ELi kalanduskontroll: vaja on rohkem jõupingutusi

Kokkuvõte

I

Ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärk on tagada, et kalavarud ja kalandussektor oleksid pikaajaliselt jätkusuutlikud. Suur osa kalavarudest kannatab endiselt ülepüügi all, seega on kalapüügi tulemuslikuks majandamiseks vaja teha jätkuvaid jõupingutusi. Sellest tulenevalt näeb ÜKP ette meetmeid kalalaevastike püügivõimsuse piiramiseks ja kalapüügi majandamiseks, seades püügile piirnormid (nt kvoodid) ja kitsendades püügitegevust (nt püügikoormuse piiramine ja tehniliste eeskirjade kehtestamine teatava püügi suhtes). ÜKP edukas elluviimine eeldab tõhusa kontrollisüsteemi kavandamist ja rakendamist. ÜKP kontrollisüsteemi reformiti viimati 2009. aastal, et parandada tollal süsteemis esinenud tõsised puudused, mida kajastati kontrollikoja eriaruandes nr 7/2007.

II

Kontrollikoja auditi eesmärk oli vastata küsimusele, kas EL rakendab tõhusat kalanduskontrolli süsteemi.

III

Pärast 2007. aasta auditit ja kontrollimääruse muutmist on liikmesriigid ja komisjon mitmes valdkonnas edusamme teinud. Kontrollikoda leidis aga, et oluliste puuduste tõttu enamikus auditeeritud valdkondades ei ole Euroopa Liidu kalanduskontrolli süsteem veel piisavalt tõhus, et toetada ÜKP edukat elluviimist. Liikmesriigid ei olnud ELi kalanduskontrolli määrust veel täielikult rakendanud ja määruse mõningad sätted vajavad muutmist, võimaldamaks liikmesriikidel püügitegevust tõhusalt kontrollida.

IV

Külastatud liikmesriigid ei kontrollinud piisavalt oma kalalaevastiku püügivõimsuse ja laevastikuregistrisse kantud laevade andmete täpsust. Kontrollimäärusega on ette nähtud eeskirjad mootorivõimsuse dokumentaalseks ja füüsiliseks kontrollimiseks, kuid mitte kogumahutavuse kontrollimiseks. Kontrollikoda täheldas, et neli külastatud liikmesriiki ei kontrollinud kalalaevade mahutavust ja kaks neist ei olnud veel teinud nõutavat mootorivõimsuse kontrolli. Lisaks tuvastas kontrollikoda märkimisväärsel hulgal erinevusi laevastikuregistrisse kantud laevade andmete ja tõendavates dokumentides esitatud andmete vahel.

V

Kontrollikoda leidis, et üldiselt rakendasid läbivaadatud liikmesriigid kalavarude majandamise meetmeid asjakohaselt. Liikmesriikide laevaseiresüsteemid, mis põhinevad satelliitseire tehnoloogial, annavad püügitegevuse seireks ja kontrollimiseks väärtuslikku teavet. Kontrollimääruse sätete kohaldamise tõttu ei kontrollitud aga 89 % ELi kalalaevastikest laevaseiresüsteemiga, mis takistas kalavarude tõhusat majandamist mõningates püügipiirkondades ja mõningate liikide puhul.

VI

Külastatud liikmesriigid suutsid neile eraldatud kalapüügikvootide kasutuselevõttu hästi hallata. Kui aga liikmesriikide ametiasutused lubasid tootjaorganisatsioonidel kvootide jagamist hallata, ei teadnud nad alati, milliste kriteeriumide alusel kvoodid toetusesaajatele jagati. Sellise läbipaistmatuse tõttu on liikmesriikidel keeruline teada, kes on kalapüügivõimaluste tegelikud saajad, ja seetõttu hinnata võimalikku negatiivset mõju keskkonnale ja kohalikule majandusele ning võtta vajaduse korral vajalikke parandusmeetmeid. Lisaks suurendab läbipaistmatus ohtu, et teatud ettevõtjate erihuvisid eelistatakse teiste omadele. Kalavarude majandamise meetmete järgimist oli keeruline hinnata, eriti laevade puhul, mida ei hõlma laevaseire satelliitsüsteemid. Kontrollikoda leidis aga hea tava näiteid, kus kalanduse kutseorganisatsioonid nõudsid oma liikmetelt täiendavate kaitsemeetmete järgimist, mis on täpsema suunitlusega kui ühise kalanduspoliitika meetmed.

VII

Kontrollimääruse raames kogutud andmed püügitegevuse kohta ei olnud piisavalt täielikud ja usaldusväärsed. Paberkandjal deklaratsioone esitavate laevade (mis moodustavad suure osa ELi kalalaevastikust) püügiandmed olid puudulikud ja liikmesriikide andmebaasides sageli ebakorrektselt salvestatud. Deklareeritud lossimiste ja neile järgnenud esmamüügi andmete vahel oli märkimisväärseid vastuolusid. Neljast külastatud liikmesriigist kaks ei jaganud ega kontrollinud piisavalt teavet ühest lipuliikmesriigist teise liikuvate laevade kohta. Liikmesriikide andmete valideerimisprotsessid olid ebapiisavad. Lisaks esines suuri erinevusi liikmesriikide salvestatud üldiste püügiandmete ja komisjonile kättesaadavate andmete vahel. Kontrollimääruse kohaselt peavad liikmesriigid saatma koondandmed kalavarude kohta. See, et määrusega ei nõuta püügiandmete saatmist, mis sisaldaksid püügipiirkondade, laevade suuruse ja püügivahendite üksikasju, raskendab aga Euroopa laevastiku tegevuse põhjalikku analüüsimist.

VIII

Üldjoontes toimis kalanduskontrolli kavandamine ja läbiviimine külastatud liikmesriikides hästi. Asjaolu, et inspektoritel puudus reaalajas juurdepääs laevu puudutavale teabele, vähendas aga kontrolli tõhusust. Liikmesriigid olid kehtestanud standardsed kontrolliprotseduurid, kuid kontrollikoda leidis juhtumeid, kus inspektorid ei kasutanud olemasolevaid aruandevorme. Kontrolli tulemused ei olnud alati korrektselt riiklikesse andmebaasidesse kantud. Samuti leidis kontrollikoda, et rakendatud sanktsioonid ei olnud alati hoiatava mõjuga. Punktisüsteemi, mis on kehtiva kontrollimääruse üks peamisi uuendusi ja mille eesmärk on tagada kalandusettevõtjate võrdne kohtlemine, rakendati külastatud liikmesriikides ja isegi liikmesriikide siseselt väga erinevalt. Hetkel puudub rikkumiste ja sanktsioonide Euroopa register, mis võimaldaks antud punktide paremat kontrolli, mõjusamat riskianalüüsi ja suuremat läbipaistvust liikmesriikide vahel.

IX

Kontrollikoda esitab komisjonile ja liikmesriikidele mitu soovitust, mille eesmärk on parandada kalalaevastikke puudutava teabe usaldusväärsust, kalavarude majandamise meetmete seiret, kalandusandmete usaldusväärsust, inspekteerimist ja sanktsioone.

Sissejuhatus

Ühine kalanduspoliitika

01

Viimati 2013. aastal uuendatud ühise kalanduspoliitika (ÜKP) esmane eesmärk on tagada, et püügitegevus ja vesiviljelus on nii keskkonna seisukohast kui majanduslikus ja sotsiaalses mõttes pikaajaliselt jätkusuutlikud. See on keeruline probleem, sest aja jooksul on kalavarud Euroopa Liidu vetes ülepüügi tõttu vähenenud. Seetõttu püütakse ÜKP abil vähendada survet kalavarudele, rakendades ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi² ja kehtestades püügi piirnormid parima ressursside kohta saadaoleva teadusteabe põhjal; samuti püütakse selle abil tasakaalustada laevastiku püügivõimsus püügivõimalustega. Sel eesmärgil on EL kehtestanud Euroopa laevastiku püügivõimsuse ülempiiri, mida tuleks aja jooksul tasakaalustada püügivõimalustega (vt 1. selgitus), samuti kalavarude majandamise meetmed, et tagada kalandussektori jätkusuutlikkus.

02

Kõige uuemad teadusandmed näitavad siiski, et hoolimata mõningatest edusammudest kannatab suur osa kalavarudest endiselt ülepüügi all, eriti Vahemeres ja Mustas meres. Joonisel 1 on näidatud kalavarude olukord merepiirkondade kaupa.

03

Euroopa Liidu rakendatavad kalapüügi majandamise meetmed võib jagada kahte põhikategooriasse (vt 2. selgitus):

• Väljundi kontrollimeetmed, mis peamiselt seisnevad kalapüügi piiramises teatud piirkonnas, eelkõige lubatud kogupüügi (TAC) ja kvootide abil.
• Sisendi kontrollimeetmed, mis puudutavad kasutatavaid kalapüügivahendeid ja sisaldavad eeskirju laevastiku tegevuse kohta (nagu piirangud laevade juurdepääsule teatud vetesse), püügikoormuse kontrolli püügivõimsuse ja laevakasutuse reguleerimiseks ning tehnilisi meetmeid, mis hõlmavad püügivahendite kasutamist ja seda, millistes geograafilistes piirkondades ja ajavahemikes on kalapüük lubatud.

ÜKP kontrollisüsteem

04

Kui ÜKPga soovitakse tagada kalavarude ja kalandussektori jätkusuutlikkus, tuleb kehtestada tõhus süsteem ÜKP kalalaevastiku ja kalavarude majandamise meetmete üle kontrolli tegemiseks. See hõlmab kontrolli laevastiku püügivõimsuse ja tegevuse, majandamismeetmete järgimise ning jõustamismeetmete üle, kui on tuvastatud rikkumisi, samuti vajaduse korral sanktsioone. Lisaks läheb vaja raamistikku, tagamaks, et laevastiku ja püügi andmed on usaldusväärsed, mis on vajalik nii asjakohaste kalavarude majandamise meetmete võtmiseks kui teadusaruannete toetamiseks.

05

Kui ÜKP on toiminud alates 1970. aastatest, siis esimesed kontrollisüsteemid pärinevad 1990ndatest. Need olid aga ÜKP järgimise tagamiseks ebapiisavad. Kontrollikoda juhtis neile probleemidele tähelepanu 2007. aastal³. Pärast kontrollikoja aruannet võeti nõukogu kontrollimäärusega 2009. aastal⁴ ja komisjoni rakenduseeskirjadega 2011. aastal vastu olulised muudatused ÜKP kontrollisüsteemis.

06

Kontrollimääruse kohaselt vastutavad liikmesriigid kontrolli eest ning peavad eraldama asjakohased ressursid ja looma vajalikud struktuurid kogu tootmisahelat hõlmava kontrolli tegemiseks. Kehtestatud on erinõuded kalalaevastiku kontrolli, majandamismeetmete järgimise, aruandlusnõuete, inspekteerimise ja sanktsioonide kohta. Laevastiku haldamise peamised vahendid on laevastikuregister (mis sisaldab kõiki laevade omadusi, kalalaevatunnistusi, kalapüügilube jne) ja satelliitsüsteeme laevade asukoha seireks.

