Avaliku ja erasektori partnerlus ELis: palju puudusi ja vähe kasu

Kokkuvõte

Avaliku ja erasektori partnerluse (AEP) projektidesse on kaasatud nii avalik kui erasektor, et toota kaupu ja pakkuda teenuseid, mida tavaliselt pakub avalik sektor. See leevendab avaliku sektori kulutustele seatud rangeid eelarvepiiranguid. 1990ndatest aastatest alates on ELis saavutatud lõplik finantskokkulepe 1749 AEP kohta, mille koguväärtus on 336 miljardit eurot. Suurem osa AEP-projekte on rakendatud transpordi valdkonnas, mis 2016. aastal moodustas kolmandiku kogu aasta investeeringutest, edestades tervishoiu ja hariduse valdkondi.

Siiani on ELi vahendeid AEP-projektide puhul kasutatud vähe. Kuigi komisjon on juba mõned aastad julgustanud (näiteks strateegia „Euroopa 2020“ raames) kasutama AEPd kui projektide valmimist soodustavat potentsiaalselt tulemuslikku lahendust, leidis kontrollikoda, et ajavahemikul 2000–2014 eraldas EL toetust ainult 84 AEP-le, mille kogumaksumus oli 29,2 miljardit eurot; ELi toetus moodustas sellest 5,6 miljardit eurot. ELi rahastamine eraldati peamiselt läbi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide, neile järgnesid rahastamisvahendid (sageli koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP)).

Kontrollikoda kontrollis ELi kaasrahastatud 12 transpordi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonna AEP-projekti Prantsusmaal, Kreekas, Iirimaal ja Hispaanias. Külastatud liikmesriigid moodustasid ligikaudu 70% ELi toetatavate AEP-projektide kogumaksumusest (29,2 miljardit eurot). Kontrollikoda hindas, kas auditeeritud projektid suutsid ära kasutada AEP oodatavad eelised, kas projektide aluseks oli põhjalik analüüs, kas kasutati asjakohast lähenemisviisi ning kas külastatud liikmesriikide üldine institutsiooniline ja õigusraamistik oli AEP edukaks rakendamiseks piisav. Kokkuvõttes leiti, et

• AEP-projektid võimaldasid riikide ametiasutustel korraldada suurte taristute hankeid ühekorraga, kuid suurendasid samas ebapiisava konkurentsi riski ja seega nõrgestasid hankija läbirääkimispositsiooni;
• AEP-projektide hanked nõuavad üldiselt rohkem läbirääkimist teemadel, mida tavapärast hangete puhul üldiselt ei kajastata, ja võtavad seetõttu rohkem aega. 12-st auditeeritud projektist kolmandiku puhul kestsid hankemenetlused märkimisväärselt kaua (5–6,5 aastat);
• sarnaselt traditsioonilistele projektidele esines ka enamiku auditeeritud AEP-projektide puhul märkimisväärset ebatõhusust ehitustööde käigus tekkinud viivituste ja kulude suurenemise näol. Kokku esines üheksast lõpetatud projektist seitsme puhul (kogumaksumusega 7,8 miljardit eurot) viivitusi pikkusega 2–52 kuud. Pealegi oli Kreekas ja Hispaanias auditeeritud viie kiirtee lõpetamiseks vaja täiendavalt peaaegu 1,5 miljardit eurot avaliku sektori vahendeid, millest 30% (ehk 422 miljonit eurot) eraldas EL. Kontrollikoja arvates kulutati see summa potentsiaalse kasu saavutamist silmas pidades ebatõhusalt;
• lisaks suurenes Kreekas (kes saab ülekaalukalt suurima osa ELi toetusest – 59% ehk 3,3 miljardit eurot) kolme kontrollitud kiirtee kilomeetri maksumus kuni 69%, samas kui projektide ulatust vähendati kuni 55%. See oli peamiselt põhjustatud finantskriisist ning avaliku sektori partneri poolt halvasti ette valmistatud projektidest, mistõttu olid erasektori kontsessionääridega sõlmitud lepingud enneaegsed ja vähetulemuslikud;
• tüüpiliste taristualaste AEP-projektide ulatus, suur maksumus ja pikk kestus nõuavad erilist hoolikust. Kontrollikoda leidis aga, et varasemad analüüsid põhinesid liiga optimistlikel prognoosidel tulevase nõudluse ja kavandatud taristu kasutamise kohta, mille tulemuseks olid projektide prognoositust kuni 69% (IKT) ja 35% (kiirteed) madalamad kasutusmäärad. Siinjuures ei ole veel arvestatud riskiga, et Kreeka kiirteede kasutamine saab pärast nende valmimist olema väga väike;
• positiivse külje pealt tuleb märkida, et üheksa lõpetatud auditeeritud projekti teenuste ja hoolduse tase on osutunud heaks ning projektidel on potentsiaali säilitada see ka projekti ülejäänud kestuse jooksul;
• suurema osa auditeeritud projektide puhul valiti AEP ilma igasuguse alternatiivsete võimaluste eelneva võrdleva analüüsita (nt avaliku sektori võrdlusvahendi kasutamiseta) ja seega puudusid tõendid, et just AEP on traditsioonilisest hankest kulutõhusam ja kaitseb avaliku sektori huve, tagades võrdsed võimalused AEP-le ja traditsioonilistele hangetele;
• riskide jaotus avaliku ja erasektori partnerite vahel oli sageli ebaõige, ebajärjepidev ja ebatõhus, ning erasektori partnerite riskikapitali eest pakutav kõrge tulusus (kuni 14%) ei kajastanud alati tegelikke riske. Lisaks ei sobinud suurem osa kuuest auditeeritud IKT-projektist kokku lepingute pika kestusega, sest tehnoloogia muutus väga kiiresti.

Edukate AEP-projektide rakendamine nõuab märkimisväärset haldussuutlikkust, mille tagab ainult sobiv institutsiooniline ja õigusraamistik ning pikaajaline kogemus AEP-projektide rakendamisel. Kontrollikoda leidis, et need eeldused on praegusel hetkel täidetud vaid vähestel ELi liikmesriikidel. Seega ei vasta olukord ELi eesmärgile rakendada rohkem ELi vahendeid kombineeritud projektide (sh AEP) kaudu.

AEP-projektide kaasrahastamine ELi vahenditest hõlmab täiendavaid nõudeid ja ebakindlust. Lisaks on AEP kasuks otsustamisel oluliseks argumendiks võimalus kirjendada AEP-projektid bilansivälistena, kuigi see võib vähendada kulutõhusust ja läbipaistvust.

Seetõttu soovitab kontrollikoda järgmist:

1. mitte edendada AEP intensiivsemat ja laiaulatuslikumat kasutamist enne, kui tuvastatud probleemid on lahendatud ja järgnevad soovitused edukalt rakendatud;
2. leevendada viivitustest ja uutest läbirääkimistest tekkivat finantsmõju avaliku sektori partneri kantavatele AEP kuludele;
3. teha enne AEP kasuks otsustamist parimate hankevariantide põhjalik võrdlev analüüs;
4. koostada AEPd käsitlev selge poliitika ja strateegia;
5. täiustada ELi raamistikku, et suurendada AEP-projektide tulemuslikkust.

Sissejuhatus

Mis on avaliku ja erasektori partnerlus?

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) määratleb avaliku ja erasektori partnerlust (AEP) kui valitsuse ja erasektori partneri pikaajalist lepingut, mille raames viimane pakub ja rahastab oma kapitali kasutades avalikke teenuseid ning millega seonduvad riskid jagatakse”³. See lai määratlus näitab, et AEPd võib kavandada laiaulatuslike eesmärkide saavutamiseks mitmes valdkonnas, nagu transport, sotsiaalmajutus ja tervishoid, ning kasutada võib eri lähenemisviise.

AEP-projektid ei erine traditsiooniliste hangete raames rakendatud projektidest ei olemuselt ega väljunditelt, kuid nende puhul on teatud erinevused projektide ja lepingute haldamises. AEP- ja traditsiooniliste projektide peamine erinevus on riskide jaotus avaliku ja erasektori partnerite vahel. Põhimõtteliselt peaksid AEP-projektiga kaasnevad riskid olema selle poole kanda, kes neid paremini hallata suudab, et saavutada optimaalne tasakaal riskide jagunemise ning riski võtvale poolele makstava tasu vahel. Sageli vastutab erasektori partner riskide eest, mis on seotud taristu kavandamise, ehitamise, käitamise ja hooldusega, sellal kui erasektori partner vastutab enamasti regulatiivsete ja poliitiliste riskide eest.

Avaliku ja erasektori partnerluse kõige levinum vorm on „projekteeri-ehita-rahasta-hoolda-käita” (Design-Build-Finance-Maintain-Operate, DBFMO) leping⁴. DBFMO-lepingu puhul usaldatakse erasektori partnerile kõik projekti etapid, mis puudutavad taristu rajamist, käitamist ja hooldust (sh rahastamise leidmist). Sellist pikaajalist perspektiivi nimetatakse projekti kogu eluiga hõlmavaks lähenemisviisiks.

Joonisel 1 on esitatud DBFMO-lepingul põhineva AEP eri etappide skeem, mis on kujutatud vastavalt avaliku ja erasektori partnerite vastutusaladele. Avaliku sektori partner hakkab erasektori partnerile maksma teenuse kasutamise eest siis, kui ehitusetapp on lõpetatud. Maksete suurus sõltub sellest, kas taristu on kasutusvalmis (kasutusvalmiduse põhine AEP) või sellest, millises ulatuses taristut kasutatakse (kasutuspõhine AEP), et tagada nõutavate kvaliteedistandardite täitmine projekti eluea jooksul.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Avaliku ja erasektori partnerluse kasutamise põhjused

Asjaomase kirjanduse ja teadusuuringute kohaselt⁶ rakendatakse AEP-projekte peamiselt selleks, et saavutada potentsiaalsed eelised võrreldes traditsiooniliste hankemeetoditega. Võimalikud eelised on

1. kavandatud kapitaliinvesteeringute programmi varasem elluviimine, sest AEP-projektid võivad anda olulisi täiendavaid vahendeid lisaks riigi tavalistele eelarvelistele vahenditele;
2. võimalus suurendada projektide rakendamise tulemuslikkust tänu üksikprojektide kiiremale valmimisele;
3. võimalus jagada riske erasektori partneriga ja optimeerida kulusid kogu projektide eluea kestel;
4. võimalus kasutada projekti kogu eluiga hõlmavat lähenemisviisi ja saavutada seeläbi traditsiooniliste projektidega võrreldes parem hoolduse ja teenuste kvaliteet;
5. võimalus kombineerida avaliku ja erasektori kogemusi kõige mõjusamal viisil, et teha projektide põhjalik hindamine ja otsustada optimaalne ulatus.

Lisaks võimaldab ELi arvepidamissüsteem (ESA 2010)⁷ kajastada avaliku sektori osalemine AEP-projektides teatud tingimustel bilansivälisena. See motiveerib kasutama AEPd, et parandada vastavust euro lähenemiskriteeriumidele ehk Maastrichti kriteeriumidele⁸.

Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse turg

Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse ekspertkeskuse (EPEC) andmetel jõudsid perioodil 1990–2016 ELi AEP-projektide turul finantsasjade sulgemiseni 1749 AEP-projekti koguväärtusega 336 miljardit eurot. Enne finants- ja majanduskriisi oli AEP-turu maht järsult kasvanud, kuid alates 2008. aastast langes uute AEP-projektide arv märgatavalt (vt joonis 2) 2016. aastal oli ELi AEP turul finantskokkulepe sõlmitud 64 AEP-projekti kohta koguväärtusega 10,3 miljardit eurot. Suurem osa projekte rakendati transpordisektoris, mis moodustas 2016. aastal kolmandiku kogu AEP-projektide investeeringutest, sellele järgnesid tervishoiu- ja haridussektor.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda EPEC esitatud teabe põhjal.

