Education and Training Monitor 2024

1. Kestlikkust toetav õpe

Kestlikkust toetava õppe edendamine on riiklik prioriteet. Järjekorras teine keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava 2023–2025 hõlmab kõiki haridustasemeid. Seda viivad ellu Haridus- ja Teadusministeerium ning Kliimaministeerium. Kava eesmärk on tugevdada keskkonnahariduse võrgustiku väljaarendamise kaudu formaal- ja mitteformaalse õppe pakkujate koostööd (Kliimaministeerium, 2023). Lisaks toetatakse riikliku taaste- ja vastupidavuskava meetmetega roheliste kutseoskuste arendamist kutse- ja täiskasvanuhariduses, et parandada töötajate teadmisi ja oskusi rohemajanduse valdkonnas.

Eesti lisas kestlikkust toetava õppe riiklikku õppekavva juba 2002. aastal, olles üks esimesi ELi riike, kes seda tegi. Eesti terviklikus lähenemisviisis ei keskenduta üksnes oskustele ja teadmistele, vaid ka hoiakutele ja väärtustele, käsitledes keskkonna-, sotsiaal- ja majandusküsimusi. Alushariduse õppekavas on õppeaine „Mina ja keskkond“ (Eesti Vabariigi valitsus, 2008). Põhikoolis ja gümnaasiumis on kestlikkus läbiv teema ning kestlikkust toetav õpe põhineb ELi raamistikus GreenComp määratletud kestlikkupädevustel (Eesti Vabariigi valitsus, 2011a ja 2011b; Euroopa Komisjon, 2022a). Roheoskusi ja kestlikkuse põhimõtteid sisaldavad ka kutsehariduse õppekavad, et toetada rohepöördeks vajalike oskuste omandamist (Cedefop, 2024a). Kolmanda taseme hariduses ajakohastati kõrgharidusstandardit, et lisada sellesse kestlikkusega seotud õpiväljund, mida tuleb arvesse võtta kõigis bakalaureuseõppe programmides: võime tegutseda erialaspetsialisti ja kodanikuna viisidel, mis toetavad keskkonna ja ühiskonna jätkusuutlikkust (Riigi Teataja, 2024). Kõrgharidusasutused edendavad kestlikkust toetavat õpet ka selliste algatuste kaudu nagu ainespetsiifilised kursused või mikrokvalifikatsioonid.

Kuigi õpilaste keskkonnateadlikkus on paranenud, püsivad soost ja õppekeelest tulenevad erinevused. 2022. aastal korraldatud rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu (ICCS) kohaselt on Eesti kestliku arengu alaste teadmiste poolest uuringus osalenud ELi riikide seas neljandal kohal punktisummaga 522,9 (EL 17 punktisumma oli 506,7)¹. Võrreldes 2016. aasta uuringuga on noored eestimaalased ülemaailmsete keskkonnaohtude pärast rohkem muretsema hakanud (Schulz jt, 2023). Hiljutine riiklik pilootuuring kinnitas, et keskkonnateadlikkus on suurem tüdrukute seas (sooline lõhe 23 protsendipunkti) ja eesti keelt kõnelevate õpilaste hulgas (Turu-uuringute AS, 2023).

