Üleujutuste direktiiv: riski hindamisel tehti edusamme, kuid kavandamist ja rakendamist tuleb parandada

Kokkuvõte

I

Üleujutused võivad tekitada vigastusi ja põhjustada surmajuhtumeid, märkimisväärset majanduslikku kahju ning kahjustada keskkonda ja kultuuripärandit. Suured üleujutused on Euroopas sagenenud. Viimastel aastatel on registreeritud enam kui kaks korda rohkem keskmise kuni suure ulatusega äkktulvasid kui kaheksakümnendate aastate lõpus. Kliimamuutused on raskendavaks teguriks, kutsudes esile muutusi sademete esinemises ja ilmastikuoludes ning põhjustades merevee taseme tõusu, vallandades seeläbi sagedasemad ja tõsisemad üleujutused. Erinevad nähtused, näiteks rannikualade erosioon, tormid merel, tõusud ning tuuled, mis tõusuvett rannikule suruvad, suurendavad rannikualadel üleujutuste ohtu.

II

Vastuseks sagenevatele üleujutustele võttis EL 2007. aastal vastu üleujutuste direktiivi. Selles raamistikus oli kontrollikoja eesmärk kindlaks teha, kas üleujutuste direktiivi kohane üleujutuste ennetamine ning nendega seotud kaitse ja valmisolek põhinevad usaldataval analüüsil ja kas rakendatav lähenemisviis on tõenäoliselt tulemuslik.

III

Kontrollikoda leidis, et üleujutuste direktiivil on üldiselt olnud positiivne mõju, kuid et üleujutustega seotud meetmete rakendamisel esineb puudusi rahaliste vahendite eraldamisel. Kõik liikmesriigid on alustanud üleujutusriski maandamise kavade elluviimist, kuid neid tuleb veel täiustada. Kontrollikoda täheldas, et tulevikus tuleb lahendada olulised probleemid seoses kliimamuutuste, üleujutustevastase kindlustuse ja ruumilise planeerimise palju ulatuslikuma integreerimisega üleujutusriski maandamisse.

IV

Kontrollikoda leidis, et üleujutuste direktiiv on parandanud komisjoni ja liikmesriikide vahelist koordineeritust, eelkõige tänu komisjoni kontrolli- ja järelevalvefunktsioonile ning spetsiaalsele töörühmale, millega loodi foorum koordineerimiseks ning teadmiste ja parimate tavade jagamiseks. Kontrollikoja külastatud liikmesriigid tunnustasid üleujutuste direktiivi positiivset osa üleujutusriski hindamise ja maandamise standardite kehtestamisel. Samuti tugineb direktiiv juba tehtud tööle, eelkõige pikaajalisele liikmesriikidevahelisele koostööle, ja sellega nõutakse, et liikmesriigid võtaksid meetmeid inimeste teadlikkuse tõstmiseks üleujutuste kohta.

V

Üleujutusriski maandamise kavades olid rahastamisallikad vaid osaliselt kindlaks määratud ja tagatud, ning piiriüleste investeeringute rahastamine oli piiratud. Lisaks sellele esines nende piiratud vahendite jagamiseks kasutatavates järjestamismenetlustes puudusi ning raha ei eraldatud vastavalt kehtestatud prioriteetidele.

VI

Üleujutustega seotud projektide elluviimisel kasutas enamik liikmesriike projektide kulutõhususe maksimeerimiseks tasuvusanalüüse, kuid kontrollikoda täheldas puudusi selles, kuidas liikmesriigid neid kasutasid. Pöörati tähelepanu sellele, et projektid oleksid kooskõlas veepoliitika raamdirektiiviga, kuid teatud liikmesriigid peavad tegema selleks täiendavaid jõupingutusi. Rohelise taristu projektid kujutavad endast kulutõhusat viisi üleujutusohu vähendamiseks, kuid kahe kolmandiku külastatud liikmesriikide kavades ei keskendutud rohelisele taristule.

VII

Seoses tulevikus lahendust nõudvate probleemidega leidis kontrollikoda, et liikmesriigid suutnud võtta arvesse kliimamuutuste mõju üleujutuste ulatusele, esinemissagedusele ja toimumiskohtadele. Üldiselt kasutasid liikmesriigid varasemate perioodide andmeid, millega kaasneb oht, et neis ei kajastu tulevased ilmastikutingimused või võimalikud muutused üleujutuste esinemissageduses ja raskusastmes. Üleujutustega seotud mittestruktuursete meetmete puhul leidis kontrollikoda, et kui liikmesriigid olid otsustanud üleujutustevastase erakindlustuse kasuks, oli kindlustus vähestel. Üleujutusriski maandamiseks on kehtestatud mõningad maakasutuse ja ruumilise planeerimise eeskirjad, kuid liikmesriigid peaksid neid veelgi täiustama.

VIII

Loetletud leidude alusel esitab kontrollikoda komisjonile järgmised soovitused:

• kontrollida, et liikmesriigid suurendaksid vastutust, määrates üleujutusriski maandamise kavades kindlaks mõõdetavad ja ajaliselt piiritletud eesmärgid üleujutustega seotud meetmete võtmiseks;
• hinnata ja anda aru selle kohta, kas liikmesriigid on kindlaks määranud rahastamisallikad, et täita üleujutusriski maandamise kavadest tulenevaid vajadusi, ja koostanud vastava ajakava; paluda liikmesriikidel kaaluda rahvusvaheliste vesikondade üleujutusvastaste meetmete puhul koos piiriüleste investeeringute tegemist;
• kaasrahastada üksnes selliseid üleujutuste vastu võitlemise meetmeid, mille puhul seatakse prioriteediks projektid, mis põhinevad objektiivsetel ja asjakohastel kriteeriumidel, nagu kvaliteetne tasuvusanalüüs, ning vajaduse korral kriteerium, mis käsitleb projektide piiriülest mõju;
• tagada, et liikmesriigid järgiksid üleujutuste maandamise kavades välja pakutud uue üleujutuste taristu vastavust veepoliitika raamdirektiivile, ning kontrollida, et iga kord, kui taotletakse kaasrahastamist ELi vahenditest, on liikmesriigid analüüsinud oluliste täiendavate roheliste meetmete rakendamise teostatavust;
• kontrollida, et üleujutusriski maandamise kavad hõlmavad kliimamuutustest üleujutustele tuleneva mõju kohta teadmiste parandamise ja mõju modelleerimise meetmeid. Kontrollida teise tsükli alustamiseks vajalike dokumentide läbivaatamisel, et liikmesriigid integreeriksid kliimamuutuste mõju paremini üleujutusriski vastasesse kaitsesse, üleujutuste ennetamisesse ning nendega seotud valmisolekusse, ning kontrollida, kas liikmesriikidel on kavas meetmed üldsuse teadlikkuse suurendamiseks üleujutusriskivastase kindlustuse kasulikkusest ning sellise kindlustuse omajate osakaalu suurendamiseks, kasutades selleks näiteks koostööd üleujutuskindlustust pakkuva avaliku ja erasektori ettevõtete vahel;
• kontrollida, kas liikmesriigid on kasutanud oma üleujutusriski maandamise kavasid selleks, et hinnata, mil määral on liikmesriikide maakasutuse kavandamise eeskirjad kooskõlas üleujutuste direktiiviga, ning teavitada liikmesriike headest tavadest ja anda neile suuniseid.

Sissejuhatus

Üleujutuste olulisus

01

Üleujutused võivad põhjustada vigastusi, surmajuhtumeid, märkimisväärset majanduslikku kahju, kahjustada keskkonda ja kultuuripärandit ning tingida inimeste ümberasustamise. Näiteks põhjustasid 2016. aasta mais ja juunis toimunud üleujutused vähem kui kahe nädala jooksul vähemalt 18 inimese surma ja tekitasid üheksas liikmesriigis¹ kokku enam kui 3,7 miljardi euro ulatuses kahju. 2013. aasta mais ja juunis põhjustasid sarnased sündmused vähemalt 26 inimese surma ja tekitasid enam kui 13 miljardi euro ulatuses kahju seitsmes liikmesriigis².

02

Hüdroloogiliste nähtuste põhjustatud majanduslik kahju kogu ELis ajavahemikus 1980–2017 oli ligikaudu 166 miljardit eurot. See moodustab umbes ühe kolmandiku kogu kliimamuutustega seotud nähtuste tekitatud kahjust³. Praeguste suundumuste jätkumise korral⁴ kasvab üleujutuste tekitatav kahju kogu ELis kontrollperioodil (1981–2010) tekitatud 7 miljardi euro suuruselt aastaselt kahjult 2020. aastateks 20 miljardi euroni aastas, 2050. aastateks 46 miljardi euroni aastas ja 2080. aastateks 98 miljardi euroni aastas⁵.

03

Võrreldes 1985. aastaga on üleujutused Euroopas sagenenud. Viimaste aastate suundumus näitab, et võrreldes kaheksakümnendate aastate lõpuga on registreeritud enam kui kaks korda rohkem keskmise kuni suure raskusastmega⁶ äkktulvasid⁷.

Kliimamuutuste tähendus

04

Kliima muutudes esinevad Euroopas tugevamad sademed ja tormid ning merevee tase tõuseb. Euroopa Keskkonnaameti (EEA)⁸ andmetel muutuvad jõgede, paduvihmast põhjustatud ja rannikualade üleujutuste tagajärjed Euroopas üldiselt halvemaks, kuna üleujutuste intensiivsus ja sagedus on kohalikul ja piirkondlikul tasandil suurenenud.

