Toidu raiskamise vastane võitlus: ELi võimalus parandada toiduainete tarneahela ressursitõhusust

Kokkuvõte

I

Toidu raiskamine on ülemaailmne probleem, mis on viimastel aastatel muutunud oluliseks avaliku ja poliitilise diskussiooni teemaks. See muutub veelgi olulisemaks, arvestades eelkõige vajadust toita üha suurenevat maailma rahvastikku. Toit on väärtuslik hüve ja selle tootmine võib olla ressursimahukas. Praeguste hinnangute kohaselt raisatakse või läheb kaduma ligikaudu kolmandik kogu maailmas inimkasutuseks toodetud toiduainetest, millega kaasnevad ka olulised majanduslikud ja keskkonnakulud.

II

Selles kontekstis uuris kontrollikoda, milline võiks olla ELi roll toidu raiskamise vastu võitlemisel. Kontrollikoda vaatles siiani võetud meetmeid ja erinevate ELi poliitiliste vahendite toimimist toidu raiskamise vähendamisel. Kontrollikoda keskendus ennetus- ja annetustegevusele, mis on toidu raiskamise vastases võitluses kõige eelistatumad meetmed.

III

Auditi käigus otsiti vastust küsimusele: „Kas EL aitab toidu raiskamise vastase võitluse abil toiduainete tarneahelat ressursitõhusamaks muuta?“ Auditi käigus leiti, et hetkel seda ei tehta, kuid aruandes juhitakse tähelepanu erinevatele viisidele, millega praegust poliitikat oleks võimalik mõjusamalt probleemi lahendamisel kasutada. Paljud potentsiaalsetest parandustest ei vaja uusi algatusi ega täiendavat riiklikest vahenditest rahastamist, vaid vajavad pigem olemasolevate poliitikate paremat ühtlustamist ja koordineerimist ning toidu raiskamise vähendamise selget poliitikaeesmärgina määratlemist. Auditiga leiti, et:

1. hoolimata asjaolust, et toidu raiskamise probleem on poliitilises diskussioonis üha tähtsamal kohal, on komisjoni ambitsioonid aja jooksul vähenenud. Siiani on meetmete võtmine olnud katkendlik ja lühiajaline, ning komisjoni tasandil puudub koordineerimine. Toidu raiskamise ühise määratluse ja selle vähendamise eesmärgil kokkulepitud võrdlusaluste puudumine on takistanud edasist tegevust;
2. toidu raiskamine on probleemiks kogu toiduainete tarneahelas ja seepärast tuleks kõikidele hõlmatud pooltele potentsiaalse kasu saamiseks tegevus tervele toiduahelale suunata. Rõhk tuleks asetada ennetamisele, kuna toidu raiskamise vältimisest saadav kasu on jäätmete käitlemisest saadavast kasust suurem. On küll ELi poliitikaid, millega oleks võimalik toiduainete raiskamise vastu võidelda, kuid nende potentsiaali ja võimalusi ei ole veel kasutatud. Toiduainete raiskamise vastu võitlemise alaste ELi poliitikate mõju ei ole üldse hinnatud. Olulistel poliitikavaldkondadel, nagu põllumajandus, kalandus ja toiduohutus, on kõigil oma osa toidujäätmete tekkimisel ja neid oleks võimalik kasutada toiduainete raiskamise vastu võitlemisel. Tuleb tunnistada, et aja jooksul on poliitikas tehtud muudatustel, sh ÜPP ja kalanduspoliitika reformidel, olnud positiivne mõju. Näiteks sekkumispõhisest põllumajanduspoliitikast eemaldumisega vähendati ületootmist. Aruandes tuuakse esile häid tavasid, kuid nende positiivne mõju oli pigem juhuslik kui eesmärgistatud poliitikameetmete tulemus;
3. seoses toidu annetamisega on hetkel takistusi (nt õigussätete erinev tõlgendamine), mida oleks võimalik kõrvaldada, et hõlbustada sellise toidu annetamist, mis läheks vastasel juhul raisku.

IV

Käesolevas aruandes esitatakse kolm soovitust:

1. toidu raiskamise vastase võitluse ELi strateegiat tuleks tugevdada ja paremini koordineerida. Komisjon peaks järgmiste aastate tegevuskava loomiseks tuginema juba võetud meetmetele;
2. komisjon peaks toidu raiskamise vastases võitluses kasutatavate poliitikameetmete koordineerimisel võtma toiduainete raiskamise teemat oma edasistes mõjuhindamistes arvesse ja paremini ühildama eri ELi poliitikameetmeid, millega oleks võimalik toiduainete raiskamise vastu võidelda;
3. komisjon peaks muidu raiskumineva toidu annetamise hõlbustamiseks selgitama, kuidas tõlgendada õigussätteid, mis võivad annetamist takistada. Komisjon peaks julgustama annetamisealaste olemasolevate võimaluste edasist uurimist ja kaaluma võimalusi annetamise hõlbustamiseks muudes poliitikavaldkondades.

Sissejuhatus

01

Toidu raiskamine on üldtunnustatud probleem, mis on viimastel aastatel muutunud oluliseks teemaks avalikus ja poliitilises sfääris. Paljud viimase kümne aasta jooksul tehtud poliitilised avaldused väljendavad vajadust võidelda toidu raiskamise vastu. Toidu raiskamine toimub terves tarneahelas tootmise, töötlemise, jaemüügi ja tarbimise etappides. Toidu raiskamist on võimalik defineerida eri viisidel ja selle mõõtmiseks on erinevaid metoodikaid. Sellegipoolest tunnustatakse üldiselt, et ligikaudu kolmandik kogu maailmas inimtarbimiseks toodetud toidust läheb raisku või kaduma¹. ÜRO hinnangul ulatuvad kogu maailmas jäätmetega seotud majanduslikud ja keskkonnakulud 1,7 triljoni USA dollarini.

Audititeema

Kuidas defineerida toidu raiskamist?

02

ELi tasandil ei ole siiani toidu raiskamise määratlust kokku lepitud. Nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonil on oma definitsioon², nii kasutatakse ka liikmesriikides erinevaid definitsioone.

03

Euroopa teadusprojektiga Fusions esitati 2014. aasta juulis üks teine toidujäätmete määratlemise raamistik³ ning 2016. aasta märtsis esitati raisatud toidu koguste mõõtmis- ja seiremetoodika⁴. Hiljuti 2016. aasta juunis avaldas üks mitme sidusrühmaga partnerlus toidukao ja toidujäätmete arvestamise ja aruandluse standardi⁵.

04

Käesolevas aruandes loetakse toidu raiskamiseks kõiki inimtarbimiseks kasvatatud, püütud või töödeldud tooteid või nende osi, mida võiks erineva käitlemise või ladustamise tulemusel söögiks tarbida. Ehkki teatakse, et see definitsioon ei pruugi kehtiva ELi õigusraamistikuga otseselt kokku sobida, kalduvad sellest kõrvale ka nt Fusionsi, FAO ja käesoleva auditi käigus külastatud liikmesriikide poolt kasutatavad definitsioonid.

Toidu raiskamisele kohaldatav jäätmehierarhia

05

Toidujäätmete hierarhia seab jäätmete käitlemistegevuse keskkonnasäästlikkuse alusel prioriteetsuse järjekorda alates kõige eelistatumast kuni kõige vähem eelistatumani. ELi jäätmete raamdirektiivis⁶ defineeritakse ELi jäätmehierarhia⁷. Nimetatud hierarhiat on võimalik kohaldada toidujäätmetele, kuid seda tuleks toidu eripärade arvesse võtmiseks pisut muuta. Mitu liikmesriiki on toidu puhul jäätmehierarhiat kohandanud vastavalt joonisel 1 esitatud eelistuste järjekorrale.

06

Käesolevas aruandes kasutatava toidu raiskamise määratluse kohaselt paiknevad toidujäätmed hierarhia kolmel alumisel tasandil (ringlussevõtt, muu taaskasutamine ja kõrvaldamine). Kolm ülemist tasandit (vältimine, annetamine ja loomasööt) on tegevused, mida on võimalik ellu viia enne toiduainete jäätmeteks muutumist ning mis on kõige eelistatavamad (majanduslikust ja keskkonna seisukohast). Käesolevas auditis keskenduti hierarhia kahele ülemisele tasandile – vältimisele ja annetamisele.

Andmed toidu raiskamise kohta

07

Euroopa Komisjoni andmetel raisatakse ELis igal aastal ca 88 miljonit tonni toitu⁸. Kui toidu raiskamise vältimiseks täiendavalt midagi ei tehta või meetmeid ei võeta, suureneb hinnangute kohaselt ELis raisatud toiduainete hulk 2020. aastaks ca 126 miljoni tonnini⁹. Toidu raiskamise alane teave on vastavalt allikale vägagi erinev. Tõenäoliselt on selle üheks põhjuseks toidu raiskamise erinev tõlgendamine (st kokkulepitud määratluse puudumine) ja nende hindamiseks kasutatavad erinevad meetodid. Erinevates uuringutes esitatakse toiduainete tarneahela sektorite kohta lahknevaid andmeid. Tabelis 1 esitatakse nimetatud uuringute valimil põhinevad tulemused, mis näitavad, et toitu raisatakse toiduainete tarneahelas igal pool, kuid tulemuste võrdlemisel tuleks ettevaatlik olla, kuna toidu raiskamise puhul kasutatud metoodika ja määratlus ei ole ühtne.

Tabel 1

Raisatud toidu osakaal toiduainete tarneahela erinevates osades vastavalt erinevatele uuringutele¹

	FAO (Euroopa)	Foodspill (Soome)	FH Münster (Saksamaa)	Bio Intelligence Service (EL)	Fusions2 (EL)
Tootmissektor	23	19–23	22	34,2	11
Töötlev tööstus	17	17–20	36	19,5	19
Jaemüügisektor	9	30–32	3	5,1	17
Tarbijad	52	28–31	40	41,2	53

1 FAO 2011. aasta uuringul „Global food losses and waste – extent, causes and prevention“ põhinev WRI analüüs. Rooma: ÜRO FAO. Juuni 2013; http://www.mtt.fi/foodspill, 2011; https://www.fh-muenster.de/isun/lebensmittelabfall-projekte.php, 2012; „ITAS-calculations based on the SIK-methodology“ (Gustavsson et al., 2013); Fusions „Estimates of European food waste levels“, 2016.