Kestlikkust toetava õppe täielikku rakendamist raskendab asjaomase väljaõppe saanud kvalifitseeritud õpetajate vähesus. Kvalifitseeritud õpetajate nappus on terav probleem, eriti loodusteaduste valdkonnas, ning kestlikkust toetava õppe jaoks ülioluline loodusteaduslik kirjaoskus on õpilaste seas vähenemas (OECD, 2023a). Kestlikkuse käsitlemine õpetajate esmakoolituses sõltub õppekavast: klassiõpetajate ja loodusainete õpetajate õppeprogrammides pööratakse sellele rohkem tähelepanu, muude õppeainete õpetajate programmides vähem. Lisaks on kestlikkusharidus osa täiendusõppest, mida korraldab peamiselt Eesti Keskkonnahariduse Ühing (EKHÜ, 2024a). Samal ajal aitab Eesti kutsehariduse ekspertide kogu parandada kutseharidusasutuste õpetajate, juhtide ja muude töötajate roheoskusi². Ekspertkogu aitab kaasa ELi algatuste ja vahendite rakendamisele Euroopa kutsehariduse ekspertide võrgustikus, näiteks kutsehariduse pakkujatele, tööandjatele ja poliitikakujundajatele mõeldud roheteadlikkuse veebiseminaride kaudu, mida rahastati 2022. aastal programmist „Erasmus+“ (Cedefop, 2024a). Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava alusel toetatakse õpetajate ja koolijuhtide koolitamist sellistel teemadel nagu rohepööre, ringmajandus, elurikkus ja õuesõpe, samuti valdkonnaüleste õppematerjalide, enesehindamismeetodite ja kogukonnapõhiste algatuste väljatöötamist (Euroopa Komisjon, 2024). Enam kui pool õpetajatest on juba osalenud vähemalt ühel keskkonnakestlikkuse teemalisel koolituskursusel (57,1% vs. 53% EL 17s³) (Schulz jt, 2023).

Kestlikkust toetavat õpet seiratakse riigi ja kooli tasandil. Riiklik seire tugineb peamiselt keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskavale (Kliimaministeerium, 2023) ning riigi eelarvestrateegias seatud täiendavale haridusalasele eesmärgile⁴ (Kliimaministeerium, 2024). Eesti Keskkonnahariduse Ühing on hinnanud alates 2020. aastast keskkonnahariduse õppeprogrammide kvaliteeti (EKHÜ, 2024b – vt 1. tekstikast) ning hiljuti korraldati Kliimaministeeriumi tellimusel õpilaste keskkonnateadlikkuse pilootuuring (Turu-uuringute AS, 2023). Koolid saavad kasutada oma tulemuslikkuse seireks enesehindamisvahendit.

2. Alusharidus ja lapsehoid

Kuigi osalemine alushariduses ja lapsehoius on tõusuteel, püsis 3aastaste kuni kohustuslikku kooliikka jõudnud laste alushariduses osalemise määr muutumatuna. 2023. aastal käis lasteaias või -hoius üle kolmandiku alla 3aastastest lastest (37,8% vs. 37,5% ELis)⁵, mis tähendab lähenemist riiklikule Barcelona eesmärgile (40,5%). 3aastaste kuni kohustuslikku kooliikka jõudnud (7aastaste) laste osalemise määr ei ole viimasel viiel aastal muutunud. 2022. aastal oli see 91,9%, mis jääb mõnevõrra alla ELi keskmisele (93,1%) ja ELi 2030. aasta eesmärgile (96%)⁶.

Endiselt napib lasteaiakohti, vaatamata kohalike omavalitsuste kohustusele pakkuda lapse 18 kuu vanuseks saamisest alates lasteaiakohta. 2023. aastal oli 560 koolieelses lasteasutuses registreeritud 68 300 last⁷, kusjuures enamik neist asutustest on KOV lasteaiad (vaid 64 eralastehoiuasutust⁸). Kohti on endiselt puudu, eriti suurtes kiiresti kasvavates linnapiirkondades, kus omavalitsustel on keeruline rahuldada kasvavaid vajadusi, hoolimata lisakohtade loomisest, mida toetati eelkõige 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika fondidest (CentAR, 2023). Eestis tagatakse igale lapsele koht lastehoiuasutuses alates sellest, kui laps on saanud 18 kuu vanuseks, st kohe pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu (Euroopa Komisjon, 2023a).

