Ettevõtetele suunatud e-valitsuse meetmed Komisjoni meetmed on rakendatud, kuid e-teenuste kättesaadavus ELis varieerub endiselt

Kokkuvõte

I E-valitsust on ELi tasandil edendatud alates 1990. aastatest. E-valitsus tähendab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist, et pakkuda kodanikele ja ettevõtetele valitsuse teenuseid tulemuslikumalt ja tõhusamalt. Selle eesmärk on vähendada kodanike ja ettevõtjate halduskoormust, muutes nende suhtluse riigiasutustega kiiremaks, mugavamaks ja kulutõhusamaks ning edendades seeläbi konkurentsivõimet ja majanduskasvu.

II 2016. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu ELi e-valitsuse tegevuskava aastateks 2016–2020. Tegevuskava pidi toimima katalüsaatorina avaliku sektori ajakohastamise jõupingutuste ja ressursside koordineerimisel e-valitsuse valdkonnas. See sisaldas 25 meedet, mida komisjon pidi rakendama. Tegevuskaval ei olnud sihtotstarbelist eelarvet, kuid seda toetati liikmesriikidele kättesaadavate eri programmide ja kaasnevate meetmetega.

III Võttes arvesse digiteenuste kasvavat tähtsust, nagu näitas COVID-19 pandeemia, ja digiteerimise märkimisväärset rahastamist üldiselt, otsustasime teha auditi, et teavitada poliitikakujundajaid probleemidest, mis mõjutavad e-valitsust edendavate ELi meetmete kavandamist ja rakendamist.

IV Hindasime seda, kas komisjoni e-valitsuse meetmed olid mõjusad. Selleks uurisime meetmete üldist ülesehitust ning järelevalve ja rakendamise korda. Keskendusime rakendamise hindamisel ettevõtetele suunatud meetmetele, sest e-valitsus on oluline regulatiivse killustatuse ja tõkete kõrvaldamiseks ning võimaldab seega ettevõtetel laieneda ja tegutseda piiriüleselt.

V Leidsime, et komisjoni meetmed on olnud nii e-valitsuse lahenduste rakendamise kui ka kasutuselevõtu edendamisel liikmesriikides vaid osaliselt mõjusad. Komisjon viis lõpule meie auditiga hõlmatud e-valitsuse tegevuskava 2016–2020 meetmed. Mitte kõik hiljuti välja töötatud avalikud digitaalsed teenused ei ole siiski kogu ELis kättesaadavad, kuna liikmesriikides võetavad meetmed viibivad.

VI Kuigi 2016.–2020. aasta e-valitsuse tegevuskava vastas konsultatsioonide ja hindamiste käigus kindlaks tehtud vajadustele, hõlmas see ainult komisjoni enda rakendatavaid meetmeid. Seetõttu on raske täita tegevuskava visiooni, mille kohaselt on ELis 2020. aastaks avatud, tõhusad ja kaasavad haldusasutused ja avaliku sektori asutused.

VII Lisaks ei jälginud komisjon põhjalikult tegevuskava rakendamist tervikuna. Olemasolevad e-valitsuse näitajad (e-valitsuse võrdlusalus ning digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks) ei olnud otseselt seotud ühegi tegevuskava raames rakendatud meetmega ega sobinud seega selle üldise mõju mõõtmiseks. Märgime, et komisjoni 2021. aasta ettepanekuga poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ kohta kehtestati koostööraamistik, mis võimaldab jälgida liikmesriikide edusamme ELi tasandil seatud digieesmärkide saavutamisel.

VIII Komisjon toetas e-valitsuse lahenduste rakendamist liikmesriikides ELi rahastatavate projektide ja tehnilise toe kaudu. Lisaks toetas komisjon aktiivselt koostööd ja heade tavade vahetamist mitmel viisil, sealhulgas eksperdirühmade ja platvormide kaudu. Külastatud liikmesriigid hindasid seda toetust kõrgelt.

IX ELi tasandil puudus üldine strateegia kättesaadavate e-valitsuse lahenduste edendamiseks peamiste kasutajate seas. Komisjon edendas e-valitsuse lahendusi vähe ja tal puudus ülevaade meetmetest, mida liikmesriigid on sellega seoses võtnud, kuigi kooskõlastatud jõupingutused võinuksid anda paremaid tulemusi.

X Komisjon ei hinnanud ettevõtjate teadlikkust olemasolevatest e-valitsuse teenustest ega analüüsinud üldiselt selle valdkonna vajadusi, kuigi see on oluline samm e-valitsuse teenuste kasutuselevõtul. Ainus erand oli väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate uuring ning teadmiste- ja õppeprogramm e-identimise ja usaldusteenuste turu valdkonnas.

XI Soovitame komisjonil

• tugevdada rakendusraamistikku, et kutsuda liikmesriike üles viima lõpule e-valitsuse teenused;
• töötada välja terviklik strateegia e-valitsuse teenuste tõhusaks edendamiseks.

Sissejuhatus

E-valitsuse tähtsus ELis

01 E-valitsus tähendab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist, et pakkuda kodanikele ja ettevõtjatele valitsuse teenuseid tulemuslikumalt ja tõhusamalt. Eeldatakse, et see suurendab tulemuslikkust ja tõhusust, vähendades i) kulusid ja tehinguaega¹; ii) halduslikke teabehoidlaid; iii) kodanike ja ettevõtete halduskoormust, muutes nende suhtluse riigiasutustega kiiremaks, mugavamaks ja vähem kulukaks, edendades seeläbi konkurentsivõimet ja majanduskasvu².

02 1990ndatel tehti esimesed e-valitsuse algatused Euroopa tasandil. Sellest alates

• on komisjon korrapäraste ajavahemike järel avaldanud teatisi ja tegevuskavu³ ning loonud konkreetsed rahastamisprogrammid, eelkõige selleks, et edendada info- ja sidetehnoloogia kasutamist piiriüleste teenuste tagamiseks (teisisõnu selleks, et tagada erinevate teenuste koostalitlusvõime);
• on liikmesriikide tasandil e-valitsuse tähtsust rõhutatud mitmes ministrite deklaratsioonis⁴. Need deklaratsioonid hõlmavad ka arvukaid meetmeid, mida liikmesriigid on kohustunud võtma, kuid neis kutsuti ka komisjoni üles võtma tegevuskavade kaudu mitmeid meetmeid ning soovitasid komisjonil korraldada e-valitsuse tegevuskavade ühine juhtimine (täielik ülevaade ELis alates 2006. aastast toimunud arengutest on esitatud I lisas).

03 2016. aastal võttis komisjon Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia raames vastu ELi e-valitsuse tegevuskava aastateks 2016–2020. Selles määrati kindlaks 25 meedet, millest viis lisati pärast 2017. aasta mais toimunud digitaalse ühtse turu strateegia vahehindamist. Tegevuskava sisaldas meetmeid, mis olid oma olemuselt väga erinevad. Mõned neist olid suunatud konkreetselt ettevõtetele (nt „esitada algatus digilahenduste kasutamise hõlbustamiseks kogu ettevõtte elutsükli jooksul“ või „katseprojekti käivitamine ühekordsuse põhimõtte rakendamiseks ettevõtete suhtes“). Teised pakkusid huvi kõigile kodanikele (nt „Hinnang võimalusele kohaldada piiriüleses kontekstis kodanike suhtes ühekordsuse põhimõtet“ või „internetimüüki ja tarbijate teavitamist käsitlevate ELi põllumajanduslike toiduainete alaste õigusaktide jõustamine“). Meetmete täielik loetelu on esitatud II lisas.

04 pärast 2020. aastat ei järgnenud tegevuskavale uut tegevuskava, vaid käivitati mitmeid muid algatusi, millest kõige olulisemad on:

• seadusandjate poolt heaks kiidetud digitaalse Euroopa programm⁵, mille kavandatav kogueelarve on 7,5 miljardit eurot (jooksevhindades). Selles keskendutakse digitehnoloogia toomisele ettevõtjate, kodanike ja haldusasutusteni ning rahastatakse projekte viies valdkonnas (superandmetöötlus, tehisintellekt, küberturvalisus, kõrgema taseme digioskused ning digitehnoloogia laialdase kasutamise tagamine kogu majanduses ja ühiskonnas);
• komisjoni teatis „Digikompass 2030: Euroopa tee digikümnendil“. Sellega seoses tegi komisjon ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse 2030. aasta poliitikaprogramm „Tee digikümnendisse“. Mõlemas dokumendis on sätestatud konkreetsed digieesmärgid, mille EL tervikuna peaks kümnendi lõpuks saavutama. Avalike teenuste digiteerimise eesmärgid on järgmised: internetis kättesaadavad peamised avalikele teenustele, juurdepääs tervisekaartidele ja e-identimise (ID) lahenduse kasutamine.