2 Uuringus tunnistatakse, et „seda hinnangut ümbritseb suhteliselt suur ebakindlus“ (lk 27). Eriti tootmissektoriga seotud andmete puhul põhinevad hinnangud ainult kuuest riigist pärinevatel andmetel ja „hinnanguline ebakindlus suurusjärgus ±17% on tõenäoliselt alahinnatud“ (lk 21).

Toidu raiskamine toimub terves toiduainete tarneahelas

08

Toidu raiskamise põhjused võivad olla küll väga erinevad, kuid see toimub toiduainete tarneahela kõikides osades. Paljudes uuringutes on analüüsitud toidu raiskamise erinevaid viise¹⁰. Näiteid sellistest olukordadest on toodud joonisel 2.

Toidu raiskamine maksumus

09

Toidu raiskamisega seonduvad kulud koosnevad vähemalt kahte eri liiki kuludest: majanduslikust ja keskkonnakulust. Majanduslik kulu ei hõlma mitte ainult toodete enda väärtusega seotud kulusid, vaid ka raiskuläinud toodete tootmis-, transpordi-, ladustamis- ja käitlemiskulusid. Keskkonnaalasest vaatevinklist on toidu raiskamine ressursside (nagu maa, vesi, energia ja muud sisendid) raiskamine toote kogu eluea jooksul, mis põhjustab kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist.

10

Raisatud toidu praeguste koguste kohta täielike, usaldusväärsete ja ühtlustatud andmete saamisega seotud probleemide tõttu ei ole ükski jäätmete kulude kohta esitatud hinnang usaldusväärne. Mõningates uuringutes on aga üritatud välja selgitada toidu raiskamise maksumust ja neid arvandmeid võib kasutada toidu raiskamise probleemi võimaliku ulatuse näitajatena.

11

FAO hindas toidu raiskamise maksumust globaalsel tasandil ja leidis, et lisaks majanduslikule kulule (1 triljon USA dollarit aastas, mis hõlmab raiskuläinud toodete väärtust ja nende tootmiseks makstavaid toetusi) ulatub keskkonnakulu (nagu kasvuhoonegaaside heitkogused, veenappus ja erosioon) ca 700 miljardi USA dollarini¹¹.

Toidu raiskamine ja turujõud

12

Toidu raiskamise põhjused on vastavalt toiduainete tarneahela iga osaleja rollile erinevad. Käitlejad (tootjad, töötlejad ja jaemüüjad) võtavad tavaliselt otsuseid vastu oma kasumi maksimeerimiseks, kuigi mõninga otsusega võib kaasneda ka teatud määral toidu raiskamine. Ehkki paljud käitlejad ei kavatse toitu raisata, on see sageli siiski tagajärjeks.

13

Tarbijad teevad otsuseid, mis võivad põhjustada toidu raiskamist hoopis teistel põhjustel. Tarbijate jaoks on oluline pigem rahulolu saavutamine, kas oma toitumisvajaduste täitmisega või muude aspektide prismas (nt kvaliteet, rohkus, valik, hind jne).

14

Toidu raiskamise põhjused on lahutamatult seotud sellega, kes kannab raisatud toiduga seotud kulud. Toidu raiskamise majandusliku kulu puhul on vähemalt kolm erinevat osalejate rühma, kes maksavad selle eest: tarbijad, konkreetse toiduainete tarneahela käitajad ja heategevusorganisatsioonid.

• Toiduainete tarneahela käitlejad võtavad arvesse toidu raiskamise maksumuse ja sisestavad selle toote lõplikku tarbijahinda. Näiteks jaemüüja kehtestab väga suure tõenäosusega toote hinna sellisel tasemel, mis hõlmaks nii müüdud kui ka eeldatavalt mittemüüdud toodete maksumust.
• Osa toidu raiskamise maksumusest on võimalik ühelt toidukäitlejalt teisele üle kanda. Näiteks kui käitlejatevaheline läbirääkimisjõud on märkimisväärselt tasakaalust väljas, võidakse toidu raiskamisega seotud kulud nõrgemale käitlejale tagasi suunata.
• Osa toidujäätmete kuludest võidakse ka „allhanke korras“ toidu annetamise vormis heategevusorganisatsioonide õlule veeretada. Heategevusorganisatsioonid kannavad sageli sorteerimis-, ladustamis-, teisaldus- ja käitlemiskulud, mida muidu peaksid kandma toitu annetavad käitlejad.

Toidu raiskamise keskkonnakulu eest maksab terve ühiskond, põhiliselt loodusvarade nappuse suurenemise näol (mis pikas perspektiivis tähendab nende ressursside hinna suurenemist). I lisas näidatakse kahe konkreetse näitega, kuidas turujõud mõjutavad toidu raiskamist. Kuigi aruandes ei keskenduta turujõududele, tunnistab kontrollikoda nende olulisust toidu raiskamise vastu võitlemisel. Komisjon ja Euroopa Parlament¹² on tunnistanud nende jõudude osa toiduainete tarneahelas.

Toidujäätmed ja EL

15

Toidu raiskamine on globaalne probleem. Kuigi toidu raiskamisega seotud ELi tegevusel on maailma tasandil piiratud mõju, võib EL rahvusvahelisel tasandil olulise poolena oma vastutusalasse kuuluvate poliitikate kaudu (nagu ühine põllumajanduspoliitika, ühine kalanduspoliitika, toiduohutuspoliitika ja jäätmepoliitika) mõjutada tekkivate toidujäätmete koguseid. Selles kontekstis vastutab komisjon toidu raiskamist mõjutavate ELi õigusaktide algatamise eest.

16

Euroopa Komisjoni tasandil vastutab toidu raiskamise teema eest tervise ja toiduohutuse peadirektoraat. Kõnealuses kontekstis vajatakse mitut laadi tegevust (nagu töö- ja eksperdirühmade loomine) ning teabevahetuse algatusi. Mõned teised komisjoni peadirektoraadid omavad samuti rolli toidu raiskamise vältimises, kuna mõned ELi poliitikad ja nõuded võivad mõjutada toidu raiskamist (nagu põllumajanduspoliitika, kalanduspoliitika, toiduohutuspoliitika ja jäätmepoliitika) (vt II lisa).

17

Liikmesriikide vastutus seoses toidu raiskamisega on samuti oluline. Liikmesriigid kas soodustavad või takistavad toidu raiskamise vältimist ja toidu annetamist vastavalt sellele, kuidas nad ELi sätteid jõustavad. Nende vastutus on tõenäoliselt isegi veel olulisem, kuna nad võivad ka ise (väljaspool ELi raamistikku) toidu raiskamise vastase võitluse nimel algatusi teha¹³.

Audit

Auditi ulatus ja lähenemisviis

18

Toidu raiskamise kohta on tehtud uuringuid, kuid ükski neist ei ole suunatud ELi¹⁴ vastutusele selles valdkonnas. Kontrollikoja auditiga sooviti seepärast esitada toidu raiskamise teema põhjalik analüüs, käsitledes seda üldisest ELi perspektiivist.

19

Kontrollikoda tunnistab, et käesoleva auditi raames uuritud poliitikate ja õigusnormide eesmärgid ei hõlma toidu raiskamise vältimist. Kuigi erinevate ELi vahenditega ei käsitleta konkreetselt toidu raiskamise probleemi, on neil siiski mõju toiduainete tarneahela ei osapoolte käitumisele. Nimetatud käitumine võib põhjustada raisatava toiduainete hulga suurenemist või vähenemist. EL suudab toidu raiskamist mõjutada tema käsutuses olevate eri fondide abil ja normide kaudu, mis mõjutavad toiduainete tarneahelas osalejate tegevust. Käesolevas auditis keskenduti eranditult vältimisele ja annetamisele, kuna need tegevused on toidu raiskamisele kohaldatava jäätmehierarhia kohaselt toidu raiskamise vastases võitluses kõige eelistatumad meetmed.

20

Kontrollikoda määras kindlaks II lisas esitatud ELi vahendid (nii fondid kui ka nendega mitteseotud õigusnormid), mis omavad mõju toidu raiskamise vältimisel ja/või annetamise võimaldamisel. Käesoleva aruande tähenduses liigitas kontrollikoda toiduainete tarneahela valdkonnad nelja rühma (tootjad, töötlejad, jaemüüjad ja tarbijad).

21

Auditi põhiline eesmärk oli hinnata, kas ELi õigusnormid ja nende rakendamine liikmesriikide poolt aitavad kaasa toiduainete tarneahela eri osalejate poolse positiivse käitumise saavutamisele seoses toidu raiskamisega. Üldine auditiküsimus oli järgmine:

Kas EL aitab toidu raiskamise vastase võitluse abil toiduainete tarneahelat ressursitõhusamaks muuta?

22

Auditis vaadeldi ainult poliitikate ja õigusnormide mõju toidu raiskamisele ELis, mitte EList väljaspool asuvates riikides.

23

Käesolevas aruandes hinnatakse esiteks seda, kui suurel määral on komisjon (ehk ELi täidesaatev organ) toidu raiskamise vastast võitlust puudutavad kõrgetasemelised poliitilised avaldused konkreetseks tegevuseks muutnud. Teiseks kirjeldatakse toidu raiskamise vastase võitluse võimalusi, mida ei ole praegustes poliitikates esitatud.

24

Auditiga hõlmatud ajaperiood oli:

• ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) fondid: perioodid 2007–2013 ja 2014–2020;
• Euroopa Kalandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond: vastavalt perioodid 2007–2013 ja 2014–2020;
• Euroopa abifond enim puudustkannatavate isikute jaoks: periood 2014–2020;
• fondidega mitteseotud õigusnormid: auditis võeti arvesse auditi ajal kehtinud õigusnorme ja uute normide kohta avaldatud ettepanekuid.

