ELi rajajad
Praeguse Euroopa alusepanijad



ELi rajajad
Praeguse Euroopa alusepanijad

Selles brošüüris kirjeldatud ideeliidrid, kelle hulgas on vastupanuvõitlejaid, holokaustis ellujäänuid, poliitikuid ja isegi üks filmitäht, andsid tõuke meie praeguse Euroopa loomiseks. ELi rajajate hulka kuulus väga mitmesuguseid inimesi, keda ühendasid ühised ideaalid: rahulik, ühtne ja jõukas Euroopa.
Paljud neist töötasid selle nimel, et teha pärast kahe maailmasõja õudusi lõpp konfliktidele Euroopas ning edendada inimeste vahel rahu ja solidaarsust. Nad võitlesid Euroopa Liidu aluseks olevate põhiväärtuste eest, milleks on vabadus, demokraatia ja võrdsus, inimväärikuse, inimõiguste ja õigusriigi austamine ning solidaarsus ja kaitse iga ühiskonnaliikme jaoks.
Selle brošüüri eesmärk on jäädvustada nende panus Euroopa Liidu rajamisse. Nad töötasid rahu ja õitsengu hüvanguks ning sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise kaotamise nimel. Nad aitasid arendada süsteeme, mis viisid majandusliku stabiilsuse ja lõpuks ühisrahani, ning võitlesid Euroopa rikkaliku kultuuripärandi eest.
Ilma nende inimeste püüdluste ja kujutlusvõimeta ei elaks me tänapäeva Euroopale omastes rahu ja stabiilsuse tingimustes.
Need lühikesed elulood on vaid kokkuvõtted täisartiklitest, mis on kättesaadavad aadressil
https://european-union.europa.eu/principles-countries-history/history-eu/eu-pioneers_et



Jean Monnet
(1888–1979)
Esimese maailmasõja puhkedes 1914. aastal lükati Jean Monnet’ taotlus astuda sõjaväeteenistusse tervislikel põhjustel tagasi. Et teenida oma riiki muul viisil ja toetada Prantsusmaa sõjalisi jõupingutusi, pakkus Monnet valitsusele oma teeneid, et koordineerida paremini sõjavarustuse transportimist. Ettepanek võeti vastu ning Prantsusmaa president määras ta majandusalaseks vahendajaks.
Kuna ta oli tõestanud sõja ajal suurt võimekust, nimetati ta 1919. aastal Rahvasteliidu loomisel 31 aasta vanusena selle organisatsiooni asepeasekretäriks. Kui Monnet’ isa 1923. aastal suri, naasis ta oma kodulinna Cognaci ja muutis hääbuva pereettevõtte taaskord edukaks.
Teise maailmasõja alguses sai Monnet’st Prantsusmaa ja Suurbritannia tootmisvõimsuste kooskõlastamiseks moodustatud ühiskomitee esimees. Suurbritannia valitsus saatis ta Ameerika Ühendriikidesse teostama järelevalvet sõjavarustuse ostmise üle. Monnet avaldas suurt muljet Ameerika Ühendriikide presidendile Franklin D. Rooseveltile ja peagi sai temast üks presidendi usaldatud nõustajaid, kes soovitas tal suurendada Ameerika Ühendriikide sõjavarustuse tootmise võimsust juba enne seda, kui riik sõtta astus.
1943. aastal sai Monnet’st Prantsusmaa Rahvusliku Vabastuskomitee, Alžiiris asuva de facto Prantsuse pagulasvalitsuse liige. Just sellel ajal sõnastas ta selgelt oma visiooni ühendatud Euroopast, mille eesmärk oli tagada rahu. Nimetatud komitee istungil 5. augustil 1943 sõnas Monnet: „Euroopas ei saavutata rahu, kui riigid ehitatakse uuesti üles riikliku suveräänsuse põhimõttel … Euroopa riigid on liiga väikesed, et kindlustada oma inimestele vajalik jõukus ja sotsiaalne areng. Euroopa riigid peavad moodustama föderatsiooni ...“.
Sõjajärgsete kasvavate rahvusvaheliste pingete taustal mõistis Monnet, et kätte on jõudnud aeg püüelda Euroopa ühtsuse poole, ning tema ja ta meeskond alustasid Euroopa Ühenduse kontseptsiooni väljatöötamist. 9. mail 1950 esitas Prantsuse välisminister Robert Schuman Prantsusmaa valitsuse nimel Schumani deklaratsiooni.
Kõnealuse deklaratsiooni, millega kavandati viia kogu Saksa-Prantsuse söe- ja terasetootmine ühise ülemameti alluvusse, algatas ja valmistas ette Monnet. See ettepanek tugines põhimõttele, et jagades ressursside tootmise Euroopa kahe kõige võimsama riigi vahel, välistatakse kõik võimalused uueks sõjaks. Tänu Belgia, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade ja Saksamaa valitsuste pooldavale suhtumisele oli kõnealune deklaratsioon aluseks Euroopa Söe- ja Teraseühenduse – Euroopa Majandusühenduse ja sellele järgnenud Euroopa Liidu eelkäija – asutamisele.