07

Laevade suhtes kehtivad aruandlusnõuded sõltuvad laeva suurusest, alates nõuete puudumisest alla 10 meetri pikkuste laevade puhul kuni elektroonilise aruandluse nõueteni suuremate laevade puhul (lisateavet vt I lisast). Joonisel 2 on näidatud ELi laevastiku koosseis.

• Alla 10 meetri pikkuste laevade püügitegevust ei ole vaja dokumenteerida;
• 10–12 meetri pikkuste laevade puhul tuleb esitada paberkandjal teave saagi ja lossimiste kohta;
• Üle 12 meetri pikkuste laevade puhul tuleb esitada elektrooniline teave saagi ja lossimiste kohta. 12–15 meetri pikkused laevad võib aga elektroonilise aruandluse kohustusest vabastada.

08

Kontrollisüsteemi tuleks jõustada seire ja inspekteerimise käigus. Rikkumiste korral tuleb liikmesriikidel kontrollimääruse kohaselt rakendada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. Iga liikmesriik otsustab ise, milliseid karistusi rakendada, lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest. Karistuste õiglase rakendamise tagamiseks tuleb liikmesriikidel alates 2012. aastast kohaldada kalalaevatunnistuse omanike ja kalalaevade kaptenite suhtes karistuspunktide süsteemi. Punktisüsteemi kohaldatakse ÜKP rakendamise kehtivate eeskirjade tõsise rikkumise korral. Mitme tõsise rikkumise korral võidakse kalalaevatunnistus kogunenud punktide alusel peatada või kehtetuks tunnistada ja selle omanik Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetuse saamise tingimustele mittevastavaks tunnistada.

Komisjoni ja Euroopa Kalanduskontrolli Ameti ülesanded

09

Komisjon teeb üldist järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid ÜKPd rakendavad. Liikmesriigid edastavad komisjonile olulist teavet, eelkõige saagi, kvootide kasutamise, püügikoormuse ja laevastiku püügivõimsuse kohta. Komisjon võib teha ka auditeid ja inspekteerimist ning osaleda riiklikel kontrollkäikudel.

10

Kui komisjon täheldab, et riigi ametiasutused ei rakenda kalanduseeskirju korrakohaselt, püüab ta probleemi kõigepealt läbirääkimiste teel lahendada. Komisjon võib püügipiirkonna kuni probleemi lahenemiseni sulgeda. Samuti võib komisjon olukorra parandamiseks koostada tegevuskava, mis lepitakse kokku riigi ametiasutustega. Kui liikmesriik ei võta asjakohaseid meetmeid, võib komisjon asjaomase liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse algatada.

11

Euroopa Kalanduskontrolli Amet (EFCA) aitab tagada, et ÜKP eeskirju kohaldatakse tõhusalt ja ühtselt, korraldades liikmesriikide kontrolli- ja inspekteerimistegevuse koordineerimist. Samuti vastutab EFCA liikmesriikide ühise kontrolli- ja inspekteerimistegevuse koordineerimise eest⁵. Neid spetsiifilisi aspekte auditi käigus aga ei analüüsitud.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

12

Kontrollikoja audit keskendus kalanduskontrolli määruse peamiste nõuete asjakohasusele ja nende täitmisele külastatud liikmesriikides. Auditiga püüti leida vastus järgmisele üldisele auditiküsimusele: kas EL rakendab tõhusat kalanduskontrolli süsteemi? Auditi põhiküsimus jaotati järgmisteks alaküsimusteks:

1. kas liikmesriigid omavad oma laevastiku omaduste kohta usaldusväärset teavet? Sellele küsimusele vastamiseks uuris kontrollikoda, kuidas kontrollisid liikmesriigid laevastiku püügivõimsuse komponente (kilovattides ja brutotonnides) ning kas nad ajakohastasid oma laevastikuregistrit.
2. Kas kalavarude majandamise meetmeid on hästi rakendatud? Sellele küsimusele vastamiseks uuris kontrollikoda, kuidas kasutasid liikmesriigid laevaseiresüsteeme ning haldasid püügikvoote, püügikoormuse reguleerimise korda ja tehnilisi meetmeid. Audit keskendus üldküsimustele, mitte konkreetsetele püügipiirkondadele.
3. Kas kalavarude majandamise jaoks vajalikud andmed on täielikud ja usaldusväärsed? Sellele küsimusele vastamiseks uuris kontrollikoda, kuidas tagasid liikmesriigid selle, et püügiandmed ja lossimisdeklaratsioonid on täielikud, järjepidevad ja kinnitatud. Kontrolliti, kuidas jagasid liikmesriigid juhtimisteavet, eriti olukordades, kus ühe lipuliikmesriigi⁶ laevad kalastasid teise vetes. Samuti uuris kontrollikoda, kuidas komisjon liikmesriikide andmed kokku koondas.
4. Kas kontroll ja sanktsioonid on asjakohaselt kavandatud, läbi viidud ja kohaldatud? Kontrollikoda uuris, kuidas liikmesriigid kalanduskontrolli kavandasid ja läbi viisid ning selle kohta aru andsid. Samuti kontrolliti, kas liikmesriigid rakendasid kontrolli alusel tõhusaid sanktsioone. Selleks uuris kontrollikoda eelkõige, kas sanktsioonid olid hoiatava mõjuga ja kuidas karistuspunktide süsteemi tegelikkuses rakendati.

13

Audit toimus 2016. aasta aprillist oktoobrini. See hõlmas külaskäike Euroopa Komisjoni ja nelja liikmesriiki (Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik (rõhuasetusega Šotimaal⁷)). Need liikmesriigid valiti põhjusel, et nad esindavad rohkem kui poolt ELi laevastiku püügivõimsusest ja ligi poolt ELi püügikogustest ning nende laevastikud on tegevad nii Atlandi ookeanil kui Vahemerel, mis erinevad kalavarude ja laevastiku majandamise meetmete poolest üksteisest märkimisväärselt.

Tähelepanekud

Registris olev teave laevastiku omaduste kohta ei olnud alati täpne ja tõendatud

14

Vähendamaks survet kalavarudele, sätestab ÜKP liikmesriikidele kohustuslikud laevastiku püügivõimsuse ülempiirid ja meetmed teatud kalavarude või püügipiirkondade majandamiseks. Et tagada nii püügivõimsuse ülempiiri kui kohaldatavate majandamismeetmete järgimine, vajavad liikmesriigid usaldusväärset ja ajakohast teavet kalalaevade püügivõimsuse ja tehniliste omaduste kohta. Seetõttu uuris kontrollikoda, kuidas kontrollisid liikmesriigid laevade võimsust kilovattides (kW) ja brutotonnides (GT) ning tegid järelevalvet laevastikuregistri usaldusväärsuse üle.

Püügivõimsuse kontroll oli puudulik

15

Kontrollimääruse kohaselt peavad liikmesriigid kontrollima lubatud püügivõimsuse ülempiirile vastavust kilovattides (kW) ja brutotonnides (GT), mida ÜKP kasutab näitajatena, mille abil mõõta laeva kalapüügivõimet. Laeva lubatud püügivõimsus on registreeritud laevastikuregistris.

16

Üksikasjalikke eeskirju laevastiku kogumahutavuse kontrollimiseks ei olnud aga vastu võetud, ehkki see on kontrollimäärusega ette nähtud. Seetõttu ei teinud liikmesriigid laevade täielikku mõõtmist. Küll aga näeb kontrollimäärus ette korra mootorivõimsuse kontrollimiseks. Selle kohaselt peavad liikmesriigid alates 2012. aasta jaanuarist tegema riskianalüüsi ja moodustama esindusliku valimi, mille suhtes peavad nad seejärel tegema põhjaliku dokumentide kontrolli; kontrolli sagedust aga sätestatud ei ole. Kui kontroll näitab, et laeva andmed ei pruugi õiged olla, tuleb mootorivõimsust füüsiliselt kontrollida⁸. Ehkki füüsiline kontroll nõuab märkimisväärseid ressursse, võimaldab see kindlaks teha muudatusi mootorivõimsuses pärast seda, kui laeva ja selle mootor on kasutusele võetud. Nagu märgitud komisjoni 2016. aasta aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule liikmesriikides 2014. aastal püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahel püsiva tasakaalu saavutamiseks tehtud töö kohta⁹, oli 2015. aasta lõpuks 23 rannikuäärsest liikmesriigist 17 vastu võtnud proovivõtukava mootorivõimsuse kontrollimiseks.

17

Neljas külastatud riigist oli vaid Hispaania ja Ühendkuningriik (Šotimaa) kontrolli proovivõtukava alusel läbi viinud, nagu ette nähtud. Üksikasjad on esitatud 3. selgituses.

18

Prantsusmaa oli lõpetanud riskianalüüsi ja alustanud mootorivõimsust käsitlevat dokumentide kontrolli. Tulemused ei olnud auditi ajaks kättesaadavad. Auditi käigus saadud teabe kohaselt ei olnud Itaalia protsessi veel alustanud.

19

Laevastiku püügivõimsust käsitleva komisjoni 2016. aasta aruande kohaselt järgisid kõik rannikuäärsed liikmesriigid oma laevastiku püügivõimsuse ülempiiri (vt joonis 3). Kuus riiki (Bulgaaria, Kreeka, Horvaatia, Itaalia, Rumeenia ja Sloveenia) olid aga saavutanud ligi 95 % oma püügivõimsuse ülempiirist kilovattides, mistõttu oli nende puhul suurem ülempiiri ületamise oht. 2015. aasta lõpus olid ainult Horvaatia ja Bulgaaria vastu võtnud proovivõtukava mootorivõimsuse kontrollimiseks.

20

Ehkki Hispaania ametiasutuste kontrolli (vt 3. selgitus) ei saa ekstrapoleerida ülejäänud laevastikule, näitab see mootorivõimsuse süstemaatilise kontrolli olulisust, eriti liikmesriikide puhul, kelle laevastiku püügivõimsus läheneb ülempiirile.

Riiklike laevastikuregistrite teave ei olnud alati korrektne

21

Iga liikmesriik peab riiklikku registrit, st andmebaasi, kuhu tuleb ELi õigusaktide kohaselt kanda kõik selle liikmesriigi lipu all sõitvad kalalaevad. Euroopa Komisjon peab ELi laevastiku kohta registrit, mis sisaldab liikmesriikide registritest regulaarselt edastatavat asjakohast teavet laevade kohta. Teave sisaldab laeva nime ja registreerimisnumbrit, põhi- ja lisapüügivahendeid, kogupikkust, kogumahutavust (GT) ja mootorivõimsust (kW).

22

Laevastikuregister on ÜKP üks olulisemaid komponente. See võimaldab teha järelevalvet kalalaevastike püügivõimsuse ülempiiri järgimise üle ja annab põhiteavet majandamismeetmete kohta, nagu püügivahendite piirangud, laevade aruandluskohustused ja laevaseiresüsteem.

