Riigiaruanded

1. LTT valdkonna haridus

Loodusteaduste, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika (LTT) valdkond on Eestis suhteliselt populaarne õppevalik. Kutsehariduses õppis LTT õppekavadel 2023. aastal 50,2% õppijatest (EL: 36,3%), mis ületas kavandatud ELi tasandi eesmärgi (45%). Samal aastal oli LTT õppekavadel 31% kõrghariduse taseme õppijatest (EL: 27%), mis on lähedal ELi kavandatud 2030. aasta eesmärgile (32%). See osakaal on viimase kümne aasta jooksul püsinud stabiilsena. IKT üliõpilaste suur osakaal Eestis (35% võrreldes ELi keskmisega 20%) kajastab majanduse keskendumist andmeteadusele ja infotehnoloogiale ning riigi edukat digioskuste poliitikat. Samal ajal kui üliõpilaste osakaal IKT õppekavadel on kasvanud, on inseneeria üliõpilaste osakaal siiski vähenenud (vt joonis 1). 2023. aastal õppis LTT erialadel 47,3% kõigist doktorantidest. Suur osa neist olid välisüliõpilased, kes sageli lahkuvad riigist pärast ülikooli lõpetamist. IKT doktorantide osakaal, mis moodustab 10,9% kõigist doktorantidest, ületab nii ELi keskmist (3,8%) kui ka kavandatud ELi eesmärki (5%). Samas on ka väljalangevus LTT valdkonna doktoriõppe õppekavadelt kõrge (vt punkt 5).

Vaatamata positiivsetele tulemustele ületab nõudlus LTT valdkonna spetsialistide järele Eestis endiselt märkimisväärselt pakkumist. Sellel on kolm põhjust: i) üliõpilaste üldarv on vähenenud, vähendades LTT erialade lõpetanute arvu tööturul; ii) keskmine väljalangevuse määr LTT erialadel kõrgharidusõppe esimesel aastal on kõrgem kui muudes valdkondades (nt 31% inseneerias võrreldes üldise 13,2%-ga 2023. aastal), nagu ka väljalangevuse määr LTT erialade doktoriõppest; ning iii) ainuüksi rohe- ja digipöördeks on vaja rohkem LTT valdkonna spetsialiste kui praeguste eelduste kohaselt kõrghariduse lõpetab (OSKA, 2020). IKT, tööstus ja ehitus kuuluvad suurima oskustööliste puudusega sektorite hulka ning nõudlus inseneride, tarkvaraarendajate, elektrikute ja tehnikute järele kasvab (OSKA, 2022). Kuna see nappus võib pärssida Eesti tööviljakust ja innovatsiooni, julgustatakse 2025. aasta riigipõhises soovituses Eestit rahuldama kasvavat nõudlust LTT spetsialistide järele ning meelitama ligi ja hoidma talente (Euroopa Liidu Nõukogu, 2025).

Naised on inseneerias ja IKTs endiselt alaesindatud, kuid vähem kui ELis keskmiselt. 2023. aastal olid 37% LTT valdkonna üliõpilastest naised, mis ületab ELi keskmist (32,2%) ja on lähedal ELi kavandatud eesmärgile (40%). Kooskõlas kogu ELi hõlmava mustriga olid naiste seas kõige populaarsemad loodusteadused/matemaatika (60,4% nende kursuste üliõpilastest on naised). IKT valdkonnas oli naisüliõpilaste osakaal palju suurem kui ELis keskmiselt (32% vs. 20%), sama mustrit täheldati ka IKT valdkonna doktoriõppes (38,2% vs. 24,3%). Kutsehariduses oli LTT valdkonna õppurite seas naisi ligikaudu neljandik (24,5% vs. ELi 15,4%). Vaatamata nendele suhteliselt headele tulemustele on Eesti pühendunud naiste osakaalu suurendamisele LTT valdkonnas.

