Piirikontrolli toetavad ELi infosüsteemid: kasulikud töövahendid, kuid rohkem tuleb keskenduda andmete õigeaegsusele ja terviklusele

Kokkuvõte

Schengeni ala loomisega loobuti piirikontrollist osalisriikide, s.o ELi 22 liikmesriigi ja nelja teise Euroopa riigi vahel. Sisepiiride kaotamisega aga muutub tähtsamaks tõhus kontroll ja järelevalve Schengeni ala välispiiridel. Välispiiride kontroll on väga tähtis ELi kodanikele ja teistele sidusrühmadele.

Et aidata piirivalveametnikel Schengeni ala välispiire kontrollida, on EL loonud järgmised infosüsteemid ja ühise teabevahetuse raamistikud: Schengeni infosüsteem (SIS II), viisainfosüsteem (VIS) ja Eurodac (Euroopa varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmete võrdlemise süsteem). Lisaks on piirivalveasutustele abiks Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR) ja broneeringuinfo (PNR andmete) süsteemid.

Nende süsteemide loomine ja haldamine nõudis nii ELilt kui ka Schengeni lepingu osalisriikidelt suuri investeeringuid. Olemasoleva teabe põhjal eraldati ELi eelarvest kõnealuste süsteemide loomiseks meie hinnangul üle 600 miljoni euro. Arvestades hiljutise julgeoleku- ja rändeolukorra üha suuremat survet ELi välispiiridele, püstitasime oma auditi eesmärgiks tuvastada nende süsteemide ülesehituses ja kasutamises aspektid, mis võivad aidata piirivalveametnikel oma tööd tõhustada. Lisaks võivad meie tähelepanekud ja soovitused aidata suunata ELi rahastamist, mis eraldatakse nende süsteemide toetamiseks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus.

Meie peamine auditiküsimus oli: „Kas ELi peamised sisejulgeoleku infosüsteemid toetavad tõhusalt piirikontrolli?“ Jõudsime järeldusele, et piirikontrolli käigus kasutavad piirivalveametnikud neid süsteeme ja tuginevad neile aina rohkem. Siiski puuduvad süsteemidest teatavad andmed ja osa andmetest ei ole täielikud või õigeks ajaks sisestatud. See vähendab kohati piirikontrolli tõhusust.

Leidsime, et süsteemid on piirikontrolli hõlbustamiseks üldiselt hästi üles ehitatud ja et külastatud liikmesriigid (Itaalia, Luksemburg, Poola, Prantsusmaa ja Soome) järgisid üldiselt kohaldatavat õigusraamistikku. Mõne riigi SIS II ja VIS süsteemide riigisisesed komponendid võimaldavad aga tõhusamat piirikontrolli kui teiste riikide omad.

Nii ELi kui ka riikide tasandil esines pikki viivitusi EUROSURi ja broneeringuinfo süsteemide IT-lahenduste rakendamises. Seetõttu ei saanud piirivalveametnikud ega teised organid süsteemidest eeldatud määral kasu.

ELi välispiiride kaitsmisel on tähtis osa Schengeni hindamismehhanismil. Hindamised on üldiselt põhjalikud ja metoodilised ning neis käsitletakse süsteemide tähtsaimaid aspekte. Liikmesriikidel aga kulub kaua aega tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks, sest puuduvad siduvad tähtajad hindamisaruannete vastuvõtmiseks ja parandusmeetmete rakendamiseks.

Kuigi liikmesriigid kasutavad infosüsteeme aina rohkem, võiks see olla süstemaatilisem. Viisime piirivalveametnike seas läbi küsitluse ja leidsime, et üle poole neist on mingil ajal lubanud isikutel piire ületada, ilma et nad oleks andmeid süsteemidest kontrollinud. Märkasime ka, et väljastatud viisade arv ja kontrollitud viisade arv ei ole omavahel vastavuses.

Piirivalveametnikud lähtuvad süsteemiandmetest, et teha otsuseid, mis mõjutavad Euroopa kodanike ohutust. Seepärast on nende andmete kvaliteet ülitähtis. ELi õiguse kohaselt vastutavad andmete kvaliteedi eest liikmesriigid. Leidsime Euroopa infosüsteeme reguleerivatest õigusaktidest vähe viiteid andmekvaliteedi kontrollile. Kuigi eu-LISA kontrollib kord kuus automaatselt SIS II andmete kvaliteeti, on kontrolli tulemused kättesaadavad ainult asjaomastele liikmesriikidele, mistõttu ei saa ei amet ega komisjon jälgida riikide tehtud edusamme andmekvaliteediga seotud probleemide lahendamisel. Eu-LISA-l ja komisjonil puuduvad jõustamisvolitused, millega tagada, et liikmesriigid lahendaksid andmekvaliteediga seotud probleemid aegsasti.

Piirivalveametnikud ei saa infosüsteemidest alati õigel ajal täielikke andmeid. Näiteks kui piirivalveametnik kontrollib süsteemis SIS II kellegi nime, võib ta saada sadu tulemusi (enamik valepositiivsed), mida ta peab õigusaktidest tulenevalt ükshaaval kontrollima. Peale selle, et nii väheneb piirikontrolli tõhusus, suureneb oht, et õigeid kokkulangevusi ei märgata. SIS II puudulikud andmed mõjutavad ka sellega seotud teisi süsteeme.

Üldiselt ei ole kehtestatud andmete sisestamise kohustuslikke tähtaegu, välja arvatud Eurodaci puhul. Näiteks peaks EUROSUR andma reaalajas teavet piiridel valitseva olukorra kohta. Kuigi mõned meie auditis käsitletud riigid sisestavad EUROSURi teavet tõepoolest reaalajas, teevad teised seda vaid üks kord nädalas. Alates Eurodaci käivitamisest 2003. aastal ei ole olnud ühtki aastat, kus kõik liikmesriigid oleksid nõutud teabe õigeks ajaks edastanud. Kui andmeedastus hilineb, võidakse määrata vale riik varjupaigataotluse töötlemise eest vastutavaks.

Esitame komisjonile järgmised soovitused:

• edendada süsteemide SIS II ja VIS koolituskeskkondade kasutamist;
• kõrvaldada kiiremini Schengeni hindamiste käigus tuvastatud puudused;
• analüüsida väljastatud viisade ja viisakontrollide arvu erinevusi;
• täiustada andmekvaliteedi kontrollimenetlusi;
• vähendada viivitusi andmesisestuses.

Sissejuhatus

Schengeni ala

Schengeni ala, mis hõlmab praegu 26 Schengeni riiki, (vt joonis 1), võimaldas kõigil reisijatel ületada sisepiire piirikontrolli läbimata. Lisaks piirikontrollist loobumisele leppisid osalisriigid kokku ühises viisapoliitikas ning politsei- ja õiguskoostöös.

Allikas: Euroopa Parlament.

Kaks kolmandikku ELi kodanikest peab Schengeni ala ELi üheks peamiseks saavutuseks. Peaaegu 70 % kodanikest aga ootavad, et EL teeks rohkem oma välispiiride kaitsmiseks¹.

Schengeni ala välispiiride kontrollimiseks kasutatavad infosüsteemid

Sisepiiride kontrollist loobumine eeldab välispiiride tõhusat kontrolli ja järelevalvet, et ennetada kuritegevust ja terrorismi ning kontrollida rännet. EL lõi mitu infosüsteemi ja ühise teabevahetuse raamistikku, et aidata piirivalveametnikel kontrollida Schengeni ala välispiire. Enim kasutatavad süsteemid on Schengeni infosüsteem (SIS II), viisainfosüsteem (VIS), Eurodac (Euroopa varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmete võrdlemise süsteem), Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR) ja broneeringuinfo (PNR andmete) süsteem (vt joonis 2). Lisaks töötab EL välja kaht täiendavat piiride turvalisuse tagamise infosüsteemi: riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem (EES) ning ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS), mis peaks alustama tööd vastavalt 2020. ja 2021. aastal.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Schengeni riikide piirivalveametnikud kasutavad süsteeme SIS II, VIS ja Eurodac üksikisikute kontrollimiseks piiripunktides. EUROSURist ja broneeringuinfo süsteemist hangitakse teavet ELi välispiiridel ja kaugemal aset leidvate sündmuste ning piiril maanduvate lennukite reisijate kohta. Need aitavad valmistuda piirijulgeolekuga seotud olukordadeks. Joonisel 3 näidatakse, kuidas piirivalveametnikud peaksid neid süsteeme piirikontrolli käigus kasutama. Üksikasjalikum kirjeldus, sealhulgas infosüsteemide kättesaadavus eri riikides, on esitatud lisas.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Neid süsteeme kasutavad ka riikide õiguskaitseasutused, toll, viisasid väljastavad asutused ja justiitsametkonnad. Ühtlasi on nendel asutustel vastutus sisestada süsteemidesse asjakohased andmed. Broneeringuinfo esitavad lennuettevõtjad.

Liikmesriikides süsteeme kasutavatel piirivalveametnikel (ja teistel organitel) on juurdepääs ELi kesksüsteemidele oma riiklike süsteemide kaudu, mis on konkreetselt sellel eesmärgil välja töötatud. ELi seadusandjad on sätestanud ELi õiguses miinimumnõuded nende riiklike infosüsteemide rakendamise kohta².

