Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C‑143/06,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Landgericht Hamburg’i (Saksamaa) 3. märtsi 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. märtsil 2006, menetluses

Ludwigs‑Apotheke München Internationale Apotheke

versus

Juers Pharma Import‑Export GmbH,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud K. Schiemann (ettekandja), J. Makarczyk, J.‑C. Bonichot ja C. Toader,

kohtujurist: D. Ruiz‑Jarabo Colomer,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. märtsi 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Ludwigs‑Apotheke München Internationale Apotheke, esindaja: advokaat W. Rehmann,

– Juers Pharma Import‑Export GmbH, esindaja: advokaat A. Meisterernst,

– Poola valitsus, esindajad: E. Ośniecka‑Tamecka ja T. L. Krawczyk,

– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: C. Gibbs, keda abistas advokaat S. Lee,

– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Stromsky ja B. Schima,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/27/EÜ (ELT L 136, lk 34; ELT eriväljaanne 13/34, lk 262; edaspidi „direktiiv 2001/83”), artikli 86 lõike 2 kolmanda taande tõlgendamist.

2. Eelotsusetaotlus esitati äriühingute Ludwigs-Apotheke München Internationale Apotheke (edaspidi „Ludwigs-Apotheke”) ja Juers Pharma Import-Export GmbH (edaspidi „Juers Pharma”) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et viimati nimetatu saatis apteekritele nimekirju ravimitest, millel puudub Saksamaal müügiluba.

Õiguslik raamistik

Direktiiv 2001/83

3. Direktiivi 2001/83 artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse inimtervishoius kasutatavate ravimite suhtes, mida kavatsetakse liikmesriikides turule viia ja mis on toodetud tööstuslikult või valmistatud tööstuslikku protsessi sisaldava meetodiga.”

4. Direktiivi artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriik võib kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja vastavalt erivajadustele jätta käesoleva direktiivi sätetest välja ravimid, mida tarnitakse heauskselt tervishoiutöötaja ettekirjutuste kohaselt vormistatud omaalgatusliku tellimuse alusel ja mis on mõeldud kasutamiseks otseselt tema isiklikus vastutusalas olevatele üksikpatsientidele.”

5. Direktiivi artikli 6 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Liikmesriigi turul ei tohi turustada ühtegi ravimit, kui liikmesriigi pädevad asutused ei ole välja andnud müügiluba kooskõlas käesoleva direktiiviga või [nõukogu 22. juuli 1993. aasta] määrusega (EMÜ) nr 2309/93 [milles sätestatakse ühenduse kord inimtervishoius ja veterinaarias kasutatavate ravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimihindamisamet (EÜT L 214, lk 1; ELT eriväljaanne 13/12, lk 151)].”

6. Direktiivi 2001/83 VIII jaotises „Reklaamimine” paiknev artikkel 86 sätestab:

„1. Käesolevas jaotises hõlmab mõiste „ravimite reklaamimine” kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid; eelkõige hõlmab see järgmist:

– ravimite reklaamimine üldsusele,

– ravimite reklaamimine isikutele, kellel on õigus neid välja kirjutada või tarnida,

[…]

2. Käesolev jaotis ei hõlma järgmist:

– V jaotise sätetele vastavad markeeringud ja infolehed,

– teatava ravimiga seotud konkreetsele küsimusele vastamiseks vajalik kirjavahetus, millele võimaluse korral lisatakse materjal, millel puudub müügiedenduslik iseloom,

– faktilised andmed ja võrdlusmaterjalid, mis on seotud näiteks pakendi muutuste, ravimi üldiste ettevaatusabinõude hulka kuuluvate kõrvaltoime hoiatuste, kaubakataloogide ja hinnakirjadega, tingimusel et need ei sisalda andmeid ravimite kohta,

– inimeste tervist või haigusi käsitlev teave, tingimusel et selles puudub isegi kaudne viide ravimitele.”

7. Direktiivi 2001/83 artikli 87 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid keelavad kõikide selliste ravimite reklaamimise, millele ei ole antud müügiluba vastavalt ühenduse õigusele.”

Saksa õigusnormid

8. Ravimiseaduse (Arzneimittelgesetz; edaspidi „AMG”) § 73 lõige 1 keelab turustada ravimeid, mille suhtes kehtib loa saamise või registreerimise kohustus, kui need on loata või registreerimata.