05 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni andmete⁶ kohaselt on e-valitsuse teenused ettevõtete jaoks olulisemad kui üksikisikutele. Ettevõtteid takistavad regulatiivne killustatus ja tõkked, mis raskendavad nende kasvu ja piiriülest tegutsemist ELi ühtsel turul⁷.

06 COVID-19 pandeemia mõju maailmamajandusele ja kodanike elule on toonud esile digiteenuste olulisuse kõigis ELi majanduse ja ühiskonna valdkondades. Uued tehnoloogiad säilitasid ettevõtete ja avalike teenuste toimimise ning tagasid, et kaubandus kogu ELis on jätkuvalt vaba. Samuti on need aidanud hoida kodanikke üksteisega ühenduses, teha kaugtööd ja toetada noorte hariduse jätkamist.

Rollid ja kohustused

07 Nagu asjaomased ministrid oma 2017. aasta deklaratsioonis rõhutasid, on avaliku halduse digiüleminek ühine ettevõtmine nii Euroopa kui ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, võttes arvesse vastavat pädevuste jaotust⁸. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt vastutavad riiklikul ja piirkondlikul tasandil valitsusteenuste digiteerimise eest peamiselt liikmesriigid. Komisjon vastutab aga piiriüleste ja riikidevaheliste probleemide eest, vältides eelkõige selliste elektrooniliste tõkete kuhjumist, mis võivad takistada haldusasutustel üksteisega ühendust võtta, ning kodanikel ja ettevõtetel leida ja kasutada kättesaadavaid digitaalseid avalikke teenuseid muudes riikides kui oma riigis⁹.

08 Edusammud e-valitsuse valdkonnas ELis ei sõltu seega mitte ainult komisjonist, vaid ka liikmesriikide poliitilisest tahtest ja ambitsioonidest. Nagu komisjon rõhutas oma 2020. aasta aruandes digitaalse avaliku halduse ja koostalitlusvõime olukorra kohta, on jõupingutused asjatud ja jätkusuutmatud, kui valitsused ei pea e-valitsust poliitilises tegevuskavas keskseks prioriteediks.

09 ELi tasandil vastutab e-valitsuse poliitikavaldkonna koordineerimise eest komisjoni sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat (DG CONNECT). Võttes arvesse, et 2016.–2020. aasta tegevuskavas käsitletud 25 meedet olid erinevad, oli kaasatud 11 peadirektoraati, kellest igaüks vastutas ühe või mitme meetme eest (vt II lisa).

10 Ka liikmesriikide tasandil vastutavad e-valitsuse konkreetsete lahenduste rakendamise eest eri haldusasutused. Nende hulka ei kuulu mitte ainult keskministeeriumid või -asutused, vaid ka piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused.

11 Tegevuskava koordineerimiseks loodi e-valitsuse tegevuskava juhtnõukogu. Nõukogu juhatas komisjon ja see koosnes liikmesriikide esindajatest, kes vastutavad oma riiklike e-valitsuse strateegiate eest.

E-valitsuse rakendamise rahastamine

12 2016.–2020. aasta tegevuskaval puudus sihtotstarbeline eelarve. E-valitsuse meetmeid toetatakse üldiselt erinevate ELi rahastamisallikate kaudu. Tabelis 1 on esitatud üksikasjad ELi peamiste rahastamisallikate kohta (ajavahemikul 2014–2020) ning meie prognoosid eelarveeraldiste kohta e-valitsuse projektidele ja meetmetele.

13 Ajavahemikul 2021–2027 on digiteerimise ja eelkõige e-valitsuse meetmete toetamiseks kättesaadavad mitmesugused ELi rahastamisallikad. Mõnedele neist tuleb veel kindlaks määrata eelarveassigneeringud:

• nii Euroopa ühendamise rahastu kui ka ühtekuuluvuspoliitika rakendamise vahendid jäävad kättesaadavaks;
• uue digitaalse Euroopa programmi ühe tegevussuuna (vt punkt 04) raames kavandatakse toetust (eelarve 1,1 miljardit eurot) muu hulgas koostalitlusvõimele ja haldusasutustele tipptasemel digitehnoloogia kasutuselevõtuks ja sellele juurdepääsu võimaldamiseks;
• 2021. aastal vastu võetud taaste- ja vastupidavusrahastu raames peavad liikmesriigid eraldama vähemalt 20% oma taaste- ja vastupidavuskavade kogueelarvest meetmetele, mis aitavad kaasa digieesmärkide saavutamisele. 2022. aasta juulis oli sellised kavasid vastu võetud 25 ja digieesmärkidega seotud kogukulud on 127 miljardit eurot, mis moodustab 26% kogukuludest. Rohkem kui kolmandik (36%, 46 miljardit eurot) eraldatakse avalike teenuste, sealhulgas transpordi digiteerimiseks.

Auditi ulatus ja käsitlusviis

14 Arvestades e-valitsuse olulisust avaliku sektori asutuste, ettevõtjate ja kodanike jaoks, oli meie eesmärk teavitada poliitikakujundajaid, et heita valgust e-valitsust edendavate ELi meetmete kavandamisele ning tuua esile nende edukat rakendamist takistavad asjaolud.

15 Võttes arvesse digiteenuste kasvavat tähtsust, mida tõendab COVID-19 pandeemia, ja digiteerimisele üldiselt eraldatud märkimisväärseid rahalisi vahendeid (vt punktid 12–13), otsustasime läbi viia 2016.–2020. aasta tegevuskava auditi. Lisaks ei ole me siiani auditeerinud ühtegi komisjoni varasemat digitaalset algatust, mida on rakendatud alates 2001. aastast (vt punkt 02 ja I lisa), välja arvatud ELi meetmed piiriülese tervishoiu valdkonnas¹⁰.

16 Uurisime, kas komisjoni e-valitsuse meetmed olid mõjusad. Küsimusele vastuse leidmiseks uurisime, kas

1. komisjon kavandas oma e-valitsuse meetmed asjakohaselt;
2. komisjon viis lõpule meie auditiga hõlmatud e-valitsuse tegevuskava 2016–2020 meetmed.
3. ettevõtetele suunatud e-valitsuse meetmed saavutasid oma eesmärgi;
4. komisjon edendas asjakohaselt heade tavade vahetamist ja äsja loodud digitaalseid avalikke teenuseid.

17 Audit hõlmas ajavahemikku, mille jooksul töötati välja ja rakendati 2016.–2020. aasta tegevuskava. Uurisime vajaduse korral ka 2020. aasta järgsete meetmete kavandamist (vt punkt 04), et kontrollida, kas puudused on kõrvaldatud ja kas 2016.–2020. aasta tegevuskavast saadud õppetunde on arvesse võetud.

18 Punktis 05 esitatud põhjustel keskendusime oma auditis alaküsimustele c ja d vastamiseks (vt punkt 16) 2016.–2020. aasta tegevuskava 25st meetmest kuuele, mis olid otseselt seotud ettevõtetega (vt tabel 2).

19 Uurisime tõendusmaterjali mitmest allikast:

• komisjoni asjaomaste dokumentide kontroll ning komisjoni töötajate täidetud küsimustikud ja nendega peetud vestlused;
• neljast liikmesriigist (Taani, Saksamaa, Poola ja Rumeenia) koosneva valimi asjaomaste dokumentide analüüs ning nende riikide vastavate avalike teenistuste töötajate täidetud küsimustikud ja nendega peetud vestlused. Liikmesriikide valik põhines asjaomase liikmesriigi e-valitsuse edusammudel, tagades samas, et valim sisaldas nii enne kui ka pärast 2004. aastat ELiga liitunud liikmesriike;
• 24 tsentraalselt hallatavast ELi rahastatud projektist koosneva valimi analüüs: 13 Euroopa ühendamise rahastu projekti, kaheksa ISA² meedet ja kolm programmi „Horisont 2020“ projekti. Valitud projektide täielik loetelu on esitatud III lisas. Valisime need projektid välja vastavalt nende rakendamise seisule, olulisusele ja geograafilisele jaotusele (võimalikult seotud nelja valitud liikmesriigiga);
• intervjuud asjaomaste sidusrühmadega, st Euroopa väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) esindavate organisatsioonidega¹¹;
• akadeemilise kirjanduse, ekspertuuringute ja rahvusvaheliste võrdlusnäitajate või heade tavade ülevaade.