Eesti edendab LTT erialade õpetamist ja õppimist, pöörates erilist tähelepanu tütarlastele ja naistele, ning valmistab praegu ette strateegilisemat lähenemisviisi, et rohkem tüdrukuid ja naisi LTT valdkonda meelitada. Käivitatud on mitmesugused algatused, et i) suurendada õpilaste huvi LTT erialade vastu kõigil haridustasemetel; ii) ajakohastada õppesisu ning iii) parandada LTT erialade õpetamise kvaliteeti. Näiteks on 2012. aastast toetatud robootika integreerimist igapäevasesse õppesse alates alusharidusest kuni keskhariduseni programmi Progetiiger kaudu, mida kaasrahastab Euroopa Sotsiaalfond (Harno, 2023). 2024. aastast keskendub Progetiiger üksnes üldharidusele. Eesti on ESF+ kaasrahastuse abil loonud haridustasemete ja sektorite ülesed IT ja inseneriakadeemiad. Need projektid on erinevate haridusasutuste, tööandjate ja riigi koostööplatvormid, mille eesmärk on viia haridus paremini vastavusse tööturu vajadustega IKT ja inseneeria valdkonnas ning suurendada lõpetanute arvu nendes valdkondades. Lisaks esitas valitsus oma koalitsioonilepingus kava võtta 2026. aastaks vastu MATIK-strateegia (lisades loodus- ja täppisteadustele kunstid), mis hõlmab meetmeid piisava õpetajate juurdekasvu soodustamiseks nendes valdkondades (Eesti valitsus, 2025).

Kutseharidusel on oluline roll LTT oskuste pakkumisel. Eesti kutseharidussüsteemi inseneeria valdkonna õppekavad on kohandatud tööstuse 4.0 vajadustele, keskendudes interdistsiplinaarsusele ning integreeritud õppele toote- ja tööstusdisainilahenduste valdkonnas. Samuti on kehtestatud tingimused, et pakkuda ELi taaste- ja vastupidavusrahastu toel täiendavaid paindlikke ja tööturupõhiseid õppimisvõimalusi, et hõlbustada ettevõtete digi- ja rohepööret. 2024. aastal algatas haridusministeerium projektikonkursi uuenduslike kutsekeskhariduse õppekavade kasutuselevõtuks. Kutsehariduse pakkujad esitasid mitmesuguseid ettepanekuid, milles keskenduti nutikale tehnoloogiale, digipöördele, kestlikkusele ja koostööle tööstusekspertidega.

2. Üldharidus ja põhioskused

Alushariduses ja lapsehoius osalemine jääb mõnevõrra alla ELi keskmise. 3-aastaste kuni kooliikka jõudnud laste (7a) osalemise määr oli 2023. aastal 91,2%, mis on veidi alla ELi keskmise (94,6%) ja ELi 2030. aasta eesmärgi (96%). 2024. aastal oli ametlikus lapsehoius osalemise määr alla kolmeaastaste laste puhul 36,8%, mis on alla ELi keskmise (39,3%) ja riikliku Barcelona eesmärgi, milleks on osalusmäär 40,5% lastest 2030. aastaks. Kuigi kohalikud omavalitsused on seadusega kohustatud tagama lapsehoiukoha igale vähemalt 18 kuu vanusele lapsele, on mõnel omavalitsusel kohtade nappuse tõttu raskusi selle nõude täitmisega. Kohtade nappusega toimetulemiseks tehakse koostööd erasektori lapsehoiuteenuste osutajatega.

Hiljutise alushariduse ja lapsehoiu reformi eesmärk on parandada kvaliteeti ja suurendada osalust. Reform jõustus 2025. aasta septembris. Eeldatakse, et see aitab leevendada lapsehoiukohtade nappust ja parandada veelgi kvaliteeti, integreerides lapsehoiuteenused ja alushariduse ühtsesse süsteemi, millel on ühtsed nõuded (nt töötajate kvalifikatsiooni osas) (HTM, 2024a). Reformiga viiakse lõpule täielikult integreeritud alushariduse ja lapsehoiu süsteemi loomine, mis on alushariduse ja lapsehoiu kõrge kvaliteedi näitaja (Euroopa Liidu Nõukogu, 2019). Eesti on üks vaid kuuest ELi riigist, mis vastab täielikult integreeritud alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kõikidele peamistele kvaliteedinõuetele: i) integreeritud juhtimine ühe juhtasutuse (haridus- ja teadusministeerium) all; ii) iga lapse õigus lasteaiakohale alates varajasest east; iii) nõue, et iga lasterühmaga töötaksid töötajad, kellel on bakalaureusekraad hariduse alal; ning iv) sidus õppekava kogu lapsehoiu ja alushariduse etapi jaoks (Euroopa Komisjon / EACEA/Eurydice, 2025).