ELi tasandil vastutab infosüsteemide arendamise ja rahastamise eest Euroopa Komisjon, täpsemalt rände ja siseasjade peadirektoraat (DG HOME), välja arvatud broneeringuinfo valdkonnas, kus puudub ELi tasandi keskne komponent (kuid mida võib ELi rahaga toetada). Komisjon tegi 2012. aastal Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ametile (edaspidi „eu-LISA“) ülesandeks säilitada andmeid ning hallata süsteeme SIS II, Eurodac ja VIS. EUROSURi haldavad Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (EBCGA), mida tuntakse Frontexi nime all, ja liikmesriigid.

Olemasoleva teabe põhjal eraldati ELi eelarvest meie hinnangul enam kui 600 miljonit eurot³, et katta meie auditis käsitletud süsteemide ELi tasandi komponentide loomise kulud. Süsteemide haldamisele kulus igal aastal kokku ligikaudu 61,5 miljonit eurot⁴. Lisaks rahastavad liikmesriigid oma eelarvest riiklike süsteemide arendamist ja hooldamist. Kuigi teave liikmesriikides süsteemidele tehtavate kulutuste kohta ei ole alati kättesaadav, viitavad andmed, et need summad on märkimisväärsed. Näiteks lisaks ELi eelarvest makstud 95 miljonile eurole kulutasid liikmesriigid SIS II väljatöötamiseks ligikaudu 235 miljonit eurot⁵.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

EL töötab järjepidevalt, et parandada liidu piiride julgeolekut, mis on ELi kodanikele tähtis teema. Arvestades hiljutise julgeoleku- ja rändeolukorra üha suuremat survet ELi välispiiridele, püstitasime oma auditi eesmärgi tuvastada nende süsteemide ülesehituses ja kasutamises aspektid, mis aitavad piirivalveametnikel oma tööd tõhustada. Lisaks võivad meie tähelepanekud ja soovitused aidata paremini suunata ELi rahastamist, mida kasutatakse nende süsteemide toetamiseks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus.

Üldine auditiküsimus oli järgmine:

• Kas ELi peamised sisejulgeoleku infosüsteemid toetavad tõhusalt piirikontrolli?

Auditiküsimus jaotati järgmisteks alaküsimusteks:

• Kas ELi sisejulgeoleku infosüsteemid on hästi üles ehitatud, et hõlbustada tõhusat piirikontrolli?
• Kas ELi sisejulgeoleku infosüsteemid annavad piirivalveametnikele piirikontrolli käigus asjakohast, õigeaegset ja täielikku teavet?

Meie audit hõlmas viit järgmist süsteemi: Schengeni infosüsteem (SIS II), viisainfosüsteem (VIS), Eurodac (Euroopa sõrmejälgede võrdlemise süsteem), Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR) ja broneeringuinfo (PNR andmete) süsteemid.

Hindasime, kui hästi süsteemid (nii ELi süsteemide riiklikud kui ka kesksed komponendid) võimaldasid piirivalveametnikel ja teistel ametnikel kontrollida Schengeni alale sisenevaid isikuid ametlikes piiripunktides⁶. Nende hulka kuuluvad maismaapiiripunktid, meresadamad ja lennuväljad (mis on mõnes liikmesriigis ainsad ELi välispiirid).

Vaatasime läbi oma auditis käsitletud viie süsteemiga seotud strateegiadokumendid, hindamised, statistika ja paljud nende riigisisese ja ELi tasandi rakendamisega seotud dokumendid ning analüüsisime neid. Külastasime piiripunkte ja küsitlesime Itaalia, Luksemburgi, Poola, Prantsusmaa ja Soome piirivalveasutusi. Lisaks küsitlesime rände ja siseasjade peadirektoraadi, Frontexi ning eu-LISA töötajaid.

Viisime läbi küsitluse ELi 28 liikmesriigi ja Schengeni lepinguga ühinenud nelja riigi (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits) piirivalveametnike seas, et saada teada nende kui süsteemide kasutajate seisukohad. Saime 951 vastust.

Tähelepanekud

Infosüsteemide ülesehitus tõhustab piirikontrolli, kuid puuduste kõrvaldamiseks kulub kaua aega

Hindasime, kas meie külastatud Schengeni riigid võtsid infosüsteemid kasutusele ELi õigusaktides esitatud nõuete ja ajakava kohaselt. Samuti uurisime Schengeni hindamismehhanismi ja seda, mil määral kasutasid Schengeni riigid olemasolevat ELi rahastamist oma riiklike süsteemide loomiseks ja täiustamiseks.

Infosüsteemid olid üldiselt kooskõlas ELi nõuetega, kuid ei toiminud ühtmoodi tõhusalt

Kuigi iga Schengeni riik vastutab ise oma piiride kaitsmise eest, eeldab nendevaheline tõhus koostöö ala kaitsmisel piirikontrolli teatavat ühtlustamist. Minimaalsed juhtimisnõuded aitavad tagada piirikontrolli ja infosüsteemidesse sisestatud andmete järjepidevust ja kvaliteeti.

Iga Schengeni riik peab looma oma täiendavad riiklikud süsteemid, mis on ühendatud ELi kesksüsteemidega. Kõik meie külastatud liikmesriigid olid seda teinud kooskõlas asjakohastes õigusaktides sätestatud nõuetega. Paraku leidsime, et kuigi kõik süsteemid vastasid ühistele miinimumnõuetele, ei olnud kõik riiklikud süsteemid ühtmoodi tõhusad. Järgmistes punktides toome mõned näited.

Mõned riigid ei võimalda oma riiklike süsteemide kaudu kasutada kõiki ELi kesksüsteemides pakutavaid funktsioone, vähendades nii piirikontrolli tõhusust. Näiteks sisaldab SIS II kesksüsteem võimalust säilitada ja kontrollida sõrmejälgi. See on tähtis, sest alati ei ole võimalik tuvastada isikut vaid põhiliste isikuandmete alusel, nagu nimi või sünnikuupäev. Selliseid andmeid võidakse võltsida või isik võib keelduda nende esitamisest. Sõrmejäljed võimaldavad tuvastada isikut palju suurema tõenäosusega. Ometi ei toimi biomeetrilise otsingu võimalus (mis põhineb süsteemis SIS salvestatud sõrmejälgedel) veel kõigis Schengeni riikide süsteemides, sest mõni riik vajab teistest rohkem aega vajalike tehniliste lahenduste rakendamiseks. Kui sõrmejälgede tuvastamise võimalus toimis kesktasandil, kinnitas ainult kümme Schengeni riiki, et olid valmis seda kasutama.

Viisasid või passe kontrollivad piirivalveametnikud saavad vahel süsteemidest veateateid. Neil võib olla mitu põhjust, näiteks ebapiisava kvaliteediga sõrmejäljed, ühenduvusprobleemid või probleemid viisa lugemisel. Kuigi ELi kesksüsteemid näitavad tavaliselt, mis laadi veaga on tegemist, annab mõni riiklik süsteem (nt Luksemburg ja Soome) veast vaid märku, kuid ei anna veadiagnoosi. See tähendab, et piirivalveametnikud peavad uurima vea põhjust ja reisijat täiendavalt kontrollima (teise astme kontroll), pikendades sellega kontrolli ja kontrollitava reisi.

Süsteemis SIS II võivad Schengeni riigid vaadata keskandmebaasis päringuid ja neid sinna esitada või luua sellel eesmärgil riigis andmebaasi koopia. Enamik riike kasutavad oma koopiat, mõned (Liechtenstein, Norra, Sloveenia, Soome, Taani) aga võtavad ühendust otse Euroopa andmebaasiga. Kui Schengeni riik kasutab SIS II andmebaasi koopiat, peab see olema alati sünkroonitud Euroopa keskandmebaasiga, et piirikontroll põhineks kõige värskemal teabel. Hindamisest nähtus aga, et meie valimi kahes riigis (Poola ja Prantsusmaa) ei olnud kõik riigisisese koopia ja keskandmebaasi andmed omavahel vastavuses.

Samuti leidsime, et teatavad liikmesriikide tasandi õiguslikud piirangud (andmekaitse-eeskirjad ja riiklikud julgeolekueeskirjad) takistasid töötajate tõhusat jaotamist. Näiteks ei tohi teise Schengeni riiki lähetatud piirivalveametnikud (nt et aidata tugevdada kontrolli Kreeka ja Itaalia rändekriisi ajal) kasutada selle teise riigi süsteeme. Nad ei tohi põhimõtteliselt iseseisvalt isikuid kontrollida ja tohivad ainult abistada liikmesriigi enda piirivalveametnikke. Kuigi nad võivad olla erineval määral abiks teise astme kontrollis (nt võib Schengeni riik kasutada võltsitud dokumentide tuvastamiseks teise Schengeni riigi eksperti), tohivad nad piiripunktide dokumendikontrolli käigus (esimese astme kontroll) anda ainult piiratud abi. Üks takistus on veel teises Schengeni riigis töötamiseks vajaliku keeleoskuse puudumine.

