Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

1. Käesolevas eelotsusemenetluses palutakse Euroopa Kohtul teha otsus nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000,(2) artikli 20 ulatuse kohta.

2. See õigusnorm näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib liikmesriigi kohus nendes valdkondades võtta selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmed, isegi kui määruse nr 2201/2003 alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus.

3. Meile hindamiseks esitatud juhtumi faktilised asjaolud on järgmised. Abikaasad Jasna Detiček, kes on Sloveenia kodanik, ja Maurizio Sgueglia, kes on Itaalia kodanik, elasid Itaalias ja neil on üks tütar. 2007. aastal algatasid nad Itaalias abielulahutuse menetluse ja Itaalia kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, otsustas määrata lapse isikuhooldusõiguse ajutiselt isale. Päeval, mil Itaalia kohus võttis ajutise meetme, sõitis ema koos lapsega Sloveeniasse ja asus sinna elama. Seejärel taotles ta Sloveenia kohtult ajutise meetme võtmist talle tütre isikuhooldusõiguse määramiseks ja see taotlus rahuldati.

4. Küsimus seisneb selles, et kas selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil laps asus, võis eespool kirjeldatud olukorras määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel niisuguse ajutise meetme võtta.

5. Euroopa Kohus otsustas 27. oktoobril 2009 menetleda käesolevat juhtumit Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a ja kodukorra artikli 104b alusel kiirmenetluses. Selles menetluses esitasid kirjalikke märkusi J. Detiček, kes on hageja põhikohtuasjas, ja M. Sgueglia, kes on kostja põhikohtuasjas, Sloveenia valitsus ja Euroopa Komisjon – ainsad pooled, kellel oli lubatud neid esitada. Lisaks toimus 7. detsembril 2009 kohtuistung.

6. Teen käesolevas seisukohas Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõiget 1 tuleb juhul, kui ühe liikmesriigi kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama, võttis meetme, millega määras lapse isikuhooldusõiguse ajutiselt ühele vanemale, tõlgendada nii, et see ei võimalda teise liikmesriigi kohtul teha pärast esimese liikmesriigi otsust uut otsust, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse teisele vanemale.

7. Ma näitan ka, kuidas kohaldatavad õigusaktid ja see, millest need kõik on inspireeritud, st lapse huvid, korraldavad ja nõuavad minu meelest koostööd sama vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ühise ala kohtute vahel.

I – Õiguslik raamistik

A – 1980. aasta Haagi konventsioon

8. Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon sõlmiti Haagis 25. oktoobril 1980(3) Tsiviil- ja Kaubandusasjades Tehtava Piiriülese Koostöö Ülemaailmse Organisatsiooni (Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi) raames.

9. Selles konventsioonis on kehtestatud menetlusnormid, mida kohaldatakse lapseröövi korral, et tagada tema viivitamatu tagasitoomine alalise elukoha riiki ja külastamisõiguse kaitse.(4)

10. 1980. aasta Haagi konventsiooni artikkel 12 sätestab:

„Kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 järgi ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist.

Kui menetlust alustatakse pärast eelmises lõikes nimetatud aja möödumist, nõuab kohus või haldusasutus siiski lapse tagastamist, kui ei ole tõendatud, et laps on uue keskkonnaga kohanenud.

[...]”

11. 1980. aasta Haagi konventsiooni artikkel 13 sätestab:

„[Selle liikmesriigi kohus või haldusasutus, kuhu laps viiakse, ei ole kohustatud nõudma] lapse tagastamist, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et:

a) lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega; või

b) lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda.

Kohus või haldusasutus võib keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla.

[...]”

B – Ühenduse õigus

12. Määrusega nr 2201/2003, millega asendati määrus nr 1347/2000, ühtlustatakse vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanevas alas rahvusvahelise kohtualluvuse alused abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise ning vanemliku vastutuse valdkonnas.

13. Kui määruses nr 1347/2000 puudutati vanemlikku vastutust käsitlevat vaidlust üksnes abielu lõpetamisega seotud menetluste raames, siis määrusega nr 2201/2003 laiendati kohtualluvuse aluseid kõigile vanemlikku vastutust reguleerivatele otsustele, sealhulgas meetmetele lapse kaitseks, sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetlusega.(5)

14. Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti b kohaselt kohaldatakse seda määrust järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes: vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine.

1. Üldine kohtualluvus ja erandid

15. Viidates lapse huvidele, mis on ülimuslikud, on määruses nr 2201/2003 kehtestatud kohtualluvus üldreeglina läheduskriteeriumi alusel, kuid nähtud sellest otsekohe ette ka erand, eelkõige teatavatel elukoha muutuse juhtudel, nagu tuleneb selle määruse artiklitest 8, 9, 10 ja 12.

16. Näiteks nimetatud määruse artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et vanemliku vastutuse asjus on pädev selle liikmesriigi kohus, kus on lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal, kusjuures lapse sealviibimine – mõiste, mis võib erineda mõistest „alaline elukoht” – võib ka luua kohtualluvuse, kui ühtegi teist alluvust ei esine.(6)

17. Sellest põhimõttest tehakse erand ainult konkreetsetel juhtudel, mil pädevus jääb kohtule, kelle poole pöörduti esialgu, kas selleks, et vältida konfliktiohtu, või selleks, et tagada määrusele nr 2201/2003 vastava kohtualluvuse kriteeriumi kohaselt seaduslikult algatatud ja teise poole poolt vaidlustamata menetluse jätkumine.