23

Kontrollikoda kontrollis riiklikes registrites oleva teabe õigsust ja tuvastas neljast liikmesriigist kolmes arvukalt vasturääkivusi registri ja laevade valimi¹⁰ alusdokumentide vahel (vt 4. selgitus). Ebausaldusväärne registriteave vähendab ELi registri usaldatavust ÜKP rakendamise peamise vahendina.

24

Liikmesriigid peavad ELi registrit iga kolme kuu järel uuendama, samuti iga olulise muutuse korral. Riiklike registrite ja ELi registri andmete võrdlus 2015. aasta lõpu seisuga näitas, et ELi register oli üldiselt ajakohane ja sisaldas riikide registrites olevat teavet – ainsaks erandiks külastatud liikmesriikidest oli Itaalia.

Kalavarude majandamise meetmeid rakendati õigesti, kuid väikelaevade kontrollinõuetes oli märkimisväärseid lünki

25

Püügitegevuse seire on kalavarude jätkusuutlikkuse poliitika keskne osa, võimaldades koguda teavet, mida kasutatakse kalavarude majandamise asjakohaste meetmete arendamiseks ja hindamiseks¹¹.Seire kvaliteet mõjutab majandamismeetmete tõhusust.

26

ÜKP sisaldab kalavarude majandamise meetmete paketti (vt punkt 3 ja 2. selgitus), mis hõlmab kvoote, püügikoormuse piiranguid ja tehnilisi meetmeid teatud püügipiirkondade jaoks. Liikmesriigid peavad rakendama ka riiklikes ja rahvusvaheliste õigusaktides sätestatud kalavarude majandamise meetmeid (sh piirkondlike kalandusorganisatsioonide resolutsioone) ja nende üle järelevalvet tegema, samuti tagama, et nii ELi kui välismaised ELi vetes kalastavad laevad järgivad kehtivaid eeskirju ja piiranguid.

Laevaseiresüsteemid annavad olulist seireteavet, kuid ei hõlma suurt osa kalalaevastikust

27

Kontrollimääruse kohaselt peavad liikmesriigid käitama kalapüügi seirekeskuseid, et automaatselt töödelda nende lipu alla sõitvate kalalaevade laevaseiresüsteemi andmeid. Andmed laeva identifitseerimise, asukoha, kuupäeva, kellaaja, kursi ja kiiruse kohta edastatakse laeva pardale paigaldatud satelliitseireseadmete teel (vt joonis 4). See annab väga tõhusal viisil reaalajas teavet püügitegevuse seireks ja kontrollkäikude planeerimiseks. Näiteks laeva edastatud kiiruse ja asukoha andmeid kasutades saab kalapüügi seirekeskus kindlaks teha, kas kalalaev viibib püügikeelualal. Seejärel on võimalik kontrollida, kas laeval on nõutav luba või omadused, mis lubavad püügitegevust sellel alal.

28

Külastatud liikmesriikides kasutati laevaseiresüsteeme üldiselt korrektselt, et kavandada inspekteerimist ja teha seiret süsteemiga hõlmatud laevade püügitegevuse üle. Itaalias aga, erinevalt teistest külastatud riikidest, ei andnud süsteem kalalaeva püügikeelualale sisenemisel automaatset hoiatust, mis võimaldaks ametiasutustel kontrollida, kas laeval on kalapüügiks luba. Mõned liikmesriigid on kehtestanud rangemaid nõudeid kui need, mis sisalduvad kontrollimääruses. Näiteks laevade tegevuse paremaks kontrollimiseks Vahemere majandamiskava¹² raames nõudis Hispaania kõigi seinnoodalaevade¹³ ja traalerite¹⁴ ühendamist laevaseiresüsteemiga, olenemata nende suurusest. Lisaks nõudsid mõned piirkondlikud omavalitsused Hispaanias kõigi teatud kaitsealadel kalastavate laevade varustamist lihtsamate (mitte laevaseiresüsteemi) asukoha määramise süsteemidega.

29

Kontrollimääruse kohaselt tuleb laevaseiresüsteemi seadmetega varustada kõik vähemalt 12 meetri pikkused kalalaevad. Liikmesriik võib vabastada tema lipu all sõitvad alla 12-meetrise kogupikkusega liidu kalalaevad, kui need kalastavad üksnes lipuliikmesriigi vetes või ei viibi merel kunagi rohkem kui 24 tundi alates sadamast väljumisest kuni sinna tagasi jõudmiseni.

30

ELi laevastikuregistris oleva teabe analüüsimisel leidis kontrollikoda, et 2 protsendil laevadest, mis olid üle 15 meetri pikkused ja omasid kalapüügiluba, ei olnud laevaseiresüsteemi, ehkki see on kontrollimäärusega nõutav. Komisjon oli selle rikkumise tuvastanud, kuid auditi tegemise ajaks oli see veel kõrvaldamata.

31

Kontrollimääruse piiratud nõuete tõttu puudusid 31. detsembri 2015. aasta seisuga 89 protsendil ELi registrisse kantud ELi kalalaevadest pardal laevaseiresüsteemi seadmed (vt joonis 5). Neist 95 % olid alla 12 meetri pikkused laevad, mille puhul ei ole laevaseiresüsteem kontrollimäärusega nõutav. Suurem osa 12 kuni 15 meetri pikkustest laevadest (79 %) vabastati laevaseiresüsteemi kohustusest liikmesriikide poolt. Kontrollikoda tunnistab vajadust vältida väikelaevade käitajate ülekoormamist kallite ja keeruliste lokalisatsioonisüsteemide nõuetega. Asjaolu, et suur osa kalalaevastikust on laevaseiresüsteemiga varustamata, tähendab aga kalavarude majandamise süsteemis olulist puudujääki, sest

• laevaseiresüsteemi (või muu laevade asukoha, kursi ja kiiruse määramiseks mõeldud kaugjuhtimissüsteemi) puudumisel saab laevade sisenemist aladele, kus püük on piiratud, või kalastamist ajal, mil see on keelatud, tuvastada üksnes õhu- või mereseire (patrull-laevad) abil. Püügikeelualad ja keeluajad on olulised tehnilised meetmed kalavarude taastamiseks;
• 12 kuni 15 meetri pikkused laevad võib vabastada laevaseiresüsteemi paigaldamise ja elektrooniliste deklaratsioonide edastamise nõudest, kui nad viibivad merel vähem kui 24 tundi või kalastavad üksnes territoriaalvetes. Ilma laevaseiresüsteemita on nende tingimuste täitmist aga keeruline kontrollida, välja arvatud juhul, kui sadamavaldajad nõuavad laevadelt enda teavitamist, kui nad sadamase sisenevad ja sealt väljuvad, nagu see on Itaalias;
• neid laevu, kellel on luba kalapüügiks teatud püügikoormuse reguleerimise korra alusel, saab tulemuslikult kontrollida ainult siis, kui nad on varustatud laevaseiresüsteemiga, välja arvatud juhul, kui nad edastavad piisavalt kiiresti muud teavet (elektroonilised või paberkandjal püügipäevikud¹⁵ või müügiteatised, millele on märgitud aeg ja piirkond), mida aga sageli ei tehta (vt 5. selgitus);
• tegevuse andmeid ei saa üle kontrollida (võrrelda püütud liike ja koguseid laevaseiresüsteemi kaudu teatatud püügipiirkonnaga). See takistab ka automaatset kvootide kasutuselevõtu kontrolli.

32

Ilma laevaseiresüsteemita laevad on tavaliselt alla 15 meetri pikkused. Ehkki iga laeva kalasaak eraldivõetuna ei pruugi olla suur, võib nende püügi kogumaht mõnes püügipiirkonnas ja eriti nende mõju teatavatele liikidele olla märkimisväärne. See puudutab eelkõige Vahemere piirkonda, kus enamik laevadest on alla 15 meetri pikkused ja suur osa kalavarudest on keerulises olukorras (vt joonis 1).

Lubatud kogupüüki, kvoote ja püügikoormuse reguleerimise korda hallati üldjuhul hästi, kuid tehniliste kaitsemeetmete üle oli mõnikord keeruline järelevalvet teha

33

Nagu sissejuhatuses (punkt 3 ja 2. selgitus) kirjeldatud, tugineb ELi kalavarude majandamine peamiselt lubatud kogupüügil (TAC) või samade varude suhtes kindlaks määratud püügivõimalustel, mis jagatakse seejärel ELi liikmesriikide vahel riiklike kvootide, püügikoormuse reguleerimise korra ja tehniliste meetmete kujul. II lisas on esitatud lisateavet selle kohta, kuidas külastatud liikmesriigid kvoote ja püügikoormuse reguleerimise korda rakendasid. ÜKP kohaselt peavad liikmesriikides jagatavad riiklikud kvoodid põhinema läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel. Kriteeriumid võivad arvesse võtta kalapüügi mõju keskkonnale (nt laevade kasutatavate püügivahendite liik või püügitehnika), varasem normide järgimine, panus kohalikku majandusse ja varasemad püügimahud.

34

Liikmesriigid kasutasid erinevaid praktikaid, millest komisjoni täies ulatuses ei teavitatud. Mõned eraldasid kvoodid otse kalalaevadele ja mõned võimaldasid tootjaorganisatsioonidel kvoote hallata. Viimasel juhul ei teadnud liikmesriik alati, milliste kriteeriumide alusel olid kvoodid jaotatud või summad igale toetusesaajale eraldatud. Nii oli see Šotimaal ja Prantsusmaal enamiku liikide puhul. Sellise läbipaistmatuse tõttu on liikmesriikidel keeruline teada, kes on kalapüügivõimaluste tegelikud saajad ning millised on nende püügivahendid ja omadused, mistõttu on keeruline hinnata ka näiteks võimalikku negatiivset mõju keskkonnale ja kohalikule majandusele ning võtta vajaduse korral vajalikke parandusmeetmeid. Läbipaistmatus kvootide jaotamisel suurendab ohtu, et teatud ettevõtjate erihuvisid eelistatakse teiste omadele.

35

Liikmesriigid vastutavad selle eest, et kvoote ei ületataks. Kui teatud liigi kvoot on ammendatud, peab liikmesriik kalapüügi peatama ja komisjoni informeerima. Komisjon on andnud liikmesriikide kasutusse teabevahetussüsteemi, mille abil saavad nad ka kvoote hallata ja omavahel piirnorme üle kanda. Aasta lõpus võrdleb komisjon kvootide eraldamist (sh teistelt liikmesriikidelt saadud ülekanded) ja kasutamist liikmesriikide vahel. Kui ühe või rohkema liigi puhul kasutati kvoote suuremas mahus kui neid eraldati, arvatakse nende liikide kvoodid asjaomase liikmesriigi järgmise aasta kvootidest maha.

36

Kontrollikoda uuris kvootide kasutuselevõtu järelevalvesüsteemi neljas külastatud liikmesriigis. Kontrollikoda leidis, et kvootide kasutuselevõtu üle tehti põhjalikku järelevalvet erimenetluste alusel, mis tähendas liikmesriikide jaoks märkimisväärset halduskoormust (vt II lisa). Kvootidega hõlmatud liikide puhul hüvitaksid need menetlused üldises püügiandmete haldamises leitud puudused (vt punktid 42–71). Kontrollikoda võrdles liikmesriikide poolt komisjonile esitatud 2015. aasta kvootide kasutuselevõtmist käsitlevaid deklaratsioone liikmesriikide esitatud püügiandmetega (Hispaania, Itaalia ja Ühendkuningriigi puhul põhinevad need individuaalsete laevade andmetel). Kontrollikoda ei tuvastanud olulisi erinevusi.