Süsteemide kasulikkus piirivalveametnikele oleneb sellest, kui hästi nad on koolitatud neid kasutama. Leidsime, et külastatud liikmesriikide riiklikes süsteemides SIS II ja VIS puudub koolituskeskkond, mistõttu pidid piirivalveametnikud harjutama töö-, mitte ohutus õpikeskkonnas, kus nad saaksid kasutada funktsioone ja stsenaariume, millega nad tööl sageli kokku ei puutu (nt kokkulangevus, millega tuvastatakse piiripunktis terrorismis kahtlustatav isik või kadunud alaealine).

Piirivalveasutused ei saanud jagada tähtsat teavet, kuna EUROSURi ja broneeringuinfo süsteemi rakendamine hilines

EUROSURi ja broneeringuinfo süsteemi rakendamise kord erines eu-LISA väljatöötatud ja ameti hallatavate süsteemide omast. Eri põhjustel esines mõlema süsteemi rakendamisel mõningast tähtaegade ületamist ja viivitusi. Selle tulemusel jäi mitmeks kuuks kättesaamatuks tähtis teave, mida need süsteemid oleks pidanud andma.

EUROSURi töötasid välja Frontex (Euroopa komponent) ja liikmesriigid (riiklikud komponendid). Süsteemi lõppkasutajaliides on kõigile osalevatele riigiasutustele samasugune. Süsteemi eesmärk on tõhustada koostööd Frontexi ja ELi liikmesriikide vahel, et suurendada nende teadlikkust olukorrast ELi välispiiridel ning parandada sellele reageerimist. Liikmesriigid peaksid süsteemi täiendama teabega oma piiridel valitseva olukorra kohta (riigi tasandi olukorrapildid, mis näitavad teavet ebaseadusliku piiriületuse, piiriülese kuritegevuse, kriisiolukordade ja muude välispiiride kontrollimisel oluliste intsidentide kohta), et koguda üleeuroopalise olukorra kohta ühist luureteavet ja saada sellest ülevaade. See on kasulik näiteks piirivalveametnike tööle määramise prioriteetide seadmiseks ja kahtlaste sõidukite/aluste tuvastamiseks.

EUROSURiga seotud viivitused puudutasid riiklike koordinatsioonikeskuste loomist. Riiklikud koordinatsioonikeskused kooskõlastavad teabevahetust välispiiride valve eest vastutavate kõigi asutuste vahel. EUROSURi määruses nõuti, et liikmesriigid asutaksid oma riiklikud koordinatsioonikeskused detsembriks 2014. Peaaegu neli aastat hiljem toimunud hindamise käigus aga leiti, et mitu liikmesriiki ei olnud veel nõudeid täielikult täitnud⁷. Lisaks jagasid ainult pooled liikmesriikidest vabatahtlikku teavet valve eesmärgil eraldatud vahendite kasutamise kohta ja nende riiklikest olukorrapiltidest pärit lisateavet.

EUROSURi rakendamine jäi ajakavast maha ka ELi tasandil. Frontex sai oma võrgustiku turvalisuse nõutavalt sertifitseeritud alles 2017. aasta lõpus, s.o kolm aastat pärast õigusakti jõustumist. Ilma sellise sertifitseerimiseta ei olnud võimalik salastatud teavet EUROSURi võrgustiku kaudu jagada. Viivitused EUROSURi rakendamisel tähendasid, et ELi olukorrapilt ei olnud täielik, mis takistas liikmesriikidevahelist koostööd.

Broneeringuinfo süsteem ei toimi ikka veel täielikult. Erinevalt teistest süsteemidest loodi see direktiiviga, mitte määrusega. Seetõttu pidid liikmesriigid looma oma broneeringuinfo süsteemid eraldiseisvalt, ilma ühise Euroopa platvormita. Detsentraliseeritud rakendamist pooldav otsus oli ajendatud peamiselt konsensuse puudumisest isikuandmete kaitse, säilitamise ja avaldamise küsimustes.

Paljud liikmesriigid ei rakendanud broneeringuinfo süsteemi õigeaegselt. Neliteist liikmesriiki ei rakendanud õigel ajal broneeringuinfot käsitlevaid eeskirju⁸. Neil oli kohustus täita direktiivi⁹ nõuded 25. maiks 2018. Ometi ei olnud Hispaania, Madalmaad ega Soome 2019. aasta lõpuks ehk kümme kuud pärast tähtaja möödumist ikka veel teavitanud komisjoni broneeringuinfo süsteemi rakendamiseks riigisiseselt võetud meetmetest¹⁰.

Broneeringuinfo süsteemis tuleb edastada kõigi Schengeni alalt väljuvate ja seal maanduvate lendude reisijate andmed. Meie auditi ajaks ei olnud ükski külastatud liikmesriik peale Luksemburgi sõlminud sellel eesmärgil lepinguid kõigi asjaomaste lennuettevõtjatega.

Broneeringuinfo süsteem loodi vajaliku vahendina terroriaktide ja muude raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ja uurimiseks. Broneeringuinfo võrdlemine julgeolekuandmebaaside teabega võimaldab asjaomastel ametiasutustel tuvastada ohtlikke isikuid. Et mõned broneeringuinfo süsteemid veel ei toimi, ei ole nende riikide piirivalveasutustel eelteavet nende piire ületavate ohtlike isikute kohta.

Et broneeringuinfo süsteem kogub ainult reisijate identifitseerimis- ja reisiandmeid, peab see teistest andmebaasidest kontrollima, kas konkreetne reisija kujutab endast julgeolekuohtu. Enamik liikmesriike kasutab sellel eesmärgil süsteemi SIS II. Määrus aga võimaldab erinevaid tõlgendusi. Näiteks Prantsusmaa on tõlgendanud SIS II määrust nii, et SIS II päringuid ei ole võimalik kasutada reisijate nimekirjade puhul. Praktikas tähendab see, et kontrollides, kas reisijate nimekirjades on terrorismis kahtlustatavaid isikuid, kasutab Prantsusmaa ainult oma riiklike andmebaaside teavet. Kui süsteemis SIS II on hoiatusteade kahtlustatava kohta ja see kahtlustatav on teada teistele Euroopa ametivõimudele, kuid mitte Prantsusmaa ametivõimudele, siis suuda Prantsusmaa seda isikut broneeringuinfo kontrollimisel tuvastada.

Schengeni hindamistes hinnatakse riiklikku piirikontrolli, kuid puuduste kõrvaldamiseks kulub kaua aega

Alates 2013. aastast vastutavad Schengeni riigid ja komisjon ühiselt Schengeni ala eeskirjades (Schengeni õigustik) ette nähtud seire- ja hindamismehhanismi rakendamise eest. Mehhanismi eesmärk on tagada, et Schengeni riigid kohaldavad Schengeni eeskirju tõhusalt, järjepidevalt ja läbipaistvalt. Uurisime, kas mehhanismi eesmärk saavutatakse.

Praegune mitmeaastane hindamisprogramm loodi 2014. aastal perioodiks 2015–2019 ja hõlmab kõiki 26 Schengeni riiki. Iga riiki hinnatakse viieaastasel perioodil ühe korra.

1. selgituses kirjeldatakse standardset hindamiskülastust. Schengeni riigid nimetavad hindamisrühma liikmed komisjoni kutse põhjal (iga hindamise kohta saadetakse eraldi kutse ja Schengeni riikidel on läbivaatajate nimetamiseks aega kaks nädalat). Eu-LISA hindajad võivad nendes külastustes osaleda, kuid ei tee seda korrapäraselt. Schengeni hindamiste kulud on suhteliselt väikesed võrreldes infosüsteemidele kulutatuga. Perioodiks 2014–2018 eraldas komisjon Schengeni hindamistele 11,9 miljonit eurot. Praegust mitmeaastast programmi on kavakohaselt rakendatud iga-aastaste hindamisprogrammide kaudu.

Uurisime külastatud riikide kohta koostatud Schengeni hindamisi. Leidsime, et need olid põhjalikud ja metoodilised ning nendes käsitleti süsteemide tähtsaimaid aspekte. Neis esitati üksikasjalikud operatiivtasandi soovitused ja spetsiifilised soovitused infosüsteemide täiustamise kohta. Tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks võib aga kuluda mitu aastat.

Hindamisaruanne valmib kuus nädalat pärast hindamiskülastust, kuid komisjonil võib kuluda selle vastuvõtmiseks kuni aasta ja nõukogul soovituste vastuvõtmiseks kuni aasta. See hõlmab mitut konsultatsioonimenetlust Schengeni riikide ja komisjoniga. Nende konsultatsioonide kestust ei ole kokku lepitud.

Kui nõukogu soovitused vastu võtab, on asjaomastel Schengeni riikidel kolm kuud aega, et esitada tegevuskava nõukogu soovituste täitmiseks. Selle peavad omakorda läbi vaatama ja heaks kiitma nii komisjon kui ka hindamisrühm.