Nagu näidatud joonisel 3, on ELi AEP-turg keskendunud peamiselt Ühendkuningriigile, Prantsusmaale, Hispaaniale, Portugalile ja Saksamaale, kus perioodil 1990–2016 rakendati 90% kogu turu projektidest. Mõned liikmesriigid rakendasid väga mitmeid AEP-projekte (nagu Ühendkuningriik, kelle 1000 AEP-projekti väärtus antud ajavahemikul oli ligi 160 miljardit eurot, ja Prantsusmaa, kelle 175 AEP-projekti väärtus oli pea 40 miljardit eurot), samas kui 13 liikmesriiki 28-st rakendasid alla viie AEP-projekti.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda EPEC esitatud teabe põhjal.

Avaliku ja erasektori partnerlus ja ELi vahendid

AEP-projekte, mille puhul ELi vahendid kombineeritakse erasektori rahastamisallikatega, nimetatakse kombineeritud AEP-projektideks. ELi vahendite AEP-le lisamine võimaldab avalikul sektoril projekti taskukohasemaks muuta, vähendades selleks vajaliku rahastamise mahtu.

Üldine suundumus on see, et üha enam võimendatakse avaliku sektori vahendeid erasektori vahendite abil, kasutades selleks AEPd. Näiteks rõhutatakse AEP olulisust strateegias „Euroopa 2020“⁹. Strateegia kohaselt on rahaliste vahendite võimendamine era- ja avaliku sektori rahastamise kombineerimise abil ja vajalike investeeringute rahastamiseks innovaatiliste vahendite loomise abil üks peamisi aspekte, millele Euroopa peab strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmiseks tähelepanu pöörama.

Liikmesriike julgustatakse näiteks komisjoni 2011. aasta transpordialases valges raamatus¹⁰rohkem AEPd kasutama, tunnistades samas, et see mehhanism ei sobi kõigi projektide jaoks. Lisaks märgitakse, et rahastamisvahendid võivad toetada AEP rahastamist suuremas ulatuses.

Perioodi 2014–2020 mitmeaastases finantsraamistikus pöörab komisjon rohkem tähelepanu avaliku sektori vahendite võimendamisele erasektori vahenditega ja AEP võimalikule rollile selles.

Nii perioodi 2014–2020 ühissätete määruses kui Euroopa ühendamise rahastu määruses¹¹ peetakse AEP-projekte potentsiaalselt tulemuslikuks viisiks selliste taristuprojektide teostamiseks, mis tagavad avaliku sektori poliitika eesmärkide saavutamise, kombineerides avaliku ja erasektori eri liiki vahendid.

2015. aastal vastu võetud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) määrus näeb samuti ette paljude erinevate finantstoodete kasutamist selleks, et kaasata erasektori investeeringuid. AEP toetamiseks saab kasutada ka EFSI vahendeid¹².

ELi toetatud projektid aastani 2014

ELi toetatud AEP-projektide kohta auditi jaoks andmeid kogudes (aprillis 2016) tegi kontrollikoda kindlaks 84 ELi kaasrahastatud AEP-projekti, mille maksumus kokku olid 29,2 miljardit eurot (perioodil 2000–2014 oli ELi panus sellest 5,6 miljardit eurot). Kõige suurema osa ELi toetusest sai Kreeka (59% ehk 3,3 miljardit eurot). 13 liikmeriigis ei olnud ühtegi ELi toetatavat AEPd (vt I lisa). Nagu näidatud tabelis 1, olid kõige suuremad kogukulud transpordisektoris (88%), info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kulud moodustasid umbes 5% ning ülejäänud valdkonnad kokku (vaba aeg, veeteenused, keskkond jne) moodustasid 7%.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda komisjoni, EPEC ja valitud liikmesriikide andmete alusel.

Perioodil 2000–2014 pärines AEP-projektidele eraldatav ELi rahastamine peamiselt struktuuri ja ühtekuuluvusfondide toetustest (67 projekti 84-st). Lisaks toetas komisjon 17 AEP-projekti rahastamisvahendite kaudu, sageli koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP):

1. kuus AEP-projekti said toetust üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenutagamisvahendist (LGTT) ja neli projekti projektivõlakirjade algatuse (PBI)¹³ vahenditest, mida rakendas ja haldas EIP komisjoniga sõlmitud koostöölepingute alusel.
2. Neli AEP-projekti rahastati Marguerite’i fondist¹⁴ (EIP, liikmesriikide tugipankade ja komisjoni algatus, mis võimaldab teha omakapitaliinvesteeringuid ELi taristuprojektidesse).
3. Kolm AEP-projekti rahastati ühisest Euroopa toetusest jätkusuutlikeks investeeringuteks linnapiirkondades (JESSICA).

Komisjoni andmetel¹⁵ peaksid rahastamisvahendid nagu LGTT ja ELi otsene investeering Marguerite’i fondi (80 miljonit eurot) eeldatavalt parandama ja kiirendama TEN-T taristu kasutuselevõttu ning suurendama TEN-T vahendite mõju.

Uusimad arengusuunad

Hiljem, aastal 2015, käivitasid komisjon ja EIP ametlikult Euroopa ühendamise rahastu võlainstrumendi, mida kasutati LGTT ja PBI jaoks varem ette valmistatud projektide rahastamiseks. Auditi ajal oli välja töötamisel Euroopa ühendamise rahastu omakapitaliinstrument, mille eesmärk on omakapitali või kvaasiomakapitali kaudu pakkuda rahastamist väiksematele ja riskantsematele projektidele.

Alates aastast 2015 on AEP-projekte rahastatud ka EFSI raames, mis on komisjoni ja EIP ühine algatus. 2017. aasta juuni seisuga oli kokku 224-st heaks kiidetud projektist 18 märgitud AEPna.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

Auditi peamine eesmärk oli uurida, kas ELi rahastatud AEP-projekte hallati tulemuslikult ning kas need olid kulutõhusad, võttes arvesse suundumust võimendada avaliku sektori vahendeid AEP kaudu erasektori vahendite abil. Eelkõige uuris kontrollikoda, kas

1. auditeeritud projektid suutsid ära kasutada eelised, mida AEP-projektidelt oodatakse (vt punktid 24–46);
2. auditeeritud projektid põhinesid usaldusväärsetel analüüsidel ja kasutasid asjakohast lähenemisviisi (vt punktid 47–59);
3. auditeeritud liikmesriikide üldine institutsiooniline ja õigusraamistik oli asjakohane AEP edukaks rakendamiseks (vt punktid 60–76).

Audititöö toimus ajavahemikul mai 2016 kuni september 2017 nii komisjonis (liikuvuse ja transpordi, regionaal- ja linnapoliitika, majandus- ja rahandusküsimuste ning statistika peadirektoraadid) kui neljas liikmesriigis (Prantsusmaa, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania).

Kontrollikoda uuris asjaomast poliitikat, strateegiaid, õigusakte ja projektide dokumentatsiooni, korraldas intervjuud komisjoni ja nelja liikmesriigi avaliku sektori asutuste ja erasektori partneritega ning kontrollis kohapeal maanteetranspordi (kuus projekti) ja IKT (kuus projekti¹⁶) valdkonna 12 ELi kaasrahastatud AEP-projekti (vt joonis 4 ja III lisa), mille kontrollikoda valis ELi toetust saanud 84 AEP-projektist koosnenud valimist (vt punkt 15).

Sellise valikuga oli auditi katvus järgmine:

1. valitud liikmesriikide kulud moodustasid umbes 70% perioodi 2000–2014 ELi toetatud AEP-projektide kogukuludest (20,4 miljardit eurot 29,2 miljardist) ning said 71% ELi AEP-le eraldatud toetusest (4,0 miljardit eurot 5,6 miljardist), vt I lisa;
2. transpordi- ja IKT-valdkond moodustas 93% ELi toetatud AEP-projektide kogumahust (27,3 miljardit eurot 29,2 miljardist), vt tabel 1;
3. valitud projektide kogumaksumus oli 9,6 miljardit eurot, millest ELi toetus moodustas 2,2 miljardit eurot (vt III lisa);
4. valitud projekte rahastati nii struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidest kui rahastamisvahenditest.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Tähelepanekud

Auditeeritud AEP-projektid võimaldasid poliitika kiiremat elluviimist ning neil oli potentsiaal saavutada head käitamise ja hoolduse standardid, kuid oma potentsiaalse kasu saavutamisel ei olnud projektid alati edukad

Kontrollikoda analüüsis, kas auditeeritud projektid suutsid realiseerida oma potentsiaali: kas projektid valmis õigeaegselt ja ettenähtud eelarve raames, ning millises ulatuses kasutati ehitatud taristut.

AEP võimaldas avalikul sektoril hankida suuremahulisi taristuprojekte ühe menetluse raames

Traditsioonilise hanke korral makstakse suurtes taristuprojektides osalevatele eraettevõtetele ehitusperioodi kestel, mis enamasti kestab piiratud arvu aastaid. Seega peavad avaliku sektori asutused eraldama piisavalt eelarvevahendeid, et rahastada kogu ehitust suhteliselt lühikese aja jooksul. Kui vahendeid ei ole piisavalt, võidakse projektid jagada mitmeks etapiks, millele korraldatakse eraldi hanked eri aastatel, vastavalt eelarve võimalustele. Seega võtab taristu valmimine palju aastaid.

AEP puhul aga peab erasektori partner tavaliselt rahastama kõik ehitustööd korraga ja seejärel avaliku sektori partner või kasutaja tasub talle seejärel kogu lepingu käitamisperioodi vältel, mis kestab enamasti rohkem kui 20 aastat ja sageli kuni 30 aastat. See võimaldab avaliku sektori partneril kohe kogu taristu ehitustöödega algust teha ja seega kiirendab ehitustööde valmimist ning kogu taristu pakutava kasu saavutamist.

Nii oli see auditeeritud kiirteeprojektide puhul Iirimaal, Kreekas ja Hispaanias – kõigi nimetatud projektide jaoks vajati vaid ühte hanget. Kreeka ametiasutused näiteks valisid AEP, et kaasata erasektori rahastamist, ilma milleta ei oleks projekt nende meelest edeneda saanud. Selle tulemusena ehitati ja/või ajakohastati 744 km teid (174 km tsentraalset kiirteed, 365 km Olümpia Odose ja 205 km Morease kiirteed) ainult kolme hankemenetluse kaudu, mis on väga erinev varasemast ehituskogemusest Kreekas traditsiooniliste hangete raames ehitatud kiirteedega. Näiteks Olümpia kiirtee kahe varem ehitatud lõigu (kogupikkus 82 km) ehitamiseks kulus 20 aastat ja 31 hankemenetlust¹⁷. Kahe Kreekas auditeeritud projekti ulatust vähendati siiski rakendamise käigus märkimisväärselt (vt tabel 3).

Mahukate AEP-projektide hanked suurendasid ebapiisava konkurentsi riski ja mõnel juhul esines neis suuri viivitusi

Traditsioonilised ehitusprojektid saab jagada etappideks, et kaasata rohkem pakkujaid, AEP-projektide puhul seevastu nõutakse teatud minimaalset suurust, et õigustada hankekulusid ja hõlbustada mastaabisäästu, mis on vajalik nende tõhusamaks käitamiseks ja hoolduseks. Projekti liiga suur ulatus võib aga mõnikord konkurentsi vähendada, sest üldiselt on vähestel ettevõtetel olemas pakkumuste esitamiseks vajalikud rahalised vahendid. Väga suurte lepingute puhul suudavad vaid vähesed ettevõtted (mõnikord vaid üksainus ettevõte) pakkuda kõiki nõutavaid tooteid ja teenuseid, mis võib hankija neist sõltuvaks muuta.