37

Liikmesriigid haldasid püügikoormuse reguleerimise korra kehtestatud piirnorme (vt 2. selgitus), andes kalapüügiloa laevadele, mis vastasid (nt laeva omaduste või püügivahendite suhtes) nõutavatele tingimustele. Püügitegevuse maksimaalne päevade arv määrati kindlaks kalapüügiluba omavate laevade koguvõimsuse alusel. Püügikoormuse kasutamise kontrollimiseks arvutasid liikmesriigid tavaliselt manuaalselt välja laevade merel viibitud päevade arvu. Sellist teavet oli mõnikord keeruline hankida, kui laevad ei olnud varustatud laevaseiresüsteemiga, mistõttu tuli liikmesriikidel kasutada teisi teabeallikaid, et päevade arv kindlaks teha või seda hinnata (püügipäevikud, müügiteatised). Liikmesriigid kasutasid merel viibitud päevade arvutamiseks erinevaid meetodeid¹⁶. Kui korda kohaldatakse mitme liikmesriigi suhtes, võib see põhjustada erinevusi ajas, mille vältel on laevadel igas liikmesriigis lubatud kala püüda, samuti ebatäpsusi püügikoormuse kasutuselevõtu koondandmete arvutamises.

38

Praegu kehtib nii ELi vetes kui väljaspool ELi asuvates vetes, kus tegutsevad ELi laevad, üle 30 määruse, mis sisaldavad tehnilisi meetmeid (vt 2. selgitus). 2016. aasta märtsis esitas komisjon tehnilisi meetmeid käsitleva määruse ettepaneku, mille rõhuasetus on piirkondadeks jaotamise ja lihtsustamise põhimõtetel¹⁷.

39

Tehnilised meetmed on eriti olulised Vahemere puhul, kus, erinevalt Atlandi ookeanist, ei põhine kalavarude majandamise süsteem kvootidel ja kalavarude keskkonnaseisund ei ole hea (vt joonis 1). Komisjoni andmetel¹⁸ on hinnanguliselt 95 % Vahemere hinnatud kalavarudest üle püütud.

40

Kontrollikoda leidis, et Vahemeres kohaldatavate tehniliste meetmete rohkuse tõttu oli kaluritel keeruline neid rakendada ja inspektoritel keeruline neid kontrollida¹⁹. Seda kinnitasid ka sidusrühmad²⁰, kelle käest kontrollikoda arvamust küsis. Lisaks oli suurem osa Vahemeres tegutsevatest kalalaevadest väikesed²¹ ning seetõttu laevaseiresüsteemi ja elektroonilise sidesüsteemi nõudest vabastatud. See on veel üheks teguriks, mis takistab kalavarude majandamist, piirates võimalusi laevastiku tegevuse ja püügi üle järelevalve tegemiseks.

41

Kontrollikoda täheldas, et eriti Hispaanias ja Prantsusmaal nõudsid kalanduse kutseorganisatsioonid oma liikmetelt lisaks ELi õigusraamistiku nõuetele täiendavate tehniliste ja kontrollimeetmete järgimist (nt täiendavad peatumised lisaks ametivõimude poolt kehtestatutele, suuremad püügi miinimumkogused, laevaseiresüsteemi kohustus väiksemate laevade puhul, täiendavad vastastikused kontrollid). Need meetmed vastasid paremini piirkondade eripärale, mistõttu oli kaluritel lihtsam neid mõista ja rakendada. Sellist teadlikkust ja kohustuste võtmist kohalikul tasandil tuleks paremini ära kasutada, eriti edaspidise piirkondliku otsustusprotsessi raames (vt punkt 38).

Kontrollimääruse alusel kogutud kalandusandmed olid poolikud ja ebausaldusväärsed

42

Kalavarude säästliku kasutamise eesmärgi saavutamiseks tuleb leida tasakaal olemasolevate kalavarude ja püügikoormuse vahel. Usaldusväärne ja kõikehõlmav teave kalasaagi kohta on väga oluline nii kalavarude teaduslikuks hindamiseks kui asjakohaste meetmete võtmiseks, et kalavarusid kaitsta või taastada. Kui meetmed on heaks kiidetud, tuleb neid õigesti rakendada ning laevastiku tegevust kontrollida.

43

Kontrollimääruse kohaselt tuleb iga kalalaeva kohta, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, esitada kas elektrooniliselt (elektroonilise aruandlussüsteemi²² kaudu) või paberkandjal teatud dokumentide kogum. See hõlmab püügipäevikuid, lossimisdeklaratsioone ja müügiteatisi koguste puhul, mis ületavad kehtestatud piirmäära. Kontrollimääruse sätted ja iga auditeeritud liikmesriigi kasutatavad menetlused on toodud I lisas.

44

Kontrollimääruse kohaselt peavad liikmesriigid tegema ristkontrolli, et tagada andmete piisav kvaliteet. Ristkontroll hõlmab laevaseiresüsteemi andmeid, püügitegevuse andmeid, müügiteavet, kalapüügilubade ja kalalaevatunnistuste üksikasju ning kontrolliaruandluse andmeid.

45

Teavet, mida liikmesriigid vastavalt kontrollimäärusele püügitegevuse (lossimine, saak ja püügikoormus) kohta esitavad, kasutatakse ka teistel eesmärkidel. See on peamine teabeallikas, millele tuginedes täita liikmesriikide seadusjärgset kohustust esitada lossimise kohta statistilisi andmeid²³. Samuti on see teabeallikaks andmekogumisraamistiku (vt III lisa) jaoks, mis moodustati teaduslike nõuannete toetamiseks ÜKP kontekstis.

46

Kontrollikoda analüüsis komisjonile kättesaadavate püügiandmete usaldusväärsust. Andmed saadi järgmistest allikatest:

• püügipäevikud või nendega samaväärsed dokumendid, mida kasutatakse saagi registreerimiseks;
• lossimisdeklaratsioonid, kuhu on märgitud tegelikud lossitud kogused;
• müügiteatised, mis kajastavad esimesele ostjale müüdud koguseid.

Liikmesriikide püügiandmed väiksemate laevade puhul, kes ei saatnud elektroonilisi deklaratsioone, olid puudulikud ja mõnikord ebaõiged

47

Usaldusväärsed ja terviklikud andmed püügitegevuse kohta on kalavarude tõhusaks majandamiseks väga olulised. Andmete koondamiseks ja kasutamiseks ELi tasandil peavad need olema liikmesriigiti võrreldavad ja õigeaegselt esitatud.

48

Kontrollimäärus ei kohusta alla 10 meetri pikkuseid laevu püügi ja lossimise kohta aru andma. Liikmesriigid peavad selliste laevade tegevuse üle järelevalvet tegema, et tagada nende vastavus ÜKP eeskirjadega, tuginedes proovivõtukavadele või nõudes neilt müügiteatiste või igakuiste püügideklaratsioonide esitamist. Lisaks võivad liikmesriigid panna selliste laevade kaptenitele kohustuse püügipäevikut pidada.

49

Kontrollikoda täheldas, et Prantsusmaa ja Šotimaa nõudsid alla 10 meetri pikkuste laevade puhul püügipäeviku lihtsustatud vormi täitmist. Hispaanias tuli kogu müük korraldada enampakkumiskeskuse kaudu ja müügiteatised olid kättesaadavad.

50

Itaalia ei kogunud alla 10 meetri pikkuste laevade kohta püügi- ega lossimisandmeid. Lisaks oli neil laevadel lubatud kooskõlas kontrollimäärusega (vt I lisa) müüa kaup otse tarbijale, ilma kohustuseta müüki deklareerida. Vastupidiselt kontrollimääruse nõuetele ei olnud Itaalia aga rakendanud proovivõtukava, et koguda püügitegevuse andmeid selle kategooria laevade kohta. Selle asemel kasutas Itaalia teisel eesmärgil²⁴ kogutud teavet, mille kogumise meetod ja eesmärgid erinevad kontrollimääruse omadest ning mis ei põhine riskianalüüsil ja on saadud mitu kuud pärast püügitegevuse lõppu.

51

Joonisel 6 on näidatud külastatud liikmesriikide²⁵ nende laevade osakaal, kes kasutavad paberkandjal ja elektroonilisi andmedeklaratsioone. See näitab, et elektroonilisi deklaratsioone kasutas suhteliselt vähe laevu. Hispaanias ja Itaalias oli suurem osa 12–15 meetri pikkustest laevadest (vastavalt 85 % ja 90 % laevadest) elektroonilise deklaratsiooni esitamise kohustusest vabastatud.

52

Oma olemuselt suurendavad paberkandjal deklaratsioonid ohtu, et liikmesriikide püügiandmebaasides salvestatakse vigaseid andmeid. Seetõttu võrdles kontrollikoda paberkandjal püügi- ja lossimisdeklaratsioonide valimit liikmesriikide püügiandmebaaside kannetega. Samuti kontrolliti, kas laevad olid andmebaasi järgi otsustades aktiivsed.

53

Audititöö näitas, et teave oli puudulik, esines vigu andmete ülekandmisel ja mõnel juhul oli püük registreeritud selliste laevade puhul, kes olid laevastikuregistri kohaselt mitteaktiivsed. 5. selgituses kirjeldatakse peamisi leitud puudusi.

54

Püügiandmed on oluline teabeallikas teaduslike analüüside ja nõuannete jaoks²⁷ ning kalavarudele avalduva surve hindamiseks. Teabe usaldusväärsust vähendavad lüngad alla 10 meetri pikkuste laevade püügiandmetes ja puudused paberkandjal püügideklaratsioonide käsitlemises. Komisjon ise rõhutas vajadust täpsete püügiandmete järele²⁸ ja toonitas, kui oluline on saada teavet väikelaevadelt, mille suhtes ei kehti püügiandmete esitamise nõuded.

Müügiandmed ei olnud piisavalt ülevaatlikud või lossimisdeklaratsioonidega kooskõlas

55

Kontrollimäärus kohustab liikmesriike tegema püügitegevust puudutava teabe (püügi ja lossimise andmed, müügiteatised) ristkontrolli. Sellised meetmed peaksid püügiandmete usaldusväärsust parandama.

56

Kontrollikoda tegi laevadest moodustatud valimi lossimisdeklaratsioonide ja müügiteatiste ristkontrolli (vt 11. joonealune märkus). Leiti, et müügiteatised ei olnud alati kättesaadavad ning lossimisdeklaratsioonide ja registreeritud müügikoguste vahel esines märkimisväärseid põhjendamatuid erinevusi. Arvestades, et liikmesriigid kasutavad kõnealuseid teabeallikaid hilisemaks andmete valideerimiseks, on valimis leitud erinevuste suurusjärk selline, mis vajab olulisi parandusmeetmeid. Üksikasjad on toodud 6. selgituses.

