on kehtestatud ka raskustes olevate pankade sulgemiseks. Olemas on spetsiaalne fond, mis tagab, et selliste sulgemistega kaasnevaid kulusid kannavad pangad, mitte maksumaksjad.
Euroopa juhid pingutavad, et tugevdada veelgi ühtset kapitaliturgu. Eesmärk on muuta väikeettevõtjate jaoks rahastamise saamine lihtsamaks ja suurendada Euroopa köitvust investorite silmis.
Arutlusel on ka äriühingute maksustamise reformid. ELi liikmesriigid peaksid leppima kokku ühtsetes eeskirjades, kuidas arvutada ettevõtjate maksubaasi. Riikides kehtiksid endiselt erinevad maksumäärad, kuid ühised eeskirjad muudaksid piiriülese tegutsemise ettevõtjate jaoks oluliselt odavamaks ja vähendaksid maksudest kõrvalehoidumist. Samuti ei saaks riigid enam pakkuda välisinvesteeringute ligimeelitamiseks ettevõtetele soodsaid maksukokkuleppeid.
© Rolf Bruderer / Corbis
Telekommunikatsioonituru avamisega konkurentsile vähendas EL tugevasti kulusid
ELi tooteid tuleb kaitsta piraatluse ja võltsimise eest. Euroopa Komisjoni hinnangul lähevad kõnealused kuriteod igal aastal maksma tuhandeid töökohti. Seetõttu tegelevad komisjon ja riikide valitsused ühiselt autoriõiguse ja patendikaitse laiendamisega.
EL on keskendunud maismaaveoteenuste osutamise vabadusele. See tähendab veoettevõtetele vaba juurdepääsu tagamist rahvusvahelisele transporditurule ning kõigi ELi riikide veoettevõtete lubamist teiste liikmesriikide transporditurgudele. EL teeb jõupingutusi ka õiglase konkurentsi tagamiseks maanteevedude sektoris, ühtlustades näiteks eeskirju, mis käsitlevad töötajate kvalifikatsiooni, turulepääsu, ettevõtete asutamise ja teenuste osutamise vabadust, sõiduaegu ning liiklusohutust.
Õhutransport Euroopas tugines veel hiljuti riiklikele lennuettevõtjatele ja riigi omanduses olevatele lennuväljadele. Ühtne turg on seda muutnud. Kõik ELi lennuettevõtjad võivad pakkuda teenust mis tahes liinil Euroopas ja määrata hinnad oma parema äranägemise järgi. Selle tulemusena on avatud palju uusi liine ja hinnad on tugevasti langenud. Võitnud on nii reisijad kui ka lennuettevõtjad ning lennuväljade haldajad ja töötajad.
Samamoodi on reisijad saanud kasu suurenenud konkurentsist raudteevedude sektoris.
Laevandust reguleerivad ELi konkurentsieeskirjad, olenemata asjaolust, kas sellega tegelevad Euroopa ettevõtted või kolmanda riigi lipu all sõitvad alused. Kõnealuste eeskirjade eesmärk on võidelda ebaõiglase hinnakujundustegevuse vastu (mugavuslipp) ja lahendada Euroopa laevaehitustööstuse probleemid.
Euroopa Liit on rahastanud uusi suurejoonelisi tehnoloogiaprojekte, nagu Galileo satelliitnavigatsioonisüsteem, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem ja lennuliiklussüsteemide nüüdisajastamise programm SESAR. Oluliselt karmimaks on muudetud maanteeliikluse ohutuseeskirjad (nt sõidukihoolduse, ohtlike kaupade veo ja liiklusohutuse valdkonnas). Tänu mitmekülgsete õigusaktide rakendamisele eri transpordivaldkondades (maantee-, õhu-, raudtee- ja veetransport) kaitstakse paremini ka reisijate õigusi. Euroopa Liidu reisijatel, sealhulgas puuetega ja piiratud liikumisvõimega reisijatel, on õigus saada täpset, õigeaegset ja kättesaadavat teavet, abi ning teatavatel tingimustel ka hüvitist reisi tühistamise või pikaajalise hilinemise korral. Investeerimine transpordiinfrastruktuuri on 2014. aastal loodud ELi investeerimiskava peamine prioriteet.
© Image Broker / Belga
Pangandusliidu loomisega kehtestas EL rangemad eeskirjad, mis tagavad pankade turvalise toimimise
ELi konkurentsipoliitika on tähtis mitte üksnes vaba, vaid ka õiglase konkurentsi tagamiseks Euroopa ühtsel turul. Konkurentsipoliitikat rakendab Euroopa Komisjon, kes jälgib koos Euroopa Kohtuga, et seda ka järgitakse.
Selle poliitika eesmärk on tagada, et kõik äriühingud konkureeriksid üksteisega ühtsel turul õiglastel ja võrdsetel alustel, toomaks kasu nii tarbijatele, ettevõtjatele kui ka Euroopa majandusele tervikuna.
Asjaomased ettevõtted või asutused peavad teatama Euroopa Komisjonile igast asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvast kokkuleppest. Komisjonile tuleb samuti teatada ühinemis- või ülevõtmisjuhtumitest, mille tulemusel võib ettevõte saavutada mõnel turul valitseva seisundi. Komisjon võib konkurentsieeskirju rikkunud või kokkuleppest teatamata jätnud ettevõttele määrata trahvi, nagu toimiti ettevõttega Microsoft, kellele 2008. aastal määrati 900 miljoni euro suurune trahv. 2017. aastal määras komisjon ettevõttele Google 2,42 miljardi euro suuruse trahvi selle eest, et ettevõte kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit otsingumootorina, kuvades otsingutulemustes oma hinnavõrdlusteenused konkurentide omadest eespool.
Ebaseadusliku riigiabi andmise või sellisest abist teatamata jätmise korral võib komisjon nõuda, et abisaaja selle tagasi maksaks. Valitsuste tehtud maksusoodustusi üksikutele ettevõtjatele võib samuti pidada ebaseaduslikuks riigiabiks. Näiteks jõudis Euroopa Komisjon 2016. aasta augustis järeldusele, et Iirimaa on teinud ettevõttele Apple põhjendamatuid maksusoodustusi 13 miljardi euro ulatuses.
ELi selle valdkonna õigusaktide eesmärk on tagada kõikidele tarbijatele võrdsel tasemel finants- ja tervisekaitse, olenemata sellest, millises ELi riigis nad elavad, reisivad või teevad sisseoste. Vajadus sellise üleeuroopalise tarbijakaitse järele tõusis teravalt päevakorda seoses 1990ndate lõpus tekkinud toiduohutusriskidega, nagu nn hullulehmatõbi (veiste spongioosne entsefalopaatia). Selleks et toiduohutust käsitlevad õigusaktid põhineks kindlal teaduslikul alusel, loodi 2002. aastal Euroopa Toiduohutusamet.
Üleeuroopalist tarbijakaitset on vaja ka paljudes muudes valdkondades. Seetõttu on vastu võetud arvukalt ELi direktiive kosmeetika, mänguasjade, ilutulestike jms ohutuse kohta. 1993. aastal loodi Euroopa Ravimiamet, mille ülesandeks on tegeleda meditsiinitoodete Euroopa turule lubamise taotlustega. Euroopa Ravimiameti loata ei või ELis ühtki ravimit turustada.
ELi meetmed hõlmavad ka tarbijate kaitsmist vale ja eksitava reklaami, puudusega toodete ja kuritarvituste eest sellistes valdkondades nagu tarbijakrediit, postimüük või internetimüük.
1971. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid lõpetada dollari ja kulla ametliku hinna sidumise fikseeritud kursiga, mis oli pärast Teist maailmasõda taganud rahalise stabiilsuse maailmas. Sellega kaotati fikseeritud vahetuskursside süsteem. Euroopa Majandusühenduse riikide keskpankade juhid otsustasid määrata oma valuutade vahetuskursi kõikumise ülempiiriks 2,25%, pannes seega aluse Euroopa Rahasüsteemile, mis hakkas toimima märtsis 1979.
1989. aasta juunis Madridis toimunud Euroopa Ülemkogul võtsid liikmesriikide juhid vastu majandus- ja rahaliidu loomise kolmeetapilise kava. See sai üheks osaks 1991. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Maastrichti lepingust, millega loodi Euroopa Liit.