3. Üldharidus

Eesti pingutab, et vähendada noorte hulgas haridussüsteemist varakult lahkumist, mis mõjutab noorte tööalaseid väljavaateid ja sotsiaalset kaasatust. 2024. aastal lahkus haridus- ja koolitussüsteemist madala kvalifikatsiooniga või ilma kvalifikatsioonita 11% 18–24aastastest (EL: 9,3%) ja poisid tegid seda palju tõenäolisemalt kui tüdrukud (13,3% vs. 8,6%). Viimastel aastatel on see määr tõusnud. Haridussüsteemist varakult lahkunute tööhõive määr on märgatavalt madalam, st 42,1% põhihariduse või sellest madalama haridusega inimeste puhul või 78,6% keskhariduse või sellest kõrgema haridusega inimeste puhul (ELis vastavalt 46,3% ja 73%), ning nad on suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus.

Pärast seda, kui haridussüsteemist väljalangevus oli kümnendi jooksul püsinud kõrge, pikendas valitsus kohustuslikku haridust kuni 18. eluaastani. Hiljutise reformiga nõutakse üheksanda klassi õpilastelt 2025.–2026. õppeaastal formaalhariduse omandamist kuni 18. eluaastani, välja arvatud juhul, kui nad omandavad kesk- või kutsehariduse varem (Riigikogu, 2024). Reformi eesmärk on tagada, et õpingud katkestab varakult vähem kui 5% õpilastest ning et kõik noored omandavad keskhariduse või kutsehariduse. Selle uue kohustuse täitmist jälgivad ja toetavad kohalikud omavalitsused sotsiaal- ja noorsootöötajate koostöös. Õppimiskohustuse reformiga kaasneb kutsehariduse reform (vt punkt 4). Vajadust vähendada haridussüsteemist varakult lahkumist rõhutati ka 2025. aasta riigipõhises soovituses Eestile (Euroopa Liidu Nõukogu, 2025).

Haridussüsteemist väljalangevuse vähendamine sõltub ka haridussüsteemi suutlikkusest tõhusalt toime tulla hariduslike erivajadustega õpilastega. Puuetega õpilaste haridussüsteemist väljalangemise tõenäosus on üle kahe korra suurem (2022. aastal 20,8%). Kuigi koolid peavad hariduslike erivajadustega lapsi aitama, kohandades õpieesmärke ja pakkudes erituge (Riigi Teataja, 2010), takistab seda tugispetsialistide, näiteks logopeedide ja psühholoogide terav puudus (OSKA, 2022). Lisaks märkis 2024. aastal kõigest 42,6% õpetajatest, et nad on saanud hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks ja toetamiseks vajalikku koolitust. Sellest hoolimata tehakse hariduslike erivajadustega laste kaasamisel edusamme: 2024. aastal käis tavakoolides 76,8% hariduslike erivajadustega õpilastest võrreldes 64,9%-ga 2020. aastal (HTM, 2025a). Praktikas sõltub suuresti koolijuhtidest ja õpetajatest, mil määral hariduslike erivajadustega lapsi õppekeskkonda kaasatakse (Kivirand jt, 2021; EASNIE, 2023).

Eesti õpilastel on head põhioskused. Matemaatikas, lugemises ja loodusteadustes saavutasid 15-aastased ELi eesmärgi, et alasooritajate osakaal oleks alla 15% (OECD, 2023a). 2022. aastal saavutas vähemalt ühes nimetatud põhioskustest hea taseme 30,3% ebasoodsas olukorras õpilastest, mis on vähem kui 35,4% 2015. aastal, kuid ületab siiski oluliselt ELi keskmist (16,3%). Eesti on välja töötanud ka andeka õpilase määratluse, et selliseid õpilasi paremini tuvastada ja toetada (HTM, 2024d). 2022. aastal oli piisav kodanikuhariduse alaste teadmiste tase 74,9%-l kaheksanda klassi õpilastest, mis on kõrgem kui ELi keskmine (63,1%) (Schulz jt, 2025). Noorte osaluse näitajad (mõõdetuna koolielus osalemise, tulevikus hääletamise kavatsuse ja poliitikahuvi kaudu) olid siiski madalamad kui ELis keskmiselt. Küsitletud poisid toetasid soolist võrdõiguslikkust vähem kui 2016. aastal (Ümarik jt, 2023).