18. Sama kehtib ka suhtlusõiguse osas, kui laps kolib seaduslikult teise liikmesriiki ja saab seal uue alalise elukoha. Sel juhul säilitab lapse varasema alalise elukohariigi kohus pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist, et muuta kõnealuses liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust külastamisõiguse kohta.(7)

19. Ka määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 1 punktid a ja b näevad ette kokkuleppe kohtualluvuse osas selle kohtu kasuks, mis teeb otsuse abielu lõpetamise küsimuses. Nimetatud õigusnormi kohaselt jääb pädevus sellele kohtule kõigis selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui vähemalt ühel abikaasadest on lapse ees vanemlik vastutus ning abikaasad ja vanemliku vastutuse kandjad on sõnaselgelt või muul viisil üheselt mõistetavalt kohtute pädevust tunnistanud. See pädevus peab lisaks olema lapse parimates huvides. See kohtualluvus lakkab niipea, kui abielu lõpetamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsus või vanemlikku vastutust käsitlev otsus on jõustunud.(8)

20. Kui liikmesriigi ükski kohus ei ole määruse nr 2201/2003 artiklite 8–13 kohaselt pädev, määratakse kohtualluvus igas liikmesriigis kindlaks selle riigi õigusaktide alusel.(9)

21. Lapse huvi, mis on ülimuslik, võib ka õigustada erilist erandit, mis tehakse nii, et liikmesriigi kohus tunnistatakse ebapädevaks teise liikmesriigi kohtu kasuks.

22. Nõnda on määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 sätestatud:

„[...] selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides, [võivad]:

a) peatada kõnealuse menetluse või selle osa ja kutsuda osapooli esitama taotlust kõnealuse teise liikmesriigi kohtule vastavalt lõikele 4 […] või

b) taotleda, et teise liikmesriigi kohus saaks pädevuse [...]”

23. Selle määruse artikli 15 lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1 ühe osapoole taotluse alusel või kohtu omal algatusel või teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal, millega lapsel on eriline side(10), kusjuures kahel viimasel juhul peab kohtuasja üleviimisega nõustuma vähemalt üks osapool.

2. Õigusnormid, mida kohaldatakse lapse ebaseadusliku äraviimise erijuhul

24. Lapse ebaseadusliku äraviimise korral kohaldatakse endiselt 1980. aasta Haagi konventsiooniga kehtestatud õigusnorme. Neid täiendavad siiski määruse nr 2201/2003 sätted, mis on sellisel juhul konventsiooni suhtes ülimuslikud.(11)

25. Selle määruse artikli 2 punkt 11 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

mõiste „ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine” tähendab lapse äraviimist või kinnipidamist juhul, kui:

a) sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud eestkosteõigust [mõiste „eestkosteõigus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „isikuhooldusõigus”] liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist või kinnipidamist;

ning

b) seda [isikuhooldusõigust] teostati tegelikult äraviimise või kinnipidamise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnipidamist ei oleks toimunud. [Isikuhooldusõigust] loetakse ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta.”

26. Mis puudutab kohtualluvust, siis määruse nr 2201/2003 artiklis 10 on nähtud ette, et pädevuse säilitab selle liikmesriigi kohus, kus oli lapse alaline elukoht enne äraviimist.

27. Läheduskriteeriumi kohaselt läheb pädevus siiski üle selle liikmesriigi kohtutele, kus laps on saanud alalise elukoha, kui:

a) iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on [isikuhooldusõigus], on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega

või

b) laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on [isikuhooldusõigus], on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:

i) ühe aasta jooksul pärast seda, kui [isikuhooldusõiguse] kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;

ii) [isikuhooldusõiguse] kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust;

iii) läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;

iv) selle liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, on tehtud [isikuhooldusõigust] käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist.

28. Määruse nr 2201/2003 artikli 11 pealkiri on „Lapse tagasitoomine”. Selle lõikes 1 on nähtud ette, et kui isik, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, et saavutada äraviidud lapse tagasitoomist, kohaldatakse lõikeid 2–8.

29. Eelkõige selle määruse artikli 11 lõige 6 sätestab, et kui kohus on teinud 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohaselt tagasitoomisest keeldumise otsuse, peab kohus edastama selle otsuse ja kõigi asjakohaste dokumentide koopiad siseriikliku õigusega määratud pädevale kohtule või keskasutusele liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas.

30. Lisaks näeb määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõige 8 ette, et iga hilisem lapse tagasitoomist nõudev otsus, mille teeb vastavalt sellele määrusele pädev kohus, on vastavalt selle määruse III peatüki 4. jaotisele ja eelkõige artiklitele 40, 42 ja 43 lapse tagasitoomise tagamiseks täitmisele pööratav.

31. Määruse nr 2201/2003 artikli 42 järgi tunnustatakse ja täidetakse kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada.

32. Selleks peab kohtuotsus olema päritoluliikmesriigis tõendatud. Kohus, kelle ülesanne on tõendada lapse tagasitoomist nõudev kohtuotsus, annab tõendi välja ainult siis, kui kumulatiivselt on täidetud kolm tingimust. Nimelt tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punktidest a, b ja c, et tõendi saab anda ainult juhul, kui lapsele on antud võimalus ära kuulatud saada, välja arvatud juhul, kui tema vanuse või küpsusastme tõttu on ärakuulamist sobimatuks peetud, kui kõigile osapooltele on antud võimalus ära kuulatud saada ning kui kohus on otsust tehes arvesse võtnud põhjuseid ja tõendeid, millest lähtudes tehti lapse tagasitoomisest keeldumise otsus.

3. Ühised abielu lõpetamist ja vanemlikku vastutust käsitlevad sätted

33. Edasilükkamatute olukordade puhuks näeb määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõige 1 ette, et liikmesriigid võivad võtta selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmed, isegi kui käesoleva määruse alusel on peaasja arutamisel pädev mõne teise liikmesriigi kohus.

34. Selle määruse artikli 20 lõike 2 järgi ei kohaldata neid meetmeid enam, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida ta sobivaks peab.

4. Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine abielu ja vanemliku vastutuse valdkonnas

35. Määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohaselt tunnustatakse ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata. Selle määruse artikli 21 lõikes 3 on nähtud ette, et iga huvitatud osapool võib taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks.