Konrad Adenauer
(1876–1967)
Konrad Adenauer, kelle tema kaasmaalased hääletasid 2003. aastal kõigi aegade suurimaks sakslaseks, nõudis väsimatult Euroopa ühtsust ja rahvastevahelist püsivat rahu. Euroopa sellisena nagu me seda praegu tunneme, ei oleks olnud võimalik, kui ta ei oleks andnud teistele Euroopa riikidele kindlust, kutsudes neid üles järgima tema ja Saksamaa eeskuju.
Adenaueri seisukohad kujunesid tema sõjakogemuste põhjal. Esimese maailmasõja puhkedes oli ta 30ndates eluaastates ja töötas Kölni aselinnapea ametikohal. Vaatamata raskustele õnnestus tal hoida linn toimimas nii tsiviilisikute kui ka sõjaväe jaoks, kes kasutas seda Saksa vägede peamise varustus- ja transpordibaasina.
Adenauerist sai 1917. aastal Kölni linnapea, kuid pärast natsiparteiga vastuollu sattumist kõrvaldati ta 1933. aastal ametist, sest ta oli keeldunud linna Hitleri külastuse tähistamiseks haakristidega ehtimast. Kuna Adenauerit oli hoiatatud, et ta on ohus, põgenes ta ja varjas end kloostris, kuni tal oli ohutu lahkuda. Kuid isegi ajal, mil režiim pidas teda vähem ohtlikuks, käisid natsid teda aeg-ajalt kimbutamas. Ta oli mõnda aega vangis ja oli kantud ka väljasaatmisnimekirja, kuid kuidagi õnnestus tal sõda üle elada.
Pärast natside lüüasaamist pühendus Adenauer oma eesmärkide saavutamisele, milleks oli Saksamaa lepitamine endiste vaenlaste, eelkõige Prantsusmaaga, ning kestev rahu Euroopas. 15. septembril 1949 valiti ta Saksamaa Liitvabariigi (Lääne-Saksamaa) kantsleriks. Sellele järgnenud aastatega suutis ta saavutada oma riigi vastuvõtmise Euroopa Nõukogusse (1951) ja tagas Lääne-Saksamaa suure kaasabi Euroopa Söe- ja Teraseühenduse rajamisel (1952). See organisatsioon loodi selleks, et hoida Euroopa sõjamasinate keskmes olnud tööstusharusid kontrollides ära edaspidised konfliktid. 1955. aastal viis Adenauer Lääne-Saksamaa ka NATOsse, mis oli küllap kõige olulisem märk riigi tagasipöördumisest rahvusvahelisele areenile.
Adenaueri veendumus, et Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahelised tugevad suhted võivad olla aluseks püsivale rahule ja stabiilsusele Euroopas, viis 1963. aastal sõpruslepinguna tuntud Élysée lepingu sõlmimiseni. Sellega kinnitati kahe riigi vahelist leppimist ja loodi tugev alus omavahelistele suhetele, lõpetades sajanditepikkuse rivaalitsemise. Adenaueri nägemus oma riigi rollist ühendatud Euroopas tagas Saksamaa muutumise vabaks ja demokraatlikuks ühiskonnaks, millisena see püsib praeguseni.



Louise Weiss
(1893–1983)
Ajakirjanik ja poliitik Louise Weiss oli alates 1920. aastatest kuni oma surmani 1983. aastal mõjuka häälega Prantsusmaal ja rahvusvahelistes suhetes. Esimese maailmasõja ajal välihaiglates töötades saadud kogemused jätsid temasse sügava jälje. Ta pühendas oma elu rahu eest võitlemisele: kõigepealt oma tööga mitmes ajalehes ja seejärel pühendudes naiste valimisõigusele. Teise maailmasõja ajal aitas ta päästa tuhandeid juudi lapsi natside käest ja ühines Prantsusmaa vastupanuliikumisega.
Pärast sõda reisis Weiss laialdaselt kogu maailmas ning kirjutas väljapaistvatele Prantsuse ajakirjadele ja ajalehtedele arvukalt artikleid juhtiva rolli kohta, mida lääs, ja eelkõige Euroopa, võiks võtta demokraatlike väärtuste ülemaailmseks edendamiseks. Just see veendumus pani teda edendama Euroopat kui tasakaalustavat jõudu Ameerika Ühendriikidele ja Nõukogude Liidule külma sõja ajal.
1971. aastal asutas ta Louise Weissi fondi, mille kaudu autasustatakse igal aastal isikut või institutsiooni, kes on kõige rohkem panustanud rahu edendamisse. Auhinna on teiste hulgas saanud nt Václav Havel, Helmut Schmidt ja Simone Veil.
Keskendudes seejärel Euroopale, kandideeris Weiss edukalt 1979. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Oma avakõnes Euroopa Parlamendis kutsus ta kõiki eurooplasi üles tegema koostööd ühise kultuuri, mitte pelgalt majanduslike ühishuvide alusel. 
Louise Weiss oli Euroopa Parlamendi vanim liige kuni 1983. aastani, mil ta 90 aasta vanusena suri. Pärast Weissi surma nimetas Euroopa Parlament tema järgi oma peahoone Strasbourgis, tunnustamaks tema eluaegset pühendumust Euroopa väärtustele.



Alcide De Gasperi
(1881–1954)
Itaalia poliitik Alcide De Gasperi oli nii Itaalia Kuningriigi viimane kui ka Itaalia Vabariigi esimene peaminister. Pärast teist maailmasõda juhtis ta Itaalias uue demokraatia rajamist, riigi majanduse ülesehitamist ja taasastumist rahvusvahelisele poliitilisele areenile.
De Gasperi püüdis pärast peaaegu sajandipikkust konflikti viia Saksamaa ja Prantsusmaa kokku. Pärast sõja lõppu toetas ta aktiivselt Euroopa ühendamist, olles veendunud, et see on ainus viis vältida konfliktide kordumist. De Gasperit motiveeris selge nägemus Euroopa liidust, mis mitte ei asendaks üksikuid riike, vaid võimaldaks neil hoopis koostööd teha.
„Tulevikku ei saa ehitada jõu ega vallutamissooviga, vaid demokraatliku meetodi kannatliku rakendamise teel konstruktiivses kokkuleppimise õhkkonnas, suhtudes lugupidavalt vabadusse,“ sõnas ta 1952. aastal, võttes vastu Karl Suure auhinna oma töö eest ühendatud Euroopa nimel. See oli peamine sõnum, mille ta oli edastanud Saksamaa ja Prantsusmaa juhtidele, kui alustas jõupingutusi lepitajana, toetamaks Robert Schumani 9. mai 1950. aasta üleskutset Euroopa lõimimiseks.
De Gasperi tegevus aitas kaasa Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisele. See on organisatsioon, mis võttis Euroopa riikidelt võimaluse üksteise vastu sõda alustada. Tema jõupingutusi tunnustati 1954. aastal, kui ta nimetati ühenduse Parlamentaarse Assamblee esimeseks presidendiks.
Lisaks oma tööle Euroopa Nõukogu loomisel saavutas De Gasperi veel ühe eesmärgi: taastada Itaalia keskne roll rahvusvahelisel areenil, kuna tema riigist sai üks ühenduse kuuest asutajaliikmest. De Gasperil oli ka laiem visioon rahvusvahelisest koostööst kui rahu alusest. Just tänu temale ühines Itaalia Marshalli plaaniga ja liitus NATOga.