25

Audit viidi läbi ajavahemikul juuli 2015 kuni mai 2016¹⁵ ja auditi tõendusmaterjali koguti järgnevalt:

• dokumentide kontrollimine ja intervjuud komisjoni osakondadega. Audit puudutas kuut peadirektoraati: tervise ja toiduohutuse peadirektoraat (SANTE); siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat (GROW); põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (AGRI); keskkonna peadirektoraat (ENV), merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat (MARE); tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat (EMPL);
• auditikülastused viide liikmesriiki: Itaalia (Lazio), Madalmaad, Portugal, Rumeenia ja Soome. Igas nimetatud liikmesriigis külastati tavaliselt põllumajandusministeeriumi (ÜPP ja EMFFi jaoks), keskkonnaministeeriumi (jäätmedirektiiviga seotud strateegia ja teemade jaoks), sotsiaalministeeriumi (FEADi jaoks), tervishoiuministeeriumi (toidu- ja hügieenipaketi jaoks) ning rahandusministeeriumi (finantsalaste toetusmeetmete jaoks). Samuti tehti kohapealseid külastusi asjaomaste ELi toetusesaajate juurde;
• konsultatsioonikohtumised asjaomaste sidusrühmadega, kelle hulka kuulusid muu hulgas Copa and Cogeca, Independent Retail Europe, Ühendkuningriigi heategevusorganisatsiooni WRAP esindajad, Somaro (üks Rumeenia mittetulundusühendus) ja ELi teadusprojekt Fusions, üks Prantsusmaa Rahvuskogu parlamendiliige, Ühendkuningriigi ülemkoja ühe töökomisjoni esindajad ja Ühendkuningriigi esindaja UNECE standardite komisjoni kohtumisel.

Tähelepanekud

Kõrgetasemeliste poliitiliste avalduste tulemusel ei ole võetud piisavalt meetmeid

26

Viimastel aastatel on toidu raiskamise vastane võitlus muutunud olulisemaks ja ilmunud ka avalikku diskussiooni kõikidel poliitilistel tasanditel (vt III lisa). Euroopa Parlament palus korduvalt (aastatel 2011, 2012, 2015 ja 2016) komisjonil toidu raiskamise vähendamiseks meetmeid võtta. Liikmesriigid on hakanud toidu raiskamise vähendamise nimel eesmärke püstitama ning Euroopa Liidu Nõukogu, G20 ja ÜRO on rõhutanud toidu raiskamise vastu võitlemise vajadust toiduainete kogu tarneahela ulatuses. Näiteks:

• Euroopa Parlament „palub ühtlasi komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et vähendada 2025. aastaks toiduainete raiskamist poole võrra ning samal ajal hoida ära biojäätmete teket“ (2011);
• G20 on seisukohal, et „toidukao ja -jäätmete vähendamine on hea eesmärk G20 ühise tegutsemise jaoks“ 2015;
• ÜRO säästva arengu tegevuskavas märgitakse, et 2030. aastaks on eesmärk „vähendada toidujäätmeid poole võrra elaniku kohta kogu maailmas nii jaemüügi kui ka tarbijate tasandil ning vähendada toidukadu tootmis- ja tarneahelates, sh saagikoristusjärgselt“ (2015);
• Euroopa Liidu Nõukogu „toetab kõikide osalejate jõupingutusi toidujäätmete vähendamisel, mis aitab kaasa säästva arengu eesmärgile 12.3, mille siht on vähendada kogu maailmas toidujäätmete teket jaemüügi ja tarbijate tasandil elaniku kohta poole võrra ning vähendada toidukadu tootmis- ja tarneahelates, sealhulgas saagikoristusjärgset kadu 2030. aastaks“ (2016)¹⁶.

Poliitilistest avaldustest hoolimata on komisjoni ambitsioonikus aja jooksul vähenenud ning meetmete võtmine on siiani olnud katkendlik ja lühiajaline.

Aja jooksul on komisjoni strateegiadokumentide ambitsioonikus vähenenud

27

ELi täidesaatva organina peaks komisjon käsitlema aja jooksul koostatud kõrgetasemelisi poliitilisi avaldusi. Komisjon on alates 2011. aastast avaldanud dokumente, milles võtab endale kohustuse võidelda toidu raiskamise vastu:

• Euroopa Komisjon määratles 2011. aasta septembris avaldatud ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas¹⁷ toiduainesektori ühe põhivaldkonnana, kus ressursitõhusust tuleks parandada. 2011. aasta tegevuskavas kuulutati välja ka „Säästva toidu teatise“ avaldamine 2013. aastal, milles komisjon hindab muu hulgas seda, kuidas vähendada toidu raiskamist terves toiduainete tarneahelas. 2016. aasta juuniks ei olnud nimetatud komisjoni teatist veel avaldatud;
• pärast komisjoni poolt 2013. aasta suvel korraldatud avalikku konsultatsiooni toidusüsteemi jätkusuutlikkuse kohta, mis hõlmas ka toidu raiskamise vältimise ja vähendamise osa, avaldas komisjon 2014. aasta juulis ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta¹⁸, millega muudetaks muu hulgas jäätmedirektiivi. Uue jäätmedirektiivi ettepanek võeti aga 2014. aasta detsembris Euroopa Komisjoni poolt tagasi, soovides selle asendada millegi „ambitsioonikamaga“¹⁹;
• 2015. aasta detsembris võttis komisjon vastu ringmajanduse paketi, mis sisaldas muudetud seadusandlikke ettepanekuid jäätmete kohta. Toidu raiskamise vastane võitlus on lisatud nendesse ettepanekutesse.

28

Nimetatud dokumentide analüüsimisel aga märkas kontrollikoda, et komisjoni tahe toidu raiskamise vastu võitlemise alal on aja jooksul vähenenud. Nagu näidatud joonisel 3, on toidu raiskamise vähendamise eesmärke vähendatud, liikmesriikide kohustust toidu raiskamise alase aruandluse koostamise kohustust edasi lükatud, komisjoni poolt toidu raiskamise mõõtmise ühise metoodika väljatöötamisealase rakendusakti vastuvõtmise tähtaega korduvalt edasi lükatud ja ELi-ülene toidu raiskamise määratlus on endiselt paika panemata. Lisaks sellele ei ole kunagi määratletud võrdlusalust (konkreetse aasta võrdlustase), mille alusel toidu raiskamise vähendamise eesmärk kindlaks määrata (vt 1. selgitus).

29

Ehkki konkreetset toidu raiskamise alast ELi poliitikat ei ole loodud, on toidu raiskamise teemat võimalik erinevate ELi poliitikatega mõjutada. Komisjon ei ole aga nimetatud poliitikaid läbi vaadanud, hindamaks, kas need on toidu raiskamise vastu võitlemise vajadusega piisavalt kooskõlastatud (teemat käsitletakse üksikasjalikumalt punktides 33–80). Liikmesriigid tunnistavad toidu raiskamise vastu võitlemise vajadust ning, arvestades kooskõlastatud poliitika puudumist ELi tasandil, on käsitlenud seda probleemi mitmel viisil, sh õiguslike meetmetega (vt 2. selgitus). Osa liikmesriikidest on selgesõnaliselt kutsunud komisjoni üles ELi tasandil meetmeid võtma (vt 3. selgitus).

Tehnilisel tasandil on meetmete võtmine olnud katkendlik ja lühiajaline

30

Ehkki toidu raiskamise teemat on foorumites (nt kõrgetasemeline toiduainete tarneahela parema toimimise foorum) arutatud, on komisjoni tegevus tehnilisel tasandil piirdunud vaid töö- ja eksperdirühmade moodustamisega. Nimetatud rühmad loodi sidusrühmadega konsulteerimiseks ning komisjoni ja liikmesriikide toetamiseks, et leida viise toidu raiskamise vältimiseks ja vähendamiseks ilma toiduohutust ohtu seadmata. 2012. aastal kutsus komisjon kokku toidukao/toidu raiskamise töörühma (edaspidi nimetatakse seda töörühmaks). Töörühmas osalejad olid toiduainete tarneahela sidusrühmad²¹ ja Euroopa Komisjoni eri talituste esindajad²².

31

2014. aastal kutsus komisjon kokku toidukao ja toidu raiskamise eksperdirühma (edaspidi nimetatakse eksperdirühmaks). Eksperdirühmas osalejad olid liikmesriikide esindajad ja Euroopa Komisjoni²³ mitme asjaomase direktoraadi esindajad. Siiani on eksperdirühm kohtunud kahel korral. 2015. aasta sügisel kutsus komisjon liikmesriikide eksperdid Expo 2015 raames osalema toidu raiskamise vältimise teemalisel konverentsil oktoobris 2015. 2016. aasta aprillis avaldas komisjon projektikonkursi toidu raiskamisega seotud probleemide lahendamiseks käivitatud uuel platvormil osalemiseks. Seda, kas nimetatud platvorm hakkab toimima eksperdirühmaga paralleelselt või selle asemel, ei ole selgitatud.

32

Töö- ja eksperdirühmade kohtumisi ei korraldatud piisavalt sageli, et kiirendada tõeliste muutuste toimumist (vt 4. selgitus). Lisaks kannatas toidu raiskamise alane tegevus jätkuvuse puudumise all, kuna ühest küljest muutusid komisjonis vastutusvaldkonnad²⁴ ja teisest küljest vahetusid kohtumistel osalejad.

Praeguseid poliitikaid oleks võimalik paremini ühtlustada, et võidelda mõjusamalt toidu raiskamise vastu

33

EL mõjutab inimeste igapäevaelu Euroopas mitmel moel, näiteks määruste või direktiivide kaudu ning mõnikord ka projektide, investeeringute või teatud tavade rahastamisega, stimuleerides seeläbi teatud liiki käitumist. Kontrollikoda uuris mitut ELi poliitikavaldkonda, mis tõenäoliselt mõjutavad toiduainete tarneahela eri osalejate toidu raiskamisega seotud käitumist (põllumajandus, kalandus, toiduohutus, keskkond, sotsiaalküsimused ja maksustamine). Kuigi toidu raiskamise vältimine ei ole nimetatud poliitikate peamine eesmärk, keskenduti kontrollikoja töös nendele aspektidele, mis võiksid kas aidata vältida toidu raiskamist või hõlbustaks toidu annetamist. Kontrollikoda määras kindlaks võimalused, mille abil integreerida toidu raiskamise vastast võitlust olemasolevate poliitikatega. Neid võimalusi ei ole siiani veel kasutatud.