36. Vanemlikku vastutust käsitlevate kohtuotsuste mittetunnustamise põhjused on kindlaks määratud selle määruse artiklis 23. Kohtuotsust ei tunnustata eelkõige siis, kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga või kui otsus on tehtud last ära kuulamata.

37. Lisaks ei kuulu määruse nr 2201/2003 artikli 24 kohaselt kontrollimisele otsuse teinud päritoluliikmesriigi(12) kohtu pädevus.

38. Lõpuks on selle määruse artikli 28 lõikes 1 märgitud, et „[l]apse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks”. Lisaks on kummalgi poolel võimalik täitmisotsuse taotluse kohta tehtud määrus edasi kaevata.(13)

5. Koostöö keskasutuste vahel vanemliku vastutuse valdkonnas

39. Määruse nr 2201/2003 artikli 53 kohaselt määrab iga liikmesriik ühe või mitu keskasutust, mis aitavad kaasa selle määruse kohaldamisele. Nende ülesanne on edastada teavet siseriiklike seaduste ja menetluste kohta ning võtta meetmeid sama määruse kohaldamise parendamiseks ja liikmesriikide erinevate keskasutuste vahelise koostöö tugevdamiseks.(14)

40. Selle määruse artikkel 55 näeb ette, et keskasutused võtavad kõik sobivad meetmed, et koguda ja vahetada teavet lapse olukorra, kõigi käimasolevate vanemliku vastutusega seotud menetluste ja lapse suhtes tehtud otsuste kohta. Eelkõige peavad nad võtma kõik sobivad meetmed, et hõlbustada suhtlemist kohtute vahel, eeskätt selle määruse artikli 11 lõigete 6 ja 7 ning artikli 15 kohaldamiseks.

C – Siseriiklik õigus

41. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zakon o pravdnem postopku)(15) § 411 lõige 1 sätestab, et abielu ning vanemate ja laste vahelisi suhteid puudutavates asjades võib kohus võtta poolte taotlusel või omal algatusel ajutisi meetmeid, mis puudutavad paari ühiste laste isikuhooldust ja ülalpidamist või külastamisõiguse äravõtmist või piiramist või külastamisõiguse kasutamise üksikasjalikku korda.

42. Nimetatud seadustiku § 411 lõike 3 kohaselt võetakse need ajutised meetmed kooskõlas kaitsemeetmeid reguleeriva seaduse sätetega.

43. Täitemenetlust ja kaitsemeetmete võtmist reguleeriva seaduse (Zakon o izvršbi in zavarovanju)(16) § 267 sätestab, et ajutine meede võidakse võtta enne kohtumenetluse algatamist, kohtumenetluse jooksul või pärast selle menetluse lõppu, kuid tuleb igal juhul võtta enne täitemenetluse lõppu.

44. Abielu ja peresuhteid reguleeriva seaduse (Zakon o zakonski zvezi in družinskih razmerjih)(17) § 105 lõige 3 näeb ette, et kui vanemad ei suuda hoolimata sotsiaalhoolekandeasutuse abist jõuda laste isikuhooldusõiguse osas kokkuleppele, otsustab kohus ühe või mõlema vanema taotlusel, et kõigi laste isikuhooldusõigus antakse ühele vanemale või et ühe või enama lapse isikuhooldusõigus antakse ühele vanemale ja ülejäänud laste isikuhooldusõigus teisele vanemale. Kohus võib ka omal algatusel otsustada, et kõigi laste või mõne lapse isikuhooldusõigus antakse muule isikule.

II – Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

45. Sloveenia kodanik J. Detiček ja Itaalia kodanik M. Sgueglia abiellusid ja elasid Roomas 25 aastat. Nende tütar Antonella, kes on Sloveenia kodanik, sündis 6. septembril 1997.

46. Tribunale ordinario di Tivolis (Itaalia) algatati abielulahutuse menetlus. See kohus otsustas 25. juuli 2007. aasta määrusega määrata abielupaari lapse isiku ainuhooldusõiguse ajutiselt M. Sguegliale ja paigutada laps Suore Calasanziane vastuvõtuasutuse internaati Roomas.

47. Kohtutoimikust, mille edastas Euroopa Kohtule Višje sodišče v Mariboru (Maribori apellatsioonikohus), ilmneb, et Tribunale ordinario di Tivoli ei soovinud määrata lapse isikuhooldusõigust ajutiselt J. Detičekile seepärast, et viimane ei suutnud teha vahet lapse ja omaenese huvide vahel. Lisaks keeldus Antonella Itaalia kohtu sõnul oma isaga kohtumast. Niisiis otsustas see kohus määrata isikuhooldusõiguse ajutiselt M. Sguegliale ja paigutada Antonella internaati, et ta ei näeks pealt oma vanemate tüli. Selles Itaalia kohtu tehtud otsuses on ka täpsustatud, et selle ettepaneku tegi ja internaadi valis J. Detiček ise.

48. Samal päeval, kui tehti see kohtuotsus, lahkusid J. Detiček ja ta tütar Itaaliast, et minna Poljčanesse Sloveenias, kus nad elavad kuni tänase päevani.

49. Okrožno sodišče v Mariboru (Maribori ringkonnakohus) (Sloveenia) 22. novembri 2007. aasta otsusega, mille Vrhovno sodišče (ülemkohus) (Sloveenia) 2. oktoobri 2008. aasta otsusega jõusse jättis, tunnistati Tribunale ordinario di Tivoli 25. juuli 2007. aasta määrus täidetavaks Sloveenia Vabariigi territooriumil ning Okrajno sodišče v Slovenski Bistricis (Slovenska Bistrica esimese astme kohus) (Sloveenia) on algatatud täitemenetlus lapse üleandmiseks isale ja tema paigutamiseks Rooma internaati. See täitmine peatati kuni põhikohtuasja lõpliku lahendamiseni.