Tegevuskavade rakendamiseks tähtaega ei seata, kuigi Schengeni riigid peavad hakkama rakendamisest aru andma kuus kuud pärast kava heakskiitmist. See tähendab, et puuduse tuvastamise hetkest võib kuluda peaaegu kaks aastat, enne kui Schengeni riik hakkab aru andma võetud parandusmeetmetest. Joonisel 4 näidatakse hindamiskülastusele järgnevat menetlust.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

Praeguse hindamistsükli raames on igasse Schengeni riiki tehtud maksimaalselt üks ette teatatud hindamiskülastus. Komisjon tugineb Schengeni riikide enda aruandlusele kokkulepitud tegevuskava rakendamise kohta. Seetõttu on oht, et puudused jäävad kõrvaldamata kuni hindamiste järgmise vooruni viis aastat hiljem. Seejärel võib kuluda veel kaks aastat, kuni selle riigi ametiasutused võtavad parandusmeetmeid.

Kui Schengeni riik ei rakenda tegevuskava, võib komisjon soovitada järelkülastusi, kuid muid mehhanisme rakendamise jõustamiseks ei ole. Kui Schengeni riigis tuvastatakse välispiiri haldamise valdkonnas suured ja püsivad puudused, võib nõukogu teoreetiliselt komisjoni ettepaneku alusel soovitada, et riik taaskehtestaks kontrolli teiste Schengeni riikidega ühistel piiridel.

Schengeni hindamismehhanismi 2013. aasta määruses¹¹ nõutakse, et komisjon annaks parlamendile ja nõukogule igal aastal aru läbi viidud hindamiste, tehtud soovituste ja parandusmeetmete hetkeolukorra kohta. Komisjon ei ole sellist aruannet veel avaldanud.

Kõiki meie külastatud Schengeni riike oli hinnatud, välja arvatud Soomet, mille hindamisaruanne ei olnud auditi ajaks valminud. Jälgisime nende edusamme tegevuskavade rakendamisel ja leidsime, et rakendamise tase on väga erinev. Esitatud tõendite kohaselt täitis Poola kaks aastat pärast hindamiskülastust 79 % talle esitatud soovitustest, Prantsusmaa täitis neli aastat pärast hindamiskülastust 87 % soovitustest ja Luksemburg, mida hinnati 2018. aastal, täitis 92 % soovitustest. Itaalia kohta käivad tõendid viitasid, et kaks aastat pärast hindamiskülastust oli riik teel 15 % soovituste täitmise suunas.

ELi liikmesriigid kasutavad olemasolevaid ELi vahendeid ainult piiratud määral piirikontrolli infosüsteemide täiustamiseks

Peamine ELi vahend piirikontrolli toetamiseks on Sisejulgeolekufond (ISF), millest eraldati perioodiks 2014–2020 esialgu 3,8 miljardit eurot. See hõlmab järgmist:

• välispiiride rahastamisvahend (2,76 miljardit eurot), millest antakse toetust välispiiride ja ühise viisapoliitika juhtimiseks. Välispiiride rahastamisvahendi rakendamises osalevad kõik ELi riigid, v.a Iirimaa ja Ühendkuningriik. Välispiiride ja viisade rahastamisvahendis osalevad ka neli Schengeni lepinguga ühinenud riiki (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits);
• politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahendist (1,04 miljardit eurot) antakse finantstoetust politseikoostööks, kuritegevuse, sealhulgas rändajate smugeldamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Kõik ELi riigid, v.a Taani ja Ühendkuningriik, osalevad politseikoostöö rahastamisvahendi rakendamises.

Kuni 2017. aastani ei deklareerinud enamik liikmesriike märkimisväärseid kulusid. Et vahendeid hakati kulutama hilja, on liikmesriigid seda teinud aeglaselt. Komisjoni sõnul on selle peamiseks põhjuseks suured hankemenetlused. Auditis käsitletud liikmesriigid nimetasid ühe põhjusena ka täiendavat halduskoormust. Näiteks märkisid liikmesriigid, et riiklikule programmile eraldatud summa vähesegi suurenemise korral tuleb programm täielikult läbi vaadata.

Meie auditis käsitletud riigid eraldasid 3–29 % neile Sisejulgeolekufondist eraldatud vahenditest (61,2 miljonit eurot) viiele auditeeritud süsteemile (vt joonis 5). Sellest eraldasid nad omakorda 43 % (26,5 miljonit eurot) süsteemide hooldamise projektidele ja 57 % (34,7 miljonit eurot) laiendusprojektidele. Peamiselt on nad seda raha kasutanud süsteemide SIS II ja VIS hooldamiseks ning EUROSURi ja broneeringuinfo süsteemi laiendamiseks.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Euroopa Komisjoni andmete põhjal.

Piirivalveametnikud ei saa süsteemidest alati täielikke andmeid, mis vähendab kontrolli tõhusust

Hindasime, millisel määral jagavad liikmesriigid auditis käsitletud infosüsteemide kaudu asjakohast, õigeaegset ja täielikku teavet. Vaatasime läbi olemasolevad statistilised andmed, et hinnata, millisel määral kasutavad Schengeni riigid süsteeme piirikontrollis ja teabevahetuses. Uurisime ka seda, kas need riigid sisestavad andmed kiiresti ja täielikult.

Liikmesriigid kasutavad süsteeme teabe jagamiseks aina rohkem, kuid kontroll võiks olla süstemaatilisem

Hetkest, kui isik tuleb Schengeni ala piiripunkti, vajavad piirivalveametnikud Euroopa infosüsteemide abi, et teha kindlaks isikusamasus ja kontrollida, kas isikul on lubatud Schengeni alale siseneda.

SIS II

Iga Schengeni riik, kellel on teavet isiku kohta, kes tuleks piiril kinni pidada, peaks sisestama süsteemi SIS II hoiatusteate (nagu sätestatud asjaomastes õigusaktides). See võimaldab osaleva riigi piirivalveametnikel teate põhjal tegutseda, kui nad kõnealust isikut piiril kontrollivad (vt 2. selgitus).

Leidsime, et ajavahemikus 2013–2017 peaaegu kolmekordistus teistest riikidest pärit hoiatusteadetel põhinev tagaotsitavate isikute ja esemetega seotud kokkulangevuste arv (vt joonis 6).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda eu-LISA andmete põhjal.

Kokkulangevuste arvu suurenemine vastab SIS II hoiatusteadete arvu stabiilsele suurenemisele ligikaudu 50 miljonilt 2013. aastal enam kui 76 miljonini 2017. aastal. Enamik hoiatusteadetest (76 %) puudutavad kadunud või varastatud dokumente.

Eurostati andmete kohaselt¹² jäi välispiiril riiki mittelubatud kolmandate riikide kodanike arv vahemikku 440 000 (2017. aastal) kuni peaaegu 500 000 (2009. aastal). Infosüsteemid annavad vajalikku abi kõige tüüpilisemate teatatud keeldumise põhjuste tuvastamiseks. Schengeni riigid aga ei täpsusta ega salvesta alati põhjust, miks isikul keelati välispiiril siseneda.

Nagu eespool kirjeldatud, suureneb infosüsteemides esitatavate päringute arv järjepidevalt. Riigiasutused teatasid auditi raames toimunud vestlustel, et nad kontrollivad iga välispiiri ületada püüdvat isikut. Meie küsitlusest aga selgus, et enam kui pooled piirivalveametnikud on olnud olukorras, kus neil on tulnud otsustada, kas lubada keegi läbi, ilma et tema andmeid süsteemidest kontrollitaks.

Allikas: Euroopa Kontrollikoja küsitlus.

Infosüsteemide kasutamine oleneb ka sellest, millistes välistingimustes kontrolli läbi viiakse. Teatavat liiki piiriületuspunktid on teistest keerulisemad. Näiteks laevapardal tehtava kontrolli käigus on sageli probleeme ühenduvusega. Kahte riiki külastades täheldasime selliseid probleeme, mis takistasid täieliku piirikontrolli läbiviimist. Sarnaseid tehnilisi probleeme tekib liikuvates rongides tehtava kontrolli käigus.

Eurodac

Üks näide suurenenud andmevahetuse kohta Schengeni riikide seas on Eurodac-süsteem, mis võimaldab neil registreerida varjupaigataotlejaid ja ebaseaduslikult piiri ületada püüdvaid isikuid, võttes nende sõrmejäljed. ELi liikmesriigid leppisid 2003. aastal kokku¹³, et varjupaigataotluseid tuleks töödelda riigis, kus taotleja väljendab esimest korda kavatsust varjupaika taotleda. Kui liikmesriigi ametiasutus võrdleb isiku sõrmejälgi Eurodacis registreeritutega, tuvastatakse kokkulangevus juhul, kui kõnealune isik on varem taotlenud varjupaika teises ELi riigis ja tuleks sinna tagasi saata.

Nende isikute esitatud varjupaigataotluste arv, kes olid varjupaigataotluse juba teises liikmesriigis esitanud, suurenes märkimisväärselt kuni 2016. aastani, mis oli rändekriisi haripunkt. Enamik taotlejaid püüdis saada varjupaika Prantsusmaal või Saksamaal, olles esmalt saabunud mõnda teise ELi riiki, nagu on näidatud joonisel 8.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda eu-LISA andmete põhjal.

Broneeringuinfo

Broneeringuinfo süsteem on uus. Kuigi liikmesriikidel on ühine õiguslik alus selle süsteemi rakendamiseks, on nende suutlikkus süsteemi teabevahetuseks kasutada endiselt väike, nagu on selgitatud punktis 28.