Poliitikate ühtlustamine toidu raiskamise vältimise tõhustamiseks

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)

34

Toidu raiskamine toimub toiduainete tarneahela kogu ulatuses (vt tabel 1). ÜPP võib otsetoetuste, turumeetmete ja maaelu arengu toetuste kaudu mõjutada toidu raiskamist toiduainete tarneahela tootmis-, töötlus- ja jaemüügistaadiumis. Arvestades asjaolu, et uues ÜPPs pööratakse suurt rõhku ressursitõhususele²⁶, on mõistlik eeldada, et toidu raiskamise teemat käsitletakse ka ÜPPga.

ÜPP muutumine aja jooksul ja otsetoetuste praegune iseloom

35

ÜPP algaastatel motiveeriti põllumajandustootjaid põllumajandustooteid tootma fikseeritud tootehindade ja eksporditoetustega. 1970ndatest aastatest kuni 1990ndate aastate alguseni põhjustas see terves ELis toodete ülejääke ja hiigelvarusid nt või, lõssipulbri, teravilja ja veiseliha puhul. Toetusmäärasid vähendati oluliselt 1992. aasta ÜPP reformi raames ja selle kompenseerimiseks võeti kasutusele tootmiskohustusega seotud otsetoetused²⁷. 2005. aastal alanud otsetoetuste tootmisest lahtisidumine oli veel üks samm turupõhise ÜPP suunas. ELi eksporditoetuse kulud on alates 1990ndatest aastatest langenud ja praegu võrduvad kõik eksporditoetuse määrad nulliga.

36

Pärast järjestikuseid ÜPP reforme vähenesid tootmisülejäägid drastiliselt ja sekkumisvarude tase vähenes. Tootmise toetamiselt tootjate toetamisele üleminekuga suudeti vähendada varasemate aastate ületootmist, mis aitas tõenäoliselt kaasa ka toidu raiskamise vähendamisele.

37

Tänapäeval ei toetata enamiku otsetoetustega enam otseselt mõne konkreetse põllukultuuri või toote tootmist. Otsetoetustega toetatakse põllumajandustoodete tootmist vaid kaudselt, andes tootjatele rahalist abi. 2013. aastal oli ELi otsetoetuste summa 41,7 miljardit eurot. Liidu sama aasta tootmiskogused (Faostati andmeil) on esitatud tabelis 2. Joonisel 4 on näidatud iga-aastased põllumajandustoodetega seotud raisatud toidu kogused kogu maailmas. Kuigi need kaks arvandmete kogumikku ei ole otseselt võrreldavad, nähtub neist, et ELi toetusi antakse kas otseselt või kaudselt toodetele, mille puhul tekib oluliselt palju jäätmeid globaalsel tasandil.

Tabel 2

ELi põllumajandustootmise mahud 2013. aastal (miljonites tonnides)

Teraviljad	Tärkliserikkad juurköögiviljad	Õlitaimed ja kaunviljad	Puuviljad	Liha	Piim ja munad	Köögiviljad
309,55	54,44	34,62	62,19	44,3	164,33	64,66

Allikas: Faostat.

38

Piiratud osa ELi otsetoetustest (2014. aastal 6%) on endiselt tootmisega seotud. Selles kontekstis võivad liikmesriigid kasutada vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust. Selle kavaga (toimib alates 2015. aastast) on enamik liikmesriikidest oma otsetoetuste puhul suurendanud tootmiskohustusega seotud toetuste osakaalu. Kümnes liikmesriigis on tootmiskohustusega seotud toetuste osakaal suurenenud enam kui 10 protsendipunkti (nt Poolas moodustasid need 2014. aastal otsetoetustest 3,5% ja 2015. aastal 15%). Veel viies liikmesriigis on see osakaal suurenenud üle seitsme protsendipunkti. Kõige olulisemad tootmiskohustusega seotud toetusi saavad sektorid on: veiseliha (41% kogusummast); piim (20%); lambad ja kitsed (12%) ning valgurikkad taimed (11%).

39

Tootmiskohustusega seotud toetust „võib anda üksnes sektoritele või liikmesriigi piirkondadele, kus teatavaid põllumajanduslikke tootmisviise või põllumajandussektoreid peetakse majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel eriti tähtsaks, kuid mille puhul esineb teatavaid raskusi²⁸“. Näiteks piimasektoris näitavad arvandmed, et mitu liikmesriiki (Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Poola, Itaalia, Hispaania, Leedu, Slovakkia ja Malta) toetavad kõiki oma piimatootjaid tootmiskohustusega seotud toetuste abil. Kuna toetus on seotud liikmesriikide poolt deklareeritud piimalehmade arvuga, võib see praktikas innustada olemasoleva tootmise säilitamist või isegi suurendamist, kuigi määruse eesmärk on see ära hoida²⁹. Auditis leiti näiteid nimetatud olukorra kohta ja komisjon tunnistab, et nende kontrollid seda riski ei hõlma. Toidu raiskamise seisukohast stimuleerivad tootmiskohustusega seotud toetused konkreetsete toodete tootmist, mille puhul on nõudluse puudumise oht.

40

Komisjon ei ole teinud uuringuid selle kohta, kuidas järjestikused ÜPP reformid (sh tootmiskohustusest lahtisidumine) on mõjutanud põllumajandustootmise mahtu ja selle hinnangulist mõju toidu raiskamisele. Komisjon ei ole kunagi ELi otsetoetustega seotud mõjuhindamistesse kaasanud ühtegi toidu raiskamise hindamist ega hinnanud, kui suurel määral mõjutasid tootmiskohustusega seotud toetused konkreetsete toodete, mille puhul on nõudluse puudumise oht, pakkumise stimuleerimist (vt joonis 4).

Turumeetmed

41

Turu sekkumismeetmed (avalik sekkumine, eraladustamine, turult kõrvaldamine, roheline korje ja koristamata jätmine) moodustavad väikse osa ÜPP eelarvest ning nende kasutus on juba alates 1990ndatest aastatest pärast 1992. aasta ÜPP reformi stabiilselt vähenenud. Nimetatud meetmeid kasutatakse selliste (tulevaste) tarnete kõrvaldamiseks, mille kogused ületavad hindade langemise korral nõudlust. Tooteid võib kas ladustada kuni turuhindade taastumiseni ning seejärel tagasi turule müügiks tuua, või eksportida, annetada või kõrvaldada mõnel muul viisil (nt hävitada). Seepärast põhjustavad turumeetmed rohelise korje ja koristamata jätmisega otseselt toidu raiskamist ning võivad eriti turult kõrvaldamise puhul seda samuti põhjustada.

42

Komisjon leiab, et turumeetmed peaksid täitma kahte põhieesmärki: a) jätkuv turule orienteeritus ja b) tugevate turuhäirete korral põllumajandustootjatele turvavõrgu kindlustamine³⁰. Komisjon ei ole aga selle turvavõrgu ulatust määratlenud ja olenevalt turumeetmete kasutusest, on võimalik saavutada vaid üks neist kahest eesmärgist. Turumeetmete kasutamise ja toidu raiskamise vahelist suhet näitlikustab ühest Rootsi uuringust pärit tsitaat³¹: „Kui hinnad on nii madalad, et olukorda peetakse kriisiks, toetatakse kasvatajaid ELi põllumajanduspoliitikaga. Kui neid vahendeid kasutatakse struktuurilise ületootmise toetamiseks ja ka mitte otseste kriisiolukordade puhul, võib see peale struktuurilise tasakaalustamatuse kinnistamise suurendada ka jäätmete hulka“.

43

Avaliku sekkumise mehhanismi kasutamine on pärast 1992. aasta ÜPP reformi stabiilselt vähenenud. Enamik avaliku sekkumise raames ladustatud ja turule tagasi toodud toodetest annetati puudust kannatavatele inimestele ja praegu on varude suurus väga väike. Varud on aga hiljuti hakanud jälle suurenema³². Selles kontekstis võib toodete tasuta jagamise võimalus taas oluliseks muutuda. Nimetatud tegevuse võimaldamiseks ei ole aga õiguslikke meetmeid siiani kehtestatud (vt punktid 75 ja 76).

44

Ajavahemikul 2008–2015 kõrvaldati ELis turult 1,8 miljonit tonni puu- ja köögivilju ning enam kui 45 500 hektaril koristati vilja enne täieliku küpsuse saavutamist või jäeti vili koristamata. EL maksis selle eest asjaomastele tootjatele 380 miljonit eurot kompensatsiooni. Komisjoni arvandmete kohaselt läks turult kõrvaldatud toodetest raisku 66%. Lisaks nimetatud otsesele kulule (tootjatele makstud kompensatsioon) peaks toidu raiskamise kogumaksumus hõlmama toodete tootmis- ja transpordikulusid ning tekkinud jäätmete töötlemiskulusid. Lisaks tuleks arvesse võtta ka toodete kogu olelusringi vältel tekkivad keskkonnakulud.

45

Igal aastal mõjutavad turumeetmed tuhandete tonnide väärtuses tooteid ja osa neist hävitatakse. Seepärast on seoses toidu raiskamise ja selle vältimisega kavandatud turumeetmete potentsiaalse mõju hindamine asjakohane. Sellist hindamist ei tehtud hiljutise ÜPP reformi kontekstis ega pärast 2014. aastat võetud turumeetmete puhul (mis võeti vastusena Venemaa impordikeelule ja tootjahindade kriisile); viimatinimetatud juhul ka hoolimata Euroopa Parlamendi 2015. aasta juuli resolutsioonist, milles paluti komisjonil uute seadusandlike ettepanekute mõju hindamisel hinnata nende võimalikku mõju toidujäätmetele (vt III lisa).