Kava kohaselt alustatakse 2024. aasta septembris lasteaedades üleminekut eestikeelsele haridusele, millega seoses võib tekkida raskusi keelenõuetele vastavate töötajate leidmisel. 2022.–2023. aastal osales Eestis alushariduses ja lapsehoius peaaegu 69 000 last, kellest 81% õppekeel oli eesti keel ja 13% vene keel ning kellest peaaegu 6% käis keelekümblusrühmades (Euroopa Komisjon, 2023b). Alates 2024. aasta septembrist on kogu alusharidus eesti keeles, et erineva emakeelega lapsed saavutaksid piisava eesti keele oskuse. Sel üleminekul võib tekkida alushariduse ja lapsehoiu valdkonna spetsialistide nappus. Lasteaiad, keda ootab ees üleminek, on saanud eritoetust õppevara hankimiseks ja institutsionaalset tuge koolitusvajaduste väljaselgitamiseks ning rakendatud on koolitus- ja motivatsiooniprogrammi, et aidata lasteaedade töötajatel täita keelenõudeid. Piirkondades, kus kvalifitseeritud õpetajate ja tugispetsialistide nappus on kõige suurem, makstakse palgalisa (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024a).

3. Üldharidus

Kuigi Eesti on põhioskuste poolest endiselt ELi riikide seas esirinnas, on viimasel kümnendil toimunud mõõdukas langus. OECD rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (PISA) 2022. aasta tulemused näitavad, et madala baasoskuste tasemega õpilaste osakaal on jätkuvalt üks väiksemaid ELis. Eesti on ainus riik, kus ELi tasandi eesmärk on täidetud kõigis kolmes valdkonnas (vaid 15%-l õpilastest on kehvad tulemused matemaatikas, 13,8%-l lugemises ja 10,1%-l loodusteadustes). Nagu teistes ELi riikides, on alasooritajate osakaal viimase kümne aasta jooksul kasvanud (+4,5 protsendipunkti matemaatikas, +4,7 protsendipunkti lugemises ja +5,1 protsendipunkti loodusteadustes), kuigi kasv on olnud väiksem kui ELi keskmine (vastavalt +7,4 protsendipunkti, +8,2 protsendipunkti ja +7,4 protsendipunkti). Eestis on ka üks suuremaid tipptasemel õpilaste osakaale, mis ületab tublisti ELi keskmist, kuid on alates 2012. aastast veidi vähenenud (OECD, 2023b). Õpilaste head üldist taset saab seostada pädevuspõhise õppekava ja hindamisreformide sidusa ja pikaajalise kombineerimise, õppekava lõimivate õpetamismeetoditega ning koolide ja õpetajate suurema autonoomiaga, mida kajastavad ka alates 2024. aasta septembrist rakendatavad riikliku õppekava muudatused. Haridussüsteemi varajane üleminek digitehnoloogiale on toonud kaasa õpetajate hea digikirjaoskuse, õpilaste keskmisest parema lugemisoskuse ja usu õpilaste iseseisvasse digiõppesse, tänu millele pandeemiast tingitud õpilüngad jäid minimaalseks (Euroopa Komisjon, 2022b).

Kasvav sotsiaal-majanduslik lõhe võib suurendada hariduslikku ebavõrdsust lisaks muudele soost, piirkonnast või õppekeelest tulenevatele erinevustele. Eesti on jätkuvalt riik, kus sotsiaal-majanduslik lõhe matemaatikas kehvade õpitulemustega õpilaste seas on kõige väiksem (18,4 protsendipunkti vs. 37,2 protsendipunkti ELis). See lõhe on võrreldes 2018. aastaga siiski märkimisväärselt kasvanud, kuna alasooritajate osakaal ebasoodsas olukorras õpilaste seas on suurenenud (+8,5 protsendipunkti). Ebasoodsas olukorras õpilased näitavad siiski üles vastupanuvõimet, moodustades suhteliselt suure osa tipptasemel õpilastest (4,1% vs. 1,8% ELi tasandil). Matemaatikas on tipptulemustega õpilaste seas rohkem poisse, nii nagu kõikjal ELis, tüdrukutel on aga parem lugemisoskus. Lugemise ja loodusainete valdkonnas on poiste alasooritus tõenäolisem, kuid sooline lõhe on loodusteaduste puhul ELi väikseim (2,5 protsendipunkti) ja lugemise puhul väiksem kui ELi keskmine (7,6 protsendipunkti võrreldes 8,9 protsendipunktiga ELi tasandil). Kuigi õpilaste keskmised õpitulemused on halvenenud nii linna- kui ka maapiirkondades, on maa- ja linnapiirkondade vaheline erinevus õpilaste tulemustes veidi suurenenud linnapiirkondade kasuks. Lisaks edeneb eesti õppekeelega koolide õpilastel õppimine paremini kui vene õppekeelega koolide õpilastel, ehkki erinevus õpitulemustes on alates 2018. aastast vähenenud, eriti lugemises, kuna eesti keelt kõnelevate õpilaste tase on langenud (Tire et al., 2023).