9. Erandina sellest reeglist lubab AMG § 73 lõige 3 apteekritel soetada teises riigis ravimeid, millel Saksamaal puudub luba, kuid mis on selles teises riigis seaduslikult ringlusse viidud. See erand kehtib vaid väikeste ravimikoguste tarnimisele individuaaltellimuse alusel.

10. Ravimireklaami seaduse (Heilmittelwerbegesetz; edaspidi „HWG”) § 8 keelab igasuguse reklaami ravimitele, mida võib omandada AMG § 73 lõike 3 alusel.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11. Ludwigs-Apotheke ja Juers Pharma on spetsialiseerunud kauplemisele ravimitega, mille sissevedu Saksamaale on lubatud AMG § 73 lõike 3 alusel.

12. Selle tegevuse raames saadab Juers Pharma apteekritele raviminimekirju, milles Saksamaal müügiloata ravimid on identifitseeritud nende kaubanime järgi ning on esitatud andmed nende pakendi mõõtude, hinna ja annuse kohta, kui ravimit pakutakse erinevates annustes. Teatud juhtudel on neis nimekirjades märgitud ka ravimite päritoluriigid, st kas Euroopa Liidu liikmesriik või 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingule (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping”) allakirjutanud kolmas riik, kus need ravimid on lubatud.

13. Ludwigs-Apotheke esitas esialgse õiguskaitse taotluse, nõudes seda, et Juers Pharmal keelataks selliste nimekirjade saatmine, kuna nimekirjade saatmise puhul on tegemist Saksamaal müügiloata ravimite reklaamimisega, mis on HWG § 8 alusel keelatud, ning Landgericht Hamburg (Hamburgi liidumaakohus) rahuldas selle taotluse 9. augusti 2004. aasta määrusega. Pärast Juers Pharma esitatud vastuväidet käsitles Landgericht Hamburg asja uuesti ning otsustas Juers Pharma argumentidega nõustudes 12. oktoobri 2004. aasta määrusega, et esialgse õiguskaitse menetluses kõne all olevaid raviminimekirju ei tule pidada reklaamiks. See järeldus tugines direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 2 kolmandale taandele, mille kohaselt ei hõlma reklaamimist käsitlev direktiivi VIII jaotis faktilisi andmeid ja võrdlusmaterjale, mis on seotud näiteks kaubakataloogide ja hinnakirjadega, tingimusel et need ei sisalda andmeid ravimite kohta. Viimati nimetatud määruse kohaselt ei ole HWG §-s 8 sätestatud reklaamikeeld järelikult kohaldatav selliste raviminimekirjade suhtes, nagu on kõne all esialgse õiguskaitse menetluses.

14. Ludwigs‑Apotheke kaebas selle määruse edasi ning Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa ülemkohus) ennistas 19. mai 2005. aasta otsusega meetmed, mida Landgericht Hamburg oli võtnud esimese, 9. augusti 2004. aasta esialgse õiguskaitse määrusega. Apellatsioonikohtu sõnutsi on direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 2 kolmanda taande sõnastusest lähtuvalt kaubakataloogid ja hinnakirjad selle direktiivi VIII jaotise kohaldamisalast välja arvatud. Järelikult ei ole selle sättega vastuolus, kui siseriiklikes õigusaktides käsitatakse selliseid nimekirju reklaamina ja need keelatakse.

15. Kuna Juers Pharma ei tunnistanud esialgse õiguskaitse meetmete lõplikkust, jätkas Ludwigs-Apotheke menetlust Landgericht Hamburgis, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kaks järgmist eelotsuse küsimust:

„1. Kas direktiivi [2001/83] artikli 86 lõike 2 kolmandat taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik regulatsioon, mis keelab saata apteekidele ravimiimpordi ebaseadusliku reklaamina käsitatavaid ravimite hinnakirju, kui tegemist on ravimitega, mis ei ole küll liikmesriigis lubatud, kuid mida võib üksikjuhtudel importida teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või kolmandatest riikidest?

2. Milline [ulatus] on sellel sättel – mille kohaselt ei hõlma reklaamimist käsitlev jaotis kaubakatalooge ja hinnakirju, tingimusel et need ei sisalda andmeid ravimite kohta –, kui sellega ei ole ammendavalt määratletud ravimireklaami käsitlevate siseriiklike sätete kohaldamisala?”