05

Täheldatud kliimamuutused ja tuleviku kliimaprognoosid näitavad märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi Euroopa sademetes. Prognooside kohaselt suureneb Põhja-Euroopas aastane sademete hulk. Osades Euroopa piirkondades (vt joonis 1) võib talvine sademete hulk käesoleva sajandi viimaseks 20 aastaks kasvada enam kui 25% võrra.

06

Kui jõgikond ei ole võimeline piisavalt palju vett ära juhtima, et tulla toime sademetest tekkinud vee mahuga, toob see kaasa jõgede üleujutused. Suurte jõgede, näiteks Doonau, Reini või Elbe ääres võivad üleujutused esineda märkimisväärse aja möödudes pärast vihmasadu ja kesta koguni kuid⁹.

07

ELis asuvatel Vahemere rannikualadel võib aastane sademete koguhulk aga käesoleva sajandi viimaseks 20 aastaks enam kui 50% võrra¹⁰ väheneda. Pikemad ja sagedasemad vihmatud perioodid võivad kahjustada maakatet, põhjustades erosiooni ja suurendades äikesevihmade ajal äravoolava pinnavee hulka¹¹.

08

Kogu Euroopas muutuvad vihmasajud tõenäoliselt tugevamaks¹². Ruumiliselt piiratud ja väga tugevad vihmasajud võivad tekitada äkktulvasid. Äkktulvad võivad omakorda põhjustada surmajuhtumeid ja tekitada ulatuslikku kahju¹², eriti linnades, kus ei ole nõuetekohast äravoolusüsteemi. Äkktulvad esinevad üha sagedamini, eriti Vahemere piirkonnas ja mägedes¹³. Neid on keeruline prognoosida, kuna äkktulvasid põhjustab eriline meteoroloogiline dünaamika, mida mõjutavad kohalikud tingimused, näiteks topograafia, tuuled ja kaugus merest. Äkktulvade prognoosimise parandamiseks vajatakse konkreetseid teadusuuringuid (vt 1. selgitus).

09

Erinevad nähtused, näiteks rannikualade erosioon, tormid merel, tõusud ja tõusuvett rannikule suruvad tuuled suurendavad ELi rannikupiirkondades üleujutuste ohtu. Kliimamuutustest tingitud merevee taseme tõus suurendab seda ohtu veelgi (vt 2. selgitus).

10

Merevee tase ei tõuse kogu ELis ühtlaselt, kuid valdaval enamikul rannikualadest tõuseb see käesoleva sajandi lõpuks rahvusvahelise kliimamuutuste rühma 1,8 °C ülemaailmse temperatuuritõusu stsenaariumi kohaselt võrreldes aastatega 1986–2005 tõenäoliselt rohkem kui 30 cm võrra¹⁷ (vt joonis 2). Suurte heitkoguste stsenaariumi puhul (temperatuuri tõus 3,7 °C sajandi lõpuks võrreldes aastatega 1986–2005¹⁸) võib kasv olla vahemikus 45–82 cm.

11

Prognoositav merevee taseme tõus ja muutused tormipuhangute tugevuses ja esinemissageduses põhjustavad ennustuste kohaselt märkimisväärset kahju kogu Euroopa rannikupiirkondades²⁰. Nendes tihedalt asustatud piirkondades on märkimisväärne osa varadest. Selline kliimariskide ja ulatuslikult kasutatavate alade kokkulangemine suurendab võimalike kahjude suurust ning muudab riski- ja hindade ebakindluse modelleerimise veelgi keerukamaks²¹.

12

Kõike eespool nimetatud süvendavad ka sagedamini esinevad, tugevamad ja pikema kestusega igat tüüpi kliimanähtused²². Liustike sulamine nõrgestab tõenäoliselt Ameerika ja Euroopa vahelisi merehoovusi, sealhulgas Golfi hoovust, ning õhuvoolusid, sealhulgas jugavoolu²³. Need muutused võivad muuta Euroopa ilmastikuolusid, näiteks tuues kaasa pikemaid tormi-, vihma- või põuaperioode.

13

Allpool esitatud tabel 1 võtab kokku punktides 5–12 kirjeldatud nähtused ja nende mõju erinevat liiki üleujutustele.

Tabel 1

Ülevaade kliimamuutustega seotud nähtustest ja nende mõjust üleujutustele

	Mõju üleujutuste raskusastmele
Kliimamuutustega seotud nähtus	Jõgede üleujutused	Vihmaveest põhjustatud üleujutused	Rannikualade üleujutused
Rohkem sademeid osades Euroopa piirkondades, tugevamad vihmasajud	⇧	⇧
Vähem sademeid teistes piirkondades, kuid suurem äravoolava pinnavee hulk ja tugevamad sajud	⇩	⇧
Merevee taseme tõus	⇧ (suudmealad)		⇧
Sagedamini esinevad, tugevamad ja pikema kestusega erinevad äärmuslikud ilmastikunähtused	⇧	⇧	⇧

ELi senine tegevus

Millised on võimalikud lahendused seoses üleujutuste ennetamise ning nendega seotud kaitse ja valmisolekuga?

14

Vastusena Kesk-Euroopas ja Lõuna-Prantsusmaal 2002. aastal toimunud tõsistele üleujutustele võttis EL 2007. aastal vastu üleujutuste direktiivi²⁴, et koordineerida vesikondade tasandil üleujutuste ennetamist ning nendega seonduvat kaitset ja valmisolekut liikmesriikides ning nende vahel. Üleujutustega on kõige parem tegeleda vesikondade tasandil, kasutades erinevaid meetmeid vee äravoolu vähendamiseks, jõevoolu aeglustades, lastes veel üle ujutada looduslikku ja põllumajandusmaad, kaitstes tundlikke varasid (vt joonis 3, vesikondade tasandil võetavad meetmed) ja vältides vastavalt üleujutuste direktiivis kehtestatud nõuetele üleujutuste levimist allavoolu (vt joonis 4).

15

Üleujutustega seotud probleemide lahendamiseks vesikondade tasandil võib allpool kirjeldatud viisil kasutada kombineeritult n.ö rohelist ja halli taristut, mida illustreerivad ka joonised 3 ja 4.

• Tavapäraste üleujutustevastase kaitse lahenduste hulka kuuluvad tammid, kaldavallid, kanalid, tormipuhangutevastased kaitsestruktuurid ja üldised barjäärid²⁵. Selliseid sageli betoonist rajatud rajatisi nimetatakse halliks taristuks.
• Lammid, märgalad ja jõesängide loogete taastamine võivad vähendada üleujutuste mõju. Selliseid lahendusi nimetatakse roheliseks taristuks. Üleujutuste direktiivi artikkel 7 sätestab, et üleujutusriski maandamise kavades tuleks võtta arvesse alasid, mis võivad üleujutusi kinni pidada, näiteks looduslikud lammid.

16

Lisaks struktuursele hallile ja rohelisele taristule (vt I lisa) võivad üleujutusohtu inimestele ja varale vähendada ka muud lahendused. Nende hulka kuuluvad maakasutuse planeerimine²⁶, tegevus teadlikkuse suurendamiseks²⁷ ja kindlustus. Kontrollikoda osutab nendele meetmetele kui mittestruktuursetele meetmetele.

Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide roll

17

Komisjonis vastutab üleujutuste direktiivi liikmesriikide õigusesse ülevõtmise ja selle rakendamise koordineerimise ning selle üle järelevalve teostamise eest keskkonna peadirektoraat. Samuti on peadirektoraadil liikmesriikidepoolsete rikkumiste korral õigus algatada rikkumismenetlust. Üleujutustega seotud meetmete rakendamisse sekkuvad ka muud komisjoni peadirektoraadid, eelkõige põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ning regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat, kes täidavad oma kohustusi seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide²⁸ jagatud eelarve täitmisega (vt punkt 21).

18

Komisjon kavatseb 2019. aastal viia lõpule veega seotud õigusaktide hindamise, et suunata ELi veepoliitika edasist arengut, sealhulgas üleujutusriski maandamist.

19

Liikmesriigid vastutavad üleujutuste direktiivi tegeliku rakendamise eest üleujutusriski maandamiseks. Selleks on liikmesriigid määranud valglapiirkondade ametiasutused. Direktiivi kohaselt on liikmesriigid kohustatud hindama kõikide normaalolekus veega katmata maade üleujutusriski, hindama eelnevate ja tulevikus tõenäoliselt aset leidvate üleujutuste ulatust, kaardistama ohustatud vara ja haavatavad inimesed ning võtma meetmeid üleujutusriski vähendamiseks (vt 3. selgitus).

20

Samuti peavad liikmesriigid direktiivi kohaselt koordineerima omavahel oma tegevuse üleujutusriski maandamisel riigipiire ületavates vesikondades ning vältima meetmete võtmist, mis suurendaksid üleujutusohtu naabruses asuvates riikides. Direktiivi esimene üleujutusriski maandamise kavade rakendustsükkel hõlmab perioodi ajavahemikus 2016–2021 ning teine rakendustsükkel perioodi 2022–2027.

21

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide (jagatud eelarve täitmine) jaoks koostavad liikmesriigid programmdokumendid, mis läbivad seejärel komisjoni hindamise ja heakskiitmise. Liikmesriigid tegelevad programmides sisalduvate meetmete kavandamise, rakendamise ja järelevalvega. Nimetatud programmidest võib kaasrahastada üleujutusriski maandamise kavades sisalduvat üleujutustega seotud tegevust.