Joonis 1. Sotsiaal-majanduslik lõhe matemaatikas kehvade õpitulemustega õpilaste seas, PISA 2012–2022

Koolikeskkond mõjutab haridustulemusi. Iga neljas õpilane (25,7%) seisab sageli silmitsi kiusamisega, mis on üks suuremaid osakaale ELis, kusjuures tõenäolisemalt puutuvad kiusamisega kokku poisid ning vene õppekeelega koolide õpilased (Tire et al., 2023). Kiusamise kogemist seostatakse 11 punkti võrra madalama tulemusega matemaatikas. Siiski on umbes kolmel õpilasel neljast (77,7%) tugev koolikeskkonda kuulumise tunne, mida seostatakse 21 punkti võrra kõrgema tulemusega matemaatikas (sama allikas). Kuuluvustunne on tugevam poistel ja eesti õppekeelega koolide õpilastel ning neil õpilastel, kes tunnevad, et nad saavad oma perekonnalt rohkem tuge. Peale selle toetavad koolid tõhusalt ennastjuhtivat õppimist ja juurdekasvuuskumust, tänu millele on Eesti õpilastel loova mõtlemise valdkonnas ELi parimad tulemused (OECD, 2024).

Pidev õpetajate nappus ohustab hariduse kvaliteeti. PISA 2022. aasta uuringust nähtub, et võrreldes 2018. aastaga on märkimisväärselt suurenenud nende õpilaste arv, kes õpivad koolides, kus koolijuhid tajuvad õpetamist takistava tegurina õpetajate nappust (73% vs. 44% aastal 2018) või kvalifitseeritud õpetajate nappust (51% vs. 33% aastal 2018). Iseäranis napib loodusainete ja matemaatikaõpetajaid ning tugispetsialiste. Kvalifitseeritud õpetajate nappuse probleemi⁹ süvendab õpetajaskonna vananemine¹⁰, alustavate õpetajate suur voolavus¹¹ ja uued keelenõuded üleminekul eestikeelsele haridusele¹² (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023a). Hiljutine audit kinnitas seda negatiivset suundumust, hoiatades, et kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal on 2026. aasta 90% eesmärgist eemale triivimas (Riigikontroll, 2024). Samal ajal ei tööta 2300 õpetajakoolituse läbinut õpetajana, moodustades õpetajate reservi, mis võiks leevendada kvalifitseeritud õpetajate nappust (Arenguseire Keskus, 2024)¹³. 2024. aasta alguses toimunud üleriigilise õpetajate streigi tulemusel tõusis õpetajate palk 6,6% ning alustati õpetajate ja nende tööandjate esindajatega läbirääkimisi 2025.–2027. aasta haridusleppe üle, et parandada töötingimusi, koolitust ja karjääriväljavaateid. Lepe hõlmab neljaastmelist karjäärimudelit ja vastavaid palgamäärasid, et saavutada 2027. aastaks õpetajate palga eesmärk, milleks on 120% riigi keskmisest palgast (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024b).