Esimene etapp, mis algas 1. juulil 1990. aastal, hõlmas:
Teine etapp algas 1. jaanuaril 1994. aastal. Selles etapis nähti ette:
Kolmandas etapis sündis euro. Euro võeti ühisrahana järk-järgult kasutusele 1. jaanuarist 1999 kuni 1. jaanuarini 2002. Euroalas osalesid Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa, Portugal, Saksamaa ja Soome. Euroopa Rahainstituudi kohustused võttis üle Euroopa Keskpank, kes hakkas korraldama rahapoliitikat, mida tollest hetkest uues vääringus määratleti ja rakendati.
Kolm riiki – Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik – otsustasid eurot selle loomise hetkel poliitilistel ja tehnilistel põhjustel mitte käibele võtta. Sloveenia ühines euroalaga 2007. aastal, seejärel Küpros ja Malta 2008. aastal, Slovakkia 2009. aastal, Eesti 2011. aastal, Läti 2014. aastal ja Leedu 2015. aastal.
Seega hõlmab euroala 19 ELi riiki ja kõik uued riigid võivad ühineda, niipea kui nad on täitnud vajalikud tingimused, välja arvatud need, mille suhtes on aluslepingute läbirääkimistel kokku lepitud erandid.
Euroalaga ühinemiseks peavad ELi liikmesriigil olema täidetud järgmised viis lähenemiskriteeriumi:
© mastermilmar/Shutterstock
Alates 1999. aastast on tarbijad ja ettevõtjad tänu ühisrahale eurole saanud hõlpsamini hindu võrrelda
1997. aasta juunis Amsterdamis võttis Euroopa Ülemkogu vastu stabiilsuse ja kasvu pakti. Sellega kohustuti tagama pidev eelarve stabiilsus ja nähti ette trahvi määramise võimalus igale euroala riigile, kelle eelarvepuudujääk ületas 3% SKPst. Pakti tugevdamist jätkati 2012. aastal, mil 25 ELi riigi valitsused kirjutasid alla rahvusvahelisele lepingule pealkirjaga „Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping“. Lepingut tuntakse ka fiskaalkokkuleppe nime all ja sellega kohustatakse osalisriike võtma siseriiklikusse õigusesse üle tasakaalus eelarve nõue.
Pärast aastaid kestnud ülemaailmset majanduskriisi on mitu euroala riiki nende kokkulepete täitmisest veel väga kaugel. Komisjon ja eurorühm jätkavad neile surve avaldamist, eriti riigivõla vähendamise küsimuses.
Eurorühma kuuluvad euroala riikide rahandusministrid, kes saavad kokku, et koordineerida euroala riikide majanduspoliitikat ning jälgida eelarve- ja finantspoliitikat. Eurorühm esindab eurot rahvusvahelistel rahandusfoorumitel. Eurorühma president on Madalmaade rahandusminister Jeroen Dijsselbloem, kes valiti sellele kohale 2013. aasta jaanuaris ja uuesti 2015. aasta juulis.
2008. aasta finantskriis kasvatas enamikus ELi riikides märkimisväärselt riigivõlga. Tänu eurole suudeti kõige nõrgema majandusega riikides kriisile ja spekulantide rünnetele maailma finantsturgudel vastu pannes siiski vältida devalveerimisohtu.
© Danita Delimont / gettyimages
Euroopa stabiilsusmehhanism on aidanud ELi riike, näiteks Kreekat, keda majanduskriis tabas eriti rängalt
Kriisi alguses tekkisid paljudel pankadel finantsprobleemid ning riikide valitsused olid sunnitud neid päästma, suurendades seeläbi riigivõlga. Seejärel koonduski kogu tähelepanu valitsemissektori võlgadele, kuna talvel 2009-2010 kannatasid mõned suure võlakoorma ning süveneva eelarvepuudujäägiga riigid eriti tugevalt. Seepärast võtsid ELi juhid kasutusele Euroopa stabiilsusmehhanismi. Selle „finantstulemüüri“ raames on võimalik anda euroala riikide tagatud vahenditest laene kokku 500 miljardi euro ulatuses ja selle eesmärk on tagada euroala finantsstabiilsus. Aastatel 2010–2013 sõlmisid mitmesuguste ELi asutuste ja Rahvusvahelise Valuutafondiga kokkulepped finantsabi saamiseks viis riiki – Kreeka, Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Küpros. Kokkuleppeid on kohandatud riikide konkreetsele olukorrale, ent enamasti sisaldavad need sätteid reformide kohta, mis tuleb ellu viia avaliku sektori tõhususe suurendamiseks nendes riikides. 2013. aasta lõpus jõudis makromajandusliku kohandamisprogrammi rakendamisega esimesena edukalt lõpule Iirimaa, kes võib nüüd taas laenata raha otse kapitaliturgudel. Portugali ja Hispaania olukord paranes samuti ning ELi abi andmine neile lõpetati 2014. aastal. Küpros järgnes 2016. aastal.
Seevastu Kreekas on osutunud majanduse struktuurireformid – avaliku sektori toimimise tõhustamine, erastamine ja jätkusuutliku pensionisüsteemi loomine – keerukamaks. Need reformid lepiti kokku 2010. ja 2014. aasta abiprogrammi raames. Reforme toetasid EL, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond kokku 226 miljardi euroga. Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi jõuti 2015. aasta juulis kolmanda kokkuleppeni, mis põhineb Kreeka valitsuse kindlal lubadusel võtta meetmeid riigi rahanduse parandamiseks ning majanduse reformimiseks.
Ühe kriisile reageerimise vahendina kasutasid ELi liikmesriigid ja institutsioonid ka Lissaboni lepingu sätteid, mille eesmärk on tugevdada ELi majanduse juhtimist. Selline protsess kannab Euroopa poolaasta nime ja kohustab liikmesriike esitama iga aasta oktoobris komisjonile järgmise aasta eelarvekava. Vajaduse korral peavad nad seda komisjoni tähelepanekute põhjal korrigeerima, et saavutada eelnevalt kokku lepitud ühised eesmärgid. Liikmesriikide eelarvekavade arutamine enne nende vastuvõtmist, riikide majandusolukorra jälgimine, konkurentsivõime eeskirjade karmistamine ja neile riikidele, kes rikuvad finantseeskirju, sanktsioonide kehtestamine on järjest enam aluseks euroala majanduslikule ja rahalisele juhtimisele.
Seega tuleb Euroopa Liidul finants- ja majanduselu globaalsete muutustega toimetulekuks rakendada karmimaid meetmeid ja tagada, et liikmesriigid haldaksid oma eelarvet vastutustundlikult ning toetaksid üksteist ka rahaliselt. See on ainus viis, kuidas liikmesriigid saavad säilitada ühisraha euro usaldusväärsust ning üheskoos lahendada globaliseerumisega kaasnevaid majandusprobleeme. Riikide majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimise tähtsust rõhutavad nii komisjon kui ka Euroopa Parlament, sest pikas perspektiivis püsib Euroopa ühisraha elujõulisena üksnes siis, kui leitakse sobiv vorm majanduse ühiseks juhtimiseks.
2015. aasta septembris esitas komisjoni president Jean-Claude Juncker omapoolsed ettepanekud euroala tugevdamiseks. Need põhinesid euroga tegelevate ELi institutsioonide viie presidendi koostatud aruandel. Kava hõlmab ühist süsteemi pangadeposiitide tagamiseks, ühte euroala esindajat ülemaailmsetes finantsinstitutsioonides, näiteks Rahvusvahelises Valuutafondis ja Maailmapangas, demokraatlikumat ja tõhusamat süsteemi liikmesriikide eelarvete jälgimiseks ning eelarvepoliitika koordineerimist ning sotsiaalkaitse ja tööturu eeskirjade alust. Lõppkokkuvõttes võib see tähendada euroala ühise riigikassa loomist.
Euroopa Keskpank peab oma üheks ülesandeks aidata kaasa majanduse elavdamisele. 2015. aastal alustas ta nn kvantitatiivset lõdvendamist, mis tähendab, et ta ostab majanduse turgutamiseks üles võlgu, peamiselt riigivõlgu. See langetab intressimäära, mis omakorda soodustab investeerimist ja vähendab riigivõlga. Samuti langetab see euro vahetuskurssi teiste vääringute suhtes, mis on soodne Euroopa eksporditegevusele.
1990. aastate alguses hakkas globaliseerumine ümber kujundama kogu maailma majandust ja inimeste igapäevaelu. Majandused hakkasid üksteisest järjest rohkem sõltuma. Euroopa tootmissektor pidi toime tulema karmi konkurentsiga, mida pakkusid tärkava turumajandusega riigid, eriti Hiina ja muud Aasia riigid, kelle madalam palgatase muutis nad konkurentsivõimelisemaks. See raputas Euroopa ühiskonnamudeli alustalasid, mis põhinevad avalikel sotsiaalteenustel ja kõrgel elustandardil.