Selle kohta leidus tõendeid näiteks Kreeka tsentraalse kiirtee puhul, mille kavandatud maksumus oli kokku 2,375 miljardit eurot. Neljast ettevõttest, keda kutsuti pakkumust esitama, tegid seda kaks, kuid hankemenetluse lõppetapis hinnati ainult ühte pakkumust. Vähemalt kahe pakkuja hindamine oleks andnud avaliku sektori partnerile parema läbirääkimispositsiooni, et saavutada soodsamad lepingutingimused.

AEP-lepingu sõlmimiseks on vaja määratleda ja läbi rääkida kõik projekti rakendamise, rahastamise, käitamise ja hooldusega seotud aspektid, sh näitajad ja tulemuslikkuse mõõtmise süsteemid, mis enamasti ei ole osa traditsioonilisest projektihankest ja võtavad tavaliselt rohkem aega. AEP puhul võib tekkida ka täiendavaid viivitusi, sest erasektori partnerid peavad projekti rahastamiseks kapitali kaasama. Iirimaal kestis kiirtee N17/N18 hankemenetlus 5 aastat, mis on märkimisväärselt pikem aeg kui isegi Iirimaa AEP-projektideks keskmiselt kulunud 15 kuud. Finantskriisile järgnenud likviidsusprobleem suurendas erasektori partnerite raskusi projekti finantskokkuleppeni jõudmiseks vajalike piisavate vahendite leidmisel, mille tulemusel tekkis vähemalt kolmeaastane viivitus¹⁸.

Lisaks ei olnud AEP kasutamisel positiivset mõju kahele kõige levinumale viivituste põhjusele, milleks on kohtumenetlused ja ebatäielikud ettevalmistavad uuringud. Kontrollikoda leidis, et need on mõjutanud mitte ainult kontrollikoja auditeeritud traditsiooniliste hankemenetluste abil rakendatud transpordisektori projekte¹⁹, vaid ka kolme kiirtee projekti Kreekas, mis rakendati AEPna. Viimaste puhul kulus hankemenetluse algusest kuni lepingute jõustumiseni keskmiselt 6,5 aastat. Lisaks oli 3,5 kuud viivitustest põhjustatud nimelt AEP-lahenduse valimisest, sest kontsessioone käsitleva asjaomase õigusraamistiku puudumise tõttu liikmesriigi ja ELi tasandil pidi lepingud ratifitseerima parlament.

Hispaania kiirteeprojektide hankemenetlused toimusid õigeaegselt, kuid lepingud tuli peagi uuesti läbi rääkida (vt punkti 34 alapunkt a), mis tekitab kahtlusi selle kohta, kas hankemenetlust oli hästi juhitud. Vaatamata AEP-lähenemisviisi täiendavale keerukusele toimusid Prantsusmaal ja Iirimaal rakendatud lairibaprojektide hankemenetlused õigeaegselt, kuid nende ulatus oli auditeeritud kiirteeprojektidest väiksem.

Suurema osa auditeeritud projektide puhul esines märkimisväärseid viivitusi ja kavandatust suuremaid kulusid

Suurem osa auditeeritud projekte ei valminud õigeaegselt ja ettenähtud eelarve piires

Asjaomase kirjanduse järgi saavutab taristu AEP-lahenduse kasutamise korral suurema tõhususe tõenäolisemalt kui traditsiooniliste projektide puhul, sest projektide ehitusetapp lõpetatakse õigeaegselt ja eelarve piires²⁰. Selle põhjuseks on asjaolu, et erasektori partner on enamasti motiveeritud ehitustööd õigeaegselt lõpetama, et taristu kasutamise hüvitamine või kasutustasude maksmine saaks õigeaegselt alata ning et vältida kulude suurenemist, mille risk on enamasti erasektori partneri kanda.

Kontrollikoda leidis aga, et AEP potentsiaalne kasu sageli ei realiseerunud, sest taristu ei valminud ettenähtud aja ja maksumusega. Üheksast lõpetatud projektist seitsme puhul²¹(kogumaksumusega 7,8 miljardit eurot) esines viivitusi pikkusega 2–52 kuud ja projektide maksumus suurenes kokku ligi 1,5 miljardi euro võrra (ELi kaasrahastamine moodustas sellest ligikaudu 30%). Kreekas suurenesid kulud 1,2 miljardit eurot (need kandsid avaliku sektori partner ja EL, kes kaasrahastas 36% kuludest) ning Hispaanias 0,3 miljardit eurot (kulud kandis avaliku sektori partner); auditeeritud projektidest suurenesid kulud protsentuaalselt aga kõige rohkem (73% ehk 13 miljonit eurot) Prantsusmaal (vt üksikasjad III lisas):

1. Hispaanias toimusid lepingute üle uued läbirääkimised varsti pärast lepingute sõlmimist, sest kavandatud ehitustöid tuli muuta, mistõttu suurenesid kulud umbes 300 miljoni euro võrra; täiendavad kulud kandis avaliku sektori partner. Kiirtee A-1 kulud suurenesid 33% (158 miljonit eurot), projekti rakendamine viibis kaks aastat, sellal kui kiirtee C-25 kulud suurenesid 20,7% (143,8 miljonit eurot, sh finantseerimiskulud 88,9 miljonit eurot) ja valmimine viibis 14 kuud;
2. Prantsusmaa Pau Pyrénées’ piirkonna IKT-projekti maksumus suurenes 73% (18 miljonilt eurolt 31 miljonini), et viia projekt vastavusse regulatiivsete muudatustega; kuigi Girondins’i projekti taristu valmis õigeaegselt, viibis projekti vastuvõtmine halduslikel põhjustel 16 kuud;
3. Iirimaa suurlinnapiirkonna võrgu (Metropolitan Area Network (MAN)) IKT-projekti ehitusetapp oli halvasti kavandatud, nii et kogu projekti suurust vähendati, mille tulemusena rajati vähem suurlinnapiirkonna võrke (66-s linnas 95 asemel) ja need maksid linna kohta 4,2% rohkem (50 953 eurot);
4. Kreeka kolme kiirtee ehitustööd viibisid märkimisväärselt (keskmiselt neli aastat) ning AEP alased uued läbirääkimised tähendasid avaliku sektori partnerile suuri täiendavaid kulusid (1,2 miljardit eurot), kuigi kahe projekti ulatust vähendati märgatavalt (vt allpool toodud lõik).

Kreeka lepingute muutmine Mis juhtub, kui AEP puhul läheb midagi valesti ja kes maksab arve? Avalik sektor maksis lisaks ligi 1,2 miljardit eurot

AEP-projektide esimene laine sõlmiti Kreekas 1990ndatel ning need hõlmasid selliseid projekte nagu Rion Antirioni sild, Ateena ringtee ja Ateena uus rahvusvaheline lennujaam. Teine laine projekte sõlmiti ajavahemikul 2007–2008 ja see hõlmas peamiselt kiirteede ehitamist (vt joonis 5). Kontrollikoda auditeeris kolme sellist kiirteed.

Allikas: Transporditaristu, keskkonna ja säästva arengu rakenduskava Kreeka korraldusasutus.

Neid projekte rahastati suures ulatuses erasektori partneri käitatavatel kiirteelõikudel kogutud teemaksust. Kreekat tabanud finants- ja majanduskriisiga kaasnes aga ka liikluse järsk vähenemine: maht vähenes ligi 50% madalamale kõige mustematest prognoosidest²², mistõttu langes järsult ka kolme auditeeritud kontsessioonilepingu tegelik ja prognoositud tulu. Kolme auditeeritud kiirtee tulud vähenesid märkimisväärselt eelkõige 2011. aasta ja Kreeka lepingute muutmise (vt punkt 37) vahelisel ajal, kui liikluskoormus vähenes prognoosidega võrreldes vähemalt 63% (tsentraalne kiirtee), 49% (Olümpia kiirtee) ja 20% (Morease kiirtee)²³. Kuna avaliku sektori ametiasutused olid nõudlusega (liiklus) seotud riski andnud suuremas osas üle AEP-lepingute erasektori partneritele (kontsessionääridele), mõjutas tulude vähenemine märkimisväärselt lepingute finantstasakaalu ja sundis laenuandjaid projektide rahastamist lõpetama, sest nad ei uskunud enam nende majanduslikku tasuvusse. Sellega kaasnes ehitustööde viivitamatu peatamine.

Pärast vastava lepingutingimusega nõustumist (laiendatud vääramatu jõu tingimus erasektori partnerile erandlike asjaolude korral) olid Kreeka ametiasutused olukorras, kus nende ainus võimalik lahendus oli kas

1. peatada kiirteede ehitamine ja sattuda kohtuvaidlusse ning maksta võimalikud trahvid ja kompensatsioonid;
2. või vaadata kontsessioonilepingud uuesti koos kontsessionääridega (ja laenuandjatega) läbi, et muuta need uuesti jätkusuutlikuks, mis tekitaks aga täiendava kulu avalikule sektorile.

Kreeka ametiasutuste arvates oli esimene võimalus (kiirteede ehitamise peatamine) ebasoodsam, arvestades sellise otsuse makromajanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Seega otsustati kontsessionääridega sõlmitud lepinguid pärast kolm aastat kestnud läbirääkimisi muuta. See leidis aset novembris 2013 (Olümpia kiirtee ja tsentraalne kiirtee E-65) ja detsembris 2015 (Morease kiirtee) (vt tabel 2). See tähendab, et avaliku sektori partner pidi kandma peaaegu 1,2 miljardi euro ulatuses täiendavaid kulusid, nagu näidatud allpool (vt punkt 39).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Kreeka ametiasutuste esitatud teabe põhjal.

Lepingute muutmise käigus (kontsessioonide lõpptähtaeg jäi samaks) jõuti otsusele lükata oluliste kiirteelõikude (45% Olümpia ja 55% tsentraalsest kiirteest) ehitust edasi ning pikendada ehitustööde lõpetamise tähtaegu kõigi kolme projekti puhul, mistõttu jaotuvad tasutavad taristukulud lühemale käitamisperioodile. Projektide edasilükkamine ja nende väiksem ulatus mõjutas Kreeka kiirteevõrgustiku laiendamise eesmärki, millel omakorda oli negatiivne mõju TEN-T-le tervikuna. Lisaks on oht, et tsentraalset kiirteed ning Morease kiirtee Lefktro ja Sparta vahelist lõiku kasutatakse suuresti alla nende läbilaskevõime, mis ei ole kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise kriteeriumidega (vt eelkõige 1. selgitus).

Ühtlasi pidi avaliku sektori partner kandma peaaegu 1,2 miljardi euro ulatuses täiendavaid kulusid (vt tabel 3). Eelnimetatud lepingute läbivaatamise otsuse tulemused olid järgmised:

1. Olümpia kiirtee ja tsentraalse kiirtee ehitamist toetati täiendavat summas 470 miljonit eurot (millest 422 miljonit eurot rahastati ELI vahenditest), et katta rahastamispuudujääk, mis tekkis peamiselt väiksema liiklusmahu tõttu vähenenud tuludest ning projekti rahastamiskulude märkimisväärsest suurenemisest finantskriisi tagajärjel, mis muutis oluliselt lepingute finantstasakaalu;
2. lisaks pidi avaliku sektori partner tasuma täiendavad 705 miljonit eurot kolme kiirtee kontsessionääridele, peamiselt lepingute eest, millega kiirendati ehitustöid, mida ei olnud läbilaskevõime seisukohast vaja, ning järgmiste viivituste tõttu, mis olid peamiselt avaliku sektori partneri põhjustatud:
   • arheoloogiliste leidude eemaldamine;
   • nõutavate keskkonnalubade hankimine;
   • vajaliku maa sundvõõrandamise lõpuleviimine.

   Selle makse suuruse põhjuseks olid ka halvasti ettevalmistatud projektid ja eelkõige asjaolu, et AEP-lepingud sõlmiti enne asjaomaste küsimuste lahendamist ja see, et viivituste tõttu ei pikendatud automaatselt projektide käitamise kestust; selle asemel jäi erasektori partneritele vähem aega tulu teenimiseks ja eeldatud tulususe saavutamiseks.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Kreeka ametiasutuste esitatud teabe põhjal.