Robert Schuman
(1886–1963)
Esimese maailmasõja ajal vabastati Robert Schuman tervislikel põhjustel sõjaväeteenistusest, teise maailmasõja ajal osales ta Prantsuse vastupanuliikumises ning lõpuks võtsid natsid ta kinni ja panid vangi. Pääsedes napilt Dachau koonduslaagrisse saatmisest, põgenes ta Prantsusmaa nn vabasse tsooni, kus läks pakku, kui natsid sellele alale tungisid. Redus olles trotsis ta kolm aastat sakslasi, samal ajal oli tema tabamise eest välja pandud tasu.
Sõdadevahelisel perioodil oli Schuman hakanud tegelema poliitikaga, alustades karjääri avalikus teenistuses, esindades Prantsusmaa parlamendis Moselle’i piirkonda. Schuman sündis Luksemburgis Saksa kodanikuna ning kui Alsace-Lorraine’i piirkond 1919. aastal Prantsusmaale tagastati, võttis ta Prantsuse kodakondsuse.
Pärast sõda naasis Schuman Prantsuse poliitikasse, töötades mitmel kõrgel ametikohal, sealhulgas peaministri ja välisministrina. Temast sai peamine läbirääkija mitme olulise lepingu ja algatuse jaoks, nagu Euroopa Nõukogu, Marshalli plaan ja NATO. Kõigi nende eesmärk oli parandada koostööd lääneriikide vahel ja ühendada Euroopa.
Kõige enam tuntust tõi talle aga Schumani deklaratsioon, milles ta esitas ettepaneku majandushuvide ühendamiseks. Schuman oli veendunud, et kui Euroopa rahvad sel viisil omavahel siduda, muutuks sõda „mitte üksnes mõeldamatuks, vaid ka materiaalses mõttes võimatuks“.
Koos Jean Monnet’ga koostas ta Schumani plaani, mis avaldati 9. mail 1950 – päeval, mida nüüd peetakse Euroopa Liidu sünnipäevaks ja tähistatakse igal aastal Euroopa päevana. Plaani tutvustavas kõnes pakkus ta välja ühise kontrolli sõjatööstuse tähtsaimate toorainete söe ja terase tootmise üle.
Vähem kui aasta hiljem, 18. aprillil 1951 allkirjastasid kuus asutajaliiget (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad) Pariisi lepingu. Sellega moodustati Euroopa Söe- ja Teraseühendus – Euroopa esimene riikideülene ühendus. See murrangulise tähtsusega organisatsioon sillutas teed Euroopa Majandusühendusele ja seejärel Euroopa Liidule.



Simone Veil
(1927–2017)
Natsi koonduslaagrite õudused üle elanud Simone Veili lapsepõlvekogemused ja teise maailmasõja aegsed traumaatilised läbielamised panid aluse tema pühendumisele ühtsele Euroopale, mille eest ta võitles kogu oma ülejäänud elu.
Veili poliitiline esiletõus sai alguse tema varasemast karjäärist õigusvaldkonnas. 1974. aastal sai temast Giscard d’Estaing’ valitsuses Prantsuse tervishoiuminister. Varsti pärast valitsuse liikmeks määramist võitles ta abordi legaliseerimise eest Prantsusmaal ja saavutas edu alles siis, kui rahvusassamblee opositsioon ühines temaga, et suruda 1975. aastal läbi seaduse vastuvõtmine. Seda peeti märkimisväärseks saavutuseks ja see seadus sai laialdaselt tuntuks kui Veili seadus (prantsuse keeles „la loi Veil“).
Poliitilise karjääri edenemisel Prantsusmaal pühendus ta üha rohkem konfliktidest ja rõhumisest vaba Euroopa ideele. President Giscard d’Estaing palus Veilil olla 1979. aastal Euroopa Parlamendi esimestel otsevalimistel tema parteinimekirjas esikohal.
Veil pääses Euroopa Parlamenti, kus ta valiti selle presidendiks. Niiviisi sai temast esimene naine ELi institutsiooni eesotsas. Kaks aastat hiljem pälvis ta Karl Suure auhinna, millega tunnustatakse Euroopa ühtsusesse panustamist.
Pärast 14 aastat tööd Euroopa Parlamendi saadikuna naasis Veil 1993. aastal Prantsusmaa poliitikasse, kus ta teenis riigiministri ning tervishoiu- ja sotsiaalministrina kuni 1995. aastani. 1998. aastal määrati ta Prantsusmaa Konstitutsiooninõukogusse.
Kui Veil valiti 2008. aastal Prantsuse Akadeemia (Académie Française) liikmeks – olles üks väheseid naisi, kes on saanud sellise au osaliseks –, lasi ta oma tseremoniaalse mõõga peale, mis valmistatakse akadeemia iga liikme jaoks, graveerida kolm asja. Need olid järgmised: tema Auschwitzi tätoveeringu number 78651, Prantsuse Vabariigi moto „Vabadus, võrdsus, vendlus“ ja Euroopa Liidu moto „Ühinenud mitmekesisuses“.
Ta suri 2017. aastal ja 2018. aastal maeti tema säilmed Pariisi Panthéoni mausoleumi. Ta on viies naine, kes on saanud sellise au osaliseks.



Joseph Bech
(1887–1975)
1950. aastal, kui Prantsusmaa välisminister Robert Schuman tegi ettepaneku moodustada organisatsioon, mis takistaks Euroopa riike üksteise vastu uuesti sõda alustamast, läks Luksemburgi välisminister Joseph Bech selle ideega tulihingeliselt kaasa.
Bech oli veendunud, et stabiilne ja jõukas Euroopa saavutatakse tihedama majanduskoostöö kaudu.
Lisaks võimalusele hoida ära järjekordne teise maailmasõja sarnane laastav konflikt, nägi Bech, kes oli põgenenud natside okupeeritud Luksemburgist, et teenida oma riigi pagulasvalitsust Londonis, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomises oma väikese riigi võimalust mõjutada uue Euroopa sündi. Tal oli juba 1944. aastal olnud oluline roll Beneluxi tolliliidu loomisel Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade pagulasvalitsuste vahel. 1950. aastatel sai temast üks Euroopa lõimumise juhtfiguure.
Juunis 1955 juhatas Joseph Bech Messina konverentsi, mille tulemusel sõlmiti Rooma leping. Sellega loodi Euroopa Majandusühendus, mis on praeguse Euroopa Liidu eelkäija. Konverentsi alusdokument oli kolme Beneluxi riigi esindajate, sealhulgas Luksemburgi nimel osalenud Bechi memorandum. See dokument sisaldas Prantsusmaa ja Madalmaade kavatsust astuda täiendavaid samme transpordi ja energia, eeskätt tuumaenergia valdkonnas, ja luua üldine ühisturg, pöörates seejuures tähelepanu reaalse võimuga ühisameti vajalikkusele.
1959. aastal astus Bech välisministri kohalt tagasi ja 1964. aastal lahkus ta poliitikast.