Samas avas tehnoloogiline revolutsioon, sealhulgas internet ning uus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, uusi võimalusi kasvuks ja töökohtade loomiseks.
Hiljuti raputas maailma võimas finants- ja majanduskriis. See sai alguse Ameerika Ühendriikide finantssektori nn kõrge riskisusega laenudest ning Euroopa suur võlakoormus raskendas olukorda veelgi. Euroopas tekkis tugev majanduslangus ja suurenes töötus. See põhjustas suurima kriisi pärast 1929. aasta kriisi, mis lõppkokkuvõttes viis Teise maailmasõjani. Majanduslangusel, mis saavutas madalaima punkti 2010. aastal ja hakkas pärast 2014. aastal saavutatud mõõdukat kasvu leevenema, olid ilmsed sotsiaalsed tagajärjed: töötus suurenes järsult, eriti Lõuna-Euroopas ja noorte seas.
Majanduse elavdamiseks oli vaja meetmeid võtta peamiselt riigi tasandil. ELi riikide peamine prioriteet oli vähendada riigivõlga, mis oli kriisijärgselt sotsiaalteenustele tehtud suuremate kulutuste tõttu järjest suurenenud. Osa riike töötas selle eesmärgi nimel järeleandmisi tegemata, samal ajal kui teised küsisid lisaaega, et viia võlg kokkulepitud maksimummäärani, milleks oli 3%. On ütlematagi selge, et poliitilised otsused, mida riikide valitsused kriisiga toimetulemiseks tegid, mõjutasid otseselt nende kodanikke: kas rahvas oleks nõus pensioniea tõstmisega, tervishoiuhüvitiste vähendamisega ja sotsiaalteenuste kvaliteedi halvenemisega või riigihalduse moderniseerimisega? Kuidas mõjutavad sõjalised kulutused inimeste turvalisust ja kas neid tuleks kärpida, jätta samale tasemele või rahvusvahelist rahutut olukorda silmas pidades hoopis suurendada?
EL koos oma institutsioonidega on samuti osalenud aktiivselt majanduse elavdamises. Paralleelselt eri meetmete võtmisega majandus- ja rahaliidu tõhustamiseks (vt 7. peatükk) on komisjon käivitanud mitu algatust tootlikkuse ja sotsiaalse sidususe suurendamiseks.
© shock/Adobe Stock
Noored loovad rohkem uusi ettevõtteid, kui neil on võimalik saada investeeringuid Euroopa hästi toimiva kapitalituru kaudu
Selle strateegia raames on 28 ELi liikmesriiki kokku leppinud, et nad:
Jean-Claude Juncker asus 2014. aastal komisjoni presidendi ametikohale edasipüüdliku kavaga suurendada majanduskasvu, tööhõivet ja investeeringuid. Ta võttis kasutusele Euroopa investeerimiskava, millega plaanitakse suurendada 2015.–2017. aastal investeeringuid 315 miljardi euro võrra. See saavutati tänu uuele Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile, mis teeb koostööd Euroopa Investeerimispangaga. Arvestades uue fondi edu esimesel tegevusaastal, tegi president Juncker 2016. aasta septembris peetud kõnes liidu olukorra kohta ettepaneku kahekordistada fondi tegevusaega ja näha 2020. aastaks ette investeeringuid 500 miljardi euro ulatuses ning 2022. aastaks kuni 630 miljardi euro ulatuses. Fond tagab avaliku ja erasektori investeeringutele antavaid laene, mida muidu ehk ei antaks. Fondi käsutuses on alustuseks teatav hulk riigi raha, mis tähendab, et erainvesteeringute ligimeelitamisega samadesse projektidesse on sel mitmekordistav mõju. Fond keskendub infrastruktuuri tehtavatele investeeringutele, eriti ülikiire andmevõrgu, energiavõrkude, transpordiinfrastruktuuri, hariduse, teaduse ja innovatsiooni, taastuvenergia ja väikeettevõtjatega seotud valdkondades. 2016. aastal esitas Euroopa Komisjon ettepaneku kasutada sama süsteemi investeerimise edendamiseks Aafrikas ja Euroopa naaberriikides.
Internet ja digitaaltehnoloogia mängivad tuleviku töökohtade loomisel olulist rolli. Kuigi Euroopa on mõnes valdkonnas esirinnas, ei kasutata ära kõiki digitaalseid võimalusi, mis on inimeste ja ettevõtjate jaoks olemas. Vaid 15% ELi kodanikest ostab veebi kaudu asju teistest ELi riikidest. Internetiettevõtted ja idufirmad ei kasuta kasvuvõimalusi täielikult ära, arvestades et üksnes 7% väikeettevõtetest müüb piiriüleselt.
© lmgorthand/iStock
Juurdepääs teiste ELi riikide filmidele, muusikale ja IT-teenustele – see ongi digitaalne ühtne turg
2015. aastal algatas komisjon tegevuskava tõeliselt ühtse digitaalse turu loomiseks. See hõlmab veebioste reguleeriva lepinguõiguse kooskõlastamist tarbijatele parema kaitse tagamiseks, odavamat piiriülest pakitarnet, geoblokeeringute ehk teatavaid riike välistavate müügitingimuste kaotamist, autoriõiguse seaduse ajakohastamist ja telekommunikatsiooniettevõtteid käsitlevate eeskirjade põhjalikku läbivaatamist. Komisjoni andmetel võidakse nende meetmete abil suurendada ELi majanduskasvu 415 miljardi euro võrra aastas ja luua 3,8 miljonit uut töökohta.
Euroopa Liidu kodakondsus on sätestatud Euroopa Liidu lepingus: „Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.“ (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 lõige 1.) Kuid mida tähendab ELi kodakondsus tegelikkuses?
Kui oled ELi kodanik, on Sul õigus reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus.
Kui oled lõpetanud kolm või rohkem aastat kestva ülikoolikursuse, tunnustatakse Sinu kvalifikatsiooni kõikides ELi riikides, sest ELi liikmesriigid usaldavad üksteise haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti.
© germanacom/fotolia
Eurooplased võivad otsustada elada ja töötada mis tahes ELi riigis
Võid töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste (v.a politsei, relvajõud jne) valdkonnas mis tahes riigis Euroopa Liidus. Tõepoolest, mis olekski loomulikum, kui võtta mõni Saksamaa õpetaja tööle saksa keele õpetajana Roomas või julgustada Belgia ülikooli noort vilistlast konkureerima riigiteenistuja ametikohale Prantsusmaal?
Enne ELi piires reisima asumist saad oma riigi vastavast ametiasutusest taotleda Euroopa haigekassakaardi, mis aitab katta Sinu ravikulud, kui haigestud teises liikmesriigis.
Euroopa Liidu kodanikuna ei ole sa pelgalt töötaja või tarbija – sul on ka konkreetsed poliitilised õigused. Maastrichti lepingu jõustumisest alates on sul kodakondsusest olenemata õigus hääletada ja kandideerida oma elukohariigis korraldatavatel kohalikel valimistel ning Euroopa Parlamendi valimistel.
Alates 2012. aastast on sul ka õigus pöörduda komisjoni poole seadusandliku algatusega, tingimusel et sinu pöördumisele on alla kirjutanud vähemalt miljon inimest vähemalt seitsmest ELi riigist.
Euroopa Liidu pühendumist kodanike õiguste kaitsele väljendati selgelt Nice’is 2000. aasta detsembris, kui Euroopa Ülemkogu kuulutas pidulikult välja Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Harta koostas liikmesriikide parlamentide esindajatest, Euroopa Parlamendi liikmetest, liikmesriikide valitsuste esindajatest ja Euroopa Komisjoni liikmest koosnev konvent. Kuue jaotise – väärikus, vabadused, võrdsus, solidaarsus, kodanike õigused, õigusemõistmine – 54 artiklis on sätestatud Euroopa Liidu põhiväärtused ning ELi kodanike kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.
Avaartiklid käsitlevad inimväärikust, õigust elule, isikupuutumatusele ning sõna- ja südametunnistuse vabadusele. Solidaarsust käsitlevas jaotises on uuenduslikult ühendatud sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, näiteks:
Hartas propageeritakse ka meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust ning käsitletakse muid õigusi, näiteks isikuandmete kaitset, eugeeniliste toimingute ja inimese reproduktiivse kloonimise keeldu, õigust kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, laste ja eakate õigusi ning õigust heale haldusele.