Esimene küsimus

16. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 2 kolmandat taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik säte nagu HWG § 8, mis keelab igasuguse reklaami Saksamaal müügiloata ravimitele, mida võib AMG § 73 lõikes 3 ette nähtud erandit kohaldades siiski individuaaltellimuse alusel importida teistest liikmesriikidest või EMP lepingu osalisriikidest.

17. Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi esitanutest mitmed on kahelnud, kas reklaamimist käsitlev direktiivi 2001/83 VIII jaotis ja direktiivi artikli 86 lõike 2 kolmas taane on põhikohtasja asjaolude suhtes kohaldatavad. Poola ja Ühendkuningriigi valitsus on viidanud direktiivi 2001/83 artikli 5 lõike 1 võimalikule asjakohasusele ja esitanud hüpoteesi, et põhikohtuasjas kõne all olevates nimekirjades loetletud ravimid on selle sätte alusel tervikuna välja arvatud direktiivi kohaldamisalast. Ludwigs-Apotheke ja Euroopa Ühenduste Komisjon on omakorda leidnud, et kõnesoleva direktiivi artikli 86 lõike 2 kolmas taane arvab kaubakataloogid ja hinnakirjad välja reklaamimist käsitleva direktiivi 2001/83 VIII jaotise kohaldamisalast, nii et liikmesriigid võivad vabalt seda valdkonda reguleerida, tingimusel et järgitakse EÜ artiklitega 28 ja 30 sätestatud nõudeid.

18. Et teha kindlaks, kas reklaamimist käsitlev direktiivi 2001/83 VIII jaotis on põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav ning et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, on vaja uurida õiguslikku raamistikku, kuhu paigutub selline säte nagu HWG § 8.

19. Nagu nähtub eelotsusetaotluses esitatud kokkuvõttest põhikohtuasjas kohaldatavatest Saksa õigusaktidest, keelab AMG § 73 lõige 1 turustada Saksamaal ravimeid, mille suhtes kehtib loa saamise või registreerimise kohustus, kui need on loata või registreerimata. Euroopa Kohus on 11. detsembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑322/01: Deutscher Apothekerverband (EKL 2003, lk I‑14887, punkt 52) tõdenud, et selline üldine keeld vastab ühenduse tasandil keelule turustada ravimeid, millel puudub asjaomases liikmesriigis müügiluba, nagu on ette nähtud direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus. Selle sätte kohaselt ei tohi liikmesriigi turul turustada ühtegi ravimit, kui liikmesriigi pädevad asutused ei ole välja andnud müügiluba kooskõlas selle direktiiviga või määrusega nr 2309/93. Järelikult peavad liikmesriigid põhimõtteliselt täielikult keelama turustada ravimit, millel puudub siseriiklik või ühenduse müügiluba.

20. Vaidlust ei ole selles, et AMG § 73 lõige 3 lubab apteekritel hankida teisest liikmesriigist või EMP lepingu osalisriigist piiratud koguses ravimeid, millel puudub Saksamaal müügiluba, kuid mis on selles teises riigis seaduslikult ringlusse viidud, et täita üksikisiku tellimust.

21. Tuleb tõdeda, et kuigi direktiiv 2001/83 sellise erandi võimalust sõnaselgelt ette ei näe, ei ole selline erand siiski tingimata direktiiviga vastuolus, tingimusel et see jääb piiridesse, mis ei sea kahtluse alla kohustust üldjuhul müügiluba hankida. Direktiivi põhjenduse 30 kohaselt peab ühes liikmesriigis asuval isikul olema võimalus saada teisest liikmesriigist mõistlikus koguses isiklikuks otstarbeks ettenähtud ravimeid. Sellega seoses näeb direktiivi 2001/83 artikli 5 lõige 1 ette, et liikmesriik võib kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja vastavalt erivajadustele jätta selle direktiivi sätetest välja ravimid, mida tarnitakse heauskselt tervishoiutöötaja ettekirjutuste kohaselt vormistatud omaalgatusliku tellimuse alusel ja mis on mõeldud kasutamiseks otseselt tema isiklikus vastutusalas olevatele üksikpatsientidele.

22. Tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtule teatavaks tehtud informatsioonist ei nähtu, et Saksa seadusandja oleks tahtnud kasutada selles sättes ette nähtud võimalust. Kuid niivõrd, kuivõrd AMG § 73 lõike 3 eesmärk on võimaldada turustada piiratud koguses ravimeid, millel puudub müügiluba, et täita individuaaltellimust, mida õigustavad erivajadused, võib seda sätet käsitada kui direktiivi 2001/83 artikli 5 lõike 1 rakendamist.

23. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et AMG § 73 lõikega 3 hõlmatud ravimid jäävad direktiivi 2001/83 kohaldamisalast välja. Järelikult ei ole reklaami käsitlev direktiivi VIII jaotis kohaldatav.

24. Neil asjaoludel tuleb selleks, et anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada, uurida HWG §-s 8 sätestatud reklaamikeelu kooskõla ühenduse õigusega mitte direktiivi 2001/83 VIII jaotise seisukohast, vaid kaupade vaba liikumist käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete, konkreetsemalt artiklite 28 ja 30 seisukohast, ning kuna põhikohtuasjas kõne all olevates nimekirjades on mainitud ka EMP lepingu osaliseks olevatest kolmandatest riikidest imporditud ravimeid, siis kaupade vaba liikumist käsitlevate EMP lepingu sätete, s.o artiklite 11 ja 13 seisukohast.

25. Kaupade vaba liikumine on üks asutamislepingu aluspõhimõtteid, mis väljendub EÜ artiklis 28 sätestatud liikmesriikidevaheliste koguseliste impordipiirangute ja kõigi samaväärse toimega meetmete keelus.

26. See koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keeld puudutab kõiki liikmesriikide õigusnorme, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5, ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑147/04: De Groot en Slot Allium ja Bejo Zaden, EKL 2006, lk I‑245, punkt 71).

27. Kaupade vaba liikumist takistavad siseriiklikud õigusnormid võivad siiski olla õigustatud inimeste elu ja tervise kaitsmiseks, nagu näeb ette EÜ artikkel 30. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on inimeste elu ja tervis EÜ artikliga 30 kaitstavate hüvede või huvide hulgas esikohal ning kui vastavat valdkonda ei ole ühenduses ühtlustatud, on liikmesriikide ülesanne otsustada asutamislepinguga kindlaks määratud piirides, millises ulatuses soovivad nad nende kaitsmise tagada, võttes seejuures arvesse Euroopa Ühenduses kaupade vaba liikumise nõudeid (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Apothekerverband, punkt 103 ja viidatud kohtupraktika, ning 14. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑158/04 ja C‑159/04: Alfa Vita Vassilopoulos ja Carrefour-Marinopoulos, EKL 2006, lk I‑8135, punkt 21).

28. Kuid selleks, et niisugused õigusnormid oleksid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb kontrollida mitte üksnes seda, et kasutatavad vahendid oleksid kohased taotletavate eesmärkide saavutamiseks, vaid ka seda, et nad ei läheks kaugemale kui eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud otsus Alfa Vita Vassilopoulos ja Carrefour-Marinopoulos, punkt 22).

29. Seega tuleb uurida, kas põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusaktide puhul on tegemist piiranguga EÜ artikli 28 mõttes ning kui jah, siis kas see tugineb EÜ artikli 30 seisukohast õigustatud põhjendusele, nagu Euroopa Kohus on seda artiklit tõlgendanud.

30. HWG § 8 osas on Euroopa Kohus seda küsimust juba uurinud 10. novembri 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑320/93: Ortscheit (EKL 1994, lk I‑5243). Selles otsuses leidis Euroopa Kohus, et nimetatud sättega ette nähtud reklaamikeeld on samaväärse toimega meede EMÜ asutamislepingu artikli 30 mõttes (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 30 ning muudetuna EÜ artikkel 28). Euroopa Kohus sedastas mainitud otsuse punktides 9 ja 10, et esiteks puudutab see meede ainult välismaiseid ravimeid, ning teiseks on seda laadi, et piirab Saksamaal müügiloata ravimite impordi mahtu, kuna võtab apteekritelt ja arstidelt – kelle osalemine on AMG § 73 lõike 3 kohaselt nende ravimite importimiseks vältimatu – ühe infoallika nende ravimite olemasolu ja kättesaadavuse kohta.