Kontsessionääridele tehtud riigipoolse makse tõttu ja finantseerimiskulude märkimisväärse suurenemise tõttu kasvas projekti kogumaksumus Olümpia kiirtee kilomeetri kohta 69%, 7,7 miljonilt eurolt 13,0 miljonini; samas kui ehitatava tee pikkust vähendati 45%. Ka tsentraalse kiirtee projekti kogumaksumus kilomeetri kohta suurenes 47% – esialgu kavandatud 13,7 miljonilt eurolt 20,2 miljoni euroni kilomeetri kohta, samas kui ehitava tee pikkust vähendati 55% (vt joonis 6). Kokku suurenes kolme kiirteeprojekti kogumaksumus lepingute muutmise tõttu 36% – 9,1 miljonilt eurolt 12,4 miljonini kilomeetri kohta; ELi toetuse osa projekti kogumaksumusest kilomeetri kohta suurenes 95% – 2,1 miljonilt eurolt kilomeetri kohta 4,1 miljoni euroni kilomeetri kohta²⁴.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Kreeka ametiasutuste esitatud teabe põhjal.

Suuremal osal auditeeritud projektidest on potentsiaal säilitada teenuste ja hoolduse hea tase

AEP potentsiaalseks eeliseks on ka võimalus tagada taristu kogu eluiga hõlmava lähenemisviisi abil traditsioonilistest projektidest parem hoolduse ja teenuste tase, sest ehitustööde eest vastutav erasektori partner vastutab ka taristu käitamise ja hoolduse eest kogu projekti kestuse ajal, mis on oluliselt pikem kui traditsioonilistes hanke-eeskirjades nõutav tavaline garantiiperiood. See nõuab erasektori partnerilt kavandamist, mis arvestab pika käitamisaja ja kantavate hoolduskuludega ning AEP-lepingu alusel kokku lepitud pika teenuste osutamise ajaga. Seega peab partner ehituse kvaliteedile erilist tähelepanu pöörama.

Lisaks ei hõlma traditsiooniliste hangete kaudu teostatud projektid enamasti eelarvevahendeid projektitaristu toimimiseks ja hoolduseks, kuna nende teenuste jaoks korraldatakse eraldi hanked. AEP-lepingud sisaldavad kokkuleppeid taristu käitamise ja hoolduse kohta, mis võimaldab vajalike vahendite eraldamise kohustuse võtmist kohe ehitusperioodi alguses; nii ei sõltu vahendite eraldamine enam ametkondade hilisematest otsustest.

Suurem osa üheksast auditeeritud projektist, mis olid kontrollikoja auditikülastuse ajaks lõpetatud, näitasid head teenuste ja hoolduse taset (nagu struktuuriline terviklikkus, kiirteede horisontaalne ja vertikaalne märgistus, ning IKT puhul klientide lairibavõrgu taotlustele vastamise aeg ja paljud muud aspektid). Projektidel on potentsiaali säilitada kvaliteetsed teenused ja hooldus ka edaspidi, kogu lepingute kestuse ajal. Selle põhjuseks leiti olevat lepingutes sisalduvad soodustused ja trahvid, mis võisid mõjutada iga-aastaste maksete suurust. Välja arvatud kiirtee C-25 puhul Hispaanias ja kolme Kreekas auditeeritud kiirtee puhul, kus trahvidele kehtivad ad hoc menetlused, võib iga-aastaseid makseid automaatselt vähendada, kui hooldus on puudlik, või suurendada, kui hoolduse ja teenuste tase on silmapaistvalt hea.

AEP-projektid ei ole kaitsnud avaliku sektori partnereid liigse optimismi eest seoses tulevase nõudluse ja kavandatud taristu kasutamisega

Üldiselt ollakse seisukohal, et avaliku ja erasektori teadmiste kombineerimise võimalus AEP kavandamisel on kasulik realistliku hinnangu saamiseks kavandatud taristu tulevase kasutuse kohta. See, et maksed võivad olla hajutatud 20–30 aasta pikkusele perioodile, vähendab aga survet optimeerida projekti ulatust vastavalt tegelikele vajadustele, suurendades seega riski, et avaliku sektori üksused võtavad ette taristuprojektid, mis on vajalikust suuremad või mida neil muidu poleks rahaliselt võimalik teostada²⁵. Koos liiga optimistlike prognoosidega tulevase nõudluse ja kavandatud taristu kasutamise kohta võib see viia projektide alakasutuseni, mistõttu ei ole projekt kulutõhus ja annab eeldatust vähem kasu.

Selline olukord esines kolme auditeeritud kiirtee puhul: on oht, et teid kasutatakse oluliselt alla nende läbilaskevõime; näiteks Kreeka tsentraalse kiirtee (vt 1. selgitus) ja Morease kiirtee Lefktro-Sparta lõigu ning lõpetatud kiirtee A-1 (Hispaania) puhul on liiklusmaht algselt kavandatust 35% väiksem (31 719 sõiduki asemel 20 463 sõidukit).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Ka Prantsusmaal ja Iirimaal auditeeritud lairibaprojektide puhul saadi kliente prognoositust vähem (sageli oluliselt vähem). Meurthe-et-Moselle’i (Prantsusmaa) projekti müügitulu oli peaaegu 50% prognoositust väiksem (vt tabel 4) ja lairibaprojekti (Iirimaa) tegelik klientide arv oli prognoositust 69% väiksem (135 948 kliendi asemel 42 004 klienti).

Viivitused, suuremad kulud ja projektide alakasutus olid osaliselt põhjustatud ebapiisavast analüüsist ja sobimatust lähenemisviisist

Selleks, et teha kindlaks projekti rakendamisel esinevate puuduste võimalikud põhjused (ülevaade potentsiaalsest kasust ja riskidest ning nendega seotud audititähelepanekud on toodud IV lisas), hindas kontrollikoda, kas eelnevalt oli tehtud piisav analüüs, mis õigustas projektide valikut ja ulatust ning AEP kasuks otsustamist. Lisaks uuriti, kas AEP jaoks valitud lähenemisviis oli asjaomaste tingimuste puhul sobiv.

Suurema osa auditeeritud projektide puhul valiti AEP ilma igasuguse eelneva võrdleva analüüsita, mis oleks näidanud selle variandi maksimaalset kulutõhusust

Kuna paljud riigid ei nõua AEP-projektide kogumaksumuse kajastamist eelarves kohustuse võtmise ajal ning iga-aastased kulud kajastatakse alles mitu aastat pärast projekti heakskiitmist ja ehitustööde lõppemist, selguvad AEP-projektide tegelikud kulud suure hilinemisega ja tükk aega pärast põhiotsuste tegemist. Otsustajad ei pruugi kontrollida AEP-projekte nii põhjalikult kui traditsioonilisi lepinguid, sest viimaste puhul sisalduvad kapitalikulud eelnevalt eelarves enne ning need peavad teiste projektidega piiratud eelarvevahendite pärast konkureerima. Lisaks tuginevad avaliku sektor partnerid sageli laenuandjate tehtavatele hindamistele, nende eesmärgid võivad aga olla väga erinevad.

Kuna AEP-projektidel on pikaajaline mõju tulevastele põlvedele, nõuab nende valimine eriti põhjalikku analüüsi ja põhjendusi. Head juhtimistavad näevad ette eri hankevariantide (näiteks traditsiooniline või AEP) võrdleva analüüsi tegemise, et valida neist kõige kulutõhusam. Selleks kasutatakse laialdaselt avaliku sektori võrdlusvahendit. Kui AEP valitakse ilma igasuguse võrdleva analüüsita, mis tagaks eri hankemeetoditele võrdsed tingimused, puudub kindlus, et just AEP on kõige kuutõhusam ja kaitseb kõige paremini avaliku sektori huve.

12 auditeeritud projektist kolme puhul ei näinud riiklikud menetlused kõige sobivama hankevariandi leidmiseks ette mingisugust võrdlevat analüüsi (nagu avaliku sektori võrdlusvahend), sest need projektid ei hõlmanud kasutajatelt võetavat otsest tasu. Ülejäänud üheksa projekti hulgast viie (vt III lisa) – st kõik Kreekas ja Hispaanias auditeeritud kiirteede projektid – valimisel kasutatud loogika ei põhinenud aga võrdleval analüüsil, mis oleks lisanud kvantitatiivsed elemendid ja kulutõhususe kaalutlused, mida kasutada konkreetse hankevariandi valikul (näide sellise analüüsi olulisusest on esitatud 2. selgituses). Lisaks ei võimaldatud ühe projekti puhul üheksast kontrollikojale juurdepääsu asjaomastele dokumentidele (vt punkt 51).

Kuigi komisjoni investeeringute puhul Marguerite’i fondi kohaldatakse TEN-T määrust, mis annab kontrollikojale auditiõiguse ka juhul, kui toetusesaaja on erasektori partner²⁷, ei andnud Iiri ametiasutused kontrollikojale juurdepääsu avaliku sektori võrdlusvahendile ja kiirtee N17/18 projekti hanketoimikule, mis ei olnud ka komisjonile kättesaadavad. Seetõttu ei olnud võimalik hinnata projekti kavandamis- ja hankeloogikat, ega seda, miks otsustati alternatiivsete hankemeetodite asemel (nagu traditsioonilised hanked ja kontsessioonid) AEP kasuks.

Kolme kontrollitud kasutusvalmiduspõhise AEP puhul (Prantsusmaa) kasutati küll avaliku sektori võrdlusvahendit, kuid kasutamist takistas usaldusväärsete kuluandmete puudumine ja lisaks olid tulude prognoosid süstemaatiliselt üleliia optimistlikud³⁰ ega vastanud enamasti klientide tegelikule arvule (vt punkt 46). See tõi kaasa kavandatust väiksema tulemuslikkuse. Lisaks puudus Pau-Pyrénées projektil (Prantsusmaa) ja suurlinnapiirkonna võrguprojektil (MAN) (Iirimaa) üldine tasuvusanalüüs, mis takistas eeldatud kasu määratlemist ning projektide suuruse ja ulatuse optimeerimist. Võrguprojekti puhul oli tulemuseks projekti ulatuse vähendamine 95-lt võrgult 66 võrguni; projektist kasu saavate kohalike omavalitsuste kulud aga suurenesid 4,2% (vt punkti 34 alapunkt c).

Kontrollikoda hindas auditeeritud AEP-projekte ning leidis, et teatud aspektid võivad märkimisväärselt mõjutada projekti tulemuslikkust ning seega võiks komisjon neid oma konkreetsetes hindamistes arvesse võtta. Kuigi AEP-projektide ülesehitus, hankemenetlused ja rakendamine kuuluvad eranditult liikmesriikide pädevusse, võib komisjonil olla oluline roll ELi vahenditest kaasrahastatavate suurprojektide heakskiitmisel. Komisjon ei olnud aga programmiperioodi 2007–2013 lõpuni kehtestanud vastavaid hindamisvahendeid (nagu projekti hindamiskriteeriumid ELi lisaväärtuse, kulutõhususe ja pikaajaliste lepingutega kokkusobivuse näitamiseks), et analüüsida AEP omaduste mõju konkreetsetele suurprojektidele³¹.

Riskide jaotus oli sageli ebakorrektne, mis vähendas erasektori partneri motivatsiooni või suurendas nende riski

Üks põhjus AEP valimiseks on võimalus jaotada riske (nagu ehitus, nõudlus, kättesaadavus) vastavalt põhimõttele, et riski kannab see partner, kes on kõige paremini suuteline seda juhtima.

AEP edukuse peamine tegur on suutlikkus projekti riskid õigesti määratleda ja jaotada, et saavutada optimaalne tasakaal riskide jaotamise ja riski juhtivale poolele selle eest makstava tasu vahel. Kui seda ei tehta, võivad sellel olla avaliku sektori partneri jaoks rahalised tagajärjed, mis võivad takistada projekti eesmärkide saavutamist. Kui riske ei jaotata optimaalselt, võib erasektori partner olla selle tulemusel vähem motiveeritud; lisaks võib see suurendada projekti maksumust ja vähendada avaliku sektori partneri saadavat rahalist tulu.