Olemasolevad ELi vahendid

22

Üleujutusriski maandamiseks tehtavaid kulutusi rahastatakse nii liikmesriikide kui ka ELi eelarvest. Ei liikmesriigid ega ka Euroopa Komisjon ei kogu ja esita süstemaatiliselt andmeid üleujutustega seotud kulutuste kohta.

23

Liikmesriikide hulgas läbi viidud uuringu põhjal³⁰ leidis komisjon, et need 17 liikmesriiki, kelle kohta oli teavet, kulutasid kuni 2015. aastani nelja aasta pikkusel perioodil keskmiselt 2,5 miljardit eurot aastas³¹, mis pärines nii riiklikest kui ka ELi allikatest.

24

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Maaelu Arengu Põllumajandusfondi raames üleujutustele eraldatavaid summasid ei ole võimalik kvantifitseerida. Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi ajavahemikuks 2014–2020 ette nähtud kulutused kliimamuutustega kohanemisele ning kliimaga seonduvate riskide ennetamisele ja maandamisele (hõlmab nii üleujutuste kui ka erosiooni, tulekahjude, tormide ja põuaga seonduvaid kulutusi) moodustasid kokku ligikaudu 6,3 miljardit eurot³², s.t keskmiselt umbes 0,9 miljardit eurot aastas. Seega on üleujutustega seotud vaid teadmatu osa sellest summast. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi raames tehtavate üleujutustega seotud kulutuste kohta puuduvad usaldusväärsed hinnangud.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

25

Kontrollikoja eesmärk oli teha kindlaks, kas üleujutuste direktiivi kohane üleujutuste ennetamine ning nendega seotud kaitse ja valmisolek tuginevad usaldusväärsele raamistikule ja kas rakendatav lähenemisviis on tõenäoliselt tulemuslik.

26

Konkreetsemalt uuriti, kas üleujutuste direktiivil on üldiselt positiivne mõju üleujutustega seotud meetmete raamistiku loomisele, kas liikmesriigid haldavad rahalisi vahendeid asjakohaselt ja rakendavad hästi oma üleujutusriski maandamise kavasid ning kas liikmesriigid võtavad piisavalt arvesse olulisi probleeme, mis tulevikus lahendada tuleb.

27

Kontrollikoja auditikriteeriumide aluseks olid ELi poliitikadokumendid, õigusaktid, komisjoni suunised, uuringud ja muud väljaanded, liikmesriikide ametiasutustega peetud kohtumised³³ ning kontrollikoja 2017. aastal septembris Madalmaadesse korraldatud katselähetus. Kontrollikoda vaatas läbi ka olemasoleva kirjanduse ja konsulteeris kliimamuutuste valdkonna ja üleujutusvastase kindlustuse ekspertidega.

28

2017. aasta oktoobrist detsembrini külastas kontrollikoda auditi raames valitud vesikondi järgmises kaheksas liikmesriigis: Sloveenia, Itaalia, Hispaania, Portugal, Rumeenia, Bulgaaria, Austria ja Tšehhi Vabariik³⁴. Nendes vesikondades³⁵ kontrollis kontrollikoda ka 31 kaasrahastatud üleujutuste projekti³⁶, et hinnata nende vastavust üleujutuste direktiivi ja üleujutusriski maandamise kavade nõuetele.

29

Samuti hindas kontrollikoda, kas komisjon³⁷ oli taganud üleujutuste direktiivi nõuetekohase rakendamise ja üleujutustega seotud meetmete võtmise teistes poliitikavaldkondades.

30

Kuna üleujutusriski maandamise kavade raames ajavahemikus 2016–2021 tehtavad kulutused on alles varases järgus, keskendutakse käesolevas aruandes nimetatud kavades ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmides kavandatavatele kuludele. Seepärast ei anta käesolevas aruandes hinnangut üleujutuste direktiivi esimeseks tsükliks kavandatud meetmete üldisele tõhususele.

31

Auditis ei käsitletud hädaolukordade ja taastamisega seotud tegevust, kuna on selles valdkonnas juba kontrolli teostanud³⁸ ning kuna see ei jää nii või teisiti üleujutuste direktiivi reguleerimisalasse.

Tähelepanekud

Üleujutuste direktiivil on üldiselt olnud positiivne mõju…

32

Käesolevas osas hinnatakse, kas üleujutuste direktiiv on edukalt loonud raamistiku, mis on liikmesriikides juba toimunud arengule tuginedes ja kõiki asjaomaseid sidusrühmi kaasates edendanud üleujutusriski hindamist ja selle maandamist.

Direktiiv on parandanud komisjoni ja liikmesriikide vahelist koordineeritust

33

Komisjon on läbi vaadanud liikmesriikide saadetud esialgsed üleujutusriski hindamised ja üleujutusohu ja -riski kaardid³⁹. Üleujutusriski maandamise kavade läbivaatamine on veel pooleli. See töö peaks olema aluseks komisjoni Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavale aruandele üleujutuste direktiivi rakendamise kohta, mille tähtaeg on 2018. aasta detsember ja milles võetakse arvesse ka kliimamuutusi.

34

Komisjon kontrollis⁴⁰, kuidas liikmesriigid olid üleujutuste direktiivi oma õigusesse üle võtnud. 2018. aasta juuli seisuga oli komisjon lõpetanud kõik ülevõtmisega seotud rikkumismenetlused; kaks juhtumit jäid siiski avatuks, kuna Kreeka ja Hispaania esitasid üleujutusriski maandamise kavad hilinemisega.

35

Üleujutuste direktiivi rakendamine peab olema kooskõlas veepoliitika raamdirektiiviga. Komisjon tagab selle kooskõlastatuse peamiselt mõlemat strateegiat toetava ühise rakendusstrateegia abil ning eelkõige üleujutuste töörühma (töörühm F) kaudu, kus liikmesriigid oma kogemusi jagavad.

36

Kontrollikoda leidis, et nimetatud töörühm on edukas komisjoni ja liikmesriikide vahelist koostööd võimaldav foorum⁴¹.

37

Üleujutuste direktiivi kohaselt vastutavad riski hindamise ja planeerimistegevuse eest liikmesriigid. Üldiselt on kontrollikoda seisukohal, et liikmesriikide vastutavad asutused on kehtestanud selge rolli- ja ülesannete jaotuse erinevate riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asjaomaste ametiasutuste vahel.

Üleujutuste direktiivi tulemusena paranes üleujutusriski hindamine

38

Üleujutuste direktiivi peamine saavutus on üleujutusohu määratluse standardimine. Üleujutusrisk on üleujutuse esinemise tõenäosus koos selle mõjuga inimestele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandusele. Kõik külastatud liikmesriigid kasutasid üleujutusriski kindlaks määramisel seda lähenemisviisi.

39

Kõik liikmesriigid, mida kontrollikoda külastas, kasutasid oma hindamis- ja maandamistegevuses üleujutuste direktiivis sätestatud viiest etapist koosnevat lähenemisviisi (vt joonis 5).

40

Üleujutusohu kaardid näitavad üleujutuste ulatust eri tõenäosusega stsenaariumite puhul. Kõik külastatud liikmesriigid kasutasid üleujutuste direktiivis nõutud tõenäosusstsenaariume: väike tõenäosus, keskmine tõenäosus ja suur tõenäosus. Samuti nõutakse üleujutuste direktiivis, et iga tõenäosusstsenaariumi puhul kajastaksid üleujutusohu kaardid lisaks üleujutuse ulatusele ka tulvavee kõrgust (vt näide II lisas) ja, kui see on asjakohane, voolukiirust. Need näitajad on, eelkõige äkktulvade puhul, üleujutustest tuleneva võimaliku varale tekitatava ja inimkahju hindamisel hädavajalikud. Liikmesriigid kasutasid kaartide koostamisel keerukaid mudeleid, kasutades nende kalibreerimiseks välimõõtmiste tulemusi (vt ka punktid 63–67).

Üleujutuste direktiiv tugineb varasemale tööle, sealhulgas liikmesriikide pikaajalisele koostööle

41

Topelttöö vältimiseks lubab üleujutuste direktiiv liikmesriikidel kasutada olemasolevaid riskihindamis- ja planeerimisdokumente. Näiteks Itaalia ja Portugal kasutasid olemasolevaid dokumente, selle asemel et viia läbi uut üleujutusriski esialgset hindamist, tagades seeläbi senise praktika jätkuvuse.

42

Üleujutuste direktiiv kohustab vastutavaid ametiasutusi võtma kõikides riski hindamise ja planeerimistegevuse etappides arvesse piiriüleseid aspekte (vt 4. selgitus).

43

Piiriülene üleujutustega seotud tegevus tugineb pikaajalisele liikmesriikidevahelisele koostööle ja hõlmab peamiselt teabevahetust kahepoolsetel kohtumistel, hüdroloogilistest prognoosidest teavitamist ning tehniliste standardite ühtlustamist. Külastatud liikmesriigid ei ole veel loonud rahvusvahelisi üleujutusriski maandamise kavasid rahvusvaheliste vesikondade tasandil, nagu on soovitatud üleujutuste direktiivis⁴².

Liikmesriigid võtsid meetmeid inimeste teadlikkuse tõstmiseks üleujutuste kohta

44

Avalikkuse teavitamine ja konsulteerimine suurendavad inimeste teadlikkust üleujutusriski kohta. Üleujutuste direktiivis nõutakse, et liikmesriigid avalikustaksid üleujutusriski esialgsed hinnangud, üleujutusohu ja üleujutusriski kaardid ning üleujutusriski maandamise kavad. Kontrollikoda leidis, et seda nõuet täidavad kõik liikmesriigid, tehes nimetatud dokumendid internetis kättesaadavaks.