31. Kuid Euroopa Kohus leidis, et see keeld on EMÜ asutamislepingu artikli 36 (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 36 ning muudetuna EÜ artikkel 30) alusel õigustatud inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Eespool viidatud Ortscheiti kohtuotsuse punktides 19 ja 20 tõdes Euroopa Kohus, et selle keelu eesmärk on säilitada müügiloata ravimite individuaalse importimise erandlikkus, vältimaks seda, et Saksa õigusaktidega ette nähtud riikliku müügiloa olemasolu põhimõtet süstemaatiliselt ei eirataks, sest kui Saksamaal müügiloata ravimeid võib seal reklaamida, on oht, et ravimitootjad hangivad müügiloa liikmesriigis, kus nõuded on vähem ranged, ning impordivad neid seejärel Saksamaale individuaaltellimuste alusel, mida nad on saanud tänu reklaamikampaaniatele. Euroopa Kohus asus seisukohale, et HWG §-s 8 sätestatud keeld on riikliku müügiloa süsteemi tõhususeks vajalik.

32. Tuleb meenutada, et eespool viidatud Ortscheiti kohtuotsuse aluseks olnud sündmused toimusid ajal, mis ei kuulu nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiivi 92/28/EMÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite reklaamimise kohta (EÜT L 113, lk 13) ajalisse kohaldamisalasse. Nagu komisjon oma märkustes leidis, ei ole see asjaolu siiski takistuseks sellele, et järeldused, millele Euroopa Kohus selles otsuses jõudis, on asjakohased ka kehtiva ühenduse õiguse kohaselt, võttes arvesse ühtlustamist, mis on vahepealsel ajal läbi viidud direktiivi 92/28 kehtetuks tunnistanud direktiiviga 2001/83.

33. Direktiivi 2001/83 lähtekoht on põhimõte, et ravimiks liigitatava toote turustamine sõltub müügiloa olemasolust, mille on välja andnud liikmesriigi pädev asutus või mis on välja antud määrusega nr 2309/93 kehtestatud tsentraliseeritud loaandmise korra raames. See direktiivi 2001/83 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud üldreegel lubab erandeid direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud tingimustel. Nagu käesoleva otsuse punktides 19–22 juba märgitud, paistavad põhikohtuasjas kõne all olevad Saksa õigusaktid neid sätteid ellu rakendavat. Sarnaselt direktiiviga 2001/83 on nende siseriiklike õigusaktide eesmärk tagada, et müügiloata ravimite importimise võimalus jääks erandlikuks. Selliste ravimite reklaamimisel oleks vastupidine tagajärg.

34. Niisugune apteekritele saadetud reklaam võib neid kallutada propageerima oma klientidele ravimeid, millel ei ole Saksamaal müügiluba, ning suurendama niiviisi nende ravimite tellimusi, mille tagajärjel võib nende import kasvada. Sellega seoses tuleb rõhutada, et AMG § 73 lõikega 3 ette nähtud erandliku korra raames on apteekritele antud üksnes passiivne vahendaja roll, sest apteekritel on ainult üksikisiku tellimuse täitmiseks õigus astuda vajalikke samme tellitud ravimi importimiseks teisest riigist.

35. Tuleb tõdeda, et HWG §-s 8 sätestatud reklaamikeelu erieesmärk on tugevdada AMG § 73 lõikes 3 ette nähtud müügiloata või registreerimata ravimite erandkorras turustamise loa erandlikkust, säilitades niiviisi müügiloa saamise korra kasuliku mõju. Järelikult võib sellest keelust tulenevat piirangut käsitada EÜ artikli 30 alusel kui õigustatud ja vajalikku inimeste elu ja tervise kaitsmiseks, kui selle piirangu eesmärk on piirata müügiloata ravimite impordi mahtu.

36. Siiski tuleb veel kontrollida, kas selline piirang ei lähe eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

37. Eelotsusetaotlusest nähtub, et HWG § 8 – mis sätestab keelu reklaamida müügiloata ravimeid, mida võib müüa erandjuhul – takistab selliste raviminimekirjade levitamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis ei sisalda olulist teavet ravimite omaduste või toime kohta.