Kontrollikoda leidis küll vähemalt ühe hea tava näite: lairibaprojekti puhul Gironde’is (Prantsusmaa) võeti arvesse eeldatud klientide arvu saavutamist ning nähti ette karistused, kui see ei vastanud pakkumuses esitatud finantsmudelile. Sellegipoolest leidis kontrollikoda ka mitu juhtumit, kus riskid ei olnud järjekindlalt jaotatud. Näiteks:

1. riskide jaotus ei vastanud AEP-lepingu sõlmimise kriteeriumidele: kuigi Meurthe-et-Moselle’i projekti (Prantsusmaa) pakkujad valiti vastavalt lepingu edukaks tunnistamise kriteeriumidele, mis hõlmasid võimalike erasektori partnerite pakutavaid finantsmudeleid lairibateenuste turule toomiseks, ei kandnud äririske mitte nemad, vaid avaliku sektori partnerid. Seetõttu ei vastutanud erasektori partnerid pakkumuste esitamise etapis esitatud tuluprognooside eest. Auditi käigus leidis kontrollikoda, et tulud olid peaaegu 50% prognoositust madalamad; ühtlasem riskide jaotus oleks suurendanud motivatsiooni tagada lairibateenuste mõjus turule toomine;
2. riskide jaotus ei vastanud erasektorile pakutud riskikapitali tulususele: ühe kiirteeprojekti puhul kandis erasektori partner kasutusvalmidusega seotud riskid, aga mitte nõudlusega seotud riskid. Kuna esimene sõltub pigem erasektori partneri pakutava hoolduse kvaliteedist kui välistest teguritest, toob see erasektori partneri jaoks kaasa väiksema ebakindluse ja seega peaks erasektori partneri kapitali tulusus olema madalam kui nõudlusega seotud riski kandmise korral. Antud juhul nägi aga AEP-leping erapartneri omakapitalile ette peaaegu 14% suuruse aastase tulususe, mis oli auditeeritud projektidest kõige kõrgem määr;
3. ebaasjakohane riskide jagunemine tähendab erasektori partneri jaoks liigseid riske: Kreekas auditeeritud projektidest nähtus, et kui erasektori partneri osa riskist on liialt suur – nagu juhtus näiteks Olümpia kiirtee puhul, kui avaliku sektori partner jättis kõik nõudlusega seotud riskid erasektori partneri kanda, kuigi sel polnud võimalik liiklustihedust mõjutada – võib tekkida tõsiseid probleeme, nagu suurenenud pankrotioht erasektori partneri jaoks ning sellega seonduvad täiendavad kulud ja väiksem kulutõhusus avaliku sektori partneri jaoks (vt punkt 36–40). Sarnane riskide jaotus oli kavandatud ka lairibaprojekti jaoks Iirimaal, mille tegelik klientide arv osutus algselt kavandatust oluliselt väiksemaks (vt punkt 46); kui erasektori partneri finantsseisund ei oleks olnud tugev, oleks kavandatust palju väiksem tulu seadnud ohtu kogu projekti;
4. riskide ebatõhus jaotus: Hispaania kiirtee A-1 projektis (vt joonis 8) asetati erasektori partneri õlule nii nõudluse kui kasutatavusega seotud riskid, sest projekti kulude hüvitamise aluseks olid avaliku sektori partneri makstud varjatud teemaksud, mida kohandati taristu hoolduse kvaliteediga seotud lisatasude või karistustega. Vaatamata sellele, et liiklusmahud jäid kavandatust märgatavalt väiksemaks, sai erasektori partner hoolduse (mis oli tänu vähesele liiklusele lihtsam) kvaliteedi eest lisatasu, mis korvas nõudlusega seotud riskist tulenenud kahju. Seega, kuigi erasektori partner kandis kõik riskid, ei kaasnenud sellega tegelikkuses mingit rahalist kahju, samas kui avaliku sektori partner oli lepingu alusel kohustatud maksma oluliselt suuremaid summasid, et tagada alakasutatud kiirtee hea hooldus.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Pika kestusega AEP-lepingud ei sobi kokku tehnoloogia kiire arenguga

Üldiselt eeldatakse, et AEP-projektid maksimeerivad neist saadava kasu, kuna neis kombineeritakse ja kasutatakse ära nii avaliku kui erasektori vastavad kogemused. Sel viisil peaksid need parandama taristu ja teenuste kvaliteeti ning motiveerivad kasutama uuenduslikke lahendusi avalike teenuste pakkumisel³².

Auditeeritud lairibaprojektid rakendati AEP-na peamiselt seetõttu, et avaliku sektori partnerite arvates ei olnud neil tehnilist suutlikkust projekte traditsioonilisel viisil rakendada ilma, et tekiks probleeme tehniliste liidestega. Neil tuli aga silmitsi seista uue tehnoloogia valdkonna AEP-projektide puhul tavalise probleemiga – pikaajaliste lepingute eduka rakendamise võtmeks on kõige asjakohasema tehnilise lahenduse valimine. AEP-lepingud sõlmitakse tavaliselt pikaks ajaks ning need on seotud konkreetse tehnoloogiaga ja eeldavad teatud tulemuste saavutamist; seetõttu kaasneb projektidega tehnika aegumise risk, mis toob vältimatult kaasa müügitulu vähenemise kohe, kui kättesaadavaks muutub mõni uuem tehnoloogia.

Näiteks kolm neljast auditeeritud AEP-lairibaprojektist Prantsusmaal pidid kestma 18–24 aastat. Projektid põhinesid mitme tehnoloogia kombineerimisel ja sealjuures kasutatakse laialdaselt traadita sidetehnoloogiat, mis nõuab iga viie kuni kuue aasta järel kulukat ajakohastamist (vt ka 3. selgitus). Seoses ülikiire interneti strateegia kasutuselevõtuga Prantsusmaal³³ tuleb vajaliku taristu rajamiseks korraldada uued hanked, et katta alad, mis said just äsja traadita tehnoloogiaga kaetud ja mille jaoks on juba sõlmitud aastani 2030 ja veelgi kauem kestev AEP-leping. Selle tulemuseks on tõenäoliselt kaks või enam sama piirkonda hõlmavat kattuvat AEP-lepingut (millest üks põhineb aegunud tehnoloogial), olemasolevate AEP-lepingute võimalik läbivaatamine, kulude suurenemine ning ettenägematud tagajärjed kogu võrgule.

Institutsiooniline ja õigusraamistik ei ole veel piisav, et ELi saaks AEP-projekte toetada

Kontrollikoda hindas, kas ELi õigus- ja institutsiooniline raamistik tuleb toime kõigi liikmesriikide üha suureneva AEP-projektide arvuga. Hindamisel võeti arvesse asjakohaste AEP alaste õigusaktide kättesaadavust, AEP-projektide rakendamise toetamiseks loodud nõustamisüksuste olemasolu, standardseid lepinguid, võrdleva analüüsi mudeleid ja asjakohaseid toimimismehhanisme kõigi nende süsteemide rakendamise lihtsustamiseks, ning asjakohaseid strateegiaid AEP kasutamiseks osana üldisest investeerimispoliitikast.

Kuigi külastatud liikmesriigid on AEP teemaga kursis, ei ole kõikides neis hästi välja arendatud institutsioonilist ja õigusraamistikku

Edu saavutamiseks vajavad AEP-projektid põhjalikku ja terviklikku institutsioonilist ja õigusraamistikku ning protsesse. Lisaks sõltub AEP edukas rakendamine suures ulatuses vastutavate ametiasutuste haldussuutlikkusest.

Kontrollikoda uuris nelja külastatud liikmesriigi institutsioonilist ja õigusraamistikku ning leidis teatud puudusi, mis takistasid AEP-projektide edukat rakendamist:

1. Prantsusmaal ja Iirimaal toimib AEP-raamistik ainult teatud tüüpi kesktasandi AEP-projektide puhul: Prantsusmaal toimis terviklik institutsiooniline raamistik peamiselt partnerluslepingute (Contrats de Partenariat (CP)) puhul – nagu tavaline DBFMO kasutusvalmiduspõhine AEP – mis sõlmitakse riigi tasandil. Muud AEP vormide, nagu Délégation de Service Public (kontsessiooni andmiseks kasutatav AEP) ja piirkondliku tasandi partnerluslepingute puhul sellist korda ei kasutatud. Iirimaal ei kontrollita lepingutingimusi (nagu MAN-projektide omad) samuti nii nagu kasutusvalmiduspõhiseid AEP-projekte, ega tehta ka võrdlevat analüüsi, mis oleks antud juhul võinud hoida ära kehva kavandamist (vt punkti 34 alapunkt c);
2. Kreekas rakendatakse AEP-raamistikku ainult projektidele, mille ehituse maksumus on alla 500 miljoni euro, seega jäävad AEPd käsitlevas õigusaktis kehtestatud kohustusliku hindamise alt välja väga suured taristuprojektid, nagu kolm kontrollikoja auditiks valitud kiirteed³⁴. Sellise olukorra tõttu on AEP-projektide eest vastutaval osakonnal keeruline kehtestatud menetlusi kohaldada ja AEP-üksuse kogemusi suuremahuliste projektide rakendamisel järjekindlalt ära kasutada.
3. Hispaanial puudus vastav AEP-osakond või üksus, mis toetaks auditeeritud AEP-projektide rakendamist: AEP-projektide puhul ei saanud seega kasutada tsentraliseeritud standardseid lepingutingimusi, suuniseid ega töövahendeid. Hispaania AEP-projektide puhul ei tehtud võrdlevat analüüsi teiste hankevariantidega (vt punkt 50) ega ühtegi muud AEP-projektide jaoks mõeldud kulutõhususe hindamist.

Lisaks leidis kontrollikoda, et ainult mõnel liikmesriigil on piisavalt pikaajaline kogemus ja avaliku sektori oskusteave AEP-projektide edukaks rakendamiseks (vt joonis 3). EFSIst rahastatud AEP-projektide analüüs kinnitas, et neid võetakse enamasti ette liikmesriikides, kes on selle hankevõimalusega kõige rohkem tuttavad: 18-st EFSI raames heakskiidetud AEPst 14 asus 2017. aasta juuni seisuga Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Madalmaades, Itaalias, Saksamaal, Iirimaal ja Kreekas. Seda kinnitas ka kontrollikoja arvamus ettepaneku kohta EFSI kestuse pikendamiseks ja ulatuse suurendamiseks³⁵, milles juhiti tähelepanu tõsisele geograafilisele tasakaalustamatusele ja valdkondlikule koondumisele, võttes arvesse, et 63% EFSI rahastamisest taristu- ja innovatsioonikomponendi raames läheb Ühendkuningriigile, Itaaliale ja Hispaaniale, peamiselt energeetika- (46%) ja transpordisektorites (19%).

AEP pikaajalisele mõjule vaatamata ei ole külastatud liikmesriigid koostanud selget strateegiat nende kasutamiseks

Üks AEP-projektide potentsiaalseid eeliseid on kavandatud kapitaliinvesteeringu varasem valmimine, sest AEP-projektid võivad anda olulisel määral täiendavaid rahalisi vahendeid lisaks traditsioonilistele eelarvevahenditele.

Suurte taristuprojektide rahastamine ja kohustus maksta igal aastal nende ehitamise, käitamise ja hoolduse eest, avaldab pikaajalist mõju liikmesriikide eelarvele ja poliitilistele otsustele. See tähendab, et valitsus peaks välja töötama strateegilise lähenemisviisi, et teha kindlaks, millistes valdkondades ja tingimustel on AEP kõige sobivam ning millisel juhul on asjakohane võtta pikaajaline eelarvekohustus. Kontrollikoda leidis, et suuremal osal külastatud liikmesriikidest puudus selge poliitika ja strateegia AEP kasutamiseks.