Eksporditoetus

46

Eksporditoetustega oli varem võimalik stimuleerida põllumajandustoodete tootmist, millega kaasneb ka oluliselt suur toidu raiskamine globaalsel tasandil. 19. detsembril 2015. aastal Nairobis toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohtumisel lepiti kokku eksporditoetuste kaotamises. Kõnealune otsus võib aidata sellist võimalikku ületootmist ära hoida.

Koolipiima ja koolipuuvilja programmid

47

Koolipiima programmi raames toetab EL lastele koolides jagatavate erinevate piimatoodete kulusid. Koolipuuvilja programmi kaudu jagab EL koolilastele puu- ja köögivilju, et soodustada häid toitumistavasid noortes inimestes³³. Mõlema programmiga nähakse ette kaasnevad meetmed, mis on puuviljakava puhul kohustuslikud ja piimaprogrammi puhul valikulised. Kehtivate õigusaktide kohaselt võivad mõlema kavaga kaasnevad meetmed „hõlmata teavet meetmete kohta, mis annavad teadmisi [---] toidu raiskamise ärahoidmise kohta“³⁴. Mitte ükski liikmesriik ei olnud aga auditi toimumise ajaks kasutanud võimalust kasutada koolipiima kavaga kaasnevaid meetmeid, et edastada õpetlikke sõnumeid toidu raiskamise ja selle vältimise kohta. Koolipuuvilja kava puhul on vaid osa liikmesriikidest kasutanud selleks eesmärgiks ettenähtud kohustuslikke kaasnevaid meetmeid³⁵.

Maaelu areng

48

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD) on võimalik kaasa aidata toidu raiskamise vähendamisele esmatootmises ja toiduainetööstuses (nt aidates vähendada loomade surevust põllumajandusettevõtetes, vähendada saagikahjusid säilitustingimuste parandamisega või vähendada töötlemise käigus tekkivaid kadusid).

49

Hoolimata asjaolust, et toidu raiskamise vähendamist ei ole konkreetselt erinevates maaelu arengu määrustes mainitud, on toidujäätmete vähendamise alast tegevust võimalik rahastada paljude meetmete kaudu, nagu teadmussiire ja teavitamismeetmed, investeeringud materiaalsesse varasse (nt vähemkahjustavad seadmed, parem koristusjärgne säilitamine, kohandatud laudad haiguste ja surevuse vähendamiseks), loomade heaolutoetused või koostöömeetmed³⁶. Artikli 53 lõige 3 on ainus maaelu arengu määruse artikkel, milles viidatakse selgesõnaliselt EIP võrgustiku potentsiaalile „vähendada saagikoristusjärgseid kadusid ja toidu raiskamist“.

50

Komisjon ei ole liikmesriike konkreetselt julgustanud toidu raiskamise ärahoidmiseks EAFRD vahendeid kasutama. Auditeeritud liikmesriigid ei olnud toidu raiskamise teemat maininud ega viidanud ka toidu raiskamise vastu võitlemise vajadusele või seda oma perioodide 2007–2013 ja 2014–2020 programmides eesmärgiks seadnud, kuigi neil oli see võimalus olemas. Sellegipoolest tunnistasid mõned auditi jooksul külastatud liikmesriikide ametiasutused EAFRD potentsiaali toidu raiskamise vähendamisel ja esitasid konkreetseid projekte selle näitlikustamiseks (vt 5. selgitus). Kõnealused näited ei ole aga toidu raiskamise vastu võitlemise strateegilise ja kavandatud lähenemisviisi tulemus, vaid pigem neis liikmesriikides EAFRD elluviimisega kokkulangev mõju. Auditi toimumise ajal oli enamik liikmesriikidest alles alustanud oma EIP meetmete ja projektide koostamist, mis tähendab, et hetkel on keeruline anda ülevaadet EIP meetmetes sisalduvatest toidu raiskamisega seotud teemadest.

51

Hoolimata mõningatest headest näidetest ei ole EAFRD potentsiaali seoses tootjate ja töötlejate tasandil toidu raiskamise vähendamisega veel täiel määral ära kasutatud.

Ühine kalanduspoliitika (ÜKP)

52

Kalurid ei püüa ainult neid kalu, mida nad konkreetselt soovivad või mida neil on lubatud püüda. Veel hiljutigi oli neil lubatud oma püügi soovimatu osa (sageli surnuna) vette tagasi lasta. Paljud pidasid sellist tegevust nappide vahendite vastuvõetamatuks raiskamiseks. 2013. aastal kiideti heaks ühise kalanduspoliitika reform, mis oli suunatud sellise tegevuse lõpetamisele lossimiskohustuse kehtestamisega. Euroopa Kalandusfondide³⁷ kaudu oli/on liikmesriikidel võimalus rahastada lossimiskohustuse ettevalmistamisele ja vesiviljelussektoris kalade ellujäämisvõimaluse positiivse mõjutamisele suunatud projekte. Veel üks toidu raiskamist mõjutada võiv kalanduspoliitika reformi element on kalade turult kõrvaldamise kompenseerimise kaotamine (vt punkt 61).

Vette tagasi laskmine ja lossimiskohustus

53

Euroopa Parlament ja nõukogu on seisukohal, et „juhupüük ja tagasiheide on tõsine varude raiskamine“, ning on kehtestanud kohustuse lossida kogu saak („lossimiskohustus“)³⁸. Lossimiskohustus võetakse järk-järgult kasutusele ajavahemikul 2015–2019. Lossimiskohustuse kohaselt tuleb kogu saak pardal hoida, lossida ja kvootidest maha arvestada. Erandi võib teatavatel tingimustel teha liikide puhul, mille ellujäämisvõimalus on vabastamise korral suur. Määruste kohaselt on alamõõduliste kalade otseselt inimtarbimise eesmärgil turustamine keelatud.

54

Komisjoni andmetel soovitakse tagasiheite määrasid 15–20%-lt vähendada 5%-ni³⁹. Tagasiheitemäärad erinevad aga püügiviiside, liikide ja aasta kaupa (nt Põhjameres moodustab põhjalähedase püügi puhul tagasiheide 40% kogusaagist⁴⁰ ning Vahemeres hinnanguliselt 18,6% kogusaagist⁴¹). Komisjonil on kavas kehtestada hetkel väljatöötamisel olevates ELi mitmeaastastes kavades täpsemad eesmärgid liikide või geograafiliste piirkondade kohta.

55

On selge, et kui lossimiskohustust õigesti kohaldada, on sellega võimalik aidata toidu raiskamist vähendada; seda juhul, kui lossimiskohustuse tulemusel suureneb selektiivsus, millega vähendatakse juhupüügi (nagu alamõõduliste kalade) hulka. Kui kalapüük ei muutu selektiivsemaks, siis loetakse vastavalt käesolevas aruandes kasutatud definitsioonile kõik püütud ja inimtarbimiseks mittesobilikud söögikõlblikud kalad (nt alammõõdu nõuete tõttu) toidujäätmeteks.

56

Lossimiskohustuse rakendamise tõhusamaks järelevalveks on oluline omada usaldusväärseid andmeid püügi ja tagasiheite kohta. Osa nimetatud andmetest ei ole aga komisjoni tasandil veel kättesaadav, kuna:

• teatud suurusega kalalaevade elektroonilise püügipäeviku⁴² kasutamist ei ole mõningates liikmesriikides veel täielikult rakendatud;
• hoolimata alates 1. jaanuarist 2010 kalameestele kehtinud kohustusest registreerida oma püügipäevikus kõik üle 50 kg ulatuvad saagi tagasiheited, ei ole liikmesriikidele kehtestatud kohustust saata need tagasiheiteid puudutavad andmed komisjonile;
• saagi tagasiheite registreerimise kohustuse ja alammõõdust väiksemate liikide (mis enne lasti vette tagasi) elektroonilises püügipäevikus eraldi kannetena sisestamine võeti kasutusele alles 2015. aasta mais;

Nimetatud andmete puudumisel on keeruline saada teavet kaladega seotud raisatud toidu koguste kohta.

Kalandusfondid

57

Liikmesriikidel oli või on olnud võimalus Euroopa Kalandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu rahastada lossimiskohustuse rakendamist hõlbustavaid projekte, nagu selektiivsete püügivahendite investeeringud, pardal juhupüügiga tegelemise seadmed, kalade ellujäämisvõimaluste uuringud, tagasiheite kaldal töötlemise investeeringud jne. Viiest külastatud liikmesriigist neli kasutas Euroopa Kalandusfondi rahastamist eelkõige teadusprojektide või selektiivsemate püügivahendite väljatöötamise ja testimise projektide jaoks (vt 6. selgitus), kuid neist kahes oli seda liiki projektide arv väga väike. Lossimiskohustuse elluviimise lihtsustamisele suunatud projekte on võimalik rahastada ka Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu, kuid pärast rakenduskavade heakskiitmist 2015. aasta detsembris ei olnud auditi ajaks ühtegi projekti veel rahastamiseks välja valitud.

58

Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu on liikmesriikidel võimalik rahastada ka projekte, mis mõjutavad positiivselt kalade ellujäämisvõimalusi vesiviljeluses. Ühes külastatud liikmesriigis kasutati Euroopa Kalandusfondi kalahaiguste vastu võitlemisele suunatud projektide rahastamiseks, suurendades seeläbi kalade ellujäämisvõimalusi asjaomastes kalakasvandustes⁴³.

59

Nii Euroopa Kalandusfondi kui ka Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga on võimalik aidata vähendada toidu raiskamist, isegi juhtudel, kui seda ei ole asjaomastes määrustes selgesõnaliselt sätestatud. Seda potentsiaali ei ole veel külastatud liikmesriikides täiel määral kasutatud.