45

Head tava täheldati Madalmaades ja Portugalis, kus koguni analüüsiti inimeste teadlikkust üleujutusriski kohta. Analüüsides leiti aga, et teadlikkus on endiselt madal.

… kuid rahaliste vahendite eraldamisel esines puudusi

46

Käesolevas osas hindab kontrollikoda liikmesriikides kasutusel olevat üleujutusriski maandamise rahastamise korda.

Üleujutusriski maandamise kavades kehtestatud eesmärgid ei ole tavaliselt mõõdetavad ega tähtajalised

47

Usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt peavad poliitikaeesmärgid olema sõnastatud täpsel, mõõdetaval, saavutataval, asjakohasel ja ajaliselt piiritletud viisil. Üleujutuste direktiivi artikkel 7 kohustab liikmesriike kehtestama üleujutusriski maandamiseks asjakohased eesmärgid ning lisama oma üleujutusriski maandamise kavadesse meetmed nende eesmärkide saavutamiseks.

48

Austrias on eesmärgid ajaliselt piiritletud ning ametiasutused kasutasid meetmete edenemise jälgimiseks seitset kategooriat. Madalmaades leidis kontrollikoda, et mõõdetavaid eesmärke kasutati projektis „Room for the River“ (vt punkt 67).

49

Ülejäänud seitsmes liikmesriigis, mida kontrollikoda külastas, olid üleujutusriski maandamise kavades kehtestatud poliitikaeesmärgid aga liiga üldised. Näiteks Itaalia Ida-Alpide kavas ei olnud üleujutuste direktiivi eesmärke konkreetsele vesikonnale kohandatud ning need olid jäetud üldsõnaliseks: vähendada üleujutuste mõju i) inimeste tervisele, ii) keskkonnale, iii) kultuuripärandile ja iv) majandustegevusele. Kavas ei olnud kehtestatud ajaliselt piiritletud ning mõõdetavaid eesmärke. 2015. aastal tegi komisjon oma hindamises üleujutusriski maandamise kavade projektide kohta sarnase tähelepaneku.

Kavandatavateks üleujutustega seotud meetmeteks ei olnud kindlaks määratud ja tagatud piisavalt rahalisi vahendeid ning piiriüleseid investeeringuid rahastati vähe

50

Üleujutusriski maandamise kavades peaksid olema kindlaks määratud üleujutustega seotud meetmete rahastamise allikad ning liikmesriikide ametiasutused peaksid vajaliku rahastamise kindlustama. Kontrollikoda hindas, mil määral määratleti üleujutusriski maandamise kavades üleujutusriski maandamisega seotud tegevuseks, muu hulgas piiriülesteks investeeringuteks, tegelikkuses saadaolevad riiklikud ja ELi vahendid.

Vaid osaliselt esitatud ja tagatud rahastamisallikad

51

Külastatud üheksast liikmesriigist kuue puhul ei olnud riigi üleujutusriski maandamise kavas selgelt esitatud selle rahastamisallikaid ja vajaminevat summat (vt 5. selgitus). Komisjoni hinnangu kohaselt, millele viidati punktis 49, oli vaid vähem kui poolte kavade projektides esitatud selge teave olemasolevate eelarvevahendite kohta.

52

Üleujutusriski maandamise kavad ei ole rahastamiskavad. Kavades esitatud summad ei pruugi tegelikult olemas olla. Kavasid haldavatel vesikondade ametiasutustel ei ole üldiselt rahastamisvolitusi. Kavasid rahastavad erinevad ametiasutused, kes võtavad otsuseid vastu vastavalt oma menetluskorrale. Selline olukord suurendab üleujutusriski maandamisega seotud tegevuse rahastamise ebakindlust. Näiteks Ida-Alpide valglapiirkonnas Itaalias on kontrollikoja hinnangul 1,1 miljardi euro ehk 80% suurune ebakõla kavandatavate kulutuste ja olemasolevate rahastamisvõimaluste vahel.

53

Sellegipoolest leidis kontrollikoda märke sellest, et tehakse jõupingutusi rahaliste vahendite tagamiseks üleujutusriski maandamisega seotud tegevuseks. Näiteks Dutch Delta Fund on kavandanud üleujutustega seotud investeeringuteks 2030. aastani ligikaudu 7 miljardit eurot ja määranud kindlaks oma finantsvajadused kuni 2050. aastani. Sloveenia on selgelt leidnud rahastamisallikad, mis moodustavad umbes 75% ajavahemikul 2017–2021 vajaminevast 540 miljonist eurost.

ELi vahendid aitasid rahastada mõnda üleujutusriski maandamise kava

54

Neljas liikmesriigis, mida kontrollikoda külastas, moodustasid ELi vahendid märkimisväärse osa rahastamisest (vt 6. selgitus).

55

Hispaanias oli kahel vesikondi haldaval ametiasutusel, keda kontrollikoda külastas, ELi rahastamisele ebavõrdne juurdepääs: ühes vesikonnas ei olnud üleujutusvastased meetmed toetuskõlblikud ERFist kaasrahastuse saamiseks, kuigi riiklik rahastaminesamal ajal puudus⁴⁴. See põhjustas kahe projekti puhul, millega kontrollikoda külastuse ajal tutvus, eelarvepuudujäägi. Seevastu teises vesikonnas rahastati ERFi rakenduskava raames 15% üleujutusriski maandamise kavast.

56

Rumeenia eraldas 44% suure taristu rakenduskava prioriteetse suuna „Kliimamuutustega kohanemine, riskiennetus ja -ohjamine“ erieesmärgi eelarvest (vt 6. selgitus) ühele rannakaitseprojektile, mille raames sooviti taastada 13 km Musta mere äärseid randu. Projekt toob kasu kohalikule kinnisvara- ja turismiturule. See tähendab, et selle rakenduskava ülejäänud 239 miljonit eurot ELi vahendeid võivad katta umbes kaks kolmandikku esmatähtsate üleujutusvastaste ennetus- ja kaitseprojektide eelarvestatud kuludest.

Üleujutustega seotud piiriüleseid investeeringuid rahastati vähe

57

Piiriülesed projektid seisnesid peamiselt teabe vahetamises (vt punktid 20, 42 ja 43). Üleujutustega seotud taristut, millel võib olla rahvusvaheline mõju, rahastati vähe. Samas leidis kontrollikoda positiivseid näiteid, nagu näide 7. selgituses.

Projektide järjestamise menetlused peaksid olema üleujutusriski maandamise kavade prioriteetidega tugevamini seotud

58

Üleujutuste direktiivis nõutakse, et üleujutusriski maandamise kavades seataks meetmed tähtsuse järjekorda vastavalt nende eesmärkidele. Kontrollikoda uuris, kas liikmesriigid kasutasid projektide järjestamisel ja valimisel selliseid menetlusi.

59

Kontrollikoda leidis juhtumeid, kus prioriteetide seadmine põhines objektiivsetel kriteeriumidel (vt 8. selgitus).

60

Üleujutusriski maandamise kavad, mida kontrollikoda uuris, hõlmasid järjestamismenetlusi. Siiski esines kontrollikoja külastatud üheksast liikmesriigist seitsmes nendes menetlustes puudusi. Näiteks Portugalis, Rumeenias, Sloveenias ja Tšehhi Vabariigis oli järjestamise peamine kaalutlus projekti rakendamisvalmidus, mitte selle võimalik tulemuslikkus. Rumeenias pakuti üks projekt rakenduskava raames rahastamiseks välja sellepärast, et selle teostatavusuuring oli valmis, kuigi projekt ei liigitunud heakskiidetud metoodika kohaselt prioriteetsete projektide hulka.

Kuigi liikmesriigid on alustanud oma üleujutusriski maandamise kavasid elluviimist, tuleb neid veel täiustada

61

Üleujutuste direktiivis on sätestatud, et üleujutusriski maandamise kavade puhul võetakse arvesse projektide maksumust ja neist saadavat tulu. Käesolevas jaos hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid selliseid aspekte oma üleujutusriski maandamise kavades tehnoloogiate ja kvaliteetsete andmete, tasuvusanalüüsi ja mudelite abil arvesse võtnud.

62

Ka hinnatakse käesolevas jaos, kui suures ulatuses on liikmesriigid koordineerinud üleujutuste direktiivi rakendamist veepoliitika raamdirektiiviga ja kaalunud vastavalt üleujutusriski ohjamiseks rohelise taristu kasutamist⁴⁶.

Andmed: üleujutusriskide maandamise peamine lähtekoht

63

Üleujutusriskide maandamine eeldab kvaliteetseid andmeid ilma ja sademete, topograafia ja maakatte, jõgede ja hüdroloogiliste režiimide ning inimtegevuse kohta. Kontrollikoda leidis, et andmeid ohu ja riski kohta kogutakse eri allikatest, näiteks CORINE Land Cover⁴⁷, rahvaloendused, topograafilised andmed ning äriregistritest pärit teave, meteoroloogilised ja hüdroloogilised andmed. Üleujutuste prognoosid ja varajase hoiatamise süsteemid (vt ka punkt 43) osutusid valmiduse suurendamisel üldiselt väga tähtsaks.

64

Rumeenias leidis kontrollikoda puudusi topograafilistes ja maakasutuse andmetes, mis on hädavajalikud, et modelleerida äravoolu ja sellest tulenevat jõevoolu. Kontrollikoda täheldas ka, et Rumeenia on teinud hiljuti algatusi andmete kvaliteedi parandamiseks.