1. Iirimaal ja Kreekas loeti AEPd peamiselt täiendava rahastamise allikaks: Iirimaal nähakse selles põhiliselt võimalust täiendavate investeeringute rahastamiseks (st lisaprojektid, mille maksumust ei saanud katta riigieelarvest) ning Kreekas lahendust erasektori poolse rahastamise kaasamiseks;
2. Prantsusmaal puudub AEP kasutamise strateegiline lähenemisviis. Valitsus on üritanud ergutada AEP kasutamist anti-tsüklilise meetmena, et tulla toime finants- ja majanduskriisiga, kuid ei ole andnud selgeid juhiseid selle kohta, milline peaks olema AEP roll investeerimisstrateegiates. Näiteks lairibasektoris auditeeritud AEP-projektid rakendati ilma, et riigi tasandi oleks olnud olemas üldstrateegia, mille eesmärk on kõigile inimestele kiirele internetiühendusele juurdepääsu tagamine (vt punkt 59);
3. Hispaanias valiti AEP-projektid küpsuse ja mitte asjakohasuse, mõju või kulutõhususe alusel, mis selgitab, miks kiirtee A-1 väiksema liiklusega lõigul rakendati küpsem projekt AEP kaudu.

Euroopa taristupoliitika seisukohast olid kuus auditeeritud lairibaprojekti Prantsusmaal ja Iirimaal suunatud ELi IKT alastele peamistele prioriteetidele. Kontrollikoda leidis aga, et kaks kolmandikku auditeeritud kiirteeprojektidest³⁶ ei olnud osa prioriteetsest üleeuroopalisest põhivõrgust, mis peaks valmima 2030. aastaks, vaid hoopis osa alles 2050. aastaks lõpetatavast üldisest võrgust. AEPd võib kasutada traditsioonilisi hankemeetodeid täiendava variandina prioriteetsete taristu suurprojektide rakendamisel. On aga küsitav, kas see tasus ära ja oli põhjendatud, võttes arvesse täiendavaid keerukaid nõudeid ja riske, mis olid seotud AEP-lahenduse kasutamisega nende projektide puhul, mis ei ole osa 2030. aastaks valmivast põhivõrgust ja mis osutusid eriti problemaatilisteks (nagu näitab käesolev aruanne).

AEP roll laiemates investeerimisstrateegiates peaks põhinema terviklikel strateegilistel lähenemisviisidel. Külastatud neljas liikmesriigist olid Iirimaa ja vähesel määral ka Kreeka kaalunud AEP kasutamise piiramist, et mitte siduda suurt osa tulevasest eelarvest, mis tuleneb nii asjaolust, et eelarves ei kajastata kohe projektide kogumaksumust, kui kontrollide puudumisest. Iirimaa plaanis seada AEP kulude aastaseks ülempiiriks 10% kapitaliinvesteeringutest, sellal kui Kreekas ei tohi AEP õigusraamistiku kohaselt AEP-le tehtud maksed ületada 10% avaliku sektori investeeringuprogrammi aasta mahust ning iga-aastased kasutusvalmiduse maksed erasektori käitajatele ei tohi ületada 600 miljonit eurot³⁷.

Prantsusmaal ja Hispaanias ei ole AEP-projektidele tehtavatele iga-aastastele kogumaksetele ülempiiri seatud. Praeguseid ja pikaajalisi eelarvepiiranguid arvestades oli vähenenud fiskaalse paindlikkuse risk eriti ilmne piirkondlikul tasandil; põhjuseks oli see, et projekte rahastati suuremas mahus, kui seda suudeti endale lubada (vt 4. selgitus).

AEP-projektide kaasrahastamine ELi vahenditest hõlmab täiendavaid nõudeid ja ebakindlust

Ainult üksikud liikmesriigid on ELi toetuse abil süstemaatiliselt AEPd rakendanud (vt punktid 9–19). Kontrollikoja külastused Iirimaale, Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Kreekasse kinnitasid, et AEP-projektide ELi vahenditest kaasrahastamise üheks peamiseks takistuseks (lisaks AEP hanke- ja juhtimisprotsesside keerukusele) on ELi toetuse taotlemisele seatud keerukamad nõuded. Selles olukorras võivad mõlemad partnerid algusest peale püüda vältida ELi vahendite kasutamist ja otsustada hoopis traditsioonilise hanke kasuks või rakendada AEP ilma igasuguse ELi toetuseta.

Lisaks muudele teguritele (nagu finants- ja majanduskriisi mõju, poliitilised eelistused ja avaliku sektori piiratud suutlikkus AEP-projekte juhtida) on väga vähene ELi toetuse kasutamine AEP puhul siiani olnud teatud määral põhjustatud ka varasematest ELi rahastamismäärustest tulenenud praktilistest probleemidest. Programmitöö perioodi 2007–2013 struktuuri- ja Ühtekuuluvusfondide määrused ei sisaldanud ühtegi AEPd käsitlevat sätet, sest algselt olid AEP-projektid kavandatud toimima traditsiooniliste hankevormide jaoks loodud toetuste heakskiitmise ja väljamaksmise mehhanismide raames.

Perioodi 2014–2020 ühissätete määrusesse oli lisatud AEP-le pühendatud peatükk, milles selgitatakse ESIFi võimalusi AEP-projektide toetamisel ning käsitletakse mõningaid peamisi praktilisi probleeme. See viis näiteks rahastamispuudujäägi arvutamise lihtsustamiseni ning võimaluseni pikendada toetuse väljamakseperioodi (vt üksikasju II lisas). Need sätted võivad küll edendada ELi toetuse laialdasemat kasutamist AEP-projektides, kuid auditi ajal (september 2017) oli selliseid projekte ette valmistatud väga vähe.

Võimlaus kajastada AEP-projekte bilansiväliste kirjetena seab ohtu läbipaistvuse ja kulutõhususe

Kontrollikoda leidis, et AEP käsitlemine statistikas on avaliku sektori asutuste jaoks oluline tegur selle hankevariandi kasuks otsustamisel. ESA 2010 järgi (vt punkt 6) tuleks AEP-projektid kajastada vara majandusliku omaniku bilansis, st selle poole bilansis, kes kannab kõige suurema osa riskist ning kellel on õigus kõige suuremale osale varalt teenitud tulust. Sõltuvalt riski/tulu jaotusest avaliku ja erasektori partneri vahel näevad eeskirjad ette järgmised kaks võimalust:

1. AEP-projektid võib kajastada valitsemissektori bilansis sarnaselt traditsiooniliste hangete kaudu rakendatud projektidele. Selle variandi puhul käsitletakse AEP vara avaliku sektori investeeringuna, mis suurendab vastavalt investeeringu mahule valitsemissektori võlga ning seega mõjutab vastavust Maastrichti kriteeriumidele;
2. AEP-projektid võib kajastada valitsemissektori bilansiväliste kirjetena, tõstes investeeritud summad kapitalieelarvest tulevasteks aastate iga-aastasesse tegevuseelarvetesse. Nimetatud võimaluse eeliseks on see, et võla AEPga seotud osa ei võeta Maastrichti kriteeriumidele vastamise kontrollimisel arvesse.

Riskide jaotamine avaliku ja erasektori partnerite vahel on üks AEP-lepingute põhijoontest (vt punkt 54). AEP-projektide valitsemissektori bilansist väljajätmine tähendab, et suurem osa riskidest ja tulust läheb üle erasektori partnerile; seejuures valitseb oht, et riskide jaotust mõjutab nende kajastamine statistikas, mitte põhimõte, et riskid peaks kandma see pool, kes suudab neid paremini juhtida ja kulutõhususe maksimeerida. Üldiselt võib AEP-projektide bilansiväline kajastamine tagada eri hankevariantide suurema võrdsuse, nii et valik tehakse puhtalt kulutõhususe kaalutlustel.

AEP-poliitika, strateegiate ja projektide analüüsist neljas liikmesriigis selgus, et

1. Iirimaal oli kulutõhususe kaalutlustele lisaks AEP-projektide valitsemissektori bilansist välja jätmise võimalus oluline tegur, mis mõjutas AEP kasuks otsustamist. Kahest auditeeritud projektist kogumaksumusega 1,2 miljardit eurot kajastati üks bilansilise ja teine bilansivälise kirjena;
2. Kreekas oli AEP valimise peamine põhjus soov kaasata erasektori vahendeid. Oma osa mängis ka mure seoses AEP käsitlemisega statistikas, mistõttu kajastati kolm auditeeritud kontsessioonilepingut kogumaksumusega 6,7 miljardit eurot algselt bilansiväliselt. Pärast lepingutingimuste uut läbivaatamist ja olulist muutmist liigitati need aga ümber bilansilisteks (vt punktid 37–40). Ühegi projekti puhul ei tehtud kulutõhususe võrdlevat analüüsi teiste hankevariantidega;
3. Prantsusmaal kajastatakse AEP-projektid süstemaatiliselt valitsemissektori bilansis, mis tähendab, et AEP kasuks otsustatakse ainult kulutõhususe kaalutlustel. Neli auditeeritud projekti kajastati bilansiliste kirjetena ning tehti ka alternatiivsete hankevariantide võrdlev analüüs (välja arvatud Pau Pau Pyrénées’ projekti puhul);
4. AEP-projektide bilansivälise kajastamise võimalus oli oluline tegur ka Hispaania ametiasutuste jaoks. Üldiselt ei soositud AEP-projekte, mis mõjutaksid valitsemissektori bilanssi, ning auditeeritud projekte ei olnud võrreldud alternatiivsete variantidega (kulutõhususe kriteeriumi alusel). Näiteks kiirtee A1 projekti teostatavusuuring käsitles riskide jaotust eesmärgiga jätta projekt valitsemissektori bilansist välja ja kasutada seega „ühte AEP peamist eelist”³⁸. Riigi raamatupidamise eest vastutav ametiasutus aga seda ei lubanud ning nõudis kahe auditeeritud projekti kajastamist bilansilistena, sest erasektori partner ei kandnud piisavat osa riskidest.

Kontrollikoda leidis, et 12-st auditeeritud projektist (kogumaksumusega 7,9 miljardit eurot) viie puhul võeti AEP kasuks otsustamisel arvesse võimalust kirjendada AEP-projektid bilansivälistena. Selline tava suurendab negatiivsete kõrvalmõjude riski, mis võib vähendada kulutõhusust: näiteks võidakse AEP-projekte eelistada ka siis, kui kulutõhususe kaalutlustel oleks teistsugune valik parem, riskide jaotus ei pruugi olla tasakaalustatud ning avaliku sektori partner kulud võivad olla suuremad.

Lisaks sellele, et puuduvad avalikkusele kättesaadavad AEP-projektide usaldusväärsed andmebaasid³⁹, milles oleks näha avaliku sektori asutuste tulevaste aastate kohustused, vähendab AEP-projektide valitsemissektori bilansist välja jätmine avalikkusele esitatava teabe läbipaistvust AEP-projektide raames võetud pikaajaliste kohustuste ja nendega seotud kohustiste kohta, ning seega ka nende mõju kohta asjaomase liikmesriigi võlale ja eelarvepuudujäägile.

Järeldused ja soovitused

Kontrollikoda leidis, et kuigi AEP-l on potentsiaali kiirendada poliitika rakendamist ning tagada taristu kvaliteetne hooldus selle kogu eluea jooksul, ei olnud auditeeritud ELi toetatud AEP-projektid alati tulemuslikult juhitud ega piisavalt kulutõhusad. Auditeeritud AEP-projektide potentsiaalset kasu sageli ei saavutatud, sest sarnaselt traditsiooniliste hangete kaudu teostatud projektidele esines ka nende puhul viivitusi, kulude suurenemist ja projektitulemuste alakasutust, mis tähendas 1,5 miljardi euro suurust ebatõhusat ja ebatulemuslikku kulu, millest 0,4 miljardit moodustasid ELi vahendid.