1. detsembril 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping annab hartale aluslepingutega samaväärse õigusliku jõu, nii et Euroopa Liidu Kohtule hagi esitamisel võib toetuda ka hartale. Siiski sisaldab harta protokolli selle rakendamise kohta Poolas ja Ühendkuningriigis.
Lissaboni lepingu artiklis 6 on sätestatud õiguslik alus ELi ühinemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Seega tekib olukord, kus konventsioon, millele seni ELi aluslepingutes üksnes viidati, omandab ELi riikides seadusjõu, tagades seeläbi inimõiguste parema kaitse Euroopa Liidus.
Ühtekuuluvuse ja ühise saatuse jagamise tunnet ei saa kunstlikult luua. See saab tekkida ainult kultuuride vastastikuse tunnustamise läbi ja seetõttu tuleb Euroopas keskenduda mitte ainult majandusele, vaid ka haridusele, kodakondsusele ja kultuurile.
EL ei kirjuta ette, kuidas korraldada kooli- ja hariduselu või milline peab olema õppekava; neid küsimusi lahendatakse riiklikul ja kohalikul tasandil. Kuid EL korraldab „Erasmus+“ raames haridusteemalisi vahetusprogramme, mille raames noored saavad minna välismaale praktikale või õppima, omandada uusi keeli ning osaleda teiste riikide koolide ja kolledžite ühisüritustel. 2014.–2020. aastal saab sellist toetust eeldatavasti üle 4 miljoni inimese. Eelmise perioodiga võrreldes on programmi eelarvet suurendatud 40%, mis teeb kogueelarveks 16 miljardit eurot.
Euroopa riigid teevad Bologna protsessis osaledes koostööd Euroopa kõrgharidusruumi loomiseks. See tähendab näiteks, et kõikides protsessis osalevate riikide ülikoolides läbitud kursuste tulemusena omandatud kraade (bakalaureus, magister ja doktor) saab omavahel võrrelda ning selle alusel tunnustada.
Kultuuri valdkonnas toetatakse ELi programmi „Loov Euroopa“ raames eri riikide telesaadete ning filmitegijate, tootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja kultuuriasutuste vahelist koostööd. See aitab toota rohkem Euroopa audiovisuaaltooteid, aidates seeläbi kaasa tasakaalu saavutamisele Euroopa ja Ameerika toodangu vahel.
Üks Euroopa olulisi eripärasid on keeleline mitmekesisus ja selle säilitamine on ELi jaoks tähtis eesmärk. Mitmekeelsus on kindlasti Euroopa Liidu igapäevaste toimingute pärisosa. ELi õigusaktid peavad olema kättesaadavad 24 ametlikus keeles ja igal parlamendiliikmel on aruteludes õigus kasutada oma riigikeelt.
Et tuua Euroopa Liit oma kodanikele lähemale, loodi Euroopa Liidu lepinguga ombudsmani ametikoht. Euroopa Parlament valib ombudsmani, kes on ametis parlamendi volituste kehtivuse ajal. Ombudsman uurib ELi institutsioonide ja asutuste vastu esitatud kaebusi. Kaebuse võib esitada ELi kodanik ja iga muu isik, kes elab ELis, või organisatsioon, mis asub ELi riigis.
Igal mis tahes ELi liikmesriigis elaval isikul on õigus esitada petitsioone Euroopa Parlamendile. See on veel üks oluline ELi institutsioone ja üldsust ühendav seos.
Euroopa kodaniku idee on väga uus. Mõned ühtset Euroopat esindavad sümbolid on juba olemas, näiteks Euroopa pass, mis on kasutusel alates 1985. aastast. ELil on oma juhtlause „Ühinenud mitmekesisuses“ ja 9. maid tähistatakse kui Euroopa päeva.
Euroopa hümn (Beethoveni „Ood rõõmule“) ja Euroopa lipp (12 kuldse tähekesega ring sinisel taustal) võeti kasutusele 1985. aastal ja need on kõige tähtsamad ELi sümbolid. Liikmesriigid, kohalikud omavalitsused ja üksikisikud võivad neid soovi korral kasutada.
Euroopa Liitu kuulumist on inimestel siiski raske tajuda, kui nad ei tea, mida EL teeb, ega mõista liidu tegevuse eesmärke. ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad tegema kodanike kaasamiseks palju rohkem, kuna kodanikud tunnevad sageli, et EL on kauge ja raskesti mõistetav.
Inimesed peavad samuti nägema, et ELi tegevus mõjutab tuntavalt nende elu. Selles mõttes on euro paberraha ja müntide igapäevane kasutamine alates 2002. aastast avaldanud olulist mõju. Kaupade ja teenuste hindade määramine eurodes tähendab, et tarbijad saavad otseselt võrrelda eri riikide hindu.
Enamiku ELi liikmesriikide vaheline piirikontroll on kaotatud Schengeni lepinguga ja see aitab inimestel tunda, et nad kuuluvad ühtsesse geograafilisse piirkonda.
Kuuluvustunne tekib eelkõige siis, kui tuntakse, et osaletakse isiklikult ELi otsustusprotsessides. Igal ELi täiskasvanud kodanikul on õigus hääletada Euroopa Parlamendi valimistel ja see on Euroopa demokraatia oluline õiguslik alus. Euroopa Komisjoni presidendi kaudne valimine 2014. aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi valimistel, kus parteid esitasid valimiskampaania raames komisjoni presidendi ametikohale oma kandidaadi, oli samm, mis ajapikku tõenäoliselt vähendab nähtust, mida vahel nimetatakse demokraatia defitsiidiks. Samal ajal oli populistlike ja euroskeptiliste parteide saadud häälte osakaalu kasv hoiatus ELi institutsioonidele.
© germanacom/fotolia
Üks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud peamisi õigusi on õigus sobitada kokku pere- ja tööelu
Euroopa Liit loodi Euroopa rahvaste hüvanguks ja Euroopa tuleviku kujundamisel peavad aktiivselt osalema inimesed kõikidelt elualadelt. ELi asutajad mõistsid seda hästi. „Me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi,“ ütles Jean Monnet 1952. aastal. Avalikkuse parem teavitamine ELiga seonduvast ning kodanike kaasamine liidu tegevusse on praegugi nii ELi institutsioonide kui ka liikmesriikide ametiasutuste ja kodanikuühiskonna olulisemaid ülesandeid.
Euroopa kodanikel on õigus elada vabalt kõikjal Euroopa Liidus, kartmata tagakiusamist või vägivalda. Siiski on praegu üheks eurooplaste peamiseks mureks rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism.
Aluslepingute järkjärgulise muutmisega on Euroopa Liit asunud selles valdkonnas aktiivsemalt tegutsema, et luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala.
Otsuste vastuvõtmine nendes valdkondades vaadati viimati läbi 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga. Varem oli kogu vastutus vabadusele, turvalisusele ja õigusele rajaneva ala tagamise eest liikmesriikidel. Valitsusministrid arutasid probleeme ja tegid kokkuleppeid nõukogus, jättes komisjonile ja Euroopa Parlamendile üsna vähe otsustada. Lissaboni lepinguga muudeti seda tava: nüüd võetakse nõukogus otsuseid vastu enamasti kvalifitseeritud häälteenamusega ja Euroopa Parlament on otsustusprotsessis võrdne partner ning komisjonil on teatav algatamisõigus.
Inimeste vaba liikumine Euroopa Liidu piires tekitab liikmesriikidele julgeolekuprobleeme, sest nad ei kontrolli enam ELi sisepiire. Selle kompenseerimiseks on ELi välispiiril kehtestatud täiendavad julgeolekumeetmed. Kuna ka kurjategijad kasutavad vaba liikumise võimalust Euroopa Liidu piires, peavad riikide politseijõud ja kohtud tegema rahvusvahelise kuritegevusega võitlemiseks koostööd.
Üks olulisemaid samme reisijate elu kergendamiseks Euroopa Liidus tehti 1985. aastal, kui Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburgi ja Madalmaade valitsus sõlmisid väikeses Luksemburgi piiriäärses külas Schengenis lepingu. Nad leppisid kokku passikontrolli kaotamises omavahelistel piiridel, kontrolli ühtlustamises ELi välispiiril ja ühtse viisapoliitika kasutuselevõtus. Seega moodustasid nad sisepiirideta ala, mida tuntakse Schengeni alana. Väljastpoolt Euroopat pärit kolmandate riikide kodanikud ei vaja alati Schengeni alale sisenemiseks viisat. Euroopa Liit on sõlminud paljude riikidega viisavabaduslepingud. Hädaolukorras võib liikmesriik piiratud ajaks kehtestada uuesti piirikontrolli. Mõned riigid on seda teinud varjupaigataotlejate ootamatult suure sissevoolu tõttu 2015. ja 2016. aastal.