Kuigi Eesti on läbi aja säilitanud väga võrdse haridussüsteemi, avaldavad sellele praegusel ajal survet piirkondlik tasakaalustamatus ja riigisisene haridusränne. Koolivalikut mõjutab tugevalt vanemate sotsiaal-majanduslik taust: peaaegu pooled lastest ei käi kodule lähimas põhikoolis ja 60% valivad kaugemal asuva gümnaasiumi. See suundumus süvendab hariduslikku ebavõrdsust, kuna vähemate võimalustega pered valivad sageli kohalikke koole, samal ajal kui jõukamate perede otsus suuremate linnade koolide kasuks toob kaasa heade tulemustega õpilaste koondumise nendesse koolidesse (Arenguseire Keskus, 2025a). Juurdepääs huviharidusele ja -tegevustele, on ebasoodsas olukorras lastele samuti vähem kättesaadav, kuigi need tegevused aitavad vähendada haridussüsteemist varakult lahkumist (Arenguseire Keskus, 2025b).

Kvalifitseeritud õpetajate koolis hoidmine on endiselt probleem. 2022. aasta PISA uuring näitas, et õpetajate nappus kasvab Eestis kiiremini kui ELis keskmiselt (OECD, 2023b) (vt joonis 2). Õpetajate nappuse põhjused on järgmised: i) suur töökoormus (eriti alustavate õpetajate puhul); ii) karjäärivõimaluste puudus; iii) keskmisest madalam palk võrreldes teiste kõrgharidusega töötajatega; iv) tajutud vähene õpetajaameti väärtustamine ning v) koolide juhtimiskvaliteedi ebaühtlane tase. Kuna Eesti tööjõud väheneb, süvendab konkurents teistest sektoritest veelgi õpetajate lahkumist, eelkõige LTT valdkonnas (Leijen jt, 2024). Riigi õpetajaskond on üks vanimaid ELis – 37,8% õpetajatest on 55-aastased või vanemad (EL: 25,1%).

Õpetajaameti atraktiivsuse suurendamise meetmetega on sihikule võetud õpetajate esmakoolitus, karjääristruktuur ja töötingimused. Õpetajate esmakoolituse õppekavadele vastuvõtt on viimastel aastatel suurenenud, osaliselt tänu õpetajaametit edendavale poliitikale ja õpetajakoolituse üliõpilaste stipendiumidele: aastatel 2023–2024 õppis õpetajakoolituse õppekavadel 50% rohkem üliõpilasi kui viis aastat varem (HTM, 2025b). Praegu on määrav küsimus õpetajate tööl hoidmine. Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on seatud eesmärk, et 2035. aastaks töötaksid vähemalt 60% õpetajakoolituse lõpetanutest õpetajana viis järjestikust aastat pärast lõpetamist (Eesti valitsus, 2021). 2023. aastal oli see osakaal 56% (HTM, 2025b). 2022.–2026. aasta õpetajate järelkasvu tegevuskava raames algatas haridusministeerium 2024/2025. õppeaastal: i) juhioskuste arendamise programmi koolijuhtide ja koolieelsete õppeasutuste juhtide jaoks; ii) enesehindamisvahendi pilootprojekti koolijuhtidele, mis põhineb ajakohastatud haridusjuhtide kompetentsimudelil; ning iii) uute kvaliteedihindamise kriteeriumide väljatöötamise koolidele. Lisaks pakub Õpetajate Akadeemia mikrokvalifikatsiooniõpet, mis võimaldab õpetajatel, kes ei ole veel täielikult kvalifitseeritud, omandada puuduva kvalifikatsiooni töötamise ajal. Mikrokvalifikatsiooniõpe on kättesaadav sellistes valdkondades nagu LTT, kaasav haridus ja eesti keel õpetajatele, kes ei valda seda nõutaval tasemel (HTM, 2021).