Lisaks ei analüüsitud asjakohaselt AEP potentsiaali saavutada suurem kulutõhusus, ning puudusid ka piisavad strateegiad AEP kasutamiseks ning institutsiooniline ja õigusraamistik. Kuna ainult vähestel liikmesriikidel on asjakohane kogemus ja teadmised AEP edukaks rakendamiseks, on suur oht, et AEP-projektid ei aita saavutada eesmärki võimendada ELi vahendeid rohkem erasektorist kaastatud rahastamisega (sh AEP); nimetatud eesmärk on muu hulgas esitatud ka transpordivaldkonna valges raamatus, Euroopa ühendamise rahastu määruses ja EFSI määruses.

1. soovitus. Mitte edendada AEP intensiivsemat ja laiaulatuslikumat kasutamist enne, kui tuvastatud probleemid on lahendatud ja järgnevad soovitused edukalt rakendatud

Komisjon ja liikmesriigid ei peaks edendama AEP intensiivsemat ja laiaulatuslikumat kasutamist enne, kui käesolevas aruandes tuvastatud probleemid on lahendatud ja järgnevad soovitused edukalt rakendatud; eelkõige tuleks parandada institutsioonilist ja õigusraamistikku ja suurendada kindlust, et AEP on kulutõhusaim ning et AEP-projekte juhitakse tõenäoliselt edukalt.

Soovituse täitmise tähtaeg: viivitamata.

Auditeeritud AEP-projektid ei olnud eeldatud kasu saavutamisel alati tulemuslikud

Asjaomastes ELi strateegiates ja määrustes käsitletakse AEPd kui potentsiaalselt tulemuslikku vahendit selliste taristuprojektide rakendamiseks, mis tagavad avaliku sektori poliitika eesmärkide saavutamise, kombineerides avaliku ja erasektori eri liiki vahendid. Kontrollikoda leidis aga, et tavalisest suuremate projektide rakendamine ja projektide kavandamise, rahastamise, ehituse, käitamise ja hoolduse haldamine ühe lepingu alusel lisas konkurentsi vähenemise riski (mis asetas avaliku sektori asutuse sõltuvusseisundisse) ning suurendas projekti keerukust.

AEP valimine ei toonud enamiku auditeeritud projektide puhul kaasa neist eeldatud kasu: projektid ei valminud ei õigeaegset ega ettenähtud eelarve raames. Nagu kontrollikoda märkis juba traditsiooniliste hangete kaudu teostatud projekte käsitledes, esines ka enamiku auditeeritud AEP-projektide puhul (seitse projekti 12-st kogumahus 7,8 miljardi eurot) ebatõhusust, mis hõlmas kavandatust kauem kestnud hankemenetlusi (kestusega kuni 6,5 aastat) ja ehitusetappe (viivitused ulatusid kahest kuni 52 kuuni). AEP-projektide potentsiaal kasu saavutada oli piiratud, sest osa viivitusi oli põhjustatud teguritest, mida ei saanud AEP kasuks otsustamisega kuidagi mõjutada (viivitused asjaomaste lubade saamisel, hankemenetlusega seotud kohtuvaidlused või uued läbirääkimised projekti üle). Osa oli aga otseselt seotud AEP kasuks otsustamisega, nagu raskused finantskokkulepete saavutamisel ning suurem sõltuvus majandus- ja finantslangustest, mis põhjustas laenuandjate taandumise ja tekitas märkimisväärse täiendava kulu avaliku sektori partnereile (1,5 miljardit eurot).

Võimalus rahastada suuremahulisi projekte pikema perioodil vältel vähendab survet optimeerida projekti mahtu vastavalt tegelikele vajadustele, suurendades seega riski, et avaliku sektori üksused rajavad vajalikust suuremaid taristuprojekte. Auditeeritud projektide puhul ei takistanud avaliku ja erasektori partnerite ning laenuandjate analüüsid koostamast liiga optimistlikke prognoose tulevase nõudluse ja taristu kavandatud kasutamise kohta. Näiteks teatud Kreeka ja Hispaania kiirteelõikude liiklusmahu prognoosid olid potentsiaalsest läbilaskevõimest märgatavalt madalamad ning tegelik klientide arv Prantsusmaal ja Iirimaal auditeeritud lairibaprojektide puhul oli oluliselt (kuni 69%) prognoositust väiksem; seega jäi kavandatule alla ka projektide kulutõhusus ja tulemuslikkus.

2. soovitus. Vähendada viivituste ja uute läbirääkimiste põhjustatud finantsmõju AEP-projektide avaliku sektori partneri kantavatele kuludele

Selleks, et viivitustest ja uutest läbirääkimistest tulenevaid kulusid partnerite vahel paremini jagada ning vähendada viivituste ja uute läbirääkimiste põhjustatud finantsmõju AEP-projektide avaliku sektori partneri kantavale lõppmaksumusele, soovitab kontrollikoda järgmist:

1. liikmesriigid määravad kindlaks ja esitavad standardsed lepingutingimused, mis piiravad avaliku sektori partneri makstavaid võimalikke lisakulusid;
2. liikmesriigid hindavad mistahes katseid AEP-lepinguid nende varases etapis muuta, tagamaks, et avaliku sektori partnerile sellega seoses tekkivad kulud oleksid põhjendatud ja vastaksid kulutõhususe põhimõtetele.

Soovituse täitmise tähtaeg: viivitamata.

Viivitused, kulude suurenemine ja projektide alakasutus olid osaliselt põhjustatud ebapiisavast analüüsist ja sobimatust lähenemisviisist

Kontrollikoda leidis, et AEP kasuks otsustati sageli ilma piisavalt põhjaliku analüüsita. Suurema osa auditeeritud projektide puhul valiti AEP ilma igasuguse eelneva võrdleva analüüsita (nagu avaliku sektori võrdlusvahend), mis oleks näidanud, et just AEP puhul on kulutõhusus maksimaalne ja kõigile hankemeetoditele antud võrdse tingimuste abil tagatakse avaliku sektori huvide kaitse.

Kuigi komisjoni investeeringute puhul Marguerite’i fondi kohaldatakse TEN-T määrust, mis annab kontrollikojale auditiõiguse ka juhul, kui toetusesaaja on erasektori partner, ei andnud Iiri ametiasutused kontrollikojale juurdepääsu avaliku sektori võrdlusvahendile ja kiirtee N17/18 projekti hanketoimikule (neid ei esitatud ka komisjonile). Seetõttu ei olnud võimalik hinnata projekti kavandamise ja hanke loogikat ja muude hankemeetodite (nagu traditsioonilised hanked ja kontsessioonid) asemel AEP kasuks otsustamise põhjuseid.

Suurema osa auditeeritud AEP-projektide puhul leiti puudusi AEP variandi kasutamisel. Riskide jaotamine oli sageli halvasti kavandatud, mistõttu jaotati need ebamõjusalt ja ebaühtlaselt, või oli erasektori partneri risk liiga suur. Ühel auditeeritud juhul ei olnud erasektori partnerile pakutud riskikapitali kõrge tulusus (kuni 14%) kooskõlas sellega seotud madala riskiga. Lisaks ei hallatud alati hästi uute (näiteks IKT valdkonna) tehnoloogia ja pikaajaliste lepingute kombinatsiooni, sest avaliku sektori partnerid pidid jätkama lepingu täitmist ka siis, kui tehnika oli kiire arengu tõttu juba vananenud.

3. soovitus. AEP kasuks otsustamine peab põhinema parimate hankevariantide põhjalikul võrdleval analüüsil

AEP maksimaalse kulutõhususe tagamiseks soovitab kontrollikoda järgmist:

1. liikmesriigid otsustavad AEP kasuks usaldusväärsete võrdlevate analüüside (nagu avaliku sektori võrdlusvahend) põhjal ning kasutavad asjakohast lähenemisviisi, tagamaks, et AEP valitakse ainult juhul, kui see on kulutõhus ka kõige pessimistlikumate stsenaariumide kohaselt;
2. komisjon tagab, et kontrollikojal on täielik juurdepääs kogu vajalikule teabele, et hinnata ametiasutuste poolset hankevariandi valikut ja sellega seotud hankemenetlust, isegi kui ELi toetus makstakse rahastamisvahendite kaudu otse erasektorile.

Soovituse täitmise tähtaeg: alates 2018. aasta septembrist

Institutsiooniline ja õigusraamistik ei ole veel piisav, et ELi saaks AEP-projekte toetada

Auditi käigus leitud puudused näitavad, et edukate AEP-projektide rakendamiseks on vaja märkimisväärset haldussuutlikkust, mida saab tagada ainult asjakohaste institutsiooniliste ja õigusraamistike ning suurte kogemuste abil. Kontrollikoda leidis, et need tingimused on hetkel täidetud vaid mõnes üksikus liikmesriigis, mis on vastuolus sellega, et EL paneb suuremat rõhku avaliku sektori vahendite laialdasemale ja intensiivsemale võimendamisele erasektori vahenditega ning AEP võimalikule rollile selles.

Seda kinnitab kontrollitud projektide suur geograafiline ja sektoripõhine kontsentratsioon (59% ELi kogutoetusest ehk 3,3 miljardit eurot maksti Kreekale; 88% ELi toetatud projektide kogumahust moodustas transpordisektor) ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatud projektide jaotus, sest 63% nende vahenditest eraldati Ühendkuningriigile, Itaaliale ja Hispaaniale, ning seda peamiselt energeetika (46%) ja transpordisektoris (19%).

Kolmes külastatud liikmesriigil (Prantsusmaa, Kreeka ja Hispaania) oli küll AEP-projektide ja kontsessioonide valdkonnas kogemusi, kuid neil puudus täielik asjakohane institutsiooniline raamistik AEP-projektide eduka juhtimise tagamiseks.

Külastatud liikmesriikides puudus – erineval määral – asjakohane AEP kasutamise strateegiline raamistik. AEPd peeti täiendava rahastamise (erasektori vahendid) kaasamise viisiks, kuid riiklikes investeerimisstrateegiates ei olnud AEP roll selgesti määratletud, nagu ka see, millistes valdkondades oleks soovitav oluline osa tulevastest eelarvetest kulukohustustega siduda.

AEP-projekte võib kasutada täiendava variandina traditsioonilistele hankemeetoditele ning neist võib olla abil prioriteetsete suurte taristuplaanide teostamisel ning teenuste ja hoolduse hea taseme tagamisel. Kontrollikoda leidis siiski, et kaks kolmandikku auditeeritud kiirteeprojektidest ei olnud osa prioriteetsest üleeuroopalisest põhivõrgust, mis peaks valmima 2030. aastaks, vaid hoopis osa alles 2050. aastaks lõpetatavast üldisest võrgust. Lisaks teostati mõned auditeeritud AEP-projektid valdkondades (nagu IKT), mille tehnoloogia kiire areng ei sobi hästi kokku lepingute pika kestusajaga.

Vaid üksikud liikmesriigid plaanivad piirata AEP kasutamist, et mitte eraldada neile suuri summasid tulevastest eelarvetest, sest see seob avaliku sektori partneri ka majanduslanguse ajaks ning kohustustega koormatud vahendeid ei saaks kasutada tuleviku poliitika elluviimiseks.

4. soovitus. Töötada AEP jaoks välja selge põhimõtted ja strateegiad

Tagamaks, et liikmesriikidel oleks piisav haldussuutlikkus ja AEP jaoks selged põhimõtted ning strateegiad, mille alusel ELi toetatavaid AEP-projekte edukalt rakendada, soovitab kontrollikoda järgmist:

1. liikmesriigid koostavad AEPd käsitlevad selged põhimõtted ja strateegiad, milles määratletakse selgelt AEP eeldatav roll liikmesriigi taristuinvesteeringute poliitikas; seejuures määratletakse, milliste valdkondade jaoks AEP kõige paremini sobib, ning millises ulatuses saab AEPd tulemuslikult kasutada;
2. komisjon teeb seadusandlikke ettepanekuid, et koondada AEP-projektidele antav rahaline toetus tulevikus valdkondadesse, mida ta loeb strateegiliselt eriti oluliseks ning kokkusobivaks AEP raames võetavate pikaajaliste kohustustega (nt TEN-T põhivõrk).