EUROSUR

Liikmesriigid kasutavad EUROSURi väga erineval määral. Aastatel 2013–2017 registreeriti EUROSURis üle 140 000 intsidendi. Mitu osalevat riiki aga ei registreerinud märkimisväärset arvu intsidente¹⁴. Austria, Belgia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Taani ja Tšehhi Vabariik registreerisid igaüks alla 5000 intsidendi, samas kui kõige aktiivsem riik Ungari registreeris üle 25 000 intsidendi. Erinevad on ka liikmesriikide jagatava teabe liigid. Nad võivad valida, kas sisestada ainult kohustuslikku teavet (nt ebaseadusliku rände ja piiriülese kuritegevusega seotud andmed ning maismaa- ja merepiiride seire teave) või laiendatud lisateavet, näiteks teave kinnipidamise järel võetavate õigus- või haldusmeetmete kohta ning õhupiiride ja piiripunktis tehtava kontrolliga seotud teave. Näiteks Soome on otsustanud jagada kogu oma riikliku olukorrapildi teavet, nii kohustuslikku kui ka valikulist, Poola ja Prantsusmaa aga sisestavad ainult kohustusliku teabe.

VIS

Schengeni riikidel on ühine viisapoliitika. Nad võivad välja anda ühiseid lühiajalisi viisasid, mis võimaldavad viisa omanikul viibida ühes 26-st Schengeni riigist kuni 90 päeva. Schengeni riigid andsid 2018. aastal välja üle 14 miljoni lühiajalise Schengeni viisa¹⁵.

Süsteem võimaldab teha kindlaks Schengeni viisa omaniku isikusamasuse Schengeni ala piires. Schengeni viisa omanik võib ületada ala välispiire mitu korda ja erinevates Schengeni riikides. Süsteemi VIS statistilised andmed näitavad, mitu korda on piiridel viisade kohta päringuid esitatud. Piiridel kontrolliti 2017. aasta esimese üheksa kuu jooksul 35 miljonit viisat; samal ajal oli väljastatud 12 miljonit viisat. Kontrollide arv on Schengeni riikides väga erinev.

Leidsime, et oktoobrist 2015 kuni septembrini 2017 kontrollisid kõige suurema arvu viisasid väljastanud viis riiki (Hispaania, Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa ja Saksamaa) oma piiridel vähem viisasid kui oli väljastatud viisasid. Need riigid väljastasid kokku peaaegu 18 miljonit viisat, kuid kontrollisid vähem kui 14 miljonit viisat.

Teoreetiliselt võib see tuleneda asjaolust, et märkimisväärne arv nende riikide väljastatud viisadega reisijaid sisenes Schengeni alale mõne teise riigi kaudu, lükkas oma reisi edasi või tühistas selle. Ent arvestades, et enamik reisijaid taotlevad tõenäoliselt viisat riigist, kuhu nad kavatsevad siseneda, ja et Schengeni viisa on tasuline¹⁶, võib see viidata asjaolule, et viisasid ei kontrollita süstemaatiliselt kõigis piiripunktides.

Mõnes süsteemis ei olnud teave täielik

Infosüsteemides esitatud andmete kvaliteet on ülitähtis. Andmete sisestamine süsteemi on kohtu- ja õiguskaitseasutuste ning liikmesriikide piirivalveasutuste kohustus. Piirivalveametnikud lähtuvad nendest andmetest, et teha otsuseid, mis mõjutavad Euroopa kodanike ohutust.

ELi õiguse kohaselt vastutavad andmete kvaliteedi eest liikmesriigid. Seetõttu leidsime me ELi tasandil vähe teavet andmekvaliteedi kontrollimenetluste kohta. Ainult Eurodaci määruses pandi alus sõrmejälgede kvaliteedikontrolli raamistikule, kohustades eu-LISAt sätestama kvaliteedistandardid.

SIS II määruses ei kaasatud komisjoni ega eu-LISAt andmekvaliteedi protsessi. Selle asemel pandi liikmesriikidele kohustus tagada süsteemides sisalduvate andmete täpsus, õigeaegsus ja asjakohasus¹⁷. Riigiasutused kooskõlastavad SIS II toimimist ja vastutavad süsteemidesse sisestatud teabe kvaliteedikontrolli kooskõlastamise eest¹⁸.

Andmekvaliteeti hakati rohkem tähtsustama 2018. aastal uue eu-LISA määrusega¹⁹, milles komisjonile ja eu-LISA-le määrati ülesanded andmekvaliteedi tagamise protsessis. Määrusega kehtestati eu-LISA-le nõue kontrollida automaatselt andmekvaliteeti ja esitada SIS II, VIS ja Eurodaci andmekvaliteedi näitajad.

Alates 2017. aasta aprillist on eu-LISA igal kuul automaatselt kontrollinud teatavate SIS II hoiatusteadete andmete kvaliteeti (nt probleemid muude kui ladina tähestikku kasutavate keelte nimede transliteratsiooniga või automaatse kontrolli ärajätmine, kui sisestatakse üldiseid märksõnu, nagu „TEADMATA“). Sellise kontrolli käigus koostatakse hoiatusteadete ja kvaliteediprobleemide loetelu sisaldav aruanne, mis edastatakse otse asjaomasele riigile. Kooskõlas andmekaitse õiguslike nõuetega ei saa eu-LISA nende hoiatusteadetega siiski ise tutvuda – amet näeb vaid kvaliteediprobleemide koondnäitajaid hoiatusteadetete liikide ja riikide kaupa.

Kuuaruannetes esitatakse võimalike andmekvaliteedi probleemide kohta ligikaudu 3 miljonit hoiatusteadet (kokku on kirjeid keskmiselt 82 miljonit), mis tähendab, et andmed ei pruugi vastata SIS II andmekvaliteedi nõuetele. Leidsime, et eu-LISA-l ega komisjonil ei ole jõustamisvolitusi, millega tagada, et liikmesriigid lahendaksid andmekvaliteediga seotud probleemid õigel ajal. Nimelt ei ilmne igakuistest aruannetest, et SIS II hoiatusteadete arv oleks märkimisväärselt vähenenud. Et eu-LISA ei näe üksikuid hoiatusteateid, ei saa ta ka teada, kas konkreetse kuu hoiatusteated on uued või eelmiste aruannete lahendamata probleemid. Peale selle ülevaate, millest on kvaliteedijuhtimises vähe abi, ei saanud me tõendeid muust ELi tasandi automaatsest andmekvaliteedi kontrollist.

Komisjoni läbi viidud SIS II hindamise²⁰ põhjal on Schengeni riigid viidanud andmekvaliteediga seotud probleemidele kui sagedasele ja korduvale küsimusele. Kokkuvõttes esineb meie külastatud riikides kaks peamist andmekvaliteediga seotud probleemi: üks puudutab andmeterviklust ja teine viivitusi andmete sisestamisel süsteemidesse.

Süsteemiandmed peaksid võimaldama piirivalveametnikel teha kindlaks kontrollitava inimese isikusamasus ja otsustada, kas teda võib läbi lasta. Leidsime, et vahel ei saa piirivalveametnikud selle otsuse tegemiseks süsteemist piisavat teavet.

Näiteks leidsime me hoiatusteateid, kus isiku eesnimi oli esitatud perekonnanimena, ning juhtumeid puuduvatest või ebatäielikest sünnikuupäevadest, mis raskendavad isiku tuvastamist²¹. Selliste probleemide tulemusena võib piirivalveametnik süsteemis SIS II kellegi nime kontrollimisel saada sadu tulemusi (enamik valepositiivsed), mida ta peab ükshaaval kontrollima. Peale selle, et nii väheneb piirikontrolli tõhusus, suureneb oht, et õigeid kokkulangevusi ei märgata.

SIS II puudulikud andmed vähendavad ka sellega seotud teiste süsteemide tõhusust. Näiteks kui Schengeni riikide asutused kontrollivad reisijainfot broneeringuinfo nimekirjast, võrdlevad nad neid tavaliselt SIS II hoiatusteadetega. Ebatäielikud hoiatusteated tekitavad suure arvu valepositiivseid vasteid, mis osutavad ekslikult, et reisija on kahtlustatav isik. Et iga hoiatusteadet tuleb ükshaaval kontrollida, suureneb märgatavalt broneeringuinfo nimekirju töötlevate broneeringuinfo üksuste töökoormus. Ühtlasi võib ka broneeringuinfo olla puudulik. Nende broneeringusüsteemidest saadud andmed võivad sisaldada kõigest reisija nime ja lennu numbrit.

VIS süsteemis saab registreerida ainult lühiajalisi Schengeni viisasid, olgugi et Schengeni riigid kasutavad jätkuvalt enam kui 200 eri liiki viisasid ja elamislube, et võimaldada kolmandate riikide kodanikel siseneda Schengeni alale ja seal reisida. Need load registreeritakse ainult riiklikes andmebaasides, mida ei jagata teiste riikidega. Schengeni alal väljastati 2017. aastal selliseid lube peaaegu 2,6 miljonit²². Praegu puudub seaduslik alus nende VIS kesksüsteemis registreerimiseks.

Komisjon on selle teabelünga kindlaks teinud ja koostab praegu määrust probleemi lahendamiseks²³. Paraku jäävad need reisidokumendid süsteemist enne teabelünga sulgemist veel aastateks välja, sest nende kehtivusaeg on kuni kümme aastat.