Liikmesriikide vahel teabe jagamiseks mõeldud süsteem oli ebatõhus

57

Kontrollimäärus näeb ette teabe jagamise liikmesriikide vahel, mis on oluline nende sagedaste juhtumite puhul, kus laevad püüavad, lossivad või müüvad kala mõnes teises liikmesriigis kui nende päritoluriik. Komisjon on teinud liikmesriikide jaoks kättesaadavaks veebiplatvormi sellise teabe vahetamiseks, kuid ei kontrolli teabe vahetamist liikmesriikide vahel.

58

Auditeeritud liikmesriikides võrdles kontrollikoda ühe liikmesriigi laevade lossimisandmeid teiste auditis hõlmatud liikmesriikide andmetega. Leiti, et Prantsusmaa oli ekslikult deklareerinud Hispaania laevade Ühendkuningriigis lossitud ja Prantsusmaal müüdud kalasaagi kui „lossitud Prantsusmaal”. Samuti tuvastati, et Itaalia ei olnud Hispaania laevade poolt Itaalia sadamates 2015. aastal lossitud kalasaaki kordagi deklareerinud kui „lossitud Itaalias”. Hispaania oli aga edastanud oma kalalaevade lossimisteated Itaalia ametiasutustele, kes oleksid seetõttu pidanud Hispaania laevade lossitud saagist teadlikud olema.

59

Komisjon on teadlik sellest, et liikmesriikide teabevahetussüsteemid ei ole usaldusväärsed ja põhjustavad kirjeldatud andmeülekandevigu. Komisjon on täheldanud, et liikmesriikide andmete säilitamise ja ülekande süsteemide sisemine korraldus on tihti liiga keeruline ning IT-süsteemid ei ühildu sageli ei liikmesriikide vahel ega ka riigisiseselt.

60

Šoti inspektorid kasutasid teist veebipõhist dokumentide jagamise süsteemi, et teha kättesaadavaks sellise saagi transpordidokumendid, mis on lossitud nende sadamates teise liikmesriigi lipu all sõitvate laevade poolt. Kui saak transporditi Šotimaalt välja, võimaldas see sihtliikmesriigil kaupa vedavaid veoautosid kontrollida, kui ta seda tarvilikuks pidas, ja võrrelda teavet muude andmetega. Ehkki see on näide positiivsest koostööst, näitab see ühtlasi, et andmete ja teabe vahetamine olemasolevate platvormide vahel võiks tõhusamalt toimida.

Andmete valideerimise süsteemides ja menetlustes esines puudusi

61

Pärast selle tagamist, et nõutud andmed on salvestatud kooskõlas kontrollimäärusega, peab iga liikmesriik ebajärjepidevuse, vigade ja puuduvate andmete tuvastamiseks kohaldama enda andmevalideerimissüsteemi.

62

Kontrollikoda uuris, kas külastatud liikmesriigid olid kohaldanud asjakohaseid valideerimissüsteeme. Peamised valideerimisega seotud puudused tulenesid ebausaldusväärsetest valideerimisalgoritmidest ja ristkontrolli puudumisest eri teabeallikate ja andmebaaside vahel. Näiteid on toodud 7. selgituses.

63

Lisaks kontrollimääruse nõuetele olid mõned külastatud liikmesriigid teinud andmete kvaliteedi parandamiseks täiendavaid kontrolle:

1. laeva identifitseerimisnumbri võrdlemine registriga, et kindlaks teha, kas laev on aktiivne. Itaalias ehk ainsas riigis, kus kontrollikoda tuvastas sellise kontrolli puudumise, deklareerisid püüki sellised laevad, mis ei olnud laevastikuregistris enam aktiivsed (vt 5. selgitus);
2. selle kontrollimine, kas püügi- ja lossimisdeklaratsioonides on märgitud püügipiirkond. Itaalias ehk ainsas riigis, kus kontrollikoda tuvastas sellise kontrolli puudumise, deklareeriti 2015. aastal 50 576 tonni kala lossimine, ilma püügipiirkonda täpsustamata, 2774 tonni kala deklareeriti aga saagina, ilma püügipiirkonda täpsustamata;
3. selle kontrollimine, kas lubatud 10 % kõikumist²⁹ püügi- ja lossimisdeklaratsiooni vahel järgiti. Neljast auditi käigus külastatud liikmesriigist oli üksnes Šotimaa sellise automaatse võrdlussüsteemi kasutusele võtnud.

64

Hoolimata liikmesriikide jõupingutustest ei täitnud neljast külastatud liikmesriigist kolm auditi ajal kõiki nõudeid. Eelkõige täheldati mahajäämust Prantsusmaa ja Itaalia puhul.

Komisjon ei saanud liikmesriikidelt terviklikke valideeritud andmete kogumeid

65

Kontrollimääruse kohaselt peab iga lipuliikmesriik enne järgmise kuu 15. kuupäeva teatama komisjonile elektrooniliselt koondandmed kõikide TACi või kvoodiga reguleeritavate varude või varude rühmade kohta. Samuti peavad liikmesriigid komisjonile kord kvartalis esitama nende kalakoguste koondandmed, mille kohta ei esitata andmeid igakuiselt. See teave on komisjoni jaoks peamine allikas, mille kaudu saada andmeid kvootide kasutamise ja ELi laevastiku püügitegevuse kohta. Komisjon edastab need andmed piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele. Seega on kalavarude majandamist puudutavate otsuste tegemiseks oluline, et andmed oleksid usaldusväärsed.

66

Liikmesriigid edastavad püügiandmed ka Eurostatile, mis kogub ELi kalandusstatistikat.

67

Kontrollikoda võrdles nelja külastatud liikmesriigi püügi koondandmeid, mis on komisjonile (merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat ning Eurostat) kättesaadavad, riiklike ametiasutuste poolt otse edastatud andmetega. Leiti olulisi lahknevusi, mida kirjeldatakse tabelis 1.

Tabel 1

Erinevused liikmesriikide, merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi ning Eurostati andmetes

Saak liikmesriikide kaupa (1000 tonnides)	Andmeallikas	2013	2014	2015
Hispaania	Liikmesriikide andmed	878	910	870
	DG MARE	483	942	926
	Eurostat	904	1 237	902
	MARE vs liikmesriigid	-45 %	3 %	6 %
	MARE vs Eurostat	-47 %	-24 %	3 %
Prantsusmaa	Liikmesriikide andmed	542	537	477
	DG MARE	574	536	436
	Eurostat	529	544	497
	MARE vs liikmesriigid	6 %	0 %	-8 %
	MARE vs Eurostat	9 %	-1 %	-12 %
Itaalia	Liikmesriikide andmed	76	76	80
	DG MARE	38	28	23
	Eurostat	173	177	191
	MARE vs liikmesriigid	-50 %	-63 %	-72 %
	MARE vs Eurostat	-78 %	-84 %	-88 %
Ühendkuningriik	Liikmesriikide andmed	628	759	708
	DG MARE	911	752	707
	Eurostat	618	752	702
	MARE vs liikmesriigid	45 %	-1 %	0 %
	MARE vs Eurostat	47 %	0 %	1 %

Allikas: Liikmesriigid, merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat ning Eurostat.

68

Erinevustel oli mitmeid põhjuseid: puuduv teave teatud laevastikuosade või kalavarude kohta, andmete liikmesriikide poolne korrigeerimine või andmete dubleerimine (vt 8. selgitus).

69

Kui erinevused merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi ning Eurostati koondandmete vahel on veidi vähenenud, siis liikide valimi kontrollimine merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi poolt näitas, et teatud liikide puhul esineb endiselt suuri lahknevusi. Kuna näitajad võivad erinevate liikide puhul kõikuda, võib see tekitada eksliku mulje, nagu oleksid koondnäitajad paranenud. Mõlemad talitused olid moodustanud töörühma, et parandada andmete kvaliteeti ja vastuolud kõrvaldada.

70

Erinevuste ulatus tekitab kahtlusi komisjonile kättesaadavate püügiandmete usaldusväärsuse, terviklikkuse ja võrreldavuse suhtes. Neid andmeid kasutatakse ka andmekogumisraamistiku raames, mis annab teavet teaduslike arvamuste ja kalavarude majandamise otsuste toetamiseks. Seega muudab andmete ebausaldusväärsus kalavarude majandamise keeruliseks ja tekitab ohu, et alati ei tehta õigeid valikuid (nt TACide, kvootide, püügikoormuse või tehniliste meetmete kohta).

71

Lisaks peavad liikmesriigid kontrollimääruse kohaselt saatma koondandmed kalavarude kohta. See, et määrusega ei nõuta püügiandmete saatmist, mis sisaldaksid püügipiirkondade, laevade suuruse ja püügivahendite üksikasju, vähendab aga võimalusi püügiandmete (nt laevastikuosa mõju teatud kalavarule) põhjalikuks analüüsimiseks.

Kontrollisüsteem toimis, kuid puudused sanktsioonide rakendamisel vähendasid jõustamise mõjusust

72

Tõhus kontrollisüsteem on üks peamisi tegureid tagamaks, et püügitegevus on jätkusuutlik ja sektori pikaajaline tulevik on tagatud. Süsteem peab kontrollima kõigi kalandussektori ettevõtjate suhtes kohaldatavate kalavarude majandamiseeskirjade (nt laevaseiresüsteemi toimimine, deklaratsioonide esitamine, püügivahendite tehniliste kirjelduste järgimine, kalade suurus jne) täitmist ja määrama mittetäitmise korral sanktsioone. Liikmesriikide ülesanne on luua vajalikud struktuurid ning tagada kontrolli ja sanktsioonide jaoks vajaminev rahastamine, varustus ja personal. Nende ülesannete täitmisel tuleb kontrollimäärusega kooskõlas arvesse võtta mittediskrimineerimise ning sektorite-, laevade- ja inimestevahelise konkurentsi mittemoonutamise põhimõtteid. Põhimõtted on eriti olulised püügitegevuse piiriülese iseloomu tõttu, millest tulenevalt võivad ühe liikmesriigi laevad tegutseda teiste liikmesriikide vetes.

Liikmesriigid planeerisid kontrolli üldiselt nõuetekohaselt, kuid kontrolliaruandeid tuleb rohkem ühtlustada ja paremini dokumenteerida

73

Kontrollisüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks³⁰ peavad liikmesriigid looma asjakohased struktuurid ja tegema riskianalüüsi, et välja selgitada eri laevastike, tegevuste ja ettevõtjate riskitase. Kindlakstehtud riski põhjal peaksid nad koostama aasta inspekteerimiskava ning eraldama vajalikud rahalised vahendid, varustuse ja personali. Liikmesriigid peaksid looma elektroonilise andmebaasi, mis võimaldab neil kava käivitamist jälgida ning seejärel inspekteerimise tulemusi analüüsida ja kasutada. Andmebaasi tuleks ajakohastada ja see peaks sisaldama kõiki personali poolt koostatud kontrolli- ja järelevalvearuandeid. Kui kontrollitav kalalaev sõidab teise liikmesriigi lipu all, tuleb rikkumise tuvastamise korral saata kontrolliaruande koopia viivitamatult asjaomasele liikmesriigile.