65

Kontrollikoda leidis, et kõik külastatud liikmesriigid olid veendunud tehnoloogiasse ja andmetesse investeerimise eelistes üleujutusriske maandada aitavate mudelite kasutamisel. Näiteks investeerisid Hispaania, Portugal, Rumeenia ja Sloveenia vihma- ja jõevee mõõtejaamade paigaldamisse ja uuendamisse (vt 9. selgitus). Need jaamad saavad meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste prognooside jaoks paremini teavet anda, eriti lühiajaliste sündmuste, näiteks äkktulvade puhul (vt punkt 8 ja 1. selgitus).

66

Seirejaamadest kogutud andmeid võib täiendada muudest allikatest saadud teabega. Näiteks Itaalias külastatud valglapiirkonnas võimaldab uuenduslik katseprojekt „WeSenseIT“ inimestel sotsiaalmeedia või nutitelefonirakenduste kaudu teavet jagada. Need andmed lisatakse seirejaamade kogutud andmetele. Sellise inimeste ja ametiasutuste vahelise kahesuunalise teabevahetuse eesmärk on reageerimissuutlikkuse parandamine. Üleujutusriski maandamise kava hõlmab meedet selle projekti laiendamiseks kogu vesikonnale.

Kuigi enamik külastatud liikmesriike kasutas projektide väljatöötamisel tasuvusanalüüsi ja mudeleid, tuleb neid veel täiustada

67

Kõigis külastatud liikmesriikides kasutasid ametiasutused üleujutusriskide kaardistamiseks modelleerimist ja tõenditel põhinevat käsitlusviisi (vt punkt 40). Modelleerimine aitas ka üleujutustega seotud projekte välja töötada. Näiteks aitasid hüdraulilised mudelid ametiasutustel vajalikke meetmeuid kindlaks teha (vt näiteks 10. selgitus).

68

Välja arvatud Itaalia ja Portugal, kasutasid kõik külastatud liikmesriigid projektide kavandamisel või valimisel tasuvusanalüüsi. Siiski oli nendes analüüsides mitmesuguseid puudusi. Näiteks Hispaanias töötati tasuvusanalüüsi metoodikat alles välja ning seda ei kasutatud süstemaatiliselt ja asjakohaselt.

Üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi rakendamise kooskõlastamine tõi üldjuhul kaasa sünergia

69

Itaalia, Sloveenia ja ühe Hispaania vesikonna üleujutusriski maandamise kavades keskenduti ka veepoliitika raamdirektiivi täitmisele. Itaalia ja Sloveenia üleujutusriski maandamise kavades määrati kindlaks meetmed, mis olid kahe direktiivi eesmärkidega sünergilised, ja need, mille puhul oli võimalik konflikt nendega. Itaalias märgistati ligikaudu 25% meetmeid sünergilisena, veepoliitika raamdirektiiviga oli võimalik konflikt vaid 1% meetmete puhul.

70

Samas kontrollis kontrollikoda Bulgaarias ja Rumeenias projekte, mille üleujutustevastased meetmed ei olnud veepoliitika raamdirektiiviga vastavuses. Bulgaaria ametiasutused ei ole kaalunud üheski projektis⁴⁸, millega külastuse ajal tutvuti, veekoguste ülesvoolu hoidmise alternatiivse vahendina rohelist taristut (vt punktid 71–76) (vt 11. selgitus). Rumeenias plaanisid ametiasutused kasutada jõekalda 6 km pikkuse lõigu kindlustamiseks betooni ja kivi, kaalumata rohelise taristu lahendusi.

Rohelise taristu projektidel on palju eeliseid, kuid neid on keeruline ellu viia

71

Hiljutises Euroopa Keskkonnaameti aruandes⁴⁹ väidetakse, et roheline taristu on kulutõhus viis üleujutusriski vähendamiseks. Komisjon on võtnud meetmeid roheliste lahenduste edendamiseks, eelkõige töörühma F kaudu, andes peamiselt välja suunisdokumente⁵⁰. Kontrollikoda uuris, millises ulatuses keskenduti üleujutusriski maandamise kavades rohelisele taristule, ja analüüsis, kuidas rohelist taristut loodi.

Vähestes kavades pannakse rõhku rohelisele taristule…

72

Rohelisele taristule keskenduti Portugali ja Hispaania üleujutusriski maandamise kavades. Näiteks olid ühe Hispaania üleujutusriski maandamise kava kõik kaitsemeetmed seotud rohelise taristuga. Ühes teises kontrollikoja külastatud Hispaania vesikonna projektis kombineeriti halle ja rohelisi tehnikaid (vt 12. selgitus).

73

Kuues teises liikmesriigis ei olnud aga rohelisel taristul kontrollikoja läbivaadatud üleujutusriski maandamise kavades märkimisväärset osa. Tšehhi Vabariigis kasutati rohelist taristut ainult 15%-l kaitsemeetmetest. Itaalias puudutas rohelist taristut vähem kui 2% 469 kohaldatavast meetmest.

… ja selle rakendamisel on takistusi

74

Vähemalt kolmes liikmesriigis ei toetanud mõned sidusrühmad rohelist taristut. Sloveenia kava eesmärk oli edendada rohelist taristut, kuigi inimesed ja kohalikud poliitikakujundajad eelistasid halli taristut, pidades seda üleujutuste eest kaitsmisel tõhusamaks. Kontrollikoda kohtas sellist skeptitsismi ka Bulgaarias, kus ei ole loodud veel ühtegi rohelist taristut, kuigi riigi meetmete kataloogis seda käsitletakse.

75

Kontrollikoda leidis rohelise taristu rakendamisel ka praktilisi takistusi. Näiteks väitsid Rumeenia ametiasutused, et maa omanike tuvastamisel määrava tähtsusega kinnistusregistri puudumine on oluline takistus rohelise taristu rakendamisel. Bulgaarias ei ole ametiasutustel metoodikat, mille abil teha kindlaks võimalikud sobivad maatükid, kus võiks rohelise taristu välja arendada. Itaalia ja Hispaania ametiasutused selgitasid, et rohelise taristu nappus tuleneb keerukatest haldus- ja juriidilistest menetlustest või kättesaadava maa puudumisest.

76

EAFRD võiks rahastada ka üleujutuste vastaseid rohelisi meetmeid⁵¹. Sellegipoolest leidis kontrollikoda, et EAFRD praegune piiratud roll on veel üks rohelise taristu teel seisev takistus (vt punkt 24). Näiteks ei hõlmanud üleujutusriski maandamise kavad, mida kontrollikoda uuris Bulgaarias, Itaalias, Portugalis, Sloveenias ja Rumeenias, üleujutusvastaste meetmete kaasrahastamist EAFRDst. 2016. aastal jõudis Euroopa Komisjon ka järgmisele järeldusele⁵²: „Enamikus maaelu arengu programmides on jäetud kasutamata võimalus edendada vee loodusliku kinnipidamise meetmeid [---], mis võivad toimida tõhusate parandusmeetmetena.“

Tulevikus ootavad lahendamist mõnedki suured probleemid

77

Üleujutuste direktiivi kehtestamise üks peamisi põhjendusi oli võtta arvesse kliimamuutustest tingitud üleujutusriski. Üleujutuste direktiivis sedastatakse tõepoolest, et kliimamuutuste tõttu sagenevad suured üleujutused.

78

Esimeses tsüklis tehtud üleujutusriski hindamistel tuli arvestada kliimamuutuste mõju, tuginedes kättesaadavale või hõlpsasti tuletatavale teabele⁵³. 2022. aastal algavas teises tsüklis arvestatakse liikmesriikide tehtud hindamiste ja üleujutusriski maandamise kavade „läbivaatuste käigus [---] kliimamuutuste tõenäolist mõju üleujutuste esinemisele“⁵⁴.

79

Üleujutuste direktiivis soovitatakse kasutada ka mittestruktuurseid meetmeid (vt punkt 16), kui need on asjakohased. Kontrollikoda hindas ka, millises ulatuses kasutasid ametiasutused üleujutuste ohjamisel selliseid meetmeid nagu üleujutuse vastu kindlustamine ja maakasutuse planeerimine.

Ajakohaste teadmiste puudumine tõenäolise mõju kohta, mida kliimamuutused avaldavad üleujutuste esinemisele

80

Üleujutuste ulatuse, sageduse ja esinemiskoha hindamisel ei suutnud külastatud liikmesriigid võtta arvesse kliimamuutuste mõju. Mööndi küll mõnda suundumust, nagu sagedasemad äkktulvad, kuid üleujutuste mudelites neid veel arvesse ei võetud.

Puuduvad teadmised kliimamuutuste mõjust vihmaveest põhjustatud üleujutustele ja sademetele

81

Bulgaarial, Rumeenial ja Sloveenial ei ole piisavalt teavet kliimamuutuste mõju kohta sademete hulgale ja nendega seotud üleujutuste kohta, ning neil ei ole kavas teha sellega seoses uuringuid üleujutuste direktiivi teise tsükli kohta, mis peaks algama 2022. aastal. Tšehhi ametiasutused on prognoosinud rohkem sademeid kevadel ja sügisel ning vähem suvel ja talvel. Tšehhi meteoroloogiainstituut ei kavatsenud oma mudelites kliimamuutustest tingitud üleujutuste tõenäosust suurendada.