Eesti kavatseb süstemaatiliselt haridusse integreerida tehisintellekti (TI) vahendid ja koolituse. 2025. aasta septembris käivitatud programm „TI-Hüpe“ pakub õpilastele ja õpetajatele juurdepääsu juhtivatele TI-rakendustele ja sellealasele koolitusele. Avaliku ja erasektori koostööalgatuse eesmärk on parandada hariduse kvaliteeti: i) tagades võrdse juurdepääsu TI vahenditele; ii) muutes õppimise personaalsemaks ning iii) arendades kõrgetasemelist tehisintellekti- ja meediapädevust, et edendada kriitilist mõtlemist ja kaitsta demokraatiat (HTM, 2025c, d). 2024. aastal eraldas haridusministeerium kohalikele omavalitsustele 10 miljonit eurot koolide IT-taristu uuendamiseks, et valmistuda elektroonilisteks eksamiteks (HTM, 2024c). Eesti taaste- ja vastupidavuskavas toetatakse väga suure läbilaskevõimega võrkude ehitamist. Selliste võrkude arendamine maapiirkondades hõlbustab koolide ja õpilaste juurdepääsu nüüdisaegsetele õpikeskkondadele ja osalemist elektroonilistel eksamitel.

4. Kutseharidus

Eesti eesmärk on suurendada kutsehariduse asjakohasust, et vastata paremini õppijate vajadustele ja tööturu ootustele. 2023. aastal osales keskhariduse taseme kutseõppes 43,4% õppijatest (EL: 52,4%). Laiaulatusliku kutsehariduse reformiga i) võetakse kasutusele uued õppekavad, mis keskenduvad üldoskuste parandamisele; ii) võimaldatakse tasakaalustatumat valikut gümnaasiumihariduse ja kutsekeskhariduse vahel ning iii) tõhustatakse karjäärinõustamist ja muudetakse õppekorraldus paindlikumaks, et hoida õppijaid õppes ja vähendada väljalangevust (HTM, 2025e). Kutsehariduspakkumise teadlikuks kavandamiseks kasutatakse oskuste prognoosimist – uusi õppekavasid töötatakse välja kooskõlas oskuste prognoosi süsteemi OSKA soovitustega. Esimesi uuendatud õppekavasid rakendatakse 2025/2026. õppeaastast ning 2027. aastaks ajakohastatakse kogu kutseharidussüsteem. Pilootõppekavades keskendutakse nutikale tehnoloogiale, digitaliseerimisele, kestlikkusele ja koostööle tööstusekspertidega, et rahuldada tulevasi tööjõuvajadusi.

Eesti laiendab veelgi töökohapõhist õpet elutähtsates sektorites. Kõik kutsehariduse õppekavad sisaldavad praktilise õppe ja praktika komponenti. Enamik viimasel ajal kutsehariduse lõpetanutest on saanud praktilise õppe kogemuse (2024. aastal 79,8%, mis on suurem kui ELi keskmine 64,5%). 2024. aastal oli hiljuti kutsehariduse lõpetanute tööhõive määr 74,7%, mis on alla ELi keskmise (80%). Samal aastal jätkati kutsehariduse ja kõrghariduse arendamise programmi PRÕM+ raames töökohapõhise õppe pakkumist ning laiendati seda koolituskursuste, seminaride, nõustamise ja 3000 täiendava koolituskoha abil noortele riikliku tähtsusega sektorites. Programmi eesmärk on rahuldada suurt nõudlust töötajate järele tervise ja heaolu valdkonnas, kus on peaaegu pooled töökohapõhises õppes õppijatest.

Struktuursete reformide eesmärk on parandada kutsehariduse kvaliteeti. 2024. aastal alustas Eesti uue kutseõppeasutuste kvaliteedihindamise mudeli väljatöötamist. Ajakohastatud mudeliga võetakse kasutusele kutseõppeasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis on kooskõlas kõrghariduse akrediteerimisprotsessiga. Uus kvaliteedihindamise mudel hõlmab ka töökohapõhist õpet ja õpet täienduskoolitusasutustes. Käimasoleva koolivõrgureformi raames läheb vastutus gümnaasiumide eest 2035. aastaks kohalikult tasandilt üle riigile. 2025. aastast katsetatakse uute üld- ja kutseharidust ühendavate hariduskeskustega ning 2035. aastaks on kavas luua kuni 30 keskust (HTM, 2025a). Need uued keskused pakuvad: i) kutsekeskharidust; ii) nii statsionaarset kui mittestatsionaarset keskharidust; iii) täiskasvanute täiendusõpet ning iv) ettevalmistavat õpet. Sellega suureneb üldhariduse ja valikainete maht kutsekeskhariduses.