38. Selles osas võib tõmmata paralleele direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 2 kolmanda taandega, mille kohaselt arvatakse reklaamimist käsitleva VIII jaotise kohaldamisalast välja faktilised andmed ja võrdlusmaterjalid, mis on seotud näiteks pakendi muutuste, ravimi üldiste ettevaatusabinõude hulka kuuluvate kõrvaltoime hoiatuste, kaubakataloogide ja hinnakirjadega, tingimusel et need ei sisalda andmeid ravimite kohta.

39. Põhikohtuasjas kõne all olevate nimekirjade taolisi nimekirju, kui neis puuduvad andmed vastavas liikmesriigis müügiloata ravimite ravitoime kohta, ei saa pidada iseendast võimaldavaks apteekritel propageerida oma klientidele selliste ravimite importimist. Niisiis on vähetõenäoline, et müügiloata ravimite import võib käesoleva otsuse punktis 34 kirjeldatud viisil kasvada.

40. Seetõttu näib, et niisuguses õiguslikus raamistikus ei ole põhikohtuasjas kõne all olevate raviminimekirjade taoliste nimekirjade apteekritele saatmisel mõju vastavas liikmesriigis müügiloata ravimite impordi mahule ning see ei mõjuta niisuguse importimise erandlikkust.

41. Sellest järeldub, et HWG §-s 8 sätestatud keeld, käsitletuna selle õiguslikus raamistikus, läheb kaugemale, kui on vajalik, et saavutada eesmärk tagada müügiloata ravimite importimise erandlikkus müügiloa saamise korra kasuliku mõju säilitamiseks, juhul kui nimetatud keeld kehtib põhikohtuasjas kõne all olevate raviminimekirjade taoliste nimekirjade apteekritele saatmise suhtes.

42. Eeltoodust järeldub, et sellise sätte nagu HWG § 8 kohaldamine põhikohtuasjas kõne all olevate raviminimekirjade taoliste nimekirjade apteekritele saatmise suhtes ei ole EÜ artikli 30 alusel inimeste elu ja tervise kaitsmiseks õigustatud.

43. Niivõrd, kuivõrd need nimekirjad puudutavad ka EMP lepingu osalisriikidest imporditud ravimeid, tuleb märkida, et EMP lepingu artiklites 11 ja 13 ette nähtud kaupade vaba liikumise piiranguid käsitlevad sätted on sisuliselt identsed EÜ artiklitega 28 ja 30. Käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud järeldusest lähtudes tuleb seega tõdeda, et juhul kui sellise sättega nagu HWG § 8 kehtestatud keeld kehtib põhikohtuasjas kõne all olevate raviminimekirjade taoliste nimekirjade apteekritele saatmise suhtes, ei ole see EMP lepingu artikli 13 alusel õigustatud.

44. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et sellist reklaamikeeldu, nagu on sätestatud HWG §-s 8, tuleb hinnata mitte reklaamimist käsitlevate direktiivi 2001/83 sätete alusel, vaid EÜ artiklite 28 ja 30 ning EMP lepingu artiklite 11 ja 13 alusel. Selline keeld on EÜ artikliga 28 ja EMP lepingu artikliga 11 vastuolus, juhul kui keeld on kohaldatav niisuguste müügiloata ravimite nimekirjade apteekritele saatmise suhtes, mida võib teisest liikmesriigist või EMP lepingu osaliseks olevast kolmandast riigist importida üksnes erandjuhul, ning kui nimekirjas ei ole muid andmeid peale andmete, mis puudutavad ravimite kaubanime, pakendi mõõtmeid, annust ja hinda.

Teine küsimus

45. Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, puudub vajadus vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele.

Kohtukulud

46. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Sellist reklaamikeeldu, nagu on sätestatud ravimireklaami seaduse (Heilmittelwerbegesetz) §-s 8, tuleb hinnata mitte reklaamimist käsitlevate Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/27/EÜ, sätete alusel, vaid EÜ artiklite 28 ja 30 ning 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklite 11 ja 13 alusel. Selline keeld on EÜ artikliga 28 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikliga 11 vastuolus, juhul kui keeld on kohaldatav niisuguste müügiloata ravimite nimekirjade apteekritele saatmise suhtes, mida võib teisest liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaliseks olevast kolmandast riigist importida üksnes erandjuhul, ning kui nimekirjas ei ole muid andmeid peale andmete, mis puudutavad ravimite kaubanime, pakendi mõõtmeid, annust ja hinda.