Kalade turult kõrvaldamine

60

Perioodil 2007–2013 maksis EL liikmesriikidele kompensatsiooni kalade turult kõrvaldamise eest ajal, mil kalahinnad olid liiga madalad. Aastatel 2007–2014 maksti liikmesriikidele 25,4 miljonit eurot turult kõrvaldatud kalade eest (keskmiselt 3,2 miljonit eurot aastas). See võrdub 51 386 tonni kalaga (keskmiselt 6 423 tonni kala aastas). Andmed puuduvad selle kohta, kui suurtes kogustes kala hävitati või kasutati muuks otstarbeks, nagu kalajahu tootmiseks. Komisjoni andmetel on kalade lõppsihtkoha puhul kindel ainult see, et neid ei kasutatud inimtoiduks.

61

Kalanduspoliitika reformi käsitlevas komisjoni teatises märgitakse, et „avaliku sektori vahendite kulutamine kalade hävitamiseks ei ole enam õigustatud“. Seda kinnitas ka komisjoni 2009. aastal korraldatud avalik konsultatsioon⁴⁴. Pealegi ei kajastanud kõnealune süsteem enam „nõudmise ja pakkumise muutuvat tasakaalu“. 2014. aastal jõustunud uus kalanduse ja vesiviljeluse ühise turukorralduse määrus⁴⁵ ei näe enam ette rahalist kompensatsiooni kalade turult kõrvaldamise ja hävitamise eest. Tootjaorganisatsioonidel on siiani õigus kala turult kõrvaldada⁴⁶, kuid nad peavad ise sellega seotud kulud kandma. Kala turult kõrvaldamise kaotamisega andis Euroopa Liit Euroopa kalakasvandustele selge sõnumi raiskavatest tavadest loobumiseks ning nõudluse ja kalandustegevuse paremaks ühildamiseks.

Toiduohutuspoliitika

62

Euroopa Komisjoni toiduohutuspoliitika eesmärk on tagada, et toiduained oleks inimestele söömiseks ohutud. Seoses sellega võtab komisjon seadusandlikke meetmeid ja jälgib, et liikmesriigid tagaksid jaemüüjate, töötlejate ja tootjate poolse eeskirjade täitmise. Toiduohutuse ja hügieenieeskirjade põhieesmärk on tagada, et toiduained oleksid tarbimiseks ohutud. Sellest hoolimata tuleks nimetatud eeskirjade rakendamisel olla ettevaatlik, et oluliste toiduohutusnõuete ületamisega ei tekiks toidujäätmete tekitamise ohtu. Auditiga leiti mitu komisjoni ja liikmesriikide jõupingutusi vajavat valdkonda, mis puudutasid toidu raiskamise vältimist, heade hügieenitavade vahetamist, jälgitavusnõudeid ja kuupäevamärgistust.

Heade hügieenitavade suunised

63

Heade hügieenitavade suunised on liikmesriikide konkreetsete sektorite (nt jaemüügisektor, jahutootmistööstus, pudeliveetööstus) koostatud praktilised juhendid selle kohta, kuidas täita üldiseid toiduhügieenialaseid õigusakte ja nendega seotud nõudeid. Suunistes antakse ettevõtetele nõu ja juhiseid selle kohta, kuidas järgida kohaldatavaid hügieenimäärusi (nt kuidas ettevõtetes toiduohutusriskide hindamist teha), kuidas võtta ettevaatusabinõusid nende riskide käsitlemiseks või kuidas reguleerida temperatuuri, teha kahjuritõrjet jne. Sellised suunised võimaldavad konkreetseteks olukordadeks ohutusnõuded luua ja toidujäätmeid vähendada, kuna kehtestatud nõuded peavad olema ainult nii ranged, et saavutatakse nõutud ohutustase.

64

Euroopa Komisjon peab heade hügieenitavade riiklike suuniste registrit, et vahetada häid tavasid liikmesriikide ja toiduettevõtjate vahel. Mõningate liikmesriikide puhul sisaldab register aga vananenud andmeid ja suuniseid, mis pole enam kasutuses. Mõningad muud liikmesriigid ei kohusta suuniseid koostanud eraettevõtteid neid avaldama. Hoolimata registri olemasolust on mitu külastatud liikmesriiki väljendanud muret selle üle, et kõnealuses valdkonnas ei ole ELi tasandil piisavalt teadmiste vahetamist.

Toote tagasivõtmine ja turult kõrvaldamine

65

Toiduohutusega seoses toote tagasivõtmise või turult kõrvaldamise korral on jälgitavus ülimalt oluline. Mida täiustatum on jälgitavuse süsteem, seda väiksem on toidujäätmete tekkimise risk, kuna tagasivõetavaid / turult kõrvaldatavaid tooteid on võimalik täpsemalt kindlaks teha. Üldiste toidualaste õigusnormide⁴⁷ kohaselt peab ettevõtjatel olema jälgimissüsteem, millega on võimalik toodet jälgida, kasutades „üks samm edasi ja üks samm tagasi“ lähenemisviisi⁴⁸. Direktiivis 2011/91/EL⁴⁹ sätestatakse, et toiduaine peaks kandma tähist või märgistust, mis identifitseeriks toidupartii, millest see pärineb, kuid ei nõuta viiteid partiide suurusele. Praktikas on selline partiide jälgitavuse elluviimine igas ettevõttes erinev.

66

Auditi käigus külastatud viiest liikmesriigist neli⁵⁰ ei olnud partiide suuruse suhtes kehtestanud lisanõudeid ega suuniseid, ning ainult kahe külastatud liikmesriigi⁵¹ ametiasutused teatasid, et olid julgustanud tootjaid ja töötlejaid väiksemaid partiisid valmistama (vt 7. selgitus). Külastatud liikmesriikides kogutud teave näitas, et tagasivõetud koguseid on kohati keeruline hinnata ja sageli on tagasivõtmist vajavate toodete tuvastamiseks vajalik teave liiga ebamäärane. Kood, millega määratakse kindlaks tagasivõtmist vajavad kogused, ei ole ühesugune; selleks võib olla partii number või kõlblikkusaja lõpp, ja vastavad kogused partii kohta võivad ka väga sarnaste toodete puhul olla väga erinevad.

Kuupäevad märgistustel

67

Kuupäevade ebamäärane märgistamine toiduainetel on üks oluline tegur, mis külvab tarbijate hulgas segadust toiduohutuse puhul. Kuupäevamärgistus peaks olema tarbijatele piisavalt selge, et vältida mitteohutute toiduainete söömist ja ohutute toiduainete ära viskamist. Liidu õiguse⁵² kohaselt peavad tooted olema märgistatud kas „parim enne“ või „kõlblik kuni“ kuupäevaga. „Parim enne“ kuupäev (ehk toidu minimaalse säilimisaja kuupäev) on kuupäev, milleni nõuetekohase ladustamise korral säilivad toidu konkreetsed omadused, ja „kõlblik kuni“ kuupäev märgistab viimast päeva, millal toodet peetakse ohutuks.

68

Hoolimata külastatud liikmesriikides ametiasutuste algatustest selle kohta teavet jagada, kasutavad tootjad/töötlejad/jaemüüjad „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ kuupäevasid erinevalt. Identsetel (või väga sarnastel) toodetel võib olla kas „kõlblik kuni“ või „parim enne“ kuupäev, mis tekitab segadust ning põhjustab täiesti söögikõlbliku toidu äraviskamist, nagu tõsteti esile auditi käigus kogutud näidetes (vt 8. selgitus). Eurobaromeetri kiiruuringu 425 tulemuste kohaselt ei ole tarbijad täielikult teadlikud „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ kuupäevade erinevusest, kuna vaid 47% küsitletud inimestest oli „parim enne“ ja ainult 40% „kõlblik kuni“ kuupäeva õigesti defineerinud, ning liikmesriigiti olid erinevused suured⁵³.

69

ELi normid näevad ette, et „parim enne“ kuupäeva vajavaid tooteid on lubatud müüa ka pärast seda kuupäeva. Sellele vaatamata on ikka veel liikmesriike, kus on seadusega keelatud müüa tooteid pärast nende „parim enne“ kuupäeva (nt Rumeenia, Slovakkia) (vt ka 9. selgitus).

Poliitikate ja sätete selgitamine ja ühtlustamine toidu annetamise lihtsustamiseks

70

Toidu annetamine on enne toidu riknemist eelistatud käsitlusvõimalustest teisel kohal (vt punktid 5 ja 6). ELis on suur toidu annetamise traditsioon ja komisjon on tunnistanud toidu annetamise hõlbustamise olulisust, kuna sellega vähendatakse toidu raiskamist ELis⁵⁵. Erinevate ELi poliitikavaldkondade tasandil on endiselt annetamist takistavaid asjaolusid, nagu kehtivate õigusnormide ebaselgus, õigusnormide puudumine ja õigusnormid, mida praktikas ei kasutata. Nimetatud takistuste ületamine aitaks ühtlustada toidu annetamise hõlbustamist käsitlevaid ELi poliitikaid.

Kehtivates õigussätetes puudub selgus

Jäätmete hierarhia

71

Nii jäätmedirektiivi artiklis 4⁵⁶ kui ka mitut jäätmedirektiivi muutvas 2015. aasta ettepanekus pannakse paika Euroopa Liidus kohaldatav jäätmete hierarhia (vt punkt 5), ent ei täpsustata, kuidas seda prioriteetide järjekorda kohaldada konkreetselt toidu puhul, ning puudub ka „toidu raiskamise“ mõiste definitsioon. Seega ei selgitata ELi tekstides, kas annetatud toit on raisatud toit või, vastupidiselt, tuleks annetamist pidada viisiks, millega toidu raiskamist välditakse⁵⁷. See mõjutab omakorda toidu raiskamise seiret⁵⁸ ja toidu raiskamise vähendamiseks võetavaid meetmeid.