EUROSURi üks puudusi seisneb selles, et liikmesriigid esitavad oma aruandeid eri vormingus. See tähendab, et teavet ei ole võimalik hõlpsasti koondada ja tehnilistel põhjustel ei pruugi see olla teistele liikmesriikidele isegi mitte kättesaadav.

Tavaliselt sisestatakse EUROSURi andmeid käsitsi. Kui piiridel esineb rohkem intsidente, võib töötajal olla keeruline neid süsteemis kiiresti registreerida. Selle tulemusena võib kannatada andmekvaliteet²⁴. Lisaks annavad mõned liikmesriigid intsidentidest aru ükshaaval, teised aga esitavad ainult koondandmed. Mõned liikmesriigid koostavad intsidendiaruande iga isiku kohta, teised aga koostavad mitut isikut hõlmava ühe intsidendiaruande. Seetõttu on statistika liikmesriikide teatatud intsidentide arvu kohta mõttetu, sest see ei näita probleemi tegelikku ulatust. Samuti on seepärast Frontexil raske jälgida suundumusi ja järjestada vajaduspõhiselt lisavahendite eraldamist.

Intsidente ei registreerita süsteemides alati viivitamata

Et piirivalveametnikud saaksid oma tööd tõhusalt teha, vajavad nad juurdepääsu ajakohasele teabele piiri ületavate isikute kohta. Vahel aga ei sisesta liikmesriigid teavet kohe, kui nad selle saavad.

Broneeringuinfo tekib broneerimise ajal ja lennuettevõtjaid võidakse trahvida reisijate nimekirjade esitamisega viivitamise eest. Süsteemis VIS luuakse andmed automaatselt, kui viisa väljastatakse. Eurodaci puhul on õigusaktides kehtestatud tähtaeg varjupaigataotlejaid käsitleva teabe sisestamiseks. SIS II ja EUROSURi puhul aga selliseid kindlaid teabe sisestamise ajapiiranguid ei ole²⁵.

EUROSUR peaks esitama reaalajas teavet piiridel valitseva olukorra kohta, kuid teabe õigeaegsus sõltub sellest, kui kiiresti liikmesriigid selle sisestavad. Mõned meie auditisse kuuluvad riigid sisestavad EUROSURi teavet tõepoolest reaalajas, samas kui teised teevad seda vaid üks kord nädalas. See tähendab, et piiril aset leidnud intsident (nt saabub suur arv rändajaid) võib Euroopa süsteemis nähtavaks saada alles kuni üks nädal hiljem.

Dublini määruses²⁶ sedastatakse, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutab riik, mille kaudu varjupaigataotleja esmalt Euroopa Liitu sisenes. Liikmesriikidel on aega kuni 72 tundi²⁷, et võtta sõrmejäljed ja edastada need Eurodac-süsteemi, arvestades hetkest, kui isik taotleb varjupaika või peetakse kinni ebaseadusliku piiriületuse käigus. Kui varjupaika taotlev isik läheb teise liikmesriiki, võib andmete edastamisega viivitamine põhjustada olukorra, kus varjupaigataotluse töötlemise eest määratakse vastutama vale liikmesriik (vt punktid 55–56).

© EL, 2015 / allikas: Euroopa Komisjoni audiovisuaaltalitus / fotograaf: Angelos Tzortzinis

Alates Eurodaci käivitamisest ei ole olnud ühtki aastat, kus kõik liikmesriigid oleks nõutud teabe õigeks ajaks edastanud. Viieteistkümne riigi keskmine edastusaeg ületas 2017. aastal sõrmejälgede süsteemi sisestamise tähtaja – vt joonis 9. Kuigi määruses kehtestatakse erandid, mis võimaldavad andmete sisestamise tähtaegadest kõrvale kalduda, puudub mehhanism, mis eristaks neid ebaseaduslikest viivitustest.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda eu-LISA andmete põhjal, 2017. aasta aruanne Eurodaci kesksüsteemi tegevuse kohta.

Joonisel 9 näidatakse, et näiteks Hispaanial kulus 2017. aastal sõrmejälgede Eurodaci edastamiseks keskmiselt 30 päeva. See tähendab, et Hispaania piiri ebaseadusliku ületamise käigus kinnipeetud isikul oli keskmiselt 30 päeva aega, et jõuda teise liikmesriiki ja taotleda seal varjupaika. Eurodaci andmete põhjal sõrmejälgi kontrollides ei oleks selle teise riigi ametiasutused leidnud ühtki kokkulangevust. Järelikult oleks see teine riik olnud kohustatud töötlema isiku varjupaigataotlust.

Järeldused ja soovitused

Uurisime, kas ELi sisejulgeoleku infosüsteemid toetavad tõhusalt piirikontrolli. Jõudsime järeldusele, et piirikontrolli käigus kasutavad piirivalveametnikud neid süsteeme ja tuginevad neile aina rohkem. Siiski puuduvad süsteemidest teatavad andmed ja osa andmetest ei ole täielikud või õigeks ajaks sisestatud. See vähendab mõneti piirikontrolli tõhusust.

Leidsime, et ELi infosüsteemid on piirikontrolli hõlbustamiseks üldiselt hästi üles ehitatud. Meie külastatud riigid on rajanud oma süsteemid kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga. Samas võimaldasid SIS II ja VIS süsteemide mõned riiklikud komponendid tõhusamat piirikontrolli kui teised (vt punktid 17–21).

Kuigi liikmesriigid jagavad süsteemide kaudu aina rohkem teavet, takistavad õiguslikud piirangud (andmekaitse- ja riiklikud julgeolekueeskirjad) töötajate jagamist. Teistesse liikmesriikidesse lähetatud piirivalveametnikele ei anta piirikontrolli läbiviimiseks juurdepääsu lähetusriigi infosüsteemidele. Lisaks märkasime, et süsteemides puudub koolituskeskkond, kus piirivalveametnikud saaksid läbi mängida stsenaariumeid, mida neil ametipostil sageli ei teki (vt punktid 22–23).

Komisjon peaks edendama süsteemide SIS II ja VIS koolituskeskkondade kasutamist, mis võimaldaks piirivalveametnikel matkida tegelikke olukordi.

Tähtaeg: 2020. aasta lõpp.

Nii ELi kui ka riikide tasandil esines mõnikord viivitusi IT-lahenduste rakendamises. Neli aastat pärast EUROSURi määruse jõustumist jagasid ainult pooled liikmesriikidest EUROSURi platvormil kogu kohustuslikku ja vabatahtlikku teavet. Neliteist riiki ei rakendanud õigel ajal broneeringuinfot käsitlevaid eeskirju. Seetõttu ei olnud piirivalveasutustel täielikku ülevaadet olukorrast Schengeni ala välispiiridel ega eelteavet neid ületavate ohtlike isikute kohta (vt punktid 24–32).

Schengeni hindamismehhanism on tähtis vahend, mis aitab seirata Schengeni riikide vastavust Schengeni eeskirjadele. Leidsime, et need hindamised olid üldiselt põhjalikud ja metoodilised ning neis käsitleti süsteemide peamisi aspekte. See-eest läheb Schengeni riikidel kaua aega hindamiste käigus tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks, sest puuduvad siduvad tähtajad hindamisaruannete vastuvõtmiseks ja parandusmeetmeid sisaldavate tegevuskavade rakendamiseks (vt punktid 33–41).

Komisjon ei ole täitnud oma kohustust anda läbiviidud hindamiste kohta igal aastal aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Avastasime, et kuni neli aastat pärast hindamiste läbiviimist ei olnud ükski auditis käsitletud Schengeni riikidest oma tegevuskavu veel täielikult rakendanud. See näitab, et hindamisprotsess ei kõrvalda kiiresti tuvastatud puudusi (vt punktid 42–43).

Komisjon peaks

1. lisama Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavasse hindamisaruandesse (mille koostamist nõutakse määruse 1053/2012 artiklis 22) teabe viivituste kohta, mis tekkisid hinnatud Schengeni riikidel nõukogu soovituste täitmiseks vastu võetud tegevuskavade rakendamisel;
2. pakkuma välja asjakohased õiguslikud ja menetluslikud meetmed, et lühendada Schengeni hindamistsüklit.

Tähtaeg: 2020. aasta lõpp.

EL eraldab liikmesriikidele Sisejulgeolekufondist raha meie auditis käsitletud infosüsteemide arendamiseks ja hooldamiseks. Meie külastatud riigid suunasid nende viie süsteemi arendamisse keskmiselt 15 % oma Sisejulgeolekufondi eraldistest. Peamiselt kasutasid nad neid ELi vahendeid süsteemide SIS II ja VIS hooldamiseks ning EUROSURi ja broneeringuinfo süsteemi laiendamiseks (vt punktid 44–46).

Leidsime, et liikmesriigid kasutavad süsteeme aina rohkem. Ajavahemikus 2013–2017 peaaegu kolmekordistus teistest riikidest pärit hoiatusteadetel põhinev tagaotsitavate isikute ja esemetega seotud kokkulangevuste arv süsteemis SIS II (vt punktid 47–58).