5. Kõrgharidus

Kõrghariduses väheneb üliõpilaste arv, kuid sisseastujate arv on viimasel ajal veidi suurenenud. 2024. aastal oli kõrghariduse omandanute osakaal veidi alla ELi keskmise (42,7% vs. 44,2%), kuid lähedal ELi 2030. aasta eesmärgile (45%). Sooline lõhe kõrghariduse tasemel oli endiselt üks suurimaid ELis (21,6 protsendipunkti naiste kasuks vs. ELi 11,2 protsendipunkti). Rahvastiku vähenemise tõttu vähenes üliõpilaste arv aastatel 2016–2023 rohkem kui 13% võrra, 50 600-lt 43 900-le. Välisüliõpilased moodustasid 2023. aastal 11,1% üliõpilastest, jäädes allapoole riikliku 15% eesmärki. 2024/2025. õppeaastal suurenesid võrreldes eelneva aastaga pisut nii välisüliõpilaste kui ka bakalaureuseõppesse vastuvõtt (HTM, 2025f). Välisüliõpilaste arvu suurendamine on riiklik prioriteet, mille puhul kõrgharidusasutused pööravad tähelepanu i) uute õppekavade loomisele; ii) turunduskampaaniate korraldamisele ning iii) Eesti diasporaast pärit noortele (HTM, 2025f). Neid jõupingutusi toetab programm „Study in Estonia“, mida haldab Haridus- ja Noorteamet 2023.–2029. aasta rahvusvahelistumise strateegia raames, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond+. Programmil Erasmus+ on oluline roll rahvusvahelistumises, sissetulevate ja väljaminevate üliõpilaste õpirände rahastamisel ning Eesti kõrgharidusasutuste jaoks, mis ühinevad Euroopa ülikoolide liiduga.

Eesti konkurentsivõimet võiks tõsta doktorikraadi omandanute arvu suurendamine ja tihedam koostöö ettevõtetega. Teadus- ja arendustegevus on Eestis viimastel aastatel laienenud, näiteks rakendusuuringute keskuse käivitamisega 2024. aastal. Teadus- ja arendustegevuse kasvu säilitamiseks, majanduse mitmekesistamiseks ja suurema lisandväärtusega tegevuse arendamiseks (eriti muudes valdkondades kui IT) on vaja kõrgema kvalifikatsiooniga teadlasi (Euroopa Komisjon, 2025). Eestis on aga doktorante vähem kui kümme aastat tagasi ja raske täita riiklikku eesmärki, milleks on 300 doktorikraadi omandanut aastas (ETAG, 2025). ELis omandas 2022. aastal doktorikraadi 1,3 noort 1000st, kuid Eestis ainult 0,8. Doktorantidel on raskusi mitmel rindel: i) kolmandik õpinguid alustavatest õppuritest langeb välja; ii) keskmine doktorikraadi omandamiseks kuluv aeg on pikk (2022. aastal 5,6 aastat) ning iii) doktorandid, kes oskavad eesti keelt, värvatakse sageli õpetama või täitma haldusülesandeid (ETAG, 2025). 2022. aasta doktoriõppe reform võib olukorda parandada, kuid selle mõju avaldumine võtab aega. Reformiga anti doktorantidele töölepingu alusel töötava nooremteaduri staatus.

Kuigi välisdoktorantide arvu kasv on tasakaalustanud Eesti doktorantide arvu vähenemist, eriti LTT valdkonnas, lahkuvad välisdoktorandid sageli pärast kraadi omandamist riigist. Ehkki vastuvõetud doktorantide koguarv püsis õppeaastatel 2013/2014 kuni 2023/2024 stabiilsena, suurenes doktoriõppesse vastuvõetud välisüliõpilaste osakaal sel perioodil 16%-lt 39%-le. Loodusteadustes ja inseneerias vähenes doktoriõppesse vastu võetud Eesti üliõpilaste arv sel perioodil vastavalt 41% ja 63,6%, samal ajal kui välisdoktorantide vastuvõtt kasvas 385,7% ja 155,6%. Praegu on suurim välisdoktorantide kontsentratsioon (49%) inseneerias, töötlevas tööstuses ja ehituses (ETAG, 2024). Need üliõpilased aga lahkuvad sageli pärast õpingute lõpetamist riigist (ETAG, 2025), mis võib mõjutada Eesti pikaajalist innovatsioonisuutlikkust (vt punkt 1).