Tähelepanekud

E-valitsuse meetmete kavandamine on aja jooksul paranenud

20 Tegevuskavade eesmärk on aidata kaasa kehtivate ELi õigusaktide, vahendite ja algatuste väljatöötamisele või läbivaatamisele. Need ei ole õiguslikult siduvad. Komisjon kasutas e-valitsuse tegevuskavasid poliitiliste vahenditena, et edendada haldusasutuste ajakohastamist kogu Euroopa Liidus.

21 Komisjon peaks välja töötama meetmed, mis sobivad e-valitsuse puuduste kõrvaldamiseks ning milles võetakse arvesse hindamiste tulemusi, sidusrühmade seisukohti konsultatsioonide kaudu ja mõjuhinnanguid (kohustuslik kõigi uute finantssekkumiste puhul, millega kaasnevad märkimisväärsed kulud, st üle 5 miljoni euro ja mis on vajalikud komisjoni algatuste jaoks, millel on tõenäoliselt märkimisväärne majanduslik, keskkonnaalane või sotsiaalne mõju)¹².

22 Seetõttu hindasime, kas komisjon oli asjakohaselt kavandanud

• 2016.–2020. aasta tegevuskava ja
• 2020. aasta järgsed e-valitsusega seotud meetmed.

2016.–2020. aasta e-valitsuse tegevuskavas sisalduvad meetmed ei vastanud selle visioonile

23 Tegevuskava põhines visioonil ja kolmel poliitilisel prioriteedil (vt 1. selgitus).

24 Selleks et tegeleda prioriteetidega ja saavutada lõpuks visioon avatud, tõhusast ja kasutajasõbralikust avalikust haldusest ELis, määrati tegevuskavas kindlaks 25 meedet, millest igaüks on seotud ühe prioriteediga. Meetmed olid erinevat laadi ja hõlmasid muu hulgas õigusaktide esitamist, tehniliste lahenduste väljatöötamist või liikmesriikide toetamist (vt kõigi meetmete kohta II lisa). Järeldame, et need vastasid asjaomastes hindamistes kindlaks tehtud vajadustele ning kajastasid liikmesriikide ametiasutuste, ettevõtjate, kodanike ja sidusrühmade esindajate tagasisidet. Näited mõningate vajaduste ja nendega seotud meetmete kohta on esitatud 2. selgituses.

25 Hoolimata asjaolust, et 2011.–2015. aasta e-valitsuse tegevuskava hindamisaruandes¹³ määratleti liikmesriikide tegevuse vabatahtlikkus kui peamine põhjus, miks meetmed on võtmata või mittetäielikud, olid kõik 2016.–2020. aasta tegevuskava meetmed suunatud ainult komisjonile, ilma et liikmesriikidele oleks seatud mingeidki kohustusi.

26 Enamiku meetmete puhul lisati need kohustused siiski asjakohastesse õigusaktidesse, mis olid olemas juba enne tegevuskava (nt meetmed 9 ja 10, vt tabel 2) või võeti vastu tegevuskava tulemusena (nt meede 7). Ühe meetme (meede 2) puhul ei pannud olemasolev õiguslik alus liikmesriikidele kohustust rakendada e-identimise süsteemi, hoolimata asjaolust, et turvaline e-identimine on digitaalse ühtse turu tagamise oluline element.

27 Kuna tegevuskavas sisalduvad meetmed olid suunatud üksnes komisjonile, ei võetud nende rakendamise tähtaegades arvesse aega, mida liikmesriigid vajavad asjakohastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Mõnel juhul pikenesid õigusaktides sätestatud rakendamistähtajad tegevuskava kestusest ja selle 2020. aasta visioonist kaugemale (vt näited 3. selgituses). Kuna visioon avatud, tõhusast ja kasutajasõbralikust avalikust haldusest ELis hõlmas kõiki avalikke teenuseid kõigil valitsustasanditel (alates EList kuni riikliku ja kohaliku tasandini), oleks see olnud saavutatav üksnes asjakohaste meetmete õigeaegse rakendamisega nii ELis kui ka liikmesriikides.

Komisjoni 2020. aasta järgses poliitikaettepanekus käsitletakse puudusi, kuid seda ei ole veel vastu võetud

28 2020. aasta järgse e-valitsusega seotud poliitikadokumentide kavandamisel (vt punkt 04) tugines komisjon parema õigusloome suunistes nõutud dokumentidele ja võttis nõuetekohaselt arvesse kindlakstehtud vajadusi. Kuna aga poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ ettepaneku seadusandlik menetlemine on alles käimas (2022. aasta septembri seisuga) ja seda võidakse muuta, ei ole veel selge, kas lõplikult vastu võetava otsuse eesmärkide ulatus ja tähtsuse järjekord vastab tegelikele vajadustele.

29 Kuigi kavandatud programm „Tee digikümnendisse“ ei hõlma konkreetseid meetmeid liikmesriikide jaoks, peab iga liikmesriik esitama komisjonile digikümnendi strateegilise tegevuskava, mis on kooskõlas ELi eesmärkide ja seatud digieesmärkidega ning aitab kaasa nende saavutamisele (vt 4. selgitus).

30 Dokumendis „Tee digikümnendisse“ määratletud kolme eesmärgiga seoses märgime järgmist:

• Eesmärk 1 viitab „olulisematele avalikele teenustele“, kuid neid ei määratletud ei teatises „Digikompass 2030“ ega programmi „Tee digikümnendisse“ ettepanekus. Ühtse määratluse puudumine ELi tasandil võib viia selleni, et liikmesriigid tõlgendavad teenuseid erinevalt ja seega on internetis kättesaadavad erinevad riiklikud avalikud teenused.
• Eesmärk 3 viitab kodanikepoolsele e-identimislahenduse kasutamisele, kuid kuna kodanikke ei saa neid kasutama sundida, ei ole selle eesmärgi saavutamine avaliku halduse kontrolli all.

31 Samuti märgime, et komisjoni ettepanekuga kehtestati koostööraamistik liikmesriikidega. Kooskõlas raamistikuga peavad liikmesriigid viima riiklikud tegevuskavad vastavusse ELi eesmärkide ja digieesmärkidega ning andma komisjonile õigeaegselt aru oma edusammudest 2030. aasta digieesmärkide saavutamisel. Seega annab raamistik komisjonile aluse poliitika rakendamise juhtimiseks ja tehtud edusammude hindamiseks.

2016.–2020. aasta tegevuskava järelevalvekord oli puudulik

32 Järelevalve on vajalik selleks, et poliitikakujundajad ja sidusrühmad saaksid kontrollida, kas poliitika rakendamine kulgeb kavakohaselt, ja kas eesmärgid on saavutatud¹⁴. Selleks peaks komisjon¹⁵ muu hulgas looma selge seose poliitiliste eesmärkide ja asjakohaste põhinäitajate vahel, mille puhul võetakse arvesse piisava tõendusmaterjali õigeaegseks kogumiseks vajalikku korda.

33 Seetõttu hindasime, kas komisjon

• oli teinud asjakohast järelevalvet tegevuskava rakendamise üle;
• oli loonud asjakohase süsteemi, et jälgida, kas 2030. aasta digikompassis seatud digieesmärgid on saavutatud.

Tegevuskava ei hinnatud põhjalikult

34 Ei 2016.–2020. aasta e-valitsuse tegevuskava visioon ega poliitilised prioriteedid (vt 1. selgitus) ei olnud piisavalt konkreetsed, et nende saavutamist oleks võimalik mõõta. Seetõttu ei loonud komisjon ühtegi konkreetset järelevalveraamistikku, mis sisaldaks tulemusnäitajaid, et hinnata meetmete ja poliitiliste prioriteetide edenemist ja nende täitmise ulatust. Samuti ei teinud komisjon tegevuskava rakendamise vahe- ega lõpphindamist.

35 Leidsime, et komisjon keskendus üksnes üksikmeetmete lõpuleviimisel tehtud edusammude jälgimisele. Ta ei jälginud nende mõju. E-valitsuse tegevuskava tulemustabeli abil jälgiti ainult seda, kas mõni meede on lõpule viidud või pooleli.