Ometi võiks kasutamine olla süstemaatilisem. Meie küsitlusest selgub, et enam kui pooled piirivalveametnikud on olnud olukorras, kus neil on tulnud otsustada, kas lubada keegi läbi, ilma et tema andmeid süsteemist kontrollitaks. Eelkõige märkasime, et väljastatud viisade arv erineb kontrollitud viisade arvust. Pealegi sisaldab süsteem VIS ainult lühiajalisi Schengeni viisasid. Süsteemi ülesehituse tõttu ei saa praegu registreerida andmeid konkreetse riigi viisade kohta, kuigi nende omanikel on samuti õigus siseneda mis tahes Schengeni riiki. Ainuüksi 2017. aastal väljastati peaaegu 2,6 miljonit sellist viisat (vt punktid 59–62). Komisjon on sellest teabelüngast teadlik ja esitas ettepaneku süsteemi VIS õigusraamistiku läbivaatamiseks.

Komisjon peaks analüüsima väljastatud Schengeni viisade arvu ja kontrollitud viisade arvu erinevuse põhjuseid ning pakkuma välja parandusmeetmed.

Tähtaeg: 2020. aasta lõpp.

Piirivalveametnikud lähtuvad süsteemi sisestatud andmetest, et teha otsuseid, mis mõjutavad Euroopa kodanike ohutust. Seepärast on nende andmete kvaliteet ülitähtis. Leidsime Euroopa infosüsteeme reguleerivatest õigusaktidest vähe viiteid andmekvaliteedi teemale. SIS II määrusega pandi vastutus andmekvaliteedi eest liikmesriikidele, ega kaasatud sellesse protsessi komisjoni ega eu-LISAt (vt punktid 63–65).

Kuigi eu-LISA kontrollib kord kuus automaatselt SIS II andmete kvaliteeti ja edastab tulemused asjaomastele liikmesriikidele, näeb amet vaid kvaliteediprobleemide koondnäitajaid hoiatusteadetete liikide ja riikide kaupa. Aruanne ei ole piisavalt üksikasjalik, et näha andmekvaliteediga seotud probleemide lahendamisel tehtud edusamme. Liiati puuduvad Eu-LISA-l ja komisjonil jõustamisvolitused, millega tagada, et Schengeni riigid lahendaksid andmekvaliteediga seotud probleemid õigel ajal (vt punktid 67–70).

Leidsime, et piirivalveametnikud ei saa infosüsteemidest alati õigel ajal ega täielikke andmeid, mis vähendab piirikontrolli tõhusust. Näiteks kui piirivalveametnik kontrollib süsteemis SIS II kellegi nime, võib ta saada sadu tulemusi (enamik valepositiivsed), mida ta peab ükshaaval kontrollima. Peale selle, et nii väheneb piirikontrolli tõhusus, suureneb oht, et õigeid kokkulangevusi ei märgata (vt punktid 71–76).

Komisjon peaks

1. paluma, et eu-LISA hangiks igakuise seire käigus statistilisi andmeid Schengeni riikide tehtud paranduste kohta;
2. võtma juhul, kui andmekvaliteedi seire ei näita olukorra paranemist, vajalikud meetmed, et innustada Schengeni riike oma parandusmeetmeid tugevdama (näiteks kasutades suuniseid või olemasolevaid nõuanderühmi).

Tähtaeg: 2020. aasta lõpp.

Üldiselt ei ole andmete sisestamiseks kehtestatud kohustuslikke tähtaegu, välja arvatud Eurodaci puhul. Näiteks peaks EUROSUR andma reaalajas teavet välispiiridel valitseva olukorra kohta. Kuigi mõned meie auditivalimisse kuulunud riigid sisestavad EUROSURi teavet tõepoolest reaalajas, teevad teised seda vaid üks kord nädalas. Alates Eurodaci käivitamisest 2003. aastal ei ole olnud ühtki aastat, kus kõik liikmesriigid oleks edastanud nõutud teabe õigeks ajaks. Kui andmeedastus hilineb, võidakse vale riik määrata vastutavaks varjupaigataotluse töötlemise eest (vt punktid 77–82).

Komisjon peaks

1. analüüsima andmete Eurodaci süsteemi sisestamisel esinevate põhjendamatute viivituste põhjuseid ja võtma asjaomaste liikmesriikide suhtes kohaseid meetmeid.
2. tegema kohaldatavate õigusaktide järgmise läbivaatamise käigus ettepaneku kehtestada EUROSURi andmete sisestamiseks siduvad tähtajad.

Tähtaeg: 2021. aasta lõpp.

III auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Bettina JAKOBSEN, võttis käesoleva aruande vastu 8. oktoobri 2019. aasta koosolekul Luxembourgis.

Kontrollikoja nimel

president
Klaus-Heiner Lehne

Lisa

Valitud infosüsteemide lühikirjeldus

SIS II

Schengeni infosüsteem (SIS) on kõige laialdasemalt kasutatav ja suurim julgeoleku- ja piirihaldusteabe jagamise süsteem Euroopas. SIS II võimaldab pädevatel riigiasutustel, näiteks politsei- ja piirivalveametnikel, sisestada hoiatusteateid isikute ja esemete kohta ning nendega tutvuda. Süsteemi SIS hoiatusteade sisaldab lisaks konkreetset isikut või eset käsitlevale teabele ka asutustele mõeldud juhiseid selle kohta, mida isiku või esemega pärast leidmist teha.

SIS II koosneb kolmest peamisest osast: kesksüsteem, riiklikud süsteemid ja süsteemidevaheline sidetaristu (võrk). Ühes Schengeni riigis süsteemi SIS II sisestatud hoiatusteade edastatakse reaalajas kesksüsteemi. Seejärel on see kättesaadav kõigis teistes Schengeni riikides.

Iga süsteemi SIS II kasutav Schengeni riik vastutab oma riikliku süsteemi rajamise, toimimise ja hooldamise eest ning peab looma oma riikliku SIRENE büroo, mis on ühtne kontaktpunkt süsteemi SIS II hoiatusteadetega seotud lisateabe jagamise ja tegevuse kooskõlastamiseks.

Suuremahuliste IT-süsteemide ELi amet (eu-LISA) vastutab kesksüsteemi ja sidetaristu operatiivjuhtimise eest.

Euroopa Komisjon vastutab süsteemi üldise järelevalve ja hindamise ning rakendusmeetmete võtmise eest.

Süsteemi SIS II kasutatakse 30 Euroopa riigis, sealhulgas 26 ELi liikmesriigis (süsteemiga ei ole ühendatud veel ainult Iirimaa ja Küpros) ja neljas Schengeni lepinguga ühinenud riigis (Šveits, Norra, Liechtenstein ja Island).

VIS

Viisainfosüsteem (VIS) toetab ühise ELi viisapoliitika elluviimist. See võimaldab Schengeni riikidel vahetada viisaandmeid. Süsteem teeb peamiselt sõrmejälgede alusel biomeetrilise võrdluse isikusamasuse tuvastamiseks ja kontrollimiseks.

VIS võimaldab piirivalveametnikel kontrollida, kas viisa esitanud isik on selle õigusjärgne omanik, kas viisa on ehtne ja kas isik täidab jätkuvalt viisanõudeid.

Viisat taotlevast isikust tehakse digifoto ja temalt võetakse kümme sõrmejälge. Need biomeetrilised andmed salvestatakse koos viisataotluse vormil esitatud andmetega turvalises keskandmebaasis. Biomeetriliste andmete kasutamine viisaomaniku isikusamasuse kinnitamiseks võimaldab isikuid kontrollida kiiremini, täpsemalt ja turvalisemalt. Lisaks hõlbustab süsteem viisade väljastamise protsessi.

VIS koosneb kesksest IT-süsteemist ja sidetaristust, mis ühendab kesksüsteemi riiklike süsteemidega. VIS ühendab kolmandate riikide konsulaate ja Schengeni riikide kõiki välispiiripunkte. Selles töödeldakse ja säilitatakse lühiajaliste viisade taotlustega seotud andmeid ja otsuseid.

Schengeni rakendusena kohaldatakse VISi kõigi Schengeni ala riikides. Suuremahuliste IT-süsteemide ELi amet (eu-LISA) vastutab süsteemi VIS operatiivjuhtimise eest.

Eurodac

Eurodac on ELi varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmete süsteem. Selle põhieesmärk on aidata rakendada määrust (EL) nr 604/2013 (Dublini määrus). Kui isik taotleb varjupaika, edastatakse tema sõrmejäljed Eurodaci kesksüsteemi, olenemata isiku asukohast ELis.

Alates Eurodaci loomisest 2003. aastal aitab andmebaas otsustada, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotluse töötlemise eest.

Eurodaci andmebaas ei sisalda muid isikuandmeid kui sõrmejälgi (koos registreerimise kuupäeva ja kohaga). Süsteemi kasutavad 28 ELi liikmesriiki ja Schengeni lepinguga ühinenud riigid Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

EUROSUR

Euroopa piiride valvamise süsteemiga (EUROSUR) luuakse liikmesriikide ja Euroopa piiri- ja rannikuvalve (Frontex) vahelise koostöö raamistik, et parandada Euroopa olukorrateadlikkust ja reageerimisvõimet välispiiridel. Eesmärk on ennetada piiriülest kuritegevust ja ebaseaduslikku rännet ning aidata kaitsta rändajate elusid.