Schengeni kokkulepe on saanud ELi aluslepingute lahutamatuks osaks ning Schengeni ala on järk-järgult laienenud. 2017. aasta seisuga rakendati Schengeni eeskirju kõigis ELi liikmesriikides, välja arvatud Bulgaarias, Horvaatias, Iirimaal, Küprosel, Rumeenias ja Ühendkuningriigis. Schengeni alas on ka neli riiki, mis ELi ei kuulu: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.
© Associated Press
2015. aastal Euroopasse saabunud varjupaigataotlejate arvu järsu suurenemise tõttu on EL teinud mitu uut algatust
Prioriteediks on saanud kontrolli tugevdamine ELi välispiiridel. 2014. aastal loodi ELi amet Frontex, mis asub Varssavis ning vastutab ELi-ülese koostöö eest välispiiride turvalisuse tagamisel. Liikmesriigid saavad laenata üksteiselt laevu, helikoptereid ja lennukeid ühispatrullideks, näiteks Vahemere-äärsetes tundlikes piirkondades. Hädaolukorras saab amet saata appi ka ELi riikide piirivalve töötajatest koosnevaid piirivalve kiirreageerimisrühmi. 2016. aastal otsustasid ELi juhid suurendada ametile eraldatavaid vahendeid, et amet suudaks piiridel kiiresti sekkuda. Ameti uueks nimeks sai Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet ning see alustas ametlikult tööd 2016. aasta oktoobris.
Euroopa on uhke oma humanistliku traditsiooni üle võtta lahkelt vastu välismaalasi ning pakkuda ohu ja tagakiusamise eest põgenenutele varjupaika. Praegu peavad ELi liikmesriikide valitsused siiski lahendama probleemi, kuidas sisepiirideta piirkonnas toime tulla üha suureneva arvu seaduslike ja ka ebaseaduslike sisserändajatega.
Liikmesriikide valitsused on kokku leppinud eeskirjade ühtlustamises, jõudmaks selleni, et varjupaigataotlusi vaadatakse läbi kogu Euroopa Liidus tunnustatud ühtsete põhimõtete alusel. Vastu on võetud varjupaigataotlejate vastuvõtmise ja pagulasseisundi andmise ühised miinimumnõuded.
Viimastel aastatel on Euroopa rannikualadele saabunud suurel arvul ebaseaduslikke sisserändajaid ja selle probleemiga toimetulek on üks ELi olulisi prioriteete. Liikmesriikide valitsused teevad koostööd, et võidelda inimkaubanduse vastu ja saata ebaseaduslikud sisserändajad kodumaale tagasi. Samas paraneb seadusliku rände reguleerimine, sest on olemas ELi eeskirjad perekondade ühinemise, pikaajalise elaniku staatuse ja selliste kolmandatest riikidest pärit isikute kohta, kes soovivad Euroopas õppida või teadustööd teha.
2015. ja 2016. aastal Lähis-Idast ja Aafrikast Euroopasse saabunud varjupaigataotlejate arvu tohutu suurenemine tekitas aga tõsiseid probleeme, kusjuures mitu tuhat inimest hukkus õnnetult Vahemerd ületades. Lisaks nõudis see uut ja laiemat varjupaiga mõiste käsitust, arvestades suuremaid raskusi poliitiliste ja majanduslike pagulaste eristamisel. ELi riigid, mille rannikule ja territoriaalvetesse saabus kõige suurem osa varjupaigataotlejatest, nagu Kreeka ja Itaalia, lootsid teiste ELi riikide suuremale solidaarsusele neile selle probleemiga toimetulekuks abi andmisel. 2015. aastal osutus Saksamaa riigiks, mis oli kõige rohkem valmis poliitilistele põgenikele varjupaika andma.
ELi juhid leppisid selle uue olukorraga toimetulemiseks kokku terves reas meetmetes. Need hõlmasid otsuseid varjupaigataotlejate ümberpaigutamiseks Kreekast ja Itaaliast teistesse ELi riikidesse ning samuti nende varjupaigataotlejate tagasi koju saatmise kiirendamist, kellele varjupaika ei antud. EL sõlmis selles küsimuses erikokkuleppe Türgiga, kuna paljud varjupaigataotlejad saabusid Euroopasse just sealtkaudu. Euroopa Liit on saatnud suure pagulaste sissevooluga kohtadesse jooksvalt appi teiste riikide eksperte, suurendanud Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti võimekust korraldada otsingu- ja päästeoperatsioone ning võidelda kurjategijate võrgustikega ning alustanud Vahemere piirkonnas sõjalist missiooni.
2015., 2016. ja 2017. aastal eraldati ELi eelarvest pagulastele humanitaarabi andmiseks nii ELis kui ka väljaspool ELi üle 10 miljardi euro.
Inimkaubandusega tegelevate ja haavatavaid inimesi, eriti naisi ja lapsi, ära kasutavate kuritegelike jõukude vastu võitlemiseks on vaja teha kooskõlastatud jõupingutusi.
Organiseeritud kuritegevus muutub üha keerukamaks ning selleks kasutatakse sageli Euroopa või rahvusvahelisi võrgustikke. Terroristlikud aktid on selgelt näidanud, et jõhkrad rünnakud võivad toimuda kõikjal maailmas.
Seetõttu loodi Schengeni infosüsteem (SIS). See on keerukas andmebaas, mis võimaldab politseil ja kohtutel vahetada teavet inimeste kohta, kelle suhtes on välja antud vahistamiskäsk või väljaandmistaotlus, ning varastatud esemete kohta, näiteks sõidukid ja kunstiteosed.
Üks efektiivsemaid kurjategijate tabamise viise on nende ebaseaduslikult hangitud vara jälitamine. Sellel eesmärgil ning kuritegelike ja terroristlike organisatsioonide sissetulekutest ilmajätmiseks on Euroopa Liidus vastu võetud rahapesu tõkestamist käsitlevad õigusaktid.
Viimaste aastate suurim edusamm korrakaitseorganite koostöös on Haagis asuva politseinikest ja tolliametnikest moodustatud ELi organi Europoli loomine. Europol võitleb mitut liiki rahvusvahelise kuritegevusega: narkokaubandus, ärandatud sõidukitega kauplemine, inimkaubandus ja ebaseaduslikud sisserändevõrgustikud, naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, lastepornograafia, dokumentide võltsimine, radioaktiivsete ainete ja tuumamaterjalidega kauplemine, terrorism, rahapesu ja eurode võltsimine.
Euroopast on saanud Al Qaidaga seotud rühmituste ja nn Islamiriigi ehk Daeshi esindatava islami terrorismi sihtmärk. Terrorirühmitused on šokeerinud maailma, rünnates Euroopa põhiväärtuste sümboleid, nagu usu- ja sõnavabadus. Näiteks korraldati 2015. aasta jaanuaris Pariisis terroriakt, mille käigus rünnati satiiriajakirja toimetuse töötajaid, ning erinevate rünnakute käigus kogu Euroopas on tapetud sadu inimesi. Eurooplased seisavad vastamisi ettearvamatu vaenlasega, kelle rahaline ja sõjaline baas asub sageli Lähis-Idas ja Aafrikas, ning seetõttu kaalutakse nii koostöö süvendamist Euroopa luureasutuste vahel kui ka poliitiliste ja sõjaliste meetmete võtmist väljaspool Euroopat.
Komisjon on selle ohuga võitlemiseks teinud muu hulgas järgmised ettepanekud: luua Euroopasse radikaliseerumise vastu võitlemise Euroopa tippkeskus, peatada finantsluureteenistuste koostöö kaudu terroristide juurdepääs rahastamisele ning tõhustada võitlust küberkuritegevuse ja veebis levitatava äärmuslaste propagandaga.
Terrorismi vastu võitlemise eesmärgil Euroopas nõutakse ka lennuettevõtjatelt rangemat kontrolli ELi saabuvate ja siit lahkuvate inimeste üle. Lennuettevõtjad peavad nüüd registreerima broneeringuinfo, mida politsei võib kogu Euroopas teatavatel tingimustel kasutada terroristide vastu võitlemiseks.