36 Lisaks arutas komisjon edusamme liikmesriikidega juhtnõukogu koosolekutel (vt punkt 11) ja selle asjaomastes alarühmades. Üksikmeetmete puhul toimus selline teabevahetus ka asjaomaste eksperdirühmade, näiteks eIDASe eksperdirühma, ühtse digivärava koordineerimisrühma ja Euroopa ühendamise rahastu eksperdirühma korrapärastel kohtumistel.

37 Komisjon ei nõudnud aga liikmesriikidelt süstemaatilist tagasisidet, et jälgida konkreetsete meetmete rakendamist liikmesriigi tasandil.

38 Siiski on komisjoni asjaomased talitused kehtestanud spetsiaalse järelevalvekorra mõne tegevuskavas sisalduva meetme jaoks (meede 1 – e-riigihanked, meede 2 – eIDAS, meede 4 – Euroopa koostalitlusvõime raamistik ja meede 7 – ühtne digivärav). Sellekohane näide on esitatud 5. selgituses.

39 Konkreetse järelevalveraamistiku asemel kasutas komisjon seireks oma olemasolevaid näitajaid, eelkõige e-valitsuse võrdlusalust ning digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksit (DESI) (vt 6. selgitus).

40 E-valitsuse võrdlusaluses võeti arvesse 2011.–2015. aasta tegevuskava ja 2016.–2020. aasta tegevuskava kõrgetasemelisi poliitilisi prioriteete (vt 1. selgitus). Selle peamine eesmärk on siiski analüüsida Euroopa haldusasutuste osutatavate digiteenuste olukorda üldiselt, selle asemel et jälgida tegevuskavade rakendamist ja täitmist. E-valitsuse võrdlusaluses kasutatavad näitajad ei ole otseselt seotud ühegi tegevuskava raames rakendatud meetmega ning seega ei sobi e-valitsuse võrdlusalus nende rakendamise mõõtmiseks.

41 Sama kehtib DESI kohta, kus digitaalsete avalike teenuste mõõtme moodustavast viiest näitajast kolm on tegelikult e-valitsuse võrdlusaluse näitajad. Seetõttu ei saa komisjon siduda kummagi näitaja tulemusi tegevuskava tulemuste ja mõjuga liikmesriikides.

42 Võrdlesime e-valitsuse võrdlusaluse üldist punktisummat riikide kaupa tegevuskava rakendamise alguses ja lõpus. Leidsime, et keskmine punktisumma (ELi kõik 27 liikmesriiki) suurenes 58,5%-lt tegevuskava rakendamise alguses 71,9%-le rakendamise lõpus. Kõik liikmesriigid on teinud edusamme e-valitsuse teenuste osutamisel. Mõned riigid (nt Ungari ja Luksemburg) arenesid siiski märkimisväärselt rohkem kui teised (nt Rootsi ja Saksamaa) (vt joonis 1). Punktisumma muutust ei ole võimalik siduda komisjoni tegevusega, kuna puuduvad nende meetmetega seotud asjakohased näitajad. Sellega seoses sõltuvad peamised meetmed ja hoovad liikmesriikidest endist (vt punkt 08).

43 Samuti märgime, et kuna komisjon muutis 2021. aastal mõne näitajate kogumi koostamiseks kasutatud metoodikat, ei saa võrdlusalust kasutada liikmesriikide e-valitsuse tulemuste võrdlemiseks enne ja pärast 2020. aastat. Komisjon märkis selle ära võrdlusaluse aruandes. Lisaks ei ole e-valitsuse tulemused riikide lõikes 2021. aasta e-valitsuse võrdlusaluse aruandes omavahel kooskõlas, sest need liideti kahe eri metoodikaga hinnatud näitaja keskmisena ilma asjakohaseid kohandusi tegemata.

44 E-valitsuse võrdlusaluse raames mõõdab komisjon ka riikide tulemusi elusündmuste suhtes. Elusündmused on ettevõtetele ja kodanikele pakutavad kõige levinumad digitaalsed avalikud teenused. Ärielusündmused hõlmavad äritegevuse alustamist ja esialgseid ettevõtte käivitamisega seotud toiminguid (nt ettevõtte või töötajate registreerimine) ning tavapäraseid äritoiminguid (nt maksude deklareerimine ja maksmine internetis)¹⁶.

45 E-valitsuse võrdlusaluses esitatud äritegevusega seotud elusündmuste tulemuste analüüs näitab, et EL 27 keskmine punktisumma suurenes 71,1%-lt tegevuskava rakendamise alguses 79,9%-le rakendamise lõpus (vt joonis 2). Tulemused näitavad, et

• e-valitsuse teenused ettevõtetele on paremini välja arendatud kui kodanikele pakutavad teenused;
• enamikul Euroopa haldusasutustel õnnestus parandada ettevõtetele mõeldud digiteenuseid; seda protsessi kiirendas ka COVID-19 pandeemia;
• liikmesriikide areng oli ebaühtlane. Mõned riigid, enamasti alla keskmise punktisumma saanud (näiteks Ungari, Slovakkia ja Luksemburg), saavutasid sel perioodil märkimisväärseid edusamme. Seevastu teistes riikides (nt Rootsi ja Taani) täheldati samal ajavahemikul mõningast langust.

Komisjoni kavandatud 2020. aasta järgses poliitikas nähakse ette järelevalvesüsteem

46 Nagu on juba märgitud punktides 30–31, sisaldab uus kavandatud poliitikaprogramm „Tee digikümnendisse“ erinevalt 2016.–2020. aasta tegevuskavast kvantifitseeritud eesmärke ja näeb ette raamistiku, mille kohaselt peavad liikmesriigid edusammudest õigeaegselt aru andma, esitades asjakohased andmed ja statistika. Lisaks sellele

• peab komisjon pärast otsuse jõustumist kehtestama rakendusaktides iga digieesmärgi jaoks peamised tulemusnäitajad. Komisjon võib näitajaid vajaduse korral ajakohastada, et võtta arvesse tehnoloogia arengut;
• peab komisjon tihedas koostöös liikmesriikidega määrama kindlaks iga digieesmärgi saavutamise trajektoorid, mis oleksid seejärel aluseks seirele ja riikide digikümnendi strateegilistele tegevuskavadele;
• Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavas iga-aastases eduaruandes võidakse kindlaks määrata meetmed, mida liikmesriigid peavad võtma valdkondades, kus edusamme digieesmärkide saavutamisel peetakse ebapiisavaks.

47 Ettepaneku kohaselt põhineks järelevalve DESI täiustatud versioonil, mis kajastab seatud eesmärke. Leidsime, et DESI 2021. aasta väljaannet oli juba kohandatud, et i) viia see teataval määral kooskõlla digikümnendi eesmärkides esitatud eesmärkidega, ii) parandada metoodikat ja iii) võtta arvesse uusimaid tehnoloogilisi ja poliitilisi arenguid. DESI on nüüd üles ehitatud 2030. aasta digikompassi nelja mõõtme ümber, asendades varasema viiemõõtmelise struktuuri (vt 6. selgitus).

48 Kuna poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ otsuse ettepaneku seadusandlik menetlemine on alles käimas (2022. aasta septembri seisuga), otsustas komisjon teha DESIsse muudatusi järk-järgult, mis tähendab, et see ei hõlma veel kõiki eesmärke. Eelkõige ei ole DESIsse veel otseselt kaasatud kahte kolmest digieesmärgist (eesmärgid 2 ja 3, vt 4. selgitus): eesmärk 1 on lisatud, kuid kuna esialgu puudub olulisemate avalike teenuste määratlus (vt punkt 30), ei ole selge, mida mõõdetakse.

Komisjon rakendas tegevuskava, kuid liikmesriikides võetud meetmetes esines viivitusi

49 Tegevuskava sisaldas mitmesuguseid meetmeid, nagu nõue, et komisjon teeks seadusandlikke ettepanekuid, pakuks digilahendusi ja käivitaks katseprojekte.

50 Lisaks komisjoni meetmetele olid liikmesriigid teatavatel juhtudel kohustatud võtma meetmeid õigusaktide alusel, mis olid olemas juba enne tegevuskava (vt tabel 2) või mis kehtestati selle tulemusena.

51 Seetõttu hindasime, kas

• komisjon oli oma meetmed õigeaegselt lõpule viinud;
• liikmesriigid olid täitnud oma juriidilised kohustused.