50. J. Detiček taotles 28. novembril 2008 Okrožno sodišče v Mariborult, et see võtaks ajutise kaitsemeetme, millega lapse isikuhooldusõigus määrataks talle.

51. Okrožno sodišče v Mariboru rahuldas 9. detsembri 2008. aasta määrusega J. Detičeki taotluse ja määras talle Antonella ajutise isikuhooldusõiguse. Ta põhjendas oma otsust sellega, et asjaolud on muutunud ja et see on lapse huvides, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta neid asjaolusid üksikasjalikumalt.

52. Euroopa Kohtule saadetud toimikust ja eelkõige 9. detsembri 2008. aasta kohtumäärusest ilmneb siiski, et need muutunud asjaolud on järgmised. Antonella on nüüd kohanenud Sloveenias. Sloveenia kohus leiab, et Itaaliasse tagasitoomine ja paigutamine vastuvõtuasutusse ei ole kooskõlas lapse heaoluga, sest see põhjustaks talle korvamatuid kehalisi ja hingelisi kannatusi. Pealegi vestles kohus 1. detsembril 2008 Antonellaga ja viimane avaldanud soovi jääda ema juurde.

53. M. Sgueglia vaidlustas selle kohtumääruse samas kohtus, kes jättis tema kaebuse 29. juuni 2009. aasta määrusega rahuldamata. Kohus tugines ajutise meetme võtmisel määruse nr 2201/2003 artikli 20 sätetele koostoimes 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 sätetega.

54. M. Sgueglia esitas 29. juuni 2009. aasta kohtumääruse peale kaebuse Višje Sodišče v Mariborule (Sloveenia), kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas Sloveenia Vabariigi [...] kohus on [määruse nr 2201/2003] artikli 20 mõttes pädev võtma [ajutisi] meetmeid juhul, kui teise liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on vastavalt käesolevale määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud [ajutise] meetme, mis on tunnistatud Sloveenia[s] [...] täitmisele kuuluvaks?

2. Juhul, kui vastus eeltoodud küsimusele on jaatav, siis kas Sloveenia kohus võib siseriiklike õigusnormide alusel (nende sellist kohaldamist lubab määruse [nr 2201/2003] artikkel 20), võttes [ajutise] meetme [selle] määruse [...] artikli 20 tähenduses, muuta lõplikku ja täitmisele kuuluvat [ajutist] meedet, mille on võtnud teise liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on vastavalt [sellele] määrusele [...] asja sisuline arutamine, või selle tühistada?”

III – Õiguslik analüüs

55. Nende eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõiget 1 võib siis, kui ühe liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on võtnud meetme, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse ajutiselt ühele vanemale, tõlgendada nii, et see võimaldab teise liikmesriigi kohtul teha pärast esimese liikmesriigi kohtuotsust uue otsuse, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse teisele vanemale.

A – Sissejuhatavad märkused

56. Kõigepealt tuleb minu arvates teha järgmised märkused.

57. Esiteks näib mulle, et on selge, et Euroopa Kohtule esitatud küsimused on kerkinud vaidluses, mis tekkis seoses lapse ebaseadusliku äraviimisega määruse nr 2201/2003 tähenduses.

58. Nimelt ilmneb Euroopa Kohtule edastatud andmetest, et J. Detiček lahkus pere alalise elukoha riigist Itaaliast, et minna koos abielupaari ühise lapse Antonellaga, kes tookord oli 10‑aastane, Sloveeniasse, samal päeval, kui Itaalia kohus, kelle poole abikaasad olid pöördunud, tegi abielulahutuse menetluses otsuse, millega määras Antonella isikuhooldusõiguse ajutiselt isale, M. Sguegliale. See olukord kestab vastu isa tahtmist tänaseni.

59. Järelikult on minu arvates täidetud tingimused, mis on kehtestatud määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 11, milles on lapse ebaseaduslikku äraviimist määratletud kui äraviimist, millega „rikutakse kohtuotsusega [...] saadud isikuhooldusõigust liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist [...], seda eestkosteõigust teostati tegelikult äraviimise [...] ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, [...] kui äraviimist [...] ei oleks toimunud”.

60. Seejärel näib mulle kohe vajalik täpsustada, et kuigi selle määruse artiklit 11, millega korraldatakse kohtute koostööd lapse huvides, tuleb mõistagi kohaldada täitemenetluse, st tagasitoomismenetluse algatamise taotluse osas, mille isa on esitanud Okrajno sodišče v Slovenski Bistricisile, ei saa seda vastupidi kohaldada ema kaebuse osas, mille viimane on esitanud Okrožno sodišče v Mariborule.

61. Nimelt ilmneb selle määruse artikli 11 lõikest 1, et lapse saab selle süsteemi abil tagasi tuua ainult siis, „[k]ui isik, institutsioon või muu organ, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [1980. aasta Haagi konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas”.

62. Euroopa Kohtule esitatud asjaoludest ilmneb aga, et esiteks ei olnud J. Detičekil Tribunale ordinario di Tivoli 25. juuli 2007. aasta otsuse kohaselt, mis tunnistati Vrhovno sodišče 2. oktoobri 2008. aasta otsusega täidetavaks, isikuhooldusõigust – isegi mitte ühist isikuhooldusõigust – kui ta pöördus 28. novembril 2008 Okrožno sodišče v Mariboru poole, et isikuhooldusõigus määrataks talle, ning teiseks ei nõudnud ta oma taotluses Antonella tagasitoomist. Käesolevas kohtuasjas on seega tegemist mitte ainult teistsuguse olukorraga, vaid niisugusega, mis on täielikus vastuolus määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikes 1 osutatuga.

63. Niisiis tuleb probleemi, mis on esitatud hindamiseks Euroopa Kohtule, analüüsida, lähtudes ainult selle määruse artiklist 20.

64. Tegelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuse tuumaks probleem, kas niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas on kohtul, kellele allus kohtuasi üksnes lapse ebaseadusliku äraviimise tulemusena, võimalik teha nimetatud määruse artikli 20 lõike 1 alusel nüüdsest ülimuslik kohtuotsus.

65. Sellele küsimusele antava vastuse sisu sõltub minu arvates vastustest kahele järgnevale küsimusele. Esiteks missugune on määruse nr 2201/2003 aluspõhimõte Euroopa Kohtule esitatud problemaatikas? Teiseks milline on selle määruse artikli 20 koht selle määrusega kehtestatud regulatsioonis?

B – Määrusega nr 2201/2003 kehtestatud süsteem lapse ebaseadusliku äraviimise erijuhtumil

66. Minu meelest põhineb määrus nr 2201/2003 järgmistel eeldustel.

67. Esiteks tuleb meenutada, et sellega soovitakse aidata kaasa tõelise ühise õigusruumi loomisele, kehtestades kohtualluvuse alused abielu ja vanemliku vastutuse valdkonnas ning hõlbustades selles vallas tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.

68. Selles osas on väga oluline, et mingis liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid tunnustataks vastastikku. Nagu on täpsustatud määruse nr 2201/2003 põhjenduses 2, on kinnitatud, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on tõelise õigusruumi loomise nurgakivi. Seepärast peaks kohtuotsuste tunnustamine ja täitmisele pööramine põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel ja mittetunnustamise põhjusi peaks olema võimalikult vähe.(18)

69. Teiseks tuleb meenutada, mida on rõhutatud selles määruses endas, nimelt et sellega kehtestatud kohtualluvuse alused kujundatakse lapse huve silmas pidades.(19) Sellest tuleneb minu arvates üheselt mõistetavalt, et kohtualluvuse alused, mille eesmärk on võidelda lapse ebaseadusliku äraviimise vastu, töötati samuti välja selles vaimus.

70. Varem tuli liigagi sageli ette seda, et erineva kodakondsusega abikaasade lahutuse korral põgenes see vanem, kes tahtis lapse või laste isikuhooldusõigust endale kindlustada, selle lapse või nende lastega oma päritoluriiki ja pöördus selle riigi kohtu poole, taotledes otsust isikuhooldusõiguse küsimuses ja eirates teises riigis tehtud kohtuotsuseid, kui neid oli.

71. Selle tagajärg oli see, et suhted lapse ja teise vanema vahel katkesid pikkadeks aastateks või isegi lõplikult – olukord, mille kohta keegi ei saa väita, et see on kooskõlas lapse huvidega või kui kasutada väljendit, mida Euroopa Kohus on juba kasutanud, tema heaoluga.(20)

72. Niisugune suhtumine, mille kohta võib tuua palju valusaid näiteid lähiminevikust ja isegi praegusest hetkest, seisnes selles, et kohtult, kelle poole pöörduti, püüti saavutada või loodeti soosivat reaktsiooni, mis on kantud mingist natsionalismist kohtumõistmises, mis ei sobi tänapäeval üldse kokku mõistega „vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala”. Nimelt võeti lapselt nõnda tema peamised õigused, mis on tõesti põhiõigused. Peale selle, et perekondlik surve, mis talle osaks saab, võtab temalt isegi siis, kui ta on juba piisavalt küps, mõistagi tema valikuvabaduse ja võimaluse kasutada liikumisvabadust, et minna vaatama teist vanemat, võetakse temalt nõnda lihtsalt tema põhiõigus omada normaalseid suhteid oma mõlema vanemaga.

73. Määrusega nr 2201/2003 kehtestati kohustuslikud kohtualluvuse alused just niisuguste last erakordselt palju kahjustavate praktikate vältimiseks ning nende aluste eesmärk on vältida käitumist, mis viib säärase süsteemini ja kujutab endast tõelist väärkohtlemist.

74. Nende praktikate konkreetne keelamine eeldab niisiis forum shopping’ u täielikku keelamist. Ainus tõhus retsept on see, kui säilitatakse ja kinnitatakse puutumatuna selle kohtu esialgset pädevust, kelle poole sisulistes küsimustes pöörduti.

75. Seepärast on määruses nr 2201/2003 pärast seda, kui selles on toodud lapse huvides kohtualluvuse üldnorm, mis põhineb läheduskriteeriumil,(21) tehtud – jällegi nendes huvides – erandid, sealhulgas erand, mida kohaldatakse lapse ebaseadusliku äraviimise suhtes.

76. Niisugusel juhul, mida on silmas peetud ja reguleeritud selle määruse artikliga 10, on pädevus antud selle liikmesriigi kohtule, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist. Pädevuse saab anda selle liikmesriigi kohtule, kus laps asub, ainult siis, kui see äraviimine muutub seaduslikuks sõnaselge või mõttest tuleneva olukorra seadusega kooskõlla viimise tulemusena sõltuvalt juhtumist, mida on selles määruses käsitletud.

77. Nimelt on selles artiklis nähtud ette võimalused, et isik, kellele kuulub isikuhooldusõigus, on äraviimisega nõustunud(22) või et kohus, kes säilitas oma pädevuse seetõttu, et äraviimine oli ebaseaduslik, tegi kohtuotsuse, milles kinnitas äraviimist, või isikuhooldusõigust käsitleva kohtuotsuse, mis ei hõlma lapse tagasitoomist.(23) Samuti on selles artiklis vaikimisi ette nähtud võimalus, et isik, kellel oli õigus nõuda lapse tagasitoomist, ühe aasta jooksul kas ei taotle seda või võtab selle taotluse tagasi ega esita uut taotlust lapse tagasitoomiseks.(24) Kõikidel nendel juhtudel läheb pädevus üle selle liikmesriigi kohtule, mille territooriumile laps viidi.