Toiduohutuspoliitika

72

2002. aastast pärinevates toiduhügieenialastes õigusaktides ei selgitata toidupankade ega muude heategevusorganisatsioonide kohustusi annetatud toidu käitlemisel. Liidu õiguses⁵⁹ ei selgitata täpsemalt, kas toidupankasid ja heategevusorganisatsioone loetakse toidukäitlejateks⁶⁰, ning kas nad peaksid seetõttu ka toidualaseid õigusakte järgima. Seepärast on liikmesriigid võtnud kasutusele erinevaid tõlgendusi toidupankade ja muude toidu annetamisega tegelevate heategevusorganisatsioonide jaoks (vt 10. selgitus). Alates 2013. aastast on mitu liikmesriiki koostanud toidupankadele ja heategevusorganisatsioonidele mõeldud suunised, milles täpsustatakse annetamisega seotud vastutust ja selgitatakse, kuidas tõlgendada toiduohutusega seotud tegureid, nagu kõlblikkusaja lõppkuupäevad, jälgitavus, märgistamine ja toiduainete sügavkülmutamine. Komisjon on nüüd oma veebisaidile kogunud erinevate osalejate poolt jagatud riiklikke ja valdkondlikke suuniseid, et edendada hea tava vahetamist liikmesriikide vahel. Kuigi komisjon on selle teema selgitamiseks alates 2012. aastast korduvalt üles kutsunud koostama toidu annetamist käsitlevaid ELi suuniseid, teatas komisjon auditi toimumise ajal (juuni 2016), et tegeleb endiselt nimetatud suuniste esialgse versiooni koostamisega⁶¹. Seega on komisjonil jätkuvalt võimalus aidata selles küsimuses kaasa kehtivate õigusnormide selgitamisele.

Käibemaks

73

Paljud sidusrühmad peavad toidu annetamise rahalisi stiimuleid annetamise innustamise kõige võimsamaks vahendiks. Rahaliste stiimulite arutamine ELi tasandil on olnud suunatud sellele, kuidas annetatud toidule käibemaksu peaks kohaldama. Seda on arutatud paljudel komisjoni koosolekutel. ELi käibemaksualased õigusaktid ei kujuta iseenesest takistust sellist liiki toiduainete annetamisele, kuid nende õigusaktide teatavate liikmesriikide poolne tõlgendamine võib toidu annetamist endiselt takistada (vt 11. selgitus).

Annetamist hõlbustavate õigusnormide puudumise tõttu kasutamata jäetud võimalused

Ühine kalanduspoliitika

74

Komisjoni andmetel arutati ühise kalanduspoliitika reformi läbirääkimiste käigus seadusandjaga võimalust lisada annetamine reformitud ühisesse kalanduspoliitikasse, kuid see lükati lõpuks tagasi. Seetõttu ei ole ikka veel mehhanismi, mis julgustaks turult kõrvaldatud kalade annetamist, ning puudub ka mehhanism, mis julgustaks selliste kalade annetamist, mida ei saa turustada (nt alamõõdulised kalad).

Ühine põllumajanduspoliitika

75

Nagu selgitatud punktis 35, olid ELil pikki aastaid oluliselt suured või, lõssipulbri, teravilja ja teiste toodete varud. ÜPP raames oli spetsiaalne programm (enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programm), millega heategevusorganisatsioonid annetasid osa neist sekkumisvarudest abi vajavatele inimestele.

76

Alates 1990ndatest aastatest on avaliku sekkumise mehhanismi kasutus stabiilselt vähenenud ja koos sellega ka varud. Alates 2014. aastast asendati enim puudust kannatavate isikute programm ühe ÜPP-välise programmiga FEAD. Kuigi mõlemas kohaldatavas määruses⁶³ sätestatakse võimalus FEADi kaudu sekkumisvarudest toodete kasutamiseks, ei ole asjaomaste menetluste kehtestamiseks vajalikke komisjoni rakendusakte veel koostatud.

Annetamist lihtsustavaid võimalusi ei ole piisavalt kasutatud

Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks

77

FEAD loodi 2014. aastal. Erinevalt enim puudust kannatavate isikute programmist ei ole FEADi⁶⁴ põhieesmärk enim puudust kannatavatele isikutele sekkumisvarudest toodete kättesaadavaks tegemine, vaid neile materiaalse ja mittemateriaalse abi andmine.

78

FEADi määruses⁶⁵ nähakse ette muud toidu annetamist võimaldavad viisid, kuid komisjon ei ole seda FEADi aspekti aktiivselt liikmesriikidele tutvustanud ja vaid paar liikmesriiki on seda ka tegelikkuses kasutanud:

• artikli 23 lõikes 4 sätestatakse võimalus FEADi raames enim puudustkannatavatele isikutele sekkumisvarudest pärit toiduainete tarnimiseks. Tegelikkuses on ainult üks liikmesriik (Soome) 28st selle oma FEADi rakenduskavasse lisanud;
• artikli 26 lõike 2 punktis d sätestatakse võimalus toiduannetuste kogumise, transpordi, ladustamise ja jaotamise kulude rahastamiseks. Komisjoni andmetel on ainult neli liikmesriiki (Eesti, Itaalia, Luksemburg ja Slovakkia) selle oma rakenduskavasse programmimeetmena lisanud, kuid ilma konkreetse eelarveta.

Ühine põllumajanduspoliitika

79

Tootjatel on võimalik puu- ja köögivilja turult kõrvaldamisel saada ELi rahastamist sellest vabanemiseks (vt punkt 44). Need tooted teatavatele asutustele annetades saavad tootjad suurema kompensatsiooni kui tooteid hävitades. Hoolimata suuremast kompensatsioonist näitasid auditi ajal saadud andmed, et perioodil 2007–2015 turult kõrvaldatud puu- ja köögiviljadest annetati tegelikkuses vähem kui 40%. Andmed on liikmesriigiti aastate kaupa väga erinevad. Audit näitas, et ühes külastatud liikmesriigis on tõsiseid probleeme andmete usaldusväärsusega (vt 12. selgitus).

80

Üks liikmesriikide poolt teatatud probleemidest seoses turult kõrvaldatud puu- ja köögivilja tasuta jagamisega teatud avaliku sektori asutustele⁶⁶ seisneb selles, et ELi õiguse kohaselt ei tohi tasuta jagamisega asendada nimetatud asutuste tavaliselt ostetud koguseid. Kuigi nõue on kehtestatud turule sekkumise vältimiseks, on selle täitmist keeruline kontrollida ja seetõttu ei söanda osa ametiasutustest tegelikkuses nimetatud liiki asutustele üldse tooteid annetada.

Järeldused ja soovitused

81

Toidu raiskamine on ülemaailmne probleem, mis on viimastel aastatel muutunud oluliseks avaliku ja poliitilise diskussiooni teemaks, mis muutub veelgi olulisemaks, arvestades eelkõige vajadust toita üha suurenevat maailma rahvastikku. Toit on väärtuslik hüve ja selle tootmine võib olla väga ressursimahukas. Praeguste hinnangute kohaselt raisatakse või läheb kogu maailmas kaduma ligikaudu kolmandik inimkasutuseks toodetud toiduainetest, millega kaasnevad ka olulised majanduslikud ja keskkonnakulud.

82

Selles kontekstis uuris kontrollikoda, milline võiks olla ELi roll toidu raiskamise vastu võitlemisel. Võttes arvesse turujõudude olulisust toiduainete raiskamise vastases võitluses, vaatles kontrollikoda siiani võetud meetmeid ja erinevate ELi poliitiliste vahendite toimimist toidu raiskamise vähendamisel. Auditis keskenduti ennetus- ja annetustegevusele, mis on toidu raiskamise vastases võitluses kõige eelistatumad meetmed.

83

Auditi käigus otsiti vastust küsimusele: „Kas EL aitab toidu raiskamise vastase võitluse abil toiduainete tarneahelat ressursitõhusamaks muuta?“ Auditi käigus leiti, et hetkel seda ei tehta, kuid aruandes juhitakse tähelepanu erinevatele viisidele, millega praeguseid algatusi ja poliitikat oleks võimalik mõjusamalt toidu raiskamise probleemi lahendamisel kasutada. Paljud potentsiaalsetest parandustest ei vaja uusi algatusi ega täiendavat riiklikku rahastamist, vaid pigem olemasolevate poliitikate paremat ühtlustamist, täiustatud koordineerimist komisjonis ning komisjoni ja liikmesriikide vahel, ning toidu raiskamise vähendamise ühe eesmärgina määratlemist olemasolevates poliitikates.

84

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on koos liikmesriikidega väljendanud oma tahet võidelda toidu raiskamise probleemiga. Siiani on selle tahte täitmine olnud katkendlik ja lühiajaline, ning puudub nii ELi tasandil kokku lepitud strateegia kui ka komisjoni tasandi koordineerimine. Hoolimata asjaolust, et toidu raiskamise probleem on poliitilises diskussioonis üha tähtsamal kohal, on komisjoni ambitsioonid aja jooksul vähenenud (punktid 26–32). Seda ka vaatamata tõsiasjale, et toiduainete raiskamise vastane võitlus on valdkond, mille puhul ollakse ühisel arvamusel, et komisjon suudab võtta juhtiva rolli. Toidu raiskamise ühise määratluse ja selle vähendamise mõõtmiseks kokku lepitud võrdlusaluste puudumine on takistanud edasist tegevust selles valdkonnas. Seepärast soovitab kontrollikoda:

1. soovitus

ELi jõupingutusi toidu raiskamise vastases võitluses tuleks tugevdada ja paremini koordineerida; selle kaudu oleks ELil võimalik võtta suurem roll asjaomastes globaalse tasandi foorumites. See tähendab, et ELi asutused ja liikmesriigid peaksid kooskõlastatud tegutsema, et leppida kokku ühine strateegia niipea kui võimalik.

Tehnilisel tasandil peaks komisjon järgmisteks aastateks välja töötama tegevuskava, mis hõlmaks erinevaid poliitikavaldkondi. See peaks sisaldama kokkulepitud toidu raiskamise kirjeldust kõikidel toiduahela tasanditel ja komisjoni strateegia mõju hindamismetoodikat.