Marga Klompé
(1912–1986)
Marga Klompé oli teadlane ja õpetaja, kes osales teise maailmasõja ajal aktiivselt Madalmaade vastupanuliikumises. 1948. aastal sai temast Madalmaade parlamendi liige. Ta osales ühe läbirääkijana ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni koostamises.
Klompést sai esimene naisliige tänase Euroopa Parlamendi eelkäija, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ühisassamblees, mille esimene istung toimus 1952. aastal.
1955. aastal määrati Klompé assamblee töörühma, mis keskendus Euroopa Söe- ja Teraseühenduse volituste rakendamise täiustamisele ja nende laiendamisele ning söe- ja terasesektorist kaugemale ulatuva ühtse turu loomisele. 1956. aastal lahkus ta assambleest, et asuda tööle Madalmaade esimese naisministrina vasaktsentristlikus koalitsioonivalitsuses, mida juhtis peaminister Willem Drees.
Üks tema suurimaid saavutusi sotsiaalministrina oli üldabi seadus, millega asendati varasem ebatäiuslik seadus. 1965. aastal jõustunud õigusaktidega muutus sotsiaalkaitse kõigi õiguseks.
Aastatel 1966–1971 oli ta peaminister Piet de Jongi kabineti kultuuri-, vaba aja ja sotsiaalminister. 1971. aastal omistati Klompéle riigiministri tiitel. See on aunimetus, mille Madalmaade poliitikud võivad oma karjääri lõpul suurte teenete eest saada.
Pärast poliitikast lahkumist jätkas Klompé võitlust rahvusvahelise õiguse ja sotsiaalse vastutuse nimel, sealhulgas kritiseerides Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi. Klompé oli pühendunud katoliiklane. Paavst Paulus VI nimetas ta Madalmaade justiits- ja rahukomisjoni esimeheks ning ta oli ülikooli lõpetanud katoliiklike naiste liidu ja katoliiklike naiste vabatahtliku teenistuse üks asutajatest.



Winston Churchill
(1874–1965)
Winston Churchilli peale mõeldes kangastub silme ette eelkõige imposantne kuju, kes sigarit pahvides võidumärki näitab. See üldtuntud kujutuspilt ilmestab vaid üht tahku endisest sõjaväeohvitserist, sõjakorrespondendist ja Ühendkuningriigi peaministrist, kes pakkus oma rahvale hingejõudu ajal, mil riik pidi vastu seisma ägedatele pommirünnakutele. 
Sageli jäetakse tähelepanuta asjaolu, et Winston Churchill oli pühendunud Euroopa lõimimise ideele ja üks esimesi, kes kutsus üles looma „Euroopa Ühendriike“. Ta oli üks paljudest juhtidest, keda sõjakogemused olid veennud selles, et ainult Euroopa ühendamine tagab rahu.
Tema 4. juuni 1940. aasta üleskutse „Me võitleme randadel“ on üks tema kuulsamaid avaldusi. Teine, mõnikord piisava tähelepanuta jäänud ülesastumine on Churchilli kõne Zürichi Ülikoolis 1946. aastal. Selles soovitas ta eurooplastel tungivalt pöörata selg mineviku õudustele ja vaadata tulevikku. Ta väitis, et esimene samm õiglase, halastava ja vaba Euroopa pere taastamiseks on „luua midagi Euroopa Ühendriikide taolist. Ainult sel viisil suudavad sajad miljonid töörügajad saada tagasi need lihtsad rõõmud ja lootused, mis teevad elu elamisväärseks“.
Selle üleskutsega oli Churchill üks esimesi, kes propageeris Euroopa lõimimist, et välistada kahe maailmasõja õuduste kordumine. Esimese sammuna tegi ta ettepaneku moodustada Euroopa Nõukogu.
1948. aastal tuli 800 delegaati kõikidest Euroopa riikidest Haagi kokku suurele Euroopa kongressile, mille auesimees oli Churchill. Kongressi tulemusel loodi 5. mail 1949 Euroopa Nõukogu, mille esimesel istungil osales ka Churchill ise.



Helmut Kohl
(1930–2017)
ja
François Mitterrand
(1916–1996)

Võis tunduda ebatõenäoline, et 20. sajandi kaks Euroopa mõjukaimat poliitilist liidrit hakkavad nii tihedat koostööd tegema. Saksamaa kantsler Helmut Kohl ja Prantsusmaa president François Mitterrand sündisid ja kasvasid üles ajajärgul, mil nende riigid võitlesid omavahel kahes laastavas sõjas.
Kohl ja Mitterrand pingutasid kõvasti, et parandada Prantsusmaa ja Saksamaa sõjajärgseid suhteid, ning toonitasid, et Euroopa lõimimiseks peab nende rahvaste vahel valitsema rahu. Rahvusvahelistes uudistes esiplaanile jõudnud foto sellest, kuidas kaks liidrit hoiavad esimese maailmasõja alguse 70. aastapäeva tähistamise tseremoonial 22. septembril 1984 käest kinni, on sümboolne ja südantliigutav.

Helmut Kohl
1930. aastal Saksamaal Ludwigshafenis sündinud Helmut Kohl alustas oma karjääri akadeemikuna, liikus seejärel ärimaailma ja jõudis lõpuks poliitikasse. 1959. aastal valiti ta Kristlik-Demokraatliku Liidu (KDL) Ludwigshafeni haru juhiks ning ta tegi kohalikus ja piirkondlikus poliitikas kiiresti karjääri. Ta oli Saksamaa noorima valitud valitsusjuhina Rheinland-Pfalzi liidumaa peaminister ja KDLi esimees ning tegi seejärel esimesed sammud Lääne-Saksamaa kantsleri ametikoha suunas.
1982. aastal esitas KDL võimul olevale valitsusele umbusaldusavalduse, mis põhjustas selle lagunemise. Bundestag (Liidupäev) valis Kohli seejärel kantsleriks ning aasta hiljem kindlustas ta oma võimuloleku, võites ülekaalukalt 1983. aasta föderaalvalimised.
Kõige paremini mäletatakse vast Kohli pühendumust Saksamaa ühendamisele. Ta oli esimene kantsler, kellest sai diplomaatilises pädevuses Ida-Saksamaa valitsusjuht ning kes püüdis pärast Berliini müüri langemist kindlameelselt Ida- ja Lääne-Saksamaad taasühendada. Leping allkirjastati ja ratifitseeriti kiiresti mõlemas parlamendis 1990. aastal ning Saksamaa sai pärast 45 aastat taas ühendatud. See tõi Kohli visiooni ühendatud Euroopast tegelikkusele lähemale.