Inspekteerimistegevus oli üldiselt hästi planeeritud

74

Kontrollikoda vaatas üle inspekteerimistegevuse korralduse auditeeritud liikmesriikides³¹ ning riskianalüüsi tegemise ja inspekteerimiskavade koostamise ning rakendamise korra. IV lisas selgitatakse, kuidas külastatud liikmesriikides inspekteerimist korraldatakse.

75

Auditi käigus täheldati, et riskianalüüsi tehti kõigis neljas külastatud liikmesriigis ja (kui välja arvata Prantsusmaa) seda koordineeriti riiklikul tasandil, võttes arvesse nii riiklikke kui kohalikke riske. Riskianalüüsi põhjal koostati inspekteerimiskavad. Prantsusmaal raskendas riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi vahelist koordineerimist halduskorra keerukus.

76

Kontrollikoda leidis, et ajuti oli liikmesriikide inspekteerimiskavade täitmine takistatud. Prantsusmaal ja Hispaanias ei seadnud kontrolliprioriteete ressursse eraldav ametiasutus. Prantsusmaal valitses mõnikord vastuolu määratud ülesannete ja eraldatud ressursside vahel, mistõttu ei saanud kontrollimeeskonnad kontrollida kõiki kavandatud lossimisi ja kontrollide arv oli viimastel aastatel vähenenud. Liikmesriikide ametiasutuste sõnul võisid välistegurid vähendada kalanduskontrolli prioriteetsust (nt rändekriis Vahemerel nõudis laevandusressursside kasutamist).

77

Liikmesriigid varustasid inspektoreid mitmesuguste IT-vahendite ja andmebaasidega, et aidata neil oma tööd teha ja sellest aru anda. Kui välja arvata Hispaania ja üks Prantsusmaa departemang, puudus inspektoritel aga kohapeal juurdepääs teabele (nt mobiilsideterminalide kaudu). Selle asemel tuli neil teabe saamiseks helistada kalapüügi seirekeskusse. See kujutab endast probleemi eriti neil juhtudel, kui kontrolli pole võimalik ette planeerida, vaid see tuleb läbi viia plaaniväliselt, sadamasse jõudes. Sellistel juhtudel võimaldaks kiire juurdepääs teabele laevu tõhusamalt kontrolli suunata. Lisaks ei saa inspektorid olukorras, kus kontrolli ajal pole reaalajas võimalik teabele juurde pääseda, võrrelda laeva identifitseerimisnumbrit, lube ja omadusi pardal olevate dokumentidega. Seetõttu on keerulisem tuvastada andmebaasis näiteks selliseid vigu, mis leiti auditi käigus (vt 4. selgitus), ning laeva omaduste loata muutmist. Mõningates sadamates Prantsusmaal oli inspektoritel väga keeruline pääseda IT-rakendustele ligi isegi sadama kontorist, mistõttu ei olnud võimalik kontrolliks tõhusalt ette valmistuda.

Kontrolli kord vajab ühtlustamist

78

Et kalanduskontrolli käigus kontrollitaks eeskirjade järgimist tõhusalt ja koheldaks kalandusettevõtjaid õiglaselt, peaksid liikmesriikide ametiasutused tegema sarnast kontrolli ühtlustatud viisil ning välja töötama sobivad kontrolliprotokollid ja käsiraamatud. Kontrollikoda uuris, kuidas kontrolliti külastatud liikmesriikides lossimist. Kasutati ühtset riiklikku kontrolliaruande vormi (Itaalia ja Prantsusmaa) või kontrollikäsiraamatuid ja vorme (Hispaania ja Šotimaa), Prantsusmaa Vahemere piirkonnas aga kasutasid inspektorid kontrolli käigus erinevaid kontrollnimekirju või ei kasutanud üldse kontrollnimekirju. Loodud ühtlustamisvahendid andsid hea raamistiku kontrollitegevuse mittediskrimineerimise põhimõtte järgimiseks, kuid neid ei kasutatud alati.

79

Euroopa Kalanduskontrolli Amet (EFCA) vastutab liikmesriikide kontrollitegevuse igapäevase kooskõlastamise korraldamise eest. Amet annab liikmesriikidele ja komisjonile abi peamiselt piirkondlike ühiskasutuskavade³² kaudu. Kontrollikoda täheldas, et harilikku tuuni ja mõõkkala käsitleva Vahemere ühiskasutuskava raames olid lossimise kontrolli jaoks olemas väga põhjalikud kontrollnimekirjad. Need ei ole aga kohustuslikud ja on mõeldud üksnes pedagoogiliseks toetusmaterjaliks, ning Itaalia ja Prantsusmaa riiklike kontrollide käigus neid ei kasutatud, ehkki tegemist on hea vahendiga kontrollimeetodite ühtlustamiseks.

Riiklikus andmebaasis ei kajastatud kogu kontrollitegevust

80

Kontrollimääruse kohaselt loovad liikmesriigid ja hoiavad ajakohasena elektroonilise andmebaasi, mis sisaldab kõiki kalandusega seotud inspekteerimis- ja järelevalvetegevusi³³ (sh transpordi ja turu inspekteerimine). Õige haldamise korral on sellised andmebaasid tõhusaks abivahendiks kontrolli kavandamisel, läbiviimisel ja tulemuste edastamisel. Kontrollikoda leidis, et kontrolliandmebaasid ei toiminud alati täielikult ning ei hõlmanud järjepidevalt kõigi kalandusega seotud ametiasutuste (nt transport, esmamüügi ettevõtjad; riiklik ja piirkondlik tasand) tehtava kontrolli aruandeid, nagu kirjeldatud 9. selgituses.

Rakendatud sanktsioonid ei olnud alati hoiatavad, proportsionaalsed ja mõjusad

81

Selleks, et kontroll oleks tõhus ja vähendaks rikkumisi ÜKP valdkonnas, peavad kontrollile vajaduse korral järgnema sanktsioonid. Liikmesriikide kehtestatud sanktsioonid peavad olema hoiatavad, proportsionaalsed ja tõhusad³⁴. Nende määramisel tuleb arvesse võtta rikkumise tõsidust ja võimalikku majanduslikku kasu.

82

Et tagada ettevõtjate võrdne kohtlemine olenemata sellest, mis vetes rikkumine toime pandi, ning säilitades liikmesriikide õiguse rakendada vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele omaenda karistussüsteemi, kehtestati kontrollimäärusega tõsiste rikkumiste puhuks punktisüsteem, mis puudutab kalalaevatunnistusi ja kalalaevade kapteneid. Punktisüsteemi rakendati alates 1. jaanuarist 2012. Kui karistuspunktide koguarv jõuab teatud piirini või ületab seda, tuleb kalalaevatunnistus peatada või kehtetuks tunnistada.

Rakendatud sanktsioonid ei hoidnud alati ära rikkumiste kordumist

83

Liikmesriigid kasutasid ÜKP rikkumiste puhul mitmesuguseid karistussüsteeme, nagu näidatud tabelis 2.

Tabel 2

Liikmesriikide karistuse määramise menetlused

Liikmesriik	Karistuse liik
Hispaania	Kasutati haldusmenetlust. Trahvi summa määrati vastavalt rikkumise kategooriale ning see sõltus rikkumise keskkonnamõjust, kordumisest ja tõsidusest. Sanktsiooni kogusummale võidi liita saagi väärtus. Punktisüsteemi kasutati osaliselt.
Prantsusmaa	Vastavalt kontrolliasutuse otsusele kasutati haldus- või kriminaalmenetlusi. Riiklikul tasandil puudus teave kohaldatud kriminaalkaristuste kohta. Ehkki riiklikes õigusaktides olid ette nähtud kindlaksmääratud summad või majandusliku kasuga proportsionaalsed karistused, ei võtnud ametiasutused karistuste määramisel neid arvesse. Punktisüsteemi ei kasutatud.
Itaalia	Kontrolliasutused kasutasid haldus- ja kriminaalmenetlusi. Kontrolliasutus määraks trahvisumma kindlaks õigusaktides sätestatud vahemikus. Määratud karistuse ja majandusliku kasu vahel puudus seos, kui mõned üksikjuhud välja arvata. Protsessi kiirendamiseks pakkusid ametiasutused võimalust valida kahe variandi vahel: kas maksta trahvi miinimummäära kahekordne summa või kolmandik vastava rikkumise kategooria trahvi maksimummäärast pluss kohtuniku poolt määratud summa. Punktisüsteemi kasutati tõsiste rikkumiste korral.
Ühendkuningriik (Šotimaa)	Kasutati haldus- ja kriminaalmenetlusi. Trahve määrati harva ja ennetavaid meetmeid rakendati sagedamini kui reaalseid karistusi. Rahaliste karistuste rakendamise korral määrasid nende suuruse ametiasutused riiklikes õigusaktides sätestatud vahemikus, võttes arvesse majanduslikku kasu. Punktisüsteemi kasutati piiratult (mitte järjepidevalt ja mitte kõigi tõsiste rikkumisjuhtumite puhul).

Allikas: Õigusaktid, kohapeal saadud teave ning rikkumiste ja karistuste andmebaasid.

84

Kontrollikoda leidis, et Hispaanias järgiti süstemaatiliselt nõuet siduda karistus rikkumisest tulenenud majandusliku kasuga. Ka Šotimaal järgiti seda süstemaatiliselt neil vähestel juhtudel, mil trahv määrati. Itaalias³⁵ ja Prantsusmaal oli see mõningate juhtumite puhul õigusaktides ette nähtud, kuid üldjuhul nõuet ei järgitud.

85

Karistuse hoiatava mõju hindamiseks analüüsis kontrollikoda külastatud liikmesriikide karistuste nimekirja, et kindlaks teha laevad, mida oli karistatud mitmel korral. Rohkem kui viie rikkumisega laevade arv on toodud tabelis 3.

Tabel 3

Laevastik, kontroll, rikkumised ja rikkumiste kordumine külastatud liikmesriikides perioodil 2013–2015

Liikmesriik	Laevastik kokku seisuga 31.12.2015	Merel ja lossimisel tehtud kontrollide koguarv	Nende kontrollide koguarv, mille käigus tuvastati rikkumisi	Nende kontrollide osakaal, mille käigus tuvastati rikkumisi	Nende laevade koguarv, kes on sooritanud kolme aasta jooksul üle viie rikkumise	Üle viie korduva rikkumise sooritanud laevade osakaal laevastikus
Hispaania	9 396	23 146	4 703	20 %	25	0 %
Prantsusmaa1	6 910	39 515	1 585	4 %	43	1 %
Itaalia2	12 316	18 038	3 536	20 %	72	1 %
Ühendkuningriik (Šotimaa)3	2 015	16 990	5 150	30 %	169	8 %

1 Prantsusmaa andmed sisaldavad arvukate osalevate ametiasutuste tehtud kontrolle ja turustusahelat. 2014.–2015. aasta kohta olid kontrollikojal vaid osalised andmed (vt 9. selgitus).

2 Itaalias on kontrolli eest vastutavate ametiasutuste ülesanne teha ka esmamüügi järgset kontrolli, lisaks on neil muid kohustusi, mis jäävad kontrollimääruse reguleerimisalast välja.