Praegu toimib Euroopa Liidus paralleelselt mitu õigussüsteemi, igaüks oma riigi piires. Kuid rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism ei peatu riigipiiride ees. Seepärast vajab EL ühtset õigusraamistikku, mis reguleerib võitlust terrorismi, narkokaubanduse ja valeraha vastu, tagades kodanikele kõrgetasemelise kaitse ning edendades rahvusvahelist koostööd selles valdkonnas. EL vajab ka ühtset kohtupoliitikat, sest kuritegude erinev määratlemine võib takistada eri riikide kohtute vahelist koostööd.
© Euroopa Liit
ELi juhid eraldavad Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ametile rohkem vahendeid ELi välispiiride kaitsmiseks
Kõige ilmekam näide praktilise koostöö kohta kõnealuses valdkonnas on töö, mida teeb Eurojust, 2003. aastal Haagis asutatud koordineerimiskeskus. Selle asutuse eesmärk on aidata riikide uurimisorganitel ja prokuratuuridel teha koostööd mitut ELi liikmesriiki hõlmavate kuritegude uurimisel. Eurojusti kogemusele tuginedes on nõukogu otsustanud luua Euroopa Prokuratuuri, mille ülesanne on uurida ELi finantshuve puudutavaid rikkumisi.
Piiriülese praktilise koostöö näide on ka 2004. aasta jaanuaris rakendunud Euroopa vahistamismäärus. See asendab endist aeganõudvat väljaandmismenetlust.
Tsiviilõiguse valdkonnas on Euroopa Liidus vastu võetud õigusaktid, mis hõlbustavad kohtuotsuste kohaldamist piiriülestes tsiviilasjades, nagu abielulahutus, lahuselu, laste hooldusõigus ja elatisnõuded. Eesmärk on tagada, et ühes riigis tehtud kohtuotsuseid saab täita teises riigis. ELis on kehtestatud ühtne kord, mis lihtsustab ja kiirendab piiriüleste vaidluste lahendamist väikeste ja vaidlustamata tsiviilhagide puhul, nagu võlgade sissenõudmine ning pankrot.
Majanduslikust, kaubanduslikust ja rahanduslikust seisukohast on Euroopa Liidust saanud üks maailma mõjukam jõud. Samas on Euroopa Liitu kirjeldatud majandushiiglasest poliitilise kääbusena. See on liialdus. Euroopa Liidul on märkimisväärne mõju rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioonis ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganites, ning keskkonna- ja arenguteemalistel ülemaailmsetel tippkohtumistel.
Sellest hoolimata vastab tõele, et ELil ja tema liikmesriikidel on diplomaatia ja poliitika seisukohast veel pikk tee käia, enne kui nad saavad avaldada ühel häälel oma seisukohti maailma suurte probleemide kohta. Pealegi jääb vastutus riigi sõltumatuse nurgakivi – sõjaliste kaitsesüsteemide – eest liikmesriikide valitsustele, kelle koostöö selles valdkonnas kujuneb mitmesuguste liitude, näiteks NATO raames.
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika määravad ELi peamised ülesanded välispoliitika valdkonnas. Kõnealused tegevuspõhimõtted sätestati Maastrichti (1992), Amsterdami (1997) ja Nice’i (2001) lepingutes. Need moodustavad ELi „teise samba“, st poliitikavaldkonna, kus meetmete võtmine otsustatakse valitsustevahelise kokkuleppega ning kus komisjonil ja Euroopa Parlamendil on vaid vähetähtis roll. Kõnealust valdkonda käsitlevad otsused võetakse vastu konsensuse alusel, kuigi liikmesriik võib ka hääletamisest loobuda. Kuigi Lissaboni lepingus ei jaotata ELi struktuuri enam sammasteks, käsitletakse julgeoleku- ja kaitseküsimusi endisel viisil. Küll aga hakati enam rõhutama ühise välis- ja julgeolekupoliitika tähtsust ning selleks loodi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht.
Alates 2014. aastast töötab sellel ametikohal Federica Mogherini, kes on ühtlasi ka Euroopa Komisjoni asepresident. Tema ülesanne on väljendada ELi ühist seisukohta ning tegutseda ELi nimel rahvusvahelistes organisatsioonides ja konverentsidel. Teda abistavad ELi ja liikmesriikide ametnikud, kes moodustavad Euroopa välisteenistuse.
ELi välispoliitika põhieesmärk on tagada julgeolek, stabiilsus, demokraatia ja inimõiguste järgimine ning seda mitte üksnes lähinaabruses (nt Balkani riigid), vaid ka muudes maailma valupunktides, nagu Aafrika, Lähis-Ida ja Kaukaasia. Peamiseks töövahendiks on „pehme jõud“, mis hõlmab valimiste jälgimist kohapeal ning humanitaar- ja arenguabi. 2015. aastal annetas EL humanitaarabiks üle 1,5 miljardi euro ning alates Süüria sõja puhkemisest on annetatud veel 5 miljardit oma kodust lahkuma sunnitud inimeste aitamiseks. EL annab 60% maailma arenguabist ning aitab kõige suuremas puuduses elavates riikides võidelda vaesuse ja haiguste vastu, toita elanikkonda, ennetada loodusõnnetusi ning tagada puhast joogivett. Samas seisab EL kindlalt selle eest, et neis riikides järgitaks õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi, toetataks kodanikuühiskonda ning avataks turud rahvusvahelisele kaubandusele. Komisjon ja Euroopa Parlament jälgivad hoolikalt, et abi osutataks vastutustundlikul viisil, et seda hallataks ja kasutataks otstarbekohaselt.
Kas EL suudab ja soovib teha rohkem, kui selline pehme diplomaatia võimaldab? See on lähiaastate põhiküsimus. Diplomaatilisel rindel oli oluliseks konkreetseks saavutuseks ELi otsustav roll Iraani ja maailma suuriikide juhtide kokkuleppele jõudmises 2015. aastal Iraani tuumaprogrammi ning Iraanile kehtinud pikaajaliste majandussanktsioonide tühistamise küsimuses.
EL on väga aktiivselt osalenud ka Süüria kodusõda käsitlevatel rahvusvahelistel läbirääkimistel.
Sellegipoolest tunnevad paljud inimesed, et Euroopa Ülemkogu ühisavaldused ja ühised seisukohad olulistes rahvusvahelistes küsimustes on sageli vaid vähim, milles suudeti kokku leppida. Samal ajal jätkavad suuremad liikmesriigid omaenda diplomaatilise joone ajamist. Ent Euroopa Liitu nähakse alles siis globaalse jõuna, kui ta hakkab kõnelema ühel häälel. Kui eesmärk on ELi tõsiseltvõetavuse ja mõju kasv, tuleb majandusliku ja kaubandusliku võimsuse suurendamise kõrval pidevalt tegeleda ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisega.
Alates 2003. aastast on Euroopa Liit suutnud korraldada kriisiohjamisoperatsioone, sest liikmesriigid on vabatahtlikult andnud osa oma kaitsevägedest ELi käsutusse selliste operatsioonide tarbeks.
Selliseid operatsioone haldavad poliitilis-sõjalised talitused: poliitika- ja julgeolekukomitee, Euroopa Liidu sõjaline komitee, kriisiohje tsiviilaspektide komitee ning Euroopa Liidu sõjaline staap. Need talitused annavad aru nõukogule ja asuvad Brüsselis.
Kirjeldatud vahendid üheskoos moodustavadki ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika. See võimaldab ELil täita enda seatud ülesandeid – humanitaarseid, rahutaastamis- või rahuvalvemissioone. EL ei või oma missioonidega dubleerida NATO tegevust. Selle vältimiseks sõlmisid NATO ja EL Berliin-pluss-kokkulepped, mille kohaselt saab EL juurdepääsu NATO logistilistele ressurssidele (avastamiseks, teavitamiseks, juhtimiseks ja transpordiks).
Alates 2003. aastast on Euroopa Liit korraldanud üle 30 tsiviil- ja sõjalise missiooni. Esimene toimus Bosnias ja Hertsegoviinas, kus ELi väed asendasid NATO vägesid. Euroopa Liidu lipu all on toimunud ja toimuvad missioonid ja operatsioonid kolmes maailmajaos: operatsioon Atalanta Somaalia piraatidega võitlemiseks Adeni lahel, missioon Kosovo abistamiseks õigusriigi loomisel, sõjalise väljaõppe missioon Malis, tsiviilkaitsemissioon Ukrainas ja meremeede Sophia, et võidelda inimkaubitsejatega Vahemerel.