François Mitterrand
1916. aastal Prantsusmaal Charente’is sündinud François Mitterrand alustas oma poliitilist karjääri Prantsusmaa rahvuslike parempoolsete toetajana. Teise maailmasõja puhkedes saadeti ta eesliinile ja 1940. aastal langes ta sakslaste kätte sõjavangi. Pärast põgenemist töötas ta mõnda aega Prantsusmaa Vichy valitsuses, kuid pärast poliitiliste vaadete muutumist vasakpoolseteks pühendus ta Prantsusmaa vastupanuliikumisele. Enne Londonisse põgenemist moodustas ta teiste sõjavangide ja Prantsusmaa relvastatud vastupanurühmadega võrgustiku.
Pärast sõda kindlustas Mitterrand oma positsiooni vasakpoolsena, olles Charles de Gaulle’i vastane ja saades lõpuks Prantsusmaa sotsialistliku partei juhiks. 1981. aastal valiti ta presidendiks ning temast sai riigi esimese vasakpoolse valitsuse juht 23-aastase pausi järel.
Presidendina toetas Mitterrand ELi laienemist ning julgustas Hispaaniat ja Portugali ühinema. Ta uskus ka ELi suurema lõimimise vajalikkusesse ja juhtis 1986. aastal ühtse Euroopa akti vastuvõtmist. Sellest sai Euroopa ühtse turu õiguslik vundament.
Kuulus foto Kohlist ja Mitterrand’ist mälestustseremoonial esimese maailmasõja ühe pikima lahingu toimumiskoha Verduni lähedal näitas, kui suurel määral on Prantsusmaa, Saksamaa ja Euroopa pärast teist maailmasõda edasi liikunud.
Et tunnustada nende mõõtmatut panust Prantsusmaa ja Saksamaa suhete edendamisse, anti neile 1988. aastal Karl Suure auhind, mis antakse Euroopa ühendamiseks tehtud töö eest.
Kohl töötas kantslerina 16 aastat, mis teeb temast 20. sajandil kõige kauem ametis püsinud riigijuhi Saksamaal. Samamoodi oli ka Mitterrand oma 14 valitsusaastaga kõige kauem ametis olnud Prantsusmaa president. Kohl ja Mitterrand surid vastavalt 2017. ja 1996. aastal pärast aastakümnete pikkust teenistust oma riikide ja Euroopa hüvanguks.



Johan Willem Beyen
(1897–1976)
Madalmaade poliitik Johan Willem Beyen suutis veenda oma Euroopa kolleege nõustuma oma täieliku majanduskoostöö plaaniga. Kui Beyen töötas 1950. aastate keskel tolliliidu loomise ettepaneku kallal, mõistis ta, kui keeruline on veenda vastuseisjaid nii Madalmaades kui ka ülejäänud Euroopas nõustuma Euroopa veelgi tihedama lõimimisega.
Schumani 9. mai 1950. aasta deklaratsioon ja sellele järgnenud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomine 1952. aastal olid kaks pöördelist sündmust Euroopa sõjajärgses taastumises, kuid paljud ühendusse kuuluvate riikide liidrid olid edasise lõimimise suhtes ettevaatlikud, eriti majanduse valdkonnas. Beyen oli aga veendunud, et käes on õige aeg püüelda veelgi ulatuslikuma koostöö poole Euroopa rahvaste vahel.
Beyeni kava keskmes oli põhimõte, et vaja on täielikku lõimimist, mis hõlmab rohkemat kui söe ja terase valdkond. Seetõttu pakuti lahendusena välja tervikliku ühisturu loomine sarnaselt Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade vahel 1944. aastal sõlmitud kokkuleppele.
Messina konverentsil 1955. aastal „Beyeni plaani“ tutvustades suutis Beyen veenda kuulajaid, et poliitiline ühtsus, mida enamik (kui mitte kõik) osalejaid lootis saavutada, ei ole mõeldav ilma ühisturuta, mis toob kaasa teatava ühise vastutuse majandus- ja sotsiaalpoliitika eest. Beyeni kava heakskiitmise tulemusena sõlmisid kuus riiki 1957. aasta märtsis Rooma lepingud, millega loodi Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiaühendus.
Võime endilt küsida, milliseks oleks kujunenud Euroopa lõimimisprotsess ilma Willem Beyeni rollita. Viis, kuidas ta oma plaani tutvustas, suutis anda Euroopa projektile uue hoo just sel hetkel, mil seda kõige enam vaja oli, aidates kujundada Euroopa Liitu just selliseks, nagu me seda praegu teame.



Ursula Hirschmann
(1913–1991)
Ursula Hirschmann sündis Berliinis keskklassi juudi perekonda. 1932. aastal ühines ta sotsiaaldemokraatliku partei noorteorganisatsiooniga, et osutada natsidele vastupanu. Pärast seda, kui Hirschmann kohtus ja seejärel abiellus noore itaalia filosoofi ja sotsialisti Eugenio Colorniga, hakkas ta aktiivselt tegutsema salajases antifašistlikus vastupanuliikumises viimase koduriigis Itaalias.
Kui Colorni arreteeriti ja saadeti vangistusse Ventotene saarele, järgnes Hirschmann abikaasale. Seal kohtasid nad Ernesto Rossit ja Altiero Spinellit, kes kirjutasid 1941. aastal Ventotene manifesti „Vaba ja ühendatud Euroopa kohta“, mida tunnustatakse üldiselt kui Euroopa föderalismi alustala. See manifest oli demokraatliku Euroopa Liidu projekt, mille võis ellu viia pärast sõda. 
Manifestis kutsuti üles jätma selja taha Euroopa minevik ja looma uut poliitilist süsteemi, restruktureerides selleks poliitikat ja viies läbi laiaulatusliku sotsiaalse reformi. Hirschmann smugeldas manifesti Mandri-Itaaliasse ja aitas seda levitada. Manifesti lugesid paljud inimesed, kes võitlesid Itaalia vastupanuliikumises natside vastu.
Pärast Ventotenelt lahkumist suundus Hirschmann Milanosse ning algatas koos Spinelli ja teiste aktivistidega 1943. aastal Euroopa föderalistliku liikumise (Movimento Federalista Europeo). Sama aasta augustis toimus Milanos föderalistliku liikumise esimene koosolek, kus kiideti heaks Ventotene saarel kindlaks määratud föderalistlike põhimõtete kuus nurgakivi.
Fašistid tapsid Eugenio Colorni 1944. aastal Roomas. Hirschmann abiellus järgmisel aastal Altiero Spinelliga. Nad põgenesid Šveitsi, kus töötasid üheskoos selle nimel, et muuta Euroopa föderalistlik liikumine rahvusvaheliseks. Seoses sellega osales Hirschmann 1945. aastal esimese rahvusvahelise föderalistide kongressi korraldamises Pariisis.
Hirschmanni poliitiline tegevus ei lõppenud pärast teist maailmasõda. 1975. aastal asutas Hirschmann Brüsselis Euroopa naisteühenduse („Femmes pour l’Europe“).