Üleminek eestikeelsele haridusele toimub järk-järgult, alustades 2024/2025. õppeaastal esimese ja neljanda klassiga. 1. augustiks 2024 peaksid olema täidetud uued keeleoskuse nõuded, mis eeldab praegu vene keeles õpetajate, sealhulgas tugispetsialistide ümberõpet. 2024. aasta alguses käis keelekursustel enam kui pool neist 1800 lasteaia- ja kooliõpetajast, kellel ei olnud veel nõutavat keeleoskust (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024c). Haridus- ja Teadusministeerium lõi ELi struktuurifondide toel keelekursustele 1000 lisakohta, korraldas kevadel veel ühe keeleeksami ja töötas välja koolijuhtidele suunatud programmi (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024d).

Eesti on võtnud eesmärgi pikendada õppimiskohustust, et leevendada haridussüsteemist varakult lahkumise probleemi. Peaaegu iga kümnes noor lahkub haridussüsteemist varakult, kusjuures seda teeb rohkem poisse kui tüdrukuid (2023. aastal 11,4% vs. 8%)¹⁴. Eesti näitaja on ELi keskmise lähedal ning olukord on eelmise aastaga võrreldes paranenud, eriti poiste puhul. Kuid probleem püsib, eriti maapiirkondades (12,1%¹⁵). Oskuste nappuse leevendamiseks esitas haridusministeerium 2024. aasta mais seadusemuudatused, et asendada koolikohustus üldisema õppimiskohustusega, võttes arvesse mitteformaalset õpet, ning pikendada seda kohustust 17. eluaastalt 18aastaseks saamiseni, välja arvatud juhul, kui kutse- või keskharidus saadakse enne seda (Kallas, 2024). Reformi eesmärk on tagada, et madala haridustasemega noorte osakaal jääks alla 5% ning et kõik noored omandaksid keskhariduse või kutseoskused. Muudatused hakkavad eeldatavasti kehtima õpilastele, kes lähevad 2025/2026. õppeaastal 9. klassi (olles umbes 15aastased) (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024e).

4. Kutseharidus

Kutsehariduse atraktiivsus on püsinud viimastel aastatel Eestis üsna muutumatuna. 2022. aastal omandas kutseharidust 44,6% keskharidustaseme õpilastest (ELis 52,4%)¹⁶. Kutseõppes on oluline roll praktilisel õppel õpe (2023. aastal oli töökohapõhise õppe kogemusega 83,7% hiljuti lõpetanutest) ning hiljuti kutsehariduse omandanute tööhõive määr on üle ELi keskmise (84,6% 2023. aastal vs. 81% ELis)¹⁷.

Eesti rakendab kutsehariduse valdkonnas ELi suuniseid, eelkõige arendades töökohapõhist õpet. 2023. aasta oli esimene aasta, mil rakendati kutseharidust käsitleva nõukogu soovituse riiklikku rakenduskava, sealhulgas võeti vastu mitu meedet ja kavandati seadusandlikud muudatused. 2023. aastal võttis Haridus- ja Teadusministeerium vastu kutse- ja kõrghariduse arendamise programmi PRÕM+, mida kaasrahastab Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+). Selle eesmärk on viia kutseharidus kooskõlla ühiskonna vajadustega, toetades praktikat ja töökohapõhist õpet, sealhulgas koolituskursusi, seminare ja nõustamist kutsehariduse pakkujatele. Vähemalt 30% töökohapõhise õppe kohtadest on mõeldud kuni 26aastastele noortele, kellel puudub kutsekvalifikatsioon.

2023. aastal alustati keskhariduse tasemel paindlike õppimisvõimaluste loomist, et muuta kutseharidus atraktiivsemaks. Kutsehariduse reformi üks põhieesmärke on paremini lõimida kutseharidus teiste haridustasemetega, ühendades formaal- ja mitteformaalse hariduse ning üld-, kutse- ja rakenduskõrghariduse. Reform hõlmab uusi õppekavasid, milles seatakse esikohale üldpädevused, kutsekeskhariduse pakkumine elujõulise alternatiivina gümnaasiumiharidusele (millega valmistatakse õpilased ette ülikooli astumiseks) ning selliste meetmete nagu karjäärinõustamise ja paindliku õppekorralduse rakendamine, et vähendada koolist väljalangenud õpilaste osakaalu. Selleks et lõimida kutsekeskhariduse programmidesse rohkem üldhariduslikku sisu, pikendatakse nende kestust 3 aastalt 3,5–4 aastale. 2023. aastal algasid sidusrühmade kaasamise seminarid kutsekeskhariduse õppekavade ajakohastamiseks (Cedefop, 2024b).