Kuna sõjatehnika muutub üha keerukamaks ja kallimaks, hakkavad Euroopa riigid tegema üha rohkem koostööd relvade tootmisel, seda eriti praegu, kus riigid püüavad finantskriisist väljumiseks kärpida oma kulusid. Kui nende relvajõud käivad ühismissioonidel väljaspool Euroopat, peavad süsteemid olema ühitatavad ja seadmed piisavalt standardiseeritud. Seepärast otsustas Euroopa Ülemkogu 2003. aastal luua Euroopa Kaitseagentuuri, mille eesmärk on arendada ELi sõjalist võimekust.
Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on maininud, et pikas perspektiivis on Euroopal vaja kindlat kaitsepoliitikat. See on väljavaade, mis võib aja jooksul koguda üha enam poolehoidu, kuna järjest rohkem eurooplasi saab aru, et ühised julgeolekuhuvid tuleks siduda ühiste väärtuste ja strateegiliste huvide kaitsmisega. Ükski praegune võim, olgu ta suur või väike, ei suuda üksi saavutada sõjalist võimekust, mis tagaks tema rahva turvalisuse ebastabiilses maailmas.
ELil on pädevus tegeleda liikmesriikide nimel kaubandusküsimustega. Euroopa kui kaubanduspartneri tähtsus annab talle märkimisväärset rahvusvahelist kaalu. EL toetab 164 liikmesriigiga Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadel põhinevat süsteemi. See pakub teatavat õiguskindlust ja läbipaistvust rahvusvahelises kaubanduses. WTO on sätestanud tingimused, mis kaitsevad selle liikmeid ebaõiglase tegevuse, näiteks dumpingu (müük omahinnast madalama hinnaga) eest, mida eksportijad kasutavad konkurentidega võistlemisel. WTO on ka sisse seadnud vaidluste lahendamise menetluse kahe või enama kaubanduspartneri vahel tekkinud arusaamatuste lahendamiseks.
ELi kaubanduspoliitika on tihedalt seotud tema arengupoliitikaga. Üldise soodustuste süsteemi alusel on EL andnud enamikule arengumaadest ja üleminekuriikidest pärit impordile tollimaksuvaba või alandatud tariifidega soodusjuurdepääsu oma turule. 49 maailma kõige vaesema riigi puhul on mindud isegi kaugemale. Kogu nende eksport, välja arvatud relvad, on Euroopa turul tollimaksuvaba.
EL ei ole siiski sõlminud konkreetseid kaubanduslepinguid peamiste arenenud riikidest kaubanduspartneritega, näiteks Ameerika Ühendriikide või Jaapaniga. Kaubandussuhteid nende riikidega on reguleeritud WTO mehhanismide kaudu, ent praegu on käimas ka läbirääkimised kahepoolsete lepingute sõlmimise üle. 2014. aastal saadi valmis Kanada ja Euroopa Liidu vaheline majandus- ja kaubandusleping, mis allkirjastati 2016. aasta oktoobris.
2013. aastal alustati läbirääkimisi ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelise vabakaubanduslepingu (TTIP) sõlmimiseks. Leping hõlmab selliseid teemasid nagu tollitõkked, standardite ühtlustamine, juurdepääs avalikele turgudele, päritolunimetuste tunnustamine ja vaidluste lahendamise kord. Kokku moodustavad lepingu pooled 40% maailma kaubandusest ning teenindavad 800 miljonit tarbijat. Lepingu teine oluline aspekt on soov tagada, et maailmas üldiselt kasutatavaid standardeid ei määraks tulevikus teised konkurendid, nagu Hiina. EL nõuab kinnipidamist rangetest toiduohutuse, sotsiaalkaitse, andmekaitse ja kultuurilise mitmekesisuse standarditest. Lepingu jõustumise korral on ELi riikides oodata majanduskasvu hoogustumist.
Euroopa Liit suurendab kaubavahetust maailma uute majandusjõududega alates Hiinast ja Indiast kuni Kesk- ja Lõuna-Ameerikani. Kõnealuste riikidega sõlmitud kaubanduskokkulepped hõlmavad ka tehnilist ja kultuurikoostööd. Hiinast on saanud USA järel tähtsuselt teine ELi kaubanduspartner ja importija. Euroopa Liit ise on peamine kaubanduspartner ja välisinvesteeringute allikas Venemaa jaoks. Euroopa Liit aga kehtestas protestiks Krimmi annekteerimisele 2014. aastal Venemaale majandussanktsioonid, mis on kaubandust ja investeeringuvooge oluliselt kahjustanud.
© Andy Aitchison / In Pictures / Corbis
EL soodustab turgude avamist ja kaubanduse arendamist kõikjal maailmas
Euroopa ja Sahara-taguse Aafrika vahelised suhted ulatuvad kaugele minevikku. 1957. aasta Rooma lepingu kohaselt said liikmesriikide selleaegsetest kolooniatest ja ülemerepiirkondadest ühenduse assotsieerunud liikmed. 1960. aastate alguses alanud dekoloniseerimine muutis senised suhted sõltumatute riikide vahelisteks suheteks.
2000. aastal Benini pealinnas Cotonous sõlmitud Cotonou leping tähistas uue ajastu algust ELi arengupoliitikas. Kõnealune Euroopa Liidu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV riigid) vaheline leping on kõige ambitsioonikam ja ulatuslikum kaubandus- ja abileping, mis kunagi arenenud riikide ja arengumaade vahel sõlmitud. Leping tulenes Lomé konventsioonist, mis sõlmiti 1975. aastal Togo pealinnas Lomés ja mida on regulaarselt ajakohastatud.
Kõnealune leping on endistest tunduvalt ulatuslikum, sest varasematelt turule juurdepääsul põhinevatelt kaubandussuhetelt on liigutud laiematele kaubandussuhetele. Kasutusele on võetud uus inimõiguste rikkumise juhtumite menetlemise kord.
© Tim Freccia / Associated Press
EL korraldab tsiviiloperatsioone ja sõjalist rahuvalvet: fotol on piraatidevastane üksus tegutsemas Somaalia rannikuvetes
Euroopa Liit on andnud kaubanduskontsessiooni kõige vähem arenenud riikidele, kellest 39 on Cotonou lepingu osalised. Alates 2005. aastast saavad nad eksportida Euroopa Liitu peaaegu kõiki tooteid tollimaksuvabalt.
Kuigi ELi traditsioonilisel poliitikal on olnud Aafrikale soodne mõju, ei piisa sellest praeguse olukorra vajaduste rahuldamiseks. Mitmes suures Saharast lõuna poole jäävas Aafrika piirkonnas on toimunud majanduskasv ning neil on õnnestunud kasutusele võtta oma rikkalikud loodusvarad, et parandada riigi infrastruktuuri ja elustandardit. Ent teisi piirkondi on laastanud sõjad, rahutused ja diktaatorite võim. Kogu Saheli piirkond Saharast lõunasse jääval alal on destabiliseeritud: usufanaatikud, nagu Boko Harami rühmitus, jätkavad hirmu külvamist ning Aafrika Sarvel valitsevad kodusõjad ja diktaatorlik võim.
See toob kaasa poliitilised põgenikud. Kliimamuutuste põhjustatud põud ja rahvastiku kasv ajendavad samuti inimesi üritama pääseda Euroopasse. Lisaks humanitaarabi andmisele nende probleemidega võitlemiseks on ELil põhjust osaleda ulatuslikus strateegias, mille eesmärk on luua Aafrika mandril majanduskasv ja stabiliseerida rahvastiku liikumised. Euroopa ühine sisserändepoliitika aitaks lahendada pikaajalist vajadust uue tööjõu järele Euroopas, kus rahvastik vananeb.
„Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse,“ ütles Robert Schuman oma kuulsas deklaratsioonis, mis 9. mail 1950 lükkas käima Euroopa lõimimise projekti. Peaaegu 70 aastat hiljem peab tema sõnum endiselt paika. Muutuv maailm toob uusi ülesandeid ning nendele lahenduste leidmiseks peab muutuma ka Euroopa rahvaste kokkuhoidmise viis.
Nii on see kogu Euroopa Liidu ajaloo vältel alati olnud. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel keskenduti tootmise suurendamisele ja kõikidele piisava toiduvaru tagamisele. Ühtse turu väljakujunemine 1990ndate alguses oli suur saavutus. Hiljem loodi turu tõhusamaks toimimiseks euro ja Euroopa Keskpank. Samal ajal tehti suuri jõupingutusi, et ületada lõhed, mille kommunistlikud režiimid olid külma sõja ajal tekitanud. 2008. aastal alanud majanduskriis näitas, et euro on kaitsetu üleilmse haardega spekulantide ees. Selle vastu võitlemiseks otsustasid ELi riigid hakata siseriiklikke majanduspoliitikaid rohkem kooskõlastama ja astusid samme pangandusliidu loomiseks. Viimasel ajal on Euroopas päevakorras olnud eelkõige julgeoleku ja sisserändega seotud probleemid.