Paul-Henri Spaak
(1899–1972)
Esimeses maailmasõjas sakslaste kätte vangi langenud ja teise maailmasõja ajal Belgia pagulasvalitsuse välisministrina töötanud Paul-Henri Spaak oli samuti üks neist suurtest ELi rajajatest, kes oli Euroopa kõige verisema sajandi õuduste tunnistajaks.
Pärast teise maailmasõja laastamistööd nägi Spaak võimalust taastada Euroopa läbi majandusliku ja poliitilise koostöö. Sõja ajal Londonis paguluses viibides töötas ta koos Madalmaade ja Luksemburgi kolleegidega äärmiselt ambitsioonika plaani kallal, milleks oli Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi vaheline tolliliit.
Plaan sai teoks ja 1944. aastal sündis Beneluxi tolliliit. Kolme riigi piirides tagati raha, inimeste, teenuste ja kaupade vaba liikumine ning sellest sai innustust Euroopa edasine lõimimine.
Spaak leidis, et rahu ja stabiilsuse tagab kõige paremini riikide ühendamine siduvate lepingutega. Nende eesmärkide saavutamisele aitas ta kaasa ÜRO esimese täiskogu istungi eesistuja (1946) ja NATO peasekretärina (1957–1961).
Euroopa juhtide konverentsil Messinas 1955. aastal tegid kolm Beneluxi riiki ettepaneku luua ühisturg ning lõimida transpordi- ja aatomienergiasektorid. Selle nn Spaaki aruande alusel kutsuti 1956. aastal kokku ühisturgu ja Euratomi käsitlev valitsustevaheline konverents ning selle tulemusel sõlmiti 25. märtsil 1957 Rooma lepingud, millega loodi 1958. aastal Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiaühendus. Belgia nimel kirjutas lepingule alla Spaak.



Melina Mercouri
(1920–1994)
Kreeka näitlejanna ja poliitik Melina Mercouri tegi kõike oma elus kire ja pühendumusega. Ta juhindus alati südamehäälest: noorena oma tegevuses nii lavalaudadel kui ka kinolinal, võitles 1967. aastal Kreekas võimu haaranud fašistliku huntaga ning osales poliitikuna kultuuri kaitsmise ja edendamise kampaaniates.
Mercouri oli enne rahvusvahelise filmitähena kuulsaks saamist Kreekas tuntud teatrinäitleja. Ta hakkas poliitikas aktiivselt osalema 1967. aastal, kui Kreekas haaras võimu rühm parempoolseid sõjaväeohvitsere. Mercourist sai peagi üks välismaal asuvate kreeklaste liikumise silmapaistvamaid juhte, kelle eesmärgiks oli hunta kukutamine, ning seetõttu tühistas brigaadikindral Stylianos Pattakos tema Kreeka kodakondsuse. Näitlejanna kuulus reaktsioon sellele oli järgmine: „Ma sündisin kreeklasena ja ma ka suren kreeklasena. Pattakos sündis fašistina ja ka sureb fašistina“.
Melina reisis palju ringi ja tegi diktatuurivastast kampaaniat, levitas teadlikkust olukorrast Kreekas ning nõudis kolonelide isoleerimist ja kukutamist. Sellise avaliku opositsiooni tõttu korraldati Mercourile Itaalias tapmiskatse, kuid ta jäi oma veendumustele kindlaks ja jätkas huntavastast kampaaniat kuni selle kukutamiseni 1974. aastal.
Pärast demokraatia taastamist pöördus Mercouri tagasi Kreekasse, kus ta aitas moodustada ülekreekalist sotsialistlikku liikumist (PASOK) ning osales aktiivselt naiste liikumises. 1977. aastal valiti ta Kreeka parlamenti. Kui tema erakond võitis 1981. aasta valimised, nimetati Mercouri kultuuriministri ametisse, kus ta püsis kaheksa aastat, mille jooksul tõi ta kultuurivaldkonna Kreeka poliitika esirinda.
Üheks tema suurimaks saavutuseks oli Euroopa kultuuripealinnade projekti algatamine. Esimese pealinnana valiti 1985. aastal välja Ateena. Sellele järgnes Kreeka Euroopa Liidu Nõukogu esimese eesistumise ajal 1983. aastal Mercouri korraldatud kümne ELi liikmesriigi kultuuriministrite kohtumine.
Kreeka teise eesistumise ajal 1988. aastal kutsus Mercouri üles alustama suurte muutuste valguses dialoogi ja koostööd Ida-Euroopa riikidega. Külma sõja lõppedes ja raudse eesriide langedes oli Mercouri üks peamisi Euroopa kultuurikuu idee algatajaid. Selles keskenduti eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele.