Eesti edendab kutsehariduses info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ning inseneeriaõpet. 2023. aastal käivitati ESF+ toel strateegiline IT- ja inseneriakadeemiate algatus maksumusega 18 miljonit eurot. Nende akadeemiate eesmärk on parandada ja ajakohastada kutsehariduse õppekavasid, moderniseerida tehnoloogiliste lahenduste ja tarkvaraga õpikeskkondasid ning edendada IT- ja inseneriharidust. Samuti püütakse nende abil suurendada naiste osalust (Cedefop, 2024b). Kutsehariduskeskused võtavad kasutusele mentorlussüsteemid, et aidata vähendada varakult koolist väljalangejate osakaalu.

5. Kõrgharidus

Kõrghariduse omandanute osakaal on suhteliselt suur, kuid sooline ebavõrdsus püsib. 2023. aastal omas akadeemilist kraadi 43,5% inimestest vanuses 25–34, mis on lähedal ELi keskmisele (43,1%) ja jääb veidi alla ELi tasandi eesmärgile (45%)¹⁸. Kõrgharitute suhteliselt suur osakaal on kasvanud viimasel kümnendil vähem (alates 2013. aastast +2,9 protsendipunkti) kui teistes ELi riikides (ELi keskmine +8 protsendipunkti). Naistel on kõrgharidus märksa suurema tõenäosusega kui meestel: 2023. aastal oli kõrghariduskraadiga 56% 25–34aastastest naistest, ent vaid 31,8% meestest, mis tähendab suurimat soolist lõhet ELis (24,2 protsendipunkti vs. ELi keskmine 11,2 protsendipunkti)¹⁹. Soolõhe on viimase kümne aasta jooksul veidi suurenenud (+1,9 protsendipunkti) (vt joonis 2).

Joonis 2. Sooline lõhe kõrghariduse omandanute osakaalus, 2013–2023

Kõrghariduses on õpingute katkestajate arv endiselt suhteliselt suur, mis on osaliselt seotud elukalliduse ja tööjõunõudlusega. 2022. aastal lahkus esimesel õppeaastal kõrgkoolist rohkem kui üks seitsmest üliõpilasest (15,1%). Sellega pöördus tagasi eelmiste aastate langussuundumus, kuid näitaja jäi samal ajal 2022. aasta riikliku sihttaseme (16,4%) piiresse (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023a). Suur katkestamise määr võib olla seotud sellega, et üliõpilasi mõjutavad nii kõrged elamiskulud kui ka tööjõunõudlus. Võrreldes teiste riikidega käivad Eesti üliõpilased suurema tõenäosusega elamiskulude katmiseks õpingute ajal tööl (Haugas et al., 2023)²⁰.