Euroopa lõimimise arhitekt Jean Monnet kirjutas oma 1976. aastal avaldatud memuaaride lõppu järgmised sõnad: „Minevikus toiminud suveräänsusmudel ei võimalda riikidel enam lahendada tänapäeva probleeme, nad ei suuda tagada heaolu ega suunata oma tulevikku. Ja ühendus on vaid üks etapp korrastatud tulevikumaailma suunas liikumise teel.“ Kas peaksime nüüd, 2017. aastal, globaalse majanduse kontekstis, pidama Euroopa Liitu juba poliitiliselt mõttetuks? Või peaksime pigem arutlema selle üle, kuidas täies ulatuses rakendada üle poole miljardi samu väärtusi ja huvisid jagava eurooplase potentsiaali?
Euroopa Liidul on peaaegu 30 liikmesriiki, kel on väga erinev ajalugu, keel ja kultuur ning väga erinevad elustandardid. Kas on võimalik, et selline kirju rahvaste perekond moodustab ühtse poliitilise avalikkuse? Kas ELi kodanikud suudavad kasvada ühtseks rahvaks – eurooplasteks –, jäädes samas tihedalt seotuks oma riigi, oma piirkonna ja oma kogukonnaga? See võib tõeks saada, kui tänased liikmesriigid võtavad eeskuju kõige esimesest Euroopa ühendusest, mis sündis Teise maailmasõja rusudest. Ühenduse moraalne õiguspärasus põhines leppimisel ja rahu tagamisel endiste vaenlaste vahel. Ühendus lähtus põhimõttest, et kõikidel liikmesriikidel, nii väikestel kui ka suurtel, on võrdsed õigused ja nad austavad vähemusi.
Kas on võimalik jätkata ühinemise teed ja rõhutada seda, et ELi liikmesriigid ning kõik nende rahvad soovivad üht ja sama? Või valivad ELi juhid nn tugevdatud koostöö mehhanismi, mille kohaselt võivad liikmesriigid vajadust mööda moodustada rühmi, mis liiguvad valitud suunas edasi teistest kiiremini? Sellise mehhanismi alusel rühmiti tegutsemine võib viia olukorrani, kus iga liikmesriik võib otsustada, kas järgida üht või teist tegevuspõhimõtet või millise institutsiooni töös osaleda. Iseenesest võib selline lahendus tunduda ahvatlevalt lihtne, aga ELi toimimise aluseks on alati olnud solidaarsuse põhimõte – see tähendab, et kulusid ja tulusid jagatakse. Selleks peab kehtestama ühtsed reeglid ja tegevuspõhimõtted.
© FatCamera/iStock
Eurooplased peavad oma tuleviku nimel juba täna ühiselt tegutsema
Samal ajal näitas hiljutine majanduskriis, et vääringuna eurot kasutavad riigid on üksteisest erilises sõltuvuses, mis on pannud nad toimima ELi riikide tuumikrühmana. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku tugevdada euroala ulatuslikumaks lõimimiseks finants-, eelarve- ja majandusvaldkonda ning seejuures suurendada nende poliitikavaldkondade õiguspärasust ja demokraatlikku vastutust. Usutakse, et kvaliteetne samm selles suunas, et muuta euroala ühtse majandusliku juhtimise alla kuuluvaks alaks, annab uut hoogu liidule tervikuna ja on sellest tulenevalt kasulik kogu Euroopale.
Hiljutised sündmused on näidanud, et Euroopa vajab suuremat koostööd valdkondades, mida traditsiooniliselt on peetud riikide suveräänse otsustusõiguse alla kuuluvaiks: turvalisus ja kaitse, õigus- ja siseasjad ning eriti pagulaste küsimus. On tõenäoline, et just nendes valdkondades ootavad ELi ees suurimad probleemid ning just nendes küsimustes on vaja leida ühised lahendused, mis suurendavad Euroopa kodanike turvatunnet ja usku Euroopa Liitu.
Globaliseerumine kohustab Euroopat konkureerima mitte üksnes traditsiooniliste rivaalidega (Jaapan ja Ameerika Ühendriigid), vaid ka selliste kiiresti arenevate majandusjõududega nagu Brasiilia, Hiina ja India. Kas EL saab jätkuvalt piirata juurdepääsu oma siseturule, kaitstes seeläbi oma sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid? Isegi kui see õnnestub, pole rahvusvahelise konkurentsi karmist reaalsusest ikkagi pääsu. Seetõttu on tõenäoline, et palju tegureid ajendab Euroopat saama globaalseks tegijaks maailma tasandil ning tegutsema ühtselt ja kaitsma ühel häälel tõhusalt oma huvisid.
Samal ajal on paljude eurooplaste sõnul oluline, et EL oleks oma kodanikele lähemal. Euroopa Parlament, kellele on iga uue lepinguga antud järjest rohkem võimu, valitakse viieks aastaks otseste ja üldiste valimiste teel. Kuid nende valimiste tegelik osalusprotsent on liikmesriigiti erinev ja tihti ka madal. ELi institutsioonid ja liikmesriikide valitsused peavad leidma tõhusamad vahendid inimeste teavitamiseks (nt haridus, vabaühendused jne) ja igati kaasa aitama Euroopa ühtse avalikkuse kujundamisele, mis võimaldaks ELi kodanikel poliitilises tegevuses osaleda. See on üks põhiprobleeme, mille liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad lahendama, et seista vastu euro skeptitsismile, mis õhutab populismi ning nõrgestab demokraatiat.
ELi üks tugevamaid külgi on võime levitada euroopalikke väärtusi, nagu inimõiguste austamine ja õigusriigi põhimõtte järgimine, keskkonna kaitsmine ning sotsiaalseid standardeid säilitava stabiilse ja korrastatud raamistikuga turumajandus, ka väljaspool oma piire. Sõltuvalt sellest, mil määral õnnestub Euroopal neid väärtusi edukalt esindada, saavad teised maailma piirkonnad pidada Euroopat heaks eeskujuks.
Seda, kas Euroopa on saavutanud endale seatud eesmärgid ja kas tal on ette näidata käegakatsutavaid tulemusi, saab hinnata üksnes järgmistele küsimustele vastates.
Kui Euroopa suudab seda kõike, pälvib ta endiselt üldise austuse ja lugupidamise ning on inspiratsiooniallikaks kogu maailmale.
INTERNETIS
Teave on kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil
https://europa.eu/european-union/index_etISIKLIKULT KOHALE MINNES
Üle kogu Euroopa on sadu kohalikke ELi teabekeskusi. Lähima keskuse aadressi leiate veebisaidilt
https://europa.eu/european-union/contact_etTELEFONI VÕI ELEKTRONPOSTI TEEL
Europe Direct on teenistus, mis aitab leida vastused Euroopa Liitu puudutavatele küsimustele.
Ühendust on võimalik võtta, helistades tasuta infotelefonile 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni mobiilsideoperaator ei võimalda helistada numbritele, mis algavad numbrikombinatsiooniga 00 800, või küsivad nende kõnede eest tasu), helistades väljaspool ELi taksofonist numbrile +322 2999696 või saates elektronkirja veebisaidi https://europa.eu/european-union/contact_et kaudu
LOE EUROOPA KOHTA
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil:
https://op.europa.eu/et/web/general-publications/publications12 lugu Euroopa Liidust
Euroopa Komisjon
Teabevahetuse peadirektoraat
Teave kodanikele
1049 Brüssel
BELGIA
Käsikiri on ajakohastatud 2017. aasta augustis
© Euroopa Liit, 2018
Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud. Euroopa Komisjoni dokumentide taaskasutamist reguleeritakse otsusega 2011/833/EL (ELT L 330, 14.12.2011, lk 39). ELi autoriõigusega kaitsmata fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguse valdaja(te)lt.
| ISBN 978-92-79-71575-4 | doi:10.2775/947584 | NA-04-17-736-ET-N | |
| ISBN 978-92-79-71555-6 | doi:10.2775/012061 | NA-04-17-736-ET-C | |
| HTML | ISBN 978-92-79-71583-9 | doi:10.2775/607209 | NA-04-17-736-ET-Q |
Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et
Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:
Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et
ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/web/general-publications/publications
Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).
ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: https://eur-lex.europa.eu
ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (https://data.europa.eu/euodp/et) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.