Walter Hallstein
(1901–1982)
Walter Hallstein kasutas oma ametiaega Euroopa Komisjoni esimese presidendina (1958–1967) selleks, et ehitada üles ühisturg ning aidata kaasa Euroopa kiirele lõimimisele.
Kuna Hallstein oli pühendunud Euroopa ühtsusele, tal olid kogemused ja eriteadmised, määras kantsler Konrad Adenauer ta 1950. aastal Lääne-Saksamaa delegatsiooni juhiks Schumani konverentsil, mille tulemusena loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus.
Saksamaa välisminister Hallstein sai esmalt rahvusvaheliselt tuntuks oma 1950. aastate nn Hallsteini doktriiniga, mis mõjutas Lääne-Saksamaa välispoliitikat aastaid. Tema töö Euroopa majandusliku lõimimise vallas oli aga see, mis kindlustas talle koha ELi rajajate hulgas.
Hallstein pooldas vankumatult Euroopa ühtsuse saavutamist ühise majandusühenduse loomise teel. Esimesed sammud sellise majandusliku lõimimise suunas tehti 1955. aastal Messina konverentsil.
Kuigi algselt soovis Hallstein, et selline lõimimine oleks kõikehõlmav ja toimuks võimalikult kiiresti, jõudis ta oma ajastu poliitilisest reaalsusest tulenevalt peagi järeldusele, et kõikidele osalistele oleks kõige kasulikum liikmesriikide turgude järkjärguline ühendamine. 1958. aastal valiti Hallstein Euroopa Majandusühenduse Komisjoni esimeseks presidendiks. Ta astus ametisse ühe eesmärgiga: see oli nägemus 9. mai 1950. aasta Schumani deklaratsioonis kirjeldatud ühtsest Euroopast.



Altiero Spinelli
(1907–1986)
Altiero Spinelli oli üks Ventotene manifesti koostajatest. See on üks esimesi dokumente, milles toetati ühendatud Euroopa loomist ja Euroopa konstitutsiooni koostamist. Koos teiste poliitvangidega kirjutas ta manifesti salaja sigaretipaberitele Ventotene saarel, kus Itaalia fašistlik režiim hoidis teda aastatel 1927–1943 vangistuses. Spinelli tegevuse tõttu Itaalia kommunistlikus parteis määras Benito Mussolini fašistlik eritribunal talle vangistuse. 
Pärast teist maailmasõda rajas Spinelli Itaalias Euroopa föderalistliku liikumise (Movimento Federalista Europeo) ning kogu ülejäänud 1940.–1950. aastatel edendas Spinelli järeleandmatult föderalistide ühendatud Euroopa eesmärki. 1960. aastatel asutas Spinelli Roomas Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ning oli aastatel 1970–1976 Euroopa Komisjoni liige. 1979. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks.
1980. aastal pani ta koos teiste föderalistidest parlamendiliikmetega aluse nn krokodilliklubile, mis sai oma nime Strasbourgi restorani järgi, mille sagedased külastajad nad olid. Krokodilliklubi soovis uue Euroopa lepingu koostamist. Klubi liikmed tutvustasid parlamendis algatust moodustada erikomitee uue aluslepingu ettepaneku ettevalmistamiseks – igas muus osas peale nime oli sisuliselt tegemist Euroopa konstitutsiooniga.
14. veebruaril 1984 võttis Euroopa Parlament tema ettepaneku ülekaaluka häälteenamusega vastu ning kiitis heaks Euroopa Liidu lepingu eelnõu ehk nn Spinelli plaani.
Kuigi riikide parlamendid lepingut ei toetanud, oli dokument aluseks 1986. aasta ühtsele Euroopa aktile, milles seati eesmärk luua ühtne turg, ja 1992. aasta Maastrichti lepingule, millega loodi Euroopa Liit.



Nilde Iotti
(1920–1999)
Teise maailmasõja ajal vastupanuvõitlejana tegutsenud Leonilde (Nilde) Iottist sai pärast sõja lõppu Itaalia Kommunistliku Partei (IKP) tuntud tegelane ja Itaalia naiste liiga juhtfiguur. 1945. aastal, kui Itaalia naised said täieliku valimisõiguse, toetas Iottit märkimisväärne osa naisvalijaid. 1946. aastal valiti ta põhiseaduslikku kogusse – vabariigi põhiseadust väljatöötavasse rahvaesindusse. Iotti vastutas põhiseaduse perepoliitikat käsitleva osa ettevalmistamise eest.
1948. aastal liitus ta Itaalia parlamendi saadikutekojaga. Kui ta 1979. aastal saadikutekoja esimeheks valiti, sai temast esimene naine ja ühtlasi esimene kommunist Itaalias, kes jõudis nii kõrgesse riigiametisse. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1992. aastani.
Kogu oma poliitilise karjääri jooksul võitles Iotti visalt naiste õiguste eest. Ta pooldas ja toetas edukalt naisliikumise prioriteete – abielulahutuse ja abordiseaduste vastuvõtmist oma koduriigis. Ta tegutses ka vahendajana, kutsudes kommunistliku partei nooremaid võitluskaaslasi üles mitte eirama katoliiklike naiste seisukohti nendel teemadel.
Õiglase ja võrdse Euroopa ideele pühendunud poliitikuna võitles Iotti üldise valimisõiguse eest kogu Euroopas. Ta valiti 1969. aastal Euroopa Parlamendi liikmeks ja kogu parlamendiliikme ametiaja jooksul tegi ta tööd Euroopa Parlamendi avatud valimiste sisseseadmiseks, et eurooplased saaksid valida oma esindajad otse. Iotti oli veendunud, et kui parlamenti valiks rahvas, annaks see parlamendile vankumatu mandaadi tegutseda kodanike nimel.
Iotti ja tema mõttekaaslased saidki näha oma töö vilju: 1979. aastal toimusid esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised. Veidi hiljem lõppes tema kümneaastane tegevus Euroopa Parlamendi ja selle väliskomisjoni liikmena. Iotti ei kaotanud sidet Euroopaga ka hiljem. 1997. aastal valiti ta 47 liikmesriigiga inimõiguste organisatsiooni Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee asepresidendiks.