Kuigi rahvusvaheliste üliõpilaste arv kahaneb, on kõrghariduse rahvusvahelistumine jätkuvalt prioriteet. 2022. aastal oli 14,1% kõrgharidusega eestimaalastest kas õppinud välismaal (4,2%) või lõpetanud kõrgkooli välismaal (9,9%), mis on üle ELi keskmise (10,9%²¹), kuid jääb siiski allapoole 2030. aastaks seatud ELi tasandi eesmärki (23%). Lisaks oli 15,3% kõrgkooli lõpetanutest omandanud keskhariduse mõnes muus riigis kui Eesti (ELis 8,7%). Mis puudutab rahvusvaheliste üliõpilaste voogu, siis leidis OECD, et rahvusvahelistele üliõpilastele väljastatud lubade arv on Eestis endiselt väiksem kui enne COVID-19 pandeemiat, samal ajal kui enamikus OECD riikides see taastus (OECD, 2023c). See hiljutine langustrend võib olla tingitud Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja geopoliitilistest ja majanduslikest tagajärgedest. Ülikoolid osutavad ka kõrghariduse rahvusvahelistumist toetava programmi „Dora+“ lõppemisele ning Eesti rände- ja viisapoliitikale (Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, 2024). Kõrghariduse rahvusvahelise nähtavuse ja konkurentsivõime suurendamiseks jätkab Eesti ELi ühtekuuluvusvahendite rakendamist, sealhulgas toetab täiendavalt algatuse „Study in Estonia“ tegevusi (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023b). Lisaks programmi „Erasmus+“ raames toimuvale õpirändele (õppimine välismaal) keskendub Eesti õpirändele naaberriikidega, eelkõige Põhja- ja Baltimaade piirkondliku programmi „Nordplus“ raames (Euroopa Komisjon, 2023c) ning 2024. aasta mais jõustunud Beneluxi riikide ja Baltimaade lepingu kaudu, mis käsitleb kõrgharidusdiplomite automaatset tunnustamist (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024f).

6. Täiskasvanuharidus

Viimasel kümnendil on õppes osalenud üha rohkem täiskasvanuid. Täiskasvanuhariduse uuringu kohaselt oli 2022. aastal täiskasvanute osalemine hariduses ja koolituses (uuringule eelnenud 12 kuu jooksul) suurem kui ELi keskmine (41,8% vs. ELi 39,5%)²². Eesti on võtnud kohustuse aidata kaasa ELi peamise eesmärgi saavutamisele, püüeldes selle poole, et 2030. aastaks osaleb igal aastal õppes 52,3% täiskasvanutest.

Eesti muudab õppimisvõimalused paindlikumaks, et jõuda paremini alaesindatud rühmadeni. Mitmekesiste ja paindlike õppimis- ja karjäärivõimaluste lisandumisel avanevad erinevatele ühiskonnarühmadele uued võimalused paindlikus õppes osalemiseks. Tehakse jõupingutusi, et tunnustada eri kontekstides omandatud oskusi ning muuta need õppijate, tööandjate ja muude spetsialistide jaoks läbipaistvaks, kasutades digitaalset oskuste kompassi. Mikrokvalifikatsioonides, mida Eestis nimetatakse mikrokraadideks, nähakse paindlikku vahendit, mis võimaldab täiskasvanud õppijatel saada osalise või täieliku kvalifikatsiooni. Selle uue valdkonna reguleerimiseks ning mikrokvalifikatsioonide süsteemi laiendamiseks kutseharidust ja täiskasvanuharidust pakkuvatele asutustele kiitis valitsus 2024. aasta juulis heakstäiskasvanute koolituse seaduse muudatused. Need muudatused, mis peaksid jõustuma 2025. aastal, hõlmavad mõiste „mikrokvalifikatsioon“ määratlust, mikrokvalifikatsiooniõppe pakkumise põhimõtteid ja kvaliteedi tagamise mehhanismi (Haridus- ja Teadusministeerium, 2024g).

ELi fondid pakuvad märkimisväärset toetust ja tagavad juurdepääsu õppimisvõimalustele. On oodata, et lähiaastatel suunavad täiskasvanute õppimisvõimaluste arengut ulatuslikud programmid, mida toetatakse ELi fondidest. Nende hulka kuulub programm täiskasvanute õppimisvõimaluste laiendamiseks Ida-Virumaal, mida kaasrahastatakse õiglase ülemineku fondist. 31 miljoni euro suuruse investeeringu eesmärk on toetada piirkonna tööjõudu, keda mõjutab rohepööre ja põlevkivitööstuse vähendamine, laiendades piirkonnas täiendus- ja ümberõppe võimalusi (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023c). Lisaks kiideti 2023. aastal heaks ESF+ toel elluviidav programm, et laiendada täiskasvanute õppimisvõimalusi, sealhulgas toetada 70 miljoni euroga nii erialaste kui ka üldoskuste arendamist (Haridus- ja Teadusministeerium, 2023d).