Komisjon rakendas tegevuskavas ettenähtud meetmed

52 Asjakohaste dokumentide läbivaatamise põhjal leidsime, et komisjon viis lõpule auditiga hõlmatud e-valitsuse tegevuskava (2016–2020) kuus meedet. Üksikasjalikum teave on esitatud tabelis 3 ja IV lisas.

53 Leidsime, et meetmed 9 ja 10 viidi küll ellu, kuid arendatud süsteemides puudus maksete töötlemise vahend, sest selle väljatöötamisel esines viivitusi (üksikasjad on esitatud 7. selgituses). Maksevahendi väljatöötamine ei olnud õiguslik nõue. Kuigi süsteemid annavad õigusaktides nõutud teavet, sunnib maksevahendi puudumine kasutajaid pöörduma tagasi riiklike platvormide juurde, kui nad vajavad teavet või dokumente, mille eest tuleb maksta tasu.

54 Hindasime ka seda, kas komisjon järgis soovitusi, mis esitati 2014. aasta eIDASe määruse hindamisel seoses meetmega 2 (eIDAS). Määrusega püüti luua e-identimise (eID) ja usaldusteenuste ühtne raamistik, et teenuste osutamine kogu ELis oleks lihtsam, olenemata sellest, millises riigis neid osutatakse. Määrusega ei ühtlustatud riiklikke eIDsid, kuid see võimaldas vastastikust tunnustamist teavitus- ja vastastikuse hindamise protsessi kaudu.

55 EIDASe määruse hindamisaruanne avaldati 2021. aastal. Selles tuvastati järgmised puudused:

• määruses ei nõutud, et liikmesriigid annaksid oma kodanikele ja ettevõtetele eID, mis võimaldaks turvalist juurdepääsu internetipõhistele avalikele teenustele. Isegi kui nad seda tegid, ei olnud nad kohustatud sellistest süsteemidest teatama. Lisaks jõuti hindamise käigus järeldusele, et ainult piiratud arv avalikke teenuseid pakub eIDASe autentimist või on taristuga ühendatud ning tehnilised vead takistavad kasutajate tõhusat autentimist;
• e-identimise raamistik ei suutnud vastata uutele turunõuetele, muu hulgas seetõttu, et i) see piirdus avaliku sektoriga ja tagas piiriülese juurdepääsu avalikele teenustele (st eIDASe määrusega hõlmatud teenused puudutasid väikest osa ELi elanikkonnast), ii) interneti-erateenuste osutajate jaoks oli süsteemiga liitumine keeruline ja iii) kättesaadavus oli kõigis liikmesriikides ebapiisav;
• Raamistik põhineb riiklikel eID süsteemidel, mis järgivad erinevaid standardeid, takistades seega eIDASe teenuste kasutamist; puudus tuvastati ka Euroopa ühendamise rahastu projektis (vt 8. selgitus).

56 Leidsime, et nende puuduste kõrvaldamiseks nõutakse kavandatavas eIDASe määruse läbivaatamises, et iga liikmesriik väljastaks ELi digiidentiteeditasku kõigile ELi füüsilistele ja juriidilistele isikutele, et tagada neile turvaline, usaldusväärne ja sujuv juurdepääs piiriülestele avalikele ja erateenustele. Iga liikmesriik peab samuti teavitama vähemalt ühest e-identimise süsteemist, sealhulgas vähemalt ühest identifitseerimisvahendist. Sellest tulenevalt ei ole riiklike eIDAS-sõlmede tehnilisi standardeid enam vaja ühtlustada alles siis, kui ELi digiidentiteeditasku on kasutusele võetud, sest teenuseosutajad ei pea siis süsteemiga liituma.

57 Kuna ühtse digivärava määrus võeti vastu meetme 7 (ühtne digivärav) tulemusena, hindasime ka seda, kas komisjon täitis uue määruse nõuet töötada välja ja hallata ühist kasutajaliidest (mis sisaldab ka otsingumootorit ja kasutajate tagasiside vahendeid). Ühtne digivärav hõlbustab veebipõhist juurdepääsu teabele, haldusmenetlustele ja abiteenustele, mida ELi kodanikud ja ettevõtted võivad vajada teises ELi liikmesriigis.

58 Leidsime, et komisjon oli välja töötanud liidese, st ühtse kontaktpunkti, portaali „Your Europe“ (vt joonis 3). Portaali kaudu ühendatakse kasutajad asjaomaste riiklike veebilehtedega, kus asub nende otsitav teenus. Liikmesriigid peavad hiljemalt 2023. aasta detsembriks digiteerima 21 menetlust, et need oleksid portaali kaudu kättesaadavad. Ettevõtete jaoks olulised menetlused on näiteks äritegevuseks loa taotlemine või tööandjaks registreerimine pensionide ja sotsiaalkindlustuse saamiseks. Esimesed selles portaalis kättesaadavad teenused käivitati 12. detsembril 2020.

59 Seoses 7. meetmega (ühtne digivärav) ja 13. meetmega (ühekordsuse põhimõte ettevõtjatele) leidsime, et ELi teadusuuringute programmist „Horisont 2020“ rahastatud katseprojektiga (projekt „TOOP“, 8 miljonit eurot) oli võimalik teha edusamme ühekordsuse põhimõtte rakendamisel. Põhimõtte eesmärk on, et kodanikud ja ettevõtted annaksid ELi avalikele haldusasutustele teavet ainult üks kord. Projektiga loodi 40 infosüsteemi ühendav lahendusarhitektuur. Lisaks sai projekti raames välja töötatud arhitektuurikava ühtse digivärava määruse osaks. Selle tulemusena kohandati 2017. aastal alanud projekti, mille peamine eesmärk oli koostalitlusvõime, ühtse digivärava määruse vastuvõtmisel, et võimaldada määruses kirjeldatud tehnilise süsteemi rakendamist.

Mõnede digitaalsete avalike teenuste rakendamine liikmesriikides viibib

60 Kuigi tegevuskava sisaldas ainult komisjoni jaoks mõeldud meetmeid, sõltub digilahenduste kättesaadavus suuresti täiendavate meetmete rakendamisest liikmesriigis. Auditiga hõlmatud meetmete puhul leidsime, et vaatamata komisjoni jõupingutustele rakendati kuuest meetmest kolm vaid osaliselt, kuna liikmesriigid reageerisid ebapiisavalt või hilinemisega (vt tabel 4). Selle tulemusena ei ole komisjoni võetud meetmed aastatel 2016–2020 veel toonud kaasa olulisi muutusi ettevõtjate ja kodanike jaoks kogu ELis.

61 Meetme 2 (eIDAS) puhul oli liikmesriikidel tegutsemisel vaba valik. Selle tulemusena ei olnud 2021. aasta lõpus ehk viis aastat pärast määruse jõustumist veel raamistikuga hõlmatud üheksa liikmesriiki, mis moodustavad 41% elanikkonnast. Mitteosalevate liikmesriikide suur arv piirab oluliselt kodanike ja ettevõtete võimalusi turvalisemaks, kiiremaks ja tõhusamaks elektrooniliseks suhtluseks.

62 Meetme 9 (ettevõtlusregistrite omavaheline ühendamine) ja meetme 10 (maksejõuetusregistrite omavaheline ühendamine) puhul pidi komisjon looma põhiteenusplatvormi ja liidese ning neid ajakohastama, samal ajal kui liikmesriigid pidid digiteerima oma riiklikud ettevõtlus- ja maksejõuetusregistrid ning need süsteemiga ühendama (vt joonis 4). Komisjon kasutas liidesena e-õiguskeskkonna portaali ning liikmesriikide toetamiseks olid kättesaadavad Euroopa ühendamise rahastu vahendid (Euroopa ühendamise rahastu üldteenused).

63 Seoses meetmega 9 (ettevõtlusregistrite omavaheline ühendamine) võeti ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteem kasutusele 8. juunil 2017 ja see võimaldab kasutajatel otsida teavet mis tahes ELi liikmesriigis (lisaks Liechtensteinis ja Norras) registreeritud ettevõtete kohta. Otsingufunktsioon ja põhiteave tõlgitakse asjaomastest riigikeeltest kõikidesse ELi ametlikesse keeltesse. Kuues liikmesriigis¹⁷ esines ühendamisel viivitusi, kusjuures viimane ühendus toimus 2022. aasta märtsis, peaaegu viis aastat pärast asjaomases direktiivis sätestatud tähtaega ja alles pärast seda, kui komisjon oli 2021. aasta juulis Euroopa Kohtule hagi esitanud. 2021. aastal tehti süsteemis 17 300 kuni 39 100 päringut kuus.