82

Euroopa Keskkonnaamet on teatanud, et Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaarel on aastane sademete hulk ajavahemikul 1960–2016 vähenenud⁵⁵. Samas aruandes hoiatab amet ka lühemate ja rohkem ühte kohta koondunud äkktulvade tagajärjel tekkivate suuremate kahjustuste eest. Ometi ei mõõtnud Itaalia, Portugali ja Hispaania ametiasutused kliimamuutuste mõju vihmaveest põhjustatud ja jõgede üleujutustele.

Merepinna tõusu ei ole täielikult arvesse võetud

83

Kliimamuutustest tingitud merepinna tõus suurendab rannikualade üleujutamise riski (vt punktid 9, 10 ja 13). Üleujutuste direktiivi rakendamise esimeses tsüklis määrasid merepiiriga liikmesriigid (Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Madalmaad, Rumeenia ja Sloveenia), Portugal välja arvatud, üldiselt kindlaks rannikualade üleujutusohuga piirkonnad.

84

Kliimamuutusi käsitleva töörühma F 2017. aasta märtsis toimunud seminaril jõuti olulisele järeldusele, et enamik liikmesriike võttis kliimamuutusi arvesse ainult rannikualade üleujutusohuga piirkondade kindlaksmääramisel, kuid mitte sisemaal. Peale selle leidis kontrollikoda, et enamasti on ebaselge, kuidas on metoodikas arvesse võetud merepinna tõusu tulevasi suundumusi. Erandiks osutus siin Bulgaaria, kes esitas kliimamuutustest põhjustatud perepinna tõusu näitajate vahemikku, võttes kahes stsenaariumis arvesse kolme erinevat tõenäosust.

85

Liikmesriikide jaoks, kellel on rannikupiirkondades suuri linnu, asustust ja taristut, muutub üha tähtsamaks teadlikkus merepinna tõenäolisest üleilmsest ja kohalikust tõusust. Merepinna tõenäolise tõusu riski prognoosid on olemas kuni 2050. aastani; suurem on ebakindlus ajavahemiku 2050–2100 võimalikus muutuses (vt joonis 6), mis võib veelgi kiireneda.

Üldiselt kasutasid liikmesriigid ajaloolisi andmeid, millega kaasneb risk, et need ei kajasta suurenenud kliimariske

86

Üleujutuste direktiivis ei nõuta, et kaardistamisel arvestataks mõju, mida avaldavad üleujutustele kliimamuutused. Üleujutusriski kaardistamisel kohaldasid kõik külastatud liikmesriigid üleujutuste direktiivis nõutud kolmel tõenäosusel põhinevaid üleujutusstsenaariume (vt punkt 40). Kõnealuseid üleujutuse tõenäosusi väljendatakse „tõenäolise kordumise perioodina“ ehk protsendina, mis kajastab üleujutuse tekkimise tõenäosust antud aastal. Need ühised klassifikatsioonid põhinevad varasematel statistilistel andmeseeriatel, milles võetakse arvesse ainult varasematel andmetel põhinevaid hüdroloogilisi ja meteoroloogilisi mustreid. Need ei kajasta aga tulevasi ilmastikutingimusi ega üleujutuste kliimamuutustest tingitud sageduse ja raskusastme võimalikke muutusi. Selliste tulevaste tingimuste arvessevõtmine eeldab piisavat prognoosimissuutlikkust (vt punktid 80–82).

87

Kontrollikoda leidis ka, et investeerimisotsuste tegemisel juhinduti sageli riskianalüüsidest, mis põhinevad kaitsetasemel, mida väljendatakse näiteks sagedusena „üks kord 100 aasta kestel“. See võib moonutada investeerimisotsuseid, kuna puudub teadlikkus kiiretest kliimamuutustest tingitud muutuvatest riskiprofiilidest (vt punktid 4–13).

88

Tugevama vihma perioodidest põhjustatud äkktulvade tagajärgi (vt punktid 4, 8 ja 82) ja merepinna tõusu mõju (vt 13. selgitus) võidakse alahinnata, mis tekitab riski, et objektid, millesse on investeeritud, jäävad vee alla või osutuvad ebapiisavaks varem kui oodatud, mistõttu need muutuvad kasutuskõlbmatuks varaks.

Kui liikmesriigid otsustasid erasektori üleujutuskindlustuse kasuks, oli kindlustatute osakaal väike

89

ELi kliimamuutustega kohanemise strateegias soovitatakse peamise meetmena järgmist: „edendada kindlustus- ja muid finantstooteid, et tagada „ilmastikukindlad“ investeeringud ja majandusotsused“⁵⁶. Üleujutusriskiga kohandatud kindlustusmaksed võivad aidata suurendada eraisikute teadlikkust üleujutusriskist ja piirata asustust üleujutusohtlikes piirkondades. Samuti võivad üleujutusega seotud kindlustusnõuded aidata kaasa katastroofijärgsele majanduse taastumisele. Kindlustussektori andmetel⁵⁷ kaeti ajavahemikul 1980–2017 Euroopas ligikaudu 25% üleujutuste kahjudest kindlustusega.

90

Selle strateegia liikmesriikides rakendamise kontrollimisel on komisjon leidnud, et kindlustusvahendid ei ole veel riiklikesse kohanemist käsitlevatesse otsustusprotsessidesse või laiematesse kliimariski juhtimise strateegiatesse lõimitud. Komisjoni eesmärk ELi strateegia väljatöötamisel oli suurendada loodusõnnetuste vastu kindlustamist. Kui kindlustatuid on vähe, püsivad kindlustusmaksed kõrged, mis omakorda vähendab nõudlust kindlustuse järele⁵⁸.

91

Kontrollikoda pidas üleujutustevastase kindlustatute osakaalu väikeseks. Kuigi olemas on erinevad kindlustusmudelid (vt joonis 7), pakuti külastatud liikmesriikides kõige laialdasemalt üleujutusvastast vabatahtlikku erakindlust. Seda mudelit kasutatakse Bulgaarias, Itaalias, Portugalis, Sloveenias ja Tšehhi Vabariigis. Ka Rumeenias on kasutusel eraõiguslik süsteem ja väidetavalt on üleujutuskindlustus eluasemetele kohustuslik. Bulgaarias, Itaalias ja Rumeenias oli üleujutuskindlustust ostnud inimeste arv väike (vt 14. selgitus).

92

Ka OECD on järeldanud, et kindlustatute väike osakaal võib survestada valitsusi korvama üleujutuskahjusid, mis omakorda pidurdaks kindlustuse ostjate osakaalu suurenemist⁵⁸. Kontrollikoda leidis seda olukorda ilmestava näite Austrias, kus hiljutises uuringus⁵⁹ jõuti järeldusele, et riiklik hüvituskava Katastrophenfonds võib takistada kindlustussektorit võtmast äärmuslikest ilmastikunähtustest põhjustatud kahjude hüvitamisel suuremat rolli.

93

Madalmaades selgitab riigipoolse sekkumise vajadust väga kõrge risk⁶⁰, mis võib tuleneda rannikualade tõsisest üleujutusest või kaitsetammide purunemisest. Riiklik kaitse- ja ennetussüsteem toimib tegelikult rannikualade üleujutuste või kaitsetammide purunemise vastase kollektiivse või riikliku kindlustuskavana.

94

Hispaanias haldab erakordsete riskide, sealhulgas üleujutuste katmise süsteemi spetsiaalne avaliku sektori üksus koostöös erasektoriga. Kontrollikoda leidis süsteemi rahastamismudelis ja selle varade kaetuse ulatuses teatavaid tugevaid külgi (vt 15. selgitus).

Üleujutusriski leevendamiseks olid kehtestatud mõned maakasutuse ja ruumilise planeerimise eeskirjad, kuid liikmesriikidel tuleb teha rohkem

95

Üleujutuste direktiivis nimetatakse aspektidena, mida üleujutusriski maandamise kavad peavad sisaldama, ka maakasutust ja ruumilist planeerimist. Need tegevused on olulised inimeste ja vara ohustatuse vähendamiseks üleujutusriskiga piirkondades (vt punkt 16) ning äravoolu vähendamiseks ülesvoolu asuvatelt aladelt.

96

Kontrollikoda leidis, et kõik külastatud liikmesriigid olid võtnud kasutusele teatavad ruumilise planeerimise eeskirjad, millega piiratakse teatavaid tegevusi üleujutusohtlikes piirkondades või keelustatakse need. Austria, Sloveenia ja Hispaania olid selgelt lõiminud oma ruumilise planeerimise poliitika üleujutusriski maandamisse (vt 16. selgitus).

97

Viies külastatud liikmesriigis ei olnud aga üleujutusohuga alade määratlused tihtipeale selged või ei olnud alati otsest seost üleujutuste direktiivi kohaldamisest tulenevate üleujutusohu kaartidega. Näiteks oli Rumeenia küll kehtestanud üleujutuspiirkondades piirangud, kuid see mõiste ei olnud selgelt määratletud ja õigusaktis ei seota seda üleujutuste kaardistamisega. Eeskirjades ei osutatud ei üleujutuste liigile ega sagedusele, samuti ei käsitletud vee sügavust.

98

Bulgaarias, Portugalis, Rumeenias ja Tšehhi Vabariigis hõlmasid üleujutusriski maandamise kavad seni veel rakendamata meetmeid, mille abil ajakohastada planeerimiseeskirju või integreerida maakasutuse planeerimine paremini üleujutusriski maandamisse, tunnistades seega praeguste eeskirjade vajakajäämisi. Portugalis on riikliku ennetusmeetme eesmärk määrata üleujutuste stsenaariumide põhjal kindlaks üleujutuspiirkonnad. Meetmega soovitakse kehtestada ehitustingimused piirkondades, kus üleujutuse tõenäosus on keskmine, ja keelata ehitamine piirkondades, kus üleujutuse tõenäosus on suur.