6. Täiskasvanute oskused ja täiskasvanuharidus

Täiskasvanute osalemine hariduses ja koolituses on aja jooksul suurenenud. 2022. aastal oli 25–64aastaste osalemine hariduses ja koolituses viimase 12 kuu jooksul 41,8%, mis on veidi üle ELi keskmise (39,5%). Osalus oli suurem nooremate seas (49,5% 25–34aastaste puhul ja 31,2% 55–64aastaste puhul) ja märkimisväärselt väiksem madalama haridustasemega täiskasvanute puhul (18,9%), mis on kooskõlas ELi keskmisega. Et teha edasisi edusamme 2030. aasta riikliku eesmärgi suunas (52,3% osalemine täiskasvanuhariduses), on vaja alaesindatud rühmad kaasata.

Kuigi Eesti tulemused täiskasvanute oskuste ja digikirjaoskuse valdkonnas on head, püsib oskuste lõhe vanuserühmade, haridustaseme, piirkondade ja sotsiaal-majandusliku tausta lõikes. Eesti täiskasvanute põhioskuste tase ületab OECD keskmist, kuigi vanemad täiskasvanud on kõigis valdkondades märkimisväärselt vähem vilunud. 2023. aastal olid vähemalt põhitasemel digioskused 62,6%-l elanikkonnast (ELis 55,6%). 2023. aasta PIAACi uuringu tulemused näitavad nii oskuste erinevusi sotsiaal-majanduslike rühmade lõikes kui ka kasvavat oskuste lõhet sotsiaal-majanduslike rühmade vahel võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Samuti erineb oskuste tase märkimisväärselt piirkonniti – seda mõjutavad tööturu struktuur ja keeleoskus. Madalaimad tulemused registreeriti Ida-Viru maakonnas ja kõrgeimad Harju maakonnas (Statistikaamet, 2024).

Eesti teeb jõupingutusi toetamaks paindlikku õpet ja paindlikke karjäärivõimalusi. Mikrokvalifikatsioone, mida Eestis nimetatakse ka mikrokraadideks, peetakse paindlikuks vahendiks, mille abil täiskasvanud õppijad saavad osalise või täieliku kvalifikatsiooni. 2025. aastal muutis Eesti täiskasvanute koolituse seadust, kehtestades mikrokvalifikatsioonide regulatsiooni, sätestades nõutava õppemahu ja muud mikrokvalifikatsioonide pakkumise tingimused (Riigikogu, 2025). Samuti laiendati riikliku koolitustellimuse programmi (Riigi Teataja, 2025). Algatuse raames pakutakse rohkem kui 1500 tasuta kursust ning aastatel 2025–2026 võimaldatakse koolitust 26 000 inimesele. Kursusi pakuvad 37 kutseõppeasutust, rakenduskõrgkooli ja ülikooli kogu riigis.

ELi vahendid pakuvad märkimisväärset tuge ja juurdepääsu õppimisvõimalustele, et lahendada täiskasvanute õppega seotud probleeme. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse toetust rohe- ja digioskuste arendamiseks (vt punkt 1). Näiteks saab 2026. aasta keskpaigaks 2000 inimest võimaluse osaleda IKT-spetsialistide täiendus- ja ümberõppes ning digipööret toetavatel koolitustel VKEde juhtidele. Õiglase Ülemineku Fondi toel on kiirendatud jõupingutusi kutsehariduse ja kõrghariduse laiendamiseks Ida-Virumaa piirkonnas (mida mõjutab põlevkivitööstuse järkjärguline lõpetamine) ning töötatakse välja ja käivitatakse uusi õppekavasid. Need algatused on suunatud keele-, digi-, ettevõtlus- ja roheoskustele, et viia piirkonna hariduse ja koolituse pakkumine kooskõlla kohaliku tööturu vajadustega. 2025. aastal käivitatakse ESF+ toel uued tööturuteenused, millega edendatakse mikrokvalifikatsiooniõppe kaudu eri sihtrühmade roheoskusi ja üldoskusi.