Soovituse täitmise tähtaeg: alates järgmisest programmitöö perioodist.

Hinnatud 12-st AEP-projektist, mille kogumaksumus olid 7,9 miljardit eurot, kirjendati viis algselt bilansivälistena. See on küll kooskõlas ELi raamatupidamisraamistikuga, kuid võib suurendada negatiivseid kõrvalmõjusid, mis seavad ohtu nii läbipaistvuse kui kulutõhususe, nagu AEP-projektide eelistamine ka juhtudel, kui kulutõhususe kaalutlustel oleks parem kasutada teistsuguseid lahendusi.

ELi vahendite kasutamine AEP-projektide kaasrahastamiseks on suurendanud nende keerukust ja tekitanud täiendavat ebakindlust, mis ei ole edendanud AEP kasutamist. ELi toetatavate AEP-projektide osakaal kõigist AEP-projektidest oli endiselt väike. Uutes ESIFi määrustes on osaliselt selgitatud fondide pakutavaid võimalusi AEP rahastamiseks ning see on toetuste kombineerimise keerukust veidi vähendanud, kuid tingimusi annaks veelgi lihtsustada.

5. soovitus. Täiustada ELi raamistikku, et suurendada AEP-projektide tulemuslikkust

Selleks, et vähendada põhjendamatult AEP kasuks otsustamise riski, suurendada läbipaistvust ja tagada, et ELi vahendite abil saaks AEP-projekte edukalt toetada, soovitab kontrollikoda järgmist:

1. komisjon seob AEP-projektidele antava ELi toetuse selle tagamisega, et AEP kasuks otsustamine põhines kulutõhususe argumentidel ning ei olnud ülemääraselt mõjutatud eelarvekaalutlustest ega AEP käsitlemisest statistikas;
2. liikmesriigid parandavad läbipaistvust, avaldades perioodilisi AEP-projektide nimekirju, mis sisaldavad piisaval määral olulist teavet rahastatud varade, nendega seotud tulevaste kulukohustuste ja nende bilansis kajastamise kohta, tagades samas konfidentsiaalsete ja äriliselt tundlike andmete kaitse;
3. komisjon hindab ELi kaasrahastatud (kombineeritud) AEP-projektide teostamisel lisanduvat keerukust ja võtab täiendavaid meetmeid ELi programmide asjaomaste eeskirjade ja menetluste lihtsustamiseks.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2019. aasta lõpp.

II auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Iliana IVANOVA, võttis käesoleva aruande vastu 7. veebruari 2018. aasta koosolekul Luxembourgis.

Kontrollikoja nimel

president
Klaus-Heiner LEHNE

Sõnastik

Avaliku sektori hankijad: avalik-õiguslikud riiklikud, piirkondlikud või kohalikud ametiasutused või üksused kes peavad rakendama hangete ja ideekonkursside läbiviimisel riigihangete direktiive.

Avaliku sektori võrdlusvahend: laialdaselt kasutatav võrdlusvahend, millega kontrollitakse, kas erainvesteeringu kasutamine on traditsioonilise hankega võrreldes kulutõhusam.

Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega: ELi eelarve täitmise viis, mille raames delegeerib komisjon täitmisülesanded liikmesriikidele, kandes ise lõplikku vastutust ELi eelarve täitmise eest.

Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse ekspertkeskus (EPEC): EIP-lt toetust saav ja liikmesriikidega koostööd tegev keskus, kes jälgib valdkondliku ja riikliku avaliku ja erasektori partnerluse turul toimuvat ning toetab institutsioonilise suutlikkuse arendamist avaliku ja erasektori partnerluse haldamiseks liikmesriikide haldusasutustes.

Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (ESA): ESA statistilised andmed kogutakse valitsemissektori makrotasandil ning neid kasutatakse riigi rahanduspoliitika võrdlusraamistikuna, sh liikmesriikide aruandluses eelarvepuudujäägi ja võla Maastrichti kriteeriumidele vastavuse kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 549/2013 kohaselt kehtib ESA 2010 alates septembrist 2014 kõigile liikmesriikidele.

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF): fondi eesmärk on edendada Euroopa Liidu sisest majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendades eri piirkondade arengutaseme vahelisi erinevusi peamiselt ettevõtetele antava finantstoetuse kaudu, millega toetatakse taristu rajamist ja tootlikke töökohti loovaid investeeringuid.

Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI): komisjoni Euroopa investeerimiskava (Junckeri komisjoni esimese suure algatuse) peamine tugisammas. EFSI eesmärk on ajavahemikul 2015–2017 eraldada vähemalt 315 miljardit eurot avaliku ja erasektori pikaajalisteks investeeringuteks kogu ELis. Fond on loodud Euroopa Investeerimispanga (EIP) raames piiramatu kestusega sihtfondina, et rahastada projektide riskantsemaid osi. EIP võetud täiendav risk kaetakse kuni 16 miljardi euro suuruse tagatisega. Liikmesriigid võivad EFSIsse sissemakseid teha. EFSI võib rahastada ühishuviprojekte või muid ühendusprojekte. Auditi ajal ei olnud eel vastu võetud õigusakti ettepanekut EFSI kestuse pikendamiseks aastani 2020 ja ELi eelarvetagatise suurendamiseks 26 miljardi euroni, et tõsta investeerimissiht 500 miljardile eurole.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid (ESIF): Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid hõlmavad viit eraldiseisvat fondi, mille eesmärk on vähendada regionaalset ebavõrdsust Euroopa Liidus; fondide poliitikaraamistikud põhinevad seitsmeaastasel eelarveperioodil. Need fondid on Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF).

Euroopa ühendamise rahastu: rahastu eraldab alates 2014. aastat rahalist toetust kolmele valdkonnale – energeetika, transport ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT). Rahastu määratleb nende valdkondade järgneva aastakümne investeerimisprioriteedid, nagu elektri- ja gaasikoridorid, taastuvenergia kasutamine, ühendatud transpordikoridorid ja keskkonnahoidlikumad transpordiviisid, ülikiired lairibaühendused ja digitaalvõrgud.

Finantsvõimendus: ELi eelarvest ja riigi vahenditest rahastatud rahastamisvahendite puhul väljendatakse finantsvõimendust selle kaudu, kui mitu eurot rahastamist (avaliku ja erasektori vahendid kokku) saab lõppsaaja iga rahastamisvahendisse suunatud avaliku sektori eraldatud euro kohta.

Jessica: Euroopa Komisjoni algatus, on mis on töötatud välja koostöös EIP ja Euroopa Nõukogu Arengupangaga (CEB). See toetab integreeritud linnade säästvat arengut ja uuendamist finantskorraldusvahendite kaudu, mis on sätestatud nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1083/2006 (milles nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta)¹.

Kombineeritud projekt: avaliku ja erasektori partnerluse projekt, milles kasutatakse nii ELi kui erasektori rahastamist.

Korraldusasutus: liikmesriigi määratud riiklik, piirkondlik või kohalik haldusasutus või avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik, kelle ülesanne on rakenduskava juhtimine. Korraldusasutuse kohustuste hulka kuulub rahastatavate projektide valimine, järelevalve projektide elluviimise üle ning komisjonile esitatav finants- ja tulemuste alane aruandlus.

Lõplik finantskokkulepe: hetk, mil konkreetse avaliku ja erasektori partnerlusprojekti kõik rahastamislepingud on alla kirjutatud ning nendes sisalduvad tingimused on täidetud. See võimaldab projekti rahastamisallikaid (nagu laene, omakapitali, tagatisi) kasutama hakata, et projekti rakendamine saaks alata.

Programmitöö periood: mitmeaastane raamistik struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi kulutuste kavandamiseks ja rakendamiseks.

Rahastamisvahendid: üldnimetus lepingutele, mis annavad nende valdajale teatud nõude võlgniku suhtes. EL toetab kolme liiki rahastamisvahendeid: omakapitali-, laenu- ja tagatisvahendeid. Omakapitali- ja laenuvahendid on lepingud investori ja investeerimisobjekti või laenuandja ja laenuvõtja vahel. Tagatised on lepingud, mille puhul tagaja tagab investori või laenuandja õigused.

Rakenduskava: rakenduskavas esitatakse liikmesriigi prioriteedid ja erieesmärgid ning see, kuidas projektidele suunatud rahastust (ELi ja liikmesriigi tasandi avaliku ja erasektori kaasrahastamine) konkreetsel perioodil kasutatakse (tavaliselt 7 aastat). Need projektid peavad aitama saavutada teatud arvu eesmärke, mis on kindlaks määratud rakenduskava prioriteetsete suundade tasandil. Rakenduskava rahalised vahendid võivad olla pärit Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja/või Euroopa Sotsiaalfondist. Rakenduskava koostab liikmesriik ja komisjon peab selle heaks kiitma enne, kui ELi eelarvest saab makseid teha. Rakenduskavu saab nende kehtivusperioodil muuta üksnes mõlema poole nõusolekul.

Riigihange: riigihange on protsess, mille abil riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused või üksused hangivad tooteid ja tellivad teenuseid ja ehitustöid. Kui erasektori ettevõtted hangivad tooteid suurel määral avaliku sektori rahastamise toel või kui seda nõuab rahastamisleping, peavad ka nemad järgima riigihanke-eeskirju ja/või -põhimõtteid.

Suurprojekt: majanduslikult kokkukuuluvatest järjestikustest töödest koosnev ja täpset tehnilist funktsiooni täitev ning selgeid eesmärke omav projekt, mille kogumaksumus (mida võetakse arvesse fondide kaasrahastamise määramisel) ületab 50 miljonit eurot (transpordiprojektide puhul 75 miljonit eurot). Projekti tasandil on vajalik komisjoni heakskiit.

Toetused: eelarvest pärit sihtotstarbelised tagastamatud maksed, mille abil rahastatakse meetmeid, mis on kavandatud selleks, et aidata saavutada Euroopa Liidu poliitika osaks olev eesmärk, või toetada sellise asutuse toimimist, kes tegutseb ELi üldistes huvides või kellel on liidu poliitika osaks olev eesmärk.

Ühissätete määrus: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006².

Ühtekuuluvusfond (ÜF): Ühtekuuluvusfondi raames rahastatakse Euroopa Liidu sisese majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise eesmärgil keskkonna- ja transpordiprojekte liikmesriikides, mille rahvamajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on väiksem kui 90% ELi keskmisest.

Üleeuroopalised transpordivõrgud (TEN-T): üleeuroopalised transpordivõrgud (TEN-T) on Euroopas kavandatud maantee-, raudtee-, õhu- ja veetranspordivõrgud. TEN-T taristu arendamine on tihedalt seotud ELi transpordipoliitika elluviimise ja edasise arenguga. See hõlmab põhivõrku ja üldvõrku, mis peavad olema lõpetatud vastavalt aastal 2030 ja 2050.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi ühtekuuluvusse, majanduskasvu ja kaasamisse tehtud investeeringute kuluvaldkondade eest vastutav II auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Iliana Ivanova. Auditit juhtis kontrollikoja liige Oskar Herics, keda toetasid kabinetiülem Thomas Obermayr, valdkonnajuht Pietro Puricella, auditijuht Enrico Grassi ning audiitorid Guido Fara, Di Hai, Svetoslav Hristov, Maria del Carmen Jiménez, Chrysoula Latopoulou ja Maria Ploumaki.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel. +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2018

© Euroopa Liit, 2018

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida EU Bookshopi kaudu: https://op.europa.eu/et/web/general-publications/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt http://europa.eu/contact).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et/data) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.