99

Kõigis külastatud liikmesriikides on õiguslikud vahendid varade teisaldamiseks näiteks sundvõõrandamise teel (vt joonis 8). Samas selgitasid külastatud liikmesriikide ametiasutused, et neid volitusi rakendatakse harva või kasutatakse alles viimase abinõuna. Nii oli see kõikjal, peamiselt seetõttu, et varade ja inimeste teisaldamise tingimused on õiguslikult keerulised ja kulukad.

Järeldused ja soovitused

100

Kontrollikoda leidis, et üldiselt on üleujutuste direktiivi mõju olnud positiivne (vt punktid 32–45), eelkõige komisjoni ja liikmesriikide vahelise koordineerimise (vt punktid 33–37) ning üleujutusriski hindamise seisukohast (vt punktid 38–40). Oli puudusi, kuid ka mõned head tavad vahendite eraldamisel (vt punktid 50–57), üleujutusega seotud meetmete tähtsuse järjekorda seadmisel (vt punktid 58–60) ning üleujutusriski maandamise kavade rakendamisel (vt punktid 61–76). Peamised tulevikuülesanded seisnevad jätkuvalt kliimamuutuste, üleujutuskindlustussüsteemide ja ruumilise planeerimise paremas kaasamises üleujutusriski maandamisse (vt punktid 77–99).

101

Üleujutuste direktiiv on parandanud komisjoni ja liikmesriikide vahelist koordineerimist ja toonud kaasa edusammud üleujutusriskide hindamisel. Üleujutuste direktiiv tugineb olemasolevale tööle, sealhulgas liikmesriikidevahelisele pikaajalisele koostööle. Siiski seisnes piiriülene koostöö peamiselt teabe vahetamises ega laienenud ühiste vesikondade rahvusvahelisele ühisele planeerimisele (vt punktid 32–45).

102

Üleujutusriski maandamise kavade eesmärgid ei olnud üldjuhul kvantifitseeritud ega ajaliselt piiratud. Seitsmes külastatud liikmesriigis leidis kontrollikoda, et üleujutusriski maandamise kavades seati liiga laiad poliitilised eesmärgid. See takistas tulemuste hindamist ja asjaomaste asutuste jaoks vastutuse raamistiku kehtestamist (vt punktid 47–49).

1. soovitus. Suurendada vastutust

Komisjon peaks oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel teise ja järgmise tsükli üleujutusriski maandamise kavu läbi vaadates kontrollima, et liikmesriigid kehtestaksid üleujutustega seotud meetmetele kvantifitseeritavad ja ajaliselt piiratud eesmärgid, võimaldades sellega hinnata nende täitmisel tehtud edusamme, kooskõlas üleujutuste direktiiviga. Ta peaks jagama kõiki eesmärkide kehtestamise heade tavade näiteid kõigi liikmesriikidega.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2022.

103

Kontrollikoda leidis, et nii riiklikud kui ka ELi rahastamisallikad olid ainult osaliselt kindlaks määratud ja tagatud, ning piiriüleste investeeringuid rahastati vähe. Üleujutusriski maandamise kavad ei ole rahastamisprogrammid, seega ei pruugi kõik esitatud summad tegelikult olemas olla. Selline olukord suurendab üleujutustega seotud meetmete rahastamise ebakindlust (vt punktid 50–56). Piiriüleseid investeeringuid rahastati vähe (vt punkt 57).

2. soovitus. Parandada rahaliste vahendite, sealhulgas piiriüleste meetmete kindlaksmääramist üleujutusriski maandamise kavades

Üleujutuste direktiivi teise tsükli ajaks peaks komisjon oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel hindama ja aru andma, kas liikmesriigid on teinud järgmist:

1. määranud kindlaks rahastamisallikad, et katta üleujutusriski maandamise kavadest tulenevad investeerimisvajadused ja kehtestada rakendamise ajakava vastavalt olemasolevale rahastusele;
2. kaalunud rahvusvaheliste vesikondade üleujutusvastaste meetmete puhul piiriülest investeerimist.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2022.

104

Üleujutusvastaste meetmetele vahendite eraldamise järjestusmenetlused peaksid olema üleujutusriski maandamise kavade prioriteetidega tugevamalt seotud. Seitsmes külastatud liikmesriigis esines nendes menetlustes puudusi. Näiteks neljas liikmesriigis oli eelisjärjekorda seadmise peamine kaalutlus projekti rakendusvalmidus, mitte selle võimalik tulemuslikkus (vt punktid 58–60).

105

Üleujutusriskide maandamine eeldab kvaliteetseid andmeid ilma, topograafia, hüdroloogia ja inimtegevuse kohta. Kontrollikoda leidis, et külastatud liikmesriikides oldi teadlikud kasust, mida annab tehnoloogiatesse ja andmetesse investeerimine selliste mudelite jaoks, mis aitavad üleujutusriske maandada. Kõigis külastatud liikmesriikides leidis kontrollikoda ka seda, et modelleerimine aitas üleujutustega seotud projekte ellu viia (vt punktid 63–67).

106

Enamik külastatud liikmesriike kasutas projektide väljatöötamisel ja valimisel tasuvusanalüüsi. Kontrollikoda avastas ka puudusi (vt punkt 68).

3. soovitus. Parandada eelisjärjekorda seadmise menetlusi ja saada kulutustele vastavat tulu

Kui taotletakse ELi vahendeid, peaks komisjon oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel ja eelarve jagatud täitmisel kaasrahastama ainult tulevaste üleujutusriski maandamise kavade kohaselt eelisjärjekorda seatud üleujutusvastaseid meetmeid. Liikmesriigid peaksid sellisel eelisjärjekorda seadmisel tuginema objektiivsetele ja asjakohastele kriteeriumidele, mis hõlmavad järgnevat:

• kvaliteetne tasuvusanalüüs, et saavutada investeeringu võimalikult suur tasuvus, ning
• vajaduse korral kriteerium, millega võetakse arvesse projektide piiriülest mõju.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2022.

107

Üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi rakendamise kooskõlastamine tõi üldjuhul kaasa sünergia. Mõne üleujutusriski maandamise kava puhul oli näha jõupingutusi kooskõla säilitamiseks veepoliitika raamdirektiiviga. Samas tutvus kontrollikoda Bulgaarias ja Rumeenias projektidega, mis ei vastanud veepoliitika raamdirektiivi nõuetele (vt punktid 69 ja 70).

4. soovitus. Saavutada see, et liikmesriigid järgiksid veepoliitika raamdirektiivi

Komisjon peaks oma üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel tagama, et liikmesriigid järgiksid üleujutuste maandamise kavades välja pakutud uue üleujutuste taristu vastavust veepoliitika raamdirektiivile

Soovituse elluviimise tähtaeg: jaanuar 2019.

108

Rohelise taristu projektidel on palju eeliseid. Nad pakuvad kulutõhusaid võimalusi üleujutusriski vähendamiseks ja komisjon on võtnud meetmeid roheliste lahenduste edendamiseks (vt punkt 71). Neid võib kasutada tulemuslikult ka koos halli taristuga (vt punkt 72 ja 12. selgitus) kui täiendavaid meetmeid.

109

Mõnikord võib aga roheliste lahenduste elluviimine olla keeruline. Kuues külastatud liikmesriigis puudus üleujutusriski maandamise kavades rõhk rohelisele taristule. Lisaks sidusrühmade toetuse puudumisele teatud juhtudel leidis kontrollikoda ka rohelise taristu loomise praktilisi takistusi, nagu asjakohase metoodika ja katastri või kättesaadava maa puudumine (vt punktid 72–76).

5. soovitus. Kontrollida, kas liikmesriigid on analüüsinud keskkonnahoidlike meetmete rakendamise teostatavust, kombineerides neid vajaduse korral halli taristuga

Kui taotletakse ELi kaasrahastamist, peaks komisjon oma üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel kontrollima, et liikmesriigid on analüüsinud oluliste roheliste meetmete rakendamise teostatavust kas eraldi või kombinatsioonis hallide lahendustega.

Soovituse elluviimise tähtaeg: jaanuar 2019.

110

Üleujutuste ulatuse, sageduse ja esinemiskoha hindamisel ei suutnud külastatud liikmesriigid võtta arvesse kliimamuutuste mõju. Mööndi küll mõnda suundumust, nagu äkktulvad, kuid üleujutuste mudelites neid veel arvesse ei võetud (vt punktid 81 ja 82).

111

Kliimamuutustest alguse saanud merepinna tõus suurendab rannikualade üleujutamise riski. Enamik liikmesriike on kliimamuutusi arvesse võtnud ainult rannikuäärsete üleujutusohuga piirkondade kaardistamisel. Samas leidis kontrollikoda, et enamasti on ebaselge, kuidas metoodikas arvesse võetud merepinna tõusu tulevasi suundumusi. Enamiku liikmesriikide, eriti nende jaoks, kellel on rannikupiirkondades suuri linnu, elanikke ja taristu, muutub üha tähtsamaks teadlikkus merepinna tõenäolisest tõusust ja selle planeerimisel arvestamine (vt punktid 83–85).