EUROSURi määruse kohaselt peab igal Schengeni riigil olema riiklik koordinatsioonikeskus, mis kooskõlastab ja vahetab teavet kõigi välispiiride valvamise eest vastutavate asutuste vahel ning teiste riiklike koordinatsioonikeskuste ja Frontexiga.

Frontex vastutab seirevahendite ühise kohaldamise kooskõlastamise eest: liikmesriigid võivad EUROSURiga seotud eesmärkidel paluda Frontexi abi valitud piirkondade või huvi pakkuvate aluste seiramiseks, kasutades selliseid vahendeid nagu satelliidiandmed või laevaettekannete süsteemid. Nii võidakse tuvastada ebaseadusliku rände või piiriülese kuritegevuse juhtumeid, kuid samuti leida hädas oleva aluse asukoht.

EUROSURi kasutavad kõik Schengeni ala riigid ning Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia.

Broneeringuinfo

Broneeringuinfo tähendab teavet, mille reisijad esitavad lennuettevõtjatele lennu broneerimise ja lennule registreerimise käigus. See võib hõlmata sellist teavet nagu reisikuupäevad, reisimarsruut, piletiandmed, kontaktandmed, reisibüroo, maksevahend, istekoha number ja pagasiandmed. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 27. aprillil 2016 vastu direktiivi (EL) 2016/681, mis käsitleb broneeringuinfo kasutamist terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks.

Kõik ELi liikmesriigid peale Taani²⁸ peavad looma spetsiifilise broneeringuinfo üksuse, kes vastutab broneeringuinfo kogumise, säilitamise ja töötlemise eest. Broneeringuinfo üksused koguvad selleks loodud IT-süsteemi abil lennuettevõtjatelt broneeringuinfot ja võrdlevad seda asjakohaste õiguskaitseasutuste andmebaaside andmetega. Lisaks töötlevad nad seda infot eelmääratletud kriteeriumide alusel, et tuvastada isikud, kes võivad olla seotud terroriaktide või raskete kuritegudega. Broneeringuinfo üksused vastutavad ka broneeringuinfo jagamise eest piirivalveametnike, muude riiklike pädevate asutuste, Europoli ning teiste liikmesriikide broneeringuinfo üksustega.

Akronüümid ja lühendid

DG HOME: rände ja siseasjade peadirektoraat

eu-LISA: Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Amet

Eurodac: Euroopa sõrmejälgede võrdlemise süsteem

EUROSUR: Euroopa piiride valvamise süsteem

Frontex: Euroopa piiri- ja rannikuvalve

ISF: Sisejulgeolekufond

PNR: broneeringuinfo

SIS II: teise põlvkonna Schengeni infosüsteem

VIS: viisainfosüsteem

Mõisted

Esimese astme kontroll: koht piiripunktis, kus kontrollitakse kõiki isikuid.

Koostalitlusvõime: eri infosüsteemide võime omavahel suhelda, andmeid vahetada ja vahetatud teavet kasutada.

Piiripunkt: koht, mille kaudu pädevad asutused lubavad ületada välispiiri.

Piirivalveametnik: vastavalt riigi õigusele piiripunkti või piirile või selle vahetusse lähedusse määratud ametiisik, kes täidab piirikontrolliga seotud ülesandeid.

Schengeni ala riigid: oma ühistel piiridel passikontrollist loobunud 26 Euroopa riiki, kellest 22 on ELi liikmesriigid ja neli on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid: Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits.

Schengeni lepinguga ühinenud riigid: neli EFTA liikmesriiki (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits), kes ei ole ELi liikmesriigid, kuid on sõlminud lepingud Schengeni lepinguga ühinemiseks.

Teise astme kontroll: lisakontroll, mida võib teostada spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas eemal kohast, kus kontrollitakse kõiki isikuid (esimese astme kontroll).

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärk maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Tulemusauditi viis läbi välistegevuse ning julgeoleku- ja õigusteemadega tegelev III auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Bettina Jakobsen, keda abistasid kabinetiülem Katja Mattfolk, kabineti atašee Kim Storup, valdkonnajuht Alejandro Ballester Gallardo ning audiitorid Piotr Senator, Alexandre Tan ja Mirko Iaconisi. Keelealast abi osutas Michael Pyper.

Vasakult paremale: Mirko Iaconisi, Piotr Senator, Michael Pyper, Bettina Jakobsen, Alejandro Ballester Gallardo, Katja Mattfolk.

Järelmärkused

¹ Eurobaromeeter 89.2, 2018.

² Määrus (EÜ) nr 1987/2006 süsteemi SIS II kohta; nõukogu otsus 2007/533/JSK süsteemi SIS II kohta; määrus (EÜ) nr 767/2008 süsteemi VIS kohta; määrus (EL) nr 603/2013 Eurodaci kohta ning määrus (EL) nr 1052/2013 EUROSURi kohta. Direktiiv (EL) 2016/681 broneeringuinfo kohta.

³ Süsteeme SIS II ja VIS puudutav summa põhineb komisjoni avaldatud dokumentides sisalduval teabel või nende raamatupidamissüsteemist saadud teabel. Summa ei sisalda Eurodaci arendamise maksumust, mille kohta koondnäitajaid puudusid.

⁴ See hõlmab auditis käsitletud infosüsteemidega otseselt seotud eu-LISA 2017. aasta kulukohustusi, EUROSURiga seotud Frontexi 2017. aasta kulukohustusi ning rände ja siseasjade peadirektoraadi 2017. aasta maksete assigneeringute kasutamist SISi/VISi/Eurodaci jaoks.

⁵ Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2014: „Teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) Euroopa Komisjoni poolsest arendamisest saadud kogemused”.

⁶ Käsitlesime juba ebaseadusliku rändega seotud teatavaid küsimusi eriaruandes nr 6/2017: „ELi reaktsioon rändekriisile: esmase vastuvõtu süsteem” ja analüüsime neid küsimusi põhjalikumalt edasistes väljaannetes.

⁷ Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) hindamise kohta, COM(2018) 632 final.

⁸ https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/MEMO_18_4486

⁹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/681, mis käsitleb broneeringuinfo kasutamist terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks.

¹⁰ http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-19–1472_et.htm

¹¹ Nõukogu 7. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1053/2013 artikkel 20.

¹² https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-datasets/-/migr_eirfs

¹³ Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (Dublini määrus).

¹⁴ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1052/2013 (millega luuakse Euroopa piiride valvamise süsteem) hindamine, SWD(2018) 410, 19.12.2018.

¹⁵ https://ec.europa.eu/home-affairs/what-we-do/policies/borders-and-visas/visa-policy#stats

¹⁶ Schengeni viisa maksab 60 eurot.

¹⁷ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1987/2006 artikkel 34.

¹⁸ Idem, artikkel 7.

¹⁹ Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ametit (eu-LISA) käsitleva määruse (EL) 2018/1726 artikkel 12.

²⁰ Komisjoni 21. detsembri 2016. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) hindamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1987/2006 artikli 24 lõikele 5, artikli 43 lõikele 3 ja artikli 50 lõikele 5 ning otsuse 2007/533/JSK artikli 59 lõikele 3 ja artikli 66 lõikele 5“, lk 11.

²¹ Komisjoni läbi viidud SIS II hindamise kohaselt on mitu liikmesriiki viidanud andmekvaliteediga seotud probleemidele kui sagedasele ja korduvale küsimusele. Komisjoni 21. detsembri 2016. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) hindamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1987/2006 artikli 24 lõikele 5, artikli 43 lõikele 3 ja artikli 50 lõikele 5 ning otsuse 2007/533/JSK artikli 59 lõikele 3 ja artikli 66 lõikele 5“.

²² Eurostati statistika (esmased elamisload 2017. aastal): http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=migr_resfirst&lang=en

²³ COM(2018) 302, ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 767/2008, määrust (EÜ) nr 810/2009, määrust (EL) 2017/2226, määrust (EL) 2016/399, määrust XX/2018 [koostalitlusvõimet käsitlev määrus] ja otsust 2004/512/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2008/633/JSK.

²⁴ Allikas: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1052/2013 (millega luuakse Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR)) hindamine, 12.9.2018, lk 44.

²⁵ Broneeringuinfo tekib broneerimise ajal ja lennuettevõtjaid võidakse trahvida reisijate nimekirjade esitamisega viivitamise eest. Süsteemis VIS luuakse andmed automaatselt, kui viisa väljastatakse.

²⁶ Määrus (EL) nr 604/2013.

²⁷ Eurodaci määruse artikli 9 lõige 1 ja artikli 14 lõige 2.

²⁸ Aluslepingu protokolli nr 22 alusel ei osale Taani broneeringuinfo direktiivis.

Ajakava

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019

© Euroopa Liit, 2019

Paljundamine on lubatud tingimusel, et viidatakse allikale.
Euroopa Liit autoriõigusega hõlmamata fotode või muu materjali kasutamiseks ja taasesitamiseks tuleb küsida luba otse autoriõiguse valdaja käest.

Võta ühendust ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi käsitleva teabe leidmine

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/index_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://op.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1952. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.