64 Seoses meetme 10 (maksejõuetusregistrite omavaheline ühendamine) süsteemiga nõuti asjaomases rakendusmääruses, et liikmesriigid tagaksid omavahelise ühendamise 30. juuniks 2021. 2022. aasta juulis oli 26 liikmesriigist ühendatud ainult 17 (määrus ei olnud Taani suhtes siduv¹⁸). Viis¹⁹ liikmesriiki on arendamis- ja testimisetapis. Ülejäänud nelja liikmesriigi²⁰ puhul ootab komisjon endiselt tagasisidet. Kuni ülejäänud üheksa liikmesriiki pole ühendatud, ei saa kasutajad otsida nendes liikmesriikides registreeritud maksejõuetuid ettevõtteid ühtse mitmekeelse otsingumootori abil. Selline keskne avalik elektrooniline juurdepääsupunkt andmetele võlgnike kohta, kelle suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, on eriti kasulik olemasolevatele või potentsiaalsetele võlausaldajatele või kolmandatele isikutele, keda selline menetlus kaudselt mõjutab. 2021. aastal tehti 2500 kuni 6500 päringut kuus.

65 Meetme 11 (digitaallahenduste kasutamine kogu ettevõtte elutsükli jooksul) tulemusena pidid liikmesriigid direktiivi 2019/1151 (digitaalvahendite ja -protsesside kasutamise kohta äriühinguõiguses) siseriiklikku õigusesse üle võtma 2021. aasta augustiks, välja arvatud juhul, kui nad teatasid komisjonile, et nad kohaldavad võimalikku üheaastast pikendust. Meie auditi ajal oli sellise teate esitanud 17 liikmesriiki. See näitab, et enamikus liikmesriikides ei saa veel kasutada digitaalseid vahendeid ja protsesse ettevõtete loomiseks, filiaalide registreerimiseks ning dokumentide ja teabe esitamiseks internetis.

66 Märgime, et enamikul liikmesriikidel, kes vajavad rohkem aega meetme 2 (eIDAS), meetme 10 (maksejõuetusregistrite omavaheline ühendamine) ja meetme 11 (digitaallahenduste kasutamine kogu ettevõtte elutsükli jooksul) rakendamiseks, oli e-valitsuse võrdlusaluse punktisumma nii 2017. kui ka 2020. aastal alla ELi keskmise (vt joonis 1).

67 Nagu juba märgitud (vt tabel 1 ja punkt 62), võisid liikmesriigid saada rahalisi vahendeid oma süsteemide ühendamiseks komisjoni väljatöötatud platvormidega. Liikmesriigid kasutasid Euroopa ühendamise rahastu vahendeid eelkõige:

• meede 2 (eIDAS), 25,35 miljonit eurot 26 liikmesriigile;
• meede 9 (ettevõtlusregistrite omavaheline ühendamine), 2,44 miljonit eurot kümnele liikmesriigile;
• meede 10 (maksejõuetusregistrite omavaheline ühendamine), 1,16 miljonit eurot seitsmele liikmesriigile.

ELi rahastatud projektide valimit auditeerides (vt punkt 19) leidsime, et mõned liikmesriigid pidasid ELi rahaliste vahendite kättesaadavust võimaluseks ja see kannustas neid e-valitsuse teenuseid rakendama. Euroopa ühendamise rahastu projektid aitasid tuvastada ka olemasolevate lahenduste teatavaid puudusi (vt 8. selgitus).

68 24-st auditeeritud projektist ja meetmest 23 (st need, mis olid meie auditi ajaks lõpetatud) saavutasid seatud eesmärgid. Eelkõige tagati väljatöötatud lahenduste koostalitlusvõime ja taaskasutati Euroopa ühendamise rahastu olemasolevaid komponente (st digiteenuste põhitaristud, mis on peamised vahendid, mida saab taaskasutada keerukamate digiteenuste puhul) või digiteenuste taristuid (st lahendused, mis toetavad kogu ELi hõlmavate projektide rakendamist, pakkudes üleeuroopalisi koostalitlusvõimelisi ühishuviteenuseid).

69 Küsitletud liikmesriigid hindasid komisjoni pakutavat pidevat tehnilist tuge, kui nad kasutasid Euroopa ühendamise rahastust rahastatavaid digiteenuste taristuid või neil oli vaja integreerida teiste liikmesriikide süsteemid, kes on need digiteenuste taristud kasutusele võtnud, eelkõige eIDASe teenuste puhul. Nende arvates võimaldasid komisjoni meetmed arendada jätkusuutlikke ühendusi eri liikmesriikide süsteemide vahel.

Komisjon edendas heade tavade vahetamist, kuid ei suutnud edendada uute digitaalsete avalike teenuste kasutamist

70 Viimastes ministrite deklaratsioonides (vt punkt 02) on tunnistatud, et on oluline edendada heade tavade vahetamist ning luua ühendused asjaomaste ametiasutuste ja kättesaadavate digitaalsete avalike teenuste vahel. Ka Euroopa Parlament²¹ rõhutas heade tavade vahetamise tähtsust.

71 Seetõttu hindasime, kas komisjon oli asjakohaselt edendanud

• koostööd ja heade tavade vahetamist;
• uusi digitaalseid avalikke teenuseid.

Komisjon lõi mitmeid võimalusi koostööks ja heade tavade vahetamiseks

72 Hindasime vahendeid, mida komisjon kasutas heade tavade vahetamise edendamiseks. Leidsime, et lisaks rühmade loomisele, mis võimaldas sidusrühmadel kohtuda, oli ta ka rahastanud sellega seotud konkreetseid projekte.

73 Rühmad olid muu hulgas

• tegevuskava juhtnõukogu (vt punkt 11), mis kohtus kaks või kolm korda aastas ja kus liikmesriigid tutvustasid oma edusamme e-valitsuse lahenduste väljatöötamisel või heade tavade näiteid ja probleeme seoses konkreetsete lahenduste väljatöötamisega. Kuna tegevuskava on lõppenud, lõpetas juhtnõukogu 2021. aastal oma tegevuse;
• konkreetsete teemade või lahenduste eksperdirühmad, nagu eIDASe eksperdirühm (meede 2), ühtse digivärava koordineerimisrühm (meede 7), äriühinguõiguse eksperdirühm (meetmed 9 ja 11) ja Euroopa avalike teenuste koostalitlusvõime eksperdirühm. Need eksperdirühmad jätkavad tegevust.

74 Asjaomaseid projekte rahastati peamiselt järgmistest vahenditest:

• ISA² programm, kus koostöö ja heade tavade vahetamine olid tegelikult komisjoni koostalitlusvõime poliitika ja toetusmeetmete põhielemendid (vt otsuse 2015/2240 artiklid 3 ja 8). Üks näide väga ulatuslikust algatusest on 9. selgituses kirjeldatud Joinupi platvorm (mida rahastatakse auditeeritud valimisse kuuluva kahe ISA² meetme raames 6 miljoni euroga). Pärast ISA² programmi lõppu eraldas komisjon programmi „Digitaalne Euroopa“ raames täiendavaid vahendeid Joinupi platvormile veel vähemalt 2021. ja 2022. aastaks;
• programmi „Horisont 2020“ raames loodi peamiselt sihtotstarbelisi algatusi konkreetsete küsimustega tegelemiseks. Üks näide on projekt SCOOP4C, mis moodustas sidusrühmade kogukonna, kes jagas kogemusi ja häid tavasid seoses ühekordsuse põhimõtte rakendamisega (programmist „Horisont 2020“ eraldati vahendeid summas 1 miljon eurot). Puuduvad tõendid selle kohta, et kogukonna tegevus oleks jätkunud ka pärast projekti rahastamise lõppu, kuigi see teema on endiselt asjakohane.

75 Tuginedes nelja ISA² meetme läbivaatamisele (vt III lisa), juhtnõukogu ja eksperdirühmade koosolekute protokollidele ning intervjuudele liikmesriikides küsitletud töötajatega, järeldame, et komisjon toetas hästi koostööd ja heade tavade vahetamist ning et sidusrühmade vaheline teabevahetus toimus neile huvi pakkuvates küsimustes.