85

Kontrollikoda uuris mitut ELi poliitikavaldkonda, mis mõjutavad tõenäoliselt toiduainete tarneahela osalejate toidu raiskamisega seotud käitumist (põllumajandus, kalandus, toiduohutus, keskkond, sotsiaalküsimused ja maksustamine). Kõikidele hõlmatud pooltele potentsiaalse kasu saamiseks tuleks tegevus suunata tervele toiduainete tarneahelale. Eelnevat arvesse võttes tuleks rõhk asetada ennetamisele, kuna toidu raiskamise vältimisest saadav kasu on jäätmete käitlemisest saadavast kasust oluliselt suurem.

86

On ELi poliitikaid, millega oleks võimalik toiduainete raiskamise vastu võidelda, kuid seda potentsiaali ei ole täiel määral rakendatud ja nende poliitikatega pakutavad võimalused on veel kasutamata. Toiduainete raiskamise vastu võitlemise alaste ELi poliitikate mõju ei ole üldse hinnatud. Olulistel poliitikavaldkondadel, nagu ühine põllumajanduspoliitika, sh maaelu areng, ühine kalanduspoliitika ja toiduohutuspoliitika, on kõigil oma osa toidujäätmete tekkimisel ning neid oleks võimalik paremini kasutada toiduainete raiskamise vastu võitlemisel (punktid 34–39). Tuleb tunnistada, et aja jooksul on poliitikasse tehtud muudatustel, sh ÜPP ja kalanduspoliitika reformidel, olnud positiivne mõju (nt eemaldumine ületootmist põhjustanud sekkumispõhisest põllumajanduspoliitikast). Aruandes tuuakse esile häid tavasid, kuid nende positiivne mõju toidu raiskamise vähendamisele oli pigem juhuslik kui eesmärgistatud poliitikameetme tulemus. Seepärast soovitab kontrollikoda:

2. soovitus

Komisjon peaks toidu raiskamise vastases võitluses kasutatavate eri poliitikate koordineerimisel võtma toiduainete raiskamise teemat oma edasistes mõjuhindamistes arvesse. Komisjon peaks paremini ühildama eri ELi poliitikaid, millega oleks võimalik toiduainete raiskamise vastu võidelda. Täpsemalt:

1. ÜPP puhul tuleks toidu raiskamise teema lisada poliitika tulevasse läbivaatamisse. Komisjon peaks samuti julgustama liikmesriike seadma edasiste kulutuste kavandamisel prioriteediks toidujäätmete vastu võitlemise, seades selle näiteks üheks järgmise programmitöö perioodi maaelu arengu eesmärgiks;
2. ühise kalanduspoliitika puhul peaks kalade lossimiskohustuse täitmist täpsemalt jälgima ja komisjon peaks hakkama lihtsustama ELi vahendite kasutamist toidu raiskamise vastasesse võitlusesse suunatud investeeringute puhul;
3. komisjon peaks toiduohutuspoliitika väljatöötamisel veelgi rohkem edendama hügieenialaste heade tavade vahetamist ja jälgima jälgitavusnõuete rakendamist. Toidu märgistamise puhul tuleks hinnata vajadust sekkuda, et hoida ära toidu raiskamist põhjustav toiduainete märgistamine.

87

ELis juba annetatakse muidu raiskuminevat toitu näiteks toidupankade abil. Sellest hoolimata takistavad annetamist mitu tegurit ning teatavates annetust reguleerivates õigusnormides jääb vajaka selgusest ja järjepidevusest. Muidu raiskumineva toidu annetamise lihtsustamise paljusid võimalusi ei ole kasutatud (punktid 70–80). Seetõttu rõhutab kontrollikoda, et jõupingutused tuleks suunata eelkõige toidu raiskamise vältimisele, ning soovitab:

3. soovitus

Komisjon peaks edendama tarbimiseks ohutu ja muidu raiskumineva toidu annetamist. Seda tuleks teha niipea kui võimalik ja eelkõige järgneva abil:

1. toidu annetamist takistavate õigusnormide tõlgendamise selgitamine, eriti jäätmete raamdirektiivi ja üldiste toidualaste õigusnormide puhul;
2. annetamise laiendamise mõju hindamine nendes valdkondades, kus seda veel ei tehta, eriti ühise kalanduspoliitika puhul; ning
3. täiendada õigusnormi, mille alusel on võimalik kasutada toiduaineid avaliku sekkumisega loodud põllumajandusvarudest; ning
4. liikmesriikide hulgas kehtivate annetusalaste normide kasutamise edendamine, pöörates erilist tähelepanu turult kõrvaldatavale puu- ja köögiviljale ning FEADile.

I auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Phil WYNN OWEN, võttis käesoleva aruande vastu 10. novembri 2016. aasta koosolekul Luxembourgis.

Mõisted ja lühendid

Avalik sekkumine: Kui teatavate põllumajandustoodete turuhinnad langevad alla eelnevalt määratletud taseme, võib Euroopa Komisjon otsustada turgu stabiliseerida, ostes tarneülejäägid, mida seejärel ladustatakse liikmesriikides kuni nende turuhinna tõusuni.

COPA Cogeca: COPA – Euroopa Liidu põllumajandusorganisatsioonide komitee (Euroopa põllumajandustootjaid esindav organisatsioon), Cogeca – Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit.

DAS: Euroopa Kontrollikoja iga-aastane kinnitav avaldus

DG AGRI: Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat

DG CNECT: Euroopa Komisjoni sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat.

DG EMPL: Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat.

DG ENER: Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraat.

DG ENV: Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat.

DG GROW: Euroopa Komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat.

DG MARE: Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat.

DG MARKT: siseturu ja teenuste eest vastutav peadirektoraat. Uus nimi: finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liidu peadirektoraat (FISMA).

DG RTD: Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat.

DG SANCO: Euroopa Komisjoni tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat. Uus nimi: tervise ja toiduohutuse peadirektoraat (SANTE).

DG SANTE: Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraat.

DG TAXUD: Euroopa Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat.

DG ENTR: Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat. Uus nimi: siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat (GROW).

EAFRD: Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond.

EAGF: Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond.

EIP: Euroopa Innovatsioonipartnerlus.

EKF: Euroopa Kalandusfond.

Eksporditoetus: EL võib eksporditoetust jagada kaubandusettevõtetele, mis müüvad teatavaid põllumajandustooteid kolmandates riikides. Toetus katab tavaliselt ELi sisese hinna ja maailmaturuhinna vahe.

EMKF: Euroopa Merendus- ja Kalandusfond.

Eraladustamistoetus: põllumajandustoodete ladustamiseks antav toetus. See aitab teatud põllumajandustoodete puhul turgu stabiliseerida, kui saak on liiga suur ja hinnad langevad.

Eurostat: Euroopa Liidu Statistikaamet.

FAO: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.

Faostat: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni statistikaosakond.

FEAD: Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks.

G20: (ehk kahekümne rahandusministri ja keskpanga juhi grupp) on maailma 20 tähtsama majandusriigi valitsus- ja keskpangajuhtide rahvusvaheline foorum.

GMS: üldine turustamisstandard.

KM: käibemaks

Koristamata jätmine: tavapärase tootmistsükli jooksul tootmisalalt kaubandusliku toodangu korjamata jätmine. See ei hõlma põllumajandustoodete hävimist ilmastikutingimuste või haiguse tagajärjel.

Maaelu areng: ELi maaelu arengu poliitika täiendab otsetoetuste süsteemi ja turumeetmeid ning selle eesmärk on parandada ELi maapiirkondade majanduse, keskkonna ja sotsiaalse olukorra teatavaid aspekte.

MDP: enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programm.

Peadirektoraat: Euroopa komisjoni osakonnad ja talitused, mida nimetatakse peadirektoraatideks.

Roheline korje: mingil kindlal haritaval alal ainult turustamiskõlbmatute (kuid mitte kahjustatud) põllumajandustoodete korje enne tavapärast korjet.

sCMO: ühine turukorraldus

Turult kõrvaldamine: toodete turult kõrvaldamine (toodete müüki mittepanemine).

UNECE: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjon.

WRAP: (Waste & Resources Action Programme) on Ühendkuningriigi heategevusorganisatsioon ja ettevõte, mis teeb koostööd valitsuste, ettevõtete ja kogukondadega, et luua praktilisi lahendusi ressursitõhususe suurendamiseks ja kiirendada üleminekut säästvale ressursitõhusale majandusele.

VTT: vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus.

ÜKP: ühine kalanduspoliitika

ÜPP: ühine põllumajanduspoliitika

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse konkreetseid eelarvevaldkondi või juhtimisega seotud teemasid hõlmavate tulemus- ja vastavusauditite tulemused. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Käesoleva tulemusauditi viis läbi loodusvarade säästva kasutamise kuluvaldkonna eest vastutav I auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Phil Wynn Owen. Auditit juhtis kontrollikoja liige Bettina Jakobsen, keda toetasid kabinetiülem Katja Mattfolk, kabineti atašee Kim Storup, valdkonnajuht Michael Bain ja auditijuht Maria Eulàlia Reverté i Casas. Auditimeeskonda kuulusid Els Brems, Klaus Stern, Diana Voinea ja Paulo Oliveira.

Taustteave

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel. +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017

PDF	ISBN 978-92-872-6428-2	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/425821	QJ-AB-16-032-ET-N
HTML	ISBN 978-92-872-6858-7	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/74441	QJ-AB-16-032-ET-Q

© Euroopa Liit, 2017

Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud.

Joonise 4 (lk *) ja 6. selgituses toodud fotode (lk *) kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?

Tasuta väljaanded:

• üksikeksemplarid:
  • EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);
• rohkem eksemplare ning plakatid ja kaardid:
  • Euroopa Liidu esindustest (http://ec.europa.eu/represent_et.htm),
  • delegatsioonidest väljaspool ELi (http://eeas.europa.eu/delegations/index_et.htm),
  • kasutades Europe Direct’i teenistust (http://europa.eu/europedirect/index_et.htm)
  • või helistades infotelefonile 00 800 6 7 8 9 10 11 (kõikjalt EList helistades tasuta) (*).

(*) Antav teave on tasuta nagu ka enamik kõnesid (v.a mõne operaatori, hotelli ja telefonikabiini puhul).

Tasulised väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).