78. Teabe põhjal, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule edastas, on selge, et käesolevas kohtuasjas ei ole see nii. M. Sgueglia taotles Itaalia meetme tunnustamist Sloveenia territooriumil ja saavutas selle ning esitas seejärel Okrajno sodišče v Slovenski Bistricile hagi Antonella tagasitoomiseks selle meetme täitmise abil.

79. Seega säilitas Itaalia kohus määruse nr 2201/2003 kohaselt vaieldamatult oma pädevuse, nii et kõigi teiste kohtute pädevus oli välistatud, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ka tunnistab.

80. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele tulebki nüüd vastata, lähtudes nendest kaalutlustest.

C – Määruse nr 2201/2003 artikli 20 koht selle üldises ülesehituses

81. Seda kohta nimelt soovibki oma eelotsuse küsimustega välja selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tõstatab sisuliselt probleemi, kas juhul, kui ühe liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on võtnud meetme, millega lapse isikuhooldusõigus määrati ajutiselt ühele vanemale, võib teise liikmesriigi kohus teha määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 kohaselt pärast esimese liikmesriigi kohtuotsust uue otsuse, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse teisele vanemale.

82. Ma meenutan kõigepealt, et selle määruse artikli 20 lõige 1 võimaldab kohtul, kelle pädevuses ei ole asja sisuline arutamine, võtta erandkorras edasilükkamatutel juhtudel selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes ajutise meetme või kaitsemeetme.

83. Minu meelest ei ole see õigusnorm mitte kohtualluvuse üldnorm, vaid luba tegutseda lapsele avaldatava kahekordse surve korral, kui on vaja võtta kiireloomuline meede sellele lõpu tegemiseks.

84. Nagu komisjon oma märkuste punktis 27 rõhutab, võimaldab määruse nr 2201/2003 artikkel 20 nimelt tugineda asukohariigi õigusele, ilma et kohaldatakse esialgse pädevuse kriteeriumit.

85. Me nägime aga, et kohtualluvuse alused, sealhulgas nimetatud määruse artiklis 10 toodud alused töötati välja lapse huvides, mis on ülimuslikud. Määruse artiklile 20, millega nendest alustest täielikult kõrvale kaldutakse, saab seega tugineda ainult erakordselt tõsiste asjaolude korral, mis on lapse olukorraga otseselt seotud.

86. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada selle õigusnormi ulatust eespool viidatud kohtuotsuses A. Ta leidis selles kohtuotsuses, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 kohaldamiseks peab kumulatiivselt täidetud olema kolm tingimust, st need meetmed peavad olema edasilükkamatud, need peavad olema võetud asja arutava kohtu asukohaliikmesriigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes ning need peavad olema ajutist laadi.(25)

87. Konkreetsel juhul, mis oli esitatud talle hindamiseks viidatud kohtuasjas, märkis Euroopa Kohus, et „[määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 alusel võetud ajutisi meetmeid] võib kohaldada laste suhtes, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kuid kes viibivad ajutiselt või juhuslikult teises liikmesriigis ja on olukorras, mis tõsiselt kahjustab nende heaolu, sealhulgas tervist ja arengut ning õigustab kohe kaitsemeetmeid võtma”.(26)

88. Ma võin Euroopa Kohtu toodud näitele lisada näite, mille on toonud komisjon praktilises juhendis määruse nr 2201/2003 kohaldamiseks(27) ja mis illustreerib minu meelest väga hästi selle määruse artikliga 20 loodud menetlust.

89. Nimetatud juhendis on toodud näide perekonnast, kes sõidab autoga teise liikmesriigi territooriumil, mis ei ole nende alalise elukoha liikmesriik. Perekond satub liiklusõnnetusse ja mõlemad vanemad on koomas ega ole seega võimelised oma vanemlikku vastutust kandma. Selle liikmesriigi ametiasutused, kus pere viibib, peavad seega saama kiiresti võtta ajutisi meetmeid, et kaitsta paari last, kellel ei ole selles liikmesriigis ühtegi sugulast. Niisugusel juhul võivad need meetmed seisneda selles, et laps paigutatakse vastuvõtukeskusesse.

90. Me näeme, et seda erandit, mis on vaja kohtualluvuse üldnormist teha, võivad õigustada ainult erakorralised asjaolud, näiteks niisugused, mis on seotud otsese ohuga, mille ärahoidmiseks tuleb kiiresti võtta meetmeid keskkonna suhtes, mis kas tekitab seda ohtu või ei ole võimeline seda hajutama.

91. Ma ei arva, et põhikohtuasjas oleks tegemist sellise juhtumiga.

92. Võib siiski kergesti kujutleda muserdatust, mida laps ilmselt sedasorti olukorras tunneb ja mida tunnevad paraku kõik lapsed, kelle vanemad jätkavad isegi pärast lahkuminekut tülitsemist, mida see lahkuminek pidi ometi leevendama, ning rikuvad sellega vanemate põhikohustust, mis neil on, st kohustust last kaitsta, sealhulgas endi lahkarvamuste tagajärgede eest.

93. Tuleb aga tõdeda, et see muserdatus ei näi vastavat eespool kirjeldatud kriteeriumitele, mis õigustavad niisuguse kohtu sekkumist, kelle poole ei ole pöördutud sisulistes küsimustes, eelkõige selleks, et võtta meede, mis on mõeldud asendama pädeva kohtu sisulistes küsimustes võetud meedet ning mis selle viimase meetme ära muudab.

94. Tõlgendus, mille ma välja pakun, võib tunduda iseäranis kitsendav. Ma arvan, et see on paratamatu mitte ainult seetõttu, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõige 1 kujutab endast selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse aluste erandit ning traditsiooniliselt tõlgendatakse erandeid kitsalt, vaid ka seepärast, et niisugune tõlgendus on vajalik selleks, et see määrus avaldaks oma kasulikku mõju.