76 Leidsime ka, et komisjon võttis perioodi 2021–2027 programmide ettevalmistamisel nõuetekohaselt arvesse vajadust jätkata koostöö ja heade tavade edendamist:

• digitaalse Euroopa programmi rakendamise 2021. ja 2022. aasta tööprogramm sisaldab koordineerimis- ja toetusmeetmeid, mille peamine eesmärk on edendada koostööd ja/või toetada ELi poliitikat;
• ettepanekus „Tee digikümnendisse“ on kavandatud liikmesriikide ja komisjoni iga-aastase koostöö mehhanism (vt punkt 31).

Komisjon ei tutvustanud digitaalseid avalikke teenuseid terviklikul ja koordineeritud viisil

77 Hindasime komisjoni digitaalsete avalike teenuste teavitustegevust ja leidsime, et sellel puudus laiaulatuslik strateegia. Praktikas oli teavitamine kas üldist laadi või seotud konkreetsete meetmete või rahastamisprogrammidega, kui õiguslik alus seda nõudis.

78 E-valitsuse poliitika ja/või e-valitsuse lahenduste üldiseks tutvustamiseks kasutas komisjon järgmisi meetmeid:

• e-valitsuse uudiskiri, mida väljastatakse tellijatele kord kuus ja mis annab värskemaid uudiseid ELi piiriüleste digitaalsete avalike teenuste, avalike teenuste pilve ja avaliku sektori innovatsiooni kohta;
• eGovernment4EU töörühm Futuriumi platvormil. See oli üldsusele kättesaadav ja andis teavet e-valitsuse 2016.–2020. aasta tegevuskava ja digivalitsuse tulevase poliitika kohta. Platvormi töörühma enam ei ajakohastata, kuna tegevuskava on lõppenud;
• sotsiaalmeedia (Facebook, LinkedIn ja Twitter).

79 Asjakohases õiguslikus aluses nõutud teabevahetusstrateegiaga seoses käivitas komisjon meetme 7 teavituskampaania 2020. aasta detsembris, kui võeti kasutusele ühtne digivärav (vt punkt 58). Leidsime, et kampaania on põhjalik ning see, et komisjon arutas kampaaniat ja vastavaid riiklikke üritusi iga kuu liikmesriikide koordinaatoritega videokonverentsidel (nn teabevahetuskohvikud), on hea tava. Joonisel 5 on esitatud andmed portaali „Your Europe“ külastuste arvu kohta.

80 Samamoodi nõuti ISA² programmi loomise otsuses Euroopa koostalitlusvõime strateegia, raamistiku ja võrdlusarhitektuuri ning asjaomaste spetsifikatsioonide ja standardite rakendamisest teavitamist. Leidsime, et teavituskampaania on ennetav ja terviklik. Lisaks Joinup platvormi loomisele ja käitamisele (vt punkt 74 ja 9. selgitus) rahastati ISA² programmist meedet (summas 3,62 miljonit eurot), millega edendati koostööd ja hõlbustati programmi sidusrühmade vahelist suhtlust.

81 Euroopa ühendamise rahastu eeldas ka kommunikatsioonistrateegia rakendamist. Leidsime, et

• selline strateegia töötati välja selleks, et edendada Euroopa ühendamise rahastu lahendusi, mis pakkusid huvi peamiselt lahenduste arendajatele. Liikmesriikides küsitletud töötajad suhtusid nendesse lahendustesse positiivselt ja kinnitasid, et nad kasutavad neid uuesti, eelkõige piiriüleste teenuste puhul. Digiteenuste taristute taaskasutamise eesmärk on tagada digiteenuste kiirem, lihtsam ja kulutõhusam arendamine, kasutades olemasolevaid tehnoloogiaid, selle asemel et iga organisatsioon arendaks selliseid teenuseid iseseisvalt. Euroopa ühendamise rahastu korduskasutuse tulemustabeli kohaselt kasutati kogu ELis 2021. aasta lõpuks 353 projektis peamiselt põhikomponente;
• komisjon ei ole seni korraldanud spetsiaalseid teadlikkuse suurendamise ega reklaamikampaaniaid, et teavitada potentsiaalseid kasutajaid kas ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteemi (käivitatud 2017. aastal) või maksejõuetusregistrite ühendamise süsteemi olemasolust (alates 2021. aastast), mis mõlemad töötati välja Euroopa ühendamise rahastu raames. Komisjon teatas meile, et kavatseb korraldada sellise kampaania i) ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteemi jaoks, kui maksete töötlemise vahend on kättesaadav (vt 7. selgitus), ja ii) maksejõuetusregistrite ühendamise süsteemi jaoks, kui kõik liikmesriigid on sellega ühendatud (praegu on ühendatud 17 liikmesriiki) (vt punkt 64). 2021. aasta lõpus käivitas komisjon e-õiguskeskkonna portaali jaoks veebipõhise teavituskampaania, kuid ainult väga piiratud viitega ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteemile.

82 Kuigi kasutajate teadlikkus on e-valitsuse teenuste kasutuselevõtu tagamisel keskse tähtsusega, leidsime me, et komisjon ei hinnanud ettevõtete teadlikkust ega analüüsinud selle valdkonna vajadusi. Küsitletud Euroopa ettevõtjate ühenduste esindajad märkisid, et ettevõtjad on teadlikud e-valitsuse teenustest, mida seadus kohustab neid kasutama, kuid on palju vähem teadlikud mis tahes muudest sellistest teenustest.

83 Leidsime siiski ühe aspekti – eIDAS –, mille puhul komisjon tellis uuringu e-identimise, autentimise ja usaldusteenuste turu analüüsimiseks ning katseprogrammi väljatöötamiseks ja rakendamiseks, et suurendada VKEde teadlikkust kõnealustest lahendustest:

• 2019. aastal avaldatud uuringus leiti, et VKEde teadlikkus eIDASe lahendustest on üldiselt madal. Leiti, et see ongi peamine takistus;
• katseprogramm viidi ellu 2018. aasta lõpus ning see hõlmas teadmiste- ja õppeprogrammi, VKEdele mõeldud eIDASe töövahendit ja VKEde töövahendi tutvustamise strateegiat. Teadmiste- ja õppeprogramm ning VKEdele mõeldud eIDASe töövahend on endiselt veebis kättesaadavad. Lisaks loob eIDASe vaatluskeskus (komisjoni käivitatud veebipõhine koostööplatvorm) sidusrühmade virtuaalse kogukonna, mille eesmärk on edendada ühist arusaamist eIDASe määruse rakendamise ja kasutuselevõtuga seotud küsimustest.

84 Kuigi uuringus soovitati töövahendit edasi arendada, et võtta arvesse kasutajate konkreetsemaid vajadusi, ning luua sidusrühmade pikaajaline juhtimisstruktuur, mis hõlmaks liikmesriike ja piirkondlikke esindajaid, VKEde ühendusi ja teenuseosutajaid, ei võtnud komisjon sellega seoses mingeid meetmeid. Komisjon ei põhjendanud, miks uuringu soovitust ei täidetud.

85 Hindasime ka seda, kas komisjonil oli ülevaade liikmesriikide teavitustegevusest ja kas ta püüdis i) koordineerida sellist tegevust, kui see oli olemas, või ii) levitada sellega seotud häid tavasid. Leidsime, et komisjonil puudub ülevaade liikmesriikide võetud meetmetest Euroopa või liikmesriikide e-valitsuse lahenduste tutvustamiseks. Sellest tulenevalt ei ole komisjon kindlaks teinud häid tavasid ega saanud koordineerida olemasolevaid tegevusi.

Järeldused ja soovitused

86 Järeldame, et komisjoni meetmed on olnud nii e-valitsuse lahenduste rakendamise kui ka kasutuselevõtu edendamisel liikmesriikides vaid osaliselt mõjusad. Kuigi komisjon viis lõpule meie auditiga hõlmatud 2016.–2020. aasta e-valitsuse tegevuskavas sätestatud meetmed, ei ole kõik hiljuti välja töötatud digitaalsed avalikud teenused kogu ELis kättesaadavad, kuna meetmete rakendamine liikmesriikides viibib. Lisaks ei tutvustanud komisjon neid teenuseid põhjalikult ettevõtjate ja muude kasutajate seas üldiselt.