3 Ühendkuningriigi laevastiku laevade koguarv oli 6 232; 2 015 laeva oli Šotimaal 2015. aasta lõpus valitsusasutuse Marine Scotland statistika kohaselt.

Allikas: Liikmesriikidelt saadud teave.

86

Hispaanias moodustas perioodil 2013–2015 üle viie rikkumise sooritanud laevade arv tühise osa kogulaevastikust. Seda võib seletada asjaoluga, et trahve võib seaduse kohaselt kahekordistada, kui kapten sooritab 18 kuu jooksul sama rikkumise või kui kolme aasta jooksul pärast viimast rikkumist on toime pandud mis tahes rikkumine.

87

Üle viie rikkumise sooritanud laevade osakaal oli ülekaalukalt kõige suurem Šotimaal, kus perioodil 2013–2015 sooritas üle viie rikkumise 169 käitajat. Ehkki trahv kahekordistatakse, kui varasemalt trahviga karistatud rikkumist korratakse, oli määratud trahvide arv väga väike. Peamised meetmed, mida rikkumise tuvastamisel rakendati, olid nõuandvad kirjad ning suulised ja kirjalikud hoiatused. Selliseid nn pehmeid meetmeid rakendati isegi tõsiste rikkumiste korral (nt kalapüük pärast püügikeelu kehtestamist) ja need ei paistnud rikkumiste kordumist ära hoidvat. Ehkki kontrollide arv ja katvus oli suurem kui teistes liikmesriikides, toimus korduvaid rikkumisi rohkem, mis viitab sellele, et karistused on vähem hoiatava mõjuga.

88

Itaalia pandi kõige rohkem korduvaid rikkumisi toime navigatsiooniseadustiku suhtes (laevade märgistamine, meeskonda puudutavad eeskirjad), mis ei kuulu ÜKP raamesse. Prantsusmaal ei saanud audiitorid kõigist karistustest ülevaadet, sest merenduse valdkonna asutustel (piirkondlik maismaa- ja mereamet, piirkondadevaheline mereamet ning merekalanduse ja vesiviljeluse amet) puudus teave kohtu poolt kriminaalmenetluste käigus määratud karistuste kohta. Analüüs ei ole seetõttu täielik.

Punktisüsteemi ei rakendatud järjepidevalt

89

Kontrollikoda leidis, et tõsiste rikkumiste korral kontrollimäärusega³⁶ nõutav punktisüsteem oli kehtestatud Itaalias ja toimis hästi. Hispaanias rakendati seda osaliselt, Šotimaal ebajärjepidevalt ja Prantsusmaal üldse mitte. Täpsemad üksikasjad on toodud 10. selgituses.

90

Kalandusettevõtjatele ei kehtinud võrdsed tingimused, sest liikmesriigid ei rakendanud punktisüsteemi järjepidevalt. ELi kalandusettevõtjatele, kes olid toime pannud tõsise rikkumise eri liikmesriikides või ühe liikmesriigi eri piirkondades, võidi karistuspunkte mitte määrata.

91

Kui rikkumine toimub teise liikmesriigi vetes, vastutab punktide määramise eest lipuliikmesriik. Liikmesriigid vahetavad rikkumiste kohta teavet. Praegu aga puudub rikkumiste ja karistuste Euroopa register, mis võimaldaks määratud punktide paremat kontrolli, mõjusamat riskianalüüsi ja suuremat läbipaistvust liikmesriikide vahel.

92

EFCA on välja töötanud elektroonilise kontrolliaruandluse süsteemi, mida on pakutud liikmesriikidele kasutamiseks kontrolliaruannete riikliku andmebaasina. Seda vahendit võiksid liikmesriigid kasutada kontrolli ja punktide kohta teabe jagamiseks.

Järeldused

93

Ühine kalanduspoliitika nõuab tõhusa kontrollisüsteemi olemasolu, et tagada kalavarude ja kalandussektori pikaajaline jätkusuutlikkus. ELi kalanduskontrolli raamistikku muudeti viimati 2009. aastal nõukogu määrusega, et parandada tolleks hetkeks ilmnenud puudused, mida kajastati kontrollikoja eriaruandes nr 7/2007. See sisaldab püügitegevuse kontrolli, kalavarude majandamise meetmeid, andmenõudeid ning kontrolle ja karistusi käsitlevaid põhimõtteid ja eeskirju.

94

Kontrollikoda hindas ELi kalanduskontrolli süsteemi tõhusust, keskendudes kalanduskontrolli määruse peamistele nõuetele ja nende täitmisele liikmesriikides. Kontrollikoda uuris, kuidas kontrollisid liikmesriigid kalalaevastiku püügivõimsuse komponente (kogumahutavus ja mootorivõimsus) ja kas nad ajakohastasid laevastikuregistrit, kas kalavarude majandamise meetmed olid hästi ellu viidud, kas kalavarude majandamise jaoks vajalikud andmed olid täielikud ja usaldusväärsed ning kas kontroll ja sanktsioonid olid asjakohaselt kavandatud, läbi viidud ja kohaldatud.

95

Pärast 2007. aasta auditit ja kontrollimääruse muutmist on liikmesriigid ja komisjon mitmes valdkonnas edusamme teinud. Kontrollikoda leidis aga, et oluliste puuduste tõttu enamikus auditeeritud valdkondades ei ole ELi kalanduskontrolli süsteem veel piisavalt tõhus, et toetada ÜKP edukat elluviimist. Liikmesriigid ei olnud ELi kalanduskontrolli määrust veel täielikult rakendanud ja määruse mõningad sätted vajavad muutmist, võimaldamaks liikmesriikidel püügitegevust tõhusalt kontrollida.

96

Külastatud liikmesriigid ei kontrollinud piisavalt oma kalalaevastiku püügivõimsust (kogumahutavus ja mootorivõimsus). Kontrollimääruses on ette nähtud eraldi menetlus mootorivõimsuse dokumentaalseks ja füüsiliseks kontrollimiseks, kuid mitte kogumahutavuse kontrollimiseks. Kontrollikoda täheldas, et külastatud liikmesriigid ei kontrollinud kalalaevade mahutavust ja kaks neist ei olnud veel teinud nõutavat mootorivõimsuse kontrolli. Kui selliseid kontrolle tehti, ilmnesid nende käigus erinevused tegeliku ja dokumenteeritud mootorivõimsuse vahel. See näitab kõnealuse kontrolli tegemise vajadust, eriti seetõttu, et mõningate liikmesriikide laevastiku püügivõimsus läheneb ülempiirile (punktid 14–20). Auditi käigus tuvastas kontrollikoda ka märkimisväärsel hulgal erinevusi laevastikuregistrisse kantud laevade andmete ja tõendavates dokumentides esitatud andmete vahel (punktid 21–24).

1. soovitus. Kalalaevastikke puudutava teabe usaldusväärsuse suurendamine

Püügivõimsust puudutava teabe täpsuse parandamiseks peaksid liikmesriigid 2018. aastaks

1. kehtestama korra riiklikku laevastikuregistrisse kantud teabe täpsuse kontrollimiseks;

Kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis ja püügivõimsust käsitleva teabe täpsuse parandamise huvides soovitab kontrollikoda komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse

1. üksikasjalikud eeskirjad, et kontrollida regulaarselt nii dokumentide põhjal kui kohapeal püügivõimsuse arvutamiseks kasutatud kogumahutavuse (GT) ja mootorivõimsuse (kW) näitajaid.

97

Liikmesriigid peavad rakendama riiklikes, Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste õigusaktides sätestatud kalavarude majandamise meetmeid (punktid 25 ja 26). Püügitegevuse seire ja kontroll on kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks keskse tähtsusega. Kontrollikoda leidis, et liikmesriikide laevaseiresüsteemid, mis põhinevad satelliitseire tehnoloogial, annavad selle jaoks väärtuslikku teavet ning et üldiselt rakendasid liikmesriigid kalapüügi majandamise meetmeid asjakohaselt. Kontrollimääruse sätete kohaldamise tõttu ei kontrollitud aga 89 % ELi kalalaevastikest laevaseiresüsteemiga. See takistas kalavarude tõhusat majandamist (punktid 25–32).

98

Külastatud liikmesriigid investeerisid neile eraldatud kalapüügikvootide kasutuselevõtu haldamiseks märkimisväärses mahus ressursse ja see toimis hästi. Kui aga liikmesriikide ametiasutused lubasid tootjaorganisatsioonidel kvootide jagamist hallata, ei teadnud nad alati, milliste kriteeriumide alusel kvoodid toetusesaajatele jagati. Sellise läbipaistmatuse tõttu on liikmesriikidel keeruline teada, kes on kalapüügivõimaluste tegelikud saajad, ja seetõttu hinnata nende negatiivset mõju keskkonnale ja kohalikule majandusele ning võtta vajaduse korral vajalikke parandusmeetmeid. Lisaks suurendab läbipaistmatus ohtu, et teatud ettevõtjate erihuvisid eelistatakse teiste omadele (punktid 33–36). Püügikoormuse reguleerimise korra üle oli keeruline järelevalvet teha, eriti laevade puhul, mis ei ole laevaseiresüsteemiga ühendatud, ja liikmesriigid kasutasid erinevaid meetodeid merel viibitud päevade arvutamiseks, mis on kõnealuse korra üks põhielemente (punkt 37). Tehnilisi meetmeid oli liiga palju ja sageli olid need liiga keerulised nii kalurite poolt rakendamiseks kui inspektorite poolt kontrollimiseks. Kontrollikoda leidis aga hea tava näiteid, kus kalanduse kutseorganisatsioonid nõudsid oma liikmetelt täiendavate kaitsemeetmete järgimist, mis on täpsema suunitlusega kui ühise kalanduspoliitika meetmed (punktid 38–41).

2. soovitus. Kalavarude majandamise meetmete seire parandamine

Kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis ja väikeste kalalaevade tegevuse seire parandamise huvides soovitab kontrollikoda komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse

1. laevaseiresüsteemi kasutamise nõue ka 12–15 meetri pikkustele laevadele;
2. nõue paigaldada alla 12 meetri pikkustele laevadele väiksemad ja odavamad asukoha määramise süsteemid.

Püügikvootide läbipaistva jaotamise tagamiseks peaksid liikmesriigid 2019. aastaks

2. teavitama komisjoni kooskõlas ÜKP määruse artikliga 16 oma kvootide jaotussüsteemist, sealhulgas sellest, kuidas on püügikvootide jaotamises sidusrühmade vahel kasutatud läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume.