95. Nimelt saab sellises konkreetses olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas ja mis on täpselt see olukord, mis sooviti määrusega keelata, erandeid tõlgendada ainult kitsalt ja need ei tohi ühelgi juhul kujutada endast varjatud käiku, mille kaudu vanad praktikad tagasi tulevad. Mängus on kõikide nende laste üldised huvid, kelle erineva kodakondsusega vanemaid võivad niisugused meetodid meelitada, kui kohtupraktika annab neile võimaluse neid meetodeid erandite liiga laia tõlgendamise tõttu kasutada.

96. Pealegi saavad võetud meetmed määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 2 kohaselt olla ainult ajutised ja sõltuda sisulistes küsimustes tehtavast kohtuotsusest.

97. Euroopa Kohtule hindamiseks esitatud juhtumil on olukord täiesti teistsugune. Kaugel sellest, et toetada kohut, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, asus Okrožno sodišče v Mariboru tegelikult diametraalselt vastupidisele positsioonile, tehes sisulistes küsimustes otsuse, millega muudeti ära pädeva kohtu otsus ja mis oli mõeldud seda asendama.

98. Seepärast ei ole tingimused, mis peavad olema täidetud määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõike 1 kohaldamiseks, käesolevas kohtuasjas täidetud. Niisiis tuleb tõdeda, et esimese astme kohus, kelle poole J. Detiček pöördus, ei ole pädev tegema otsust tema taotluse kohta ning et igal juhul ei saanud ta teha otsuseid, mis ta tegi.

99. Minu arvates on nii, et kui nõustuda sellega, et Sloveenia kohus võtab omakorda ajutise meetme, mille ese ja alus on samad nagu meetmel, mille võttis kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, viiks see tegelikult selleni, et meedet, mille võttis kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, ei tunnustata ning eiratakse kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise aluseid, mis on määrusega nr 2201/2003 kehtestatud.

100. See kõigutaks kestvalt kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis rajaneb liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõttel, ning selle määrusega kehtestatud süsteem satuks seega ohtu.

101. Me nägime nimelt, et eesmärki luua ühine õigusruum on võimalik saavutada nende kahe põhimõtte abil. Nõustumine sellega, et kui ühe liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, on juba juhtumi kohta otsuse teinud, võib teise liikmesriigi kohus teha lapse suhtes otsuse, viiks selleni, et kahjustataks vastastikust usaldust, mis peab Euroopa Liidu liikmesriikide kohtusüsteemide vahel valitsema.

102. Et tegemist on pealegi lapse ebaseadusliku äraviimise juhtumiga, mis on määruse nr 2201/2003 ja 1980. aasta Haagi konventsiooniga vastuolus, arvan ma, et kui aktsepteerida J. Detičeki käitumist ja pidada Sloveenia kohtu võetud ajutist meedet kehtivaks, tähendaks see õigusvastase tegevuse seadustamist. Kaoks hoiatav mõju, tänu millele hoiduvad vanemad lapseröövidest ja mida nende kahe õigusaktiga sooviti saavutada.

103. Kas seepärast tuleb tähelepanuta jätta, et olukord on Antonella ebaseadusliku äraviimise tõttu muutunud?

104. Ma ei arva nii. Seda tuleb võtta arvesse, sest see kujutab endast faktilist asjaolu, mille eest laps ei vastuta ning mida tuleb tema huvide tõttu analüüsida ja hinnata. Nagu täpsustas Euroopa Kohus oma 11. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas Rinau(28), lähtub määrus nr 2201/2003 eelkõige lapse huvidest.(29) Selle määruse põhjenduses 33 on muide märgitud, et sellega „püütakse [eeskätt] tagada lapse põhiõiguste austamist, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24[(30) ]”.

105. Olen siiski arvamusel, et seda peab tegema, järgides määrust nr 2201/2003, ja menetluste abil, mis on sellega kehtestatud.

106. Nagu mina selle määruse sätetest aru saan, tuleb lapse huvidest lähtuvad asjaolud esitada kohtule, kellelt M. Sgueglia taotles Tribunale ordinario di Tivoli 25. juuli 2007. aasta otsuse täitmist, ning need võivad siis viia selleni, et Itaalia kohus vaatab oma otsuse uuesti läbi või annab isegi oma pädevuse selle määruse artikli 15 alusel üle.

107. Ma arvan, et see täitmistaotlus kujutab endast tegelikult tagasitoomistaotlust, mille menetlemise raames tuleb kohaldada määruse nr 2201/2003 artiklis 11 sätestatud tagatisi.

108. Et sellel taotlusel ei ole muid eesmärke kui lapse tagasitoomine seeläbi, et 25. juuli 2007. aasta otsus, mille Vrhovno sodišče tunnistas täidetavaks, pööratakse täitmisele, tuleb see õigesti kvalifitseerida, mis võimaldab ainsana kohaldada samasuguseid tagatisi, ükskõik missugune on valitud menetlus. Lapse enda huvide tõttu, mis on ülimuslikud, näib mulle, et tõlgendus peab olema niisugune.

109. Erinevad menetluslikud võimalused, mida määruse nr 2201/2003 artikkel 11 asjaomastele kohtutele pakub, leiavad siis vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneva ala raamistikus ja mõttes oma koha. Sellega kaasneb mitte konkurents, vaid niisugune dialoog, mis peab loomulikult eksisteerima kohtute vahel õigusruumis, mis põhineb vastastikusel tunnustamisel ning kus ei võeta arvesse ega püüta saavutada muud kui lahendust, mis vastaks kõige paremini lapse huvidele.