Nicole Fontaine
(1942–2018)
Kohe pärast parlamendisaadikuks saamist oma koduriigis Prantsusmaal hakkas Nicole Fontaine töötama kodanike Euroopa heaks, keskendudes projektidele, mis olid seotud noorte hariduse ja akadeemiliste kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamisega ning samuti naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega.
Euroopa Parlamendi teine naispresident (1999–2002) Nicole Fontaine oli veenev poliitik ja pühendunud Euroopa eest võitleja, kes asus reformima Euroopa Parlamendi töömeetodeid, et tuua see Euroopa kodanikele lähemale.
Oma esikõnes Euroopa Ülemkogule 1999. aasta oktoobris Soomes Tamperes rõhutas ta seda, kuivõrd oluline on võtta arvesse inimeste igapäevaseid muresid. Ta toetas „ambitsioonikat lähenemisviisi, mille eesmärk on anda liidule põhiõiguste harta“. 2000. aasta detsembris kirjutas ta Euroopa Parlamendi nimel alla põhiõiguste hartale.
Tema diplomaatilisi oskusi tunnustati laialdaselt. 1999. aastal kirjeldati ajalehes „The Economist” Fontaine`i kui „konsensuseotsijat, koalitsiooniloojat, lepitajat..., kes ei tunne end mitte kuskil kodusemalt kui keerukates Euroopa võimukoridorides, leides eri parteide poolehoiu, jagades naeratusi, meelitades välja kompromisse”.
Töötades väsimatult dialoogi ja rahu nimel, sai Fontaine kuulsaks sellega, et tõi kokku Iisraeli ja Palestiina parlamentide presidendid, kes vahetasid 2000. aastal Strasbourgis omavahel ajaloolise käepigistuse. 2001. aasta aprillis kutsus ta Afganistani asepresidendi komandör Aḩmad Shāh Mas‘ūdi Strasbourgi külla, et vestelda temaga Afganistani olukorrast. Ta oli eriti mures Afganistani naiste raske olukorra pärast. Järgmisel kuul kutsus ta kolm salaja Kabulist põgenenud naist Euroopa Parlamenti tunnistusi andma. Ta kirjeldas nendega kohtumist kui ühte kõige „liigutavamatest hetkedest” oma ametiajal.
Nicole Fontaine`i pühendumust Euroopa ideaalidele on tunnustatud mitme auhinnaga, sealhulgas Robert Schumani medaliga ja juhi riikliku teenetemärgiga („Commandeur dans l’Ordre National du Mérite”).



Sicco Mansholt
(1908–1995)
Teise maailmasõja ajal Madalmaade vastupanuliikumises osalenud Sicco Mansholt oli tunnistajaks näljahäda ajal valitsenud õudustele Madalmaades. Enne sõda põllumehena tegutsenud Mansholt kasutas oma kogemusi uues rollis Madalmaade sõjajärgse valitsuse põllumajandusministrina.
Ränga toidupuuduse ja ähvardava kriisi tingimustes võttis Mansholt mitmeid meetmeid toiduvarude kiireks taastamiseks, kuid mõistis samas vajadust põllumajandust nüüdisajastada, et vältida toidupuudust tulevikus. Mansholt kehtestas kõige olulisematele põllumajandustoodetele miinimumhinnad, täiendades neid impordimaksude ja eksporditoetustega.
Laiemas plaanis oli Mansholt veendunud, et Euroopa peab suutma end ise ära toita ning et kõikidele inimestele tuleb tagada taskukohaste toiduainete kättesaadavus.
1950. aastal töötas ta välja Euroopa põllumajandustoodete ühisturu plaani, mis hõlmas riikideülest juhtimisstruktuuri. Sellest plaanist juhinduti hiljem Euroopa Majandusühenduse põllumajanduspoliitika kujundamisel.
Mansholt viis oma ühise põllumajanduspoliitika plaanid ellu, kui ta sai 1958. aastal esimeses Euroopa Komisjonis põllumajandusvolinikuks. Esialgu avaldasid põllumehed ja nende poliitilised esindajad Mansholti plaanidele mõningast vastuseisu, olles veendunud, et niisugune ühine süsteem ohustaks nende elatist ning võimaldaks ellu jääda vaid suurtaludel. 
Ühises Euroopa poliitikas kokkuleppele jõudmiseks tuli ületada arvukaid takistusi, kuid Mansholt jäi endale kindlaks ning 1968. aastal avaldas komisjon memorandumi ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta, mida nimetatakse ka Mansholti plaaniks. Sisuliselt anti selles plaanis teada, et põllumajanduse edenemiseks peavad põllumajandustootjad oma tegevust nüüdisajastama. See tagaks tootlikkuse ja võimaldaks Euroopa põllumajandustootjatel saavutada sõltumatuse.



Anna Lindh
(1957–2003)
Ylva Anna Maria Lindh, üks mõjukamaid nüüdisaegseid Rootsi poliitikategelasi, astus poliitikasse juba noorelt. 1957. aastal sündinud Lindh õppis Uppsala Ülikoolis õigusteadust. 1982. aastal valiti ta parlamendi liikmeks. 12 aastat hiljem sai ta oma esimese ministriameti keskkonnaministrina.
1998. aastal nimetati Lindh peaminister Göran Perssoni valitsuse välisministriks. Meedia hakkas teda kutsuma Perssoni kroonprintsessiks, sest teda peeti Rootsi peaministri lemmikuks, kellest pidi saama tema järeltulija kõigepealt erakonna esimehena ja seejärel ka peaministrina.
Anna oli tuntud oma otsese väljendusviisi poolest. Ta võis olla avameelne kriitik, eelkõige inimõiguste küsimustes. Moskvas kritiseeris Lindh tugevalt Venemaa tegevust Tšetšeenias. Ta toetas täielikult kahe riigi lahendust Lähis-Idas ja kritiseeris ägedalt Iisraeli tollase peaministri Ariel Sharoni poliitikat palestiinlaste suhtes. Ta oli Iraagiga peetava sõja vastu, kuna ÜRO ei olnud seda heaks kiitnud, ja kritiseeris Ameerika Ühendriike vangide kohtlemise pärast Guantánamo Bay vanglas.
Ta aitas oluliselt suurendada Rootsi osalemist Euroopa Liidu asjades 2001. aastal, kui Rootsi oli nõukogu eesistujariik ja Lindh juhatas välisministrite kohtumisi. Kui 2001. aastal ähvardas puhkeda konflikt endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (praeguses Põhja-Makedoonias), oli Lindh see Euroopa diplomaat, kes suutis sõja vältimiseks koondada ELi muidu nii hajusa välispoliitika ühise eesmärgi taha.
Lindh oli kogu oma karjääri jooksul vankumatult euroopameelne. Ta oli 2003. aasta septembris Rootsis euro kasutuselevõtu üle peetud referendumi eelses kampaanias silmapaistvaim poliitik. Siis aga toimus tragöödia: Anna Lindhi pussitati Stockholmis 10. septembril 2003 – vaid kolm päeva enne referendumit. Ta suri päev hiljem.



© Euroopa Liit