99

Kontrollimääruse raames kogutud andmed püügitegevuse kohta ei olnud piisavalt täielikud ja usaldusväärsed. Paberkandjal deklaratsioone esitavate laevade (mis moodustavad suure osa ELi kalalaevastikust) püügiandmed olid puudulikud. Lisaks leidis kontrollikoda märkimisväärsel hulgal vigu ja süsteemipuudusi paberdeklaratsioonidel toodud teabe sisestamisel liikmesriikide andmebaasidesse (punktid 47–54). Deklareeritud lossimiste ja neile järgnenud esmamüügi andmete vahel oli märkimisväärseid vastuolusid (punktid 55–56). Neljast külastatud liikmesriigist kaks ei jaganud ega kontrollinud piisavalt teavet ühest lipuliikmesriigist teise liikuvate laevade kohta, ehkki oli mõningaid häid kahepoolseid algatusi (punktid 57–60). Kontrollikoda tuvastas puudusi liikmesriikide andmete valideerimise ja ristkontrolli menetlustes, mis takistab lahknevuste, vigade ja puuduvate andmete kindlakstegemist (punktid 61–64). Lisaks esines suuri erinevusi liikmesriikide salvestatud üldiste püügiandmete ja komisjonile talitustele kättesaadavate andmete vahel (punktid 65–70). Samuti ei nõuta liikmesriikidelt kontrollimäärusega püügiandmete saatmist, mis sisaldaksid püügipiirkonna, laevade suuruse ja püügivahendite üksikasju. See raskendab Euroopa laevastiku tegevuse põhjalikku analüüsimist (punkt 71).

3. soovitus. Kalandusandmete usaldusväärsuse parandamine

1. Kalandusandmete täielikkuse ja usaldusväärsuse parandamiseks

peaksid liikmesriigid 2019. aastaks

1. üle vaatama ja parandama püügitegevuse paberkandjal andmete salvestamise ja kontrollimise protsessi;
2. tagama usaldusväärsete andmete olemasolu alla 10 meetri pikkuste laevade tegevuse kohta ja kalanduskontrolli määrusega kehtestatud andmekogumiseeskirjade järgimise;
3. lõpule viima püügitegevuse andmete valideerimise ja ristkontrolli.

Komisjon peaks 2020. aastaks

3. looma teabevahetusplatvormi, mida liikmesriigid saaksid kasutada ühtse vormi ja sisuga valideeritud andmete saatmiseks, et komisjoni talitustele kättesaadav teave vastaks liikmesriikide andmetele;
4. edendama odavama, lihtsama ja kasutajasõbralikuma süsteemi arendamist, et lihtsustada alla 12 meetri pikkuste laevade püügitegevuse andmete elektroonilist edastamist;
5. analüüsima andmete täielikkuse ja usaldusväärsuse probleeme liikmesriikide tasandil ning leppima liikmesriikidega vajaduse korral kokku asjakohastes meetmetes.

2. Kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis ning kalandusandmete täielikkuse ja usaldusväärsuse parandamise huvides soovitab kontrollikoda komisjonil oma seadusandlikus ettepanekus

6. tühistada 12–15 meetri pikkuste laevade suhtes kehtiv elektroonilise aruandlussüsteemi ja elektroonilise deklaratsiooni vabastus või kaaluda alternatiivseid lahendusi;
7. üle vaadata kontrollimäärusega liikmesriikidele kehtestatud püügiandmete aruandluskohustused, et lisada üksikasjad püügipiirkonna, laevade suuruse ja püügivahendite kohta.

100

Tõhus kalanduskontrollisüsteem on keskse tähtsusega ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise ja püügitegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks (vt punkt 72). Kontrollikoda leidis, et kontrollitegevus oli üldiselt hästi planeeritud. Asjaolu, et inspektoritel puudus reaalajas juurdepääs laevu puudutavale teabele, vähendas aga kontrolli tõhusust (punktid 73–77). Külastatud liikmesriigid olid kehtestanud standardsed kontrolliprotseduurid, kuid kontrollikoda leidis juhtumeid, kus inspektorid ei kasutanud olemasolevaid aruandevorme (punktid 78–79). Lisaks ei olnud kontrolli tulemused alati korrektselt riiklikesse andmebaasidesse kantud (punkt 80).

101

Kontrolli tõhususe tagamine eeldab hoiatavat, proportsionaalset ja tõhusat karistussüsteemi, sealhulgas punktisüsteemi tõsiste rikkumiste korral, et tagada kalandusettevõtjate võrdne kohtlemine (punktid 81–82). Kontrollikoda leidis, et rakendatud sanktsioonid ei olnud alati hoiatava mõjuga (punktid 83–88). Punktisüsteemi rakendati külastatud liikmesriikides ja isegi liikmesriikide siseselt väga erinevalt, mistõttu ei olnud ettevõtjate võrdne kohtlemine tagatud. Praegu puudub rikkumiste ja sanktsioonide Euroopa register, mis võimaldaks antud punktide paremat kontrolli, mõjusamat riskianalüüsi ja suuremat läbipaistvust liikmesriikide vahel (punktid 89–92).

4. soovitus. Kontrolli ja karistussüsteemi parandamine

1. Kontrolli parandamiseks

peaksid liikmesriigid 2019. aastaks

1. töötama uue tehniliste meetmete määruse jõustumisel koos Euroopa Kalanduskontrolli Ametiga (EFCA) välja standardsed kontrolliprotokollid ja -aruanded, mis vastaksid paremini püügipiirkondade spetsiifilistele piirkondlikele ja tehnilistele tingimustele kui määruse 404/2011 XXVII lisas kehtestatud tingimused, ja neid kasutama;

Kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis soovitab kontrollikoda komisjonil oma seadusandlikus ettepanekus

1. muuta elektroonilise kontrolliaruandlussüsteemi kasutamine liikmesriikidele kohustuslikuks, et tagada riiklike kontrollitulemuste ammendavus ja ajakohastamine ning jagada kontrollitulemusi teiste asjassepuutuvate liikmesriikidega.

2. Karistussüsteemi tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid 2019. aastaks

2. võtma karistuste määramisel nõuetekohaselt arvesse, kui tegemist on korduva rikkumise või pideva õigusrikkujaga;
3. ettevõtjatele võrdsete tingimuste tagamiseks rakendama täielikult punktisüsteemi ja tagama selle ühetaolise kohaldamise enda territooriumil.

Kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis soovitab kontrollikoda komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse

4. säte, mis näeb ette süsteemi rikkumiste ja sanktsioonide alase teabe vahetamiseks koostöös EFCA ja liikmesriikidega.

I auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Phil WYNN OWEN, võttis käesoleva aruande vastu 5. aprilli 2017. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lühendid

EFCA: Euroopa Kalanduskontrolli Amet

EL: Euroopa Liit

FAO: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon

GFCM: Vahemere üldine kalanduskomisjon

GT: Brutotonnaaž

kW: Mootorivõimsus kilovattides

TAC: Lubatud kogupüük

VMS: Laevaseiresüsteem

ÜKP: ühine kalanduspoliitika

Mõisted

DG MARE: Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat.

Elektrooniline kontrolliaruannete süsteem: Euroopa Kalanduskontrolli Ameti poolt välja töötatud süsteem, mille kaudu saavad liikmesriigid kontrolliaruannete andmeid jagada.

ELi laevastikuregister: komisjoni peetav register, mis sisaldab teavet kõigi liidu kalalaevade kohta

Eurostat: Euroopa Liidu Statistikaamet.

Kalalaevatunnistus: ametlik dokument, mis annab selle omanikule õiguse kasutada riiklike eeskirjade kohaselt teatavat püügivõimsust vee-elusressursside töönduslikul eesmärgil kasutamiseks. See sisaldab miinimumnõudeid seoses liidu kalalaeva identifitseerimise, tehniliste näitajatega ja seadistamisega.

Kalapüügi seirekeskus: lipuliikmesriigi loodud operatiivkeskus, mis on varustatud arvuti riist- ja tarkvaraga, mis võimaldab andmete automaatset vastuvõtmist, töötlemist ja andmete elektroonilist edastamist.

Kalapüügiluba: lisaks kalalaevatunnistusele väljastatud ametlik dokument, mis annab liidu kalalaevale õiguse teha konkreetsetel tingimustel konkreetseid püügitoiminguid kindla ajavahemiku jooksul teatavas piirkonnas ja/või teatud kalaliikide suhtes.

Laevaseiresüsteem: satelliitsidel põhinev kalalaevade seiresüsteem, mille vahendusel teavitatakse kalandusasutusi (kalapüügi seirekeskuseid) regulaarselt laevade asukohast, kursist ja kiirusest.

Lipuriik: riik, kus laev on registreeritud.

Piirkondlik kalandusorganisatsioon: subregionaalne, regionaalne või muu sarnane organisatsioon, kellel on rahvusvahelise õiguse alusel tunnustatud pädevus kehtestada kaitse- ja majandamismeetmeid mere bioloogiliste ressursside suhtes, mis on organisatsiooni asutamiskonventsiooni või lepingu alusel tema vastutusalas.

Püügikoormus: kalalaeva võimsus korrutatuna püügil oldud päevade arvuga; kalalaevade rühma püügikoormus on rühma kõigi kalalaevade püügikoormuste summa.

Püügivõimsus: kala kogus, mida laev või laevastik võib teatava ajavahemiku vältel püüda, kui kalavarud püsivad teatud tingimustes ja kõiki vahendeid kasutatakse täielikult. ÜKP raames mõõdetakse seda laeva tonnaažina brutotonnides (GT) ja võimsusena kilovattides (kW), nagu on määratletud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2930/86 artiklites 4 ja 5¹.

Riiklik laevastikuregister: register, mida iga liikmesriik peab kõigi enda lipu all sõitvate kalalaevade kohta.

Väikelaev: käesolevas aruandes alla 15 meetri pikkune laev.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse konkreetseid eelarvevaldkondi või juhtimisega seotud teemasid hõlmavate tulemus- ja vastavusauditite tulemused. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Käesoleva aruande võttis vastu loodusvarade säästva kasutamise valdkonnaga tegelev I auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Phil Wynn Owen. Auditit juhtis kontrollikoja liige Janusz Wojciechowski, keda toetasid kabinetiülem Kinga Wiśniewska-Danek, kabineti atašee Katarzyna Radecka-Moroz, valdkonnajuht Colm Friel ja auditijuht Maria Luisa Gómez-Valcárcel. Auditirühma kuulusid Oana Dumitrescu, Armando do Jogo, Aris Konstantinidis, Bernard Moya, Mihaela Pavel ja Frédéric Soblet.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

ELi kalanduskontroll: vaja on rohkem jõupingutusi
(vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule)

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017

PDF	978-92-872-7404-5	1977-5652	10.2865/37488	QJAB17008ETN
HTML	978-92-872-7419-9	1977-5652	10.2865/963991	QJAB17008ETQ

© Euroopa Liit, 2017

KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?

Tasuta väljaanded:

• üksikeksemplarid:
  • EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);
• rohkem eksemplare ning plakatid ja kaardid:
  • Euroopa Liidu esindustest (http://ec.europa.eu/represent_et.htm),
  • delegatsioonidest väljaspool ELi (http://eeas.europa.eu/delegations/index_et.htm),
  • kasutades Europe Direct’i teenistust (http://europa.eu/europedirect/index_et.htm)
  • või helistades infotelefonile 00 800 6 7 8 9 10 11 (kõikjalt EList helistades tasuta) (*).

(*) Antav teave on tasuta nagu ka enamik kõnesid (v.a mõne operaatori, hotelli ja telefonikabiini puhul).

Tasulised väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).