110. See ongi muide määruse enda mõte. Kui tegemist on lapse ebaseadusliku äraviimisega, kehtestatakse selle määrusega koostoimes 1980. aasta Haagi konventsiooniga asjaomaste kohtute vahelise koostöö konkreetne süsteem, mille eesmärk on teha võimalikuks lapse viivitamatu tagasitoomine riiki, kus oli tema alaline elukoht vahetult enne äraviimist, nähes samal ajal ette võimalikult palju ettevaatusabinõusid, mida kohtud peavad tema huvides võtma.(31)

111. Euroopa Kohtule hindamiseks esitatud juhtumil on seega nii, et kui Okrajno sodišče v Slovenski Bistrici teeb lapse tagasitoomisest keeldumise otsuse, peab ta määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõike 6 kohaselt edastama otsekohe selle kohtuotsuse ja asjakohaste dokumentide ärakirjad Itaalia kohtule, kes peab neid oma lõpliku otsuse tegemisel arvesse võtma.

112. Kui see kohus annab hoolimata kõigest korralduse laps tagasi viia, on tema otsus – nagu ma käesoleva seisukoha punktis 30 näitasin – koheselt täitmisele pööratav.

113. See kohus peab siis määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 kohaselt edastama kohtule, kes tegi lapse tagasitoomisest keeldumise otsuse, tõendi selle kohta, et laps kuulati ära – välja arvatud juhul, kui tema vanus ja küpsusaste seda ei võimalda – et ära kuulati ka pooled ning et ta tegi oma otsuse, võttes arvesse põhjuseid ja asjaolusid, millest lähtudes tehti lapse tagasitoomisest keeldumise otsus.

114. Nõnda võetakse selle koostöö käigus arvesse asjaolude muutumisi, millele J. Detiček oma taotluses tugines.

115. Sellest seisukohast on mõeldamatu, et nende kohtute lõplikku otsust, mis tehakse lapse saatuse kohta, võiks mõjutada mingi rahvuslik piiratus.

116. Õigusemõistmise laad ise, st sellest tulenev kohustus, mis on isikul, kes seda tegema peab, sunnib kohut, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, võtma arvesse juhtumi asjaolusid hetkel, mil ta oma otsust teeb, et teha kindlaks – jättes kõrvale kõik muud kaalutlused – missugune lahendus on parim ja võimaldab kaitsta lapse huve, st tagada talle stabiilsuse parimas võimalikus keskkonnas, sealhulgas nii, et talle oleksid tagatud normaalsed ja rahulikud suhted mõlema vanemaga.

117. Võttes arvesse kõiki esitatud kaalutlusi, arvan, et määruse nr 2201/2003 artikli 20 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama, võttis meetme, millega määras lapse isikuhooldusõiguse ajutiselt ühele vanemale, ei võimalda see teise liikmesriigi kohtul teha pärast esimese liikmesriigi kohtuotsust uut otsust, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse teisele vanemale.

IV – Ettepanek

118. Selles olukorras teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Višje sodišče v Mariboru esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 20 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus, kes on pädev asja sisuliselt arutama, võttis meetme, millega määras lapse isikuhooldusõiguse ajutiselt ühele vanemale, ei võimalda see teise liikmesriigi kohtul teha pärast esimese liikmesriigi kohtuotsust uut otsust, millega lapse isikuhooldusõigus määratakse teisele vanemale.

(1) .

(2)  – ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243.

(3)  – Edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon”.

(4)  – Vt selle konventsiooni artikkel 1.

(5)  – Vt määruse nr 2201/2003 põhjendus 5.

(6)  – Vt määruse nr 2201/2003 artikli 13 lõige 1. Selles õigusnormis on nähtud ette, et „[k]ui lapse alalist elukohta ei saa kindlaks teha ja kohtualluvust määrata artikli 12 alusel, on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib”.

(7)  – Määruse nr 2201/2003 artikli 9 lõige 1.

(8)  – Vt selle määruse artikli 12 lõike 2 punktid a ja b.

(9)  – Vt selle määruse artikkel 14.

(10)  – Selle määruse artikli 15 lõike 3 kohaselt asutakse seisukohale, et lapsel on eriline side liikmesriigiga, kui näiteks see liikmesriik on saanud lapse alaliseks elukohaks pärast kohtusse pöördumist või on lapse varasem alaline elukoht või on vanemliku vastutuse kandja alaline elukoht.

(11)  – Vt selle määruse artikli 60 punkt e.

(12)  – Selle määruse artikli 2 punkti 5 kohaselt tähendab mõiste „päritoluliikmesriik” liikmesriiki, kus on tehtud kohtuotsus, mis tuleb täitmisele pöörata.

(13)  – Vt määruse nr 2201/2003 artikli 33 lõige 1.

(14)  – Vt määruse nr 2201/2003 artikkel 54.

(15)  – Muudetuna ( Uradni list RS, lk 26/99).

(16)  – Uradni list RS, lk 51/98.

(17)  – Uradni list RS, lk 69/04.

(18)  – Vt selle määruse põhjendus 21.

(19)  – Vt määruse nr 2201/2003 põhjendus 12.

(20)  – Vt 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑523/07: A (EKL 2009, lk I‑2805, punkt 48).

(21)  – Vt selle määruse artikkel 8.

(22)  – Vt määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkt a.

(23)  – Vt selle määruse artikli 10 punkti b alapunkt iv.

(24)  – Vt selle määruse artikli 10 punkti b alapunktid i ja ii.

(25)  – Punkt 47.

(26)  – Punkt 48.

(27)  – „Praktiline juhend uue Brüsseli II määruse kohaldamiseks” (1. juunil 2005 ajakohastatud redaktsioon).

(28)  – C‑195/08 PPU (EKL 2008, lk I‑5271).

(29)  – Punkt 51.

(30)  – Selles õigusnormis on sätestatud:

„1. Lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lapsed võivad vabalt väljendada oma seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

2. Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

3. Igal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.”

(31)  – Vt selle määruse põhjendus 17 ja selle konventsiooni preambul.