112

Üldiselt kasutasid liikmesriigid ajaloolisi andmeid, millega kaasneb oht, et need ei kajasta kliimamuutustest tulenevaid suurenevaid ja muutuvaid riske. Kaardistamisel väljendatakse üleujutuse tõenäosust „tõenäolise kordumise perioodina“ ehk protsendina, mis kajastab üleujutuse tekkimise tõenäosust antud aastal. Sellised ajaloolistel andmetel põhinevad arvud ei peegelda tulevasi ilmastikutingimusi ega üleujutuste sageduse ja suuruse võimalikke muutusi. Investeerimisotsuseid mõjutasid sageli samad moonutused. Äkktulvade tagajärgi ja merepinna tõusu mõju võidakse alahinnata, mis tekitab riski, et investeeringud osutuvad kiiremini ebapiisavaks ja muutuvad kasutuskõlbmatuks varaks (vt punktid 86–88).

6. soovitus. Lõimida kliimamuutuste mõju paremini üleujutusriski maandamisse

A. Komisjon peaks oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel kontrollima, et üleujutusriski maandamise kavad hõlmavad kliimamuutustest üleujutustele tuleneva mõju kohta teadmiste parandamise ja mõju modelleerimise meetmeid.

Soovituse elluviimise tähtaeg: juuli 2019.

B. Üleujutuste direktiivi teise tsükli jaoks vajalike dokumentide läbivaatamisel peaks komisjon oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel kontrollima, kas liikmesriigid

1. hindavad ja modelleerivad kliimamuutustest üleujutustele tulenevat mõju uuringute ja teadustöö abil;
2. töötavad välja asjakohased vahendid, et paremini analüüsida ja prognoosida
   • vihmaveest põhjustatud üleujutusi (sealhulgas äkktulvi);
   • merepinna tõusust põhjustatud rannikualade üleujutusi;
3. kavandavad, kui kliimamuutuste mõju ei ole kvantifitseeritav, vajaduse korral paindlikke meetmeid kaitsetaseme kohandamiseks.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2019 (üleujutusriski esialgsed hindamised) ja märts 2022 (üleujutusriski maandamise esialgsed hinnangud).

113

Olukorras, kus kliimaalased riskid suurenevad (vt punktid 4–13), on kindlustus üleujutusriski maandamise vahend (vt punkt 16). Kuigi on olemas erinevad kindlustusmudelid, kasutati külastatud liikmesriikides kõige laialdasemalt vabatahtliku üleujutusvastase erakindlustuse pakkumist. Kui liikmesriigid otsustasid üleujutusvastase erakindlustuse kasuks, oli kindlustus vähestel, mis tähendab, et turutõrge püsib. Kontrollikoda leidis, et avaliku ja erasektori koostöö üleujutuskindlustuse valdkonnas suurendas varade kaetust (vt punktid 89–94).

7. soovitus. Suurendada üldsuse teadlikkust üleujutuste vastu kindlustamise eelistest ja püüda kindlustatute osakaalu suurendada

Komisjon peaks teise tsükli üleujutusriski maandamise kavade läbivaatamisel kontrollima, et liikmesriigid on kavandanud meetmed, millega

1. suurendada üldsuse teadlikkust üleujutusriskidevastase kindlustuse eelistest ja
2. suurendada kindlustatute osakaalu, nt avaliku ja erasektori koostöö kaudu üleujutuskindlustuse valdkonnas.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2022.

114

Üleujutusriski leevendamiseks olid kehtestatud mõned maakasutuse ja ruumilise planeerimise eeskirjad, kuid liikmesriikidel tuleb teha rohkem. Kõik külastatud liikmesriigid olid rakendanud teatavad ruumilise planeerimise eeskirjad, millega piiratakse teatavaid tegevusi üleujutusohtlikes piirkondades või keelustatakse need. Kontrollikoda leidis juhtumeid, kus liikmesriigid olid oma ruumilise planeerimise poliitika selgelt üleujutusriski maandamisesse integreerinud (vt punktid 95 ja 96).

115

Siiski ei olnud mõned riikliku maakasutuse ja ruumilise planeerimise eeskirjad piisavalt konkreetsed ja täielikud, et üleujutusriski nõuetekohaselt arvesse võtta. Mõned üleujutusriski maandamise kavad hõlmasid meetmeid (mida ei olnud küll veel rakendatud) planeerimiseeskirjade ajakohastamiseks või tulevikus maakasutuse planeerimise paremaks lõimimiseks üleujutusriski maandamisse, tunnistades seega olemasolevate eeskirjade puudusi. Kuigi olid olemas õiguslikud vahendid varade teisaldamiseks (näiteks sundvõõrandamine), rakendati neid volitusi harva või kasutati alles viimase abinõuna (vt punktid 97–99).

8. soovitus. Hinnata üleujutusriski maandamise kavade vastavust maakasutuse planeerimise eeskirjadele

Komisjon peaks oma üleujutuste direktiivi kohaste järelevalveülesannete täitmisel

1. kontrollima, kas liikmesriigid on kasutanud oma üleujutusriski maandamise kavasid, et hinnata, kuivõrd asjakohaselt on maakasutuse planeerimise eeskirjad liikmesriikides välja töötatud ja kui tulemuslikult üleujutusriski valdkondades jõustatud, ning
2. edastama liikmesriikidele häid tavasid ja juhiseid.

Soovituse elluviimise tähtaeg: märts 2020.

I auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Nikolaos MILIONIS, võttis käesoleva aruande vastu 19. septembri 2018. aasta koosolekul Luxembourgis.

Sõnastik

Jõgede üleujutused: üleujutused, mis tekivad, kui looduslik või tehislik äravoolusüsteem, näiteks jõgi, oja või kuivenduskanal, ületab oma läbilaskevõime.

Rannikualade üleujutus: merest, jõusuudmetest või rannajärvedest pärit veest põhjustatud madalate rannikualade üleujutus, mis on tingitud sellistest nähtustest nagu äärmuslik tõusuvee tase ja tormipuhangud või mis tekivad lainete tagajärjel.

Roheline taristu: looduslike ja poollooduslike alade kavandatav võrgustik linna- või maapiirkonnas, mille eesmärk on kliimaprobleemide lahendamine, toetades või taastades samal ajal looduslikke ja ökoloogilisi protsesse. Üheks näiteks rohelisest taristust on selle aruandega seoses lammi taastamine üleujutuste ennetamiseks tundlikel aladel.

Valglapiirkonnad: vesikondade majandamise põhiüksused. Enamik üleujutuste direktiivis määratletud valglapiirkondi kattuvad veepoliitika raamdirektiivis esitatud piirkondadega.

Veepoliitika raamdirektiiv: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

Vesikond: maa-ala, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede võrgustiku kaudu merre ühe jõesuudme või delta kaudu.

Vihmaveest põhjustatud üleujutus: üleujutus, mille põhjustab tugev vihmasadu, mis koormab üle täitunud looduslikud või linnapiirkondade äravoolusüsteemid. Liigset vett ei ole võimalik eemaldada ja see voolab tänavatele või mööda mäenõlvu alla.

Võimaliku olulise üleujutusriskiga ala: piirkonnad, mille puhul on kindlaks tehtud oluline jõgedest, vihmast, põhjaveest, merest ning looduslikest või tehisjärvedest tingitud üleujutusrisk.

Äkktulv: äkktulvad on vihmaveest põhjustatud üleujutuste alamrühm. Äkktulv on üleujutus, mille käigus tulvavesi kiiresti ja peaaegu või täiesti ootamatult tõuseb ja langeb.

Üleujutus: valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) määratluse kohaselt on üleujutus vee ülevool oja või muu veekogu tavapärastest piiridest või vee kogunemine aladele, mis ei ole tavaliselt vee all.

Üleujutusoht: võimalike kahju tekitavate üleujutuste esinemise tõenäosus konkreetses ajavahemikus.

Üleujutusriski maandamine: üleujutusriski tuvastamise, analüüsimise ja leevendamisega seotud tegevus, milles keskendutakse järgmisele:

• ennetamine: üleujutuste tekitatava kahju ennetamine, näiteks ehitamise keelustamise abil üleujutusohuga piirkondades;
• kaitse: meetmete võtmine üleujutuste tõenäosuse või nende mõju vähendamiseks konkreetses asukohas, näiteks lammide ja märgalade taastamisega;
• valmisolek: üldsuse teavitamine sellest, mida üleujutuse korral teha.

Üleujutusriski maandamise kava: dokument, milles kehtestatakse asjakohased eesmärgid ning üleujutuste ennetamise ning nendega seotud kaitse ja valmisoleku meetmed. Liikmesriigid kehtestavad üleujutusriski maandamise kavad ja koordineerivad kavandatud tegevust vesikondade tasandil.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi loodusvarade säästva kasutamise valdkonnaga tegelev I auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Nikolaos Milionis. Auditit juhtis kontrollikoja liige Phil Wynn Owen, teda toetasid kabinetiülem Gareth Roberts, kabineti atašee Olivier Prigent, valdkonnajuht Robert Markus, auditijuht Bertrand Tanguy ning audiitorid Marco Bridgford, Katharina Bryan, Ingrid Ciabatti, Laure Gatter, Victoria Gilson, Jan Kubat, Liia Laanes ja Radostina Simeonova. Keelealast abi osutas Hannah Critoph ning sekretäri ülesandeid täitis Annette Zimmerman.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2018

PDF	ISBN 978-92-847-0967-0	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/803488	QJ-AB-18-024-ET-N
HTML	ISBN 978-92-847-0977-9	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/579988	QJ-AB-18-024-ET-Q

© Euroopa Liit, 2018

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida EU Bookshopi kaudu: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et/data) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.