87 Kuigi ELi 2016.–2020. aasta e-valitsuse tegevuskava vastas konsultatsioonide ja hindamiste käigus kindlaks tehtud vajadustele, hõlmas see ainult komisjoni enda rakendatavaid meetmeid. Seetõttu on raske täita tegevuskava visiooni. Tegevuskava ei sisaldanud liikmesriikidele mingeid kohustusi, kuigi eelmise tegevuskava hindamisaruandes oli peamise puudusena märgitud, et liikmesriikide tegevus on vabatahtlik. Sellele vaatamata leevendas seda asjaolu, et enamiku meetmete puhul sisaldasid selliseid kohustusi asjaomased õigusaktid, mis olid olemas juba enne tegevuskava või mis kehtestati selle tulemusena. Mõnel juhul jätkus meetmete rakendamine pärast 2020. aastat ja seega ka pärast tegevuskava lõppkuupäeva (vt punktid 23–27).

88 Täheldasime, et komisjoni 2021. aasta ettepanekuga poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ kohta kehtestati koostööraamistik, mis võimaldab jälgida liikmesriikide edusamme ELi tasandil seatud digieesmärkide saavutamisel. Üks kolmest eesmärgist on siiski ebamääraselt määratletud, millega kaasneb oht, et liikmesriigid tõlgendavad seda erinevalt, mis omakorda võib ohustada eesmärgi saavutamist. 2021. aasta ettepanekuga poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ kohta peaks komisjon rakendusaktides määratlema iga digieesmärgi peamised tulemusnäitajad (vt punktid 28–31 ja 46–48).

89 Tegevuskava rakendamise järelevalve oli killustatud, kuna komisjon ei olnud kehtestanud järelevalveraamistikku (sh näitajaid) kogu tegevuskava jaoks. Selline raamistik oli siiski olemas mitme üksikmeetme jaoks (neli meie auditiga hõlmatud kuuest meetmest). Olemasolevad e-valitsuse näitajad (e-valitsuse võrdlusalus ning digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks), mille komisjon igal aastal avaldab, ei olnud otseselt seotud ühegi tegevuskava raames rakendatud meetmega ega sobinud seega selle mõju mõõtmiseks (vt punktid 32–45).

90 Komisjon viis lõpule kuus ettevõtetele suunatud meedet, mis olid hõlmatud meie auditiga. Samuti toetas komisjon e-valitsuse lahenduste rakendamist liikmesriikides ELi rahastatavate projektide kaudu ja tehnilise toe pakkumise kaudu, mida liikmesriikides küsitletud töötajad väga hindasid (vt punktid 49–69).

91 Vaatamata nendele jõupingutustele rakendati kogu ELis kuuest meetmest kolme ainult osaliselt. Kahel juhul (maksejõuetusregistrite ja digitaalsete lahenduste omavaheline ühendamine ettevõtte elutsükli jooksul) oli see tingitud viivitustest mitmes liikmesriigis (osade liikmesriikide puhul puudub komisjonil teave edusammude kohta). Ühel juhul (e-identimine, autentimine ja usaldusteenused, eIDAS) jäeti asjaomase määrusega liikmesriikidele valikuvabadus meetmete rakendamisel. Selle tulemusena ei ole komisjoni võetud meetmed aastatel 2016–2020 veel toonud kaasa olulisi muutusi ettevõtete ja kodanike jaoks kogu ELis. Veel ühte meedet (ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteem) rakendati mõnes liikmesriigis viivitustega, kuid lahendus on olnud kättesaadav kõigis liikmesriikides alates 2022. aasta märtsist (vt punktid 60–65).

92 Märgime, et 2021. aasta ettepanekuga poliitikaprogrammi „Tee digikümnendisse“ kohta võttis komisjon kasutusele i) liikmesriikide koostatavate digikümnendi tegevuskavade kontseptsiooni ning ii) iga liikmesriigi jaoks kindlaks määratavad trajektoorid digieesmärkide saavutamiseks. Kuna aga ettepaneku seadusandlik menetlemine on veel pooleli (2022. aasta septembri seisuga), võidakse seda muuta (vt punkt 46).

93 Seoses eIDASe määrusega esitas komisjon pärast määruse hindamist 2021. aastal ettepaneku muuta kehtivat määrust. Ettepanekus käsitletakse enamikku puudusi ja – mis kõige olulisem – nõutakse nüüd, et iga liikmesriik esitaks e-identimise süsteemi (vt punktid 54–56).

1. soovitus. Tugevdada rakendusraamistikku, et kutsuda liikmesriike üles viima lõpule e-valitsuse teenuste arendamine

Võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu otsus, millega kehtestatakse 2030. aasta poliitikaprogramm „Tee digikümnendisse“, peaks komisjon soodustama e-valitsuse teenuste edasist arendamist ja järelevalvet,

1. määratledes digieesmärkides kasutatavad mõisted ühemõtteliselt, et neid oleks võimalik kogu ELis ühtemoodi kohaldada;
2. analüüsides digikümnendi riiklikke tegevuskavasid ja võttes vajalikke meetmeid, kui ta leiab, et nendes esitatud poliitikasuunad, meetmed ja tegevused ei ole piisavad, mis seab ohtu otsuses seatud eesmärkide õigeaegse saavutamise;
3. võttes meetmeid, kui liikmesriikidel esineb viivitusi digieesmärkide saavutamisel võrreldes kavandatud trajektooridega.

Soovituse täitmise tähtaeg: pärast ettepaneku vastuvõtmist otsuse kohta, millega kehtestatakse poliitikaprogramm „Tee digikümnendisse“, vastavalt otsuses kindlaks määratud tähtaegadele

94 Komisjon edendas aktiivselt koostööd ja heade tavade vahetamist mitmel viisil (nt eksperdirühmad ja platvormid) ning liikmesriikides küsitletud töötajad suhtusid sellesse positiivselt. 2020. aasta järgset perioodi käsitlevas poliitikadokumendis „Tee digikümnendisse“ pööras komisjon nõuetekohast tähelepanu vajadusele seda toetust jätkata (vt punktid 70–76).

95 Komisjonil puudus laiaulatuslik strateegia, et tutvustada ELi tasandil kättesaadavaid e-valitsuse lahendusi peamiste kasutajate seas. See tähendas, et tema teavitustegevus ei olnud terviklik ega kooskõlastatud. Komisjon tutvustas lahendusi ainult siis, kui seda nõudsid asjakohased õigusaktid, ning ei hõlmanud seega kõiki lahendusi (vt punktid 77–78).

96 Kui komisjon korraldas teavituskampaaniaid, olid need edukad. Kuigi komisjon tutvustas arendajate seas Euroopa ühendamise rahastu välja töötatud tehnilisi lahendusi, ei ole ta veel tutvustanud kasutajatele uusi teenuseid, nagu ettevõtlusregistrite omavahelise ühendamise süsteem ja maksejõuetusregistrite ühendamise süsteem. Komisjonil puudub ka ülevaade meetmetest, mida liikmesriigid on võtnud riiklike või Euroopa e-valitsuse lahenduste tutvustamiseks, kuigi koordineeritud meetmetega võib saada paremaid tulemusi (vt punktid 79–81 ja 85).

97 Komisjon ei hinnanud ettevõtjate teadlikkust olemasolevatest e-valitsuse teenustest ega analüüsinud selle valdkonna vajadusi, kuigi see on oluline samm e-valitsuse teenuste kasutuselevõtul. Ainus erand oli eIDASe turg: komisjon viis läbi uuringu ning korraldas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate seas teadmiste ja õppe katseprogrammi. Muu hulgas loodi nende ettevõtjate jaoks töövahend. Kuigi uuringus soovitati töövahendit edasi arendada, ei võtnud komisjon sellega seoses mingeid meetmeid (vt punktid 82–84).

2. soovitus. Töötada välja terviklik strateegia e-valitsuse teenuste tõhusaks edendamiseks

Selleks et tulemuslikumalt toetada üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste edasist kasutuselevõttu, peaks komisjon välja töötama tervikliku strateegia e-valitsuse teenuste tõhusaks tutvustamiseks, mis põhineks kasutajate teadlikkuse hindamisel kättesaadavatest e-valitsuse teenustest. Strateegias tuleks arvesse võtta liikmesriikide sellekohaseid meetmeid, et nende jõupingutusi hõlbustada või tagada, et meetmeid ei dubleerita.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2024. aasta lõpp

IV auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Mihails Kozlovs, võttis käesoleva aruande vastu 11. oktoobri 2022. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lisad

I lisa. E-valitsuse areng ELis alates 2006. aastast

II lisa. E-valitsuse tegevuskava – meetmete loetelu

III lisa. Auditeeritud ELi rahastatud projektide loetelu

IV lisa. Auditi kohaldamisalasse kuuluvate meetmete rakendamine